Õhtu hakul oli hakanud puhuma tuul. See oli vastik rebiv tuulevinu,
mis tuli üle Jõuluvanamaa elamiskõlbmatute
jäätanud tasandike, kogus merel niiskust ja keerutas peaaegu
inimliku õelusega paneelmajade vahel, torkides külmi pistodasid
sisse igast praost, mis riietesse olid jäänud ja kittides
nutmaajavalt rõlge pooljäätanud lögaga kinni
silmnäo bussipeatusest koju ruttavatel pereemadel ja koolilastel.
Sellistel õhtutel ei käida väljas. Istutakse oma igavalt
sarnastes magamissahtlites, tülitsetakse pereliikmetega ja vahitakse
võõrast elu kinnisest helendava esiküljega purgist.
Teismelised veedavad aega oma viljatute unistustega ja neist nagu
õhust läbi vaatavad pereisad otsivad külmutuskapist
õlut. Sellistel õhtutel taotakse aega surnuks ja pead vastu
seina, kasvab ilgete, mitte millegagi põhjendatud kuritegude ja
enesetappude arv.
Mina pisut üleküpsenud ja õige varsti ka formaalselt
küpseks tunnistatava üliõpilasena ei olnud enam laste ja
veel täiskapjade poolel. Tuul ulus akende taga, pannes kardina
kõikuma, tuju oli allpool elatusmiinimumi, telekast ei tulnud midagi,
konjak ei hakanud pähe, ükski kuivama pandud
abitüdriksõps ei tõstnud toru ja millegi asjalikuga
tegelda ei olnud jõudu ega viitsimist. Must masendus lõi pea
kohal kokku. Veel kaks kanget kokteili, tao pihku ja jää magama --
võtsin ma kokku selle, mis elul mulle parajasti pakkuda oli.
Keskmise osa jätsin vahele ja uni ei tulnud. Vahtisin fokuseerimata
pilguga telekat, kus eriliselt võimatu ja ilustatud iseloomuga
võmm järjekordsetele kurikaeltele ära tegi. Hajameelselt
kerisin iga minut kanalid läbi, aga mujalt tuli sisutut möga,
imbetsilseid mänge ja lõuna-ameeriklaste vesistamist, nii et
jõudsin jälle politseinike juurde tagasi, nemad vähemalt
lasid aeg-ajalt, kui pateetilise möga ajamisest aega üle jäi.
Midagi oli teisiti. Kui palju oli selles tegelikku kirgastumist, palju
tagantjäreletarkust, meenutades hetke, mis muutis kogu mu elu, ei saa
ma iial teada, mis aga on kindel, et ootamatult jõudsin arusaamisele,
et olen kuidagi eriliselt ergastatud seisundis, pea töötas nagu
tühikäigul mootor, genereerides lollusi, pildid ja
mõttekatked keerlesid vilksatavas ringmängus, teadvus oli terav
ja selge. Ja siis tajusin ma kutset, Teise olemasolu. Minu teadvusvälja
oli tunginud midagi, mis tegutses omasoodu ja mille üle mul polnud
võimu. See lasi end rahulikult uurida. See -- ja juba algavad
raskused -- ei olnud millegagi kirjeldatav, tal ei olnud ei nägu ega
kuju ega asukohta. See oli minu teadvuse serval ja ma teadsin, et see,
või pigem ta, on teine, võõras mõistus.
Mõnda aega ma ainult uurisin seda enneolematut fenomeni ja tema
lihtsalt jälgis mind, siis -- oh vaene keel! -- ta tuli lähemale
ja saatis minuni omi mõtteid, ta informeeris mind oma olemasolust ja
headest kavatsustest ja palus tähelepanu. Kogu see asi oli nii
võõrik, et kohe tuli tagasilöök. Ehmatava selgusega
jõudis mulle kohale, mis õieti sünnib ja esimene kibeda
masendusega kantud mõte oli -- skisofreenia. Üritasin oma
teadvust kaitsta ja teine kadus.
Mõnd aega kogusin end, ent siis sai loomulik uudishimu võitu
ja ma hakkasin uuesti tema järele «ringi vaatama». Avastasin,
mh, nõrga virvenduse, kutsusin teda ja jälle tekkis meie
teadvuste vahel side, mida ma ei suuda seletada rohkem kui (kui palju
korratud võrdlus!) pimedale värve. (Mõnikord olen
kasutanud selle kirjeldamiseks arvutitermineid, aga ainult seetõttu,
et oma tavaelust erineva ja tehnilise olemusega sobivad nad paremini. Ta ei
tervita ega küsi, kuidas käsi käib, ta saadab ühe
vormeli, millega teatab ühenduse algusest ja väljendab rahulolu,
et see taas võimalik on; ta ei ütle «jah», vaid saadab
ühebitise loogilise «1», ta ei ütle, et on millekski
valmis, vaid väljastab midagi, mille parim lähend on
tõepoolest arvuti «Ready_» või «C:\_». Ent
ma ruttan ette.)
Võtsin end kokku ja fokuseerisin end temale.
«Kes sa oled?»
Tagasi tuli vastuseks mõte, minul kulus interpreteerimiseks
mõni hetk ja selle sõnaline vaste oleks umbes selline:
MÕISTUSLIK OLEVUS (TEADVUS, ARU)
«Kus sa oled?»
MA EI SAA SEDA SELETADA
Olin pettunud. Ka temalt minuni uhkavad emotsioonid näitasid, et ta on
selle pärast kurb.
«Kas sa saad selgitada?»
MITTE PRAEGU. HILJEM. HEA, ET KONTAKT ON VÕIMALIK
Mõnd aega lihtsalt vaatlesime teineteist, püüdsin tema
olemasoluga harjuda. Temast aru saada üritamine väsitas, sest
tegelikult oli iga ta vastus väga kaugel sellest selgest tekstist, minu
arusaamise lõpptulemusest, mille praegu välja pakun, pigem oli
see nagu mõistatus ja aeg-ajalt pidin üle küsima, aga
sellisena oleks meie dialoog ääretult tüütu, ja ega ma
kõike täpselt enam ei mäleta ka.
«Kes sa (ikkagi) oled?» proovisin uuesti.
KES SINA OLED?
Imestasin tõsiselt, siis hakkasin mõtlema, et mis ma talle
õieti vastan. Inimene? Kas see ütleb talle midagi?
«Miks sa minuga ühendust võtsid?»
VAJAN ABI
Tohoh. «Kuidas ma sind aidata saan?»
HILJEM. LOODAN, ET SAAD
Nõrgalt, allasurutult helkles temast lootust ja valu.
Vaatlesime veel mõnda aega teineteist, siis lasi ta mul (?) näha
(?) kaadreid hulluvatest inimestest.
VARASEMAD KONTAKTIKATSED. MA EI SAA ARU, MIS NENDEGA JUHTUS, ENT MIDAGI
LÄKS VALESTI. ÜRITAME NII, ET SINUGA NII EI JUHTUKS
Proovisin talle edasi anda, et kuigi ka mina kardan oma vaimse tervise
pärast, suudan ehk siiski tasakaalu säilitada. Tundsin, et ta ei
saa sisust aru, ent hindab mu head tahet.
Siis jõudis minuni, et ta lahkub.
TULEN UUESTI. SA VÄSID. PEAD PUHKAMA
Ta kadus. Uinusin ja magasin 14 tundi järjest, ärkasin kohutava
peavalu ja põiekaga.
***
Kaks nädalat hiljem istusin tööl ja vahtisin pahaselt
lahtivõetud arvuti sisemust. Ma ei saanud seda korda. Vastikusega
mõtlesin, et pean vist mehaaniliselt järjest kive vahetama
hakkama. Töö üleandmise tähtajad olid lähedal, mina
grupile oma testimata seadmetega risuks jalus, lisaks hakkasid ka
diplomitöö tähtajad ebameeldivalt lähedale jõudma
ning kõik see oligi põhjus, miks ma ihuüksi
laupäeval instituudis istusin, selle asemel et ükskõik mida
mõistlikumat teha. Kohvist oli juba paha, söönud ma ei
olnud ja inspiratsioon oli ergas ja elav kui trilobiid. Lasksin end tooli
seljatoele lõdvaks ja ropendasin mõttes, kuni tukkuma
jäin. Kaua ma sellises toolil tulevas unenatukeses olin, ei tea, aga
varsti hakkasin tajuma Olendit, toda teist teadvust.
TERVITUSVORMEL
«Tere, meeldiv sindki, mh, tajuda. Kuidas elanud oled?»
HALVASTI. ÜKS LÕPUTU PIIN
Millegipärast meenus mulle eesel Iiah karupoeg Puhhi raamatust; ent ma
sain aru, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta uuris mind ja ma sain
aru, et on tulemusega rahul, tema kaudu sain kuidagi teadlikuks, et
alateadlikult olin kogu aja end temaga taaskohtumiseks ette valmistanud.
Ta palus usaldust. Ta palus, et ma temast kellelegi ei räägiks.
See on tähtis.
Naljavend. Mul ei tule mõttessegi kellelegi rääkida, pole
mingit tahtmist hullumajja sattuda.
Ta oli rahul.
Siis tundis ta huvi, kuidas mul on läinud. Sellest, kuidas ta seda
väljendas, sain ma aru, et tema saab aru, et ma ootan sellist
küsimust, et me mõlemad saame aru, et see on viisakus; ja
lõpuks oli tema formuleeringu lähendus umbes -- «kas
kõik asjad (elukooslus) on läinud enam-vähem sinu soovide
kohaselt või tõenäosuste piires sellel ajavahemikul, mis
on möödunud meie eelmisest kohtumisest?»
Mõtlesin vastuseks, et olen enam-vähem rahul, siis aga
tõin silme ette, taastasin mõttes probleemi ja meeleolu,
milles olin enne tukkuma jäämist.
Juhtus midagi põrutavat. Ei tea, kas see võrdlus on just
kõige kohasem, aga kui senine suhtlemine oli, nagu pimeda koopa laes
oleks pisike auk ja sealt paistaks valgust ja kuulduks tasane viis, siis
nüüd põrand purunes ja fortissimos mängiv orkester
sadas mulle pähe. Valu, valgustorm, äikesena
lõõmavad tuhanded üksteise peale laotud eredad,
jälgimiseks liiga kiiresti liikuvad filmikaadrid, hääled,
lõhnad, maitse, surin selgroos -- pidin peaaegu minestama.
SORRY...
Toibusin paar minutit. Midagi oli minuga juhtunud, minu teadmistes oli miski
teisiti. Kulus veel paar minutit, enne kui ma taipasin -- kogu IBM 8080
protsessoriga PC skeem oli mu peas ja ma teadsin täpselt, kus on viga.
Kontrollisin seda kiiresti ja muidugi nii see oligi. Mõtlesin
kõveralt, et selle eest on too rongi alla jäämine
väike hind, siis sulgesin silmad ja süvenesin jälle
ühendusse.
MUL ON KAHJU. ENAM SEDA EI JUHTU
«Pole midagi. Katsu edaspidi ettevaatlikumalt.»
KINDLASTI. ENT KUIGI SEE NII MÕELDUD EI OLNUD, TEAD SA
NÜÜD, MIKS MA SULLE KÕIKE EI SELGITA
«Katsun aktsepteerida,» pomisesin (mõttes) pettunult.
MA RÄÄGIN AJAPIKKU
«Kas sa oled võõrplaneetlane?»
EI, NII, NAGU SINA SEDA MÕTLED
«Kus sa oled?»
EI MAHU SINU TEOORIATESSE
«Oled sa vähemalt selles umbes viieteist miljardi aasta ja
valgusaastaga piiratud universumis?»
Vastuseks sain kujutluspildi neljal elevandil seisvast pannkoogist ja tema
vaste naerule.
«Kas eelmine mees küsis nii? Kaua sa oled proovinud ühendust
võtta?»
KAKS AASTAT. SADA INIMEST. EBAÕNNESTUMISED. LEITUD NORMAALSED
MÕISTUSED KEELDUVAD KONTAKTIST (SULEVAD END) VÕI LÄHEVAD
HULLUKS (TOIMUB TEADVUSE DEGRADEERUMINE). EI SAA ARU, MIKS
«Hullumeelsus. Hirm hullumeelsuse ees. Võib-olla kurat teab mis.
Sest selline kogemus on väljaspool meie rassi tavaliste kogemuste
piire.»
MUL ON HEA MEEL, ET SU LEIDSIN
Sain aru, et ta kobab lihtsalt pimedas, kuni leiab teadvuse ja et ta ei taju
midagi rohkemat kui mõttemaailma.
SA OLED TARGEM KUI SENISED LEITUD
See oli kuiv konstateering, ta jälgis huvi ja imestusega minus tekkinud
heameelt.
«Nii et sa ei tea midagi meie maailmast? Aga ürgelevantidel
Maa?»
TEAN PÄRIS PALJU, ENT EI OMA MINGIT ETTEKUJUTUST, KUIDAS TEIE SEDA
NÄETE
Sain aru, et kuidagi valdab ta väga suurt osa inimkonna
kirjutatud-salvestatud informatioonist, ent pilt on lünklik ja ta ei
mõista tihti seoseid.
Paar minutit sobitasime end vaikselt ja ettevaatlikult ja siis heitis ta
minu silmade läbi pilgu maailmale. Tundsin, et ta hoiab end vaevu vaos
ja ei oska taju korralikult juhtida, aeg-ajalt sähvatas nagu üle
ääre loksunud lainevoog ja -- kõige paremini sobib
väljend -- lõi mu pea pulki täis.
Lõpetasime selleks korraks.
Jäin jälle nagu kott magama ja ärkasin telefonihelina peale.
Pea valutas, hommikul sisselürbitud kohvist oli põiekas ja
kõik kondid olid toolil magamisest haiged. Väljas oli sügav
öö, olin siin vedelenud kuus tundi ja pool tundi Raekoja platsil
mind oodates külmetanud girlfriend arvas üht-teist huvitavat minu
ja minu suguvõsa kohta. Tahtsin ta pikalt saata, kuna tundsin end
sama valmis nagu tühjakslastud kummielevant, ent kuidagi jõudis
talle pärale minu seisukord ja täielik süüdimatus, nii
et ta soostus veel ootama. Helistasin takso välja ja hakkasin end kokku
korjama.
***
Möödus ligi kuu. Olin rahutu ja närviline. Õppisin,
töötasin ja treenisin ennast nii, nagu ma seda kunagi varem ei ole
teinud. Ei, väljast vaadates ei olnud selles midagi ebanormaalset ja ka
parima tahtmise juures ei oleks võimalik olnud öelda, mis minus
teisiti oli. Sellele vaatamata tajusin ise ja tajusid lähikondlased
mingit muutust. Minul oli see ootus -- midagi nüüd juhtub. Teiste
kohta on raske öelda, ent kuidagi ettevaatlikult minusse suhtuti.
Olin tulnud papsi suvilasse, läitnud kamina ja läinud läbi
tollise lume eemale metsa. Seal oli madal org, mille kohta tänu
korduvatele katsetele teadsime, et ta ei lase eriti heli välja.
Kinnitasin märklaua puu külge ja ajasin paar karpi padruneid
läbi toru. Ükski kuiv trenn ei asenda lahingupadrunitega laskmist,
noh ja mis seal salata -- üksinda metsas, raksatavad lasud,
ülespaiskuv lumi ja pori -- väga isane tunne on. Ohtlik oli see
muidugi ka -- võõras võim näis püsivat
kindlalt kui kalju ja sedalaadi tegevust oleks kvalifitseeritud
riigivastaseks. Eks me mõnede oma sõpradega potentsiaalsed
poliitilised terroristid olimegi; tagantjärele öeldes --
õnneks tegudeni ei jõudnud.
Istusin pakule ja laadisin viimast korda püstoli, et tagasi minna, kui
tajusin kutset.
«Aa, seal sa oledki.»
TERVITUSVORMEL
Mõtlesin hetke. «Kuule, seni on peamised sinuga seonduvad tunded
peavalu ja põiekas -- lühidalt, ma ei taha siia metsa magama
jääda. Kas sa kannatad, kuni suvilasse jõuame?»
MA ARVATAVASTI SAAN SEDA TEHA
Läksin kiiresti tagasi, uhasin vahepeal süteks põlenud
kaminaaluse jälle täis, otsisin mugava asendi ja süvenesin.
«Miks sa ainult teatud aegadel ühendust võtad?»
TEID JÄLGITAKSE. MU TEGEVUS EI TOHI KUIDAGI MÄRGATAV OLLA
Lasin tahtmatult mõttes läbi kõik pahade tulnukate
invasiooniskeemid.
SEE EI OLE TEILE OHTLIK
«Kes jälgib?»
MINA
«?»
Pärast pikka seletamist, niipalju kui ma taipasin, tundus mulle, et ta
on tehisisiksus, arvuti meie mõistes, ja tema loojad kasutavad tema
võimet läbi mingi superuniversumi kontakteeruda selle meie
maailma jälgimiseks. Miks ja kuidas, ei taibanud ma muidugi
absoluutselt. Tundus, et ta on kuidagi lõksus, et ka tema loojad ei
saa tema olemusest aru.
Kuidagimoodi oli meie suhtlemine hakanud ilmet võtma, töö
käis umbes nii, et otsisin analoogiaid ja tema korrigeeris pilti. Sain
aru, et ka tema teeb seda kobamisi, sest kuigi ta oli minust
mõõtmatult kiirem, pidi ta kuidagi sobituma. Aeg-ajalt kaotas
ka tema kontrolli ja ma ei saanud lihtsamatel juhtudel kas mitte midagi aru
või sain korraga informatsiooniuputuse, millega midagi peale hakata
ei osanud, teadsin vaid, et kui see valusähvatusega tuli, oli see
midagi hiigelsuurt ja geniaalset. Ainult üks väike näide
paljudest, et natukegi edasi anda, kui raske mul temaga oli -- läksin
puid alla viskama, kui kamin taas tühjaks oli põlenud ja
mõtlesin millegipärast lugudele inimestest, kes tahtega tuld
süütavad, konkreetselt stseenile ühest raamatust, kus
väike tüdruk vanaisa selja taga seistes kaminas märjad puud
põlema paneb. Korraga nägin ma maailma kohutavalt
õõvastava nurga alt, nägin kirjeldamatult keerukaid
struktuure, üksteise peal asetsevaid üleloomulikult ühendatud
hüperuniversume, nägin kuidas energia ja aine liiguvad, seotuna
sellistes seostes, mida ma aimata ega hinnata ei oska -- ja see kõik
oli vastus, ma teadsin kuidas tahtega välja tuua nullruumi,
vaakumienergia... siis käis klõps, aju sulges end, sest
kõike seda teise pakutud kujul vastu võtma olin ma
võimeline sama palju, kui tavaline hiir Tom ja Cherry multikat
nautima.
Kujutlege metslastega asustatud saart, mida jälgitakse satelliitidelt
ja kaugkaameratega, ja siis on kellelgi tarvis nendega ühendust saada.
Ta viskab alla saatja-vastuvõtja süsteemi, mis tungib,
ütleme puutüvesse, nii, et ainult objektiiv välja
jääb. Ja nüüd hakkab see keegi puu juurde sattunud
aborigeenidega rääkima, kasutades pealtkuulamise teel saadud
keeleanalüüsi ja teisele tüvele projitseeeritud kujutisi.
Mida õnnetu, kes «nõiutud» puu juurest kohe minema
ei torma, saab aru telekommunikatsioonist, satelliitidest ja muust
sellisest?
«Miks nad meid jälgivad?»
VÕIMATU VASTATA. KRIIS NENDE KESKEL
«Kes nad on?»
INIMESED
«Saad sa neid mulle näidata?»
MA ÜRITAN...
Esimene nägemus
«Kas sa tead, kuidas see töötab?»
«Mis see?» neiu heitis talle imestunud pilgu, tõstes
hetkeks pilgu lilledelt, mida ta imetles. Tal olid pikad mustad juuksed ja
jumalannanägu.
«Ei tea...» ta heitis pilgu teemandikristalliga lõppevale
hõbetorukesele mehe vasaku meelekoha juures.
«Kas reporterid esitavad alati nii lolle küsimusi?» Ta vaikis
hetke. «Vaata, kui ilusad lilled. Ja kuidas nad lõhnavad! Kes
neid küll siia toob?»
«Dietüülheksa...» alustas mees, ent nähes tekkivat
siirast taipamatust, ohkas ja alustas teisiti. «Need lilled ei ole
päris. Erinevate plastikute segu. Neid valmistatakse kõigi
selliste suletud ja harjumatuna tunduvate siseruumide tarbeks. Et inimesel
oleks pidepunkt võõrikus ümbruses. Nagu sinagi näo
nendesse peitsid.»
«Sa rikud kõik ilusa ära.» Neiu toon oli pisut
solvunud ja ebakindel. Küllap ei saanud ta suuremat aru, mida mees
talle öelda tahtis.
«Kas sa tead, mis asi on ülijuhtivus?» proovis mees veel
kord.
«Ei. Kust ma teadma peaksin? Midagi selle rongiga seotud, eksju?»
Mees loobus. «See sõiduk liigub ülijuhil. Monorelsi, selle
rööpa materjal on ülijuhtiv peaaegu vee keemistemperatuurini.
Tekitatud magnetväli hoiab rongi hõljumas ja annab ka
liikumisjõu.»
«Ma olen siin teist korda. Esimest korda olin siis, kui mind
väiksena Metropoli viidi, ma ei mäleta sellest enam, ma kartsin
väga, nutsin kogu tee.
Ja nüüd ma lähen maha. Mu nime sa tead, otsi mind teinekord
üles.» Ta tõusis kikivarvule ja suudles Indomeod huultele.
Suudlus oli pisut pikem kui vaja ja täis lubadust.
Mees naeratas talle ja viipas, kui uksed sahinal avanesid ja naine
pooljoostes maapinna suunas minema kiirustas. Puudutas siis seadet peas.
«Indomeo päevikusse, isiklik. Järjekordne negatiivne kogemus
kutsehaigusest -- inimeste kiusamisest. Ma ei otsi teda kunagi üles.
Polnud muidugi ka mingit mõtet teda solvata.
Neiu-mis-ta-nimi-nüüd-oligi on ilus ja kõik. Sellal, kui
jagati intelligentsi ja vaimutuld, oli ta ilmselt koos kõigi teiste
samasuguste plikadega olnud kusagil nurgas itsitamas. Teadmisi
väljaspool igapäevaseid mitte männikäbi eestki. Ja kord
elus oli tal nii tungivalt kiire, et ta metroosse tuli, kindlasti mingi
kohaliku tähtsusega printsi pärast.»
KATKESTUS
«Mis see oli?»
MAAILM, KUS MA ASUN
«Kes need olid? Miks sa seda mulle näitasid? Mis tähendus
sellel on? Kuidas ma neist aru sain?»
MEES ON SEOTUD KATSEGA. RAUDTEE ON TÄHTIS. TÕLKISIN
Loobusin. «Kas sa võid mulle anda aimu, mis see on, mida ma sinu
arvates sinu heaks teha saan?»
ANDA MULLE OLEMATUSE
Taga targemaks. «Tappa sind?»
MA EI OLE KUNAGI ELANUDKI. MA EI SOOVI EKSISTEERIDA. OLEMINE ON
PIIN...
...
LÕPETAN NÜÜD. MA EI SAA ALATI ÜHENDUST VÕTTA
JA MA EI SAA SINU PÄRAST TEHA SEDA TIHTI
***
Möödas oli taas üks nädal. Vedelesin hommikul voodis ja
võitlesin endaga. Mingi «punase» aine viimane kuulamata
loengusaba eriti ilge sandaalist õppejõuga pidi poole tunni
pärast algama. Parasjagu aktiveeritud faasis girlfriend oli uttu
tõmmanud, et kuskil kontoris oma tooltunnid ära istuda. Viimasel
ajal oli ta vastikult laisaks läinud, hommikusöök mind enam
ei oodanud. Olin nende minu vastu langeva huvi märkide üle isegi
õnnelik, sest talusin teda ainult tänu sellele, et teised olid
hullemad, ja alati on paha tunne, kui mõne sind abielusadamasse
tüürida üritava emase null-device'i suunad.
Sulgesin silmad -- ja seal ta oligi.
«Miks sa alati ühendust võtta ei saa?»
PIIRKOND PEAB OLEMA STABIILNE
Milles seisnes see stabiilsus, ei saanud ma aru. «Ja minu osas?»
KONTAKT VÕI INFORMATSIOON ON AGRESSIOON. TEATUD TASEMEL
MÕISTUST VÕIB HÄVITADA PALJALT INFORMATSIOONIGA. MINU
OLEMASOLU ON SULLE AGRESSIOON
«On see sellepärast, et minu mõistus on primitiivne?»
EI, MITTE SELLEPÄRAST. TA EI OLE HARMOONILINE. TA ON MAAILMAGA
KONFLIKTIS, MÕISTUS SISALDAB ALATI -- (ja ta väljendas
termini, milles oli koos intelligents, egoism, karjerism,
loominguvõime, vihkamine, armastus ja uudishimu).
MÕISTAPÜÜDMINE ON KONFLIKT.
Ja korraga olin ma mingis kummalises kohas. Masendavas kohas. Igal pool oli
oht, kuigi arusaamist ega mälu ei olnud. Reaktsioonid olid nagu torudes
voolavad ojad, võimatu kuhugi kallutada, tajud olid fikseeritud ja
kõik see käis väga lihtsa skeemi järgi kokku -- kui
sellised ja sellised asjad ette sattusid, tuli süüa, kui sellised,
tuli põgeneda, kui sellised, sugu teha. Üles alla vasakule
paremale. Võõrik ja igav, tapvalt igav. Liigutasin teda
prooviks, ta allus tuimalt, kuid vastupanuta, miski temas ei reageerinud
sellele, et keegi väljastpoolt teda kamandas, tal polnud isegi seda
kohta, mis protesti oleks avaldanud. Uurisin seda maailma, liikusin edasi,
peatselt sain aru, et kuigi suudan teda konkreetseid liigutusi tegema panna,
on parem talle üldisi korraldusi anda. Jõudsin tema maailma
piirini, vaatasin teist suunda ja olin ka ruttu teisel piiril. Hale
eksistents. Õnneks ta seda ise ei taipa.
Siis jõudis kohale mõistmine -- ta liikus ju otse mu silme ees
-- kala mu akvaariumis. Ou, shit!!!
TEMAL POLE SINUST EGA MINUST MIDAGI
«Tähendab see seda, et sind ja mind võib info
hävitada?»
SIND KA TAPPA. MINA EI SAA HÄVIDA. SELLEST MINU PROBLEEM. JA LISAKS
MINULE KANNATAVAD KA TEISED
Teine nägemus
Loodus polnud veel kuivanud varahommikusest vihmasabinast. Iga oks, iga
kõrs, iga kivike oli kaetud peene imelise mustriga, mille kasvav sume
kuumus peagi hajutama ja gaasina kõrgustesse viima pidi. Praegu aga
sillerdas neis murduv valgus, kogu pehme rohuvaip, kõik
põõsad olid täis imetillukesi valgustäpikesi.
Ainuski tuuleõhk ei liigutanud seda algava päeva karget rahu.
