07.01.2000 |
Indrek Hargla
Nad tulevad täna öösel |
Arvustused |
«Doktor Lannier?» naise külmad sõrmed kompasid ta
kätt kui jäised õhupuhangud. «Ma tahtsin teile veel
midagi öelda.»
«Muidugi, Vanda. Aga ütle mulle ikka Ester, eks!»
«Ei, doktor Lannier peab ütlema. Tingimata peab doktor
ütlema, ma tean.»
«Hästi, olgu siis doktor, Vanda. Saan ma veel midagi sinu heaks
teha?»
«Ohjaa, saate küll. Ma tahtsingi teilt paluda... pange uks enne
kinni!»
Ester pööras pead. Viimane lahkuv arst oli tõepoolest ukse
lahti jätnud. Õige vähe paokile tegelikult ja mingit
tuuletõmmet ta ei tundnud. Koridorist ei kostunud palatisse
ühtegi häält. Kuidas küll Vanda...? Ikka on sellega nii
raske harjuda, mõtles ta. Ikka on kuidagi kõhe teada, et
need, kes ei näe, tunnevad seda, mis on su selja taga. Ent
võibolla Vanda lihtsalt ei kuulnud ukse klõpsatust... Ta
läks ja sulges aeglaselt ukse, tuli siis laua juurde tagasi. Vanda
istus kramplikult püstist rühti hoides toolil, käed kergelt
ette tõstetud, et Esterit kombata.
«Istuge siia minu kõrvale, doktor Lannier.»
Doktor Lannier istus ta kõrvale.
«Ma tahan, et te istute, siis te olete kauem. Kui te seisate,
lähete varem minema. Aga ma ei taha, et te varem minema
läheksite.»
Kõik nad tahavad seda. Kõik nad tahavad rääkida.
Rääkida, rääkida, rääkida... Vanda oli pisut
erinev. Mõnikord tahtis ta päevade viisi mõtelda.
«Niisiis, Vanda?»
«Jah.» Naine haaras tal käest, jälle tundis Ester
külmade sõrmede kramplikku puudutust. Kõigist haigetest
olid Vanda sõrmed kõige külmemad. Ester oli tema
temperatuuri mõõtnud rohkem kui protseduurid ette
näevad. See oli normis. Ühel visiidil -- teisel kuul peale naise
haiglasse saabumist -- oli Ester oma ehmatuseks avastanud, et oli enesele
pooleldi teadmata enne Vanda juurde minekut kampsuni kitli alla pannud. Kas
ta ainult kujutas ette või oli siin palatis tõesti
külmem?
«Ma pean teile midagi rääkima. See on oluline. Kas te
kuulate mind?»
«Ma kuulan sind, Vanda.»
«Pean midagi edasi ütlema. Teile on sõnum. Tema
jättis selle sõnumi.»
«Kes tema?»
«Efraim.»
Ester ohkas.
«Ma pidin teile edasi ütlema, et nad tulevad täna
öösel. Te peate täna valves olema. Te peate teadma. Ja
valmis olema. Nad tulevad täna öösel. Tal võib
alguses väga kole olla.»
«Kellel?» küsis Ester osavõtlikust teeseldes.
«Kellel võib kole olla?»
«Seda Efraim ei öelnud.»
«Ja kes need siis tulevad?»
«Nemad.» Vanda hääles segunesid üllatus ja
ükskõiksus. «Nemad muidugi. Efraim tunneb neid.»
«Miks sa just mulle pidid seda ütlema? Kas... Efraim seda ka
seletas?» Huvi, ilmuta huvi, kordas Ester endale.
«Jah. Ta ütles, et teie oskate saksa keelt. Midagi oli veel...
Ahjaa, ta ütles, et te ei tohi neid ära ajada. Muidu ei tule ja
too nad enam kunagi. Ta kauples ta välja. Seda paluski Efraim
öelda. Et läbirääkimised lõppesid edukalt. Ma
arvan, et see on väga oluline. Te saate ju aru, eks? Saate ju? Efraim
ei ütle kunagi midagi sellist, mis pole oluline. Ta on väga
tõsine ja pühendatud.»
