Mina olen Mart. Ma olen viiskymmend viis aastat vana, sygisel saan
viiskymmend kuus. Praegu mul tööd ei ole. Kaua aega ei ole
olnud, vist juba kuus aastat. Algul sain ikka töötu
abiraha, aga nyyd on sedaviisi, et enam ei saa õieti midagi.
Ega ma ei kurda. Siin-seal saab yhtteist nokitseda, vanu autosid ma
ka ikka tunnen. Nii et kui naabrimehe masin on jälle katki, siis
tuleb minu poole, et kuule Mart, äkki oskad ära parandada.
Eks ma ikka enamasti oskan ka. Siis saab jälle natuke raha ja --
elu saab elatud.
Nii et päris ilma rahata ma ei ole. Ja vargil ma ei käi.
Kunagi ei ole käinud. Kuidas sa võtad teise inimese oma,
vaata kui on samasugune vaene kui ise oled. Vargaid ma ei salli. Meil
hoovis on yks poiss, kurinahk, kes vahel vägisi vargile kipub.
No näiteks viimane kord viis Martalt pesu nööri pealt
ära. Marta meeldib mulle. Mitte ainult sellepärast, et nimi
on sarnane, vaid ta on muidu ka hea inimene. No ja poiss viis tal
pesu ära. Aga ma sugesin siis seda poissi, Jaanus on veel ta
nimi -- eks kysige Marta käest, kui te ei usu.
Nyyd ma pean muidugi viinast kirjutama. Jah, ytlen ausalt ära,
et viinaviga on mul kyljes kyll. Ega seda salata ei saa, seda teavad
niikuinii kõik.
Viinaraha teenin ma ise. Parandan autosid ja teen muud
tööd. Mõni annab kohe pudeli töö eest
tasuks, siis jääb see ostmisevaev ära.
Miks ma siis joon? Juta kysis ka, et miks sa, vanamees jood nii
palju. Parem too raha koju, osta midagi head syya või midagi.
Juta oli minu naine. Ta oli hea inimene ja muretses minu pärast,
kuigi sellest oli raske aru saada. Ega talgi kerge olnud.
Õigus kyll, tema palgast me ostsime syya. Ja mina teenisin
jälle ise oma viinaraha. Kui ta poleks ise tahtnud, poleks ta
pidanud mulle syya ostma. Aga ta ise ostis ja pärast
näägutas mind selle eest. See ei olnud jälle kena,
sest mina ostsin oma raha eest viina, tema teadis ise, mis oma rahaga
teeb. Mina teda ei käskinud ega keelanud!
Purjuspäi on elu teistsugune. Kui kainena on syda täis ja
muresid palju, siis tuleb ruttu viina juua. Siis on kõik
ununenud ja on hea olla. Pähe tulevad ilusad mõtted. Kui
oskaks, siis prooviks luuletusi kirjutada. Tunne on kyll selline, et
pähe tuleb nii palju võimsaid luuletusi, kõik
algusest lõpuni valmis, ole ainult mees ja viska paberile.
Istud ja tunned, kuidas pyhalik tunne tuleb hinge. Vaatad ringi --
kõik on teistsugune, justnagu raamatus. Tunned, et kohe tuleb
selline elamus, millest oled kogu aeg unistanud. Nagu oleks armund
või midagi. Siis jood veel viina, tunned kuidas elu on nii
ilus, et hingata ei julge... Armastad kõiki inimesi, tahad
akna valla lyya ja õuele hyyda, et kõik teaks, kui
hirmus ilus on elu ja et tuleb yksteist armastada. Selline suur tunne
on hinges, et ei taha ära mahtuda.
Pyhapäeval, see oli siis 11. oktoober, jõin ma ka viina.
Raha oli jälle peaaegu otsas. Siis ma mõtlesin, et
kõige kenam asi, mis viimase rahaga teha saab, on selle eest
ennast täis juua. Nii ma ostsingi viina. Siis tuli naisega
vähe ytlemist, mille tagajärjel ta mind uksest välja
viskas.
Ma istusin siis koridoris kylma trepi peal ja jõin viina.
