Salk veripunaseid, teine määrdundhalle pilvi sööstavad võidu mööda taevalaotust, üksteise eest põigeldes ning mustkunstnikuna kuju muutes; välkude harali puuoksad püüavad neid tabada, ent anduvad seeasemel veel ja veel ühtepõimumisele, kiiresti tekkides ja veel kiiremini kustudes. Tuul on paisunud kiledaks kriiskeks, mis järelejätmatult mu kõrvu kraabib.

Mu silmad, pilku heitmas tühjusest, on aga suunatud hoomamatu suurusega platoole. Igavikuna kõrgele on see tõusnud ja langeb alla, alla, ikka veel alla, otsekui sünkja ookeani põhjatuimasse kuristikku, kadudes silmist ja painates meeli küsimusega kõige selle tõelisest suurusest. Kuivusest pragunenud maapind sirutab taeva poole oma miljon janust suud, lõppematus ihas vere, sulametalli, hirmu ja võidurõõmu järele.

See on Plats. Koht, mille pärast Viimane Maailm ning Vastupanu legendi järgi juba aegade algusest sõdisid.

Noogutasin tunnustavalt, samal hetkel paiskusid platoo ja pilved tuhandeteks kildudeks, mis mu silme eest mööda sööstsid; iga kild jätmas endast järele tühja kohta, otsekui oleks purunenud vitraazh, mis lebas mustal paberil. Pimedus asendus järk-järgult valgusega, andurid eemaldusid minust ning kapsli klaaskate mu kohal avanes tasase surinaga.

«Nii mitmedki näeksid meid heameelega surnutena,» nentis üks mu kompanjone. «Illusioone pole me endile loonud -- mastaapsete rahasummadega opereerides koguneb tahes-tahtmata väga palju vaenlasi ning vähemalt mina olen juba harjunud mõttega, et hauda ei vii mind mitte vanadus või haigus, vaid lihtsalt üksik kuulmatu lask... aga see selleks. Vaenlase käe läbi me surra ei taha, on mu jutu mõte, ning enne teie rikkaks tegemist,» -- ta muigas kõveralt -- «peate meid oma kantsi kindluses veenma.»

Süsteemioperaator köhatas. «Me asume kuuekümne meetri sügavusel maa all, sir, ning võiksime ignoreerida kasvõi otsest tuumalööki... mis on küll äärmiselt ebatõenäoline. Kõik uksed sulguvad seansi alguses automaatselt ning neid ei saa avada enne seansi lõppemist. Elektrigeneraator on dubleeritud. Kapsliruumis on hapnikukonteinerid. Jääkamber sisaldab toiduvarusid mitmeks kuuks. Lisaks kaitseb teid veel terve müriaad kõikvõimalikke tehnilisi turvavidinaid.»

«Kõlab mõjuvalt,» pidin tunnistama, «aga rääkige nüüd mängust.»

«Alustamistasu on viis miljonit dollarit iga mängija pealt, sir, ning üldtasuks on täna poolteist miljardit, mis vastab täpselt kahele tuhandele ja viiesajale elule. Sessioon algab kohe, kui arvuti saab kätte viimase mängulülituja signaali, ning kestab ligikaudu kolmkümmend minutit. Platsile ilmub nimetatud arv hologramme, millest igaüks tähistab üht elu -- hävib virtuaalis holo, sureb Maa peal inimene.»

Kergitasin üllatunult kulme. «Kuidas ometi?»

«See on konfidentsiaalne info, sir.»

«Aga... kuidas siis võitlus, mida iganes selle all ka mõelda, reaalselt välja nägema hakkab?»

«Olulisemad närvide sõlmpunktid peas kaetakse anduritega, mis suudavad ajusignaale lugeda ja ka mõjutada --»

«-- aga milleks siis kapslid?» lõikas keegi vahele.

«Turvaelement.»

«Hea küll, jätkake.»

«Nii luuaksegi teie pähe virtuaalpilt Platsist. Edasi peate rakendama oma kujutlusvõimet, et kontrollida vastase hävitamiseks moodustatud tehnikat; Vastupanu poolel olles tuleb ka holosid kaitsta.»