«Pühendunud ehk?»
«Ei, pühendatud ikka. Kõik teavad seda. Temal on
õigus öelda, teistel ei ole. Ta tulebki alati midagi
tähtsat ütlema. Ega te ei saa kauemaks minu juurde
jääda?»
«Ei, Vanda. Kahjuks ei saa. Aga ma tulen varsti tagasi. Kell on juba
palju.»
«Jah, loomulikult... Teil on juba kiire. Teil hakkab seitsme minuti
pärast loeng.»
Ester vaatas tahtmatult kella. «Peaaegu -- kümne minuti
pärast täpsemalt. Nägemiseni, Vanda.»
«Räägite üliõpilastele minust ka?»
«Mõnikord. Siis, kui vaja on ja see sulle kasuks tuleb.»
«Tulge varsti jälle! Ja olge siis öösel valmis.»
«Kahjuks pole täna minu valvekord...»
«Siis tehke nii, et oleks. Te peate seda tegema!»
«Hästi, Vanda, ma vaatan, mida ma teha saan.»
Kui Ester ukse avas, küsis tema poole seljaga olev pime naine:
«Kas teile ei tundu, doktor Lannier, et Efraim tahab meid millegi eest
hoiatada?»
Valetada ei tohi, mõtles Ester. Mitte iialgi ei tohi neile valetada.
«Ma ei tea. Aga küllap see nii on, kui sa ütled.»
Mööda haiglakoridori tõtates tuli talle meelde, et pole
kunagi Vandale öelnud, et oskab saksa keelt.
***
Pärast loengut suudles ta doktor Lorentzonit põgusalt karvasele
põsele ja lükkas aeglaselt tema käe oma pihalt. Liiga
aeglaselt isegi, nii et see tegi pikema kruiisi Esteri tuharatel. «Ei,
Bruno. Unusta. See on möödas.»
«Mõnikord see tuleb tagasi.»
«See ei tule.»
«Siis ainult üks õhtusöök. Vanade aegade
meenutuseks. Ütleme, et täna kell seitse?»
«Ainult õhtusöök?»
«Sa ju tunned mind!»
Jah, tunnen küll, tahtis Ester öelda, aga see teadmine
täitis ta mingi magusa rammestusega, mis raevukalt mõistusega
sõdima hakkas. Õhtusöök? Mis see siis niiväga
ära oleks. Brunoga on väga meeldiv kuskil vaikses restoranis
veini juua ja... Nojah, siis võib see tõesti tagasi
tulla. Aga ma olen teisiti otsustanud. Ei, täna veel mitte!
«Mõni teine kord, Bruno. Ma olen täna valves.»
«Barbara on.»
«Ma vahetasin temaga ära. Ta... ta ütles, et tal on
täna üks kohtamine.» Barbara oli tõesti teinud
häbelikku ja vaevatud nägu. Keegi olevat murdumas ja tema ees
põrmu langemas; rauad on sulanud ja just täna on tal valvekord.
Ma vahetan Barbaraga ära, otsustas Ester. Ta on nõus, ma tean.
«Et siis homme?» küsis doktor Lorentzon alandliku
bassetinäoga.
«Vaatame. Täna pean ma valves olema.» Nad tulevad
täna öösel. Te peate täna valves olema. Talle
meenus Vanda. «Kas te Vanda kohta olete midagi otsustanud?»
«Ta paraneb. Aeglaselt, aga kindlalt. Mõned kuud veel, siis
laseme ta koju.»
«Ma olin täna tema juures.»
«Muidugi sa olid.»
«Ta rääkis jälle Efraimist.»
«Jälle? Võis juba arvata, et see on
möödas...? Muud hallutsinatsioonid on meil õnnestunud juba
välja ravida. Aga Efraim... Ettekujutatav kontakt surnud vennaga,
mõtleks! Seda juhtub ka tervetel. Kaotusevalu, talumatu
tühjus... Juhtub.»
Ester lükkas Bruno käe nüüd juba resoluutsemalt eemale.
«Sa pole tema haiguslugu vist tähelepanelikult uurinud.»
