24.12.1999 |
Indrek Hargla
Pan Grpowski jõulud |
Arvustused |
I
Kõigepealt oli see kiri.
Saabus ta 16. detsembri hommikuse postiga. Ilm oli kõle ja tuuline,
kirjakandja pan Kazimierz Bartkowiak astus viivukeseks antikvariaati
soojavarju, jõi tassi teed ja kurtis, et sõjahaav teeb
selliste ilmadega eriliselt haiget. Pan Bartkowiak poleks pidanud
tegelikult kirjakandja olema -- liiga palju ringilonkimist nõudis
see töö ja Visla ületamisel läbilastud vasakule jalale
oli see liiast. Aga pensioniga kodus ei mallanud pan Bartkowiak olla, sest
oma kvartal oli talle nagu oma küla. Inimestega oli vaja
rääkida, uudiseid teada, head nõud soovitada. Kirjadega
polnud kiiret, alati sai maha istuda ja sõna juttu puhuda. Tihti
võttis ta ka posti ise kaasa, et ei peaks kontori või
postkastini lippama -- niigi inimestel käed-jalad toimetusi täis,
asjad ajada ja hakka selle tühja pärast veel päeva pikemaks
venitama. Grpowski keldriantikvariaat meeldis talle eriliselt -- siit sai
vahest ka lugemiseks raamatuid kaasa ja omanikku näisid ka kõik
suusoojaks puhutud jutud huvitavat. Pan Grpowski -- hoolimata oma noorest
east -- oskas inimesi kuulata -- oli üldse selline malbe ja kannatlik.
Täna oli pan Bartkowiakil tegelikult ka Grpowski juurde asja. Esiteks
tõi ta talle kolm kirja, teiseks tagastas lugemiseks võetud
pan Stanislawi kolm raamatut. Noh, ja kolmas asi oli tal veel ka...
Seepärast oligi ta antikvariaadi viimaseks peatuspaigaks valinud,
varsti on lõuna käes ja võib minna sööklasse
kapustiaki sööma.
«Kuidas panile raamatud meeldisid?» uuris Grpowski kirjakandjalt,
kui oli talle suure kruusi sees kuuma vaarikateed serveerinud.
«Naljakaid asju kirjutatakse tänapäeval, naljakaid,
oijah...Kosmosed ja planeedid, kõiksugused peletised. Aga kui on
ikka hästi kirjutatud, siis annab lugeda küll. Nood kaks esimest
polnud tegelikult suuremad asjad ja see viimane... mis ta nimi
nüüd oligi...»
««Solaris»?»
«Vot just! See oli küll hea. Vaadake, noormees, minu vanuses
hakkab inimene ikka möödunu peale mõtlema, eks tihti ole
üht-teist kahetseda ja soovida, et omal ajal midagi tõsisemalt
ei saadud võetud... Vanas eas on noorusaeg kõige selgemalt
meeles. Kõik, mis me kunagi teeme või ütleme,
kõike tuleb mäletada ja kõige eest vastutust kanda. See
oli hea raamat.»
Noormeheks kutsutu naeratas kergelt. «Solaris» oli tema
lemmikraamat ja alati sellest vesteldes leidis ta, et raamat mõjub
kõigile erinevalt.
«Mulle tuli eile sisse «Potopi» esimene väljanne, pani
Raszinska Pioneeride tänavast tõi... Olete huvitatud?»
Kirjakandja pööritas silmi. «Esimene väljaanne? Kas see
pruunide kaantega?»
«Seesama, pan Bartkowiak. Panin ta kohe kõrvale. Teadsin, et
astute täna läbi.»
Kirjakandja kollektsioneeris Sinkiewizci raamatuid, see oli tema ainus
hobi. Poola ajalugu teadis ta Kmicic'i seikluste läbi, luges iga
väljaannet ja pidas kataloogi tõlgetest. Nüüd
rüüpas ta erutusest lonksu tulikuuma teed ja ütles:
«See on vist väga kallis?»
«Mul pole tegelikult rahaga kiiret, maksin omast taskust kinni,»
vastas Grpowski ja õngitses sahtlist väärtusliku
köite ning asetas selle ettevaatlikult teeplekke vältides lauale.
Pan Bartkowiak silitas õrnalt pruunikaanelist raamatut ning tundes
teatavat meeleliigutust ja kohustust midagigi vastu anda, lükkas
käe postipauna, ulatas Grpowskile tema kirjad ja värske ajalehe.
«Aitäh, pan Grpowski, aitäh. Ma pean järgmise palgani
ootama, aga kauaks võlgu ei jää.»
«Pan ei pea rahaga tõesti kiirustama...»
«Võlg on võõra oma. Palju ma teile
võlgnen?» Ta vaatas, kuidas Grpowski kaks välismaiste
kirjadega ümbrikku kiiresti sahtlisse asetas ja jättis enda ette
lauale ainult Lõuna-Poolast tulnud kirja. Pan Bartkowiak muidugi
teadis, kust need kaks kirja olid tulnud ja ohkas. Pärast
«Potopi» ei saanud ta mitte oma kolmandast põhjusest juttu
teha.
«Teie teate Sinkiewizci hinda minust paremini. Südametunnistuse
järgi...»
Oijah, jälle see südametunnistus. Sellele koputasid ka
nemad, viisakad ülikondades noormehed... Et vana
sõjamehena peaks pan aru saama, et tegu on lihtsalt tavalise
kontrolliga, et alati tuleb valvel olla... Nojah, eks kõigil ole oma
töö ja leiva teenib igaüks isemoodi. Ajad on teised kui enne
sõda, midagi on paremini, midagi on halvemini... Aga
«Potop» oli viimane piisk pan Bartkowiaki karikasse, piisk, mis
uputas «sõjamehe südametunnistuse».
«Ma vist tahaks teile midagi rääkida,» ütles vana
kirjakandja siis veidi kõheldes.
«Aga ma olen ju üksainus suur kõrv.»
«Tjah, teate, parem, kui te ei oleks. Parem, kui te selle jutu
väga ruttu unustaksite.»
«Milles on siis asi?» Pan Bartkowiak niheles toolil, vaatas
kõheldes ukse poole, kummardus siis antikvaarile lähemale ja
ütles vaikselt: «Minu juures käisid seltsimehed.»
«Sõjakaaslased, te mõtlete?»
«Ei.» kirjakandja tasnadas veelgi häält.
«Seltsimehed sealt, mõistate?»
Grpowski sügas kukalt: «Ma arvan, et vist mõistan. Aga,
mis see...»
«Teisse puutub? Puutub küll ja otseselt. Nad küsisid just
teie kohta... Nii vot.»
«Minu kohta? Ja teie käest? Ma ei saa aru...»
«Aga võiksite saada. Mina olen medalitega mees, Berliinis
käinud ja nii edasi. Nende arvates tähendab see kuulekust riigi
ees. Minu jaoks on medalid aga auasjad ja au ei tähenda tagaselja
urgitsemist. Nad ütlesid, et te saavat välismaalt kirju. Et nagu
liiga palju või nii... Ja teadsid, et ma teie juurest ikka vahest
läbi astun. Ja palusid, et ma... noh, oleksin ise üks suur
kõrv... Mõistate nüüd?»
Antikvariaadi raamaturiiulite vahele sigines vaikus. Siis pahvatas pan
Grpowski naerma. «See on ju mingi jaburdus!»