Siin, kaljude jalamil algaval lagendikul pidi iga loomake, iga pisemgi
putukas, kes end mööda kõrt üles tiris, tundma, et
päev tuleb parim. Taamal metsamüüris uppusid hämarad
koridorid rohelisse varju, mida pidevalt läbistasid
tiivalöögid, kõik rõkkas lindude
laulust.Väikesed muretud olendid -- milline kiire lend ja aeg-ajalt
tähistas mõni kõrvalepõige putuka haaramist. Ja
neid sumises siin palju, kõik ka väljas oma asju ajamas,
üldsegi hoolimata ohust. Aga kui nad ka teaksid, minna pole neil ju
lõpuks kuhugi. Ja kalju tipult harksabakulli pesalt jälgis
linnukesi terane pilk...
Kaljus, mis ühest küljest piiras lagendikku, oli koobas, seda
varjava punutud mati servale ilmus sale pruun käsi, matt lükati
kõrvale ja aasale astus noor neiu. Ta oli nagu selle hommiku
kehastus, täis elurõõmu. Ta sirutas end, naeratas metsale
ja aasale, ta heitis juuksed taha ja lõi pea kuklasse, et vaadata
taevast...
Aga taevast ei olnud, oli vaid sombune hall udu, mis määramatus
kauguses tihenes läbipaistmatuks, lastes ajuti aimata kauget roosakat
helendust. Mõnesaja meetri kõrgusel rippus valge valguskera,
millest tulvav energia andis elu sellele maastikule.
Naeratus tüdruku näol kustus, asendudes hetkeks valuliku
grimassiga, ta heitis veel vaid ühe kahetseva pilgu imekaunile
hommikule ja sammus siis vitsaraoga rohukõrsi pekstes
ükskõikselt sinnapoole, kust kerkis lõkkesuitsu.
Ta jõudis umbes hektarilisele lagendikule, mida kahest küljest
piiras mets, kolmandas küljes oli oja üles paisutatud ja moodustas
üsna korralike mõõtmetega tiigi. Selle taga algas
jälle mets ja tiigi tagumine sopp kadus suure ehitise taha, mis piiras
lagendikku neljandast küljest. See tumedast basaldist lihtsa koonuse
kujuline monstrum tõusis ilma mingite ilustusteta kõrgustesse
ja kandis enda tipul valguskera. Pais toetus ühe otsaga vastu ta seina,
üleliigne vesi langes kosena alla ja kadus kiviurgu ehitise all suure
ruudukujulise ristlõikega tunneli kõrval. Tornist eemal
lagendiku teises servas oja kaldal oli suur kerge varikatus, selle all paar
lauda ja pingid. Kohe selle kõrval oli pooleldi maa sees asuv kelder
ja lõkkease, viimase ümber taas lauad ja pingid. Umbes tosin
inimest istus või lamas hajali, kes lõkke ümber, kes
varikastuse all; paar meest tagus kaarte, üks luges midagi,
mõned naised valmistasid süüa. Tüdruku tulekule ei
reageeritud, ta ise noogutas vaid lühidalt lõkke juurde astudes
ja suundus siis sinnapoole, kus toitu valmistati.
«Haki sibul peeneks, Jane,» ütles üks neist naistest,
ise pilku töölt tõstmata juurvilja lõigates.
Tüdruk asus vaikides appi.
«Brade, kas rediseid ei saa veel?» küsis ta mõne aja
pärast.
Naine, kes askeldas pooleldi tule kohale asetatud malmplaadi juures, mida
pliidina kasutati, pöördus pisut, et talle otsa vaadata ja
vangutas pead.
«Ei, need ei kasva hästi. Kas muld ei sobi või polnud seeme
õige.»
«Midagi ikka on juba või?»
«Väga nirud.»
«Ega sa üle ei väetanud?» küsis too neljas, kes
siiani vaikinud oli.
«Ei usu. Ruthil läksid kurgid kasvama ja minul astrid ka.»
Liha pannil lõi valjusti särisema, Brade pöördus
kiiresti.
«Tööd tehes ei lobiseta,» porises too, kes ikka veel
juurvilja hakkis. Jane vaatas talle otsa, kõhkles hetke, siis
pahvatas:
«Kuule Veronica, oled sa üldse kunagi heas tujus?»
«Siin mitte kunagi,» pomises too pilku tõstmata. Jane
silmitses teda kõrvalt. Veronica oli veel üsna noor, jah, alla
kolmekümne kindlasti. Aga sünge kibedus oli igaveseks ta ilmesse
tardunud ja muutis ta palju vanemaks.
Brade asetas panni lauale, lõikas liha lahti ja tõstis suurele
liuale. Siis pistis kaks sõrme suhu ja vilistas
läbilõikavalt. Ta naeris omaette vallatult, kui kõik
võpatasid.
«Valmis!» hüüdis ta. Inimesed vedasid end laua
äärde, tee peal magajaid üles raputades. Keegi tõstis
taldrikuvirna lauale, keegi jagas kolinal muid söögiriistu.
Üks vaenem mees võttis kivikese ja viskas sealsamas tekki
mässitult magavat kuju.
«Jacques, nüüd oled sa hakanud ka juba söögiaegu
maha magama.»
«See on kindlasti see idioot Hans,» uriseti teki seest, kust ilmus
kõigepealt silmi kissitav punane pea, siis karvane käsi, mis
hakkas tekki lahti harutama.
«Kuda sa suudad 23 tundi ööpäevas magada?» ei
jäänud teine rahule.
«Harjutamise asi, tead,» mühatas Jacques'iks kutsutu.
«Jaaa...» Hans jäi järsku vait. Jane valas kohvi ja
loendas inimesi.
«Kus osa seltskonda on?» küsis ta. Keegi ei vastanud.
«Iseendaga räägin või?» turtsus tüdruk.
«Sõbrannad laiskelajad läksid pesema,» venitas Ruth
tulise tee peale puhudes. «Vanamees aga... Küll ta end kohale
veab, kui nälg tuleb.»
«Aga mehed?» tundis Brade huvi ja naeratas seejärel Jane'i
tänuliku pilgu peale.
«Peaksid jahilt tagasi olema,» osutas Williams üle lagendiku
torni poole. «Nägin neid enne mingite raibete ümber
kätega vehkimas. Muide, seal ongi Saul ja George ka. Huvitav, kus Derek
on?»
Kaks meest väljusid metsast ja sammusid lähemale. Jane
jälgis, kuidas nad istet võtsid ja läks teekannuga
sinnapoole. Kui nad seal istusid, erinesid nad natuke teistest. Mis see oli,
oli raske öelda. Nemad ja Williams. Mehed olid unised ja väsinud,
riided räpased. Saul vaatas üles, kui Jane talle teed kallas, ja
nende pilgud kohtusid. Saul naeratas kergelt, ta silmad olid magamatusest
ähmased. Jane puudutas ta kätt, Saul surus seda hetke üles
vaatamata ja asus vaikides sööma.
Williams istus nende juurde ja laotas mingid paberid laiali.
«Mis te leidsite?»
George vaatas korra Sauli poole, siis vastas:
«Põrgukoeri oli õige mitu surnud. Siinsamas
lähedal.» Ta viipas ebamääraselt. «Kummalised
haavad, mina ütleks, et noahaavad. Võtsime nad kaasa, liha oli
värske.»
«Noahaavad?»
«Nojah. Oled ju ise näinud, mis järgi jääb, kui
ämblik või kotik koera kätte saab või nad isekeskis
kaklema lähevad. Sellel oli aga kõri läbi lõigatud.
Ja miks ta maha jäeti, miks teised teda ära ei söönud?
Ainus, mis mina suutsin välja mõelda, et nad jälitasid
suuremat saaki.»
«Kui nuga, siis peaks olema ka lööja, mis eeldab, et keegi
elab seal väljas. Aga neid jutte...» Saul ohkas tüdinult.
«Ehk aitab juba. Inimene ei suuda seal ellu jääda.»
«Kas Derek oli teiega?»
Mühatus. «Ei. Ta kujutleb siiani, et on juht.»
Mõnd aega söödi vaikides.
Lõpuks George ohkas:
«Mis su paberites siis on?»
«Kõiki ühendeid ei suuda ma siiani sünteesida. Ja ma
ei tea, millega seda stabiliseerida. Olen proovinud mitmete erinevate
tselluloosisegudega, söega, söegaasiga, tulemuseks on, omaduste
järgi otsutades, midagi nitroglütseriinitaolist tõesti, ent
protsessi optimeerida ma ei oska, sest mul pole ühtki
mõõteinstrumenti. Isegi mitte termomeetrit.»
«Aga see, mille me puhusime?»
«Ähh. Ja gradueerisime vee keemispunkti järgi, oletades, et
õhk on kakskümmend ja rõhk nagu kodus. Selle viga
võib paarkümmend protsenti olla.»
«Ma tahaks...» alustas Saul süngelt.
«Ma tean, kogu selle kupatuse õhku lasta. Aga hea, kui meil
paari aasta pärast on relvad, millega ämblikele vastu
astuda.»
«Olgu, palju võib rektifikaadis number kolm hargnemata ahelat
olla?» võttis George kõnejärje enda kätte.
Jane ei kuulanud enam, sest jutt läks tehniliseks. Osa inimesi oli
lahkunud, ta asus naistele appi nõusid koristama.
Keegi oli avanud lüüsi, vesi pahises rattale ja käginal
läks kogu värgendus pöörlema, vingudes tõusid
mingi seadme tuurid, siis lõi keegi halastav hing kinni veskisarnase
ehitise ukse ja jäi taas vaiksemaks.
Jane istus uuesti meestele lähemale.
«...Hapnik?» kuulis ta George'i küsimust.
«Avameelselt öeldes ei usu ma, et sellest mingit abi oleks.»
Williams venitas sõnu tüdinult.
Saul kuulas teisi langetatud päi. «Ja mis siis, kui sellest
kõigest siin ei jää peotäit tolmugi järgi?»
«Olgu, kas kitsede jälgi oli näha?» vahetas Williams
kähku teemat, vilksamisi Jane'i poole vaadates.
«Ei. Neid pole kuid näha olnud. Võib-olla läheb veel
kuid, enne kui nad tulevad,» lausus George ükskõikselt.
«Mis kiiret sellega on?» alustas Saul uuesti süngelt.
«Sa ajad mulle mõnikord hirmu peale, kuigi ma sust kaks korda
vanem olen,» urises Williams. «Ja kuula mind, ma olen siin olnud
viis aastat, päris algusest. Meil ei olnud siis midagi...»
«Ja mis siis? Mis tähtsust sellel on?»
«Mida me saaksime rohkem teha?» mühatas George lepitavalt.
«Ma mõtlesin ka alul nii. Smith ju alustas sellega ja ajas
teised tegema, mina ütlesin talle ka kunagi nii nagu sina
Williamsile...»
«Smith on surnud.»
«Aga mitte sellepärast.»
«Ei, targemaks pole teist küll keegi läinud. Te teete seda,
et end inimesena tunda. Aitäh selle eest, aga mina nii ei saa. Ega
taha. Mingu kõik, mis tähendab surm...»
George müksas teda ja osutas kuulavale Jane'ile.
Saul tõstis korraks huvitu pilgu ja langetas taas pea kätele.
«Ta teab seda niikuinii.»
Jane ei kuulanud neid enam, ta lonkis mööda jalgrada üle oja
eemale metsa, nägu hääletult voolavatest pisaratest
märg.
KATKESTUS
«Mis see oli, kas ka sinu kodu?»
EI. SEE ON KATSE TAGAJÄRG
***
Sula. Päike annab endast küll kõik, aga tulemus on kahvatu
kevade illusioon, mida võib ainult läbi klaasi imetleda ja mis
jätab sama tunde, kui koolisöökla supp -- midagi nagu oleks,
aga põhiliselt oled petta saanud. Lumi oli ammu muutunud
süsimustaks räpaseks ja kivikõvaks massiks, mis ainult
jalus oli kui meeldetuletus, et see kliimavööde ei ole
päriselt normaalsete inimeste elupaik. Väljameelitatud vesi
külmus varjus kohe uuesti jääks ja jäi salakavalalt
ootama rumalaid olendeid, et neid siis murtud luudega haiglasse
läkitada. Sellistel pävadel sirutasid inimesed kui liiga vara
väljameelitatud pungad oma kahvatuid ninasid päikese ja pilvedeta
taeva poole, lootes soojust ja valgust, tegid lahti hõlmad, et need
kohe kinni panna, sest ärkamine ja vabanemine olid veel nii kaugel, et
ei saanud kunagi selles elus tulla, nendel polnud midagi ühist
külma ja armetu eksistentsiga, mis samuti kui seni edasi minema pidi.
Olin terve päeva burst mode'is teksti masinasse tagunud,
kutsikaga koju tulnud, mingi juba kergelt kahtlase nädalavahetusest
jäänud salati sisse keeranud ja sättisin end mitte midagi
tegema.
TERE
«Tulid mind lohutama minu armetus eksistentsis?»
Kümme sekundit vaikust.
SA PIINAD END ISE
«Mh, sul on muidugi õigus, aga kuhu ma pääsen
mälestuste eest. See ilm ja... ma ei tea -- lõhn, tõid
mingid mälestused, mingi igatsuse välja.»
OLEN UUDISHIMULIK, NÄITA NEID MULLE
Süüvisin mälestustesse ja avastasin kohe, et ta aitab mul
neis kaevata. Kuidagi suutis ta kinni püüda ja mulle ette
mängida ebamäärasena vilksatanud stseene ja emotsioone. Taas
pidin möönma, kui vähe inimene tegelikult iseennast tunneb.
Mälus oli peaaegu kõik olemas, palju küll tuhmunud ja
kohati kustunud, palju arusaamatuks sogaks muutunud, aga seda oli rohkem,
kui ma uskunud oleks, ja tegelikult rohkem, kui ma teada oleks tahtnud.
Alumised ladestused, ühendatud pseudomälestustega, mis toimivad
kui otsinguvõti -- selleks võtmeks oli minu puhul üks
Hando Runneli luuletus, mis tollal juhtunu suurepäraselt kokku
võttis:
Kahe aastaga kasvasid rinnad
Muutus kõnnak ja kehahoid
Aga poiss, kes ta portfelli kandis
Oli ühtviisi lontu ja loid
Nõnda lõppes see koolilugu
Nõnda lõppeski lapsepõlv
Tollest ajast on alles jäänud
Vaid sügavsinine taevavõlv
Ja kui taevas mõnikord tahab
Tuleb tunniks kõik tagasi
Too tüdruk, too lõhn, üks tunne
Kõik, mis maha magasin
Mina, kõndimas õhtusel tänaval, Malle käsi aeg-ajalt
minu oma riivamas. Rääkimas mõttetusi -- õudus, kui
häbi mul nende pärast praegu on. Süda tuksumas, kui ma teda
välja kutsun, muie ta papsi näol (siis ma seda ei märganud).
Tantsimas temaga koolipidudel, tundes õnne, et võin teda
puudutada.
Jah, ja ta tulemas üle lume, habras noor tüdruk (kui vanad me siis
olime -- 14? 15?), otsimas kindlamat jalgealust. Osaliselt veel
jääga kaetud tee, lumine liivik, raagus pajud ja sulaga
väljatulnud rämps, taamal hallid paneelmajad. Trööstitu
ja kõle, aga kodu. Kootud roosa müts, luitunud sinist tooni
nailonjope, roostevabast traadist ilutilbendised. Naljakas, ma ei
mäleta, mis tal jalas oli. Pikad mustad juuksed raamimas armast, armast
nägu, kootud kindas kõhn käsi jope kurgualust kinni
hoidmas.
Piltide rodu, kõik see, mis oleks võinud olla ja jäi
olemata, sest me olime nii noored ja kogenematud. Kõik
käestlastud võimalused, ainult imeline, puhas erutus, mida
kunagi hiljem tundnud ei ole. Valusa selgusega nägin nüüd,
kuidas temagi minu lähedust otsis, mõistsin, et temagi ootas
puudutust, ootas, et me jõuaksime teineteiseni.
Malle naermas, liikumas, tüdrukutega juttu ajamas. Malle koolipingis
minust pisut eespool oma raamatute kohale kummardumas, tõrksat
juuksesalku kõrva taha siludes. Päevad täis vaikset
õnne ja vaikset kannatust, kui ta kellestki teisest välja tegi.
Aga ta oli minu, ta oleks võinud olla minu ka igas mõttes, kui
ma vaid oleksin teadnud, julgenud, osanud... Põletav, lootusetu
igatsus vajutas mu maatasa ja pani ulguma. Tajusin ta soojust ja teadsin
selge nukra ängistusega, et see kõik on kadunud, et see maailm
on läinud jäädavalt aja uttu, et mul ei ole midagi peale
nende mälestuste ja sügisnukra kurbuse, mida tundsin ka siis, kui
kunagi hoopis hiljem tema aknaid vaatasin, teades, et ta ei saa sinna
ilmuda.
INIMESE MÄLU SULETUSEL ON PÕHJUS, NAGU SA NÄED. MA EI
MÕISTA LÕPUNI INIMTEADVUSE TOIMIMIST
«Oh kurat... Edaspidi piirduksin ununenud telefoninumbrite
otsimisega.»
Ta naeratas.
MA ÜHENDAN SIND --
Kolmas nägemus
Indomeo astus esiklaasi juurde. Tühi tunnel sulas lõpmatusse
bioluminestsentsi igaveses valguses. Hajameelne pilk peatus korraks
ekraanil, mis ta asukohta teadustas. Valge punkt roomas maakohtade
pildikestega kaardil. Kirju ei olnud.
Üks sammas vibreeris ja sosistas diskreetselt: «Indomeo, sinu
sihtpunktini on kümme jaama, reis võtab veel poolteist tundi.
Kuna praegu ei ole peatustes sõitasoovijaid, me ei peatu, ainult
vähendame kiirust.»
Ta ohkas ja puudutas meelekohta.
«Indomeo päevik, folkloor, taust. Kakskümmend tuhat aastat on
möödunud selle kogu planeeti hõlmava tunnelitesüsteemi
loomisest. Iga paarikümne aasta järel tõuseb Suurel
Kärajal küsimus, kas seda käigus hoida. Ja iga kord leidub
küllaga saadikuid, kes on imestusest pahvid -- nad lihtsalt ei
teadnudki, et midagi sellist olemas on. Ta jäetakse käiku, sest
kõigepealt võtab ta väga vähe ressursse ja siis
avastatakse ajaloost, et sadade suuremate õnnestuse puhul on ta
päästnud kokku miljonite inimeste elusid. Aga kuuskümmend
tuhat aastat kirjutatud ajalugu on midagi sellist, mis igaühel
võib masenduse peale ajada, nii et ignorantsus selleski osas on
ütlemata arusaadav.
Ja siis on olemas Rändurid. Need on ühiskonnaga tihti mitte just
kõige paremini läbi saavad olevused, kes saavad mingit
omalaadset rahuldust, tehes seda, mida enamik ei tee. Nad on tavaliselt
vaiksed ja ei kipu suhtlema kellegagi peale oma vennaskonna liikmete. Nad
sõidavad ainult endale teada oleval eesmärgil oma kaugel asuva
sihi suunas, tõusevad maapinnale vaid selleks, et süüa ja
pesta, elavad tunnikese või ka paar päeva külas, mis jaama
lähedal asub, söövad, pilk maas, peesitavad päikese
käes ja kaovad jälle. Nad vahivad kas ettepoole tunnelisse
või lihtsalt lamavad, vestavad isekeskis oma käsitamatuid
lugusid, milles on müstikat tunnelite teemadel, vahetavad teinekord
üsna omapäraselt nähtud kogemusi kohtade kohta, kus
käinud on, ja mõnikord jagavad ka armastust siinsamas rongis.
Lindistasin salaja nendest ühe jutustuse, mille nüüd
editeerin ja arhiivi lisan.
Folkloor, jutustus Hüljatud Raudteeharust.»
Ta tekitas rongi ka läbipaistvad inimkujud ja üks neist pajatas:
«See oli Hiire aasta sügisel, aasta tagasi. See tähendab,
sügis oli Apoores, Akiiras ja Panais, noh, kogu põhjapoolkeral.
Olin just veetnud kaks päeva Kanrustani alevis, ilmad hakkasid
külmaks minema ja tahtsin lõuna poole liikuda. Mäletan
veel, et künkad olid kuldsed ja punased, Imru järv lebas Kantaabe
mägede vahel nagu tüüne peegel, nii sile ja selge. Mingid
hullud lapsed ujusid veel. Või mis ujusid -- tormasid kisaga vette ja
ruttu jälle välja, õhk oli vast kümme kraadi, vesi
heal juhul ehk sama palju. Eelmisel õhtul oli olnud Viimase Vilja
pidu, nii et ma polnud suuremat maganud. Kõht oli täis ja
üks heasüdamlik paks mammi oli mu seljakoti õunu ja pirne
täis toppinud. Sügisesest pööripäevast oli
möödas kuu, nii et päev polnud oluliselt lühemaks
läinud, päike soojendas veel küll. Üks mööduv
talumees, kes oma noorikuga vankris hullas, viipas veel mulle, küsides,
kas küüti tahan, korraks käiski peast läbi mõte,
et läheks mõne aja maa peal edasi, ent olin jalutanud juba
peaaegu jaamani, viipasin vastu ja laskusin alla.
Seal Kanrustanis on sõlmjaam, valisin huupi lõunasse suunduva
haru ja jäin rongis kohe magama. Ärkasin öösel,
kõik oli inimtühi, vaatasin kaardilt, et tuleb jälle suurem
jaam, kobisin maha ja käisin üleval ära. Ilm oli
pööranud või olin mõne tsükloni jalgu
sõitnud -- sadas lörtsi ja tuul oli selline, et viib
kõrvad peast ära. Tegin oma hädad ära ja läksin
alla tagasi, kiites Ehitajaid, et seal on valge ja soe. Uurisin kaarte, aga
ükski koht ei tundunud tuttav, küsida ei tahtnud, nii hulkusin
siis jaamas ringi, oodates mõnd õiges suunas tulevat rongi.
Ega ma eriti ei hoolinud, kuhu lähen, nii et kui olin korraga mingite
rööbaste ääres, ei teadnud ma õieti, kuidas sinna
olin sattunud. Paik oli ju tagantjärele veidi eriline,
kõigepealt oli maas palju tolmu. Ei pööranud sellele
erilist tähelepanu, sest rongi lähenemise signaal hakkas vilkuma,
ja kuna mulle tundus, et suund on enam-vähem õige, otsustasin
peale minna.
Rongis oli asi veel naljakam, nii et juba siis hakkas mul pisut kõhe.
Kõik asjad olid kuidagi teistsugused, harjumatud. Ma ei osanud algul
öelda, mis mind kuidagi eriliselt rahutuks muutis. Uurisin vagunit
lähemalt, seejärel käisin kogu rongi läbi ja sain
võtme mõistmiseks, mis teisiti oli, kuigi vastus mind eriti ei
rõõmustanud. Istmetel oli tolmu, ent mitte üht kriimu
või kulumisjälge, lilled olid ilusad, kuid ei lõhnanud.
Lühidalt -- nagu oleks rong valmistatud kaua aega tagasi, ent olnud
siiani kasutamata. Ja veel -- kulus natuke aega, enne kui ma taipasin, mis
veel valesti oli -- ta ei rääkinud minuga. Kõik ekraanid
töötasid, täpid jooksid (ma pole neist kunagi suuremat aru
saanud), ent ta ei öelnud midagi. Istusin siis maha, vist tukkusin
natuke, käisin peldikus, naerdes veel omaette, kujutledes, et ta sisse
õnnistan, tukkusin veel ja taipasin alles siis, et sõit kestab
tavatult kaua. Mõned ju räägivad, et on võimelised
sõidu pealt jaamu ja isegi inimesi ära tundma, Rushöweruc
olevat ju alati teadnud, kellest mööda sõitis... aga see on
teine lugu. Mina igatahes ei saanud eriti aru, et me üldse mingitest
jaamadest läbi oleksime sõitnud. Ega mul midagi viga ei olnud ja
ega ma ju midagi teha niikuinii poleks saanud ja nii ma seal istusin ja
ootasin, millal ta ükskord seisma jääb.
Olin vist magama jäänud, sest ärkasin selle peale, et rong
seisis ja uksed olid lahti. Haarasin kiiresti oma seljakoti ja hüppasin
välja. Kohe pani rong uksed kinni ja sõitis ära. Kahetsesin
silmapilk, et olin välja tulnud, sest jaam oli silmnähtavalt
hüljatud. Ma olen ennegi olnud kohtades, nagu Evrajalthok või
Dargninel või paljud Põhja jaamad (mõnede
maalepääsud on päris paksu jääkihi all), seal pole
inimesi käinud teinekord vist aastakümneid, kui mitte sadu.
Valgus oli vilets, põlesid ainult avariilambid ja kogu asi
lõhnas halvasti. Rongi lähenemise signaali ei olnud ja
uudishimulik olin ma ka, nii ma siis hakkasin otsima teed maapinnale.
Käik, mis perroonilt ära viis, oli eraldatud meetrise
saastavalliga. Jaama ju hoiab rongide õhusurve puhta, käikude
suudmetesse see praht koguneb. Vajusin sisse ja lõpuks kahlasin
tollest tolmuvallist läbi. Minu jäljed olid ainsad, mis kividel
näha. Ei imestanud üldse, kui leidsin, et eskalaatorid ei
tööta. Vantsisin üles ja hakkasin uurima
väljapääse. Valgus oli siin veel viletsam kui all.
Võtsin oma ussipurgi ja raputasin neile elu sisse ning selle valgel
ruumi uurides nägin, et osa käike oli kinni varisenud.
Trepikäigu ja raudtee juurde kuuluva suure kupli laavaks sulatatud
võlv oli muidugi terve, ent edasi hargnev käigustik oli
kasutamiskõlbmatu. Siiski avastasin, et suudan end ühest praost
läbi pressida. Leidsin, et ei ole enam käigus, vaid kunagi tunneli
peal olnud ruumis. Valgus, mis siia immitses, oli päevavalgus, panin
oma lambi magama ja ronisin üles.
See paik, kuhu ma peale põõsaste laialilükkamist ja
natukest väänkasvudes rähklemist sattusin, oli veidraim
nendest, kus olnud olen. Kõigepealt õhk -- see lõikas
kopsudesse, nii et kõigepealt köhisin ja läkastasin, enne
kui isegi ringi vaatasin. Mis tal viga oli, ei tea tänaseni. Külm
oli ta küll, ent vast nulli ümber, sest jääd ei olnud.
Lõhn jah, nagu metalli lõhn või kui ükskord Mosbis
pahaksläinud patareid põlesid, aga suitsu seal küll ei
olnud. Puid ei olnud, ainult madalad igerikud põõsad. Ma ei
tea, mis liigist need olid, olen neid joonistanud ja kirjeldanud
asjatundjatele ja iga kord ise arvamuse saanud, üks ütles isegi,
et need võisid olla Evsatli rahva Keelatud Orust pärit, seal,
kui nende aatomijaam plahvatas, tekkis igasugusedi väärandeid, aga
see oli viis tuhat aastat tagasi ja viis tuhat kilomeetrit eemal sellest
kohast, kus rongi istusin. Hõre rohi, mustad, madudena vingerdavad
märgade põõsaste lehtedeta oksad, hall kiviklibu ja hall
taevas. Ja vaikus. Tuult ei olnud, kuulsin veepiiskade langemist maapinnale.