«Selleks oledki sina -- vastava ettevalmistusega pimedate vaimuhaigete
terapeut.»
«Jah, olen küll. Aga...»
«Pole siin mingit 'aga'. Mul on üle saja patsiendi, kõigil
omad sümptomid. Sina teed meditsiinilised üldistused, konsiilium
määrab ravi. Ma ei jõua kõiki detaile meelde
jätta. Aga Vanda puhul mul jäi...»
«Valesti jäi. Ta ei teadnud enne haigust üldse, et tal vend
olemas oli, ta polnud veel sündinud, kui vend suri. Ma
rääkisin emaga, kui Vanda sisse toodi... Poiss haigestus
neljasena ja seitsmeselt suri. Ravi ei aidanud, Efraim oli neljaselt
otsekui ära vahetatud -- ei tõusnudki enam voodist. Vanda
hakkas Efraimist rääkima aga alles peale skisofreeniat... Mingist
kaotusvalust ei saa juttugi olla.»
«Vanemate versioon, muud midagi. Ta võis selle ise välja
uurida ja see põhjustaski alguses kaotusvalu ja hiljem haiguse... Et
läheme «Dino» juurde homme? Ma panen laua kinni.»
Taas pidi Ester ühe tugeva kämblaga võitlema. Ta
võitis selle alles pärast väljapressitud suudlust.
«Homme võibolla küll...»
«Kuule, sul on ju enne valvekorda kolm tundi vaba aega?»
«Ja sinul on konsiilium.»
«Kurat, õige küll... Aga homme siis kindlasti. Vaata, et
sa hiljaks ei jää.»
«Ma ei jää kunagi hiljaks.»
Bruno tõstis ta käe huulte juurde, suudles sõrmi ja
heitis kiire pilgu Esteri käekellale. «Kell on sul kolm minutit
järel, mu kallis. Ja kolme minutiga jõuab palju teha, oi kui
palju.»
***
Ester Lannier libistas raamatu käest ja kuulatas. Nagu oleks
ratasvoodi koridoris liikunud. Ei, küllap see ainult tundus talle.
Kõik haiged magavad ja tema on siin teisel korrusel üksi.
Esimesel on valveõde ja öövaht ning mängivad kaarte.
Ta sulges kabinetiakna -- öö oli augusti kohta harjumatult
külm ja tuuline -- ning võbistas õlgu. Külm
nagu...Vanda juures, mõtles ta. Miks nad seda palatit korralikult ei
küta? Peaks Brunole ütlema... Jama, augustis ei köeta
üldse. Küllap on see lihtsalt tuulepoolne palat.
Ta keetis teed, luges veel ühe peatüki, kus Mirabel lõpuks
Norra suusakuurordis kaminavalguses Jamesile karunahkadel andus ja
mõtles Brunole. Tegelikult ei tohiks ta mehe peale nii palju
mõelda, ta on oma otsuse juba teinud. Või on ta?
Kell kolm läks ta koridori ringkäigule, kiikas usteakendest sisse
ja veendus, et uksed on lukus ja kõik rahulik. Miks ei peakski
olema? Kõik pimedad magavad ja näevad oma vaimuhaigeid unesid.
Kõik magavad, kõik on rahulik. Kedagi pole tulnud...
Nojah, juba jälle ta mõtles, kuidas Vanda teadis, et ta saksa
keelt oskab. Ilmselt mõni pealtkuuldud vestluskatke. Aga ta ei
mäletanud end kellelegi seda üldse maininud olevat. Saksa keel
tõi talle meelde Helmuthi.
Helmuth oli kuuene, kolmeaastaselt jäi pimedaks ja suutmata pimedust
taluda, haigestus. Või nii arvati. Psühhosomaatiline
põhjendus on alati kõige lihtsam, eriti kui
tõenäoline põhjus varnast võtta on. Ärge
kunagi öelge, et teate, mis skisofreenia on -- meenutas Ester oma
professorit loengutes rääkimas. Seni, kui me ei tea, kuidas see
tekib, ei tea me ka, mis see on. Skisofreeniat -- just seda, mis eriti
noores vanuses välja lööb -- oli Helmuthi suguvõsas
varem esinenud. Ja mida varemas nooruses haigus tekib, seda raskem see on,
seda ravimatum see on. Poiss toodi haiglasse Saksamaalt kolm kuud tagasi.
