|
[ Jutt |
Jutulabor: veebruar 2000 |
Uued arvustused ]
alguses seda lugu 5 minutiga üle vaadates tundus see kuidagi igavavõitu aga paari nädala pärast lugesin selle läbi ja ei kahetse sekunditki sellest 3,5 tunnist mis selleks kulus. ainuke häiriv asi selle juures on see osa lõpus kui arvuti 2. mina kaudu räägib. kuidagi järsk on see üleminek vaevalt arusaamisest selliseks sundimatuks lobaks, vaatamata hoiatusele.
eks ta üks gulliveri reiside tulevikuvariant oli...
suurepärane on see et autor paari sõnaga lõpus asja loomise kohta midagi ütleb. võtke teised eeskuju!
jään kannatamatult järge ootama
Jutu pikkuse kohta polnud piisavalt sujuv ja vahest tekkisid lausa lüngad sisse, kuid kokkuvõttes võib öelda päris loetav. Raske oli olukorda korralikult sisseelada, kuna jutt tundus hakitud olevat. Seansid oleksid võinud olla veidi teises järjekorras - põnevuse kasvamise järjekorras. Piisavalt palju on loobitud arusaamatuid termineid füüsika vallast.
Meeldiv oli lugeda seletust loo sünni kohta.
Ega ta miski tugev tekst nüüd ei ole... Aga vähemalt on kirjutatud "hingega", tuntav on, et autor seda ka ise väärtustab, vähemalt nii palju, et 10 aastat hiljem kuskilt üles otsis, redigeeris ja avaldas... Masendavalt palju tundub neid isikuid olema, kes oma geniaalsed vaimuvälgatusi pool tundi pärast kirjutamist avaldamisküpseks peavad.
Loo põhiliin jääb ilma lahenduseta, see ei ole hea. Miks krdi pärast arvuti selle nohkariga siis ikkagi jamas? Selleks, et need inimesed sealt mulli seest kätte saada? Milleks?
Must Kass viitas õigusega reisikirja vormi sobimatusest. Mina viskaksin nohkari välja ning keskenduksin rohkem Arkaadiale, Vahemaailmale jne. Või ei viskaks välja nohkarit, kuid õnnistaks teda mälukaotusega ses osas, mis ta endisese kodusse puutub ning algaksin sealt, kus ta Arkaadias üles ärkab (stiilis Silverbergi "Sailing to Byzantium").
Siin on märgitud, et kohati on jutt kuidagi veniv, igavavõitu. Ilmselt tuleks kompositsioon veelkord läbi mõelda. Kindlasti leiab mõndagi, mida välja visata.
Stampide sihilik kasutamine õigustab ennast tavaliselt vaid paroodiate puhul. Praegu on seda lugu paroodiaks raske pidada. Järelikult -- stambid välja! Goodbye, Jane ja kamakas kulda... :) Sellised lapsused on palju paremaidki asju ära solkinud. Iseasi muidugi, kui loo eesmärgiks on lugeat lollitada, tekitada küsimus, kumb maailm nüüd see "päris" on (nagu selles neetud filmis, "Total Recall" või mis ta sunnik oli). See jälle eeldaks teatud rõhkude ümberpaigutamist.
Siis veel mõned märkused, mis ilmselt kirjutamis-avaldamisaja erinevusest tingitud:
*PC skeem peas!? Mida see tähendab? Info KÕIGI maailmas valmistatud perifeerseadmete, emaplaatide jne. kohta, mis üksteisega tülli võivad minna? Oh sa poiss... Vähemalt tänapäeval tekitab tõrges arvuti eelkõige assotsiatsiooni kollase ja kokkusobimatu rauaga. Ja kui seal ühe plaadi piires kivide ükshaaval väljavõtmisest jutt oli, siis saan aru, et seda tehakse siis, kui muul viisil ei ole võimalik selgitada, milline neist vigane on -- mis see skeemi teadmine siin aitab, kui ainsaks lahenduseks proovimise teel testimine on?
*Kui kommunikatsiooni algusest arvutiterminites rääkida, siis peaks ping äkki kohasem sõna olema?
Ütleks jutu kallal vingujatele et pidage suu ja katsuge ise parem mõni nii mahukas jutt valmis kribida! hea jutt üldiselt! ja sina must kass, kas sa ei arva et antud lugu võib olla lihtsalt mõnusaks lugemiseks kirjutatud? nii et ära vigise kui midagi uut ei saa teda inimeseks-olemise kohta. Tubli Veskimees ja kirjuta aga edasi!!
Kuidas jutt, nii arvustus -- kehtib vist ka arvustuse pikkuse kohta...
Algus tekitas kerge pettumuse: jutte, kus ülimõistus kellegagi ühendust võtab ja tema pähe sõnu sosistab, on loetud küll ning enamasti on nad jama. Kuid see jutt nii-öelda veab välja.