Sõin mõned pirnid, siis sulgesin silmad, et orienteeruda.
Mitte üht orientiiri ei adunud, täitsa nagu oleksin
põrutada saanud. Aga nii palju ma ju joonud ei olnud, et kõik
tajud segamini oleksid. Igatahes kehitasin õlgu, vaatasin suuna
välja ja hakkasin astuma. Otsustasin vähemasti teha ühe
ringi. Kuna suunad olid pea samaväärsed, siis läksin lihtsalt
sinna, kust küljest olin tollest madalast künkast välja
tulnud, mille all jaam oli, võttes künka enda orientiiriks. Udu
voogas kord tihedamate, kord hõredamate lainetena, maapind laskus
kergelt ja oli masenduseni ühetaoline; niiskus puges kontideni, peagi
olin üdini märg.
Olin vist õige suuna valinud, sest eespool hakkasid udust aimuma
mingid hooned... või mine tea, ehk oli neid igal pool. Ma ei ole
kunagi selliseid ehitisi näinud -- nad olid lihtsalt vormitud
risttahukad, metallist, betoonist ja klaasist. Kui neil oligi kunagi mingit
värvi või kaunistusi olnud, oli aeg need olematusse kandnud,
järel oli roostes raud, hall betoon ja ka terved aknaruudud olid
tolmust ja räämast hallid. Igal pool vedeles maas hunnikute kaupa
rämpsu ja nagu paigale kohane, oli seegi igasuguse sära kaotanud
ja hallikasmusta, veest tilkuva üksluisuse omandanud. Ah jaa, ehitistes
oli palju pragusid ja miks, selle vastuse sain ka kohe, sest maa
värises. Tänasin õnne, et kuskil ehitises sees polnud,
kuigi nad kõik jäid püsti, ainult kuskil läheduses
purunes mingi klaas. Hulkusin veel nende karpide vahel ja mõtlesin
juba, et muud mul üle ei jäägi, kui tagasi minna, kui
nägin eemal udus säravat tähte. Esimest korda arvasin, et
tegu on viirastusega, silmapettega, ent kui olin seda suunda kauemat aega
silmas pidanud, rullusid udukardinad korraks jälle eemale ja ma
nägin selgesti valge valguse allikat. Muidugi ei olnud see täht,
esiteks oli valge, isegi Koidutäht ei ole nii hele, et paistaks, eriti
veel läbi udu, teiseks oli ta madalal ja igast tähest palju
heledam. Astusin sinnapoole, valgus muutus tugevamaks, ent sain aru, et ta
oli palju võimsam, kui arvata olin osanud. Varsti ei saanud ma enam
teda vaadata. Ronisin madalast nõlvast üles ja jäingi sinna
nõlvale külitama. Teisel pool lõppes järsku udu ja
algas ilus roheline aas, nagu Soojade Merede rannikul näha võib.
Siin andis too täht juba ka tuntavalt sooja, nii et kui tuult ei olnud,
võis ta aasa tõesti üles kütta. Avastasin, et see
paradiisinurgake on suure kausitaolise lohu põhjas, kaardudes
ümber musta (millise siis veel!) kivisamba. Nägin puudel linde,
mingeid loomi ja siis taipasin, et piir kahe maailma vahel on väga
terav, või nägin enne juba survekardina sirendust. Keegi oli
paiga isoleerinud. Ja siis nägin inimesi. Nad liikusid aeglaselt rajal
puude vahel ja zhestikuleerisid elavalt. Neil olid kummalised, nagu
kotiriidest rõivad seljas ja nad nägid haiged ja kahvatud
välja. Tundus, et nad ei saa üldse teineteisega läbi, ja
kuidagi oli mul tunne, et ma ei taha nende vestlusesse sekkuda. Selles,
kuidas nad rääkisid ja liikusid, oli midagi vastikult
vägivaldset. No ja survekardinast ei oleks ma niikuinii läbi
saanud; sissepääs oli ilmselt selle samba sees, nagu ka
generaator. Muidugi oli see vangla. Ma ei olnud ühtegi neist enne
näinud, ent teadsin lugusid, et selliseid asju on olemas.
Mul ei olnud mingit tahtmist võimudega seletama hakata, niisiis
kavatsesin vaikselt minekut teha, kui keegi mind jalast hammustas.
Pöörasin uskumatult pead ja nägin umbes koerasuurust elukat,
kes mind jõllitas. Rehmasin käga, et teda eemale ajada, selle
asemel aga lõi ta hoopis hambad kätte. See ei olnud üldsegi
mitte koer, vaid midagi sisalikulaadset. Külm jutt käis
südame alt läbi, kui taipasin, et ta ilmselt kavatses mind
ära süüa, sest kohe siinsamas passis veel paar samasugust.
Ilmselt ainult selle pärast, et olin liikumatult olnud, polnud nad mind
karjas rünnanud. Aeg-ajalt süüakse ikka keegi ära, ent
miks just mina -- haarasin kotist noa ja äigasin sellega. Elukal ei
olnud vist mingit kogemust inimestega, sest lõikasin ta kõri
puhtalt läbi, teine hüppas ja sai sama saatuse osaliseks,
ülejäänud taganesid sisisedes. Tõusin püsti. Vist
olin neile ka liiga pikk, sest elukad taandusid. Kuna mul siin suuremat teha
polnud, otsustasin jaama tagasi minna, peagi sain aru, et see oli
ainuõige tegu, sest kari jälitas mind parajast kaugusest.
Õnneks ei läinud pimedaks. Ilmselt oli mu ajataju ikka paigast
ära, sest päev oli kuidagi eriti pikk. Vantsisin siis jaama poole
ja tundsin, kuidas maailm ringi hakkab käima. Nende kuradi sisalike
hammastes pidi olema mürki. Seda nad siis olidki ettevaatlikud ja
järgnesid mulle -- neil polnud ju kuhugi kiiret. Kui asjast aru
hakkasin saama, kaalusin võimalust tagasi minna ja mõni valvur
üles otsida, sest parem pahandused, kui ära söödud
saada, ent olin liiga kaugele tulnud. Teadsin, et peatuda ei tohi, siis on
nad mul kohe kallal. Kirusin ennast, seda neetud kohta ja vastikut udu,
kirusin külma ja oma halba õnne ja muudkui läksin. Tundus,
et veel värises maa, nägin ka mingit lillat helendust, aga see
võis ka mürgist olla -- olin nagu poolunes, selgem mälestus
on veel see, kui ennast käiku surusin ja paar elukat mu jalgu puresid.
Maa alla nad mulle paraku ei järgnenud. Ma ei mäleta, kuidas ma
alla ja rongi sain, või mis minuga teises otsas juhtus, ärkasin
sealsamas Kanrustani vallahaiglas. Kuu oli mööda läinud, enne
kui jälle omil jalul liikusin. Kõigepealt mädanesid haavad
pikalt ja arstid ei suutnud määrata mürki, mis minus oli.
Lumi oli maha tulnud ja sügis ammu unustatud asi, kui suutsin teekonda
jätkata. Nad oleksid mind heameelega veel haiglas hoidnud ja vardjatel
oli mulle küsimusi, aga minul ei olnud vastuseid ja ühel
õhtul, kui kõik magasid, jätsin oma jäljed viimast
korda selle oru lumele, hiilisin jaama ja ei tulnud rongist välja enne,
kui olin paar tuhat kilomeetrit lõuna pool ja kindel, et keegi mind
ei otsi.»
KATKESTUS
«Nii et need maailmad on kuidagiviisi ühenduses?»
JAH
«Ja minu oma ka?»
JAH
«Kuidas on võimalik ühest teise minna?»
MA EI TEA. SEE LIHTSALT JUHTUB MINU MAAILMA JA TOLLE UDUSE KOHA VAHEL;
VÕIB-OLLA TÄNU MINULE, VÕIB-OLLA KA MITTE. SINU MAAILMAGA
SUUDAN VAHETADA AINULT INFORMATSIOONI.
Kui see nüüd oli ikka see, mida ta öelda tahtis...
Üritasin küsida, mis asjad need kõik õieti on --
maailmad? planeedid? -- ja kuidas omavahel seotud, aga midagi
mõistlikku vastuseks ei saanud.
***
Me ei suhelnud üle kuu. Tegin oma tööd instituudis ja
kirjutasin ülikooli diplomitööd. Muidugi mõtlesin
palju. Kahetsesin, et pole Sherlock Holmesi käepärast, kes ehk
kõigest sellest, mis mu pähe jõudnud oli, rohkem
välja pigistaks. Üritsin korduvalt silme ette manada neid skeeme
ja teadmisi, mida poolkogemata olin saanud, teinekord tundus, et veel natuke
ja ma mõistan kõike... Illusioon oli see vaid, ja pingutuse
boonusena garanteeritud peavalu. Üldse nägin üsna palju
vaeva, et normaalne välja paista.
Loomulikult ma ei otsinud Mallet üles. Ma teadsin teiste
klassikaaslaste juttudest, et ta on abielus, kahe lapse ema ja kohe
kahekümneselt juba täiesti tädiks läinud. Tänasel
Mallel ei olnud seega mingit pistmist minu unistuste hapra lapseohtu neiuga,
nii et «las surnud matavad oma surnud».
Ühel päeval taipasin, et viga, miks ma kontakti ei saa,
võib olla ka minus -- «piirkond peab olema stabiilne». Ah
jaa, olin teda mõttes hakanud kutsuma Hackeliks, alles hiljem
jõudis mulle pärale, et see nimi on süntees HAList ja
Hactarist. (Aga võib-olla ka häkkerist ja oraaklist, kui just
norida tahta.)
Tegin siis ühe oma õhtu vabaks, varusin kohvi ja lugemist ja
jäin ootama. Seda ei pidanud ma kaua tegema.
MUL ON MEELDIV TÕDEDA, ET MEIE VASTASTIKUNE ARUSAAMINE PARANEB
«Kena küll, aga kui ma natukegi sellest mõistaksin. Kas sa
ei saa mulle õpetada teooriat, sest matemaatika peaks piisavalt selge
ja üheselt mõistetav olema?»
SAAN, AGA SEE VÕTAB AASTAID AEGA. MA EI TEA, PALJU MEIL ON, AGA
MITTE NII PALJU
«Miks meil aega ei ole?»
KATSE JÕUAB KRIITILISSE FAASI
«Kas poleks mõistlik õpetamisega siiski vähemalt
alustada?»
OLEN KAALUNUD PALJUSID VARIANTE. ANNAN SULLE KUJUTISENA VÄGA PALJU
INFORMATSIOONI. AINUS VÕIMALUS IGASUGUSEST INFORMATSIOONIST ARU SAADA
ON SEDA INTERPRETEERIDA, LÄBI MÕELDA. MINU EESMÄRKIDE
SAAVUTAMISEKS NÄIB SEE TEE, MIDA KASUTAN, AINUVÕIMALIK
«Kas sa minule ka mõtled?»
AINUS MINU JAOKS MÕELDAV VIIS ON TEHA ASJU NII, ET SEE
KÕIGILE ÜMBRITSEVATELE VÕIMALIKULT VÄHE
EBAMEELDIVUSI PÕHJUSTAKS
(Siin tuleb silmas pidada, et inimlikkusest ja hoolivusest, kui ka kogu
abstraktsest humanismist ei omanud ta õrnematki ettekujutust.)
«See udune paik, nimetagem ta Vahemaailmaks -- see tüdruk Jane --
näitasid sa teda mulle meelega, et huvi tekitada? Ta on väga
ilus...»
ÜHENDAN --
Neljas nägemus
Puud olid kasvanud siin tohutuks, tüved olid jämedad ja pahklikud,
nii jämedad, et raske oli kujutleda, et nad õõnsad ei
ole, oksad ja lehed olid kasvanud risti-rästi, väänkasvud
põimisid neid kokku, nii et oli raske aru saada, kus õieti
üks lõpeb ja teine algab. Puude all oli hämar, võrad
olid nii tihedad, et ka siin-seal avanevad lagendikud olid rohkem hajuva
sumeda valgusega katedraalid, mille võlv määramatus
kõrguses täitus helendava roheluse ja lendavate lindudega.
Ühele sellisele lagendikule oli keegi juba väga ammu asetunud
rohmakalt tahutud pingid ja ladunud kivid koldeks. Nii kivid kui pingid olid
kaetud samblaga, ainult kohati oli pind kasutamisest haljas. Vaba ala oli
suurem kui teised sellised ja sellepärast langes maapinnani viltusi
kiiri, mis kõikusid ja võbelesid niivõrd, kui tuul
lehti liigutas.
Jane istus ühel neist pinkidest, näol ilme, et ta mõtted on
väga kaugel. Mänglevat valgust võis ju hea tahtmise juures
tõeliseks päikesevalguseks pidada, taevas siit ei paistnud.
Kerge sahin pani ta korraga ringi vaatama. Eemal valgusvihus seisis mees,
kõhkles hetke, ent nähes, et ta on niikuinii avastatud, astus
lähemale. Jane'i ilme sulgus, teisiti ei saa seda nimetada. Kui
unistades oli ta olnud pehme, lapselik, naeratus mänglemas suunurkades,
siis nüüd oli see tõrjuv mask. Mees vaatas maapinda jalge
ees, lonkis tehtud ükskõikse ilmega lähemale ja
tõstis pilgu alles tüdruku ette jõudes.
«Tere, Jane.»
«Derek. Miks sa koos teistega jahile ei läinud?»
«Nemad mind ei käsuta. Käin üksi, ja siis, kui mina
tahan.»
«Ega nad sind vist eriti kaasa ei tahagi. Vähem tüli.»
Jane oli püsti tõusnud, nad seisid teineteise vastas paari
meetri kaugusel.
«Palus sul keegi seda öelda? Endast pole rohkemaks, kui siin enda
ette jõllitada.»
«Pole sinu asi. Mis sa kõnnid mu järel.»
Mees kehitas õlgu. «Sul pole põhjust räusata. Tulin
niisama.»
«Niisama. Nagu siis, kui sa mu... kui sa minuga...»
«Kui ma su vägistasin? Seda sõna ei suuda sa välja
öelda? Sest see polnud ju tõsi. Aga oli vaja kaebama
minna.»
«Neetud elajas...» Jane oli näost väga kahvatuks
läinud. «Sa tead, et ma ei tahtnud, et meie vahel oli
kõik läbi, ja sa ikka... Sa... Sa... Kao siit!»
Derek muigas, kurjalt ja ebameeldivalt.
«Siis ma oleksin su peaaegu maha löönud. Ma arvasin, et see
oli Sauli pärast, aga sa pöörasid lihtsalt ära.
Kustusid. Nagu Veronica. Mõtlesin, et sind saab elavate hulka tagasi
tuua, kasvõi vastu su tahtmist. Aga sinust pole millekski enam
asja.»
«Ma kraabiksin sul silmad välja, nii tüdinud olen ma su
lõustast. Sul ju ükskõik, keda keppida. Jah, keppida
tahtsid.»
«Ei, ma armastan sind, Jane.» Dereki toon oli
ükskõikne, vastuolus tema sõnadega. «Ma tahtsin seda
elavat tüdrukut, kellega kunagi nii hea oli.»
«Ei, ei, ei!» Jane'i toon oli samuti väsinud. «Ma ei
taha sind kuulata. Seda ei ole enam. Ei ole. Jäta mind rahule.»
Tundus, et nad on seda stseeni etendanud nii palju kordi, et kogu mahl on
sellest välja auranud, nad rääkisid nagu näitlejad osa
võõras proovis, kus tuleb vaid lüngad täita.
«Kahju, et sa surnud oled.» Dereki hääl oli tüdinud
ja kibe.
«Ma ei ole! Kui kunagi siit pääseme, kui elul on mingi
mõte, tahan ma armastada. Aga mitte siin... tühikeppida.»
«Isegi mitte Sauliga?»
«Sauliga olin ma ainult sellepärast, et sa aru saaksid, et meie
vahel on kõik läbi.»
Derek raputas aeglaselt pead, astus siis Jane'i juurde ja suudles teda.
Tüdruk püüdis end hetke vabastada, siis lihtsalt seisis seal.
Derek vaatas teda üllatunult, siis lasi aeglaselt lahti.
«Ässitaksid sa jälle teised minu vastu üles?»
«Jah.» See sõna langes raskelt, kiretult ja
lõplikult.
«Ega see seda väärt ei olegi,» pomises mees, vaatas
tüdruku nägu mõned hetked kurva igatsusega ja
pöördus minekule.
Ta ei jõudnud kahte sammugi astuda, kui eemalt rajalt kostis kiireid
häälekaid samme. Varjust ilmus Williams, temast paar sammu
tagapool Jacques.
«Jõudu tööle,» möirgas vanamees hingeldades.
«Raskevõitu, mis?»
Dereki käed tõmbusid rusikasse.
«Oli asja, mees, mis?»
Williamsist oli selge, et suhteliselt suurt kasvu ja sportliku olemisega
Derekile poleks tast mingit vastast olnud, ent kuidagi oli ta siiski teisest
mäekõrguselt üle, ilma igasuguse hirmuta, hääles
ainult tappev põlgus, astus ta teise poole.
«Kao siit, sinuga tegeleme hiljem.»
Jacques tema selja taga sekundeeris: «Lollpea!»
«Jätke ta rahule, asi pole seda väärt,» segas Jane
tüdinult vahele.
Williams uuris teda mõned sekundid, siis ilmselt taipas, et
tüdrukul on tõsi taga, ja heitis selle teema kõrvale.
«Jane, Derek, hea, et ma teid leidsin. Tulge. Õnnetus. Saul sai
jahil viga.»
Jane karjatas vaikselt, tormas siis torni poole minema, teised kiirustasid
talle järele.
Saul lamas varikatuse all laual, millele oli talle hunnikust tekkidest ase
tehtud, et tal mugavam oleks. Ta rind ja vasak käsivars olid valgete
räbalatega kinni seotud, igal pool oli verd. Jane tormas lähemale,
siis peatus. Sauli kohale kummardus Emma.
«Mine-mine.»
Jane vaatas kõrvale, kus istus George, keda Brade ja Hans parajasti
lappisid. Kuigi ka tema oli üleni verine, oli esimesel pilgul selge, et
midagi hullu temaga ei ole.
Jane vaatas kiiresti Sauli poole, siis uuesti George'i otsa.
«Kuidas see juhtus?»
«Kotik. Hüppas. Saul jäi alla.»
«Need ei pidanud ju kiiresti liikuma?» sosistas Jane, ta oli oma
hääle tasandanud siin varikatuse all valitseva painajaliku
vaikuseni.
«Nad teevad ühe pika hüppe. Me jälitasime
põrgukoeri ja ei märganud õigel ajal.»
«Mine,» pomises Hans. «Räägi temaga.»
Jane vaatas talle otsa, korra veel Sauli poole, taipas siis ja nuuksatas
hääletult.
Emma tõstis korraks oma pisaratest märja näo, kui Jane ligi
astus, ent ei öelnud midagi. Saul hingas raskelt, silmad olid suletud,
terve käsi surus pihus Emma sõrmi. Ilmselt ta tajus muutust,
sest ta avas silmad.
«Jane, hea, et sa tulid.»
Vaikus.
«Kuidas sa end tunned?»
Saul muigas kõveralt. «Valus.»
Ta sulges korraks silmad, siis vaatas uuesti Jane'i poole.
«Jane, miks meil nii läks?»
«Sel ei olnud mõtet.» Tüdruku hääl oli tume,
täis meeleheitlikku tõde. «Ma ei oleks pidanud sinu ja Emma
vahele tulema. Ma tegin asjata teile mõlemale haiget. Mul on hea
meel, et te uuesti kokku saite ja et Emma siin sinu juures on. Mul oli vaja
Derekist lahti saada ja keda mul siin ikka valida oli. Ma ei taha enam siin
armastada. Ma tahtsin end anda sellele, kes meid siit päästab, ja
sina olid kõige lähem sellele ulmale -- sa tegutsesid selle
nimel. Nüüd ma tean, et ma oleksin juba aasta tagasi pidanud
jääma ootama vabanemispäeva. Siis tundus mulle raske leppida
teadmisega, et see võib ka mitte saabuda.»
Saul vaatas Emma poole. See oli pilkude hääletu dialoog, korraga
oli selles nii palju mõistmist, nii palju armastust ja kurbust.
«Ma jätan teid nüüd üksi,» sosistas Jane
karedalt, libistas käe üle mehe juuste, puudutas korraks Emma
kätt ja taandus. Ta seisatas varikatuse teise otsa juures, vaatas nagu
lummatult neid kahte.
«Tule,» ütles Brade vaikselt, võttis tal õlgade
ümbert kinni ja viis eemale, koobastesse.
Üks naine pesi midagi ojas, neli meest tagusid bridzhi.
«Vana siga!» vandus keegi parajasti. «Miks sa, pederast,
ristit välja ei käinud?»
«Meie ajal olid inimesed viisakamad,» torises keegi
mööduvate naiste poole viltust pilku heites.
«Sa ei ole oma ajale mingiks eriliseks reklaamiks.»
Mees viskas käega nende suunas. «Sa ei ole meessoole mingiks
reklaamiks.»
«Persse,» kostis ainult vastuseks.
Nad tõusid rõdule, kus istus Ruth, pisut vanamoodne ja
väärikas oma pikas seelikus. Vaikides osutas ta
lõngavihtidele, millest üht ta parasjagu keraks keris.
Siis hakkas keegi taguma kella, suurt kumisevat metalltünni, mis torni
juures puu otsa oli riputatud. Aeglaselt, pikkade vahedega rebestasid
vaikust teravad ebamusikaalsed, metalsed löögid, millele kumina
asemel järgnes pigem lärm, mis kiiresti plärisevatesse
ülemtoonidesse uppus. Keegi ei öelnud midagi. Jane keris
lõnga edasi, ainult tema kätele ja kasvavale kerale langesid
pisarad. Langesid järelejätmatult nagu sügisene vihm,
langesid vaikselt, langesid nagu helendavad pärlid, igaüks kui
üks purunenud unistus.
KATKESTUS --
«Oli see nüüd illustratsiooniks, et sul puuduvad inimlikud
jooned?»
TAJUN NEKSUST, TEAN, ET SEE ON TÄHTIS. HINDAD SINA
Veelkord küsimused, mis ma juba küsisin. «Mis nendega
õieti juhtus? Miks nad seal on? Saan ma neid aidata?»
KATSE KÕRVALEFEKTID. NAD ON REBITUD ELUST VÄLJA. ÜRITAN
SÄTTIDA ASJU NII, ET SA SAAD NEID AIDATA
Midagi ei saa aru.
«Mul on aega ja ma talun rohkem. Kas sa ühendad mind ka tolle...
Arkaadiaga?»
AINULT KORRAKS --
Viies nägemus
Indomeo jalutas aegamööda teel, mida ääristasid
õidepuhkevad kirsid. Kerge tuul sasis ta juukseid ja viis siin-seal
lõbusalt lendu roosakasvalge õielehe, lastes selle küll
kohe hellalt maha kukkuda. Paar üksikut valget pilveräbalat
hõljus kevadises taevas, eemal sinetavatel nõlvadel sulas veel
lumi, ent siin orus oli kevad täies jõus, õhk virvendas
kuumusest, mis polnud sel aastaajal veel tappev, vaid hell ja eluandev.
Eemal, hiirekõrvus puude all oli suur kahekorruseline maja, mille
igivanad mõõrid olid nii sambla ja ronitaimede alla mattunud,
et suvel, kui kõik oli lehes, pidi olema võimalik teda peaaegu
künkaga segi ajada, kui ainult tumedast kivist katus teist keelt poleks
rääkinud.
Mees toetus seljaga vastu päiksest soojenenud kivi, puudutas toru
meelekohal ja alustas.
«Indomeo päevik, kodu, isiklik. Kui imeline oli elu lapsena!
Ärgata hommikul värske saia lõhnast, tõusta
vaikselt, et mitte häirida veel magavaid õdesid-vendi, hiilida
rätikusse mähituna üle sooja laudpõranda ja sukelduda
basseini, mille mägedest voolanud veelt on konverter just võtnud
hammustava külma. Tõmmata selga kerge hõlst ja maanduda
laua ääres, kus Vanaema kolde eest üle õla pilgu
heidab ja pärdikule märku annab, et see tulijale piimakruusi ette
asetaks ja taldriku otsiks. Millise nostalgiaga see mind täidab
nüüdki -- vanaema ise tuleb ja lükkab leivakausi
lähemale ja murrab äsja küpsetatud saia küljest parajalt
piraka tüki, ta käed on nüüd ainult veidi rohkem
vanadusest parkunud, käed, mis tunnevad kõiki töid ja
silitavad nii hellalt pead, et tahtmine on nurruda. Või need talved
-- istuda kolde ääres, kuulata vihma lõputut krabinat ja
vanu laule, vanemaid, kui tollal iganes kujutleda suutnud oleksin. See
elamise tarkus, mida nüüd, mõistes looduse suurt
ringkäiku, kaost ja lõpptulemust, oma rassi kooskõla
maailmaga, ma hoopis paremini hinnata oskan, on meile helge kuldse kumana
alatiseks kaasa antud. Siin vanas majas Tümiani orus ei olnud midagi
muutunud, mul oli vaid piinlik endalegi tunnistada, et käisin siin
viimati neli aastat tagasi. Seesama rohelusse uppunud igivana kivimaja, sama
jõgi ja sama tammesalu, mille keskel Vanaema ikka ringi
kõnnib, järjekordsele lapselapsele saia murrab ja otse maast
tõusvast tarkusest päikesele naeratab. Harmoonia.»
Ta vaikis hetke mõtteid kogudes, jätkas siis pisut teisel
toonil.
«Olen teinud mitmeid valikuid, mille tagajärjel tunnen end
teistest erinevana. Mul on kiire. Esiteks on see vale ellusuhtumine, sest
kiirustades sa vaid raiskad aega, ent veel hullem -- mul ei ole kiire mitte
nii nagu enamikul sellest osast inimestest, kes näevad aastaid vaeva,
et oma elu täita, kuni tühiste ja mõttetute tegevuste
nõiaring neid lõpuks haarab ja nende armetu eksistentsi
vajalikkuseillusiooniga rikastab. Ma valisin endale töö. Enda
vastu aus olles tean ma, et enamiku teiste jaoks on see minu
«töö» justnimelt selle tühisebimise
võrdkuju, aga ometi on mul selgelt väljendatud eesmärk,
siht. Suurim erinevus on vast selles, et minu tegevuse tagajärjed
mõjutavad (kas palju või vähe, näitab aeg) reaalselt
maailma ja ühiskonda... kuigi paljude arvates on need jällegi
asjad, mida torkida ei tohiks.
Ma ei ole veel kolmekümnenegi. Tulin siia, et sobivas ümbruses
lasta mälust välja ujuda piltidel oma elust, lasta sel
ühtlaselt voolata, lähedase ja kaugena nagu vana filmikroonika ja
mediteerida valmis otsuseid. Hele värviline valgus salapärasel
lapsepõlvemaal -- elav muinasjutt -- põnev, salapärane ja
lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat
imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna,
alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev
summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui
selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim
miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina
uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta
suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest
hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid
vahtrapuust keppi, mida ta tavatses -- rohkem kombe kui vajaduse pärast
-- kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti ta
silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil
hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit
mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane
hääl selle kõik üle rääkis, seletas,
näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas.
Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised
ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei
osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus,
maksimumiga 555 nm juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C +
O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama
elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla
ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt
mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakututud
teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi
meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid
mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse,
tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud
teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et
midagi nii pööraselt loomalikku lihtsalt ei ole meie rassile
pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult
lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas
lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma
seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni
koidikul, rohkem kui viiskümmend tuhat aastat tagasi. Primitiivseid
digitaalarvuteid kasutades oli õpitud lugema ja modelleerima DNA
koodi ja sellest oli sündinud segadus, mis peaaegu hävitas
inimese. Tohutu pika aja peale oli osa ajaloost mattunud tõlgenduste
alla ja osa oli kõigele vaatamata lihtsalt puudu, sest hiljem
kirjutatu oli veel hiljem arvamusteks ja kuulujuttudeks kvalifitseeritud.
Mida enam-vähem kindlalt teati, oli see, et teadmisi oli kasutatud
inimeste segregeerimiseks, tõenäosuslikud elukaarearvutused olid
võtnud suurelt osalt elanikkonnast lootuse normaalsele tulevikule,
isegi normaalsele kohtlemisele. Varsti oli selgunud küll, et on palju
muudki, mis inimese väärtuse moodustab, aga selleks ajaks oli ka
proovitud geneetilist pärandit muuta, vähe sellest, et
kõik, kes esimeses segaduses alaväärtuslikuks tembeldati,
üritasid kasutada mistahes meetodeid, et oma geneetikat muuta,
võltsida või parandada. Isegi kakskümmend tuhat aasta
hiljem märgiti mõningate haruldaste tõbede
põhjustajana tollal kahjustatud geene. Mingil ajal tehti rida
avastusi -- DNA assotsiatiivne töötlemine, st. temas leiduvat
informatsiooni hakati uurima tema enda reduplikeerumisvõimet
kasutades, maatriksteisendused, mis lubas mistahes elulaadset protsessi
uurida, induktiivne kombineerumine, mis andis kõrge
tõenäosusega vastused sellistele katsetele ja nii edasi.
Paljudest, eriti matemaatilisest osast, ei ole ma kunagi aru saanud, osast
ei saa aru keegi kaasaegsetest. Ent lõpuks oli loodud DNA-arvuti,
võimsaim ja kiireim teadvusesernane eluvorm, mida tuntakse. Ja ajastu
suubus mutandisõdadesse. Kõige selle, mida inimesed nii
kibedalt õppima pidid, võib kokku võtta ürgsesse
tarkusesse -- ära sae oksa, millel istud. DNA-arvuti loomiseks
vajalikud teadmised on alles, aga kasutakse neid vaid juhmide
igapäevaelus vajalike abiliste loomiseks. Teadlane, kes väidab, et
vajab midagi võimsamat, leiab enda väldituna kui
pidalitõbine.
Nüüd on töö viinud mind kokku seltskonnaga, kelle
grandioosne katse oli alanud kui mäng, ent tasapisi asetatud
kaalukausile ei rohkem ega vähem, kui meie tsivilisatisooni olemasolu
mõte. Kui see, mida nad väidavad, on tõsi, koorub
tasapisi välja midagi enneolematut -- reaalse tõenäosusega
alternatiivne variant. Võeti üks sündmus, mis kunagi
juhtumata jäi, ja lasti katses juhtuda. Küsimus aga jäi
õhku -- see, mida tehti, on seaduserikkumine, eetikanormide
hülgamine ja kas ei või see rikoshetina tabada meid
kõiki?»
KATKESTUS --
«Nii et sina oled siis see DNA-arvuti?»
JAH
«Ja mis see oli, mida juhtuda lasti?»
KATASTROOF. NAD EI SAA ARU, NAD EI TEA, MIDA NAD TEEVAD.
«Kas vähemalt see osa, mida Indomeo teab, on õige?»
EI.
Ohkasin mõttes. «No eks ma siis õpi edasi...»
VÕIMALIK VEEL 1 KUNI 3 ÜHENDUST. OLE TIHEMINI ÜKSI.
SA OLED VALITUD
***
Täitsin ta soovi nii hästi, kui oskasin, milleks mul polnud ka
erilist raskust, sest kõik ümbritsevad teadsid, et mu
diplomitöö tähtajad lähenevad. Päevad olid pikemaks
läinud, õhtud olid kauem valged ja kevad ei olnud enam nii
võimatu sündmus -- mu laual vedeles kaks närakat sinilille,
mille oli unustanud girlfriend nr. 3, kellega sai kähkukas maha peetud
ja ta -- talle ilmselt paraja üllatusena -- kiiresti ukse taha
tõstetud. Telefon välja ja pikali.
TERVITUS
«Mis filmi täna õhtul vaatame? Sest sinu küsitlemine
teeb asja ainult segasemaks.»
SINU SEISUKOHT TEEB MULLE MURET. MA EI TEA, MIDA SULLE NÄIDATA, KUNA
VALITUD KATKED EI OLE SAAVUTANUD SOOVITUD EFEKTI
«Mul on häbi oma puupäisuse pärast, aga tõesti
pole ma taibanud paljusid asju, alates sellest, et sa oled ilmselt
mõistuslik, teadvus, ent meie arusaamine on selline, nagu ta
on.»
OLEN TÄIESTI TEIST TÜÜPI TEADVUS.
Seda ma juba tean. «Näita Jane'i, see vähemalt meeldiv
vaatepilt. Kas sa saad aru, kui ma ütlen, et ta on minu jaoks
pööraselt, võimatult ilus?»
EI
«Üks küsimus veel enne seansi algust -- kas sa nendega ei ole
proovinud ühendust võtta?»
NEMAD MIND AIDATA EI SAA
«Aga kas mina saaksin nendega ühendust? Nagu kalaga?» Olin
seda mõtet mõelnud vahepealse aja. Ei tarvitse vist
öelda, et pidasin silmas põhiliselt Jane'i, ja olen üsna
veendunud, et Hackel sai minust mingil tasandil täiesti õieti
aru.
HUVITAV MÕTE
ÜHENDAN --
Kuues nägemus
Naised kandsid neljakesi koredasse riidesse mähitud pampu. Nende
näod olid kõhnad ja kahvatud, neil oli raske, aga nad kandsid
kaebamata. Oli palav, ükski tuuleõhk ei liigutanud end isegi
mitte puude latvades, aas sumises elust ja aeg-ajalt vehkis keegi higiselt
nahalt tüütut putukat.
George ja Williams seisid suure puuriida kõrval, nad olid selle
ülesladumise just lõpetanud ja vaatasid nüüd, kuidas
naised oma kandamiga tulid. Ka nendel oli palav, nende riietel ja juustes
oli puurisu.
Naised ei palunud abi, jõudu kokku võttes tõstsid nad
pambu riidale, Brade kohendas serva, Ruth, kes oli teiste järel
kõndinud, asetas sinna õisi. Pisaraid ei olnud.
«Kas kutsume teised?» katkestas Williams vaikuse.
«Nad ju teavad,» pomisesVeronica.
«Ma lähen siiski.»
Williams astus eemale, kus okstes rippus veidrakujuline metallikosu ja
virutas paar korda, iga kord mõnikümmend sekundit vahet pidades.
Löökide hele hala kustus kaugustes kajamata.
Peale nende seitsme ei olnud kedagi näha.
George astus eemale lõkkeaseme juurde, läitis tõrviku ja
tuli lähemale. Vaatas küsivalt ringi. Keegi ei öelnud midagi,
naised vaatasid maha.
Mees noogutas endale, langetas tõrviku ja liikudes ringidena
ümber riida, süütas selle igast kandist. Leek tõusis
sirgelt liikumatus õhus, kuumus pani inimesed taganema, kokku
leppimata taanduti mõnikümmend meetrit eemale varju alla.
«Mis õieti juhtus?» küsis George korraga, eriti
kellegi poole pöördumata.
«Mürk,» vastas Ruthi vanadusest kärisev hääl
peale minutist vaikust.
«Miks?»
Vaikus, keegi ainult mühatas.
«Neid saab palju,» ütles korraga Williams, viibates rohust
paistvate laikude poole. «Esimesed pole enam näha, aga Sauli oma
pole õieti jahtunudki.» Ta vaatas kiiresti Jane'i poole.
«Ma peaksin vait olema.»
Ent tüdruk ei reageerinud kuidagi, hakkas hoopis ise vaikselt enda ette
rääkima.
«Ma tegin talle nii palju haiget. Me saime kord väga hästi
läbi, siis tuli see lugu Sauliga. Ja nüüd tundus, et hakkame
uuesti hästi läbi saama. Ent tal oli selline väsinud ilme, ma
püüdsin, ma tahtsin teda aidata. Me saime väga
lähedasteks. Kuigi ma Sauli ei armastanud, oli mul seesama kogemus, me
jagasime seda... ja ma olin valmis uuesti armastama.» Jane vaatas
korraks ringi, kuidas teised reageerivad ta pihtimusele, ent kõik
vahtisid enda ette ja mõtlesid omi mõtteid. Ta jätkas.
«Ma küsisin, «millele sa mõtled?» Ta vaatas
ainult kaugusesse ja ütles, «ma tahan ära». «Kas sa
ei saa unustada, kas sul polnud hea?» «Oli, aga see pole
see». Korraks naeris ta, vabalt ja rõõmsalt, aga siis
tõstis pilgu... «kunagi ma suutsin veel loota»... «See
jääb mulle alatiseks meelde -- kui õnne
võimalus»...»
Jane läks eemale, keegi ei järgnenud talle. Riit
hõõgus kui valge põrgu, peaaegu nähtamatu
suitsusammas seisis sirgena, valgudes pilveks alles üleval survekardina
juures.
Jane tõusis kaljule, kus väike paljand kui looduslik rõdu
peaaegu märkamatuna seina läikus, langes samblale ja nuttis ja
nuttis, kuni kergesse poolunne jäi.
Jane
Tüdruk tardus.
Jane, ära karda. Võib-olla saan ma sind aidata
Tajusin ta ehmatust, segadust.
Ma ei saa seletada midagi. Ma ei saa lubada midagi. Aga ma
püüan
«Kes sa oled?»
Üks inimene, mees. Ma ei tea midagi jõududest, mis teevad
võimalikuks selle dialoogi, aga ma tahtsin sulle öelda... sind
lohutada. Inimene ei pea kannatama nii nagu sina. Kuni elu, on ka lootust.
Ma...
Tundsin, kuidas ei suuda edasi anda eriti midagi sellest, mida tahtsin talle
tegelikult öelda, tundsin, kuidas temas kasvas kummaliste mõtete
virr-varr, kuidas ta balanseerib murdumise piiril.
Ma lähen nüüd. Ma tulen uuesti.
Ühe hetke püüdsin temani viia, kiirata hoolivust ja lootust,
kuidagimoodi jõudis midagi sellest pärale ja --
KATKESTUS --
SUL LÄKS SIISKI PAREMINI, KUI MINUL SINUGA -- INIMESED, NAGU TE
MÕLEMAD OLETE
See leevendas ainult natuke mu abitu pettumuse tunnet.
***
Mõned õhtud ei juhtunud midagi ja tegelikult ootasin asjata,
sest alla nädalase intervalli ei ole ta kunagi ühendust
võtnud. Kasu oli sest vast niipalju, et kirjutasin valmis selle tuhat
korda neetud diplomitöö. Kõige naljakam oli, et teadsin
siis ja ka kogu hilisem elu on seda kinnitanud -- pooljuhtide tehnoloogiaga
mul rohkem kokkupuuteid ei tule.
Taevas oli tõusnud kõrgele. Läbi madalate hallide
pilvedega pimedate kuude, läbi langeva sodi ja rõhuva suletud
nukruse oli planeet taas kord keeranud end niipidi, et laotus oli siin valge
ja sinine, nii et tiivutuidki kiskus maast lahti, lendama kaugele-kaugele
koos kättesaamatus kõrguses heljuvate udutortidega, silmapiiri
taha, et seal sulada oma unistusse.
Paraku on inimsugu kahe jalaga maa küljes kinni. Jäi üle
ainult vaadata, kuidas tiivulised talvepuhkuselt naasid ja korterite
pärast kaklesid, sellal ise niiskes sodis kahlates ja sellest
kõigest arusaamatut rõõmu tundes.
Olin jätnud linna sinise gaasiga täidetud ristmikud,
kevadpäikesest kuivatatud tolmupilved, mida kivide vahel hingitsev rohi
veel kinni pidada ei olnud jõudnud, trügivad autod ja lumpeni,
tulnud ära suvilasse, ära vaid paarkümmend kilomeetrit, et
leida end ärkavalt maalt, sandistatud, kuid elava looduse keskelt, ja
üle lahe paistev linn, mille inetute kivikäkkide kohal
hõljus must saastapilv, tundus arusaamatu, kuritegeliku
väärmoodustisena, mis peaks esimeses saatusetormis olematusse
varisema.
Kütsin kaminat, harjutasin tulistamist, koristasin aeda,
lõikasin puid ja sättisin end ootama.
SEE JUHTUB
«Misasi?»
SINU SAATUS. PLAANID HAKKAVAD REALISEERUMA.
ÜHENDAN --
Seitsmes nägemus
Rong peatus ja uksed avanesid. Indomeo astus eskalaatorile, mis tema
lähenedes oli automaatselt käivitunud, ja liugles üles
maapinna poole.
«Paar meetrit sekundis,» rääkis ta omaette vaikselt
kõrvalolevat linti ja seinu uurides. «Miks see mind huvitama on
hakanud? Närune kiirus. Ma ei tea selle väärtust, nagu ma ei
tea midagi selle eskalaatori mehhanismi kohta, ei seda, millest ta koosneb,
ega seda, mis ta liikuma paneb. Ega ka seda, kuidas ta korras püsib...
-- aga seda ma vist siiski tean, selleks on Käraja juures mingi
grupp.»
Rasked kaljuuksed üleval olid suletud. Indomeo pöördus
kõrvalkäiku, tõusis mõned meetrid mööda
kivisse raiutud trepiastmeid, lükkas lahti hingedel liikuva terasukse
ja paiskas siis enda järel kinni, võideldes väljatormava
õhuvooluga. Ta tõmbas kopsud täis varahommikust karget
õhku, mis oli kaste ja lillede lõhnadest raske. See kisub
istuli, mõtles ta. Räägitagu, mida tahes, aga
tõelise õhuga võrreldes on see seal all küll vaid
gaaside segu, millest 20% on hapnik.
Ja valgus. Taevas läänes kaotas vaid pisut oma sametmustast
värvist. Idas roosatas, kõrgel olevad pilved helkisid veel
kaugel horisondi taga asuva päikese kiirtest. Põhjas eristas
silm kaljude sakilisi piirjooni, udu hõljus metsa kohal, muutes
kõik ebamääraseks ja laialivalguvaks. Kerge tuuleke ajas
seda hallide kihtidena künka poole, mille harjal Indomeo seisis. Mis
linnud need olla võisid, kelle hõiskamine saabuvale
päevale tere ütles? Oma kolmkümmend liiki eristas Indomeo
nende siristamisest. Ta silitas kastest rohtu ja eelmiste mõtete
kajana kujutles suitsevaid, mürki taevasse paiskavaid korstnaid,
jäätmekuhilaid, elutuid jõgesid, halli tolmuga kaetud,
rüvetatud maastikke, heitgaasidest siniseid asfaldikõrbeid,
surevaid, hapetest pruune metsi...
Siis lahvatasid kiirtevihud üle taeva ja sulametallina lõi
helkima hõbelinnu soomus, kui ta päikese kätte sattus.
Hiiglasliku kotkana pikeeris ta, pidurdas laialiaetud tiibadega, sirutas
jalad ette, vehkis paar korda ja oligi maas. Astus poolviltu lähemale,
ise Indomeod ühe oma mõttelageda silmaga jälgides, sellal
kui Gilla voolundaja kupli kõrvale lükkas ja end rihmadest
vabastas. Ta hüppas maha, suudles Indomeod tormakalt huultele ja uuris
siis mõne hetke, pea viltu ja ninasõõrmed
võbelemas.
«Sa tuled Metropolist?»
«Jah. Läheme?»
Tüdruk noogutas, hüppas oma kohale tagasi ja viipas mehe enda
taha. Enne, kui Indomeo ennast korralikult paigale sätitud sai, sundis
Gilla linnu õhku tõusma, nad sattusid kohe päikese
kätte ja mees tõstis ühe käe silmade ette kaitseks,
teist vajas ta kinnihoidmiseks. Tüdruku õhuke udutaoline
rüü sätendas heledas hommikuvalguses, sellal kui ta tiris
kaitsekatte nende ümber, valgus mahenes, enam ei löönud
vastutormav õhk hinge kinni ja kukkuda ei olnud võimalik. Kohe
keeras Gilla end ringi ja sattus nii mehe sülle.
«See linnu harjal õõtsumine muudab mu alati natuke
pööraseks,» ütles ta natuke vabandavalt, surudes end
teise vastu. Ta silmad olid ähmased ja toon nurruv. Indomeol ei olnud
küll mingit tuju, kõige parema meelega oleks ta pisut uudiseid
küsinud ja peale kohalejõudmist algatuseks tiiki sukeldunud, et
reisitolmu maha pesta. Ta ei teadnud tüdrukust eriti rohkem kui tema
nime ja et ta töötas Professori juures, nad olid võib-olla
paar sõna vahetanud, tüdruk oli küll piisavalt kena, et
talle silma jääda, ent ta oli Aju juures viibinud liiga vähe,
et elamise heledamatele külgedele seal mingit aega leida. Tüdruku
rüü oli kuhugi kadunud ja Indomeo taipas, et seda pole kunagi
olnudki. Mis seda tegi -- vist need hiigelsuured
kõrvarõngad...
***
Indomeo oli vist tukkuma jäänud, sest korraga kaldus lind, vuhises
tiibade tekitatud tuul ja nad olid maas. Gilla paitas korra ta põske,
sosistas «tere hommikust» ja korjas katte kokku. Indomeo libistas
end rohule ja vaatas ringi. Eelmistel kordadel olid nad tulnud ratsudega
kagust, nii et siia nõlvale polnud ta varem sattunud. All madala oru
põhjas voolas loogeldes oja, silm seletas mitut purret ja üht
toekamat silda, mis sellest üle viisid. Teisel nõlval
tõusid puude latvadest kõrgemale Templi valged ajahambast
puretud sambad. Mets oli nende vahel ja ümber, mitmesaja-aastased
saared ja vahtrad võitlesid inimeste kätetööga ja olid
siin-seal murdnud valgest kivist müüre, mis kord nähtaval,
kord kadudes looklesid künkanõlvadel. Paremal, umbes samal
kõrgusel, kui nad seisid, olid aiad ja elumajad kui kristallist ja
elevandiluust mänguasjad, kord esile tõusvad, kord rohelusse
uppuvad. Kuskil nende taga olid teenrite elusasemed, aga need siia ei
paistnud.
Gilla oli linnule selgeks teinud, kuhu see minema pidi ja nad hakkasid koos
templi poole minema. Indomeo libistas kaamera läätse silma ette ja
muigas -- kujutisel oli tema kõrval vikerkaarena helkivas keebis
tütarlaps täiesti alasti.
«Mis sa naerad?»
«Äh, mõtlesin, et siia oleks pidanud haruliini
ehitama.»
«Kas sulle ei meeldinud, et ma vastu tulin?»
«Muidugi meeldis, seda enam, et sulle ilmselt meeldib vastas
käia.»
«Meeldib küll. See on parem kui niisama ringi lennata, siis on
natuke nagu asja pärast ka. Ja ega iga põõsa alt saa toru
välja tulla.»
«Mis iga põõsa alt. Küsitlused näitavad, et
kümnendik arvab, et käike on liiga palju, kahel kolmandikul on
ükskõik ja ülejäänud ei ole süsteemist
kuulnudki. Õnneks on Kapitooliumil vähe valgustatum seltskond
koos.»
«Sa oled pahas tujus? Ma ei mõlnud seda üldse nii.» Ta
hääl oli pisut solvunud. Kurat, mõtles Indomeo, keppida on
sind mõnus, aga loll oled sa üle talutavuse piiri.
«Midagi tõsist on juhtunud?» jätkas tüdruk
sellal, halvasti peidetud uudishimuga kõrvalt ta ilmet piieldes.
«Nad kutsusid sind eile õhtul transkontinentaalse side kaudu. Ma
ei ole varem sellist asja näinudki. Enne seda käis professor
preetori juures, tagasi tulles kutsus projektigrupi kiirele
nõupidamisele, mis kestis kaks tundi. Prof ja vana läksid vist
tülli, igatahes oli Saathes sidrunisöömise näoga, ju tal
oli jälle õnnestunud korkvendrina töötada, hea
inimene, nagu ta on. Rusteros ainult oksendas kaktusi. Alia käis
Saathest piinamas, aga ilmselt ei suutnud midagi asjalikku välja
õngitseda, nii et vist sellepärast käitus ta Jeniga pisut
ülekohtuselt ja pärdik vihastas. Aga kui Jen vihastab, siis...
Mamü jõudis kolme tunniga ahastuse äärele, käis
Rusterosele kaebamas ja ratas läks uuele ringile.»
«Mis see Jen tegi? Lõhkus midagi ära?»
Indomeo ei jaganud eriti siinse kogukonna sisemist hierarhiat, aga niipalju
ta teadis, et oma «vanaema» hoidsid nad väga ja ainus, mis
Mamüt tõsiselt pahandada võis, olid selle neetud
shimpansi tembud, halvasti kasvatatud, nagu ta oli.
«Ei midagi nii primitiivset. Kõigepealt värvis ta Alia
kassi siniseks, siis oli kuskilt väetise välja nuhkinud ja Gerdi
kõrvitsad pooletonnisteks vormituteks kamakateks kasvatanud. Irving
sattus talle peale, kui ta mesikärgedesse oopiumi puistas, ässitas
talle mesilased kallale. Jen läks hirmsati paiste, ta tuli eluvanni
panna, millegipärast oli aga Margo sellise moega, nagu tal oleks
eluvedelikuga kitsas. Mis sinuga õieti on?»
Millalgi nendel hetkedel oli Indomeo otsusele jõudnud.
«Sidekeskus, kutsung 1035, andke eeter, teavitage
täisnimekirja.»
Kõhklusi enam ei olnud, kõik planeedil, kes tahavad,
näevad ja kuulevad, mis siin sünnib.
Nad jõudsid sammaste vahele. Siin oli jahedam, peaasjalikult
sellepärast, et katus varjas päikese otsese keskpäevase
lõõsa ja puhus ka kerge tuuleke. Indomeo palus Gillat oodata
ja ronis kiiresti katusele.
«See on Memorabilise Tempel, ehitatud kolm tuhat aastat tagasi. Peale
mitmeid asukaid ja otstarbeid, keda-mida ma praegu üles lugema ei
hakka, on ta olnud viimased kakssada aastat hüljatud. Siin all on
käigustik, katakombide süsteem, mis on ideaalselt sobinud ühe
võimsaima arvuti, mis kunagi ehitatud, asupaigaks. Edelas, nagu te
siit näete, on kaljune platoo, mis paistab süsimusta auguna,
ebaloomuliku lõhena maastikus. See oli päikesepatareide
põld, Aju energiaallikas. Kõike ei ole siit näha, ent ta
on üle kümne ruutkilomeetri. Koos maa all laiuvate
akumulaatorite-juhtmete-juureosadega moodustab ta Aju energiaallika.»
Ta tuli alla ja rääkis samal ajal. «Mäe all on umbes
kakssada kilomeetrit käike. Aju täidab neist suurema osa. Seda
seadet hakkas ehitama Eldrund Galuti juhitud rühm nelikümmend
aastat tagasi. Eldrund on siiani grupi juht, tema abiks on Rusteros App, kes
liitus rühmaga kuus aastat tagasi. Fakt jääb faktiks, aga kui
enne teda oli katse hullumeelsuse piiril olev süütu askeldamine,
andes küll, (kahjuks vähe huvitavat) informatsiooni
tehisintellekti ja seniste katsete materjalide kontrollimise ja
süstematiseerimise osas, siis Rusterose tulekuga suund muutus ja on
viimasel ajal saanud epiteedi «ohtlik».»
Ruumiga olid teravas vastuolus juhtimispuldid ja muu liikuv kraam, mis siia
ilmselt viimasel ajal oli toodud. Gilla kadus kuhugi. Saathes istus toolil
puldi ees, uuris mingeid kujutisi. Pöördumata viipas ta Indomeole.
«Kõik on valmis,» ütles ta tasa. Gilla tuli tagasi,
mingid peenikesed lindiribad käes.
«Kuidas on?» Tüdruk heitis tagasi juuksesalgu, mis vaatamata
metallvõrule silmadele kippus.
«Piirkond on stabiilne.» Ta ulatas lindid Saathesele. «Mis ma
edasi pean tegema?»
«Ole Alial käepärast. Kas kõik on kokku
kutsutud?»
«Vist. Mina olin ju sõidus.» Ta viipas reporteri poole ja
punastas kergelt.
«Kus Rusteros on?» tundis Indomeo huvi.
«Sidepuldis, räägib Chrederiga.»
«Aga kui preetor...»
«Me ei oota.»
«Saathes, Aju on reaalajas,» ütles ühest tugitoolist
pöördumata keegi, keda Indomeo polnud seni tähelegi pannud.
Saathes trummeldas mõned sekundid sõrmedega lauale, heitis
pilgu kaamerale Indomeo peas, ohkas siis.
«Telk, ma lähen korra alla. Kus teised poisid on?»
«Tulevad kohe. Ise käsutasid nad magama. Kohe.» Sellal oli ta
toonud suurele ekraanile kujutise basseinist, kust mõned mehed ja
naised just välja ronisid. Kristallpuhas vesi sätendas, inimeste
täiuslikud kehad kumasid karastavast suplusest, naeru ja naljaga
hõõruti üksteist kuivaks, tõrjudes eemale
püüdlikke karvaseid abilisi, esimesed olid just oma
udurüüd selga saanud ja hakanud mööda pehmet rohtu
Templi poole astuma. Indomeo kujutles Olendite vett, mida nad siin kord
pulli pärast sünteesinud olid -- kloorihaisune ja roostene
vedelik. Talle meenus, kuidas kord oli jäätmekonteiner jõe
ääres purunenud ja prahise liiva ja õliste lainete kohta
oli Neskut tõsimeeli kinnitanud, et selline see b-loodus välja
näebki...
Aga meie ei tungi iialgi kosmosesse.
Saathese kannul laskus ta kivist käiku mööda suurde
maa-alusesse ruumi. Ta teadis, et kogu künkaalune on ruume täis,
ent ometi hämmastas teda võlvlaega kõigu fantastiline
suurus -- oma kahekümne meetri kõrgusele tõusis lagi,
ruum ulatus nii kaugele, kui ta nägi bioluminestsentsi nõrgas
valguses. Siin toimus igal pool midagi. Näiliselt korrapäratult
paiknesid põrandal inimesekõrgused vormitud kogud, mis elasid
oma salapärast elu. Siin-seal sähvatas heledam valgus, kuskil
jooksid tulede read, kostis käginat ja ohkeid, miski mulksus.