«Ärge öelge nii! Välismaa on ikkagi välismaa. Mina
teie kirjade aadresse küll ei vaata, aga nemad ütlesid, et
Lääne-Saksmaalt saate liiga palju kirju. Ja kirjutate ise sinna
ka. Ning välismaal käite tihti. Mitte, et ma ise milleski
kahtleksin või teid süüdistaksin -- tulgu Pliuszicze
jumalaema mulle tunnistajaks! Aga sakslased, teate... on sakslased.»
«Kõik me oleme ühesugused inimesed.»
«Seda ütlevad kõik! Aga seltsimehed palusid mul teiega
poliitikast juttu teha... Et mida te sellest ja tollest arvate... Palusid
valvel olla.»
Grpowski raputas pead ja vaatas kirjakandjale siiralt otsa. «Kas te
malet mängite, pan Bartkowiak?»
«Malet? Olen mänginud, poisikesena sai käigud ära
õpitud, aga ega ma neid enam mäleta.»
«Tuletage meelde, see on suurepärane mäng. Mina mängin
malet kirja teel.»
«Kuidas kirja teel?»
«Aga vot nii, et teed käigu, kirjutad selle üles ja saadad
vastasele...»
Ja Grpowski selgitas kirjakandjale kirimale sisu, otstarvet ja võlu.
Jutu käigus pan Bartkowiaki nägu selgines ja muutus isegi
rõõmsaks. Ah siis selles oli asi!
«Aga kirimale käigus sigineb palju sõpru. Tihti juhtub
keegi niisama kirja kirjutama ja paneb selle koos käiguga posti. Ja
minul on huvi maailma kõigi keelte vastu. Nii ma siis palun neil oma
keeles kirjutada ja tõlgin siin sõnaraamatutega --
antikvariaadis liigub ju neid palju. Nii siginevad sõbrad,
sõbrad kutsuvad külla. Kuid kardan, et poliitikast pole teil
tõesti mõtet minuga juttu teha, ma ei erista Vietnami
sõda olümpiamängudest. Minu maailm on vanad
raamatud.»
«No kuulge, pan Grpowski,» ütles kirjakandja etteheitvalt,
«ega te siis tõesti arvanud, et ma teie järele nuhkima
hakkan. Sõjamehe au ja medalid on mulle selleks liiga palju
väärt! Mina lihtsalt hoiatasin teid.»
«Ja ma olen teile selle eest väga tänulik. Siiralt ja
südamest. Aga muretsemiseks pole teil mingit põhjust,»
kinnitas antikvaar.
«Ma polegi muretsenud... Aga hingel hakkas ikkagi kuidagi kergem. Enne
jõule vaja kõik südamelt ära rääkida, eks
ole? Ei olnud minul plaaniski teie järele luurama hakata, sõja
ajal sai seda tehtud küll. Ja oma tunnen ma kohe kaugelt
ära...»
Ta vaikis hetkeks, rüüpas lonksu teed ja küsis siis:
«Ega te kellelegi ütle, et ma...»
«Olge mureta. Ma juba ei mäleta, millest me õieti
rääkisime, Lemist vist ja «Potopist»...»
«Õige, jah!» tuli pan Bartkowiakile jälle rariteet
meelde ja ta kujutas ette, kuidas raamatu kodus riiulisse seab,
täpselt sinna tema õigele kohale -- kõige esimeseks.
«Ma vist hakkan nüüd ka liikuma. Ärge siis pange
pahaks.»
«Ei tule pähegi!»
Uksel kirjakandja seisatas, kohendas oma postipauna ja ohkas: «Sedasi
on siis lood... Keerulised on need asjad minu jaoks. Ühest
küljest oleksime nagu kõik ühe asja eest väljas, aga
teisest küljest... Saa siis aru, kus tänapäeval see hea ja
halb, kes on kuri vaenlane, kes on oma.»
«Selles, pan Bartkowiak, on teil tuline õigus,»
nõustus antikvaar. «Olen teiega täiesti solidaarne.»
Ukse kolksatades aga kadus Grpowski näolt muretu naeratus, ta avas
sahtli ja võttis sealt saabunud kirjad. Üks neist oli
Lääne-Saksamaalt, teine Portugalist. Ta läks taharuumi, kus
seisis malelaud, ning uuris ümbrikke. Osav töö, väga
osav töö! Poisid julgeolekust on oma meetodeid täiustanud.
Kuid ikkagi rääkisid pisut pehmed liimikohad ja liigpaljud
sõrmejäljed, et kirjad olid avatud ja läbi loetud. Kirjad
sisaldasid tõepoolest malekäike ja sõbralikke
tervituskirju ega sõnagi poliitikast. Ometigi tõmbas Grpowski
kulmu kipra, kui neid luges. Tähed, numbrid ja laused omandasid hoopis
teise tähenduse. Ja need panid teda muretsema. Mõtlikult
liigutas ta laual malendeid, vaatas kujunevat situatsiooni ning pomises
endamisi vandesõna.
Julgeoleku huvi tema tagasihoidliku isiku vastu oli ähvarduste
kõrval, mille ta kombinatsioonidest ja kirjadest välja luges,
köömes. Kuid ometi midagi sellist, mille üle tuli
mõelda, millega tegeleda. Samas oli kirjakandja visiit andnud
põhjust ka rahuloluks. Lõpuks ometi olid ennast ära
tasunud sõbralikud suhted pan Bartkowiakiga! Nad ei mõtle ka
kunagi midagi uut välja, ümises Grpowski endamisi. Rindemees,
sõjavang Siberis, siis Poola korpuses, Berliin, medalid... ilmselt
ka sidemed vastuluurega. Just selliseid mehi sokutas Poola julgeolek
kirjakandjateks, kingseppadeks, rahvale lähedale. Nende ausate meeste
südametunnistusele sai rõhuda, neid kasutada. Oleks imelik, kui
nad poleks alustanud vanast pan Kazimierz'ist. Varsti võib oodata
kedagi joviaalset, kuid pisut häbelikku ja salatsevat
härrasmeest, kes tunneb huvi uuema välismaise literatuuri
üle. Juhuslikult on hiljuti naasnud komandeeringust Pariisi ja toob
mõne välispoolaka keelatud raamatu... Et kas sellele oleks
ostjaid? Et kas tuntakse huvi? Ei? Aga võiks tunda, raamat on seda
väärt... Nii see algab ja kestab paar kuud. Kestab siis, kui
midagi ei leita. Oli imelikki, et ta seni polnud luubi alla sattunud.
Kontroll tuleb üle elada, mõneks ajaks tegevust tagasi
tõmmata. Puhata, kurat võtaks! Varsti on jõulud,
tuleks kaarte hakata saatma...
Ja nüüd meenus talle kolmas ümbrik. Legnica postitempliga
kiri. Ta polnud ennist korralikult saatja nimegi vaadanud. Grpowski
läks tagasi ametiruumidesse, tõstis laualt ümbriku ja
uuris seda tähelepanelikumalt. Muidugi! See oli kiri tema emapoolselt
täditütrelt Maryszialt, kes elas Legnica lähedal ühes
väikses asulas, mille nimegi oli ta ammu unustanud. Nad olid ammu
kohtunud, viimane kord vist viis aastat tagasi kellegi pulmas. Hiljem oli
ta kuulnud, et Maryszial läheb hästi, on valitud
alevinõukogu saadikuks, kuulub valitsevasse parteisse ja osaleb
aktiivselt ametiühingus. Aga nad polnud kunagi üksteisele
kirjutanud. Aga nüüd:
Kallis Mieczislaw!