Peategelane, elus pettunud tüüp, kes ei armasta midagi ega kedagi (peale iseenene?), leiab oma õnne. Või kas leiab? Ta ei tunnegi ju Jane'i, vaid ainult oma kujutlust Jane'ist. Nii et eks näe...
Jutud, kus keegi kavala riistapuu abil minevikust, tulevikust või paralleelmaailmadest kauneid naisi pumpab, on stereotüüp. Iseenesest mitte paha, enamik suuri meistreid on sellest jutte treinud. Aga jutt lõpeb liiga vara. Mis saab edasi? Kuidas seletab peategelane oma välimuse muutust? Kahtlustan, et varsti selgitavad talle uurijad: Teie välimus ja sõrmejäljed ei ole selle mehe omad. Kuhu te matsite noormehe, kelle te tapsite kulla pärast ja kellena te nüüd esinete? Mõrvasüüdistusest ta loomulikult pääseb, sest puudub corpus delicti, laip. Kuid hullumajast? Ei julge pakkuda.
Kunstlikult loodud pealtnäha ideaalne keha ei pruugi aga ideaalne olla praktikas. Sellestki saaks hea jutu.
Elas kord üks noormees. Mõnikord kasutatakse temasuguste kohta väljendit “arvutinohik”: keskmisest märksa kõrgema IQ-ga, tehnika viimase ja (ka sellele järgneva) sõnaga igati sina peal, inimsuhetes ja oma koha leidmisel ühiskonnas paraku hädine. Noormehel on fantaasiaküllaseid unistusi, isegi mitmel eri tasandil. Esimese taseme unistustes on ta sportliku kehaehitusega intelligentne härrasmees, kellel on arvukaid (vahelduvaid!) üle keskmise parameetritega tüdruksõpru, lisaks loomulikult suvila looduslikult kaunis kohas ja relv (aga sportauto?). Teise taseme fantaasiad on märksa kõrgemalennulised: ta on jumala (mitte selle maailmalooja vaid mõne pisut madalama kategooria) poolt välja valitud abiline, kes tasuks ustava (sõnakuuleliku, mitte väga ohtliku ega koormava) teenistuse eest saab kamaka kulda ja unelmatenaise. Lisaks sellele on noormehel sõber, kellele ta räägib oma salajastest ebareaalsetest unelmatest. Sõbral on üks tähelepanuväärne omadus: ta oskab kuratlikult hästi kirjutata. Hämaratel õhtutundidel istutakse koos ja eksperimenteerides erinevate alkohoolsete jookide mõjudega inimorganismile mõeldakse välja tõeliselt häid detaile erinevatele maailmadele. Kõige selle tulemusena sünnib Jutt, mille kohta keegi eelkõneleja ütles väga tabavalt: “Kulutasin "Vabastamise" peale kopsaka osa oma tööajast - petetuna end siiski ei tunne.” Mis saab edasi? Kui kõik läheb hästi, liitub sõpradega tulevikus kolmaski mees, kelle hobide hulka kuulub inimeseksolemises uute tahkude otsimine. Tema võtab Jutu ja väänab seda nii, et see kannab endas mingit Mõtet Mida Teistele Edastada.
Sellised pildid kerkisid pähe ühele asjassepuutumatule isikule, kes komistades Algernoni otsa suutis esimese aasta jooksul end talitseda ja piirdus lugemisega, kuid nüüd ei pidanud enam vastu ja banaalselt väljendudes “astus arvustamise libedale teele”.
PS! Norida armastan ma väga! Millal ikkagi toimub tegevus Maal? Kanalite klõpsimise stseen kolmandas lõigus viitab 90-ndate teisele poolele, IBM (Intel ikka vist?) 8080 protsessor ja püssipaugutamise aegne hirm võõrvõimu ees viitab kümme aastat varasemale ajale. Ja miks seal metroos sõitsid rongid? Reisijate arvukust silmas pidades oleks piisanud ka isesõitvatest vagunitest.
Eijah, oijah.
Sündsustunne sunnib mind tihti vaikima, kui kõneluseks vajalikud sõnad võiksid kellelegi halba varju heita või kui oleks kahju segada veel rikkumata sõnu neile sobimatusse konteksti.
Kuna aga mu püha nimi on juba suhu võetud, sestap pean siiski seletama üht. Minu jaoks on kirjutamine pelgalt pühapäevane ajaviide, meditatsioon. Tuleb olla möödudes. Musta Kassi häda on selles, et ta on nimetatud faasist juba välja kasvanud ja ei suuda enam mööduda; tahaks hüpata, aga ei jõua.
Vabandan väga, ent teades ja hinnates kodaniku loomingulisi katsetusi kasvõi elektroonilises meedias, ei näe ma siiski säärast taset, et mängida virtuaalmaailmas noortega kassi-hiire mängu, nii-öelda kehastada normatiivset institutsiooni. Minu varasemad sõnavõtud on olnud protest selle vastu.
