Kahvatu kild kuud valgustas tüdruku irvel nägu. Kuuvalgus moondas
selle veelgi ebamaisemaks, tehes koolnupilgust kummaliselt raevunud
olevuse. Tüdruk ise lebas ehitusplatsil tellingute vahel, liikumatult,
tegemata vähimatki hingetõmmet. Õigupoolest polekski ta
justkui surnud olnud, see ebamaiselt jõle nägu oli just
täis kohutavat elu, hoolimata sellest, et ükski lihas näos
ei liikunud, justkui oleks liikuv figuur jäädvustatud pildile.
Hoolimata kõigest oli tüdruk surnud, nii elutu, kui vähegi
sai.
Kellegi vari kattis tüdruku näo. Kivimüüril tantsiskles
kellegi siluett, hetke pärast oli neid kaks. Kummalist ebamaist tantsu
kareldes jõudsid nad tüdrukuni. Tants oli muidugi näiline,
tellised olid need, mis nad kargama panid.
«Siin ta on!»
Hääl tundus sellises vaikuses kõiksusena, kiskudes
elutusest välja isegi laiba, tüdruku käsi vajus tellingutelt
rippu.
«Kuradi korjus!» kähises üks kogudest õhku
ahmides, «surnuks tahtis raisk ehmatada!» Kindlasti oleks Marten
laibale jalaga äianud, kuid ei julenud.
«Imelik on teda surnuna näha,» tähendas Sten koolnut
silmitsedes, «teda, kes ta alati nii elu täis oli --
tõeline energiapomm.» Marten ainult ühmas: «Mis sul
tast enam, ise sa ta maha lõid, pealegi, kes ta sulle oli,
juhututtav ainult.»
Sten ei näinud viimast märkust tähele panevat. Ta vahtis
kaastundlikul pilgul tüdrukut. Ilmselgelt kahetses ta tehtut, mitte
piisavalt, et end välja anda, kuid siiski. «Lähme parem
minema!» nõudis ta Marteni käe külge klammerdudes.
Sõber vaatas Stenile arusaamatult otsa. «Segane oled
või?» küsis ta. «Mis siis laibast saab ja kogu
värgist üldse? Sina olid see, kes endale uut keha tahtis!»
Tõsi see oli. Sten, kes oli end terve elu naissoo esindajana
tundnud, oli just seepärast tüdruku kägistanud, et tema keha
endale saada. Vales elemendis olemine muutus talle juba
väljakannatamatuks, naiste flirt, meestele omased elundid ja
kõik muu -- ta ei saanud enam niiviisi jätkata. Tundes end
naisena, olles naine, ei saa elada mehe kehas, seda oli Sten tõdenud
terve oma elu. Mitmeid kordi oli talle pakutud soovahetusoperatsioone, kuid
see polnud see, mida Sten vajas. Keha, milles ta elas, ei saanud muuta
naiseks, ta oleks sellegipoolest end räpasena tundnud.
Kauaoodatud lahendus oli aga lähemal, kui ta arvatagi oli osanud. Otse
tema kõrvalmajas elas mees, kes teda aidata sai. Doktorikraadiga
arstina oli ta välja mõelnud tegelikult täitsa lihtsa
teoorias töötava operatsiooni, mille abil sai enda
mõistuse teise kehasse siirdada. Tegu polnud mitte mingit sorti
ajuoperatsiooniga, Sten ei teadnud, mismoodi see võimalik oli, aga
tema üks osa ajust, see, millega ta mõtles, pidi kopeeritama
naise aju samasse ossa. Kogu see asi tundus Stenile liiga keeruline ja
ausalt öeldes siirdamise protsess teda ei huvitanudki. Ta usaldas
doktorit täielikult ja oli kindel, et operatsioon õnnestub.
«Oled ikka naise hingega küll!» ühmas Marten ja haaras
tüdruku jalgadest. «Käpad pihku ja minek!»
«Nii lähmegi vä? Ilma milletagi?» küsis Sten
laibale osutades.
«Mida sul siis veel vaja on?» Marten oli juba kannatust kaotamas
selle lollaka naiseliku halisemise peale.
«Ma'i tea, äkki keegi näeb,» nende sõnadega
tõmbas Sten taskust musta prügikoti. Marten krabas talt selle
käest: «Kuradi lollakas, ütelnd kohe!» Rutuga
tõmbas ta laiba kotti. Marteni viha vältimiseks viskas Sten
koti õlale, kuid varises selle raskuse all kohe kokku.
«Heh, naine ikke naine, eksole!» ei jätnud Marten
märkust tegemast, «võtnud siis endale mõni kergem
keha!» Upitanud koti selga, vaatas Marten kähku ringi --
õhk oli puhas -- ja hakkas üle tellisevälja astuma. Marten
järgnes talle.
***
«Mis sa mu kehas teed?»
Sten võpatas, ta vaatas uurivalt ümbrust, polnud siin kedagi.
Ometigi võis ta vanduda, et keegi oli midagi ütelnud.
«Ma küsisin, mida sa minu kehas teed?!»
Sten hüppas voodilt püsti ja vahtis kui segane ringi.
«Ma olen su peas, lollakas. Õigemini enda peas,»
hääl tundus tõepoolest tulevat tema enda peast.
«Kuidas sina minu pähe said?»
Steni haaras õud. Oli ta hulluks minemas või oli see
siirdamise järelmõju? «Kes sa oled?» küsis Sten
sosistades.
«Janne. Kes sina oled ja mida sa mu kehaga teinud oled?!»
«Janne!» Stenile oli see nimi tuttav, õigupoolest oli
Janne seesama tüdruk, kellelt ta keha oli röövinud.
«Jah! Ütle, miks ma end liigutada ei saa?»
Sten oli teda haaravast õudusest segi minemas. Esimese asjana avas
ta toaukse ja tuiskas trepist alla. Tänavale jõudes jäi ta
majaseina najale puhkama. Oli see päriselt olnud?
«Kurat! Miks ma end liigutada ei saa?» kisendas keegi ta peas.
«Sina, raisk! Sina anna mu keha tagasi!» Steni jalad
püüdsid plehku panna, läksid siis sõlme ja ta kukkus.
Segasest peast selginesid mõned mõtted: oli siis
tõesti seesama tüdruk, kelle keha ta omas, veel elus? Miks
doktor seda ei maininud? Kas ta teadiski seda?
«Oot-oot, sina oled ju seesama sell, kes mulle krundil nööri
kaela tõmbas! Oled, eksju?»
Steni jalad vedasid teda sõiduteele. «Mida sa teed?!»
röökis Sten kätega vastu jalgu tagudes. Eemalt tulev kaubik
paiskas tüdruku kõnniteele. Veri valgus asfaldile,
määrides punaseks ka vöötraja.
|