«Kujutlusvõimet? Kuidas...»

Operaator naeratas viisakalt. «Te mõtlete näiteks haubitsast... ja see ilmubki Platsile. Kujutlete, et haubits tulistab... ja nii see sünnibki. Samamoodi saate end kasvõi väljatulistatud raketiga kaasa lendama mõtelda. Meie masinad on vahelüliks, mis viivad kokku iga teie kujutelma ja Platsil toimuva.

Hõlbustamaks mängimist, hoiab kontrollsüsteem kõik loodud kujutluspildid teie peas alles. See tähendab, et lahingüksused ei kao, kui te korraks oma tähelepanu mujale suunate, vaid kõigest peatuvad. Tõeliseks kaotamiseks on vaja kas vastavat mõtet või kujutise hävitamist kellegi teise poolt. Siin ilmneb ka asja tumedam külg. Liiga suur arv kujutluspilte või ka lihtsalt üks väga mõjuv kujutluspilt tekitavad insuldi, aga jõuline rünnak kellegi sõjatehnika pihta... tapab vastava mängija. See on paratamatu ning kes tahab siiski loobuda, andku märku.»

Ta vaatas küsivalt ringi ja noogutas siis, otsekui oma arvamusele kinnitust leides. «Tänan.»

Ei ühtki märguannet.

«Miks te seda teete?» küsisin enne kapsli sulgumist.

«Raha,» vastas tema, kohmetult maha vaadates.

«Ei, ma tahtsin hoopis küsida -- miks me teie arvates siin oleme?»

Tabasin ta näol kõvera muige.

«Ma mõtlen seda tõsiselt.»

Ta tabas mu pilgu, mis aeglaselt mööda tema liibuvat vormi liikus, naeratas ujedalt ja tegi käega ebamäärase zhesti.

«Olgu pealegi. Ma saan asjast aru nii, et raha on teie jaoks kaotanud tähenduse. Miski raha eest ostetav -- ja praegusel ajal tähendab see kõike -- ei paku enam lõbu ega pinget. Ega seegi koht teid ravi, aga jääb lootus, et kui te end üle ei pinguta, siis tulete veel korra tagasi ja toote meile pisut sedasama raha sisse. Lõpuks tüdinete ikkagi.»

«Ja siis?»

Ta laiutas käsi. «Kust peaksin ma teadma? Ehk lasete end raketiga Päikesesse sõidutada, et asjale nii-öelda särav punkt panna?» Ta vaatas kella sinetavat numbritablood ja rohkem sõnagi lausumata sulges kapsli, lastes mul vajuda pehmesse pimedusse.

Meie ees laotub juba tuttav maastik, kuid nüüd on kõrgustes puhuv meeletu tuul jõudnud ka allapoole, luues paiguti taevasse ulatuvaid liivasambaid.

Taamalt on kuulda kõminat ja raskeid mütsatusi. Holod seisavad tardunult paigal.

Kostab kõrvulukustav möiratus ja samal hetkel täidavad vaatevälja tuhanded paksusoomuselised tankid, nende read ulatumas kaugele horisondi taha. Kiiremaks muutuvad mütsatused lähenevad taamalt koos udupilvega, juba on kuulda ka metalli värinaidtekitavat krigisemist.

Kontrollruumis olijad võpatavad ootamatusest, nähes ekraanilt, kuidas udupilv äkitsi hajub ja lausrünnakule paiskub müriaad kõikvõimaliku kujuga metallmoodustisi, tihedalt täis pikitud erinevas suuruses tuldsülgavaid torusid. Madallennul saadab neid raskepommitajate eskadrill, lisades pardakahurite tuhmi müdina kõikjal valitsevasse põrgukärasse. Holod ärkavad ellu, sihitult masinate eest põgenedes. Taevaalune tõmbub süsimustaks, kuid Viimase Maailma lennukeid see ei häiri, sünge monotoonsusega paiskavad nad pommid oma kõhust välja ning haihtuvad siis hetkeliselt. Vigu ei tehta. Kõik sihtmärgid saavad tabamuse. Plahvatuste pidev mürin summutab rakettide ja mürskude kimeda undamise.