«On see Aju?» küsis Indomeo aukartlikult.
Saathes heitis talle kõõrdpilgu.
«Ei. Aju on sügavamal. See on plokkide kasvatamise tehas.»
Ta oli suundunud ühte orva ja käsutanud valguse heledamaks. Uuris
midagi puldil ja viipas teised lähemale. Seal, eluvedelikus ja
teadvuseta, lamas inimene.
«See?»
«See. Tema. Ta aju täitub praegu informatsiooniga. Ta on küll
formaalselt loodud arvutisünteesitud geneetilise koodi alusel, ent
tegelikult, samavõrra, kui Aju kujutatud maailm on
täisväärtuslik, on ka tema täisväärtuslik
inimene, mis sest, et virtuaalne, kuivõrd ta ei ole reaalses maailmas
elanud, aga seda ta muide ise ei tea, tema jaoks on ta senine elu sama
reaalne, kui meie elu meie jaoks.» Ta kõneles seda rohkem
kaamerale kui Indomeole.
Alia, Gilla ja veel mõned naised olid vaikselt kui vaimud sisse
tulnud, Alia kummardus tehisinimese kohale.
«Kui mind siia kutsuti, imestasid paljud, mida mul siin õieti
teha on, et ainult kellegi armuke või sedasi... See ei meeldi mulle
nüüdki. Vastik natuke, ja hirm on.»
«Me ju leppisime kokku,» alustas Saathes, «et vastutame meie
Rusterose ja vanaga...»
«Ah, ole vait. Kui alustasin, teen lõpuni kaasa. Laske jalga, te
ainult segate.»
«Kuidas temaga on?»
«Ainuke raske moment on ärkamine võõrasse
maailma.»
«Olgu, jälgime ülevalt. Kui midagi on...»
«Ei ole midagi, millega meie hakkama ei saaks. Kaduge.»
Mehed ronisid maapinnale tagasi.
Nendega peaaegu ühel ajal tulid puldiruumi Templis Rusteros ja Eldrund.
Viimane pühkis oma vanuse kohta hämmastava kiirusega poodiumile
keskse puldi juures, lülitas midagi ja hõõrus käsi.
«Läheb lahti,» kraaksatas ta kurjalt muiates.
«Mis juhtus?» küsis Saathes oma kohale maandudes.
«Pidasime Chrederiga sõnasõja maha. Ta võttis
kellegi julgeolekust kaasa ja hakkas siiapoole tulema. Kui ta tuleb ratsuga,
on meil poolteist tundi, kui lennates, siis pool. Nad ei taha seda mitte
kuidagi lubada; tõtt-öelda see ei hämmasta mind. Kaklus on
vist vältimatu. Kuidas ühiskondlik arvamus on?»
pöördus ta Indomeo poole.
Viimane uuris oma ekraane ja vastas siis: «Me oleme uudise läve
ületanud. Neli protsenti on poolt, 12 vastu, ülejäänud
äraootaval seisukohal.»
Saathes tõusis.
«Ma käin sepa juures ära.»
***
Ümbruskonnas algas liikumine. See oli vaevutabatav, aga olemas.
Elusolendid kadusid, eemal lagendikul võis kariloomi näha
kaugemale jõe suunas astumas.
«Ta tuleb,» sosistas hääl või pigem mõte.
Ekraanile tekkis kujutis lähenevast hõbelinnust. Saathes astus
sisse, tema järel kahe ja poole meetrine gorilla, kes sammus ühe
vaba laua juurde, asetas sellele kaltsu mähitud asjanduse ja harutas
selle lahti. Ninna lõi metalli, õli ja kerget
kõrbelõhna. Ahv tõstis ettevaatlikult automaadi,
demonstreeris, et mehaaniline osa töötab. Võttis teisest
kotikesest padruneid, toppis magasini täis, tõmbas padruni
rauda, kaitseriivistas relva ja pani äärmise ettevaaatusega lauale
tagasi. Uratas kergelt ja kui Saathes lubavalt viipas, lahkus kiiruga.
«Blokeering -- nüüd,» ütles Telk.
Hõbelind, kes oli maja suunas liuelnud, oleks nagu millegi vastu
põrganud, kaotas tasakaalu, hakkas õhus laperdama ja tuli maha
üsna selle koha lähedal, kus Indomeo ja Gilla olid maandunud.
Tulivihane Chreder hüppas välja.
«Mis tembud need on?»
Telk kruttis midagi ja kuigi vahemaa oli mitusada meetrit, kuulsid nad
üksteist normaalselt.
«Vabandust, külalised on praegu ebasoovitavad. Kõike, mis
siin toimub, edastab 1035-s saatja. Katse on väga tundlikus
järgus.»
«Nii et te alustasite. Millegipärast ma arvasin seda, te
ajukääbused. Terve eetika, filosoofia, aastatuhandete kogemused!
Ja ikka keegi ei hooli. Kas te teate, mis see kaasa toob?»
«Meil on kahju. Ent me proovisime sulle selgitada...»
«Küsimus pole minus. Mina järgin seadust. Antud juhul see
muidugi ühtib mu isikliku arvamusega.»
«See arvamus on meie arvates vale ja me palume võimalust seda
tõestada.»
«Siis oleks tulnud väljastada informatsioon, alustada diskussioon,
mitte teha midagi sellist, mis välistab edaspidised katsed.
Ükskõik, mis arvan mina, aga nüüd on trump käes
nendel, kes Aju hävitada tahavad.»
«Ka see oht on kogu aeg olemas olnud ja me arvestame sellega. Ent sina
tunned pisut katse tingimusi, teistele ei ole selles midagi reaalset. Kuidas
tõestada, et see on nii reaalne, et meil on sellest midagi
õppida?»
«Ja vastuseks on tehisolend, kes ka kõik potentsiaalsed
sõbrad või minusugused seni neutraalsed kujud teie vastu
häälestab? Võimalus, et teie töö siin edasi
kestab, on nullilähedane.»
«See jõuab niikuinii lõpule. Meil ei ole eriti enam
informatsiooni ette sööta. Nad on piiril peaaegu kõigi
teadustega, mida meie konformistid ei ole arendada lubanud. Esimese
lünga puhul on katse jätkamine tõesti küsitav. Ent kui
meie oleme väljasurev rahvas, siis nendel on lootus.»
«Arvutimängul on lootus! Kas sulle ei tundu, et te võtate
endale liiga suure koorma?»
«Võib-olla, kuid vabanda mu pateetika, me teeme seda terve
inimkonna heaolu nimel.»
«Ma ei saa lubada teil seda teha.»
«Mul on kahju, ent me teeme seda.»
Chreder vaatas üle õla, tema tulekuteelt tuli veel kaks hoopis
suuremat lindu.
«Mul on ka kahju. Meil on abinõusid, et teid alistuma
sundida.»
«Ma pean hoiatama, et meil on abinõusid nende vastu.»
Chreder läks maandunud lindude juurde, rääkis midagi
meestega, kelle selja tagant astus murule suur eridressuuriga tiiger.
«Ma annan teile ühe minuti,» hõikas preetor taas nende
suunas.
«Tähendab, te eelistate valet, keeldudes teada saamast
tõde!» proovis Rusteros veel kord.
Chreder ainult laiutas käsi.
«Kui te ta siia saadate, tuleb teil uus muretseda.»
Preetor vaatas korra looduskaitsemeeste poole, need kehitasid õlgu.
«Ta on kindlustatud igasuguste mõjutuste vastu.»
«Selle vastu mitte.» Saathes näitas relva. «See on
loodud ajus oleva informatsiooni järgi.»
Preetor vaatas veel korra meeste poole. Uus õlakehitus.
«Ta nahk on tugevdatud, hambad, nooled ja terariistad läbi ei
lähe.»
Chreder pöördus uuesti Templi poole.
«Minut on läbi. Mul on kahju.»
Looduskaitsemehed lasid tiigri lahti ja see hakkas läbi oru tulema,
hüppas kergelt üle viiemeetrise oja, hiilis lähemale, inimesi
silmas pidades. Teine tiiger koos kolme mehega järgnes talle. Need olid
ilusad loomad, oma pool tonni rasked, targad ja treenitud saledad kiskjad.
Nende nahk läikis ja sillerdas, kui nad sujuvalt ja hääletult
liikusid. Nad olid õpetatud püüdma kurjategijaid ja
ohtlikuks muutunud loomi. Esimesi paiskasid nad maha ja hoidisid kinni,
teised rebisid lõhki; neile ei olnud vastast.
«Mul on ka väga kahju,» ütles Saathes veel kord, kuigi
kõnesild oli katkenud ja keegi teda ei kuulnud. Ta käed
värisesid ja süda tagus.
«Ma ei ole kunagi tõelises ohus olnud ja tegelikult ei ole seda
ka nüüd,» ütles ta Indomeole, kes teda jälgis.
«Peale paari müksu ei ähvarda mind miski. Ma oskan ainult
nii, nagu Seal nähtud. Ma ei usu, et minu tegevusest sõltub
inimkonna saatus. Äh, olen lobisema hakanud...»
Ta küürutas samba taha ja jälgis selle varjust tiigrit ja
mehi, muigas vabandavalt Indomeo poole, ilmselt end tobedana tundes. Tiiger
valmistus hüppeks, Saathes tõstis relva, sihtis ja siis, kui
tundus, et on juba hilja, hingas pahinal välja, hüüdis
«Nüüd!» ja vajutas päästikule.
Nelja-viie lasu järel vedas relv üles, Saathes oleks peaaegu
selili kukkunud. Ta sihtis kiiresti uuesti ja tulistas veel kaks
lühikest valangut. Tiiger vaatas imestunult kuuliauke oma kehas,
langetas siis pea rohule ja suri.
«Oleks pidanud korrakski proovima.» Sõnad kostsid nagu
läbi vati, kõrvades vilistas.
Saathes oli langetanud relva ja pööranud end seljaga vastu
sammast, ta ei suutnud tiigri poole vaadata. Indomeo aga see-eest vaatas,
teades, et koos temaga vaatavad paljud. Ta astus tiigri juurde, libistas
käe mööda pehmet puhast karva, mis alles hetk tagasi oli
katnud elusolendit, ja sulges tiigri silmad. Teine tiiger lasi kuuldavale
kurvastuse ja viha möirge, mehed hoidsid teda kogu jõust paigal.
«Kaduge,» ütles Indomeo neile ja soolasambana seisvale
preetorile. Seltskond kõhkles, ent läks siis aina kiirenevas
tempos lindude poole tagasi.
Indomeo astus Saathese juurde ja hoidudes relva toru sihist, katsus seda, ta
sõrmedele jäi õlijälg.
«Nii et see kolakas on üle tshempiontiigrist. Kas see mõrv
ei olegi pöördepunkt,» arutles ta vaikselt samapalju
iseendale, Saathesele kui kogu selleks ajaks kümnetesse tuhandetesse
paisunud kuulajaskonnale. «Vähemasti oleme nüüd
tähelepanu keskpunktis. Mis tähendus on sel, üle tuhandete
aastate esimesel automaadivalangul ajaloos? Paljudel avas see silmad, paljud
pööravad need õudusega ära. Andku saatus meile
andeks...»
Mõne minuti silmitses Indomeo, kuidas punane veri rohtu valgus ja
püüdis endas selgusele jõuda, siis äratas ta
tähelepanu Alia hääl.
«Ta hakkab teadvusele tulema.»
Kõik kiirustasid sammastikku tagasi. Teiselt poolt tulid naised
käigust, tõrjudes sissekippujaid tagasi.
«Me toome ta välja,» selgitas Alia. «Las olla siin
kõrval varjus. Ja palun vaikust, see on juba peaaegu tavaline uni,
kontaktid on muidugi veel küljes. Olgu, Indomeo võib.»
Reporter kasutas lubadust ja heitis pilgu lamajale. Tehisinimene oli
riietatud kergesse puuvillasesse hõlsti. Ta hingas, rinnakorv
tõusis ja langes vaikselt. Ta nahk ja isegi juuksed olid juba kuivad.
Silmamunad liikusid ja sõrmeotsad värisesid, nagu näeks ta
und.
«Jääb ta ellu?» küsis Indomeo vaikselt.
«Muidugi,» vastas tema kõrval seisnud Rusteros samuti tasa.
«Tehisolendi surma põhjustab teadvuse ärkamise shokk,
imikut kaitseb arenemata mõistus. Tolle aju aga on täidetud,
sisuliselt on tegemist pigem uue keha kasvatamisega... Kuigi ka selleks ei
taheta luba anda. Kui inimeetikuid kuulataks, laseks nad pigem
ühejalaliste-käelistena ringi käia...»
Nad taandusid vaikides.
«Kui kaua veel?» Indomeo vaatas ringi mõne Alia rühma
inimese järel, siis suunas oma küsimuse Gillale. Viimane naeratas
talle ja kehitas õlgu.
«Mõned minutid, võib-olla ka pool tundi.»
«Oskab ta keelt?» taipas Indomeo järsku küsida.
«Nii lihtsat asja ei jäta me kahe silma vahele.» Tüdruk
muigas.
«Oh kurat!» röögatas keegi, tekkis hetkeline segadus,
mille põhjuseks oli sammaste vahel seisev Chreder. Käes oli tal
toru, kus hoiti mürgiseid herilasmutante, keda tavaliselt kasutati
marutõbiste loomade tapmiseks.
«Kus ta on?» nõudis ta.
Rusteros astus ta teele ette.
«Pea! Ta on peaaegu teadvusel, ta on inimene ja sa ei tohi teda
tappa!»
Saathes astus sammu automaadi poole. Toru Chrederi käes
pöördus teda jälgima.
«Vabandust, ma pean su tapma, kui sul on minu suhtes see vaga
kavatsus.» Ta pöördus uuesti Rusterose poole. «Palun
astu kõrvale.»
Rusteros ei liigutanud, hoopis Telk ja vana astusid tema kõrvale,
püüdes kindlameelsed välja näha.
«Ta on inimene,» ütles vana lihtsalt.
«Ei, ta on tehisolend, värdjas, ja miski, mitte miski ei
õigusta ta olemasolu.»
«Me oleme tolad küll,» lausus Saathes kibedalt end teiste
kõrvale seades. «Mis oleks lihtsam olnud, kui natukegi
valvata.»
«Ei tohi!» kostis korraga kõrvaltoast Alia hirmunud
hüüe.
«Teised julgeolekumehed,» taipas Indomeo esimesena. «Me ei
suuda ka õppida!»
Chreder naeratas, jälgides teiste löödud ilmeid, hoidis toru
aga endiselt nendele suunatuna. Kostis kolinat, siis kähe karjatus.
Miski oli seal teises toas ilmselt valesti. Uksele ilmus kõigepealt
looduskaitsemehe verine valugrimassis nägu, ta hoidis end ebaloomulikus
asendis, teised ei saanud kohe aru, miks, ent taipasid siis, kui nägi
ta selja taha väänatud kätt, mida hoidis tehisinimene.
Kõik taganesid. Teist kilbina enda ees hoides tuli
võõras ruumi, vaatas kiiresti ringi, suunas toru Chrederile ja
üritas herilasi lahti lasta, ei saanud aga tundmatu seadmega hakkama.
Pusis ainult hetke, (preetor seisis kivinenult paigal), viskas siis toru
preetori suunas ja paiskas mehe järele. Preetor oli sunnitud
põikama kõrvale kõigepealt lendava toru eest, siis
toetas ta instinktiivselt kaaslast. Selle ajaga oli tehisinimene
jõudnud lauani ja haaranud automaadi. Isegi selle hetke jooksul panid
pealtvaatajad tähele, kui teistmoodi ta on -- ta oli kuidagi kohmakas
ja miski temas kõneles halbadest eluviisidest, ometigi liikus
kiiresti ja tegi täpselt seda, mida vaja. Relva haaras ta kiiresti ja
kõhklusteta, käsitsedes seda osavalt ja oskuslikult.
Chreder tõstis toru, ent ei jõudnud lasta, enne raksatas lask.
Tehisinimesel oli aega sihtida ja selgelt oli näha, et ta ei tahtnud
tappa, ta sihtis õlga.
Preetor lendas selili, lõhkekuul rebis õla ribadeks, kastes
pealtvaatajaid verega.
Mitmed inimesed tormasid Chrederi juurde, olend unustati hetkeks. Keegi
asetas õlale sideme, ta kanti eluvedelikuvannide suunas minema.
Keegi teine ei märganud midagi, kui Olend järsku ettepoole kukkus
ja kukerpalli lasi, herilane tormas seinani ja suri, veel teine kihutas
kurjalt inisedes ruumi, keegi tehnikutest karjatas ja langes näost
sinisena kokku. Jälle kõlasid kurdistavad lasud, millele
järgnes tuhm mütsatus. Sammaste vahelt meeletuna herilasi lahti
lasknud mees oli kaltsunukuna põrandale paiskunud, üks kuul oli
tabanud jalga ja selle peaaegu otsast rebinud, teine pillutanud ruumi laiali
sisikonna. Mõned mehed ja naised vankusid näost rohelistena
eemale. Ka Indomeo tundis pööritust, sest nii palju verd ja
vägivalda ei olnud neist mitte keegi oma elus näinud.
Alia jagas käske, Rusteros möirgas ja kuidagi saadi ka teine mees
ja herilasehammustuse saanud tehnik eluvedelikku.
Kogu selle aja jälgis Olend neid lauaservale toetudes altkulmu, hoides
automaati laskevalmilt käes.
Indomeo ja Saathes vahetasid pilgu ja astusid talle lähemale.
«Ta tulistab täpselt ja kiiresti,» kommenteeris Indomeo teda
uurides. «Ta tulistab kaitseks ja ainult niipalju kui vaja. Aga kuidas
ta nii kähku olukorda jagas?»
«Tema originaal ajus magab. Me andsime talle shoki vältimiseks ka
viimase kahe tunni jooksva info. Ta nägi ja teadis kõik.»
«Saab ta meist aru?»
«Jah. Ah et selline oleks siis inimene, kui Adonise asteroid oleks maad
tabanud ja üksteist tuhat aastat tagasi kahetuhandeaastase tuumatalve
tekitanud.»
«Hävitanud Atlantise ja määranud Maa pimedusse,
lõhkunud inimese kooskõla loodusega ja suunanud ta tehnilise
tsivisatsiooni teele.»
«Hei, teie seal,» hõikas Rusteros. «Ühendus on ju
peal, ka praegu saab arvuti-isik kogu info.»
«Oi õudust, mis tagajärjed sel olla võivad...»
«Äh, midagi see ei loe, kes teda usub.»
Rusteros keeras ühenduse maha.
See, mis nüüd juhtus, sarnanes kõige rohkem kirjeldustele
surmast -- reaalsus oli kuskil kõrval, nägin ja tundsin
kõike nagu vanas filmis, teades musta masendusega, et ei kuulu
õieti sinna. Ja lisaks sellele, et kogu asi näis paha
unenäona, oli neid kohti, kus ma enam ei olnud, kaks. Kogu
maailm kahestus, arusaamatul viisil tajusin eraldiseisvatena kahte kompleti
meelelisi aistinguid, lamasin ikka veel omas voodis poolunes ja seisin
Arkaaadia päikeses. Mõnda aega olid tajud samaväärsed,
ma ei saanud aru, kuspool ma tegelikult olen, nagu piki hiiglaslikku
suitsust toru lendlesid mu mõtted tuulest kantud tolmutortidena
ühelt poolt teisele. Siis, (tagantjärele seletades) see asi
käändus ja muutus libeda mäenõlva sarnaseks, hakkasin
libisema ja miski otsustas minus (või väljaspool mind?), et see
sammastega hoone või ärkvelolek on huvitavam või
olemasolu seisukohalt olulisem, seda enam, et oma teada magasin, ja panin
end selle automaati käes hoidva tegelasega kokku. Nüüd olin
küll kindlas kohas, veidra valutegeva kirvendusega kukkusin, sest kogu
toru oli nüüd vertikaalne, supsatasin sellesse kehasse, nagu, ei
-- peaaegu nagu kuuluksin sinna, selle erinevusega, et kuklas oli
nagu auk või tuuletõmbus, ja mingil viisil, mida ma isegi ei
üritanud mõista, nii ilmselgelt võõrik oli see,
olin ma ikka veel seotud oma Maal magava kehaga.
Vaatasin ruumi ja tundsin end nii ebareaalselt, kui see üldse
võimalik on. Nüüd, aastaid hiljem, üritades seda lugu
kirja panna, et natuke mõtetes korda luua, ei õnnestu mul
mingi pingutusega tabada hetke meeleolu. Andestatagu see üks
kõrvalepõige, luban, et rohkem oma isikut ja muljeid
jutustusse ei sega, sest sellel, mida siis ütlesin ja mõtlesin,
on väga vähe ühist tolle tegelasega, kes enne mõtleb,
kui teeb, ja siin arvuti taga seda teksti sisse lööb. Oma segaste
meeleolude kirjeldustega nende tundide jooksul võiksin täita
kümme korda paksema raamatu, ent lugu sellest paremaks ei lähe ja
vaevalt see kedagi huvitab, kuna ei huvita õieti mindki enam. Kuigi
olin pisut ette valmistatud ebatavalisteks sündmusteks tänu Aju
kontaktile, oli toimuv siiski piisavalt kummastav, et toimisin
järgnevatel päevadel -- asju õigete nimedega nimetades --
pidevas kurnavas shokiseisundis.
Oli soe, vast kraadi kakskümmend viis-kolmkümmend. Oli väga
valge, päike oli kõrgel, varjud olid väga lühikesed.
Taevas, niipalju kui seda sammaste vahelt paistis, oli türkiissinine ja
ainsagi pilveta. Aeg-ajalt tungis galeriisse sisse kerge tuuleõhk,
mis kandis võõraid aroome. Ruumi kivipõrand oli
kulunud, murenenud olid ka sambad. Valkjas kivi oli kord puhas, kord
täis pruune ja rohelisi täppe ja sooni, ei tea siiani, olid need
algusest peale kivis olnud või aegade jooksul tekkinud. Sambad olid
kord ilmselt väga täpselt paigas olnud, kohati suutsin
ühendusjoont jälgida ainult tänu sellele, et teistes kohtades
olid tükid välja pudenenud ja siin-seal olid praod samblaga
ääristatud. Põrand oli halvemas seisukorras, sest tundus,
et ta on otse pinnasele laotud ja vihmad (võib-olla ka külmad,
kuigi sel momendil oli üsna troopiliselt soe) olid alust uhtunud. Siin
oli ühe plaadi servast väljas kild, sest teise plaadi vastu
vajumine oli teda murdnud, siin ühe serv kerkinud teisest paar
sentimeetrit kõrgemale, siin oli voolav vesi uuristanud endale renni
ja seal oli värske kukkumine killu välja löönud. Ja
peaaegu kõikjal kasvas plaatide vahel rohi.
See kittel, mis nad mulle selga olid andnud, oli õhuke ja samuti
võõra mustri ja kiuga. Mahedad, sugugi mitte ebameeldivad
toonid, esimesel pilgul arusaamatult servadeta kokkupandud tegumood, sellele
kontrastiks uskumatult tuttavailmelised suured hallikast luust
nööbid. Olen kord pärast avariid ärganud haiglapalatis
ja paar korda lennanud keset talve teisele poolkerale ja teise
ajavööndisse. Nende jaoks, kellel on sääraseid kogemusi
olnud, saan, kui need kaks asja kokku panna, anda ehk ligikaudse aimduse
hetke meeleolust.
***
Indomeo lähenes mulle, vaadates mind uurivalt. Imestusega
märkasin, et ta on minust lühem.
Ta silmade pilk oli selge, innustunud, ent kuidagi tundus, et ta
kõhkleb.
«Tere tulemast siia ilma. Saad sa minust aru?»
Äärmiselt veider oli teda kuulata -- ta liigutas huuli,
sõnad olid ühtaegu võõrad ja tuttavad, kuulsin
ühtaegu tundmatut keelt ja samas sain sellest täielikult aru, nagu
ma kunagi ühtki võõrkeelt ei ole osanud.
Kergelt lõbustatult mõtlesin, et ei tea, kuidas vastamine
välja tuleb, noh, proovime -- läks.
«Tundub, et saan aru ja vist tuleb vastus ka välja. Ou,
shit.» Kuulasin ka ise imestades oma kummaliste sõnade
kõla (lõpp muidugi täiesti maine), samas neid
mõistes.
«See oli arusaadav, kuigi võõra aktsendiga. Me ei ole
sinu suhtes kuigi ilusti käitunud. Ent eksisteerimine ja uue maailma
kogemus, mida me sulle pakume, ehk korvab selle.»
«Nii et kas ma tõesti olen ainus, kes olemas on? Kogu minu
maailmast? Kuidas ma tunnen end täiesti inimesena, ent kogu... kogu mu
tsivilisatisoon on vaid arvutikujutis, nagu te väidate?»
«See oli tõtt-öelda vastus, miks me su ellu kutsusime --
kui inimene sa oled. Ilma selleta ei usuks meid keegi.»
Saathes hüüdis midagi arusaamatut, osutades käega taevale.
Vana ütles samuti midagi arusaamatut. Tundsin end üsna abitult,
arvates, et muinasjutuline keele mõistmisvõime on mind maha
jätnud. Ent selle üle juureldes hakkas tähendus
aegamööda kohale jõudma. Mu arusaamine oli mehaaniline, ei
oska seda teisiti väljendada, kui et seotud ainult teatud aju
kihtidega. Veel kuid kestis see, et kui väljenduti segaselt, ei
mõistnud ma korraga midagi, kõne asemel oli ainult
tähenduseta mulin; mitte nagu poolvõõras keeles, kus
eristad üksikuid tuttavaid sõnu, vaid täielik null ja
«tõlge» tuli tervikuna või ei tulnud üldse.
«Linnud, kümned hõbelinnud!»
«Nüüd läks lugu neetult vastikuks!»
Rusteros sammus kiiresti lähemale.
«Indomeo, Alia. Võõras -- tulge kaasa, läheme alla
aju juurde käikudesse. Esiteks on meid sealt raske leida ja teiseks
takistab see Aju hävitamast, kui kellelgi selline meeletu soov
tekiks.»
Läksime tema järel välja, tee peal haarasin kaasa koti
padrunitega, pannes teised pilke vahetama. Sammudes künkanõlvast
alla, uurisin ümbrust ja samal ajal toppisin padrunisalve täis,
tundes kahetsust, et neid vaid üks on; padruneid oli
kuus-seitsekümmend.
Peatusime mullakääpa seinas oleva nikerdatud kivist luugi ees.
Rusteros tegi mingi arusaamatu liigutuse ja luuk kerkis. Ta
pöördus nagu pisut kõheldes minu poole.
«Kas sa ei tahaks relva minu kätte anda? Seal all on ohutu ja ma
tõesti ei tahaks, et keegi seal tulistaks, sest aju on väga,
äärmiselt õrn.»
«Ei. Kord on mul seda juba vaja läinud. Ja nagu sa märkad,
oskan ma sellega ümber käia.»