Algul oli enesest päris kahju -- olen juba vana mees, naine
viskas kodust välja, nyyd pean siin kylma trepi peal istuma ja
yksinda jooma. Jutal oleks hea meel pealegi, kui ma enesele kylmast
kopsutõve kylge saaks ja maha sureks. Nii ma just
mõtlesin. Viin tegi aga olemise varsti soojemaks ja siis
hakkas tunduma, et põrgu päralt, kas polnud see kena --
pimedas trepikojas istuda ja oodata, ega keegi järsku kylla ei
tule. Vaata kui tuleb sõber vaatama, selline sõber,
keda kymneid aastaid näinud ei ole. Tuleb mõni, kellega
koos sai nooruses tykke tehtud. Sina istud aga trepil, viinapudel
käes, ja ytled, et näe, sind ma just ootasingi. Ole mees ja
tule võtame koos viina. Kas pole see ilus! Või tuleb
mõni noore aja pruut vaatama, näiteks Liina, selline
pikkade heledate patsidega, nöpsninaga ja punaste
põskedega silmatera. Suur igatsus tuli hinge, sihuke igatsus,
et tegi haiget lausa. Kui viin teeks nii, et ma ennast ise ka noorena
tunneks, kui saaks end nii purju juua, et unustan ära selle, kui
vana ma õieti olen, selle, et mind kellelegi enam vaja ei
lähe, ja et ma oleks nii purjus, et ma näeksingi neid noori
ilusaid nägusid, kellega koos ma tööd tegin,
kurameerisin ja pidusid pidasin. Jumal, kui ilusad ööd siis
olid... Siis ma jõingi veel viina. Jõin kohe nii, et
tunda oleks. Ise vahepeal nutsin natuke. Kui pudel tyhjaks sai,
jäin ma imet ootama.
Korraga käis all koridoriuks ning kostusid sammud. Kuramus,
mulle tuli siis meelde, et uks oli ju lukus -- sellepärast ma
isegi trepikojast välja ei saanud, ja et kell oli palju. Sihuke
hirm tuli peale, et tormasin trepist yles ja korteriukse maha. Lukk
oli meil ju ennegi ysna nigel. Kui ma ust enda järel kinni
pyydsin panna, tuli Juta magamistoast ja hakkas sõimama. No
seda oli siis päris kosutav kuulda. Hakkasin ehmatusest peaaegu
kaineks saama. Pusisin ukse kallal, kui korraga oli nagu ilmatuma
tugev tuuletõmme -- ja kiskus ukse käest jälle
lahti. Öelge mulle, kuidas oleks saanud olla tugev
tuuletõmme, kui alt trepikoja uks oleks kinni ja lukus olnud.
Siit on näha, et ma räägin õigust. Uks
läks käest lahti ja tuppa puhus kylma tuult. Juta
sõimas veel hullemini. Siis ma sain ukse kinni. Jumal olgu
tunnistajaks -- ma olin siis täitsa kaine juba. Siis juhtuski
see, mille pärast ma praegu siin istun. Ja ma ei valeta yhtegi
sõna. Nii kui ma ukse kinni sain ja Juta poole keerasin,
nägin ma, et ta oli nooreks läinud. See oli täpselt
nii. Minu vana loll lotendav moor, kes sõimas mind nagu
laadaline, seisis keset esikut nagu kullerkupp -- juuksed kollased,
silmad suured ja ilusad, ise selline sihvakas. Issand jumal,
mõtlesin ma, kas mu naine oli tõesti nii ilus. Siis ma
mõtlesin, et ma olen vist purjus, aga ma ei olnud purjus.
Muidu oleks kõik teistmoodi olnud. Siis ma ei oleks
vanakuraditki kartnud, aga nyyd ma kartsin, nii et hambad plagisesid
suus. Ta ei sõimanud ka enam. Kõik oli hiirvaikne --
mina seisan ukse ees nagu sammas ja tema keset tuba, nii et
hingeõhk ka ei liigu, vaatab mulle otsa ja naeratab nagu
hirvekene. See oli siiski pagana ilus. Viinaaur hakkas jälle
tasapisi kuplisse tõusma ja oli tunda, kuidas jalad all
pehmeks lähvad. Seisime ja vahtisime seal tõtt, kuni mu
hirm oli päris läinud ja mul hoopiski muud mõtted
pähe tulid.
Mulle räägiti, et nii ei saa see olla, et vahepeal olid
purjus ja siis jälle ei olnud, aga just täpselt nii see
oli. Kui ma uksest sisse sain, oleks iga kordnik mind autoroolis
tulema lasknud, nii kaine olin ma. Või kui viinalõhn
välja arvata. Aga hiljem olin ma tõesti jälle purjus
mis purjus. Siis tuli see kõik jälle tagasi -- ilmatuma
suur hingevalu, igatsus asjade järele, mis on omadega ammu
möödas ja armastus kõige ilusa vastu, minu imekombel
nooreks läinud naine kaasa arvatud. Ma pyydsin teda puudutada,
kuid ta põgenes eest ära. Siis oli hirm läinud kus
see ja teine, hoopistykkis naer tykkis peale. Ja igatsugu
meestemõtted tulid ka pähe. Nii kui ma teda nägin,
tulid meelde kõik tykid, mida me noorest peast tegime ja ma
tundsin ennast ise ka just sellisena nagu siis ammu. See oli nii
ilus. Kas teie, härrased uurijad, teate, mis tunne on
viiekymneaastasena leida ennast yhel öösel koos oma ilusaks
läinud naisega? Ei mina oska seda kirjeldada täpselt, nii
nagu see oli. Igastahes oli see kõik nagu unenägu ja me
olime nii õnne täis, kui vähegi saab olla.