Oled vist üllatunud minult kirja saades, kuid loodan, et üllatus
on meeldiv. Miks kirjutan? Miks ikka kirjutatakse... Ära
nüüd arva, et tahan sulle Tatjana kirja saata! Lihtsalt istusin
ühel õhtul väsinult maha (päeval oli tööd
kole palju!), avasin perekonnaalbumi ja vaatasin vanu fotosid. Nutt tuli
peale, ausõna. Olen viimasel ajal igasugu kohustustega nii
koormatud, et sugulaste jaoks pole üldse aega jäänud. Nii
tore oleks teid kõiki jälle näha. Kahjuks ei saa ma
nendegi jõulude ajal Wieszelowkast minema. Inimesed muudkui
käivad abi küsimas ja ma juba olengi selline hea hingega...
Meeletult tahaks Warszawasse sõita, linn pidi olema nüüd
ju nii ilusaks muutunud. Aga ei ole aega. Ka meil on palju muutunud, palju
juhtunud! Millal sa viimati Sileesias käisid, Mieczislaw? Ei
mäleta...? Usun, et meil oleks väga paljustki rääkida,
tead ju, et olen sind alati siiralt austanud ja armastanud, sinu kogemusi
ja elutarkust kuulda võtnud. Ja mõtlesingi siis, et miks ei
võiks sa nendeks jõuludeks siia sõita. Ootan sind
tõesti väga. Tahaks nii teada, kuidas Vlastal ja Katarzynal
läheb... kuid neil pole vist mahti pikka reisi ette võtta.
Kuidas sulle meeldiksid ühed jõulud maal, barszsz, placki
kartoflane, nalesniki, kluski ja kõik kaksteist rooga? Vean
kihla, et pealinnas enam maakombel süüa ei tehta!
Ikka sinu Maryszia
Kummati ei muutunud Grpowski ilme peale kirja lugemist sugugi
lõbusamaks. Maryszial on palju tööd, inimesed käivad
tema juures abi küsimas, neil on külas palju juhtunud... See oli
kirja sõnum ja ülejäänut võis Grpowski ainult
aimata. Maryszial on tema abi vaja! Ja muidugi mitte tema kui antikvaari
või sugulase abi...
Samas, jõulud maal? Aga miks ka mitte! Nüüd, kus ta luubi
alla on võetud, siis mis oleks sobivam kui külaskäik
sugulase juurde. Ja veel millise sugulase juurde -- saadiku ja aktivisti
juurde! Paar nädalat puhkust vaikses külakeses Sileesias?
Maaõhk ja maatoit, kukkede kiremine varahommikul, ahjusoe leib... No
ja Maryszia probleemid muidugi ka.
Tüdruk on endiselt kaval ja nutikas, mõtles Grpowski. Kes
võiks selle kirja järgi aimata, et selle kirjutaja on
tegelikult nõid ja posija, naine, kelles voolab Grpowskite iidne
veri ja kelle külas on juhtunud nüüd midagi sellist, et tal
läheb vaja kvalifitseeritud eksortsisti abi?
Ja loomulikult oli seegi kiri hoolikalt avatud ja läbi loetud.
II
Warszawast rongiga Wroclawi, sealt bussiga Legnicasse, kust vana Janusz ta
«Poloneziga» Wieszelowkasse toimetab... Terve ilus talvepäev
1964. aastast kulub selle sõitmise alla, aga kas polegi ta mitte
mööda armast Poolat nii ammu reisinud? Kas polegi ta nii ammu
näinud ilusaid Sileesia künkaid, kuulnud seda
kummalisekõlalist susisevat murret pidevalt toriseva onu Janusze
suust?
Aga see päev oli seda väärt! Terve pika tee rongis istus
Grpowski vaikselt vaguninurgas ja kuulas mõnu ja huviga, mida
inimesed räägivad. Ja siis kuulas ta kaks tundi onu Janusz't ja
pärast seda oli ta palju targem. Inimesed rääkisid
jõuludest -- nii nagu nad teevad seda igal aastal, arutavad millised
ended täide läksid, millised mitte, kes tegi eelmine aasta
kõige ilusama hälli. Siin -- Edela-Poola maanurgas olid vanad
jõulutraditsioonid erilselt elus ja hinnas. Siin järgiti harda
kohusetundega kombeid, mis linnades ammu unustatud või moest
läinud. Kellel linnas on vaja teada, kas sinu tulevane mees on puusepp
või kingsepp, kas saad mehele või mitte, milline ilm
küünlapäeval on... Abielukaaslaste puudust linnas pole --
nii nagu vanasti maal ja kõik kenad kombed vajuvad unustuse
hõlma. Poznani plikad ei käi naaberkorteri ukse taga pealt
kuulamas (kui juhtud esimesena kuulma sõna «mine», saad
mehele; kui kuuled aga esimesena «seisa» -- siis ei saa).
Warszawa näitsikud ei jaluta jõuluõhtul Visla
äärde ega topi kätt vette. Komme ütleb, et kui veest
juhtub pihku puutükk, on tulevane puusepp, rauajupp tähendab
seppa ja nii edasi. Püha taevas, Vislast mehe elukutset
mõistatavad tüdrukud peaks kõik keemikutele mehele
saama, mõtles Grpowski. Aga maal on vanad tavad elus ja neid
kõiki kuuliski Grpowski rongis. Ühtlasi sai ta ka palju ainest
mõtisklemiseks.
Onu Janusz ei jäänud Maryszia juurde kauaks, talle ei meeldinud
pimedas sõita. Aga Maryszia oli Grpowski tuleku üle kohe
väga-väga rõõmus, andis talle pika mopsuva musi
põsele ja kallistas kõvasti. Ta elas Wieszelowka
peatänavaks kutsutaval uulitsal ühekordses aia, kaevu ja kassiga
majas, elas üksi, sest nii on nõidadele kombeks. Wiedzma
-- loomulikult ei pruugitud seda sõna Maryszia suhtes, keegi ei
kutsunud teda niiviisi, ajad on nüüd teised. Ja võibolla
ka paljud ei teadnud... Aga Grpowski teadis. Teadis, et tema ise ja see
tema linalakk sugulane on iidse võimetega suguvõsa viimased
võsud, kes vanu tarkusi edasi kannavad -- ise moel, kummatigi. Kui
pan Mieczislaw oli kohe peale sõda poisikesena linna juhtunud, sealt
vaimuliku seminarist läbi käinud ja alles siis -- tõsi,
ühe salapärase külalise mõjul -- oma
ettemääratusest teada saanud ja ammustele kummalistele
unenägudele ja tundmustele selgituse leidnud, siis Maryszia...
Maryszia oli oma võimetest teadlik olnud maast madalast. Juba
viieaastasena oli ta uhkelt vastanud, et tema tahab nõiaks saada.