«200 täis. Valik?»

«TransAtlantic lend 119, 204 reisijat.»

«Sobib. Aktiveerin kiire.»

«Sihik on paigas -- -- -- lukk on peal -- -- -- võta ta alla.»

Atlandi ookeani kohal asuv geosatelliit nihutas veidi oma antenne ja päikesepatareisid, sirutades kuskilt siseelundite vahelt välja pisikese toru. Torust väljuv kiir oli vaevunähtav, see sööstis visinal läbi atmosfääri ning tabas üheteistkümne kilomeetri kõrgusel lendavat Boeing 747-t otse vasakpoolsesse kütusepaaki. Silmapilkselt muutus lennuk lõõmavaks tulekeraks, mis inertsi mõjul hetke veel edasi lendas, siis aga alustas tükkideks lagunenuna pikka langemist ookeani.

VM-i masinad on välja valinud umbes kolmetuhandelise osa Vastupanu armeest, tagudes seda läbinähtamatu raketikardinaga. Metall karjub metsikute hoopide all ja sulab palavuses, öökides end kuumvalgeteks loikudeks segipööratud maapinnal. Kahe tule vahele jäänud holod pihustatakse molekulideks veel enne, kui nad jõuavad karjatadagi.

Ühe kapslisolija keha hakkab otsekui pöörast valu kannatades visklema, püüab käsi pea juurde tõsta, tema ninast ja suust purskub helepunane verejuga. Südametegevust näitav sakiline joon muutub sirgeks.

Läbi süsimusta tupruva suitsu võib aimata väändunud, paiguti veel hõõguvat raualasu, mis iga hetkega suureneb. Roomikud ragisevad vastu metalli, kuid üldises käras on see kuuldamatu. Ehkki VM-i masinate armee on saanud raskeid lööke, pole see siiski võrreldav Vastupanu kaotustega, kes on vaevu holode kaitsmiseks võimeline.

Pimedusest võimendatud erk sähvatus kiirgab valgust viimasegi kui VM sõjamasina peale, heledus sunnib silmi kinni pigistama, see on ju reaalne, aga taevasse tupruv mustjashall suitsuseen ei aja läkastama. Vaatepunkt muutub, liikudes kaasa põrgulikult kiiresti tormava lööklainega, mis enda ette kuhjuvast rauarisust väljagi ei tee. Kõik põleb, kõik sulab, kiirus peaks vähenema, aga hoopis suureneb, leegid kõrvetavad, põletavad, seda on liiga hästi tunda! Nahk põgeneb lihalt, liha -- häbist punane, siis vihast mustaks tõmbudes -- kaob luudelt, luud mõranevad, pudenevad tolmuks, tuul haarab selle kaasa ja paiskab laiali --

-- nähtamatu kunstniku hoolsad pintsliliigutused värvivad kapslisolija näo silmist ja kõrvadest nõrguva verega tumedatriibuliseks. Servomootorid kiuksatavad pahaselt, liigutades määrdunud andurid sujuvalt oma pesadesse tagasi.

«Algajad. Sa vaid vaata neid -- mõlemad on kaotanud juba pooled mehed! Ma ei mäleta korda, kus meil oleks olnud nii suur hukkunud mängurite arv. Lisaks sellele 91-protsendiline holode kaotus kümne minutiga... see on liig.»

«Pole oluline. Mis loeb, on raha.»

«Kui kaua jätkub neid, kes maksta jõuavad?»

«Maal on piisavalt varandusi ning nende omanikke. Rikkus on probleem. Meie oleme lahendus.»

«Ent kui kaua jätkub neid, kes suudavad oma kujutlusvõimet nii hästi ära kasutada, et väljuda Platsilt võitjana?»