Ester polnud poisiga rääkinud. Keegi ei olnud. Helmuth ei
rääkinud, ainult joonistas. Ester oli pilte loengutes
näidanud. Üks noor tudengineiu oli minestanud.
Ester jalutas koridori lõpuni, nõjatus aknalauale, vaatas
pimedusse. Saarepuu vana erahaiglaks ümberehitatud estancia
tagaaias vappus ja väänles tormi käes. Oli ta ikka akna
kabinetis sulgenud? Jah, oli küll. Tänaöine torm oli tulnud
(oli tulnud... -- lõpeta!) kuidagi äkiliselt ja eriti
raevukana.
Külm tuuleõhk puhus talle vastu sääri. Ilmselt
lõi torm akna jälle lahti, mõtles ta; pöördus,
ent seisatus äkki. Midagi oli selle puu ja tuule ulgumisega paganama
valesti. Miski oli Esteri silmanurka häirinud, mingi seletamatult
ebaharilik detail. Silmanurka?
Uuesti vaatas ta välja. Harilik augustitorm, nagu neid ookeani
rannikul tihti ette tuleb. Tuul undab ja ulub, raputab katuseplekki,
kolistab akendega, vedrutab puid, mängib tänavalaternatega...
Tegelikult nägi kõik välja nagu neil tormistel
öödel ikka. Midagi oli aga teistmoodi. Ester ei mõistnud
alguses, mis nimelt. Siis ta taipas.
Vana saar vappus tormi käes, sahistas lehtedega, koputas oktsega vastu
katuseäärt... aga tuul ei unnanud.
Lilleklumbil, millele maja külge kinnitatud öölatern heitis
kõhedat valgust, olid daaliad hääletust tuulest maadligi.
Tuul tuli ookeani poolt, uhas maja lõunakülge, ent ei teinud
ühtegi tuule häält... Saare tagant paistsid linnatuled,
neoonlampide kutsuvad kirjad ja linnapark, mille kõik puud varjasid
majesteetlikus rahus viimaseid suudluseid nautivaid armunuid. Linnas ei
olnud tormi.
Estancia aiamüüri taga seisid sekvoiad, mille ükski
oks ei liikunud.
Ester suundus tõtlikul sammul valvekabineti poolde. Imelik torm,
mõtles ta. Puhub tugeva tuulega ja ainult siin. Endiselt tundis ta
tuuletõmmet, ent ust avades see kadus. Kabineti aken oli
kõvasti kinni. Ta astus akna juurde ja vaatas välja.
Vähemalt siit aknast paistis kõik nagu tavaliselt.
Müür oli lähemal ja selle tagant polnud näha ei
linnaparki ega sekvoiasid tänava ääres -- kabinetiaken
avanes läänekülge. Põõsad... Need olid
küll tuule käes segi paisatud, rapseldasid oksadega nagu
hernehirmutis tühjade varrukatega. Hääletu tuul sasis
põõsaid ja...
...ja see tuul ei tulnud ookeani poolt. Põõsad vehkisid oma
lehtede ja okstega põhjatuule käes -- tuule poolt, mis oli
tulnud täna öösel (oli tulnud täna
öösel...) maismaalt. Ookeani rannikul ei puhu kunagi tuul maa
poolt merele -- niipalju sadamalinna tüdruk Ester teadis. Ennast
rahulikuks sundides läks ta idakoridori.
Haigla idakülge uhas läänetuul. Sirelid kaldusid tugevalt
vastu müüri.
Keeristorm oli haigla oma embusse haaranud. Tuul keerles ümber haigla;
tegi tema kohal ringe... Ja tegelikult puhus ka majast läbi,
sest Ester võis vanduda, et kõik aknad olid kinni aga
koridoris uhas külm ja jäine tõmbetuul.
Naine seisatas kabinetiukse ees. Korraga tundis ta vastupandamatut vajadust
minna alakorrusele õe ja öövahi seltsi. Ta võiks
näiteks küsida ega õel mõnda raamatut ei ole...
