|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
Märkasin, et mul polegi arvustust sellele loole... Pean seda üheks paremaks Orlau jutuks, olgu siis nüüd siin kah kõva häälega välja öeldud.
mustikas! meeldis ja mitte vahe: lihtne mees, lihtsad arusaamad, lihtsad vajadused, keeruline olukord- mm.. :)
"Hapiness I can not feel
love is all what I'm need!"
(Ozzie)
| 18.06.1999 01:28:49 |
kairi |
Mul savi-ulme või mitte,peaasi,et peale
läheb,ja seda ta ka tegi,tõepoolest.
Aga vat mulle just meeldis selle jutu igapäevane setting, et nagu õnnetu parmu pihtimus enne seda, kui politseikroonika on selle tundmatuseni harilikuks väänanud.. kuidagi südamlik ja siiras tundus see parm ja see aitas loosse sisse elada, mida ma hindan ulme juures kõige rohkem.
Ja kui mõni arvab, et see pole ulme, siis see on tema probleem ja loo headust ei vähenda karvavõrdki!
Kuigi pean tunnistama, et mul ei õnnestunud parmu hingeellu päriselt sisse elada, meeldis lugu päris hästi. Kergelt meenutas Poed eriti mõrvamotiivide osas, aga mitte ainult...
Minule meeldis seda juttu lugeda. Aga ulme see ei ole. Paljugi mis üks joodik deliiriumis näeb.
Siin on arutletud, et kas on ulme, või pole? Loomulikult on!
Mulle see jutt meeldis... ei midagi erilist, aga meeldis... tugev neli, noh!
Algas ilusalt, sellise õrna ja romantilise loona... õnnetu parmaat ja tema elamused... lugedes oli selline õrn soe tunne... tõesti, habras ime! Ning siis järsku väänas lõpp räigeks... väga hea ning eelnevat õrnust arvesse võttes ei pea see lõpp üldsegi teravam olema... maailm pole ju vaid must-valge... muud värvid on ka olemas.
Mina pean seda lugu igatahes autori arengus teatavaks edasiminekuks... progressiks, sest siin on olemas midagi sellist, mis «plika» eelnevaltloetud lugudest selle teksti paremini mõjuma paneb.
Edu!!!
Tore kui selline jutt kedagi mõtlema paneb, sest on millest mõelda. Lähtudes nn. objektiivsetest kriteeriumitest pean juttu heaks, aga minu isiklik maitse on midagi hoopis muud. Iseensest on tegemist ju toreda mõttemänguga, aga selleks, et mulle meeldida, oleks ta pidanud olema kas psühholoogiliselt veel paremini läbitöötatud või siis teise seina: humoorikam.
Kohtukroonikaks muutumine loo lõpus oli sobimatu, muidu päris hea lugu. Mulle meeldis. Ja miks mitte ulme? Kas kosmoselaevade majesteetlik tuhin või varjude vaikne liikumine tundmatul planeedil on parem ulme - või hoopis küündimatus? "Hapra ime" sarnaseid sentimentaalseid lugusid leiab ju ka nn päris ulmes. Tundeelu kirjeldamisel on autor üsna värvikas. Aga jah - lõpp (alates noahoobist) võinuks olla kas räigem või helgem, nii vormistatuna jääb kiduraks, vajub muidu ladusana püsinud jutustamislaadist ära.
| 03.12.1998 16:29:12 |
Karen Orlau |
Ei suutunud kuidagi vastu panna kiusatusele isand Sulbile veike vastulause kribada. :) Tegelikult, nii veidralt kui see ka ei kõla, oligi jutu idee suuresti see, et lugejal väheke paha hakkaks - ja loodetavasti mitte sellest, et kehvasti kirjutet, vaid ahistusest, mille tekitab vähegine sisseelamine lepliku agulivanakese hinge ja lootusetusse elupilti. Kui see viimane korda ei läinud, siis on tõesti läbikukkumine, kui aga paha hakkas selle aguli enese haledusest, siis on lugeja reaktsioon hindele - gut!
Teine põhjus, miks lugu yldse olemas on, on psyhhoterroristlikult mänguline tahtmine neid argiseid-igapäevaseid abikaasatapmise kriminaalteateid (keskmiselt 1 päevas) absurdsemalt lahti seletada, kui ajalehes. Kas absurdiline mõttemäng sellistel haigetel teemadel on jutu olemasoluks piisav põhjendus, seda ma tõesti ei tea ;)
Esmalt selgitan. Jutu ülespanekule eelnes tõesti väike arutelu. Ja ega ta eriti fantastika mõõtu vist välja anna jah. Aga kuna kõnealust teksti mingil määral siiski võib ulmeliseks lugeda, otsustasime üles panna.
Nüüd jutust. Üheksa esimese kümnendiku lugemise ajal hakkas mul ikka kohutavalt paha. Mõttetu aguliromantika, tavakirjandus ergo kõnts. See viimane kümnendik parandas kergelt asja, kuna suutis emotsionaalselt mõjuda. Aga summa summarum jääb sellest siiski väheseks, et kastanid tulest välja saaks!
Milleks see tekst? Kas pole selliseid aegade jooksul juba liigagi palju saanud? Eriti kui arvestada, et meelelahutuslik-ajaviiteline efekt puudus täiesti. Mingi õrn paralleel tekkis Tarlapi «Haldjatantsuga», aga seal, kus Tarlap on oma idee ja fiilingu ümber suurepärase ulmelise proosateksti koonud, viskleb käesoleva loo autor lootusetuis tavakirjanduse köidikuis. Kahju!
Minu soovitus «plikale»:) on, et lõpeta oma ande ja aja raiskamine sellise B-taseme joodikuromantika peale ja kirjuta edasi neid suurepäraseid müstilisi ehedat õõva tekitavaid õudukaid, mida Sa ju nii hästi oskad! Tead ilmselt isegi väga hästi, et teed sel alal Belialsi & Co selja kerge vaevaga prahiseks.
Väga liigutav jutt ainult mitte ulme-. Luuserite lohutus. Armastuse kadumise vältimiseks noorelt surra. Plikal on ladus jutujooks, parem stiil kui päris- ulmelistel.Tehn. taibukus ja kirjanduslik andekus ei käi nähtavasti kokku. Aga kirjutagu veel!
|
