Oraakel kartis. Oraakel kartis hullupööra, sest iga
järgmine etteaste oli raskem kui eelmine ja nii lõputult,
nii juba aastaid. Aeg, mil ta kasvavale pingele vastu ei suuda seista
ning murdub, oli hirmuäratavalt lähedal -- vahest ehk mitte
veel järgmine kord aga juba õige pea... Ta tajus surma
lähedust, tundes selle külma hingeõhku otse kuklas,
endal liikmed jäisest hingusest kangestumas.
Vaikse alistumisega vaatas Oraakel lossiõuel kõrguvat
platvormi: kitsast torni keset hiiglaslikku lõvipuuri.
Ebakindlalt kõikuvale platvormile mahtus üks inimene
hädavaevu seisma ning sinna pääses ainult
mööda allalastavat silda. Kui kindlust külastas
mõni rändrüütel, lasti lõvitorni
rippsild alla ning Oraakel viidi platvormile. Iga kord, kui Oraakel
ennustuse lõpetas ning rüütel mineviku kohta kuuldu
õigeks tunnistas, lasti rippsild uuesti alla ning ennustaja
võis värisevijalu platvormilt lahkuda. Nende kahe hetke
vahele mahtus piinavalt pikk aeg, mil Oraakel, endal hirmuhigi
mööda nägu alla voolamas, sõnu ettevaatlikult
ritta seadis, püüdes surmahirmust teravnenud meeltega
rändrüütli näoilmest, liigutustest ja hoiakust
välja lugeda, mida peaks ütlema.
Kõigepealt püüdis ta vaid vihjata -- mõnikord
oli kuulaja näost selgelt näha, millal ta tõde
tabas, siis pidi vaid sobivaid seoseid leidma. Hirm tegi silmad
selgeks ja mõtted kiireks ja seepärast oli
rändrüütel peagi kui avatud raamat ta ees, tema
pööras vaid lehti ja sai neile kirjutatud sõnadele
hääleks. Inimlike kirgede ja needuste maailm ei olnud ju
eriti suur ning oh kui leidlikuks tegid need suured kräunuvad
kõrbekassid platvormi all...
Teinekord aga nägi ta kuulaja liikumatust näost
vähimagi tundevirve tabamiseks nii ränka vaeva, et kui ta
lõpuks sõrmed rüütli raamatukaane vahele sai,
tundis ta, et on üle noatera pääsenud. Siis oli ta
hääl ebakindel ja kõlatu, kuid
rändrüütel sulges siiski ennustuse lõppedes
nõusoleku märgiks silmad ja lahkus vaikides -- mingi ime
läbi ei olnud Oraakel eksinud.
Miks ei lasknud nad tal lihtsalt tulevikku ennustada?! Kui lihtne see
oleks olnud! Kui palju raskem oli möödunust
rääkida... Ometi öeldi, et ei saa uskuda
tulevikuennustust, kui Oraakel ei oska näha minevikku. Ning
oraaklil, kes vääratab, ei ole jumalikku valgust, petis aga
on surma väärt...
Oraakel oli lõpuks oma osaga leppinud: küllap oligi
temale määratud pidada igapäevast ränka
võitlust, andes inimestele usku jumala häälesse ning
kandes häbiväärse saladusena teadmist, kui ekslikud ja
juhuslikud olid ta ennustused. Ta oli loobunud palumast jumalikku
valgust ning lootis pimesi, et huupi öeldu oligi mingil
arusaamatul viisil kõrgemalt poolt juhitud. Liiga ränk
oleks olnud selles kahelda -- ometi seisis ta iga kord, kui ennustust
lausus, silmitsi tõega, et ainsaks abimeheks oli ta enda
nõder mõistus ning surmakartusest sündinud
leidlikkus, seetõttu ootas ta iga kord eheda hirmuhigiga, kas
öeldu ikka õigeks kuulutatakse.
Ja nüüd ratsutas too hallikspleekinud pleedi mähkunud
kuivetu rändur kantsiväravast sisse, andis valdjale
väärilise andami ning nõudis oraakli ennustust.