Jah, seda võiks ta tõesti teha. Ja vaadata valvuri telerist
ilmateadet.
Ta tahtis juba trepi poole minna, kui kuulis, et keegi tema selja taga
koridoris liikus.
***
Midagi liikus.
See ei astunud, sammude kõla polnud kuulda. Midagi lihtsalt liikus,
sest õhk liikus. Ja see midagi hingas. No nüüd
aitab, mõtles Ester. Palatiuksed peavad olema öösiti lukus
ja nad olid lukus. Valvenupp töötab alati ja tualett on igas
palatis eraldi. Palatiukse avanemisel hakkab kabinetis paneel piiksuma. See
on valvur, kes tuli kontrollima, kas aknad on kinni, ja et mind mitte
häirida, käib sokkides.
See peab olema valvur.
Aga lõunakoridor oli tühi. Kui see nüüd oli mingi
teravmeelse tehnilise taibuga haige, siis... Ester hingas sügavalt
sisse ja otsustas, et nüüd kutsub ta valvuri ise üles...
Te ei tohi neid ära ajada, Vanda külmad sõrmed
pigistasid ta kätt, muidu ei tule ja too nad enam kunagi.
«Hei,» hõikas Ester. «Kes siin on?»
Vaikus. Koridori lõpus akna taga liikusid puuoksad. Ester
mõtles, et ta tunneb ennast väga rumalalt. Kuskil kolksatas
midagi. Kiiresti pööras naine ennast ringi. Ta ei jõudnud
kunagi selgusele, kas ta tegelikult nägi seda meetrikõrgust
erepunakat ja läiklevat kogu nurga taha vilksatamas või mitte.
Aga siis hakkas üks hääl karjuma. Öist haiglavaikust
lõhestasid hirmukarjed.
Tal võib alguses väga kole olla...
***
Bruno Lorentzon vabastas poisi pea õrnalt Esteri sülest.
Mõlemad -- kuueaastane poiss ja arst -- magasid. Ester lebas
põiki voodis, pea rinnale vajunud, selg vastu seina. Helmuthi alasti
keha oli naine hoolsalt teki sisse mähkinud ja hoidnud, kuni nad
mõlemad olid uinunud. Madonna lapsega...
Päike siras varahommikuselt ebalevalt ja andekspaluvalt kardinate
vahelt sisse ja ripsas kiirtga Esteri kaunist ja väsinud
oravanägu. Magava naise näost kiirgas armastust ja rahulolu.
Poisi nägu oli kahvatu ja kuidagi roidunud, ent ta suu hingas
rahulikult ja sõrmed olid unekrambis klammerdunud Esteri
käsivarre ümber.
Bruno vaatas kella. Pool seitse. Valveõde oli talle helistanud tund
aega tagasi ja nõudnud, et doktor kiiresti tuleks. Midagi oli
õde veel lisanud, midagi segast sellest, et helistab juba pikalt,
aga ei saanud tormi tõttu ühendust ja alles nüüd on
need kuradi ahvid liinid korda saanud.
Millise tormi tõttu, oli Bruno pahaselt interkomi ühmanud;
aknast arusaamatuses neitsivagura koidiku fikseerinud ning ennast Barbara
kuumava keha kõrvalt üles ajanud. Hommikune sats jääb
siis ära, oli ta tigedalt mõelnud. Aga õde siunas
endiselt tormi ja neid kuradi ahve ja ütles, et doktor Lannier
on kuhugi kadunud ja keegi oli ülakorrusel karjunud. Seepeale oli
Bruno interkomi välja lülitanud ja püksid kiiremini jalga
ajanud.
Helmuthi pead õrnalt padjale tõstes ja teda teki all
kohendades ei saanud Bruno aru, miks poiss alasti oli. Ta vaatas
abiotsivalt palatis ringi ega näinud kuskil pidzhaamat. See oli
kummaline. Paljugi oli veel kummaline. Need murdunud oksad, näiteks,
ümber haigla ja sellise laastamistööga vastuolus
autoraadiost optimistlikul hommikutoonil hõigatud ilmateade.