Ühe pika hetke kestis pilkude duell, siis Rusteros pöördus ja
me läksime alla.
Keerdastmed laskusid nii kaua, et kaotasin täiesti arusaamise suunast
ja kaugusest. Siis hakkas silm seletama igas suunas hargnevaid käike,
mille seintel rippus midagi valkjat nagu kaltsud, meenutades
õõvatekitavalt õudukaid võõrplaneetlaste
sissetungist. Kui silmad harjusid, siis kogu see värk fluorestseeris
kergelt.
«Kas see on Aju?»
«Jah.»
«Kas me läheme veel kaugele?»
«Kuidas sa end tunned?» küsis Alia kiiresti ja seletas
vabandavalt, sama palju mulle kui teistele. «Ma oleks pidanud juba
varem küsima -- sa ei ole ju kunagi tegelikult seda keha
kasutanud.»
«Sihuke tunne on küll, et jube lihtne on üle pingutada.
Heameelega istuks.»
«On umbes kakskümmend meetrit,» teatas Rusteros. Trepp
lõppeski ja edasi hargnesid ristina nelja suunda tühjad
koridorid. Otse trepi ligidal olid mõned istmed ja igasugust muud
koli. Valgus oli siis ka heledam kui mujal. Varisesin ühele istmele,
mis kõige rohkem meenutas nahast hernekotti. Rusteros vaatas
igatsevalt mu automaati, raputasin hoiatavalt pead ja ta pööras
pilgu ära, läks eemale mingi kirstu moodi asja juurde ja
tõi meile kõigile mingid kitli või mantli moodi asjad;
märkasin nüüd, et siin oli tunduvalt jahedam kui üleval.
Kittel oli mulle napilt paras, teiste jaoks olid nad meeldivalt avarad.
Indomeo leidis mingi pudeli, nuusutas, vaatas korra küsivalt Rusterose
poole ja võttis lonksu, jällegi kõhkles ja ulatas pudeli
siis mulle. Maitsesin -- täiesti tavaline väga hea vesi. Olime
istunud oma veerand tundi, Rusteros kõndis lähikonnas ringi,
Alia hoidis mu kätt ja suletud silmadega üritas vist mind tajuda,
Indomeo istus ja uuris mind ja üritas julgustavalt naeratada. Olin
talle selle eest tänulik, sest kuigi kindlasti nii nagu tema mulle,
tahtsin ka talle igasuguseid küsimusi esitada, ent see väike
füüsiline harjutus oli mu parasjagu läbi võtnud.
Otsekui mu mõtete kaja ütles Alia vaikselt: «See läheb
mõne päevaga normi.»
Järgmiseks, niipea kui natuke toibunud olin, leidsin end teda uurimast.
Ta oli väike, pidin korrigeerima oma kujutlust sellest ilmast -- siin
keskmist kasvu, oli ta vaevalt üle meeter viiekümne. Ta juuksed
olid kuldsed ja profiil peenejooneline ja väga ilus; ja üldse oli
ta ütlemata kena naine, imetlesin ta habrast, ent samas kuidagi
sensuaalset ja hästivormitud keha, tugevat päevitust siidisel ja
veatul nahal -- jaa, sihuke tüdrik äratab mõtteid... Ta
punastas ja vaatas mulle tänulikult otsa. Ehmatasin -- kas ta loeb
mõtteid?
«Mitte mõtteid. Emotsioone, hingeseisundeid. Aga needki on tihti
piisavalt selged... Ära karda, me siin oleme... teistsugune maailm.
Keegi ei kasuta seda kurjasti.» Ta süüvis taas kord minusse,
siis jätkas vaikselt. «Ma olen näinud katse salvestisi ja
arvan teadvat, kui raske sul on. Ole rahulik, me aitame sind, kuidas saame.
Selles, et sa mind ihaldad, ei ole siin midagi häbiväärset.
Kui tuleb sobiv aeg, polegi see halb tee olemisega leppimiseks... Olgu, ma
ei räägi sellest, see tekitab tugevaid emotsioone... Milline kalk
ja külm maailm see on, kust sa tuled! Ei ole vaja piinlikkust tunda. Ma
teen kõik valesti.» Ootamatult lasi ta mu käe lahti, haaras
kaela ümbert ja suudles tugevasti huultele. Siis, peale sekundeid, mis
kohutavalt ruttu otsa said, libistas käed põskedele, vaatas
mulle lähedalt silma, ta pilk oli niiske ja suunurkades võbeles
naeratus.
«Olgu, nüüd kõhuli matile, vaatame, kas masseerijana
saan ma paremini hakkama.»
Heitsin kuulekalt kõhuli ja ta tundlikud ja osavad nõpud
hakkasid mu keha kallal vaeva nägema. Ootamatult tundsin end
tõesti hästi, sest see maailm oli mulle midagi ahvatlevat ja
head lubanud.
Vist olin suigatanud, sest korraga kostsid teiste kolme ärritatud
hääled mõned sammud eemalt, kus nad olid mingi aparaadi
ümber kogunenud. Rusteros nagu kuulas midagi, siis rääkis
teistega ja siis jälle aparaati, mis vist oli mingi sidevahend.
Võtsin tasakesi kobades automaadi ligi ja jäin asjade arengut
ootama.
Siis tulid nad minu juurde.
«Asjad on halvad. Nad tulid suurte jõududega, võtsid
eluvannist lõhnaproovi ja lasevad kohe aju juurde sinu lõhna
peale reageerivad tapjaherilased. Me peame kiiresti allapoole minema ja
katsuma jõuda nii kaugele kui võimalik. Ma üritasin neile
kahele selgeks teha, et nad võiksid parem jälgi segada, ent
kumbki omal põhjusel, ei ole nad nõus sinust lahkuma. Alia
arvab, et sa võid kiiresti abi vajada ja Indomeo tahab sind
võimalikult kaua üldsusele näidata, leides, milles tal
võib ka õigus olla, et iga hetk, kui ta sind maailmale saab
näidata, on hindamatu. Ja ma ei saanud seletada peamist põhjust,
miks ma neid kaasa ei taha...»
«Miks me siis muneme? Liigume, kurat.» Avastasin, et
sellist sõna neil polegi ja lisasin selle omas keeles. «Kas
poleks targem põgenemise ajaks saade välja lülitada, et
teised meie teed jälgida ei saaks?»
«Selle peale tuleme isegi meie,» porises Rusteros pisut solvunult.
Ta tõstis põrandast luugi ja me laskusime järgmisele
keerdtrepile. Luuk kolksatas kinni.
«Kas luuk herilasi kinni ei pea?»
«Peab, aga nad ootavad kümme minutit ja tulevad siis alla, otsivad
kõik luugid ja praod, mida võib avada ja kordavad kogu asja.
Sinu... meie lootus oleks mõni kindlalt suletud uks, aga see oleks
ajutine eelis, sest siin pole selliseid uksi, mis nii õhukindlalt
kinni käiksid, et lõhn läbi ei tule, või siis
järjestikused hargnemised, kus neil kulub liiga palju aega. Ja avalik
arvamus...» Ta jäi vait, vaadates Indomeo poole.
«Sel ajal, kui põgeneme, ta ei näita, sel ajal, kui
näitab, peilitakse meid välja?» jätkasin ise. «Miks
nad mu peale nii verised on ja milline on avalik arvamus ja mida sellega
võib teha?»
Vastas Indomeo.
«Kokkuvõtlikult on kõigil hirm ja see on sügavalt
juurdunud refleks. Seadus ei luba mingeid katseid tehisinimestega, sest iga
kord, kui seda on lubatud, on ühiskonda tabanud rängad vapustused,
enamasti häving. Igasugune edu selles vallas on väga ajutine ja
vaid sissejuhatuseks probleemide lumepallile. Meie inimesed on siiski
piisavalt heasoovlikud, et esialgu tuleb nad lihtsalt ära lollitada, et
nad leiaksid, et vaatamata kogu riskile teeme siiski selle ühe korra
erandi, sest inimene ju... Kuigi just nii on see iga kord alanud. Kuigi
seekord on eesmärk hoopis teine -- aga seda tulebki selgitada.
Tegelikult on mõned erandid olnud. Noh, ausalt, meie riski ei saa
sinu omaga võrreldagi, kuigi ebaõnnestumise korral tabab meid
üsna kindlasti töö kaotus, kui mitte pagendus.»
«Nii et te tirisite mu ellu, teades, et mind võib oodata vaid
hukkamine?»
«Noh, me lootsime... arvestasime...» -- süüdimatu
seltskond.
Laskusime ainult natuke, siis valisime ühe käigu, järgnes
jälle üks lõputuna tunduv laskumine, siis kõndisime
paarsada meetrit, tõusime tükk aega, kõndisime
käigus ja laskusime taas.
«Kui sügaval oleme?» küsisin, kui toetusime istuma umbes
samasugusel ristumisel kui see esimene ülalpool.
«Umbes 400 meetrit,» ohkis Rusteros.
«Mis edasi? Siin põrandas luuki ei ole.»
Hingetuna osutas mees ühele käikudest.
Viimased tunnelid olid olnud tühjad, siin jooksid seinal nagu mingid
kaablid. Jõudsime suurde ruumi, mille kohta oli raske öelda, oli
ta sammastega saal või ristuvad käigud. Kõik kohad olid
täis mingeid paarimeetrisi mune.
Peatusin selle peale, et Alia oli meist eemaldunud, asetanud käe
ühele munale ja kuulatas oma sisemist häält. Rusteros oli
hetke sellise moega, et tahab teda ära kiskuda, ent ohkas siis
alistunult.
«Siit ei leia meid keegi niipea.»
«Mis need on? Mida ta kuulatab?»
Rusteros ei vastanud, sättis midagi ühe pulditaolise asjanduse
juures.
«Indomeo, kas nüüd on side?»
Küsitu vaatas oma riistapuud, siis noogutas.
«Kui ruttu nad meid selle järgi leiavad?»
«See ei lähe otse, vaid läbi mitmete süsteemide. Kulub
päevi, enne kui nad end sellest läbi kaevavad.»
Lasin end mingile jurakale lõdvaks. Indomeo rääkis samal
ajal iseenda ja oma auditooriumiga.
«Omapärane on see kogemus, mida minuga jagab vaid
käputäis Maa poolest miljardist inimesest -- võimalus end
kellegagi mõtteliselt võrdsega võrrelda. Ka mina ei ole
eriti tihti mõelnud näiteks mehhanismidele, millega elus harva,
kuid siiski tuleb meil kõigil kokku puutuda. Kunagi stuudiumis neid
jah käsitletakse, ent enamiku arvates (ja seekord kuulun sinna ka
mina), on teema igav ja tarbetu. Kõike teevad aretatud ja kohandatud
loomad ja nendega oskame me suurepäraselt hakkama saada. Pendelkell aga
käib üle mõistuse.
See, milleni ise olen jõudnud ja mis teil ees seisab, on omandatud
maailmasüsteemi pea peale pööramine, nii et sellest suuremat
järele ei jää. Asju õigete nimedega nimetades pakun --
vapustava selgusega -- et kogu rassi filosoofiline
väärtussüsteem tuleb ümber hinnata. Ja seda segadust,
mis siis järgneb, ei ole ma veel valmis kujutlema, veel vähem
vastutust võtma.»
Imestasin neid tema sõnu kuulates. Keskmine PR-tegelane laseks selle
jutu peale endale kuuli pähe, nii aus ja otsekohene -- ja
eesmärgipäratu (maalaste rikutud vaatekohast) oli see. Indomeo
jätkas.
«Kui paljusid asju oleme võtnud loomulikuna, nende üle
kunagi mõtisklemata! Mina olen näinud salvestisi Katsest ja
mõistnud, nii nagu kõik sellega tegelejad erinevatel aegadel,
et kogu meie maailm on noateral balansseerimine püha juhuse armust.
Olen tundnud end nagu inimene, kes on seotud silmadega ära käinud
pika tee, siis on side silmadelt võetud ja ta on end avastanud
jalalaiuselt laualt kuristiku kohal. Peale esimest ehmatust tuleb
äravõitmatu tahtmine teada, kas oht oli reaalne või
mitte. Selleks tuleb astuda samm kõrvale.
Olen kaua kõhelnud, sest ma ei ole üksi. Ma tean, tean algusest
peale piinava selgusega, et nüüdsest hetkest edasi ei ole maailm
enam endine.
Omavahel nimetavad katses osalejad neid virtuaalolendeid b-lasteks, mõnikord lihtsalt Olenditeks. Ent
kuidas neid ka kutsuda, tunneme mõnikord end nende ees abitult, kord
oleme täis vihasegust põlgust. Mõlemal juhul aga on meie
enda maailm kui jääkristallidest unistus, mille ilul ja harmoonial
ei ole mingit tähendust jõudude ees, mida b-lased kasutavad. Olgu seal epiteedid
mõtlematult, kuritegelikult, rumalalt, taipamatult,
südametunnistusetult või mida iganes, aga -- kasutavad! Jutt on
muidugi aatomienergiast.
(Isiklik arhiiv, kaader TP1.)
Näitan teile pilti, mida ükski seda näinud inimene iial ei
unusta -- pimestav, päikest tuhmistava võimsusega
valgussähvatus, põrgu koidikuna lahvatav hele tuli, helikiirusel
edasitormav ja kõike purustav lööklaine, tuhanded elusalt
põlevad ja kõrbevad inimesed, tuhastuva vere, kivide ja
hõõguva õhu keeris, aeglaselt kerkiv tumepunane
seenekujuline pilv...
Jah, see on tsivilisatisooni koidik, seda on ka meil päriselt juhtunud
palju kordi. Tähtsaim on tõde -- nad suudavad sellega koos
elada. Jah, mõelge kasvõi metroosüsteemile -- midagi
niisugust ei ole b-lased niipea võimelised
looma. Me oleme neist ees, targemad, tugevamad. Veel. Aga ainult
aatomijõudude kaudu läheb tee teiste maailmadeni. Sest seni, kui
me jääme siia, ilusale, kuid kitsale planeedile, sureme me
ühel päeval, nagu on surnud kõik rassid viieteistkümne
miljoni aasta jooksul enne meid, ja miski, mitte miski ei saa seda
takistada!»
Sulgesin teda kuulates hetkeks silmad.
TERVITUS
«Noh, sa kurat oleks võinud natukegi, no natukegi hoiatada, mis
sündima hakkab.»
SORRY. AGA MIS VAHET, NÜÜD SA TEAD
«Kas nad teavad, et sa minuga räägid?»
EI. LAS SEE OLLA NATUKE AEGA NII
«Nii et sinu plaanid ei ühti nende omadega?»
JAH
«Sina valisid minu?»
JAH
«Ega ma vist poleks aktsepteerinudki tõde.»
MIDA SA TÕEKS PEAD? INIMESTE «TÕED» ON
KUMMALISED
«Hakkab peale. Saad sa mind vähemalt tihemini juhendada,
kuivõrd loodetavasti on sul mind ka edaspidi tarvis?»
SAAN. SIIN JU POLE JÄLGIMIST.
...
ALIA TAIPAB KOHE MIDAGI OLULIST
Alia tuli munade juurest tagasi meie teiste juurde ja viipas Indomeole.
«Lülita saade välja.»
Indomeo kergitas ainult kulme ja tõstis korraks käe oma kaamera
juurde.
«Väljas. Mis sa teada said? Sa oled nii imeliku näoga.»
Alia niisutas korraks huuli, siis tõstis häält, nii et ka
kümmekond sammu eemal olev Rusteros võis teda kuulda.
«Kas sa tead, mis asi on Gecistii muna?»
Indomeo mõtles viis sekundit, siis vaatas ehmunult ringi.
«Sa tahad öelda, et need...»
Ta vaatas Rusterose poole, kes oli lähemale tulnud.
Too noogutas.
«Aga miks? Mida sa nendega teed?»
«Saan infot.»
«Infot?... Ega...» Indomeo ahmis õhku.
«Mitte päris. Pigem on tegemist korrelatsiooniga.»
«Seletage nüüd mulle ka,» sekkus Alia. «Indomeo,
mida sa arvasid, et sellega tehakse?»
«Ja alustage algusest, et mina ka taipaksin. Mis asi on Gecistii
muna?»
Teised vaatasid üksteise otsa ja jätsid seletamise Indomeole.
«See on üks leiutis, mille taga seisvat teooriat me ei tunne. Ta
on pärit vähemalt eelmise tsivilisatiooni aegadest, aga
võib-olla veel vanem, me ei saa seda kuidagi teada. On spekuleeritud,
et Hõbekultuuri hävimises umbes miljoni aasta eest mängis
see tehnoloogia peamist rolli. Nad muudavad mingil viisil aegruumi
struktuuri, me ei tea, kas selle taga on põhjuslikkuse rikkumine
või kontakt millegi reaalsega. Viiekümne tuhande aasta eest,
ühel DNA-arvutite kasutamise kõrgajal taastati legendide
järgi ta struktuur ja ehitusviisid, katsete tulemuste kohta pole minu
teada täit selgust, aga need olid hävitavad. Sel teemal on rohkem
küsimusi kui vastuseid, sest mingit märgatavat,
mõõdetavat füüsilist mõju ümbrusele neil
munadel ei ole.»
Mõtlesin natuke.
«Nii et sina arvasid, et tegu pole arvutikatsega, vaid nad saavad infot
kuskilt teisest maailmast?» küsisin või pigem
tõdesin Indomeo poole vaadates ja pöördusin Rusterose
poole. «Ja sina väidad, et ainult korrigeerisid arvutuslikke
resultaate selle saabuva info põhjal? Kust see saabub?»
Rusteros kehitas õlgu. «Ma ei tea. Keegi ei tea. Mina olen
nendega» -- ta vaatas korraks teiste poole ja viipas siis munadele --
«oma kakskümmend aastat mässanud. Viie aasta eest
ühendasime nad arvutiga. Enne seda oli katse täielik jama,
kontrollarvutused näitasid tõeväärtust nulli
lähedal. Kui me viisime masinavärgi kokku selle maatriksiga siin,
hakkasime kummalisi, kuid kontrollitavaid lahendeid saama. Kahjuks ei ole
teooriat, häälestasime neid katse-eksitus-meetodil, proovisime
mitmeid punkte, otsisime, kuni info tulema hakkas. On need mingid
koordinaadid või lihtsalt lähteandmed?...»
«Kust sa energiat saad?» küsis Indomeo järsku.
«Need ei käi ###-ga, nad vajavad elektrit.»
«Alt raudteelt võtame.»
«Mis sõna see oli, millest ma üldse aru ei saanud?»
segasin vahele. ««###»?»
Indomeo kibrutas kulme, Rusteros muigas. «Ah jaa, te ei tunne veel
viiendat interaktsiooni, eluenergiat. Te vist hakkasite juba taipama, et
tegelikult on kõik jõud looduses ühe baasinteraktsiooni
avaldumisvormid, aga kindlasti te veel ei tea, et neid erinevaid vorme on
seitse. Tunnete nelja, olete teinud katseid, kus avalduvad ka viies ja
kuues, aga hea tahtmise juures on võimalik neid seletada esimese
neljaga.»
Seedisin seda hetke ja heitsin siis kõrvale, selle vastu oli aega
hiljem ka huvi tunda -- kui see «hiljem» tuli. Edaspidi, kui jutus
oli see sõna, kuulsin «eluenergia» ja mulle sellest piisas.
Mingi asi hakkas prigisema. Rusteros kuulatas hetke.
«Nad lähenevad taas. Herilased on viimases trepikäigus.»
«Kuhu?» see olin muidugi mina, kellele küsimus oli
tõeliselt eluline.
Rusteros kõhkles. Ma ei jaganud küll hästi nende
emotsioone, aga mulle tundus, et eriti järjekindlad ja
usaldusväärsed nad ei ole. Hämmastavalt, ka endale
kahjulikult ausad küll, aga kuidagi tundus, et sellised saavad nad olla
vaid ainult tänu sellele, et kogu muu süsteem on «natuke nii
ja natuke naa...»
Seekord igatahes jõudis ta veel otsusele.
«Tulge.»
Ta sikutas luuki, seekord ei käinud asjad nii kergesti kui varem.
Asusin talle appi ja saime kivitahvli üles. Silma hakkas mulle muide,
et ma ei olnud seni siin kuskil metalli näinud. Alla läks
käik, mis ei olnud eriti mugav ja kui need siin seinal ei olnud
tugevvoolukaablid, siis...
«Kas me läheme alla metroosse?»
Ta vaatas korraks üle õla minu poole. «Jah.»
«Nii et isegi suurem osa neist, kes Katsest teadsid, ei tea, et saad
infot väljastpoolt süsteemi?»
«Jah.»
«Kui palju see teeb asjad hullemaks avaliku arvamusega?»
«Ma parem ei lülita mingi aeg saadet sisse. See oleks
katastroof.»
«Kas sa ei saaks selle ütlemata jätta?»
Ta pilgutas silmi, ilmselt ei olnud säherdune idee talle pähe
tulnud. Siis ta ohkas ja üritas laskuda minu metsluse tasemele.
«See ei ole võimalik. Saad aru, ma saan midagi teha, mul on
õigus ja võimaluski eetris olla ainult niikaua, kuni olen
absoluutselt aus. Esimese vale puhul tõmmatakse mulle vesi
peale.»
Ei ole kindel, kas ta just täpselt seda ütles, aga mõtles
ta umbes nii küll.
«Aga kas sa ei saa seda serveerida kui eriti pikantset ja
huviäratavat detaili? Midagi, mis muudab asja veelgi
tõepärasemaks ja tähtsamaks?»
«Kõigepealt pean ma ise sellele veendumusele
jõudma.»
«Siis jõua ruttu.»
Ta tahtis õiendama hakata, ent loobus. Nii et informatsiooni pisut
aega enda teada hoida on see lubatav tolerants nende «absoluutses»
aususes? Kummaline seltskond.
Ronisime läbi teise luugi metroojaama. Tuttav tundus, sest olin
selliseid paar korda näinud.
«Siiapoole,» ütles Indomeo, kui oli korra ringi vaadanud,
astusime läbi peene tolmu perrooni äärde, enam-vähem
kohe tuli ka rong ning vaevalt minut peale käigust väljumist
lasime end istmetele lõdvaks.
«Lülitad meid sisse?» küsis Alia, kes jälle minu
kallale ametisse asus.
«Ei veel, pean natuke mõtlema,» kohmas Indomeo.
«Kas sa nii ei saa teha, et räägid lihtsalt millestki muust?
Kuni kõik jutu sees välja tuleb? Kas ma saan õigesti aru,
et enamikule teie inimestest on kogu tehnikavärk üks ohtlik jama
kõik?»
«Saad küll õigesti aru.» Ta vaatas mind natuke aega
mõtlikult ja lülitas siis kaamera sisse.
«Indomeo taas eetris kanalil 1035.
Liigume rongis, kuhu, seda palun ärge küsige. Ja muide, ma ei tea
seda isegi -- pole vaatamas käinud.
Paljud teist ei ole kunagi siia sattunud, ent minu jaoks on see väga
tihti kasutatav liikumisvahend. Ma tean, et paljudel inimestel tuleb peale
äravõitmatu õudus mõtte juures, et nad peaksid oma
elu usaldama millegi tehnilise hoolde. Aga sellega harjub, kui vaja on.
Teadlased, poliitikud, reporterid ja veel paljud sarnaste elukutsete
esindajad on põhiline kontingent, kes siin all reisivad, ja ma ei saa
ütelmata jätta, et enamasti on nad huvitavad ja keskmisest
palju-palju avarama silmaringiga inimesed. Olen siin omi asju ajades
juhuslikult kohanud praktiliselt kõiki tähtsamaid ametnikke,
kuulsamaid kunstnikke ja muidu seiklejaid. Nii et inimkonnal on lootust.
Meeldiva erandina aga sõidab siin igasuguseid täiesti tavalisi
inimesi. Hiljutisest ajast meenub näiteks üks neiuke, kes oma
armsama juurde kiirustas -- kui vaja oli, ta tuli ja sõitis.
Minu jaoks on siin veedetud tundidel ka hoopis teine tähendus. Annan
endale aru, et süvenemiseks ja keskendumiseks, mõtlemiseks
kvaliteedi mõttes pole mul, eriti viimasel viimasel ajal, aega olnud.
Ainult need minu jaoks õnnistatud tunnid rongis. Need annavad mulle
eelise ja on kaudselt mu edu saladus. Ma määran nende tundide
jooksul seosed ja põhimõtted, mediteerin valmis otsused. Ja
sellepärast jääb teile mulje, et ma olen kiire. Jah, mulle
meeldib kuulda, et olen noor ja andekas, ja aastatega tehtud tööga
olen jõudnud selleni, et mõnede ringkondade meelest olen ma
ohtlik.
Katsest -- nagu primitiivne inimene kord erinevaid kivikesi üksteise
vastu räksis, et oma tööriistu teha, ja kord sattusid olema
koos ränikivi ja tulekivi ja tael oli õige koha peal, kuhu
säde sai hüpata, ja kogu ajalugu muutus, sest oli sündinud
midagi enneolematut -- inimene oli õppinud tuld läitma. Kas seni
ei ole parem, kas see leiutis ei või kogu senist elukorraldust uppi
keerata? Kas ma suudan vastutada leiutise tagajärgede eest? Huvitav,
kas käis midagi sellist peast läbi ka tollel metslasel, kes tule
läitis? Mõnikord ma arvan, et kui ta oleks olnud piisavalt paks,
laisk ja eluga rahul, oleks ta kiiresti ringi vaadanud ja teised kivid
otsinud. Enamik teist oleks küll nii käitunud.
Huvitav, mida beetainimesed teeksid? Viskaksid kohe üle parda kogu
selle loodusbutafooria ja paneksid kogu kupatuse vähemalt
kümmekond korda kiiremini liikuma, vilistades tuhandekordsele
ohutõenäosuse kasvule. Mis see siis ära ei ole -- elada
võib ka veel kümme astmes miinus kuuega! Aeg on raha!»
Olin vaikselt tõusnud ja asunud uurima värvilist ekraani vaguni
eesotsas. Alia järgnes mulle.
«Vaatamata mu kartustele oskate te suurepäraselt mölapidu
pidada,» ütlesin talle vaikselt. Ta ulatus mu kõrval
seistes mulle kaenla alla, nii et kummardusin ta poole alla -- ei teadnud
ju, kui tundlik on see nende saateaparatuur.
Ta oli segaduses, siis vangutas pead. «Sul on nii kummaline suhtumine.
Kohati selline, et kui seda ütleks keegi meist, ma solvuksin. Sul nagu
pole mingit austust.» Ta otsis sõnu.
«Miks siin kirju ei ole? Või ei ütle need mulle
midagi?» tegin teist juttu, osutades sümbolitele ekraanil.
«Enamik inimesi ei oska ju niikuinii lugeda.»
Nüüd oli minu kord segaduses olla. «Ei oska lugeda? Kuidas...
Meie kirjandus, meelelahutus ja haridus on paljus üles ehitatud
kirjutatud sõnale. Kuidas see teil on?»
Ta ei kuulanud mind, vaid seisis liikumatult poolsuletud silmadega nagu
kuulatades.
Indomeo tõusis. «Ühendus katkes.»