Sellest, mis me siis tegime, ma kirjutada ei tahaks. See oleks
kindlasti kadunukese tahte vastu. Ta oli väga synnis
naisterahvas. Ma võin ainult öelda, et see oleks
viiekymnestele yle jõu olnud.
See oli kõigest hoolimata yks ilusamaid öid, mida ma
tean. Kuu paistis aknast sisse, kõik kurbus ja igatsus olid
kadunud. Oli ainult suur õnn ja selline ime, mida ei julenud
uskuda.
Lõpuks lesisin sohval naise kõrval ja hoidsin tal
käest kinni. Mõtlesin, et äkki saan ka ajast kinni
hoida, nii et ta ei liiguks enam või liiguks kusagil mujal.
Siis ma kartsin, et kui ma kaineks saan, on see kõik
jälle kadund.
Korraga kuulsin, kuidas Juta tasakesi köhib. Köha tundus
kahtlaselt krõbe. Ma ei julgenud ta poole algul vaadatagi, aga
lõpuks pöörasin ikka pead ja vaatasin. Mul pidi syda
seisma jääma -- ta oli muutunud vanemaks! Mitte kyll nii
vanaks, nagu ta oli, vaid nii kuskil viie aasta võrra
vanemaks. Issand, mihukese tunde see tekitas. Mul oli selg murest
päris märg. Hyydsin teda nimepidi, palusin teda, et ta ei
lõpetaks seda imet, mis meil oli, et ta ei läheks enam
vanemaks. «Juta, Jutakene, sa ei tohi seda ära rikkuda,
Juta, palun, ära tee seda...» Mida ma kõike talle
hyydsin, miski ei aidanud. Juta ei teinud märkamagi. Mu oma
silmade all läks ta aina koledamaks. Kenad lokkis juuksed
läksid takuseks ja tuhmiks, põsed kollaseks. Kõik
ilu ja noorus kadus nagu kulutules. Ma ei suutnud seda vaadata.
Pyydsin Jutat sylle tõmmata, et tema ymbert kinni hoida, aga
ta oli liiga raske. Ma läksin päris meelest ära,
paitasin ta lokke, mis hakkasid mu käes halliks minema, vaatasin
talle otsa ja nägin, kuidas sinised silmad vesisteks lompideks
muutuvad... Siis ma enam ei suutnud. Rinnus oli nii valus, et tahtis
hinge võtta. Ma ei tea, mis see kyll oli, mis siis minu sisse
läks, aga see sai minust võitu, see oli selline piin.
Siis ma haarasin kapi pealt pussi ja lõin Jutale rindu. Punane
soe veri voolas mooda ta öösärki ja see oli nii hirmus
ja samal ajal omamoodi ilus. Ta keha ei muutunud enam ning ta
imeilusad sinised silmad vaatasid mulle otsa. Ma rääkisin
talle kuidas ma teda armastan, kuni ta suri. Ta suri siis, kui ta oli
nii noor ja ilus. Annaks jumal, et me kõik nii saaksime.
See oli siis meie viimane öö. Ma lebasin koos oma ilusa
naisega diivanil, vaatasin ta noorde näkku ja meenutasin
kõike, mida me koos olime näinud ja olnud. Ta oli
veelkord mu imeilus tydruk, kelle ma kolmkymmend aastat tagasi hullu
peaga naiseks võtsin. Ma hoidsin tal ymbert kinni ja
sosistasin talle kõrva kõiksugu rumalusi ja silitasin
ta juukseid.
Saage nyyd aru, härrased uurijad, ma ei tahtnud talle ju
põrmugi haiget teha. Ma pole mingi hull.
Nyyd te näete, et see kõik ei olnud yldse nii, nagu
lehemehed kirjutasid. Ma panen nende rumala jutu ka siiasamma kirja:
raskes joobes M.K. lõi riiu käigus abikaasale pussi
rindu. Hommikul leidsid naabrid suurest alkoholikogusest teadvuse
kaotanud M.K. tapetu kõrvalt.
Esteks ei olnud ma mingisuguses raskes joobes, vaid ainult napsitanud
ja päris ära väsind. Jutaga me ei riielnud, vaid
riidlesime palju varem ja see ei puutunud asjasse.
Palun härrastelt uurijatelt ja härra kohtunikult kergemat
karistust. Kui te olete lugenud kõiki pehmendavaid asjaolusid,
siis te näete, et ma ei tahtnud halba. Siis te võiksite
veel arvesse võtta, et kõige karmim karistus on mul
juba käes. Mõtelge ainult, kui see kõik oleks iga
õhta nii olnud ja me oleks õnnelikult elanud elu
otsani. See kahtlus pureb juba pikemat aega mu hinge ja iga
õhta tuleb mulle meelde, et ma ehk oma elu ainsama ime suurest
rumalusest ära raiskasin.
|