Või see, miks Ester kedagi ei kutsunud, kui Helmuth
tõepoolest oli see, kes siin karjus.
Helmuth... ja karjus?
Tekk sai poisile peale ja Ester avas silmad. Hetkeks silmitses ta
mõistmatult Brunot ja siis naeratas.
«On sinuga kõik korras?» sositas mees
Esteri silmad noogutasid rõõmsalt ja uniselt.
«Miks sa siin magad?»
Naise pea viitas aeglaselt poisi poole -- tema pärast, kuidas sa ei
mõista -- ja raputas siis unerammu silmist.
«Kas Helmuth karjus?»
Ester noogutas ja äkitselt nagu midagi meenutades sositas vastuseks:
«Nad tulid täna öösel.»
«Kes? Mis?»
«Nad tulid ja tõid ta tagasi. Ja ma ei seganud neid...»
«Väga hea. Kuule...» ta põimis oma käed naisele
ümber ta tõmbas ta hellalt voodist üles. «Lähme
teeme kohvi, siis räägid.»
Naine nõjatus ta õlale ja hingas oma kitsaste värvimata
huulte vahelt Bruno jaoks nii armast, unest ärganud
Esteri-hommikust-pesemata-hammaste-aroomi. Sassis juuksed paitasid mehe
põske.
«Bruno?» Esteri kondid raksusid õrnalt, kui ta voodist
tõusis.
«Jah?»
«Ta rääkis...»
«Kes? Helmuth?»
«Jah, ja ta näeb nüüd.»
***
Kohv oli kange ja terav, torkas Esterile kõhtu nagu stilett ja pani
ta silmad vett jooksma. Bruno Lorentzon silitas ühe käega ta
põske ja teisega hoidis telefonitoru.
«...Lõunaks, ma arvan. Ei, varem ta ei ärka. Ei ärka,
frau Lintz... Oleks väga hea kui lennukiga. Ta tahab teid näha...
Jah, justnimelt näha! Ma ju räägin teile, et... Mein
Gott... ei, ma ei valeta. Ise ütles... ein moment...»
Põske silitanud käsi kattis telefonitoru. «Ester,
räägi ise nendega. Ma ei suuda seda selgeks teha...»
Kui naine telefoniga rääkis, katsus doktor Lorentzon oma
mõtetes selgust luua, sest seda läheb tal hommikuse konsiiliumi
jaoks väga tarvis. Kohe väga läheb tarvis. Kuidas ta
põhjendab, et ühe ööga sai väga rasket
skisofreeniavormi põdev poiss terveks. Ja sai tagasi ka
nägemise. Kuidas ta, kurat, neile seletab, millist ravi ta kasutas. Et
orgaaniline haigus, mis nii rängalt oli hälbinud juntsu
mõttemaailma, rebinud ta lahti reaalsusest ja loonud neid jubedaid
kujutlusi, mida ta joonistas, oli lihtsalt üle läinud. Ja poiss
oli hakanud ka rääkima...
Ester üritas midagi kannatlikult saksa keeles telefonis selgeks teha.
Naise silmis võbelesid pisarad. See on kõige õnnelikum
hetk tema elus, mõtles Bruno. Öelda emale, et tema poeg on
jälle terve, on jälle maailmas ja maailma jaoks tagasi...
«Wo ist meine Mutter,» kuulis Bruno Esterit telefonis oma
öiseid poisi suust kuuldud karjeid meenutavat. «Ich
möchte nach Hause...»
See on imeline. Liiga imeline, et uskuda. Aga arst saab uskuda ainult
meditsiini. Ja imed polegi uskumiseks, vaid paremal juhul teadmiseks
võtmiseks. Meil on üks tervenenud patsient rohkem ja see on
hea. Kõige parem. Ester pani toru hargile.
«Nad jõuavad õhtuks. Tulevad esimese lennukiga. Kaua ta
haiglas peab veel olema?»
«Nädala vast, mitte rohkem. Kui ta ikka on terve...»
«On, Bruno, on. Ma ju rääkisin temaga.»
Jah, seda doktor Lorentzon teadis. Nuttev poiss öös, kes ei
saanud aru, kus ja miks ta on ja kes tahtis ainult koju ema juurde. Ja
Ester oli kuidagi hüsteerias poisi maha rahustanud; oli suutnud ta
uinutada, talle saksakeelseid muinasjutte jutustada, mida mutter'gi
talle kunagi rääkinud oli -- seesama mutter, kes saabub
kohe, kui Helmuth on tubli poiss ja kohe magama jääb... Mis oleks
juhtunud, kui siin poleks olnud kedagi, kes saksa keeles lastega
rääkida mõistaks? Ester oli ju kunagi Saksamaal
au-pair'iks olnud, oskas saksa lastega ümber käia; teadis,
mida ja kuidas neile rääkida... Jah, see oli puhas õnn, et
just Ester oli täna öösel valves olnud. Puhas õnn, et
Barbara pealelõunal helistas ja... Kurat, kes selliseid imelisi asju
küll korraldab?
***
«Ja siis ma ütlesin talle, et...» Vanda kummardus Esteri
kõrva juurde ja sositas oma pimedate pimekohtingu sensuaalseima
hetke saladused sõbranna kõrva. Hetkeks nad vakatasid,
tõmbusid teineteisest eemale ja hakkasid siis ühel hetkel, nagu
märguande peale naerma. Kahe naise naer põrkus
lõkerdades vastu pargitiiki ja pahane pardiema kamandas pesakonna
sellisest lärmakast kohast eemale. Saiatükid jäid vette
hulpima ja paremat püüdmisaega ootama. See saabus varsti, sest
naised suundusid juba edasi.
«Vaarikajäätise lõhn, Ester. Tunned?»
«Ei. Aga ma usun, et sina tuuned.»
«Muidugi tunnen. See tuleb sealt... pärnade poolt.»
Ester ajas kaela õieli ja vaatas pargisisemusse. Tõepoolest,
pärnasalu taga oleks nagu midagi roosakat võbelenud. Umbes
sellist värvi on harilikult linnapargi
jäätisemüüjate kärud.
«Teeme siis pealegi ühed jäätised,» soostus ta.
«Mis kell ta sind ootab?»
«Pool kuus. Aga ootab kasvõi üheksani. Tead, tal pole
üldse ajataju ja mina ei tea, kuidas ta oma asjadega hakkama
saab!»
Ester hoidis Vandat käevangust, ent teine suundus juba juhtimatagi
jäätisekäru poole. «Mul on nii hea meel, et sina oma
asjadega hakkama saad, Vanda.»
«Oh, minu pärast ei tasu sul tõesti
muretseda.»
Ester oli selles veendunud. Kasvõi möödajalutavate
meesterahvaste pilgud Vandale kinnitasid talle seda. Vanda oli miniseelikus
-- ta oli selle mõjust lugenud ning kindel, et Gregorio
tunneb seda. No ja kui ei tunne, siis Vanda räägib talle,
mis tal seljas on ja kui see ka ei mõju, siis... Isegi Ester tundis
tema keha malbet ja sooja hõngust. See jäine külmus oli
kadunud.
«Ma ei muretsegi. Lihtsalt passin peale, et sa hiljaks ei
jääks.»
«Ma ei jää kunagi hiljaks.» Nüüd limpsis
Vanda juba jäätist. «Sa tulid siis haiglast ära?»
«Jah.»
«Miks? Või ma ei tohi küsida?»
Parem, kui sa tõesti ei küsiks, Vanda. Aga ta vastas:
«Helmuthi pärast.»
«Helmuthi?»
«Nojah. Sa ju mäletad teda?»
«Ähmaselt. Ma mäletan haigla-aega üldse kuidagi
ähmaselt. Nagu poleks ma ise päriselt seal olnud. Aga Helmuth...
Jah, ma mäletan, et keegi karjus ühel ööl, kui see
võimas torm oli... Ja pärast vist räägiti temast kogu
aeg. Aga ta sai vist enne mind terveks?»
