Algernon
Arvustused jutule «Nad tulevad täna öösel [Katariina remix]» (Indrek Hargla)
[ Jutt | Jutulabor: aprill 2000 | Uued arvustused ]

02.01.2005 00:43:56 edmund

Hea lugu.

30.05.2000 20:03:21 Jüri Kallas

Jutt oleks pidanud lõppema sõnadega: «Peter ja Beatrix ei näinud kunagi enam oma poega. Mitte kunagi...» Kõik edasine on mõtetu...

Üldiselt näitas Hargla selle jutuga ära, et Katariina pesu talle kah vajadusel selga sobib, kuid asjale jääb siiski teatav segasooline maik juurde.

Ise eelistan siiski algvarianti, mis on tõeliselt hea Kirjandus... siinvaadeldav on lihtsalt üks (hea) «Algernoni» ulmejutt!

30.04.2000 02:53:27 Must Kass

Kipuks nagu ka seda esimest samanimelist juttu eelistama. Mille puhul sai vist juba kiidetud autori oskust kõnelda pausidega, öelda ütlemata. Kahtlemata on kõhedushetkedki osavalt kirja pandud. Aga siiski intrigeerisid mind rohkem just väljaütlemata asjad. Kasvõi Peteri-Bea-Esteri(?) kunagine peredraama. Ent Marki muutumiste juurde oleks ära kulunud üksainuski detail. Miski vihje, et õe kopsupõletik kuidagi temaga seotud oli vms. Võibolla oleks keegi tahtnud lugeda ka maailmalõpu üksikasjalist kirjeldust, aga imho oli praegune napisõnalisus palju mõjusam. Et kui lugu oli mõeldud Orlau paroodia või hommage'na, siis poleks nii võimsat lõppu vajagi olnud ;-) Praegu ei olnud asi nagu päris tasakaalus. Just see väga lõplik lõpp ja eelnenud üksikjuhtum, milles osalejad imho ei toonud lõppu lähemale ega olnuks vast nende võimuses seda ka ära hoida.

28.04.2000 11:20:08 Raul Sulbi

Et mitte oma Jumalat alahinnata, tuleb seekord lisaks puisele halleluuja-laulule ka natuke kriitikat.

Loodetavasti on kõik nüüdseks juba aru saanud, et selle teksti autor ON Indrek Hargla. Ei ole Katariina ega keegi nimetuks jääda sooviv naljahambast parodeerija.

Kristjani põhiteesile vastuseks niipalju, et kui keegi (Vanda) on oma imeliku ja natuke hirmutava jutuga suutnud sul (Peteril) vaimse tasakaalu ära rikkuda (kasvõi natuke tsentrist välja lükata), ei tohiks enam sugugi olla võimatu (ebausutav) mõelda esimese asjana nii, et keegi kõndis ülakorrusel... Ja alles siis, et ju ikka Mark. See selleks.

See kuidas Sa ise asja kirjeldasid oli ka muide suurepärane (lihtsalt vastupidine variant siis), aga ausalt öeldes sooviks ma juba ammu Su arvustuste ja kirjade asemel Su ilukirjandust lugeda. Ära siit nüüd mingit olematut solvangut välja loe... Lihtsalt tundub mullegi, et üks hädine geriljeero on aasta kohta natuke nõrk tulem, eriti kui oled inimestes galaharide ja nende teiste tekstidega suutnud korraliku isu äratada.

Aga back to Indrek ja Katariina!:)

IH on nüüd siis vist püüdnud kirjutada nii, et Katz ka lugemisnaudingu kätte saaks. Ja mulle erinevalt eelnevatest arvustajatest ei tundu, et irve autori näolt kuskil teksti keskel kaob, mu meelest oli jutus kuni lõpuni välja üsna mahlakaid kohti, mille peale ennast ribadeks naerda. Teksti sündimise tagamaid ja autorit ja Katariinat tundmata seal ilmselt polekski midagi naljakat, lihtsalt üks kole püüdlikult kirjutatud hirmtõsine kolejutt... Tausta teades õnneks nii muidugi pole.

Kalevipojale sedapalju, et iseenesest mõista on tegu kahe eri jutuga. Ja täpselt nii neid hindama peabki.

Aga nüüd sellest, mis konkreetselt minul kripledama jäi. Ma ei tea, kas Katz nüüd jäi päriselt arendusega rahule, kas ta oma kriitikas just sellist asja silmas pidas. Kui mina IH-le kunagi mainisin, et ma pan eksortsisti jõulude ja vahetuslapse loo puhul Katariina kriitikaga paljuski nõustun, ei pidanud ma realiseerimata võimaluste all just sellist arenduskäiku silmas.