Rändrüütlid ei palu iialgi. Oraakel ei ütle
kunagi ei... Isegi mitte siis, kui külalise nägu on nagu
raudkivist tahutud ning ta käed on elutud nagu laibad
kõrbeliival. Kui ta kilp ei kanna vappi ja ta rõivad on
ühegi tikandita, kui ta kaelas pole talismani ega
sõrmedel sõrmuseid ning kui ta kulmude vahele ei ole
põletatud ta usutunnistust. Mida võib Oraakel
öelda? «Oled rändur ja su selja taga on pikk
teekond...» Seda Oraakel lõvitorni ütlema
läkski -- mis edasi, sellest ei olnud tal aimugi. Oli vaid
lootus, et ehk aitab juhus teda selgi korral...
«Oled rändur ja su selja taga on pikk teekond,» lausus
Oraakel, püüdes kitsukesel platvormil tasakaalu hoida.
Lõvid jooksid puuris rahutult ringi. Hoovi kogunenud
õukond kuulas hinge kinni pidades Oraakli iga sõna,
sest tema suu läbi kõneles ju jumal.
Rändrüütel seisis vaikides, liikumatult nagu raidkuju.
Näis, et ka ta pikad tumedad juuksed jäid tasasest
kõrbetuulest puutumata ning et isegi ta riidevoldid olid
tardunud. Higi voolas üle Oraakli otsaesise. Mitte midagi. Ta ei
osanud mitte midagi öelda.
Õukond ootas. Oraakel otsis ikka veel... Higinired valgusid ta
pöetud kulmudelt silmisse ning ta pilgutas neid hirmunult, sest
teraselt näha oli ta ainus lootus.
Ta uuris pingsalt rüütli näojooni, vahtis talle januse
häbitusega otse silma, püüdes tabada mingitki
virvendust. Vahepealne aeg tuli täita lihtsamate oletustega,
mida kuuldes õukondlasedki kõveralt muigasid, kuid mis
ometi valed ei saanud olla -- vaja vaid õigesti
sõnastada.
«Sa kuuletud iseendale ja oma pühendumisele» -- see
kehtis kõigi rändrüütlite kohta, nii et see ei
saanud valesti minna.
«Sa oled aja möödudes õppinud vaikima, su
õppetund on olnud ränk ja jäänud hästi
meelde...» Kui olukord polnuks nii tõsine, oleks Oraakel
muianud, oma kõige suuremat muret niiviisi enda kasuks
pöörates, kuid hetkel ei pannud ta irooniat isegi
tähele. Sest see oli viimane asi, mida ta öelda oskas.
Seniniöeldu oli väärtusetu, täiesti
väärtusetu. Ta tõmbas hetkeks hinge. Avas suu, et
veel midagi lausuda, kuid mõtles siis ümber. Mitte kunagi
varem ei olnud ta näinud nägu, mis oleks nii suletud ja
ilmetu. Vaikus venis aina pikemaks. Õukond hakkas rahutult
nihelema. Rüütel seisis lõvipuuri ees ja ootas
kannatlikult. Ta ei pilgutanud isegi silmi mitte.
Siis Oraakel otsustas. Ta ei osanud rohkemat öelda,
seepärast oli tal vaid üksainus võimalus:
tühjast tuulest tuld võtta ja midagi kokku luuletada,
tuginedes vaid muljele, mis tal süngelt vaikivast rändajast
oli. Õnnetuseks oli see mulje enam kui halb, kätkedes
endas ka teravat kättemaksujanu oma surmahirmu -- ja
võibolla ka surma -- põhjustaja vastu. Sel hetkel ta
tõepoolest vihkas võõrast rüütlit.
Oraakel alustas:
«Su minevik on olnud rahutu, täis veriseid taplusi ning
alatut reetmist. Ükski inimlik madalus ei ole sulle
võõras. Su hing on kantsiks süngetele
mälestustele, mis sind eales maha ei jäta. Sa oled oma
sõjateel näinud nii palju kannatusi, et kaasinimeste valu
jätab sind ükskõikseks. Seepärast oled sa alati
üksi, nii üksi, et sa isegi ei oska enam loota kedagi enese
kõrvale. Sa ei peatu kusagil küllalt kaua, et seda kohta
koduks nimetada, igavene rahutus ajab sind üha edasi, sa
hüppad taas sadulasse ja sõidad, ilma et sa isegi teaks,
kuhu ja mispärast ning millal sa kord taas peatud. Su sihitus on
su eesmärk. Sinna, kust sa läbi oled rännanud,
jääb maha õnnetus ning su nime tuletatakse needes
meelde...»
