|
[ Jutt |
Jutulabor: märts 2000 |
Uued arvustused ]
Nõustun Raul Sulbiga, et jutt kuulub 2000. aasta I kvartali 5 parema teksti hulka, mis pole aga eriline kiitus, sest minu silmis on tegemist harukordselt nõrga kvartaliga.
Märt Lauri kohta on see korralik saavutus, aga lõpus on liiga segane see, kes keda tapab ja mille eest. Tegelastele antud nimed parandaksid olukorda märgatavalt, ka võinuks seda lihtsalt rohkem lahti kirjutada.
Lugesin seda teksti kunagi suvel; siis oli mulje, et eesmärgiks oli lohutu ja rusuva tulevikumaailma kirjeldamine; mingi surutise ja languse edasiandmine. Täpsemalt pärele ei jõudnud. Nüüd lugesin uuesti. Ja märkasin mingeid loo-algeid. Aga oli peetud vajalikuks nad kirjelduste alla matta.
Kirjutamisoskus ei peaks vist tähendama seda kui palju omadussõnu ja kirjeldusi on üksteise otsa lükitud, vaid kui palju nende taga mõtet ja sisu on.
Nii et kui see stoori peale meeleolude kirjeldamise - mis on ikkagi agent ja vahend ju, mitte eesmärk - seal kuskil on, siis jääb ta tabamatuks.
Misasi see seal vanamehe koomjärgselt silmapiirilt paistma hakkas? Seda momenti saanuks ju võimsamalt kasutada, et varjusurma nägemused kuidagi virtuaalselt materilaiseeruvad.
Verd pritsis liiga palju, et õudne oleks. Terrenusega võrreldes edasiminek on. Kuigi jutt on muidugi rohkem selline olupilt ja episoodikirjeldus, milles nagu tegelasi eriti palju valikute ette ei seata ja nende teotsemisest tagajärgi ei johtu. Jutt ei meeldind mulle just eriti, pean seda kuidagi liiga jonnakaks ja pealetükkivaks kõnelda lugejaga keeles, mille grammatika ja struktuur on talle tundmatu.
Mängu põhimõte oli ilusasti seletatud, kuid kui asi mängimiseks läheb muutub arusaamatuks kes kellele virutab ja mille eest.
Kas jutustuse alguses olev tuul on tõeline või virtuaalne?
Minu meelest parim Märt Lauri tekst!
Kui autori varasematele juttudele (mida on vist viis) saab teha üsna teravaid etteheiteid lisaks süzheede liigsele primitiivsusele või siis jälle liigsele pretensioonikusele ka kirjutusoskuse alaste apsude tõttu, siis käesolev jutt on mu meelest igati optimaalne.
Stoori on täpselt paras, pole seda liigset pretensioonikust (Stella Terrenus, IOR-4, Kindlustus) ega ka lugejat ükskõikseks jätvat sisu (Rong, Kimalased), jutu süzhee on täpselt paras, keegi ei päästa maailma või inimsugu, samas on faabula piisavalt kaasahaarav (ja omamoodi moodnegi - mõtlen samalaadseid trende angloameerika ulmes - Kesk-Aasia kõrbed (Sterling, Calder) ja siis muidugi need mängud).
Tegelikult see jutt mulle üldse meeldida ei tohiks, sest igasugu mänge ja mängimist (kõige laiemas mõttes) kirjeldavad oopused ajavad mind lihtsalt öökima (vastavad leheküljed «Phlebases» olid selle raamatu konkurentsitult mõttetuim osa, IMHO). Samas mõjub juba kergelt naeruväärsena, kui suvaline mängu, simulatsioone jms kirjeldav tekst esimese asjana Banksiga seotakse...
Enivei, kui Lauri jutu süzhee suutis kenasti balansseerida primitiivse ja pretensioonika vahepeal, siis just märgatav kirjutusoskuse alane areng on see, mida tahaks eriti esile tõsta. Varasemates tekstides on need järsud stiilist väljalangemised ja muud kirjutusoskuslikud lapsused ikka üsna häirinud. Seda suuremat heameelt teeb mulle tõik, et käesolevale tekstile kirjutusliku külje pealt nagu midagi ette heita pole.
Igatahes saab üle hulga aja kirjutada jälle need sõnad: jään huviga uusi tekste ootama. Käesolev jutt kuulub igatahes 2000. aasta esimese kvartali viie tuumakama teksti hulka.
Edu!
| 09.03.2000 16:08:39 |
Lilith |
Nõus eelmiste kommentaaridega. Algus meenutab pisut "Matrixi" filmi. Raha ja rikkuse idee on hea aga esitus oi kui segane
pean kahjuks eel-kritiseerijaga nõustuma. Suhteliselt segane ja mõttetu lugu. Aga tore et vähemalt üritas ....
Isegi, kui see lugu ei sündinud liiga pinevast Phlebasest mõtlemisest, on tegu nõrga tükiga. Palju asju on põhjendamata (miks ikkagi reaalsed inimesed pidid pihta saama, milleks see vajalik oli), sealtmaalt, kus punkris madinaks läks, on raske sündmustest aru saada.
Absoluutselt mõttetu tekst I.M.H.O.
|