«Samuti ebaoluline. Me võiks teenitud summasid arvestades kasvõi nüüdsama lõpetada... kuid milleks? Kas sulle ei paku lõbu, kuidas kaks vaenupoolt oma kujutlusvõime tõelisele proovile panevad, üks püüdes inimelusid kaitsta, teine neid hävitada?»

«Mul hakkab tasapisi kõrini saama kogu sellest hävingust...»

«... ja kuidas kõrgelektroonika põimub veatult ühte teadvusega, luues iga sessiooni ajal sadu kõige vaimustavamaid, kõige mastaapsemaid sõjatehnika eksemplare? Tunnista, et sa naudid seda; tunnista, et sa jumaldad neid rahasummasid, mida sa siin teenid!»

«Las ma arvan, just raha nimel on viimased kaks korda mängijate tervisekontroll ära jäänud?»

«No ja mis siis?»

«Kui aga keegi neist rahahunnikutest just seepärast sureb? Üks klient vähem! Rääkimata juba sellest, mis juhtub, kui meie tegevusele jälile saadakse?»

«Häh! Kes peaks saama? Mingi kõrbepolitsei mutikomando? Kes hakkaks meid otsima Gobi keskpaigast, rohkem kui poolesaja meetri sügavuselt?! Mänguritele, enne kui meie satelliit nad kohale juhatab, teen ma põhjaliku taustauuringu. Ja nii edasi. Miks ma pean kõike seda üle kordama?»

«Neli suurt ja üks väiksem satelliit, lennuk, see punker, muust rääkimata... ega need Lego mudelid polnud! Mul hakkavad käed värisema, kui ma mõtlen murdosalegi rahast, mis see kõik maksma on läinud!»

Ta naeris, heledalt ja üleolevalt. «Laenud on ammu tasutud. Isegi kulud mängijate siia ja tagasi lennutamiseks jätavad meid kasumisse.»

«Aga...»

«Projekteerijad. Insenerid. Tehnikud. Surnud, surnud, kõik nad on surnud, kõik on automatiseeritud, kõik töötab nagu kellavärk. Surnud ei räägi. Surnutest ei räägita. Meie sinuga oleme samuti surnud, kõigi teiste jaoks; meist ei räägita ja ei hakatagi rääkima.»

Ta tõstis käed mu näo ette ja kähistas, pikki küüni aeglaselt peopesadesse surudes: «Ning ma ei väsi kordamast... et see süsteem... toob meile tõesti kuradi palju raha sisse!»

Silmapilkselt muutus ta jälle rahulikuks. «Kui see sulle nii väga hingepiinu valmistab, siis mõtle, et teeme kõike teaduse sildi all. Eks see ju olegi mõnes mõttes nii -- teadus inimese kujutlusvõimest ja selle piiridest. Kasvõi too seitsmekümneviiene vana -- ise juba ühe jalaga hauas, aga võimetelt annab enamikule siinkäinutest silmad ette.»

Kiretult jälgis ta, kuidas eikuskilt tekkinud mõõtmatu sein lükkas gigantse buldooserina pooled allesjäänud Vastupanu masinatest üle Platsi serva olematusse. Ning ohkas. «Ma kardan vaid seda, et ühel hetkel oleme meie need, kes blaseerununa oma varanduse otsas istudes sellist laadi meelelahutust otsima hakkavad...»

Häiresignaal. Heitsin kiire pilgu ekraanile -- neetud! Vanamehe südametegevuse sakid tasanesid vääramatu kindlusega.

«Hei, jälle ühe mängijaga juhtus midagi!»

«Pingutas üle?»

«Ei, ei, praegu paistavad nad otsekui hinge tõmbavat.»

Tülpinud pilk libises mu näolt ekraanile... ja ta viskus oma toolilt. «Kooma!»

Silmanurgast tabasin suurel, mängu käiku näitaval ekraanil korraks midagi, kuid see võis olla ka silmapete.

«Peatame mängu?»

Sain vastuseks kõhkleva pilgu. «Tegelikult pole ju vahet... vanamees võinuks ka ülepingutusest surra.»

«Praegu on asi teistmoodi. Ta elab veel, me saaks midagi ette võtta!»