Paljud panid selle muidugi ohtralt loetud muinasjuttude arvele ja
pahvatasid naerma, mõned aga... mõned noogutasid
mõistvalt ja ei tüüdanud tüdrukutirtsu enam. Ei
läinud Maryszia suurde linna õnne otsima, teadis, kuhu ja
milleks saatus on teda määranud, jäi maale. Ja kasutas
kõiki võimalusi, et oma tõelist kutsumust varjata. No
muidugi külas teati, kelle juurde soolatüügaste või
ahtra lehma vastu abi otsima minna, muidugi teati, kelle käest saab
maarohtudest leotisi, mis mõjuvad vabrikuaspiriinist palju paremini,
muidugi teati, kelle käest unenägudele seletust otsida. Aga
Maryszia ei olnud ainult posija... Maryszial oli veel üks imeline
anne, mida Grpowskil endal ei olnud. Kui Mieczislawi teadmised,
võimed ja oskused võisid Kurjaga toime tulla, siis Maryszia
Kosidowska võis seda Kurja näha, ette tunda, ära aimata.
Vahest nimetati seda selgeltnägemiseks, eksortsisid aga kutsusid neid
inimesi Ütlejateks.
Ütleja polnud eksortsist, ei pidanud ta ka nõid olema. Ta
võis olla täiesti tavaline inimene, kel oma andest aimugi pole.
Kuni korraga... Korraga nad näevad! Harilik ametnikust perekonnaisa on
laste ja naisega lõbusõidul, nad peatuvad kena
järvesilma ääres. Lapsed jooksevad vette, kutsuvad isa
järele. Isa on aga kaldal soolasambaks tardunud, tõmbab lapsed
veest välja ja kihutab autoga lähima telefoni juurde. Ta helistab
politseisse: «Kuulge, ma arvan, et siia järve on keegi
uppunud!» Ja järvest leitaksegi... luukere. Kohtumeditsiin leiab,
et uppunu on järves oma saatuse leidnud kakssada aastat tagasi ja enne
on talle kirvega pähe löödud. Ja pereisa ei oska selle peale
sõnagi kosta.
Või jookseb keegi surmani ehmunud inimene jälle politseisse,
hirmuhigi otsa ees, ja nõuab, et üks haud surnuaialt lahti
kaevatakse. Ta ei oska ega saagi oma soovi millegiga põhjendada,
teatab vaid, et jalutas surnuaial sellest hauast mööda ja... Kui
sellest kuuleb eksortsist, kellel on vajalikud sidemed, käivitab ta
ekshumeerimise. Tihti seda ei juhtu, mõnikord aga siiski. Haud
kaevatakse lahti. Tavaliselt leitakse varjusurmas maetu.
Ütleja on vastuvõtuantenn. Ilma saatevõimaluseta. Harva
juhtub, et Ütlejaks sünnib ka nõiavõimetega
inimene. Maryszia oli üks sellistest haruldustest. Ja kohe, kui
Grpowski luges naise kirjast, et inimesed muudkui käivad abi
küsimas; ka meil on palju juhtunud; meil oleks väga paljustki
rääkida, teadis ta, et Ütleja on midagi tundmas,
nägemas, tähele panemas. Ütlejate käest ei võta
eksortsistid teenustasu.
Kolm tundi istusid nad Maryszia piinlikkuseni puhtas köögis,
jõid teed, sõid szpinakit, pirukaid hapukapsa ja
sibulaga, ajasid juttu -- maast ja ilmast, tühjast-tähjast.
Maryszia oli meisterkokk ja szpinakit valmistas ta ka Grpowski
kadunud vanaema Cecilyast paremini. Szpinak on supp, mida
valmistatakse erakordseteks sündmusteks -- kolm tundi aeglasel tulel
podisenud spinat, hakitud loomaliha, kartuliviilud ja rohkelt maitseaineid.
Grpowski sõi kolm taldrikutäit ja tema hing laulis. Kui
kellaaeg hakkas hilisemaks minema, tõi naine välja koduveini
pudeli ja Grpowski pidi sedagi vastu tahtmist mekkima. Maryszia
võttis aga suure kruusi, jõi selle korraga tühjaks ja
vaatas siis sugulasele pikalt otsa.
«Oled sa, Mieczislaw, tähele pannud, et imelikud asjad juhutvad
ikka kolmekaupa korraga?»
Grpowski raputas pead. «Ma ei ole seda kunagi tähele pannud, aga
kui sa nii ütled...»
«On sul linnas praegu palju tööd? Kauaks sa saad
jääda?»
«Nii palju kui tarvis. Võimalik, et ma saan ka siin
töötada.»
«Aga antivariaat?»
«Vlasta hoolitseb selle eest.»
Vlasta oli Grpowski abikaasa, tumedajuukseline slovakitar, kes teadis mehe
tegelikust elukutsest kõike. See oli olnud varane armastus, nad
abiellusid, kui mõlemad olid üheksateistkümnesed.
Sõjajärgseil aastail sirguti kiiresti täiskasvanuks.
Kaheksa kuud peale abiellumist sündis neil tütar.
«Ma tahaks nii Vlastat ja Katarzynat näha, nad peaks olema palju
muutunud...» ohkas Maryszia. «Tervita neid, eks!»
«Ilmtingimata tervitan.»
«Ma tulen teile kunagi kindlasti külla. Siis, kui siin
kõik korda saab,» ohkas Maryszia veelkord. Vein pani ta palged
punetama ja tegi silmad veelgi nukramaks.
«Mis sind vaevab?» küsis Grpowski julgustavalt.
«Kolm asja, kolm seletamatut asja.»
«Ma kuulan sind.»
«Ma ei teagi, millest alustada... Mõtlesin, et kui esitleda
sind oma kauge sugulase pähe, kes tuli siia jõule
veetma...»
«Seda ma ju tulingi!»
«Jah, muidugi... Pisut linnakärast puhkama ja nii edasi.
Äkki räägiks sa nende inimestega ise? Äkki tunned
sinagi midagi...» naine kõhkles.
«Räägi, Maryszia! Mis toimub?»
«Ah, ma ei tea. Midagi on korrast ära. Midagi on väga
korrast ära...»
Sügisel kukkus oma maja katust parandades pan Tadeusz Sidorski ennast
surnuks. Murdis kaelaluu ja oli paugupealt läinud. Selle surma
üle ei kurvastanud eriti keegi. Jah, pan Sidorski oli vanast
mõisnikesoost, oli krahv tegelikult, kuid nüüd ei tahtnud
ega tohtinud seda keegi mäletada. Sidorski oli eluaeg elanud
ihuüksi oma majas, endises häärberis, nüüdseks
kohutavalt lagunenud majas. Okupatsiooniajal oli ta Armia Krajowaga
koostööd teinud, seepärast teda peale sõda ei
puudutatudki. Elas ta tagasihoidlikult, sai pensioni, tõlkis
prantsuse keelest luulet. Ta oleks võinud olla Wieszelowka au ja
uhkus, aga polnud seda mitte. Sest pan Sidorski oli Kuri.
See polnud Maryszia tähelepanek, seda teadsid kõik. On inimesi,
kellest kõik eemale hoiavad, sest nad on õelad, kurjad ja
tigedad. Ometi polnud pan Sidorski pealtnäha sedagi. Ta ei olnud
sarimõrtsukas, ei peksnud naisi ega tagunud kasse jalaga. Ta ei
joonistanud keldris põrandale pentagramme ega pidanud Musta Missat.
Vastupidi -- pan Sidorski käis korralikult kirikus -- pihil isegi --
annetas heldelt koguduse kassasse.
Aga ta oli Kuri.