Kohkunult kuulis õukond Oraakli ränki sõnu, kuid
too ei suutnud enam peatuda, sest tundis, et imelühikeseks
hetkeks ilmus rüütli silmadesse tume säratus, mis ta
sõnad õigeks tunnistas. Seepärast, kiindudes
pilguga kuulaja silmavaatesse, julges Oraakel selle hämarust
inimkeelde ümber panna. Ta tundis, et pääsemine ei
olegi enam nii võimatu: rüütel oli ta vihast kantud
ennustuse peaaegu õigeks kinnitanud.
«Su relv on alati haljas ning kord mõõga
tõstnuna ei halasta sa eales seda taas langetades. Kuningad
peavad sind hinnaliseks ning igaüks tahab, et võitleksid
tema poolel. Sina ei tea aga pooltest ega
sõjasõpradest, vaid võitled ainuüksi
iseenda jaoks ja selle tasu eest, mida sa võitjana saad.»
Õukond ahhetas: rüütlid olid küll
tõepoolest palgasõdurid, kuid... seda niiviisi
näkku öelda? Oraakel aga ei lõpetanud ikka veel.
«Su tulevik on lõputu rännak, sa ei saa iial teada,
mis on õnn ja rahu, eales ei aita sa kedagi ja eales ei aita
sind keegi. Rõõmud põgenevad sind nähes
ning haarates sädeluse järgi, kustutad sa selle. Kui
püüad midagi ehitada, siis variseb see liivaks. Sa eksled
läbi elu kardetu ja neetuna. Kui sa kord hääbud, siis
sünnib see nii rängas üksinduses, mida ei saa
võrrelda isegi mitte selle eraldatusega, mida sa elu jooksul
tundma saad.»
Oraakel värises. Ta oli võõra silmis
sähvatanud tumeduse läbi iseenese hirmu ja viha
sõnadesse pannud ning lausunud needmise, mille õudus
halvas kogu õukonna. Ta oli süüdistanud
rüütlit ebainimlikes julmustes, mõistnud ta igavesse
üksindusse... ja nüüd ootas ta seda, et
rüütel selle õigeks tunnistaks...
Rüütel seisis hoovi hingematvas vaikuses. Kõigi
pilgud olid tema poole pööratud. Oraakel ootas hingetuna
otsust... Kui kõik, mis ta rüütli kohta oli
öelnud, oli tõepoolest tõsi, siis... oleks parem,
kui ta oleks meelega valetanud.
Lõpuks hakkas rüütel kõnelema. Oraakel
tundis, kuidas süda jättis löögi vahele, kui ta
märkas kuratlikku sädelust rüütli silmades.
«Sa oled suur Oraakel, suurim, keda ma eales näinud
olen,» ütles rüütel ilmetul häälel.
«Läbi sinu suu kõneleb jumal.»
Õukond ahhetas, mõõtes rüütlit
õuduses pilkudega. Lausutud tunnustuse tähendus oli
kurjakuulutav. Rüütli lähedus täitis neid hirmu-
ja vastikustundega, nagu oleks ta laibasööjast raisakull.
Mõni heitunum joonistas jõumärke õhku,
lootes kurje vaime eemale ajada, ammed peitsid lapsi selja taha,
rüütlid mõõtsid võõrast
ähvardavate pilkudega, kämblad valvsana
mõõgapidemeil.
Oraakel ei suutnud aga oma kõrvu uskuda. Ta oli
pääsenud! Ta oli ka see kord pääsenud!
Rüütel ei olnud aga veel lõpetanud: «Ma olen
ekselnud igaviku, kuid ometi, kuigi mul ei ole ühte kindlat
eesmärki, on mul eesmärgid. Siiski. Uskuge!»
Kibeda naeratusega vaatas ta Oraaklile otsa, justkui kaheldes, kas
suudab teda veenda. Siis ütles ta ohates: «Ma olen surm. Ma
tulin sulle järele.»
|