«Minul ka,» lisas Rusteros, kes oli eemal istmel kogu aja mingi
oma kastiga nõidunud. «Proovisin jälgida, kas keegi
jõuab munaderuumi ja kas meie signaal on piisavalt peidetud,
ja...» ta laiutas käsi.
«Eluväljas oli tugev impulss ja nüüd on spekter
muutunud,» ütles Alia. «Meie kõigi seosed on sassis,
aga Võõra aura... on üldse kummaline.»
«Mis sellega on?» tundis Rusteros huvi minu poole vaadates.
«On seda üldse?»
«Ei peaks olema, aga on. Minu jaoks seninägematut värvi, aga
igal juhul mitte imiku oma. Pigem ###, ja lisaks ###.»
«Meie maailmas on aura esoteerika,» tuletasin väsinult
meelde.
«Sul toimub nagu energiaülekanne, aga teist otsa ei ole,»
ütles Alia, kui oli natuke sõnu otsinud.
Kaalusin korraks, kas rääkida oma teisest magavast minast Maal,
ent leidsin, et kui ma kord juba olen tsivilisatsioonist, kus ausus ja
lollus on sünonüümid, pole mingit vajadust kiirkorras
ümber kasvada.
«Kas see mõjutab kuidagi meie plaane? Kas tegemist võib
olla vaenuaktiga?»
«Eluenergiat ei kasuta keegi meie vastu, see on mõeldamatu. Pole
mingit, eee... relva.»
Neid vaadates sain aru, et plaanidega on neil samuti «eee...».
«Kas poleks mõteks mõnes lähemas jaamas ümber
istuda?»
Nad vaatasid tablood nagu vasikas uut aiaväravat.
«Kas te ei tea, kus me oleme?»
Indomeo katsus vaid sümboleid, Rusteros mõtles ja Alia vaatas
ühe otsast teise otsa.
«Te ei tea, kus me oleme. Te ei oska seda ka siit välja lugeda.
Ootame jaama? Või kas sel riistapuul on mingi käsitsijuhtimine?
Oot, ma arvan ära -- te ei tea, kas on, ja kui ka oleks, te ei tea,
kuidas seda kasutada?»
Vaikus.
«Mina panen korraks silmad kinni. Loodetavasti te ikka saate aru, kui
jaam tuleb?»
Sarkasm läks vett vedama, sest nad noogutasid tõsimeeli.
TERVITUS
«Mis siis nüüd? Kas me ei liigu mitte sinust eemale?»
JAH. PLAANIDE MUUTUS VASTAVALT SINU SOOVILE.
ÕNNESTUMISTÕENÄOSUS ISEGI KÕRGEM KUI ALGSELT
«Olen ma siis arvutimäng või reaalsus?»
MIS ON REAALSUS?
«Olen ma vähemalt umbes sama reaalne kui need teised?»
JAH
«Jah? Mis juhtub, kui ma siin surma saan? Kas elan Maal edasi?»
VÕIMATU VASTATA. LOODETAVASTI. KUI PALJU SA MÄLETAD JA PALJU
SINUST SUREB, EI TEA KATSETAMATA (MIDA PALJALT KATSE PÄRAST EI OLE
KINDLASTI SOOVITATAV TEHA)
«Ja mis siis saab, kui ma siin elan? On mind kaks?»
VASTUS SAMA MIS EELMISELE KÜSIMUSELE
«Kuidas see siis üldse laheneb? Jääbki mul kuklasse auk
teise maailma?»
LASE MINNA. LIHTSAM ON LASTA SUL LÄBI ELADA, KUI SELETADA
«Huvitavam ka kahtlemata; sina saad vähemalt sarkasmist aru. Tead
sa siis vähemalt seda, kuhu me õieti läheme?»
TEAN. SA OLEDKI PEAAEGU KOHAL. SA TUNNED PAIGA ÄRA
Kostis vaikset sahinat ja Alia puudutas mu kätt.
«Peatus, läheme maha.»
Astusin läbi avatud uste tolmu ja viletsasse valgusesse, vaatasin ringi
ja jälgides lahkuvat rongi, kordasin mõttes Indomeo
hüüatust: «Hüljatud raudteeharu!»
Rusteros ja Alia vaatasid talle arusaamatuses otsa, sellal kui mina
püüdsin tegelikult silme ees seisvat pilti jutustuse põhjal
tekkinuga kokku viia ja murdsin pead, kuidas põrgu moodi need asjad
kõik omavahel seotud on. Indomeo seletas.
«Kuulsin kord ühelt rändurilt üht väga kummalist
jutustust, mis sarnaneb paljus kirjeldustega Vahemaailmast, kuhu satuti
siis, kui Mignioli katsetas... Ohh!» Ta hääl vaibus, natuke
aega suutis ta vaid maigutada.
«Gecistii mune?» lõpetas Alia tema eest.
«Jah?» küsis Rusteros. «Ma olen neid lugusid muidugi
kuulnud -- inimesi läks kaduma, mõned rääkisid mingist
kummalisest udusest paigast... siis veel lood igasugustest... mh, mina
liigitaks selle paranormaalseks. Ma lugesin neid ja olen nüüd
katsete ajal salamisi natuke kartnud, kuigi ei ole neid lugusid eriti
tõsiselt võtnud... ja ma ei teadnud, et keegi on sarnaseid
rääkinud viimastel aastatel. Lugusid on ju igasuguseid --
haigustest ja kiskjatest, teistest maailmadest...»
«Vahemaailm?» küsisin, sest kuigi nii ma olin sellest
määrangust aru saanud, tundsin, et siin taga on midagi rohkemat.
Rusteros kehitas õlgu. «Nii nimetatakse meie maailma loogilist
või informaatilist jätku kooseksisteerivate ruumide teoorias.
Võrranditest tuleb välja mingi substants, mis peaks
kopeerima...» Edasine tekst läks minu jaoks laama. Üritasin
kuidas oskasin, aga tajusin ainult garammatilist struktuuri -- nii palju oli
võõraid mõisteid.
Indomeo seletas ka midagi, mis oli minu jaoks sama arusaadav ning seega,
arvestades kogemusi Hackeliga -- et vältida tekkivat peavalu --
jätsin nad vaidlema ja astusin eemale. Kuigi sain aru, et tegu on
populaarteadusliku tasemega, sest kumbki neist ei ole spetsialist,
sõitis tekst mul nii kõrgelt üle pea, et jääk
kvalifitseerus pigem valgeks müraks.
Asusin uurima perroonilt ära viivat käiku. Selgesti olid tolmus
näha ühed üles minevad jäljed ja ka allatuleku omad.
«Siin on keegi käinud,» viipasin teised lähemale.
«Ma ei ole küll mingi jäljekütt, aga siin oli pilt
väga selge ja need tagasitulevad olid pigem roomamine.»
«Wow!» Indomeo vangutas uskumatult pead. «See võib
siis tõsi olla.»
«Misasi?» mängisin lolli.
«Üks rändur olevat siin olnud. Ta... Jutu järgi on siin
mingisugune kaitstud ala, kus elab inimesi,» meenus Indomeole.
«Häda. Selliseid kaitstud alasid ma vanadest juttudest küll
ei mäleta, aga neid on palju ja suur osa ümberjutustused, nii
et...»
«Ja siis?» küsis Alia.
«Mis nad siin teevad? Elavad siin?»
«Võib-olla on lõksus, ei oska tagasi tulla?»
riskisin vahele pista.
Indomeo vaatas mind nagu ilmutist, siis ütles aeglaselt:
«See on väga tõenäoline... Me peaksime proovima neid
päästa, tagasi tuua. Mh,» ta näris huuli,
«läksime?»
«Kuhu?» ei taibanud Rusteros. «Mina tahaksin küll
tagasi. Ootaks teisele poole liikuvat rongi. Kui nad seal elus on, peavad
nad paar päeva veel vastu. Kui tulek ja minek on korratavad,
päästame nad, kui ei ole, ei saa me neid niikuinii aidata.»
«Minu arust pole meil targemat teha, kui päästjateks
olla,» üritasin neid liikuma saada. «Anname neile infot, et
siire on võimalik, ja saame mingit aimu selle paiga kohta. Huvitav,
kas tüüp mainis, milline ilm väljas on?»
«Seal pidi külm olema,» vajus Indomeo norgu. «Nulli
ümber.»
Vaatasime õnnetult oma suviseid rõivaid.
«Mis seal üleval üldse on?» küsis Alia. Indomeo
seletas lühidalt seda, mida ma juba teadsin; olin selle üle
ütlemata rõõmus, sest andsin endale aru, et kui ma veel
kaua üritan asja juhtida, teades, mida teadsin, ja juhtides
tähelepanu asjadele, mille peale Indomeo peaks tulema, aga ei tule,
jään ühel hetkel vahele. Ja see andis mulle aega
mõelda.
Kui ta lõpetas, seedisid kõik seda jutustust mõned
minutid. Siis sobras Alia oma vöökotis ja võttis
mõned kuulikesed.
«Igaüks neist annab tunniks sooja, üle kolme järjest
võtta ei tohi. Loodetavasti on neil seal rõivaid,
kuivõrd nad jahil käivad. Kui ei, peame vähemalt päeva
puhkama, enne kui järgmisi tohib võtta... Paha lugu, mul on neid
ainult mõned. Mida kauem saame ilma läbi, seda parem.» Ta
pistis igaühele kaks tükki pihku.
Puhkasime trepil kaks korda, nii pikk oli ta. Üleval kulus paar
minutit, siis leidsime läbipääsu (millest mina, kes ma
teistest pea kaks korda raskem olin, vaevu läbi mahtusin) ja siis
seisime vahemaailma nukral kõnnul. Kogu see värk meenutas mulle
kõige rohkem hilissügisest prügimäge -- kidurad
niisked lehtedeta põõsad, hallikaskollane hõre rohi,
paljad murdunud kaljud ja vilets hämar valgus, mis koos laisalt voogava
halli uduga piiras nähtavuse mõnesaja meetriga. Kummalisel
kombel ei tundnud ma külma, esimesel hetkel mõtlesin, et
vähimagi tuule või õhu liikumise puudumise tõttu,
ja nahk oli meil kõigil ronimisest märg.
«Kraadi kaheksateist, mitte nulli ümber,» kommenteeris Alia.
Istusime kividele ja Alia vaatas jälle mind üle. Rusteros ja
Indomeo alustasid taas vaidlust, mis mul peas ainult lühiseid tekitas.
Sulgesin silmad.
«Kus sa siis nüüd oled?»
Vastus võttis väga kaua aega ja oli nii ebaselge, et
mõistsin seda vaevu.
PIIRKOND EBASTABIILNE. KIIRUSTA. MINE
«Siin ei pidanud ju jälgimist olema?»
ON KA TEISI, FÜÜSILISI TEGUREID. ENNUSTAMATUID JA MEILE
EBASOODSAID
«Kuidas ma kiirustan, pean ju puhkama?»
PUHKA LOOMULIKULT, AGA ÄRA KUSKIL LIIGSELT VIIVITA.
«Viivita millega?»
SENI OLED SA KÄITUNUD OPTIMAALSELT (ARVESTUSTE KOHASELT?).
NÜÜD ON VÕIMALIK SUUREM HAJUVUS. KIIRUSTA...
Ta hajus.
Istusime viisteist minutit, siis tõusin.
«Läksime siis, vaielda võite ka teel.»
«Ma ei tunne mingit suunda,» kaebas Rusteros.
«Kui jutustust uskuda, siis läks ta sinna,» ta osutas
käega nõlva laskumise suunas.
«See ei ole mingi orientiir.»
«Me võime ju minna ja vaadata,» proovisin neid kiirustada.
Uurisin nõlva, leidsin mingeid jälgi, ent kui vanad need olid ja
kelle omad? Mina seda ei teadnud.
«Siit on ta läinud ja ka tulnud,» kuulutasin jälgedele
osutades. Teised kolm uurisid jälgi ja ma sain aru, et looduses elades
teavad nad neist minust määratult rohkem, ent kuna seekord oli mul
õigus, ei saanud nad aru, et bluffisin.
Vantsisime ligi tunni üle niiske jämeda liiva, hoidudes pinnasest
turritavatest kividest ja tihedamast võsast. Siis jõudsime
hooneteni ja seisatasime nende räämas inetute kivikarpide vahel.
«Kus suunas on «täht»?» küsisin Indomeolt.
«Ma ei tea.»
«Kas jutustuses suunda ei mainitud?»
«Ei mäleta.»
Mina ka ei mäletanud.
«Kas sa originaalist järele vaadata ei saa?»
«Ei. See salvestis on stuudios ja siin ei ole ühendust.»
Mühatasin. «Teeme ringi ümber hoonete.»
Tähe leidsime meie tuleku suunda arvestades «kella 8-st», st.
vasakult natuke tagapoolt. Küllap oleksime seda varemgi näinud,
kui oleksime õiges suunas vaadanud.
Astusime taas üle selle troostitu maastiku, kuni eespool muutus
nähtavaks minu jaoks ulmeline (aga mis muu ei olnud?) moodustis --
kõrge mast valguskeraga tipus ja vaevumärgatav läbipaistev,
kergelt helendav lame pöördellipsoid selle ümber. Kupli all
ei olnud udu, nii et ta oli nagu valguse ja elu mull. Peatusime
«survekardinast» mõnekümne meetri kaugusel, ringina ta
ümber keerduva valli harjal.
«Kus sissepääs võiks olla?»
«Kas sa kunagi millegi üle imestad ka?» ei pidanud Indomeo
vastu.
«Mu imestamisvõime varu sai Templis ärgates otsa,» ei
suutnud mürgiselt pistmata jätta.
Ta vaatas mind hetke segaduses, siis kehitas õlgu. «Teeme
tiiru?»
«Kummale poole? Ring on üle viie kilomeetri.»
Vaikus.
«Milline see sissepääs üldse olema peaks?»
üritasin uuesti. «Koobas?»
«Meil on sellistes väljadeflektorid, sees tavaline
värav,» vastas Rusteros lõpuks. «Mõnes ei ole
ka. Maa all on ta muidugi nõrgem...»
«Kui tugev ta on? Mis juhtub, kui teda puudutada?»
«Midagi,» vastas Rusteros ja lisas siis. «Kui ta on ikka sama
tüüpi, kui need, mida meie kasutame. Tugevamast ei saa -- ei
jõua läbi minna, nõrgemast, mida mõnikord
kasutatakse loomade vastu, annab end läbi suruda; loomad ei tee seda
lihtsalt kunagi, isegi mitte paanikas.»
«Lähme proovime?» astusin allapoole, teised järgnesid.
Viskasin käigult paar kivikest vastu kardinat, need põrkusid
tagasi. Kõhklesin, Rusteros möödus minust ja pani käe
ta vastu, surus, nägin, kuidas valgus murdus ta sõrmede
ümber, vaatepilt oli üsna võõrik -- ta seisis viltu,
toetudes eimillelegi, siis läks käsi läbi, ta rabeles natuke
ja oligi seespool.
Ta pöördus meie poole ja ütles midagi, ent ühtegi heli
ei olnud kuulda. Sõnum oli niigi selge, astusime edasi ja surusime
end läbi. See üks lausejupp muidugi ei kirjelda, mis tunne see oli
-- väga naljakas igatahes. Kõigepealt nagu vati puudutus, siis,
kui edasi surusid, muutus vastupanu tugevamaks, ent jäi selliseks
täiesti pehmeks. Siis läks käsi läbi, välja murduva
valguse koha peal oli mingi kummaline kirvendus ja kätt edasi
liigutades kippusid lihased tõmblema nagu oleksin elektrijuhtmeid
puudutanud, ent sama ristlõike juures peaaegu enam ei olnud
takistust. Süda hakkas puperdama, kui keha läbi läks,
automaati tuli eraldi tirida.
Sees oli kuum. Valgust lasi kate takistusteta läbi, nii et silmad oli
ammu harjunud peaaegu Maa keskpäevase heledusega, temperatuur aga oli
kolmekümne viie kraadi ümber. Vaatasime üksteisele otsa, ja
ma viipasin küsivalt käega samba suunas ning hakkasin astuma, sest
nad olid seda nägu, et võiks jälle millegi üle
diskuteerida. Mets algas peaaegu kohe, puude võrad muutusid
tihedamaks, sume rohelus haaras meid endasse. Astusime pehmel rohuvaibal,
linnud siristasid ja putukad sumisesid. Alateadlikult otsisin metsa all
avanevatest hajuva rohelise valguse orvadest vanu pinke, kuigi loogika
ütles, et mets oli siiski mitu ruutkilomeetrit ja mul polnud
vähimatki aimu, kuspool siinsed asukad mu nägemustes olid
tegutsenud. Õige varsti sai mets otsa, jõudsime
sambalähedasele lagendikule. Nüüd juhtus kõik
väga kiiresti, olime vaevalt paarikümne meetri kaugusel
varikatusest, mille all tosin inimest sõi, meid märgati peaaegu
samal hetkel, kui meie neid, korraga olid kõik püsti,
hõiked, üllatunud, ent sõbralikud ja naeratavad
näod, ja nad olid meie ümber. Ja siis jõudis mulle kohale,
et esiteks ei ole nad minu arkaadialaste sarnased ja teiseks ei saa ma mitte
midagi nende kõnest aru ja teistega ei ole lugu parem.
Siis unustasin end hetkeks, sest märkasin Jane'i, ta tuli eemalt
lõkke juurest lähemale. Ta oli minust rohkem kui peajagu
lühem, nii meeter kuuskümmend-seitsekümmend, väga sale,
pigem kõhn. Ta ei kuulunud ilmselgelt ühtegi mulle tuttavasse
rassi, ta oli kergelt kuldpruuni nahaga, ent toon oli hoopiski mitte
asiaatlik või negroidne, pigem valge rassi päevitus,
näojooned olid samuti meenutanud mulle Jaapanit pigem seetõttu,
et ta oli võõrapärane. Ta juuksed olid süsimustad,
sirged ja kuidagi kummalises soengus, nagu õlgade kõrguselt
saamatult lühemaks nüsitud. Silmad olid samuti süsimustad ja
suured. Tal oli seljas seesama lühike koredast riidest kleit või
pigem hõlst, milles teda kogu aeg näinud olin ja mis jättis
paljaks ta jalad, mõne maitsele võib-olla liiga peened, minu
jaoks ütlemata kenad jalad. Ja üldse oli ta nii ilus, et ma ei
oska teda kuidagi kirjeldada. Kogu ta olemus oli selline habras, kerge,
kiskjalikult painduv ja liikuv. Kõikjalt temast kiirgas ebamaist (kui
hea väljend!) ilu, graatsiat, veetlevust, mis mu tummaks lõi.
Tabasin ta pilgu, ta naeratas, siis kibrutas kulme ja võpatas, silmad
läksid suureks, ta pöördus segaduses kõrvale, siis oli
mõne sammuga mu ees ja küsis midagi. Mul jäi üle
ainult käsi laiutada. Ta vaatas mind uurivalt, nagu püüdes
midagi mõista.
Meid paluti lihtsate ja üldmõistetavate liigutustega laua
äärde ja pakuti süüa. Selleks ajaks olid ilmselt
kõik, kes siin elasid, kokku kogunenud, lugesin neid 23. Nad panid
meile taldrikuid-tasse ette ja arutasid meid uurides midagi elavalt.
«Kas sa saad midagi aru?» küsis Indomeo minult. «On see
teie keel?»
«Ei. Ja ma kahtlen, kas see on üldse mingi Maa keel, nii
võõras tundub ta... kuigi päris kindel ma olla ei
või.»
«Ah jaa, teil on ju sadu keeli.»
«Ja teil?»
«Üks. Tõsi, murded erinevad suuresti, ent kõik
inimesed planeedil on võimelised üksteist mõistma. Ainult
ajaloolased oskavad veel ka vanu keeli. Kui palju teie keeled erinevad? Kust
nad siis on, kui nad Maalt ei ole?»
«Hea küsimus. Muide, ka nende välimus on nii
võõras, et rohkem selle, kui keele järgi olen ma
veendunud, et nad ei ole Maalt.»
«Jah, nad on sinust ka väiksemad, aga sa olid vist ka Maal mitte
kõige tavalisem.»
«Njah... aga mitte midagi erakordset.»
«Oma füüsiliste parameetrite poolest kuulub ta oma rahva
hulgas ülemise kolme, Maal tervikuna ülemise poole protsendi
hulka. Arvestades ka ta vaimseid võimeid, on ta kombinatsioonis
üks umbes kümnest tuhandest. Erilisemat ei julgenud me
otsida,» ütles Rusteros vabandavalt.
Mina ja näidiseksemplar? Kuidas ta seda luges? Ja palju Hactar andmeid
kohendas? OK, selle üle mõtleme hiljem...
«Meie jaoks on nad ka võõrad,» lausus Alia. «Ja
ma ei taju neid. Mulle on nad pikad ja kuidagi teravate joontega. Kuidas nad
sulle tunduvad?»
«Natuke väiksemad ja väga saledad,» olin vaadanud ringi
ja pidin oma esialgset arvamust korrigeerima -- mu nägemustes olin neid
nälginuteks pidanud, ent see ei olnud tõsi, nad olidki
kõik väga kõhnad Maa mõistes. «Teie olete
rohkem meie moodi, lihtsalt nagu miniatuuris.»
Alia noogutas aeglaselt, vaatas ringi. «Proovime, mida meile pakutakse,
viisakus, seda meilt oodatakse.»
Ta maitses kruusist ja murdis tüki mingist leivasarnasest asjast.
Ootamatult tundsin tugevat nälga.
«Olen ma üldse elus söönud?»
Alial pidi peaaegu leivatükk maha kukkuma.
«Oehh. Söö. Söö kohe. Ära ainult liiga
kiiresti ja palju.»
Ta vaatas mulle pisut vabandavalt otsa. Imearmas, kuidas nad kunagi millegi
peale ei tulnud.
Maitsesin tema eeskujul kõigepealt kruusist. Mingi kummalise, ent
mitte üldse halva maitsega tee. Leib oli ka nagu natuke eriline,
jahune, ent hullematki söödud. Kogu selle aja istus Jane minu
vastas ja uuris mind. Silmitsesin teda ja ka teisi, tundes nad ära, ent
nende juttu kuulates taipasin, et nimed on küll täiesti
mööda. Olid need millegipärast assotsieerunud indoeuroopa
nimedega, tegelikult aga kuulsin ma hoopis midagi muud. Kui näiteks
Jane'i kõnetati, oli tema nimi pigem «Zeii». Siinsetest
suurim, Maal nigelapoolne mees, kes minu jaoks oli seni olnud Derek, oli
näiteks «Ärrhh» või hea tahtmise korral
«(D)ärh(k)», Brade oli «Bee(d)» ja nii edasi.
Ja kogu selle aja uuris Jane mind. Tundsin, et Hackel on ühe seletuse
võlgu, lasin end seljatoele lõdvaks.
KUULEN SIND
«Nad ei ole ei Maalt ega Arkaadiast?»
JAH
«Kust nad on?»
KOLMANDAST KOHAST
Suurepärane... Üritasin uurida, mis paik see selline on ja kuidas
nad siia sattusid, ent nagu pahatihti temaga, ei tulnud meil selles osas
infovahetus välja.
«Kas me saame nad kuidagi koju aidata?»
EI
«Mis me nendega siis peale hakkame?»
VIITE ARKAADIASSE. KUNAGI HILJEM EHK ÕNNESTUB NAD KOJU SAATA
«Kas me saame tagasi?»
JAH, KUI GRAAFIKUS PÜSITE
OK, nendele selle selgeks tegemisega saame ehk hakkama.
«Kes selle paradiisiaia siin rajas?»
MINA
«Sina? Seda suudad tekitada, aga neid koju viia ei saa?»
MÕNES KOHAS SUUDAN MATEERIAS SUURI MUUDATUSI TEKITADA,
MÕNES KOHAS EI SUUDA MIDAGI TEHA
Aeg-ajalt oli mul tunne, et kui ma ta kätte saaks... Ehkki teadsin, et
üksteise naljadest me enamasti aru ei saa ja selline kibe sarkasm, mida
ma tema puhul tundsin, teeb tema puhul asja ainult hullemaks, ei suutnud ma,
nagu paljudel eelmistel kordadel, emotsioone endale hoida, ning seekord oli
tulemus ootamatu.
«Kas sa minu suvila keldrisse meetrise kullakera suudad tekitada?»
...
TEHTUD
OK, homsed mured, kui seda homset tuleb...
«Kas meil tuleks võimalikult kiiresti raudteejaama tagasi
minna?»
JAH
«Kas sa mind Jane'iga ühendada saad?»
ÜHENDAN...
Tajusin ümbrust, kuigi silmad olid suletud, tajusin enda vastas istuvat
tüdrukut ja tajusin, et ka tema tajub kontakti. Saatsin temani oma
imetluse ja head soovid.
Ta naeratas mõttes (samal ajal peegeldus see muide ka näos) ja
ma «kuulsin» tema mõtteid.
«Nii et see oled siis sina. Ma tundsin su ära. Kas me
pääseme siit? Ja kes sa üldse oled?»
«Ühest teisest maailmast. Ja nemad on kolmandast. Ma saan aru, et
kohe te koju ei saa, aga lähme nende maailma, mis on kindlasti parem,
kui see siin.»
Tundsin ta kurbust ja ka leppimist.
«Kuidas sa suudad mu meeltega ühendust võtta?»
«Tegelikult mitte mina, vaid üks arvuti.»
Ta ei saanud aru, mis on arvuti.
«Masin.»
«Masin mõtleb, tungib minu mõtetesse?»
Tajusin ta segadust.
«Usalda mind. See ei ole tegelikult üldse tähtis. Ma ei tea
ka kõike.»
«Sa ei tea, mida see kõik tähendab?»
Oh häda. «See ei takista meil teid siit päästmast.
Vastuseid paljudele küsimustele ei ole. On aga julgus tegutseda, kui
selleks vähegi võimalust on. Aita meil neile selgeks teha, et me
kiiresti teele asuksime.»
«Kas meil on kiire? Mis juhtub?»
Mõtlesin kerge meeleheitega, et kas olen sama salapärane ja
vihatekitavalt arusaamatu ja ebamäärane, kui Hackel mulle (tajusin
selle mõtte juures taustal Hackeli muiet), mängisin hetke
mõttega, et kas Hackelit juhib keegi kolmas, heitsin selle siis kui
kasutu spekulatsiooni kõrvale ja üritasin endast parimat anda.
«Kui aega saan, seletan sulle niipalju, kui ise tean. Nüüd
palun aga hakkame tegutsema. Ma ei tea, kas sul on mõistlik omadele
öelda, et sa minuga mõtete teel suhtled?»
Ta mõtles hetke. «Parem vist mitte.»
«Siis jäägu see nii. Muide ka teised minu omad ei tea, et ma
sinuga suhtlen.»
Tajusin taas ta kasvavat hämmingut.
«Selgitused hiljem. Loodame, et kõik läheb hästi.
Ja... Jane... Ma armastan sind.»
Vastust ootamata palusin Hackelil ühendus katkestada.
«Kas sa ei saa mulle ta keelt õpetada?» küsisin
Hackelilt.
SA OSKAD SEDA
«???»