«Mõttetu,» ütles ta juba kindlamalt. «Kui on küsimusi, ta pingutas üle ja kõik.»

«Aga klientuur...»

«Kõik!»

Tabasin uuesti mingi ebakorrapärasuse, sedakorda selgemalt. Plats näis ühest kohast värelema löövat.

«Platsiga on midagi lahti.»

«Mh?»

Kobasin vasaku käega puldil ja suurendasin pilti. Platsi kaguserv hakkas silmnähtavalt värvi vahetama, muutudes kõrbepruunist mereroheliseks. Sama kordus idaservaga. Sõjamasinad seisid ootel. Maapind kriibitud roomikute all vahetus aegamisi.

«Süsteem muutub ülekoormatuks,» vilkus teade juhtimissüsteemi ekraanil.

«Tegu peab olema piraatsignaaliga!»

Sõrmed lendlesid klaviatuuril. «Ümbruse skaneerimine ei anna tulemusi.»

«Skannerite raadiusest väljaspool olev võimas saatja?»

«Kahtlane. Mis oleks eesmärk?»

Laiutasin käsi.

«Aga... vanamees?»

«Sa mõtled, et...?»

«Jah. Väga tugev mänguripoolne signaal võib süsteemi teoreetiliselt häirida.»

«Aga tegu on ju koomaga?»

«Oh kurat! Ma... ma ei tea enam midagi...»

«Süsteem ülekoormatud, avariistopp kolme sekundi pärast.»

Kujutlesin, kuidas mängurid vaatlevad neist mööda tuhisevaid mosaiigikilde, kistuna tagasi reaalsusesse.

Veel üks sirge joon.

Plats oli taas endine.

«Miks sessioon poole peal katkes?»

«Rahu, rahu...»

«Jama!»

Kõik seletasid läbisegi, minust väljagi tegemata. Äkitsi vajus üks neist kokku ja alles siis taipasin, et mu selja tagant oli kostnud vaikne vingatus.

«Mida see peaks tähendama?»

«Ma jõudsin järeldusele, et sul on õigus. Peaks selle kõik ära lõpetama.»

«Pane see nüüd käest. Kuule, ära...!»

Ma poleks eales uskunud, et naine võib kaks korda järjest nii külmavereliselt tappa.

«Nüüd kirjuta kõigile arve. Viiekordsest piisab...»

Allkirjad ilmusid elektroonilisele tahvlile, keegi ei tõrkunud.

Sõrm kõverdus päästikul viis korda, kiiresti ja professionaalselt.

«Ja nüüd?»

«Too gaaslõikur ja kaitsemask siia.»

Tööriistaruum oli maast laeni täis abivahendeid kõikvõimalikeks hädaolukordadeks, ent ühtki arvestatavat relva ma leida ei suutnud. Tirisin gaaslõikuri alumiselt riiulilt välja, heitsin viimase meeleheitliku pilgu ümberringi ning libistasin lõpuks taskusse spetsiaalse aerosoolpudeli vedelammoniaaki, millega tehti keevituskohtade kiirjahutust.

Ruumi sisenedes sain küll kahtlustava pilgu osaliseks, ent küsima ta midagi ei hakanud.

«Ühel mänguril oli täiesti õigus,» alustas ta mind üle relvatoru sihtides juttu, «lausudes enne mängu, et paljud näeksid neid heameelega surnutena. Paar nädalat tagasi muutus see umbmäärane «paljud» üheks täiesti kindlaks isikuks, kes mulle iga mänguri pea eest ühe täiesti ahvatleva summa pakkus. Arvestades juba siis, et praegune sessioon jääb viimaseks, tundsin ma mõningast vajadust end majanduslikult kindlustada ning kõige selle tõttu jõudsimegi kenasti kokkuleppele. Mina viin talle meeste surma tõestuseks pead, tema annab mulle vastu... oh, suurema summa kui sa arvata oskaks.