Tema aias ei kasvanud ükski lill, tema juurde ei jooksnud hulkuvad
koera süüa ulguma, tema katuseräästa alla ei teinud
linnud pesa. Tal ei käidud külas, sest ta ei kutsunud kedagi,
sest keegi poleks niikuinii tulnud. Kust ta möödus, jäid
inimesed kohmetunult vait, kui ta harva mõnele uksele lähenes,
joosti talle lävele vastu, et Kurjust mitte tuppa lasta, ja
räägiti lävel jutud ära. Mõni tundis vanamehe
Kurjust rohkem, mõni vähem. Maryszia tundis seda väga
tugevalt. Mõnikord valutas tal peale pan Sidorskiga kohtumist pea
mitu päeva.
Kukkus pan Sidorski ühel ilusal päeval oma katust parandades
surnuks ja oli puhas õnn, et juhuslik möödakäija tema
laipa märkas, selle tuppa lohistas, silmad kinni vajutas, linaga
kattis ja arsti juurde jooksis. Mõne aja pärast saabus
Wieszelowkasse pan Sidorski ainus pärija -- Jaroslawa Sidorska.
«Ta oli Kuri?» küsis Grpowski.
«Jah. Ta oli Paha. Ja me teadsime seda. Ma ei usu, et ta oleks kunagi
mõne inimese tapnud, vaevalt sõja ajal sakslastki, selleks
oli ta liiga arg.»
«Ja te ei armastanud teda -- ümbruskonna ainsat aadlikku?»
«Armastanud?! Me jälestasime teda. Ja olime vist
õnnelikud, kui ta suri. Ma arvan, et julgen seda öelda.»
«Oli tal midagi viga? Ma mõtlen, kas olid tal topelthambad,
sündis ta hammastega, oli seitsmelapselisest perest, midagi
seesugust?»
«Noh, mitte päris... Tal olid kulmud kokku kasvanud, kuid
see polnud peamine.»
«Kuri inimene... Keegi, kellele keegi midagi ette heita ei saa, kuid
kelles kõik Kurjuse ära tunnevad? Tead, ma arvan, et saan aru,
mida sa sellega mõtled.»
«Ma lootsingi, et sa saad.»
Toas oli vaikne, hubane ja mõnus, akna taga ulgus tuul ja lendlesid
mõned lumeräitsakad.
«Selliseid inimesi on ikka olnud,» sõnas Grpowski
mõtlikult, kui Maryszia jälle veini rüüpas. «Me
nimetame neid Emissarideks. Nii nagu sünnitakse eksortsistideks ja
Ütlejateks, sünnitakse ka Emissarideks. Vaata, Maryszia, igal
inimesel on siin maailmas oma roll -- ükskõik, kas ta teab seda
või mitte. Ega ei peagi teadma... Inimese ülesanne on oma elu
elada, teha seda, mida ta teeb, elada ja olla. Aga sel kõigel on
tähtsus. Iga elu tähendab midagi. Mitte ainult kunstnikud,
väejuhid ja poliitikud ei jäta maailma jälge maha, me
kõik jätame. Ja meil kõigil on mingi
ülesanne.»
«Imelik on see, et Sidrorski oli Kuri -- ma ju tean seda -- aga ta ei
teinud midagi kurja.»
«Ütleme parem, et ei jõudnud teha. Sa mainisid tema
sugulast... Mis temaga on?»
Ja juba kolmandat korda pani Kosidowska ohkas sügavalt.
«Tema ongi see esimene imelik asi... Tal on luupainaja. [Meie
kangelased kasutavad nüüd ja edasipidi 'luupainaja'
tähendamiseks poolakeelset sõna 'koszmar'. Autori märkus.]
Ma tahan, et sa temaga kohtuksid.»
«On's tema ka... Kuri?»
«Jaroszja? Me oleme parimad sõbrannad! Ta tuli maale
tagasi, tuli siia elama -- ta on arst, elas enne Lodzis. Kuid seal on arste
küllaga ja tal sai just suunamisaeg läbi. Siis suri tema kauge
vanaonu Tadeusz, keda ta vist kunagi kohanudki pole. Maja pärandus
talle, ta tuli siia ja talle hakkas siin meeldima ning ta otsustas
jääda. Meie arst pan Kowalski läheb ju järgmisel aastal
pensionile...»
«Ja Jaroslawa elab nüüd ihuüksi krahv Tadeuszi lossis
ja tal on luupainaja?»
«Krahvidest ja lossidest on asi kaugel, sa vist pole seda hurtsikut
näinud.»
«Olen, aga ei mäleta, see oli ammu.»
«Noh, maja on küll suur, kuid kohutavalt käest lastud. Hea,
et pan Tadeusz katuseparandamisega enam-vähem lõpule
jõudis... Aga tasapisi Jaroslawa seal kohmitseb, inimesed
lähevad talle ka heameelega appi -- ilma rahata, ja eks tema siis
vastutasuks neid tohterdab...»
«Luupainaja?» tuletas Grpowski Marysziale meelde.
Naine võttis veel lonksu koduveini ja vaatas suurt seinakella. Pool
üksteist. Siis avas ta oma köögilaua sahtli ja võttis
sealt Wroclawi Kangelaste Allee pildiga taskukalendri.
«Vaata!» ulatas ta kalendri Grpowskile. «Punasega on
märgitud Jaroslawa luupainaja-ööd.»
Eksortsist uuris tähelepanelikult kalendrit -- kui neis päevades
oligi mingi loogika, siis pidi see olema midagi täiesti uut.
«Jaroslawa saabus 15. oktoobril. Esimest korda tuli luupainaja
kümne päeva pärast. Ja siis ilmub umbes
viie-kuuepäevaste tsüklitega kahe nädala tagant. Mis see on,
Mieczislaw? Kuu faasid? Tähtkujud?»
Grpowski raputas pead ja mõmises midagi omaette. «Oled sa teda
valvamas käinud?»
«Jah. Kaks ööd järjepanu istusin ma öö
läbi tema voodiserval. Midagi ei juhtunud. Alles siis hakkasin ma
nende tsüklite peale mõtlema ja kahe peale panime hiljem selle
graafiku kokku.»
«Siis täna peaks olema ju jälle...» hüüatas
mees.
«Peaks, aga ei ole,» sõnas Maryszja järsult.
«Juba eile pidi olema. Jaroslawa arvab, et jõulude
pärast...»
«Kuidas sa tead, et täna ei ole? Minu praktika põhjal ei
saa inimene oma tahtmisel luupainaja käest ärgata...»
«Mul on kokkulepe Jaroslawa naabritega. Kui tema koer öösel
ulguma hakkab -- seni on Graszek seda igal luupainaja-ööl teinud
-- jookseb naabrinaine minu järele. Ja täna hommikul ma
rääkisin Jaroslawaga. Ta oli maganud rahulikult. Jõulud on
lähedal, ütles ta mulle, Õnnistegija on sündimas ja
Kuri hoiab ennast eemale.»
«Ma pean seda kalendrit uurima,» ütles Grpowski. «Ja
siis räägin ma homme sinu Jaroslawaga.»
«Sa peaksid veel paljude inimestega rääkima. Ma ütlesin
ennist, et meil on kolm asja valesti. Üks neist oli luupainaja.
Aga on veel inimesed, kes ei sure ja on... õigemini olid...
mongolid.»
III
1241. aasta märtsikuus, kui Sarmaatia tasandikelt kevadised tulvaveed
taanduma hakkasid, tungis mongolite vägi kahes osas Poolasse.