Mitte see vahetusprotsess kui selline (detailselt ja naturalistlikult), vaid see vahetuse põhiolemus, miks üldse ja mis on seal teisel pool. Ja et oleks see vahetuse nö teooria ja ajalugu lahti kirjutatud. Ning rohkem selliseid tõsiselt meisterdatud õõvaseid vihjeid, praegu olid need vihjed jms täitsa olemas, aga nad olid antud juhul paratamatult komejantlikud. Tahtlikult groteskseks värvitud.

Ja et see vahetuse põhiolemus ja teema saaks pikemalt lahti kirjutatud (pikemalt ka tegevusaja plaanis), antud juhul oli see ju siiski ühe-õhtu jutt, ka algupärane «Nad tulevad...» oli suht lühike ajaliselt, aga tahaks just sellist grpowskilikku vahetuslapse lugu, noh et oleks pikkust ja teemaarendust ja aegamööda asjani jõudmist ja värvi ja dünaamikat (see 20. sajandi keskmise USA õudusfilmi aktsiooni sissepanek on ikka üsna nutune, vaja oleks just sellist sisemist dünaamikat ja pinget, mis oli algses loos ju olemas, aga lihtsalt välja arendamata). Nii et antud arendus (kuigi omas võtmes suurepäraselt tehtud) läks minust siiski kergelt mööda. Aga tahaks just sellist grpowski stiilis teksti, mis torkab end valusalt sulle sisse ja hakkab siis sees keerama, haarates lõpuks viimase kui tükikese lugejast oma lummusesse.

Nii et antud Hargla üritust (mille kirjutamine võis olla üsna lõbus tegevus) mina siiski päris õnnestumiseks ei loe, teadmata, kas Katz midagi sellist taotleski, kordan, et mina pidasin silmas siiski arendust selles suunas, mida ma eespool üsna hädiselt kirjeldada katsusin.

Tuleb veel meelde, et prl Katariina ise kunagi kolme aasta eest umbes millegi analoogilisega maha sai. Toona polnud ma päriselt rahul esimeste autori loetud tekstidega (Elisale, Vamp ja vaskraha) ja kirjutasin siis Katzile, millist õudust ma sooviks. Noh ja autor kirjutas seepeale minu ettekirjutuste järgi loo, aga kummatigi tuli välja midagi olemuslikult üsna sarnast praegusele Hargla arendusele. Teha võis seda olla mõnus, aga päris minu soovitud suunas see siiski ei läinud. Toona tundus mulle, et peamine ebaõnnestumise põhjus oli asjale lähenemine kui ühele suurele komejandile ja see, et üritust mitte liiga tõsiselt ei võetud. Antud juhul ei teagi, kas on põhjust analoogiliste etteheidetega esineda või mitte. Enivei, Katariina, kas oleks mõeldav tolle loo (Unenäkku minek) ülespanek «Algernonis»? Lõbusat lugemist peaks ju kõigile jaguma.

Igatahes on käesoleva aasta parim Hargla jutt minu jaoks jätkuvalt «Nad tulevad...» algne versioon. Käesolev tekst ja Marduses ilmunud «Koobassaare heinaküün» on ka igati korralikud tööd, aga mingi üsna nimetamatu detaili tõttu on too esimesena mainitu sümpaatsem. «Koobassaare...» põhipuuduseks oli ehk jutu kui sellise puudumine. Tegu oli ju vaid episoodi (meisterliku) kirjeldusega. Ja episoodikirjelduste vastu on teatavad härrad laastukirjanikud suutnud minus totaalse allergia tekitada.

Sellised mõtted siis Hargla, vahetuslaste teema ja uusversioonide kohta.

27.04.2000 23:00:35 Kristjan Sander

Tõesti kevad... Olen juba nii mandunud, et vaatan autori nime asemel pealkirja... Aga mis öeldud, jääb kehtima.

27.04.2000 20:28:38 Kalevipoeg

100 % sinu teise kirjaga no~us, Katz... Seda, et... algus tundus tsipa liig paroodialik, aga ehk na"ib mulle vaid nii. Tegelikult ju ysna kena, et hargla ei ha"beme oma lugusid kriitika peale ymber kirjutada. Yks tervitatav na"htus Algernonis. Ja taas sa"tib see mu ette probleemi - kumba lugu nyyd tegelikult hinnata? Kas seda algset v6i uuemat? Aga eks vast seda, kumb variant rohkem meeldis..

27.04.2000 18:33:32 Katariina

Vastuseks Kristjanile: Katariina väikesed valged käekesed ei ole selle jutu kallal siiski kahjuks mitte tööd teinud. Yllitis tuli minu jaoks täieliku yllatusena ja seda otse jutulaborist. Seos ja "kaasautorlus" tekkis siis ilmselt vast tänu minu surematuks tehtud kiginale algupärandi aadressil. (ic)

Esimene hinnang asjale oli, et tegemist on paroodiaga, ykskõik kelle või mille paroodiaga siis (igayks siinkohal oma fantaasia piires). Vähemalt näis sellest vaimust kantud jutu esimene pool. Lõpuosa on hoopis teises stiilis - tasemel õudukas ja tegelikult ysna suuresti see, mida ma oma kunagises ohkimises silmas pidasin. Tegelikult vägagi vinge. Saaks alguse kah kuidagi sama tooni... (irw - ohjeldamatu ohkija nagu ma olen.)