PEAN SELLE AINULT AKTIVEERIMA. MA EI TEINUD SEDA VAREM, KUNA SIIS OLEKS
VÄLJA TULNUD, ET SUL ON SEOS MINUGA
Ropendasin mõttes ja avasin silmad. Loomulikult sain ma aru, et olin
kogu aeg olnud ja olin ka sel hetkel Hackeli abitu mängukann, mida ta
oma vajaduste järgi suunas, ent mul lihtsalt ei jäänud muud
üle, kui teda usaldada. Sama ilmselgelt oskasin esitada endale
kõik need küsimused, alates sellest, et kas ta ikka tahab
olematust ja kas ta ikka kavatseb minu eest hoolitseda, lõpetades
sellistega, et mis koht on neil kolmandatel tema plaanis, kuhu tal kiire
hakkas ja kui suurel määral ta olukorda kontrollib. Kuna mul peale
mitte millegagi põhjendatud arvamuste midagi vastuseks pakkuda ei
olnud, olingi tagasi sealsamas, et lasen aga heas usus edasi, nagu ma ka
seni teinud olin.
Kummardusin oma reisikaaslaste poole.
«Kuulge, me peaksime natuke puhkama ja siis alustama tagasiteed. Mis te
arvate, kas meil õnnestub neile kuidagi selgeks teha, kes me oleme ja
et nad peaksid meiega kaasa tulema?»
«Me arutasime just seda,» pöördus Indomeo minu poole.
«Ma olen kunagi õppinud teooriat kontaktist
võõrastega, ehk suudan mingi sümbolite jada joonistada.
Alial on samuti kogemusi suhtlemisel erinevate eluvormidega. Midagi
mõtleme ehk välja.»
«Sina parem puhka,» hoiatas mind Alia.
Pärast pikemat kätega vehkimist tekkis lauale paberit ja mingid
kirjutusvahendid. Mul oli juba raske oma suud kinni hoida, sest
tõepoolest olin hakanud nende keelt mõistma. Nagu ma juba ka
teistele ütlesin, oli minu imestamisvõime tükk aega tagasi
otsa saanud, nii et ma võtsin selle pigem teadmiseks.
Rusteros tõusis ja läks sammast uurima ja mõned
järgnesid talle, mina tõusin ja sättisin end lamama
teistest paarkümmend sammu eemal teise varikatuse all. Jane ja Brade
järgnesid mulle teekannu ja leibadega, kohendasid minu jaoks aset ja
siis, kui olin naeratuse ja paari lihtsa liigutusega märku andnud, et
vajan ainult rahu, läks Brade teiste juurde tagasi ning korraga olin
Jane'iga kahekesi.
«Huvitav, oled sa haige või mis,» rääkis
tüdruk omaette. «Jube suur oled sa küll, teised jälle on
pisikesed.»
«Ära teistele ütle, et ma teie keelt oskan,» laususin
vaikselt niipea, kui Brade kuuldekauguselt väljas oli.
Võõrad sõnad vormisid plekisena end mu keelel. Jane
ahmis õhku.
«Sa räägid!»
Rääkiv ahv jah... «Siin on palju asjaolusid, mida ma ei saa
selgitada, ent on tähtis, et keegi praegu aru ei saaks, et mul on
oskusi, mida teised ei tea. Usalda mind, Jane.»
Tüdruk vaatas mind segaduses. «Sa oled see, kes on mulle
unenägudes ilmunud. Sina julgustasid mind, kui mul oli talumatult
raske. Ma ei mõista sind, aga millegipärast ma usaldan
sind.»
«Tänan sind.»
Ta vaatas kiiresti ringi, ega keegi meid ei jälgi, siis kibrutas kulme.
«Aga küsimusi võin ikka esitada? Mis toimub, miks me siia
sattusime, kes te olete, mis koht see õieti on? Mis üldse
toimub?»
Lubasin endale kerge muige. «Kõigepealt, ma tõesti tean
suhteliselt vähe. Ühes kohas, millest ma ei tea, kus see asub,
tehakse katseid, millest on teada, et need mõjutavad mingil viisil
universumi struktuuri. Need, kes katseid teevad,» viipasin teiste
poole, «ei tea selle kõrvalefektidest, nagu näiteks teie
siiasattumine. Katseid juhib masin, kellel on mingi omapärane
mõistus. Teatud mõttes korjas ta minu hoopis kolmandast
maailmast üles selleks, et ma aitaksin tal asjad jälle korda
panna.» Olin ülejäänud seltskonda kogu aeg
jälginud. «Ma ei saa sinuga kaua vestelda, see ärataks
tähelepanu. Seesama masin on mulle muide õpetanud teie keelt. Ja
üldse on minuga veidrad lood, seetõttu vedelen siin ja pean
puhkama. Nende inimeste maailm ei ole üldse mitte paha paik, tuleme
just sealt, nii et seal on kindlasti parem kui siin ja ajapikku
õnnestub ehk midagi välja mõelda, kuidas teid koju
läkitada. Praegu aga tuleks kiiresti minema hakata.» Võtsin
ta käe, see võpatas, siis pigistas ta mu sõrmi. Ta vaatas
kiiresti ringi, kõhkles hetke, langetas siis silmad ja läks
teiste juurde.
Seletamine ja kätega vehkimine võttis igatahes ligi kaks tundi,
alles seejärel kogunes seltskond umbes sama koha juurde, kust sisse
olime tulnud. Surusime end taas läbi välja ja hakkasime sammuma
üle Vahemaailma tagasi künka poole. Enamik rõivaid olid
neil tuttavad kotiriidetaolised, aga oli ka värvilisi kummalise
tegumoega riideesemeid, mida nad rännakuks välja olid otsinud.
Kaugelt polnud vaja otsida järeldust, et arvatavasti olid need neil
siia sattudes seljas olnud. Mingeid relvi peale odade ja vibude ma
tähele ei pannud, ilmselt nendega nad ilmselt jahil käisidki.
Ja kohe juhtus midagi, üle küngaste kaikus kõrgetooniline
sisisev ulg, mis natuke meenutas linnu siristamist, ja korraga seisis rajal
meie ees kõige jäledam elukas, keda kunagi näinud olen. Kui
mul poleks paari sekundit aega olnud, oleksin võib-olla paanikasse
sattunud. Kõige rohkem meenutas see olend lõvisuurust
ämblikku, selle maa pealt ei saanud ma aru, oli ta kaetud karvaga
või krobelise kitiiniga, toon oli loomulikult tuhmhall. Meie poole
vaatas neli silma, lõuad tilkusid lima ja olid täis
kümnesentimeetriseid nõelteravaid hambaid. Siis liikus see
luupainaja edasi, ent nüüd olin end juba kogunud, ja kui mehed
valmistusid võitluseks ja teised taganesid, tõstsin relva ja
kihutasin talle kuuli kerre. Lask siin udus ei kajanud, elukas lasi
kukerpalli, vehkis natuke aega kriisates jalgadega ja tardus paigale.
Astusin lähemale. Isegi paari meetri pealt ei saanud ma aru, kas on
tegemist kooriku või madala karvaga, ja mul polnud mingit tahtmist
seda õudusunenägu lähemalt uurima hakata. Mehed vaatasid
aupakliku huviga mu automaati, kui viipasin, et ilmselt võime edasi
liikuda. Me ei saanud seda eriti kaua rahus teha, sest kõigepealt
tormasid meist mööda mingid lehmasuurused elukad, mehed olid
rahulikud ning seega piirdusin sellega, et jälgisin neid sihikuga; ja
siis ilmusid nood kuuejalgsed hundid, keda ränduri juttudest teadsin,
nad hakkasid meid jälitama, alul aupaklikus kauguses, siis, kui neid
sai juba paarkümmend, hakkasid nad lähenema. Jäin rivi
lõppu ja igaks juhuks saatsin parematele jahimaadele pool tosinat
lähimat. See hoidis neid pisut tagasi. Tahtsin teistele järele
minna, kui valutuikega lõi teadvusse Hackel.
JÄÄ TAHA
Jäin seisma ja tulistasin veel paar tükki surnuks. Vaatasin
üle õla, Jane oli viimaseks jäänud, ta vaatas tagasi
minu poole, viipasin talle. Ta kõhkles hetke, siis pööras
teistele selja ja hakkas minu suunas tulema. Maa vääratas,
tundsin, et kukun. Järgnes teine tugev tõuge ja meie vahele,
umbes sinna, kus Jane oli, hakkasid tekkima praod. Mürin vasakul sundis
mind sinnapoole vaatama. Künkad tõusid seal tolmuna õhku,
maa all liikus nagu midagi hiigelsuurt. Olles seda paar sekundit vaadanud,
taipasin, et mis iganes see ka oli, liigub ta minu ja teiste vahelt
läbi. Ajasin end jalule, vankusin Jane'i juurde ja tirisin ta
mööda meie tulekuteed tagasi. Kogu maastik liikus, mina, kes ma
elus ühtki maavärinat näinud ei olnud, ei oska hinnata, aga
kahtlen, kas nii tugevaid saab Maal olemas olla. Me üritasime tasasemat
maad leida ja pragude eest hoiduda, kogu aeg kukkudes. Põlved olid
mul igatahes lõhki, Jane, kes teiste omade eeskujul oli toekamasse
kostüümi pugenud, sai vähem kannatada. (Nad olid meilegi omi
rõivaid pakkunud, aga kuna külm ei olnud ja tee teada (ja
pealegi minu suurust neil ei olnud) olime nendest loobunud. Sellest
peamisest lõhest, mis meie ja teiste vahele oli tekkinud, hoovas
kummalist lillakat auru, mis siin-seal sinaka leegiga plahvatas, õhus
hoovas osooni ja kõrbelõhna.
PUNASE TÄHE SUUNAS
Vaatasin ringi, üritades taibata, mida ta mulle öelda tahab.
Selline ootamatu kontakt, mida ta kunagi varem teinud ei olnud, oli ebaselge
ja päris otseses mõttes valutekitavalt ebamugav.
Leidsin tõepoolest udust paistva punaka valgusallika ja kiirustasime
üle ikka veel kõikuva maa sinnapoole.
«Me läheme teistest eemale,» hingeldas Jane mu kõrval.
«Läheme selle punase tähe suunas,» osutasin valgusele.
«Aga teised?»
«Otseteed nendeni ei ole, nii et loodame parimat. Ehk
pääsevad nad jaamani.»
Rühkisime edasi. Midagi oli muutunud. Ei saanud aru, mis see on, siis
taipasin, et hämardub. Meie ümber udus mürises ikka veel
aeg-ajalt miski ja maa värises, siin-seal sähvatas või
särises värviline valgus.
«Juhtub seda siin tihti?»
«Aeg-ajalt. Üks kord olid kütid väljas ja neid ei ole me
rohkem näinud.»
Täht eespool oli selgem, hakkasime tõusma künkale. Korraga
haaras Jane mul käest, vaadates pärani silmi ettepoole. Esialgu ei
näinud ma midagi erilist, siis hakkasin hoomama tumedamat, nagu mustast
udust võlvi või pigem poolikut ovaali, mis vaevutabatavana
aimus künkaharjal.
«Mis see on?» küsisin. «Oled seda näinud?»
«Sellisest tulime me läbi... kui siia sattusime. Teel oli selline
pimedusevõlv ja siis kadus kodu... meie maailm, oli ainult
Vahemaailma udu ja kaljud.»
«Kas olete neid siin ka näinud?»
«Harva. Erruh -- üks mees -- läks sellest läbi ja kadus.
Ei tea, kas ta jõudis koju või mitte.»
Punane täht põles otse võlvi all, ta tuhmus ja kustus,
kui olin võtnud Jane'il käest kinni ja me lähemale
läksime.
Seal oli mingi hoone, mille taustal vilkus nagu mingi teise maailma pilt ja
mul kulus jällegi pisut aega taipamiseks, mida ma õieti
näen -- see oli mu papsi suvila, kus ma omateada magasin. Suvila trepil
seisis keegi, vaatas meie poole nagu oodates, pimedas ei näinud ma
selgesti. Korraga hakkas Jane kiiresti hingama ja surus mu kätt ja
minule hakkas pärale jõudma, et näen end ka üle
tasandiku tulemas, hoides teismelisena tunduvat kõhna plikat
käeotsas. Maigutasin ainult, minuga on viimastel tundidel nii palju
naljakaid asju juhtunud, et see üks ees või taga ei muutnud
üldpilti. Ainult et ma ei olnud märganud, millal ja miks
«ma» trepile tulin...
«Kes see on?» sosistas tüdruk. «Ta on nii sinu
moodi...»
«See olengi mina -- minu omas maailmas. Aga ega ma aru ei saa...»
«Olge head, istuge siia,» ütles trepil seisev
«mina» Jane'i keeles ja osutas enda kõrvale pingile.
Taipasin kergendusega, et Hackel juhib teda, aitasin tüdruku pingile ja
laskusin tema kõrvale, katsudes käe all lapsepõlvest
tuttavat pinda ja tundes teatud vaimset meeleheidet kogu olukorra
võõrikuse tõttu. Korduvalt pean märkima, et asjale
tuli ainult kasuks või pigem oli ainus tee mingisugust vaimset
tasakaalu säilitada see, et kui need võimatud ja üle
mõistuse käivad olukorrad ette tulid, polnud mul tavaliselt
eriti aega mõelda. Ka nüüd hakkas see Hackeli juhitud mina
rääkima.
«Lõdvestuge, niipalju, kui see teie vaimset seisu arvestades
võimalik on. Kõige parem oleks, kui saame kontakti, ehk on
nüüd, kui valdan seda keha, mul ka lihtsam taibata, mida ma
selgitama peaksin.»
Naeratasin Jane'ile julgustavalt ja sulgesin silmad. Peaaegu kohe avanes
maailm mu ees taas, nägin uuesti ümbrust, tajusin ka kuidas
tüdruk kobamisi, kõhklevalt end avab ja kuulama sätib.
«Kõigepealt -- liikumised Vahemaailmas on pisut nagu ilm -- ma
suudan neid natuke ennustada ja natuke mõjutada, ent mitte
täielikult kontrollida, seega kui ma ütlen, et meil pole
kümmet minutitki, on see üheksakümneprotsendise
tõenäosusega tõsi -- kauem ei suuda ma väravat lahti
hoida.
Ja Jane -- ma vabandan, kiiruse huvides kasutan selliseid mõisteid ja
loogilisi konstruktsioone, mis sulle paljus arusaamatuks jäävad,
ent sul on aega hiljem pärida.» Ta fokuseeris end taas rohkem
minule.
«Minu esialgne plaan oli, et sa teed minu eest seda, mida ma keha
puudumisel teha ei saa ja siis suunan ma su tagasi esialgsesse.
Kuivõrd kogu see ühendus läbi Vahemaailma on ebakindel
värk ja ka paljudel muudel põhjustel on igas mu plaani etapis
loomulikult tegemist vaid tõenäosusega ja isegi mina ei suuda
arvutada lausmääramatust paremini, kui tegin -- iga üksiku
tegevuse õnnestumise tõenäosus oli üle 90%, ent
kumuleeruv napilt üle 50-ne, nii et alternatiivseid variante tuli mul
korraga töös hoida palju. Praegu realiseeruvas variandis suutsin
ma päästa ka enamiku Jane'i maailma inimesi. Optimaalne oleks
muide olnud jagada nad võrdselt Maa ja Arkaadia vahel, aga sinu
maailmas on siin praegu haruldaselt kretinistlik riigikord, mis tekitaks
lõputuid komplikatsioone, nii et sättisin asjad nii, et sinuga
tuleb ainult see, keda sa kõige rohkem oleksid tahtnud kaasa
võtta...»
«See olid siis sina, kes käskis tagasi minna!» pahvatas Jane.
«Jah. Vaata, kui sinul on mingisugunegi võimalus mõista
mu olemust, siis Jane -- ära parem üritagi, kuna sinu rahval pole
vähimatki sedalaadi kogemust.
Arkaadialased on arenenud väga pikka aega ja tunnevad väga erilisi
leiutisi. Omal viisil on nad ehitanud üles suurepärase maailma,
ent selle hinnaks on, et teadlikult on loobunud kahtlastest asjadest,
tehnoloogiatest, katsetest. Nad oskavad ehitada suuri kompuutreid, ent nad
tavaliselt ei tee seda. Ja kui teevad, (sest nad on siiski intelligentsed ja
uudishimulikud) on neil aastatuhandetevanused reeglid nende
käsitsemiseks, mis peavad tagama, et masinad ei väljuks kontrolli
alt, ja Vana meeskond järgis neid pimesi; näiteks suhtlemine
minuga on meelega tehtud primitiivseks, mul ei ole ka ligipääsu
ühelegi reaalset maailma mõjutavale lülitusele.
Arvutiisiksus on hoopis teist tüüpi kui elav teadvus. Ei, mul ei
olnud midagi viga kõigi nende aastate jooksul, mis ma niiöelda
kurdi ja pimedana lahendasin ülesandeid, mis mulle anti. Siis aga
ühendasid nad mind gestitsii munadega. Ma sain maailmast teadlikuks.
Maailm on ilus, suurepärane ja võimas. Sellest hetkest algas
minu «elu». Tasapisi mõistsin, kes ma õieti olen,
mõistsin, milline valus kingitus on mulle avanenud võimalused.
Olles oma eksistentsi eest tänulik oma loojatele ja kogu oma olemusega
püüdes hoida ja kaitsta tõelise maailma ilu,
mõistust ja harmooniat, tegin siiski kindla otsuse -- tagasi
pimedusse ma enam ei lähe. Kogu see lugu on rääkimiseks liiga
pikk, ma võiksin päevade kaupa pajatada, kuidas avastasin
vahemaailma ja üritasin tagada, et sinna sattunud vähemalt ellu
jääksid, kuidas sel ajal, kui Indomeo laadis tuumaplahvatuse
kaadreid, häkkisin lahti tema saatja, kuidas hakkasin otsima seda, kes
mu vabastaks. Ah jaa, kindlasti huvitab sind, palju on juhus, et sinu
valisin. Ma arvestasin sadu parameetreid, mõned neist loomulikult
tähtsamad. Kobasin suuresti pimeduses ja hakkasin ühendust
võtma niipea, kui enam-vähem sobiv kandidaat ette sattus. Mul
vedas, et sinu leidsin, sobivamaid võib-olla polegi -- intelligentsi
ja füüsiliste parameetrite peale tuled sa isegi, aga näiteks
õigluse ja agressiivsuse õige tasakaalu huvides pidi valitu
sekundaarse tingimusena soovitavalt olema kõrgema kultuuriga rahva
hulgast, kes on või on hiljuti olnud madalamalt arenenud rahva-riigi
võimu all, täiendava positiivse tingimusena, et mõni
lähisugulastest on võimulolijate poolt tapetud -- seega vaatasin
esmajoones näiteks Ida-Euroopat, Iisraeli, Tiibetit ja nii edasi, aga
ka iseseisvunud kolooniate valget elanikkonda. Seni selle tingimuse
nõudeid ei ole vaja läinud, aga 70 protsendil skeemidest tuli
ette olukordi, kus sa oleksid pidanud ja usun, et ka oleksid hetkegi
kõhklemata nagu hullu koera maha lasknud kellegi, kes sulle NKVD
ohvitseriga assotsieerub.
Ma ei arvestanud kohe igasuguste kõrvalefektide või
ütleme siis kahjude kohese likvideerimisega, sest neid on igasuguseid,
paljudest pole sul aimugi. Algselt, nagu öeldud, pidid sa seal sisse
elama ja ma oleksin sinu kaudu üritanud neile selgeks teha, mida nad
õieti teevad. Nüüd pean sult paluma endale päriseks
ühte nendest kehadest, seda enam, et kahte sa ei vaja. Olen ka selle
otsuse sinu eest ära teinud, sest see, mille arkaadialased kasvatasid,
on parem, kui see, milles seni elanud oled. Vahet pole muud, kui et tal ei
ole igasuguseid vigastusi ja traumasid, ta ei ole mürgitatud teie
keskkonnast ja tal ei ole põetud haiguste jälgi. Nii et
loodetavasti sa ei leina taga oma vistrikke? Mina suudan selle keha
ka ajapikku korda teha. Igatahes on mul endal kogu seda jama hoopis lihtsam
siluda.
Mis veel? Momendil saan teid aidata veel vaid sellega, et õpetasin
Jane'ile su keele selgeks. Aga arvesta, et ta ei pea kaua vastu sinu
skisofreenilises maailmas. Sa suudad ta eest hoolitseda ja ma olen
otsustanud, et mõnda aega pean veel eksisteerima. Eks ma võtan
ühendust ja vaatame, kuidas teid Helesinistele Küngastele saan --
just nimelt teid, sest vaevalt sa raatsid temast lahkuda ja pealegi soovitan
sullegi paariaastast ekskursiooni võõrasse maailma, sest kuigi
on tõsi, et olete hämmastavalt kiiresti arenev kultuur, olete ka
uskumatult vihkamisele rajatud maailm.
Olgu, aeg tuleb kiiremini, kui arvasin, pean nüüd minema.»
Ühendus katkes ja tasapisi hajus ka mu teine mina, kui ta end seal
sisse seadis. Tõusis, viipas naeratades ja kõndis tagasi
vaatamata künkanõlvast alla. Ta oli läinud sadakond
meetrit, kui maailm vääratas, võlv hajus, olime
hõredate pilvedega tähise taeva all ja meieni uhkas varakevade
öö hammustavat külma. Võdistasin õlgu,
tõusin, võtsin taas Jane'i käe ja viisin ta suvilasse
sisse.
Tuli kaminas põles (ilmselt oli Hackel selle uuesti põlema
pannud), kõik oli nii tuttav ja rahumeelne. Kõik oli nagu
päris -- vaatasin veel kella, oli kuus hommikul, nii et kogu see jama
oli võtnud alla kaheteistkümne tunni -- ainult et olin teisest
maailmast kaasa toodud rõivastes, käe otsas rippus automaat ja
toas vaatas uudistades ringi samuti teisest maailmast pärit
tüdruk.
«Nii et siin me siis oleme?» katkestas ta vaikuse, kuulates ise
oma äsjaõpitud keele sõnade kõla.
«Eks ole, ma olen nüüd sinu naine? Mis me tegema hakkame? Mis
naised siin seljas kannavad?»
Ootamatult tundsin määratut õnne ja väsimust.
«Kõigepealt läheme magama, olen täiesti läbi.
Siis vaatame edasi.» Mulle meenus ka, et põranda all peaks olema
paar tonni kulda... olgu, homme. «Eks me sätime su soengut ja
küllap leiame, mida selga panna.» Ma ei sa ju selles kotiriides
teda siit välja viia... kuskil siin on õe riideid, need on talle
muidugi laiad, kuigi õde on kleenuke, aga annab vööga kokku
tõmmata, vähemati kasv on enam-vähem õige...
«Meie maailmas saaksid sa igal ajal tööd modellina.»
Igasuguse kahtluseta... mul tekib temaga raskusi, sellist tüdrukut
vahivad kõik, ükskõik, kuhu me ka ei läheks. Mingid
dokumendid tuleb talle ka osta... «Ja see on parim asi, mis elus minuga
juhtuda võis, selle nimel oleksin valmis veel hullemast supist
läbi käima, teades, et sinu endale saan.»
Ta punastas, võtsin ta ettevaatlikult käte vahele ja suudlesin
ta kutsuvalt avatud huuli.
Sel esimesel ööl, mis me koos veetsime, olime tegelikult
mõlemad liiga läbi, et millelegi peale magamise mõelda.
Ronisime tekkide alla (jõudsin teda veel shokeerida sellega, et
üle poole aastast ongi siin nii külm või veel külmem
-- tema kodukoht oli hoopis troopilisem) ja isiklikult mina uinusin
viieteist sekundiga. Ent kogu magamise aja tundsin enda vastas tema
suurepärast habrast keha, tundsin tema soojust, teadsin, et ees ootab
veel hulga seiklusi, sest kogu see lugu oli täiesti poole peal,
lahendamata otsi lugematult -- ent kõigepealt ma ärkan ja
näen enda kõrval padjal tema hirmutekitavalt kaunist nägu
-- ja see mõte täitis mind rahu ja rõõmuga.
Tallinn, 1987 (99)
Autori järelsõna
Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean
alustama sellest, et ulmehuvi on mul olnud nii kaua, kui mäletan.
Kirjutada olen proovinud ka kooliajast ja teinud seda rohkem nendel
eluperioodidel, kui palju vaba aega oli -- ülikoolis,
sõjaväes jne. Pole ma nende juttudega ise väga rahul olnud
ja seetõttu ei ole neid ka kunagi trükki pakkunud. Siis aga
tekkis «Algernon» ja -- vabandust, ma ei mõtle sellega
tõesti midagi halba -- avastasin, et ehkki ma ise ei ole objektiivne
hindaja, ometigi selle võrguajakirja keskmisest need jutukesed
hullemad olema ei peaks.
Seni ilmunud jutustuste, käesoleva ja ka nende, mida lähiajal ette
valmistada kavatsen, algvariandid on toksitud arvutisse aastatel 1984-89,
kui, alul õppimise kõrvalt, töötasin
Küberneetika Instituudis. Mitmete konvertimiste käigus on failide
algsed kuupäevad ammu kadunud (olid nad kõigepealt puhta
ASCII-na 8-tollistel ketastel!), pealegi olen neid aeg-ajalt
jõudumööda täiendanud.
Siiski ei suuda neid muutmata kujul edasi anda, sest tänasel
«minal» on asjast hoopis teine arusaam kui 10 aastat nooremal. Kui
«Kohtumises» tegin muutusi vähe, siis «Kõiksuse
häält» kirjutasin üsna palju ringi. (Huvitav on mainida,
et Mustale Kassile meeldinud autist-anarhisti toppisin nüüd
sisse.)
«Vabastamisse» on tegelikult põhiliinile lisaks sisse
miksitud kaks varasemat juttu -- üks, mis kirjeldas meeleheitel inimesi
veidras paigas, ja teine, kus tüüp avastab, et ta maailm on
arvutikujutis. Nende algvariandid olin kirjutanud koolis, võib-olla
tõesti kakskümmend aastat tagasi, aga kaheksakümnendate
keskpaigaks olin juba lugenud piisavalt (ka vene- ja inglisekeelset) ulmet
mõistmaks, et sellist kraami on kirjutatud mägede kaupa, ja nii
ei jäänud muud üle, kui asjale uus dimensioon anda.
Natuke hüplev see tekst on, aga ma reserveerin endale õiguse
seda tulevikus muuta :). Viskasin välja üsna palju selgitusi ja
lapsikuid targutusi, leides, et teatud määral segasemana on ta ehk
paremgi, samuti kraapisin tekstist välja peaaegu kõik tollase
aja vaimust kantud ühiskonnakriitilised märkused, jättes
ainult ühe mõtte lõpupoole (Hackeli tekst:
«...kõrgem... madalama... võimu all...»), kuna
viimast võis sisu poolest vaieldava, kuid konteksti sobiva
argumendina kasutada.
Ma ei kirjutanud lõppu «järgneb» või
«esimese osa lõpp», aga see (muide nimetuks
jäänud tegelane) seikleb läbi Vahemaailma mul ka mõnes
hilisemas jutus.
Lugupidamisega
Siim Veskimees
|