Võimas oli olnud selle väe tulek steppidest, kaugelt maailma
teisest otsast, tema hoole ei pidanud vastu üski Oriendi riik -- ei
Indias, Hiinas, Horezmis. Varisesid ka Pärsia, Vene vürstriigid
ja ilus Bolgar. Tänase päevani ei oska keegi öelda, miks nad
tulid... ja läksid. Vallutusiha? Rikkusahnus? Soov näha uusi ja
kaugeid maid? Soov kätte maksta põgenenud kumaanidele? Ilmselt
kõike seda ja midagi veel. Esimesena langes Krakow. Poola ja Tshehhi
ühisvägi vapra Boleslaw V juhtimisel ei suutnud linna
päästa. Siis põletati tuhaks Lublin, Chmielnik ja Sandomir
ning liiguti edasi Sileesia peale. Khaanide Baidari ja Kaidu juhitud
väiksem grupeering laastas põhjapoolset Poolat, pühkides
kõik oma teelt. Peavägi Batu enda ja tema ustava marssali
Subüdei juhtimisel suundus kohe lõuna poole Ungari kuningas
Bela vastu.
Aga Legnica oli see Poola linn, mille lähedal väljal kohtusid
Sileesia, Väike-Poola ja Suur-Poola hertsogi Henryku ja Cingiz-khaani
pojapoja Kaidu juhitud väed. Henryku all olid Poola ja Teutooni
rüütlid, Prantsuse templirüütlid, maavägi ning
Goldbergi kullakaevurite habetunud salgad. Kokku arvati neid enne lahingut
olevat 30 000 meest. Ja ootas Henryk veel Boheemia kuninga Wenceslasi 50
000 väge, et koos 20 000 mongoli vastu astuda. Henryk liikus
Wenceslasele vastu, kuid ei teadnud, kus ta täpselt on. Küll aga
teadsid mongolid, kelle luure võõral territooriumil
töötas paremini ja lõikas lähenevad
sõjaväed ära. Kohtuti 9. aprilli hommikul Legnica all.
Nähes mongoleid, jaotas Henryk oma väe neljaks grupiks. Esimene
koosnes mitmest rahvusest rüütleist, mida kamandas Moraavia
markkrahvi poeg Boleslaw; teist -- Suur-Poola ja Krakowi rüütlite
oma juhtis Krakowi Sulislaw; kolmandas võitlesid kõrvuti
sakslased ja poolakad Opole hertsogi Meshko ja Preisi Heppo von Osterni
juhtimisel; templirüütlite ja Sileesia sõjameeste gruppi
juhatas Henryk ise. Lahingu tulemus on teada -- eurooplased löödi
pihuks ja põrmuks. Nende vanuselisel hierarhial põhinev
käsuliin ning rahvusliku kuuluvuse põhjal moodustatav
pooljuhuslik lahingukord ei suutnud vastu seista mongolite
kümmekondadele, sadakondadele ja tuhatkondadele, mis kõik
allusid läbi sotnikute temnikutele ning olid rangelt
distsiplineeritud. Kõik jaoülemad määrati mongolitel
ainult vapruse ja osavuse järgi -- varandus ega päritolu
otsustanud siin midagi. Mongolite pealikud kamandasid mehi lippudega ja
võisid olla kõikjal lahinguväljal; rüütlite
ohvitserid olid oma meeste kõrval, kergelt äratuntavad ja
seetõttu ka kergelt tapetavad. Mongoleid ei huvitanud paladiinide
unistus -- võimalus vapralt ausurma surra. Tähtis oli
võit, mitte see, kuidas see tuleb. Tuhanded kilomeetrid itta
jäänud steppi, metsa ja kõrbeid olid neid õpetanud
säästlikult oma ressursse kasutama ja suuremaarvulise vaenlase
vastu võitlema. Eurooplased kandsid raskerelvastust, mis
võimaldas edukalt võidelda lähivõitluses, olid
raskeis turviseis. Mongolid olid väga kerge turvisega, vibudega ja
kergete mõõkadega. Nende relv oli kiirus ja
manööverdusvõime. Asiaadid ei kasutanud
lahingukäskude andmiseks trompeteid -- vaid ainult mongolite silmale
arusaadav lipuviibutus ja tolmupilv ning kabjaplagin pöördub
teise suunda, möllates keeristormina eurooplaste ümber. Trompetid
annavad disharmoonilised käsud ümbergrupeerumiseks, aga kiire
ratsavägi ründab juba teisest küljest.
Kõigepealt piirati ümber Boleslawi vägi, kes jäi
mongoleid lähivõitlusesse ootama. Mõõgaduellide
asemel said nad aga lugematu arvu noolepilvi. Boleslawi vägi hukkus.
Siis tungisid mongolite peale Sulislaw ja Meshko ja vallutajad paisati
põgenema! Ometi mongolite vägi nagu oleks hetkeks tardunud ja
nende ridadest ratsutas poolakate poole keegi mees, kes karjus nende
emakeeles -- Byegaycze,byegaycze -- 'põgenege'! Meshko
käskiski taanduda, mida nähes Henryk ajas oma ratsaväe
mongolite peale. Peale lühiajalist võitlust hakkasid mongolid
jälle taanduma.
Ajaloolased arvavad, et eurooplased langesid siin asiaatide lahingukavaluse
ohvriks. Euroopa uhkete kuningakodade rüütlid ei tundud
vale-põgenemist kui taktikalist võtet. Au oli kõik,
mis tähendas! Aga pöörates pealtnäha meeleheitlikule
taganemisele, meelitasid mongolid rüütliväe oma kannule ja
lahutasid nad maaväest. Seejärel pöördus taganev
vägi ümber ja korraga olid rüütlid
piiramisrõngas, sest ka külgedelt lähenesid neile
ratsanikesalgad, kes ei hakanud nooltega pantserite kallal mässama,
vaid lasid hobuseid. Jalameheks tehtud rüütlid oli kerge saak.
Siis lasti veel lahinguväljale suitsu -- eurooplaste jala- ja
ratsaväe vahele. See arvatakse olevat hiinlaste kavalus.
Rüütlivägi sai haledalt lüüa, Henryku pea raiuti
põgenemisel maha.
Vastavalt vanale kombele lõikasid mongolid kõigilt tapetutelt
kõrva. Neid saanud kokku üheksa suurt kotitäit --
kakskümmend viis tuhat tükki.
Seejärel pöörasid mongolid oma väe lõunasse,
ühinesid Batuga, rüüstasid Tatrat, Boheemiat ja Ungarit ning
naasesid steppidesse. Igaveseks, et mitte kunagi enam tagasi tulla.
Seda kõike meenutas 1964. aasta 20. detsembri ööl
Mieczislaw Grpowski, kui ta Maryszia pisukeses tagakambris
küünlavalgel kaasavõetud raamatuid ja kalendrit uuris.
Naine oli läinud juba ammu magama ja ühtki Jaroslawa naabrit ei
ilmunud. Luupainaja puhkas täna. Aga Grpowski ei saanud veel puhata,
sest Maryszia jutustus Ulan-Batori Teaduste Akadeemia arheoloogide
hiljutisest ekspeditsioonist Legnica lähedale oli temas jälle
meelde tuletanud vanad lahendamata mõistatused.
Raamatukogutäied teoseid on kirjutatud mongolite kallaletungist
Euroopasse ja kõik ajaloolased on osanud osavalt mööda
vaadata Grpowski jaoks kõige olulisematest küsimustest.
Teist korda tulid mongolid 1964. aasta 12. juulil. Neli teadlast, neli
ajaloolast-arheoloogi, hulganisti üliõpilasi Legnicast ja
Wroclawist, paar dotsenti Warszawa Ülikoolist. Maryszia kui
külanõukogu saadik oli määratud neid tervitama.
Legnica lahinguväli jäi Wieszelowkast viie-kuue kilomeetri
kaugusele. Nad kaevasid, leidsid lugematus koguses nooleotsi,
mõõgapidemeid, konte, rõngashamejuppe -- kõike,
mida võis arvata, et nad leiavad.
Aga ei leidnud nad seda, mille järele olid tulnud. Ei leidnud
lahendust Legnica välja mõistatustele. Või kui
leidsidki, siis... pagesid nende eest.
Raskustega oli Maryszia suutnud meenutada ühe mongoli teadlase nime --
Kadzhimurat Tebgezkulat. Tegelikult oli ta uiguur ja üldsegi mitte
ainult arheoloog (kuigi natuke seda ka!) vaid Mongoolia parim shamaan ja
eksortsist. Nad polnud kunagi kohtunud, polnud ka «kirimalet»
mänginud, kuid Grpowski oli lugenud tema traktaati Gobi libarebastest.
Kadzhimurat oli üks «vennaskonnast», üks nende hulgast.
Ja tema ei saanud siia tulla nooleotsi kaevama.
Ulan-Batori teadlased põgenesid Sileesiast kaks nädalat enne
ametlikku tähtaega, jättes labidatega üliõpilased
hämmastunult käsi laiutama ja Warszawa dotsendid pabinasse
ülekuulamiste pärast vennasrahva halva kohtlemise eest.
Lõpuks kirjutati ilmselt kõik asiaatide veidra meelelaadi
arvele, kaevandid aeti kinni ja mindi muuseumitesse nooleotsi mudast
puhastama ja katalogiseerima.
Maryszia oli näinud Kadzhimurati mongolite lahkumise päeval.
Ütleja tunneb Võimetega inimese tavaliselt ära -- juhul
kui Ütleja on ka ise pisut nõid, nagu Maryszia oli. Sadas
vihma, nad seisid hetkeks Legnica väljal üksteise vastas --
lühike naine ja temast veel lühem mees -- ega pannud hoovihma
tähelegi. Nad mõlemad tundsid hirmu. Vigases vene keeles oli
mongol Maryszialt küsinud:
«Kas sa elad siin?»
«Jah,» oli Maryszia vastanud.
«Kas sa tead, et siin Kuri?»
«Ma tean. Aga ta elab siit kaugel.»
«Ei, siin. Siin on Neljakümne Ida Musta Vaimu üks
Värav. Tead, mis see on?»
Loomulikult Maryszia ei teadnud. Kuid Grpowski aimas, mida uiguur selle all
mõelda võis.
«Mina liiga nõrk,» oli uiguur edasi rääkinud.
«Pole õiget asja kaasas. Aga siia jääda ei saa,
hakkab külge, juba teab minu nime... Kaua ei ela enam.»
Ja Mongoolia teadlased põgenesid Sileesiast, sest teadsid, et vana
shamaan ei valeta ja kui siin midagi karta on, siis, siis on see
tõeline. Neist jäi maha külm hirm, mida Ütleja
Maryszia siiani enda sees kandis.
Mida mongolid otsisid Legnica väljalt? Mida lootis siit leida Ida
üks parimaid eksortsiste? Ilmselt lahendusi nendele samadele
küsimustele, millest ajaloolased aastasadu oma distsipliini prestiizhi
huvides (ajalugu peab ju suutma kõike seletada!) mööda
vaadanud ja mis Grpowskilegi alati peavalu valmistanud.
Kes oli see saladuslik võõras, kes sööstis Poola
väe poole ja anus neid põgenema? Kui mongolid kasutasid
taganemist kui sõjakavalust, siis miks oli neil vaja oma
jälitajad põgenema ajada?
Miks otsustas Meshko taganeda, kui seni oli kõik hästi
läinud? Miks hakkab põgenejaid jälitav vägi mingi
ilmselt sabotööri hädakisa peale taganema?
Kust võlusid mongolid selle suitsu, mis eurooplaste ridades paanikat
tekitas? Kirjutada see hiinlaste sõjakavaluse ja tehnika arvele oli
pelgalt tõestamata oletus.
Mongolid tungivad Poolasse, olles enne terve talve Vene steppides
jõudu kogunud ja taastunud, olid saatnud oma spioonid Euroopasse.
Nad teadsid, mis neid ees ootab. Ja nad võidavad poolakate ja
sakslaste ühisväe, löövad selle pihuks ja
põrmuks. Nende ees on valla Põhja-Euroopa avarad
tasandikud, kust nende ratsavägi kerge vaevaga läbi läheks.
Ees on rikkad saksa väikelinnad, ohtrasti kerget saaki.
Aga mongolid pööravad oma ratsud lõunasse, kaovad
Poolast ja ronivad Tatratesse ja edasi mägisele Balkanile,
Dalmaatisaase ja Horvaatiasse, purustavad nagu möödaminnes
ungarlased ja kumaanid, ning kaovad tagasi steppi. Ei raasugi vallutajate
ja võitjate käitumisest, mis neile Venemaal ja Aasias nii omane
oli. Ei jäeta alistatud maadele garnisone ega asevalitsejaid.
Miks nad ei rüüsta kaitseta rikkaid Saksa linnu, vaid ronivad
vaesemale maale ja pealegi mägedesse?
Nagu oleksid nad oma ülesande Euroopas täitnud.
Peale lahingut Legnica väljal jõuab Prantsuse kuninga Louis IX
juurde põgenenud Templirüütlite saadik. Ta ütleb oma
kuningale, et ei enam ühtki piisavalt tugevat väge seisa
mongolite ja Prantsusmaa vahel -- maa on kaitseta ja vallutajatele valla.
«Seega,» vastab Louis, «saadame meie tatarlased tagasi
Põrgusse, kust nad tulnud on, või saadavad nemad meid
Paradiisi.»
Euroopa kuningakojad vahetavad omavahel ärevaid kirju. Kõik
kutsuvad kõiki appi, tatarlased on korraga kõigi pealinnade
väravate all. Kuid mingeid väegrupeeringuid ei sünni,
ühisväed jäävad loomata. Hirm on liiga suur, et kaugele
sõjakäigule minna -- Poola kogemus on õpetlik.
Ükshaaval hertsogiriike noppides vallutanuks mongolid peagi poole
Euroopat.
Vallutanuks... Aga ei teinud seda.
Eksortsistide Liiga oli alati arvanud, et mongolid tõid midagi
Euroopasse ja siis lahkusid. Jättes maha oma «kingituse».
IV
21. detsembri hommik oli soe ja vihmane, eelmise õhtu lumest polnud
jälgegi. Kogu Wieszelowka teadis juba, et pani Marysziale oli
pealinnast sugulane külla sõitnud, seetõttu oli nende
tee Sidorski maja juurde aeglane. Ikka pidasid inimesed neid kinni,
küsisid uudiseid, soovisid Warszawa panile häid jõule,
tegid ristimärgi, pärisid tervise järele. Grpowski tundis
ennast esmalt oma talvepalitus ja kunstnahas kaabus väga pentsikuna,
liiga linnalikuna, et kohalike usaldust võita. Kuid Wieselowka
külaelanike usaldus Maryszia vastu murdis kõik tõkked --
ta võeti kiiresti omaks.
