|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
| 16.04.2004 21:32:44 |
liisi |
Minule meeldis see jutt väga. Mind on eluaeg huvitanud taolist sorti jutustused ja üldse maagia, ennsutused, ulme, universum jne...
mu jutt v6ib kosta kyll k2rbeste suminana teie k6rvades, kuid v6tan siiski julguse t6sta pea maanteetolmust ja lausuda paar s6na loetud loo kohta...v6lus maailm kuhu sattusin,maailma,kus on k2imas seiklused,synnivad myydid,kus usutakse,kus oraakel paneb oma pea pakule teenimaks igap2evast leiba.Ja siis ennustaja kahtlused,hirmud...
Iga tema m6te,hingev2rin pani mind kaasa elama,kui ta seisis platvormil ja higistas, pyydes aimata morni mehe m6tteid, k6rvus kumisemas kiskajte l6rin , minulgi jooksid kylmajudinad mo'o'da selga...
Ja kas olidki need tema ennustused nii v2ga p2rit vaese mehe omast peast?kas polnus see siiski miski k6rgem j6ud,mis tema v2risevat h22lt juhtis tema enese teadmata ja tunnistamata?
Surm ise ei vaja seletamisi, tema on alati seal kus olema peab, mitte seal, kus teda oodatakse v6i ei oodata...
...sellised olid s6nad, mis ytlesin ja kui minu julgus oli suurem, kui v2lja kannatate, siis panen oma pea pakule ja j22n ootama kirvehoopi...vist...
Hea, tõesti hea..
Minu jaoks esimene Orlau lugu, mis sööbis ka kohe mällu kui näide meisterlikust Sõna kasutamisest. Sest tõesti, sisu on lihtne ja lõpp aimatav aga asi ise on vapustavalt hästi välja kirjutatud. Tubli ;)
Hea. Väga hea. Süzee, tegelaskuju, õhkkond... Kõik oli olemas, kaasahaarav. Omaette väärtus lühijutuna kuid kujutan ka selgesti ette, et täitsa sobib osaks mõnesse pikemasse teksti. Aga tõsiselt nauditav lugu.
Pealkiri mulle meeldis. Sellest et ei viidatud mitte oraakli suremispõhjusele või -protsessile vaid oraaklile kuuluva surma personifikatsioonile mina küll enne lõppu aru ei saanud. Tahaks kohe veel kiidusõnu lausuda. Esimene jutt Algernonis, mis tekitab minus kujutluse mingist muust maailmast, kus ma ise ei ela, ent kus ma olen saanud viibida... Ei jää ainult jutu tasandil meelde...
Karen Orlau seniloetud juttudest parim ja ka muidu igati hea. Õhku rippuma ei jäänud minu arust midagi.
Kulla kallis Indrek Hargla "loo käigus" ei peagi midagi juhtuma...
Psyhholoogiliselt väheveenev ja ... napiks jäänud kontekstiga etyyd sobib hästi ajaviitejutukeseks nn. keskmisele koolieale. Autori kaheldamatule andele viitab muidugi ultralihtne ning seeläbi rabav lõpp.
Eelistanuksin usutavamat sisevõitlust, intriigi hirmu ja võimutunde vahel...
Oraakli isik on esindatud yhekülgselt jne. jne. aga nagu ytlesin, on jutuke omal kohal, ta on terviklik (isegi liigagi,heh), mis ju ton isegi suur asi.
Häid lugusid on kahte sorti - ühed on väga mõtekad, teised panevad mõtlema. See lugu kuulub teise sorti
| 14.06.1999 23:32:15 |
kairi |
jUMMALAST HEA LÕPP
| 08.04.1999 11:56:11 |
Aron Eidelkind |
Jutt ajaviiteks hea küll, aga ei enamat. Kas poleks võinud Oraakli surma lõpus ka konkretiseerida? Näiteks lasta Surmal platvormi väristada, et lõvid õhtuoote kätte saaksid. Sellisel kujul jäi küll mulje, et rändrüütli väide selle kohta, et ta Surm on ja Oraaklile järele tuli, õhku rippuma. Äkki oli see rüütel sharlatan ja ta lihtsalt valetas? Kokkuvõttes: kolm ja pool punkti viiepallisüsteemis.
Väga hea lugu. Peaaegu midagi ei olnud ülearu - täpselt nagu ühes lühijutus olema peab.
Minumeelest oleks pikemad olustikukirjeldused kõik ära rikkunud. Ja puänt oli hea ning mulle küll enne lõppu pähe ei turgatanud et see rüütel Vana Must ise on.
Ainult kaks kõige viimast lõiku mõjusid kuidagi liigsetena. Nende asemel oleks võinud olla ainult Surma viimane lause.
Esimene tõeline tükike fantasyt Algernonis. Ja suurepärane tükike minu meelest veel kõigele lisaks.
Tõsiselt hea jutt - ausalt!
Kõik oli täpselt omas kohas ja kõike oli just täpselt parasjagu.