27.04.2000 17:23:44 Kristjan Sander

Ei hakka IH jutuga võrdlema. Tahaks hoopis ühest teisest väikesest tähelepanekust kirjutada.

Katz, sa kirjutad:

Keegi kõndis ülakorrusel. See pidi olema Mark, kes millegipärast üles tõusnud ja mõnd mänguasja otsib. Peter ajas ennast tugitoolist üles ja loivas teisele korrusele. Kell näitas pool üks öösel. [amps, amps, krõhva, krõhva...] Ikkagi kõndis keegi ülakorrusel. Peter oli nüüd piisavalt virge ja ärevil, et seda mitte kujutluse teeneks kirjutada. Sammud tulid koridorist ja liikusid lastetoa poole. Õieti polnudki need sammud, vaid pelgalt põranda naksumine. Kuidas ta varem selle peale ei tulnud, et lapse sammud ei saa nii rasked olla. Välisuks oli kindlalt lukus ja see astuja ei saanud ju ometi Vanda olla...

Kas pole asi mitte nii, et Peter pidi kohe arvama, et kõndija on poiss, mingi muu lahendus poleks talle tohtinud sel hetkel veel pähe tulla? "Keegi kõndis" pole nagu kõige sobivam... Mina oleksin midagi sarnast kirjutanud:

Peter kuulis, kuidas Mark läks üleval üle koridori. Ikka nad veel ei maga, mõtles ta väsinult. Loodetavasti läheb poiss seekord ainult WC-sse, mitte ei sea dekoratsioone Kesköiseks Suureks Tondilaulupeoks, nagu ükskord, kui nad Beaga veel koos elasid. Telekas keerutas ennast üks maokujuline naine ja paistis üritavat suguühet mikrofoniga. Ebaõnnestunult. Peter klõpsutas teleka kinni ja astus akna juurde. Latern maalis asfaldile helesinise valgussõõri. Selles mustas üksik kõhn kogu. Vanda. Peter ohkas. Üleval läks Mark oma tuppa tagasi. Vanda seisis liikumatult ning ta nägu oli pööratud Peteri akna poole. Mehele hakkas see situatsioon närvidele käima. Kusagil sügaval alateadvuses kogus ennast tunne, et midagi on valesti. Õues oli tõusnud kerge tuul ja see pani Vanda juuksekahlud liikuma. Üleval nagises jälle miski. Tuul mängis ümber maja iseendaga ringmängu. Ja siis hakkas telefon helisema. [amps, amps, krõhva, krõhva...] Beatrix muutub iga päevaga närvilisemaks, mõtles Peter. Pärast naise hüsteerilste nootidega häält võis majas valitsevat vaikust otse füüsiliselt tunnetada. Ta ei läinud tagasi akna juurde, vaid seisis keset tuba ja haigutas laialt. Mõnekümne minuti pärast on Beatrix siin ja siis tuleb ta maha rahustada. Aga midagi, sositas vaikne hääl tema sisemuses, midagi on ikka veel valesti... WC uks polnud kriuksunud. Ta teadis seda samal hetkel absoluutse kindulsega. WC uks üleval korrusel polnud kriuksunud. Ta raputas pead ja astus toa ukse juurde. Pagana poiss. Asi lõhnas jälle tondilaulupe järele. Mark oli vist ära unustanud, kui õhukesed vahelaed sellel majal ikkagi olid, kui seal mingit südaöist üllatust sepitses. Ja siis kuulis ta uuesti Marki samme. Otse oma pea kohal. Liiga, kaugelt liiga raskeid samme üheksa-aastase poisi kohta.

Ei tahaks enda nägemust asjast eriti peale suruda, aga minu arust sobiks nõnda paremini... Mul on välja kujunenud teatav allergia igasugu umbisikuliste nähtuste kohta (Peter kuulis kellegi samme ülemisel korrusel) -- minu arvates inimene, kui ta midagi näeb-kuuleb, üritab seda alguses poolteadlikult oma tuntud mõistetesüsteemi mahutada ja eeldab selle kuulumist kõigepealt kõige tõenäolisemate nähtuste hulka ning alles siis, kui see ei õnnestu (liiga raskeid samme üheksa-aastase poisi kohta), hakkab asja üle tõsisemalt järele mõtlema. Võib-olla on see muidugi järjekordne minu personaalne kiiks...

27.04.2000 11:57:17 katariina

;) Kevad...

Nuh, seda oleks võinud ka lyhemalt teha, aga lõbus ikkagi. Jätsingi kirjandusse oma surematu jälje...

Parimatega, Katz

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies