|
[ Jutt |
Jutulabor: jaanuar 2000 |
Uued arvustused ]
Minu arvates oli sellise ulme ja muinasjutu segu. Ulme ta küll eriti ei olnud rohkem mingite hagite inimseste välja mõeldised ja asjade kokkulangevused.
| 19.12.2002 11:08:43 |
Pamela3 |
Pole minu tüüpi jutt.Võib-olla mõne jaoks on see ulme aga minu jaoks lihtsalt üks ebatavaline muinasjutt.Maitse asi..
Haigla elu on alati kummaline. Kuid seda mida Ester nägi või kujutas oli tema võime. Nad on olemas ja tulevad! Kuid ettekujutus on inimesel tohutu. Miski pole reaalne siin maailmas!
| 19.12.2002 11:06:39 |
Marcus7 |
njaaa...nu enam vähem, päris usutav ei olnud aga no 4-....a ma ei saa aru mis värk nende nimedega on Bruno Lorentzon või Efram, miks ei võiks olla lihtsad nimed nagu Kalle või Peeter mis oleksid palju lihtsamad jälgida ja ei ajaks lugemise rütmi sassi.
No mis siin ikka rääkida on. Eks ta ole üks muinasjutt rohkem kui ulme. Oli seal küll ots ja äär kuid "sisu" jäi küll alla. Kui oleks ainult suutnud nats põnevama teha, oleks parem olnud, kuid mis sa ikka ühest lühikesest molluskist tahad.
Mina kipun ka pigem Katariinaga nõustuma. Ideed on, õhkkond on, aga väja ei kanna. Pigem nagu romaani kavand, mitte jutt. Tal oli küll algus ja lõpp, aga jutt ise oli väga skemaatiliselt esitatud. Õuduslooks ka eriti ei oska pidada, tekib alguses küll mingi ootus, aga seda, mis siis õieti juhtus, ei kirjeldata. Ent niisugune kirjeldus teebki õudusloost _õudus_loo...
Katz tahaks, et Hargla kirjutaks nii nagu talle meeldib. Ent Hargla lihtsalt ei taha kirjutada nii nagu Katzile meeldib. Nad ei ole hingesugulased. See-eest kirjutab Hargla nii nagu minule meeldib. Ja Katz jääbki vist igaveseks nurisema.
Lugu ise on nii-öelda hargla keskmine (mis on parem harju keskmisest).
Tugev tekst. Kuid oleks võinud veidike veel edasi arendada. Miks Helmuth ikkagi tagasi anti? Kasutamata otsi on veelgi, jään ootama järge "Helmuthi ja Efraimi seiklused seal teisel pool".
| 16.01.2000 21:11:05 |
triin |
nii, katziga ei saa kohe mitte kuidagi nõustuda. ja üldse on siin suur jauramine potentsiaali ja ütlemata jätmise ümber. minule meeldis jutt väga ja seda eelkõige just sellepärast, et suur hulk asju on jäänud ütlemata, aga mõtlema hakkad neist nii ehk naa. minu meelest kasutab hargla suurima mõnuga lugeja potentsiaali, ei pressi ennast peale. maitse asi.
| 12.01.2000 11:09:47 |
Katariina |
Sõnade paljusus pole siiski idee kasutamatajätmise ainus alternatiiv. Pigem võiks sõnade paljususeks pidada põhjalikku algolukorra kirjeldustööd, mis lõpeb eimillegagi - see käib kyll eelkõige Hargla Jõulujutu kohta. Ongi nii, et kui Jõulujutt kirjeldab elevanti, tahtes tegelikult öelda midagi algust, arendust ja lõppu sisaldavat ainult muhu kohta elevandi ninal, siis käesolev jutt keskendub muhule ja ainult mõne lausega laseb aimata, et selle muhu kyljes oleks võinud olla elevant. Mõlemad on vigased variandid mo meelest ;)
Elevandist ju saab ka terve jutu valmis teha? Konkistadoorid olid näiteks seoke jutt, kus asi oli ideaalses proportsioonis: polnud ylearust ballasti ega ka mingit tyhikargamist Millegi Suure ja Varjatu piirimail. Mulle meeldib Hargla juttudes kõige enam just see mastaapsusejulgus ja oskus seda välja pidada, ning kui ta läheneb asjale nii laiajooneliselt nagu Jõulujutus, on paratamatu, et kui lugu sama suure joonega ei lõpe, tekib pettumus.
Psyhholoogiliselt usutavad karakterid on hää kirjanduse (isand Hargla lihtsalt ON oma lati piisavalt kõrgele tõstnud)puhul iseenesestmõistetavad ning nende olemasolu ei pane lugedes halleluuja hõiskama ja kõige muu kohta võis ju samuti öelda, et ladus, ladus, aga ei midagi erilist. Ja siis selline kerge vihje, et oleks võinud olla kyll. Eriline ja puha. Hea tahtmise korral võib ju muidugi ka yhtainust tilka silmitsedes ookeani ette kujutada, aga kõigil ei ole ilmselt nii head fantaasiat. (irw)
Võimalik, et see oligi just lugeja soovitud reaktsioon, siis on asi ju täkkesse läinud ;)
Asi, mis mulle selles loos õudsemalt meeldis, ja mis jäi eelmise korraga ebaõiglaselt ytlemata, olid selle "nad tulevad täna öösel" erinevad tähendused haige Vanda ja paranenud Vanda jaoks. Väga ilus. Aga vähe.
| 10.01.2000 23:46:50 |
Torukybarik |
Minu arvates Eesti taseme kohta tubli tükk. Parasjagu lühike ja pakitud. Ja kuigi higistamapanevat puänti ei olnud, küpsesid vastavad ootused viimase lauseni. Loed läbi, 'päris hea- mõtled ja unustad igaveseks.
Hea lugu.
Sobiks stiiliõpikusse, kui selline oleks. Näitena napist ja selgest väljapeetusest. Rõhutaksin tõeliselt meisterlikku ütlematajätmist, ülearusest loobumist. Üks vaatepunkt, paus, teine vaatepunkt, pikem paus, jälle esimene vaatepunkt. Teistsuguse loomelaadiga autor (meenub näit. Matt Barker) oleks keskendunud just nende pauside täitmisele. Hulk asjatut kisa-kära, et mis ikkagi haiglas juhtus. Või siis arsti üleelamised, kahtlused, senisest kutsetööst loobumine - see kisuks juba psühholoogilise novelli kanti. Mitte et praegune jutt seda ei oleks, inimsuhete põgususest hoolimata. Eriti õudne ei olnud, seda küll. Tormitunnuste kirjelduse kohal kippus tähelepanu pigem hajuma. H asemel võinuks ka F olla - kui peab just midagi olema. Kui lugedes tundub iga sõna (hea küll _peaaegu_ iga sõna) õige ja omal kohal olevat, siis ei tasu unustada, et selle näilise lihtsuse ja loomulikkuse taga on tegelikult parasjagu tööd…
Katariina probleemist - isegi kinupilt ei suuda vaatajat jäägitult haarata, temas üheselt ettemääratud tundeid tekitada. Kirjasõna on vaid vahend, mille mõjul _lugeja peas_ mingid seosed ja tunded võivad tekkida. Võivad, aga ei pea. Sõnade paljusus ei tee neid mõjusamaks, pigem vastupidi. Olulisem on, kas kirjeldatud inimesed on psühholoogiliselt usutavad, kas nendega on võimalik samastuda või neisse empaatiaga suhtuda jne. Antud juhul imho on. Situatsioon on ju tüüpiline. Keegi kohtub suure tundmatuga. Kogetu lükkab ümber ta senise maailmapildi ja muudab ta elu. Mida rohkem „suure tundmatu" ümber jahuda, seda vähem on ju tegemist tundmatusega. Kui tundub, et lugeja ise mõtlema hakkab - olgu või ärritunult - on kirjatöö kahtlemata õnnestunud. (Isiklikult kahtlustan ma väga Gregorio koera. Ja üsna kindel, et Vanda lapsed lähevad vahetusse...)
Ühinen 100% Katzi arvamusega. Ideed on autoril olemas, kirjutamisoskus ka, aga sisu ja kompositsioon kipuvad lonkama ja kohe päris kõvasti. Suuremas osas Hargla juttudest leiab midagi, mida välja visata või juurde panna ning jääb mulje, et autor on oma teksti liiga armunud selleks, et seda mõne nädala või kuu pärast uue pilguga vaadates redigeerida. IMHO ei ole I.Harglal veel põhjust eneses sedavõrd kindel olla.
| 09.01.2000 19:56:51 |
Katariina |
Nyyd ma hakkan juba tõsiselt vinguma. See, et Hargla kirjutab HÄSTI ja HUVITAVALT ja urrima professionaalselt, on enivei by default. Seega - igasugu pigin-vigin neid väärtusi ei vaidlusta. Aga ilma kurtmata seekord ei saa, sest nii äärmiselt sadistlikuna tundub selline võte, et autor võtab ette andeka, tänuväärse, ilustoreda ja väga piraka potentsiaaliga teema-idee, ja jätab siis kõik avanevad võimalused sinnapaika. Nagu needsamused mongolid ja kurjaväravad. Ja nagu käesolev vahetuslapse variant. Meile, kes me kõik "Haldjaid, torupille ja hiiglasi" lugenud oleme, tekib kiire seos sellise mõnussynge muinasjutumaailmaga, rääkimata assotsiatsioonidega ärarääkimata põneva germaani mytoloogiaga, kus vaimude vahetatud lastega igasugu asju võib syndida, yks põnevam ja õõvatekitavam kui teine.
Ja on sellest potentsiaalist siis jutus midagi ära kasutatud!? Ainuke värvikam hetk, mis aga vahetuslapsesse suurt ei puutu, on see, kui professor näpistab arstitädi tagumikku ja teine helge sõnaga äramainitav koht on tudengineiu äraminestamine pimeda poisi joonistuste peale.
Aga kaik ylejäänu paneb mind ahastavalt ägisema mõttest, milline hea õuduk oleks saanud. Võimalik, et see ei olnud kirjutajal plaaniski, et asja idee ja selgroog oli hoopis midagi muud, aga millest siis selline shanr? Mh? Õudukina on asi kyll kõvasti vähem kui poolkõva, ja sedagi viisakusest öeldud.
Tõenäoselt on tegemist minu haige arusaamaga, et õuduk peab olema võimaluste piires õõvatekitav, aga kuna ka teistel retsijatel on oma kindlad ettekujutused heast ja halvast, siis ei ole sinna midagi parata, et oma subjektiivsetele kiiksudele tuginetakse.
Yhesõnaga, kuram, kui juba hästi kirjutada osatakse ja nii hää idee peale tuldud, siis palun alandlikult sellest ka viimast võtta, muidu syveneb mu frustratsioon veelgi ;)
Ette tänades,
Katz
|