Asja sujumiseks tegin juhtprogrammi muudatuse, mis saatis mängureid Loojakarja ka normaalsest väiksema pingutuse korral. Episood vanamehega ei tähendanud muud, kui et ma pidin ellujäänud ise likvideerima.»

Ta limpsas keelega kuivanud huuli.

«Nüüd, palun eemalda neilt dzhentelmenidelt pead. Gaaslõikus on kiire, kerge ning ei lase verel voolata.»

Võinuksin lõikuri pidevjoale lülitada ning proovida teda sellega visata, ent surnud olnuks ma siis veel enne, kui mu käsi viskeasendissegi jõuab. Vedelammoniaagi kasutamiseks oli ta minust aga liialt kaugel. Nii ei jäänudki mul esialgu muud üle, kui gaaslõikuriga kehade kallale minna.

Hoolimata kaitsemaskist tungis mu ninna kõrbeva liha öökimaajav hais. Tabasin huvitatud pilgu -- 'tea, kas loeb ta iga pea mahalõikamisele kuluvaid sekundeid?

Ladusin viis keha virna, lohistasin kapsliruumist teised ning kordasin lõikust. Maski viimaks peast tõmmates, hingates seda ebamäärast värvi vinet, mida ventilaatorid aegamisi ära imesid, oleksin äärepealt kokku varisenud.

«Kehad lohista jääkambrisse.»

Tegin nii -- ja ma ei pidanudki seinalt jõu kogumiseks tuge otsima.

«On sul mulle veel tööd pakkuda?» Lähenesin talle aeglaselt, käsi taskus hoides. «Peseksin põrandad puhtaks? Koristaksin kapslitest vere ära?»

Võtsin parema käe taskust, hakates sellega zhestikuleerima. «Või tahad sa hoopis, et ma ka endal pea maha lõikaksin -- sama korralikult, nagu tegin teistega?»

Ta hoidis mind endiselt sihikul, ent meie vahel oli vähem kui paar sammu ning püstolisuu oli langenud pealt rinnale. See pidi olema mu võimalus.

«Ning pärast lõikamist,» -- võtsin ka vasaku käe taskust, koos vedelammoniaagi pudeliga, tõstes seda kiirelt ülespoole -- «laseksin oma kaela, nagu kord ja kohus, külmutusainega üle?»

Ühe väga väikse hetke jooksul taipasin, et ta polnud mu vasakule käele tähelepanu pööranud. Veel väiksema hetke jooksul tegin kiire sammu kõrvale, samal hetkel tugevasti pihustusnupule vajutades.

Ta karjatas, tundes näol kahesajakraadise miinustemperatuuri piinavat suudlust, ent mahavajumise asemel lõi ta mind, õigesti ja valusalt. Kaotasin tasakaalu ja kukkusin valusalt otse jahtuvale lõikurile, kiirendatuna kahe, kolme, nelja kuuli sepavasarana mõjuvatest hoopidest selga, kuuldes veel õhus olles lööknõela tühja klõpsumist. Värinat oli raske alla suruda -- alles nüüd jõudis mulle kohale, et kuulivest suutis lasud kinni pidada, et ma olin ikka veel elus.

Jäin tõetruu surnuna hetkeks lamama, oodates, et sa ennast avaksid. Su vihavahku täis pilk muutub lõpuks pisarateks, mida sul pole võimalik välja nutta. Su närvilistest hingetõmmetest saavad valuoiged. Su jalad muutuvad nõrgaks ning sa varised ühegi lasuta.

Tahtsin näha sind abitult oma kirvendavat nägu kraapimas, üks silm igaveseks pimestatud, üks põsk alatiseks tuim, üks kunagi nii ilus näopool jäädavalt rikutud.

Ma tõusin.

Sa pöördusid kahina peale ringi.

Ja ma nägin.

Sa tõstsid püstoli.

Muigasin.

«Sul pole tulevikku,» suutsid sa valust hoolimata välja pressida.

«Kahest halvast olen ma valinud parema.»

Tõstsin oma parema käe.

Lööknõela tühi klõpsatus ei tähendanud midagi.

Gaaslõikuri kirgas, nõelterav juga aga küll.