«Jah, Vanda, sai küll...» Ester vakatas äkki. «Sa
ütlesid, et siis, kui see torm oli. Aga kuidas sa teadsid, et torm
oli?» Külma- ja hirmutunne, mida ta nii sügavale
mälusoppidesse toppis, tuli tagasi.
«Tuul undas ja ulus ju nagu meeletu! Seda ma mäletan. Ja siis
hakkas üks poisihääl karjuma.»
Ester asetas sõnu väga ettevaatlikult ritta. Oli midagi, mida
ta pidi ja tahtis juba ammu Vanda käest küsida. «See oli
seesama öö, kui sa ütlesid, et Efraim...»
«Kes?»
«Efraim. Sinu vend. Ta suri noorelt...»
«Mul pole kunagi venda olnud, Ester.»
«Ei, sul oli...»
«Ester!» Vanda seisatas ja haaras tal käsivarrest. «Ma
ei mäleta oma haigusest palju. Ja ma ei tahagi mäletada. Ma
võisin paljugi välja mõelda... Ma ju olen lugenud
pimedate psühhiaatriaõpikuid -- aju strukturaalsed anomaaliad
põhjustavad haige meeltes tegelikkusele mittevastavaid ettekujutusi
ja psühhoose... Mul pole kunagi venda olnud! Ja sellist nime nagu
Efraim, kuulen ma esimest korda!»
«Mida sa sellest poisihäälest mäletad?» küsis
Ester.
«Ta karjus. Midagi nagu 'vooost memuut'... Karjus pikalt. Ma ei saanud
sellest aru.»
«Ta karjus Wo ist meine Mutter -- see on saksa keeles. Ta on ju
saksalne.»
«Ma ei teadnudki, et sa oskad saksa keelt.»
Jah, muidugi sa ei teadnud, mõtles Ester.
«Miks sa siis Helmuthi pärast haiglast ära tulid? Ta sai ju
terveks?»
Pargivärav oli juba lähedal. «Sai terveks. Sel samal
ööl, kui ta karjuma hakkas. Sel ööl sain ma
aru...»
«Millest sa aru said?»
Ester kõhkles. Ei saanud olla, et Vanda midagi ei mäletaks...
«Ta toodi tagasi,» ütles ta siis ettevaatlikult.
«Efraimi ei toodud kunagi tagasi. Ta jäigi vahetatud
lapseks... Vahetatud ei ela siin maailmas kaua.»
«Vahetatud lapseks?» Vanda raputas mõistmatuses pead.
Ester otsis sõnu. «...Changeling, wechselbag --
ma ei tea, kuidas see meie keeles õieti on, Vanda. Nad vahetavad
mõnikord lapsi -- nemad, sealtpoolt, haldjad või kes iganes.
Ja need vahetatud on... sellised... poolearulised, armetud koopiad. Aga
Helmuthi tõid nad tagasi, sest... Ma ei teagi, miks. Arvan, et
Efraim korraldas selle kuidagi. Kauples enda vastu välja. Sa ei
mäleta siis midagi, Vanda?»
«Ei. Aga küllap see nii oli, kui sa ütled.»
Ester ohkas. «Ah, olgu peale. Eks ma ajan mingit jama vist.»
Pargiväraval seisis keegi koeraga mees. Vandat haistes hakkas labrador
saba liputama ja peremehe käsi limpsima.
«Gregorio on siin, ootab sind juba,» ütles Ester.
Vanda embas sõbrannat. «Ma tundsin teda juba eemalt, tead, tal
on selline naljakas lõhn,» sõnas ta lõbusalt.
«Ole siis tubli!» Ester suudles Vandat põsele.
«Olen küll! Tead, ta tõesti sobib mulle. Kuule! Aga, ma
tahtsin sinult ka küsida, et kas...» Vanda kummardus Esterile
lähemale ja sosistas midagi kõrva.
Ester naeratas. «Ei,» ütles ta. «Niipalju kui ma tean,
pole selline pimedus päritav. Aga laste eest tuleb hästi hoolt
kanda, Vanda! Väga hästi. Tulgu lapsi teil palju!»
Ja Vanda vastas: «Tead, ma arvan, et nad võivad tulla juba
täna öösel.»
Kopenhaagen, detsember 1999
|