Mina isiklikult ei heidaks ette mitte niivõrd puudulikku olustikukirjeldust (mida heitis ette Raul Sulbi), või liiga kergesti aimatavat puänti, kuivõrd pisut liiga paljuütlevat pealkirja. (ise tunnistan, et kuna ma pealkirja eriti hoolikalt ei lugenud, jõudis ka puänt tõenäoliselt vahetumalt kohale, kui teistele)
Igal juhu Viis Pluss!
Väga hea!
Kõik klapib - parajalt abstraktne olustik, sümbol - tebevus - mõte kompositsioon. jne. Häid külgi üles lugeda ei jõua.
Aga üks pisike karv on püsti: Lõpuga on miski valesti. Liiga sirge ja pealkirja sihis otse. Kuidagi liiga äkki saab lugu otsa. Või see otsesus ongi just püant?.
Mis sest, et lugeja teab juba pealkirjast, et oraakel sureb; mis sellest, et võõras vastab täpselt Surma kirjeldusele; ...
Aga see tõeliselt vabanev hirm-viha-julgus? Aga need tundevälgatused Surma pilgus? Ja see, et oraakli vastus oli tõene. Reeglite järgi oleks pidanud ...
Aga võibolla olen hoopis mina ja minu maitse Holli-Woodi mudeliga stantsitud.
... ja just sellepärast see jutt ongi NII hea. Aga ikkagi: vähe oli.
Hea jutt... ning sellega on kõik ka öeldud!
Jutule on raske midagi ette heita, pealkirja ehk? Hästi kirja pandud laast, aga mulle meeldivad kahjuks konkreetsemad lood rohkem. Pikkusele ei heida ma küll miskit ette... pikemana oleks see lugu kindalsti tüütum.
Ah, et miks Surm tuli? Oraakli aeg sai lihtsalt ümber?! Vaat mis.
Väga kaasahaarav lugu. Orlau mõistab kirjutada. Kui ainult pealkiri pisut teine oleks, praegune ütleb liiga palju ära. Puänt oli siiski mulle ootamatu.
Väga hea! Miljöö, setting, idee ja kirjeldused saavad oma «viie» kätte. Puänt siiski parimate kilda ei kuulu, noh 4- või 3+ pakuks. Eriti kiidaks just seda lakoonilisust ja konkretiseerimata maailma, mis samuti isand Harglale süpatiseerisid. Järgnev on minu isiklik traagika: lugu oleks võinud olla nii kaks korda pikem. Autor oleks võinud pakkuda selliseid sürreaalseid pilte (kirjeldusi) kogu selle Oraakli-etenduse pealtvaatajatest, ilmast, kasvõi tegevuspaiga väljanägemisest. Maailm oleks endiselt sama konkretiseerimata jäänud. Aga sellise suht pretensioonitu short-shorts'ina saab oma 5- kätte. Tubli!
Ilus sile lugu. Sobiks kirjandusõpikusse novelli näiteks. Aga samas ka ei midagi tõesti erilist. Autori käest, kes hästi kirjutada oskab, ootaks midagi, mis veidi rohkem emotsionaalselt kõigutaks.
Ja-jah. Kuna ei loe meeletult palju ja ei oska ka juttu möne teisega võrrelda, siis piab tunnistama, et lugu oli ylimalt tore. Ainuke asi mis sydant kraapima jäi, oli löpp. Vöib-olla tuleneb sie minu lugemis kiirusest, kui mulle tundus, et sie oli veidike järsk. Sie oleks nagus löpetatud kas aja vöi paberilehe äkilisel otsasaamisel. Muidu nautis sieda lookest suuresti ja ootap nyid kas järge vöi mõnd uut ja uvitavat loometööd :}
Nauditav. Sõnastus- ja kirjeldusoskus
on tõesti hea, tekivad mitmesugused
oletused loo lõpu kohta, aga puänt
oli minu jaoks täiesti ootamatu. 5.
| 11.12.1998 11:42:32 |
Indrek Hargla |
Meeldis, täitsa meeldis. Järjekordne tõestus sellest, et kui pole mõnda ülioriginaalset ideed, saab hea kirjutamisoskusega luua meeleolu ja häälestada lugeja oma mõttemaailma lainele. Vaadake, tegelikult ei juhtu ju loo käigus mitte midagi, kogu lugu on sissejuhatus puänti ja autor on osanud selle sissejuhatuse vägagi loetavaks ja paeluvaks teha. Nii,et mis siis meeldis? Meeldis just nimelt õhustiku loomine, omapärane konkretiseerimata maailm ja lakoonilisus. Tunnistan, et lõpplahendus tuli endale lugemise käigus pähe, seega erilist "ehmatust" lõpus ei tekkinud. Noh, aga milles loo iva, võib küsida? Noh oli küll, kui järele mõelda. Aga see polnud nii sügav ja enneolematu. Idee materialseerunud Surmast, mida k õ i k näha võivad, tundus kuidagi veider. Ei võta seda päriselt vastu. No ja miks Surm siis tuli? Tõestama, et oraakel on sharlataan? Ehk mõtleb autor ka pisut pealkirja üle? Praegu nagu ütleb see liiga plaju ette ära.
|