Need mehed, kes on järgmise “levelini” jõudnud, ja on tõsised tegijad, võtavad asja natukene rahulikumalt.
Me ei ole siin kirjanike liidus olematut raha jagamas või midagi hullematki veel. See on küll mäng, aga säärane mäng, kus kedagi ära ei süüa.
Sorry, aga - ei jõudnud kohale. Et mida ma siis selle jutu lugemise läbi inimeseks-olemisest uut teada sain. Et nagu kuidagi… Raudsaarelik…
Kui autor poleks järelsõnas märkinud mu heatahtlikku suhtumist „Kõiksuse häälde" - ja kui mul poleks nii suurt austust 8-tolliste flopide suhtes -, siis oleks ma ilmselt esimeste lausetega piirdunudki. Kahtlemata on autoril vaimusilmas olemas nägemus sellest Vahemaailmast ja kõigest, mida ta kirjeldab. Kahtlemata on tehtud pingutusi, et seda nägemust edasi anda. Ma ei ütle ka, et seda ei saaks või ei tasuks teha. Kahtlemata on tekstile kasuks tulnud „segasemaks" ja lünklikuks tegemine, mõnedest selgitustest loobumine. Aga sel teel ei ole imho piisavalt kaugele mindud. Ja laused nagu „Sina julgustasid mind, kui mul oli talumatult raske" kuuluvad ikka inimsuhete markeerimise häbiväärsesse kullafondi. Nuh, tekstis on väljendatud autori suhtumist, et naine ei tohiks olla ainult loll seksuaalne objekt. Aga ma ei näe (idealiseeritud) Jane intellektuaalset sära. Või oli tegemist terase - ja nimetu peategelase suhtes üsna kriitilise - allusiooniga Tarzani lugudele? Kui on tahetud kirjutada vaid seiklusjuttu, siis - reisikiri ei ole selleks kaasajal just sobivaim moodus, vaid minu arvates läbikäidud ja õnneks unustatud etapp. Ilmselt saaks asja läbi kirjutada „just action, no reflection" stiilis. Kasvõi prooviks ja esialgu kasvõi ainult enda jaoks. Kui on tahetud kirjutada viiendast interaktsioonist, siis - siis ma lihtsalt ei tea.
Väga subjektiivse arvamuse kohaselt ei ole autor minu jaoks jõudnud Algernoni „ulmeseppade" esikolmikusse. Alles neljandaks. (Eespool Hrgla, Maniakkide Tänav ja Orlau) Seega peaaegu sellele tasemele, mil terve môistus enam väga ei tôrguks jutu avaldamiseks vajaliku paberi saamiseks puud langetamast. Aga arenguruumi näib olevat. Näiteks võiks mõelda kasvõi sellele, et autori ja peategelase positsioonid on suht lähesed. Aga kellele tekst on suunatud? Päevikule? Oma Paremale Minale? Ei, ma ei mõelnud miskit fiktiivset „oh, Angelo, täna ma kirjutan sulle sellest, kuidas ma…", vaid et reflektsioonid ei ole ühtlaselt loomulikud.
PS: Muideks, autori(te)le, kes veel pikemat heietust näha tahaks, privas alati kättesaadav...
Mnjah - sellist juttu ei kirjuta valmis ühe päevaga: tõenäoliselt pikim tekstis, mis seni Algernonis avaldatud.
Lugu oli minu jaoks raskepärane ja igavavõitu, pealegi ei saa ma end pidada ulmefänniks SF-teemade osas.
Sellest hoolimata pean ma autori järelsõnas avaldatud arvamust, et tekst ei tohiks alla jääda Algernoni keskmisele, liialdatud tagasihoidlikkuseks. Minu jaoks on ilmne, et Algernoni keskmine on ületatud pikalt, nagu on ületatud pikalt ka teine Veskimehe jutt, mida olen lugenud ("Kohtumine"). Ausalt öeldes on isegi kahju, et autor pole leidnud tõsisemat kohta kõnealuse loo avaldamiseks (see seisukoht ei ole mõeldud Algernoni halvustamisena). Arvan, et "Looming" avaldaks "Vabastamise" suure innuga ära. Tekst on mitmetasandiline, nauditava keelekasutuse ja küllalt keerulise süzheega.
Teksti läbilugenuna tekkis arvamine, et Veskimees on kirjanik, kes on kindlasti avaldanud ka varem mõne romaani, jutukogumiku, vms. Eriti kui arvestada järelsõna, kust selgub, et tegu pole tõesti enam poisikesega. Paraku tõrgub mu mälu midagi selle nime alt välja andmast. Tuleb kontrollida.
Siiski - lugemine oli kõigest hoolimata küllalt väsitav. Kulutasin "Vabastamise" peale kopsaka osa oma tööajast - petetuna end siiski ei tunne.
|