Tee oli kitsas ja porine, seda ääritsesid ühekordsed puust
valgeksvõõbatud tüüpilised Lõuna-Poola
talumajad, tihedalt tee ääres reas, kõigil kirevad
jõuluvanikud aedadele riputatud, tänavaranurkadel ja platsidel
seisid ehitud kuusepuud. Puuokstel rippusid õunad, pähklid,
kommid. Vanikud olid tehtud samuti kuuseokstest, nendel puust ehted.
Sileesias armastati kõige rohkem kolme kujundit -- süda,
teekannu ja inglit. Süda sümboliseeris armastust, teekann
külalislahkust ja ingel igavest elu. Kahte esimest väärtust
koges Grpowski siin igal sammul, kolmandat võis ta ainult
kõigile soovida. Majade ümber olid tokkidest ehitatud madalad
aiad. Usuti, et kui tüdrukud jõuluõhtul kirikusse
lähevad, silmad rätiga katavad ja pimesi aiateibaid katsuvad,
võivad nad oma tulevase mehe iseloomu ette aimata. Kui teivas juhtub
olema sirge ja sile, on seda ka abikaasa iseloom. Kõver ja kare
teivas tähendavat kohmakat ja tigedat meest. No räägiti
muidugi ka, et tokid mitte ainult iseloomu ei näita...
Jõulud on Poolas perekonna kogunemise ja järelemõtlemise
aeg. Ja Jõuluöö on ikka veel imettegev öö.
Loomad võivad inimkeeli rääkida, inimesed saavad
võime tulevikku ette näha. See, mis jõuluõhtul --
Wigilial -- ennustatud, läheb alati täide.
Rahvas külatänaval oli rõõmus, elevil ja
heasüdamlik. Siiski ei veedetud tänaval niisama aega --
kõik olid kuhugi tormamas ja askeldamas. Wigilial
süüakse vana kombe kohaselt kahteteistkümmet rooga
järjest -- tähistamaks iga kuud aastas. Ja kuna poes oli
produktidega kitsas nagu alati, tuli rohkem rõhku panna isiklikele
varudele. Mida polnud endal, seda võis naabri käest hankida.
Kuna liha niikuinii lubatud ei ole, oli rahval ka lihtsam. Wigilia
toidud tuli kõik koguda aiast, jõest, põllult.
Kaksteist toitu on perenaisele raske katsumus ja nende ettevalmistamisega
oldi juba ametis. Mehed tuulutasid maju, parandasid kõike, mis
parandamist vajas, igalt poolt kostus haamrilööke. Korstendest
tõusis paksu suitsu, õhk oli selle vingust paks. Suuremad
majapidamised pidid suurpuhastusega juba mitu päeva enne 24.
detsembrit algust tegema. Tava ütles, et Wigilial tuli kogu
maja hoolega puhtaks küürida -- kurjusejõud
jäävad elama just kohtadesse, mis mustaks jäetud. Naistele
tähendas see ka kogu riide- ja pesutagavara pesemist.
Varahommik oli juba möödas, see tähendas, et inimesed olid
kirikust tagasi. Nelja advendi nädala ajal, mis sümboliseerivad
nelja tuhandet aastat maailma loomisest Kristuse tulekuni, peetakse kirikus
igal päeval kell kuus hommikul missat -- Roraty'it. Advendi
usuline rangus pidi inimesi aitama psüühiliselt ja vaimselt ette
valmistada. Tegelikult oli see komme Kristusest palju vanem -- talvist
pööripäeva peeti iidsetest aegadest saati imettegevaks ja
just neil lumevabadel pikkadel õhtutel tehti talveks ettevalmistusi.
Ja Swiety Mikolaj tõi usinatele ja virkadele kingitusi.
Nähes kogu seda rõõmsat askeldamist tahtis Grpowski
ennast samuti muretult ja lõbusalt tunda. Kuid ei saanud.
Luupainaja, Mongoolia teadlased ja surmast keelduvad surnud tegid ta meeled
ärevaks.
Sidorski maja -- või loss, nagu Grpowski seda ennatlikult kutsunud
oli -- seisis küla peatänavalt mõnisada meetrit eemal.
Kunagi oli tee ja maja vahele jäänud park, nüüd oli see
maha raiutud. Kändude taustalt avanes räämas hoonele veelgi
kõledam vaade. Kunagi võis see olla täiesti
vääriline aadlimaja, nüüd aga... Pikk ühekordne
maja, millelt krohv langenud, osad aknad laudadega kinni löödud,
aed viltu vajunud.
Jaroslawa koer jooksis neile kaugele vastu, haugatas rõõmsalt
Maryszia poole, nuuskis uudishimulikult Grpowski püksisäärt
ja pärast lühikest järelemõtlemist haugatas ka temale
kutsuvalt, kuid kergelt hoiatavalt.
Jaroslawa Sidorska oli aga kõige ilusam naine, keda Grpowski kunagi
näinud oli.
Tal oli kitsas, murest kahvatuks vajunud nägu, heledad juuksed,
pisikesed huuled, vilavad silmad, mis Grpowskit lugupidavalt, abiotsivalt
ja malbelt uurisid. Eksortsist kujutas selgelt ette, kui elavad ja
rõõmsad need silmad võiksid ja peaksid olema.
Naine oli temast peajagu pikem -- keskmist kasvu seega -- ja tema
käepigistus soe ja südamlik.
«Ma ootasin teid,» ütles ta lihtsalt. «Maryszia
ütles, et te tulete, ja ma kutsusin teid koos juba ette
külla.»
«Ma juba rääkisin talle,» sõnas Maryszia
vaikselt. «Ta teab, ta tuli sind aitama.»
Jaroslawa kohmetus viivuks, kuid kogus ennast kiiresti. «Mul on mingi
haigus ja ei suuda sellele kuidagi ravi leida. Maryszia proovis ka, aga
edutult. Ta ütles, et teie võiksite sellest jagu saada... Aga
te pole arst.»
«Ei, ma ei ole arst,» kinnitas Grpowski. «Ja võibolla
pole teie ka haige.»
Ta ei lisanud, et luupainaja võib olla hullem nii mõnestki
haigusest.
Nad läksid majja. Kohe tungis Grpowskile ninna tugev
pesupulbrilõhn. Jaroslawagi oli läbi viimas suurpuhastust,
eeskoda oli kraami täis kuhjatud, elutoas toolid laudadele
tõstetud, põrand veel kergelt märg. Nad suundusid
kööki, kus pliidil kees suur pesukatel. Köök oli lai ja
avar, aknad tänava poole, keset ruumi suur laud, millel hulganisti
hoidistega purke. Oli selge, et need olid kohalike annid oma uuele arstile.
Vaevalt vanale pan Sidorskile jõuludeks midagi toodi... Aga mitte
maja polnud Wieszelowka elanike jaoks kuri, vaid selle endine peremees.
«Ma ei tea, kas Maryszia ütles teile, et otsustasime
Wigilial siin koos olla -- kaks üksikut vanatüdrukut, nagu
me oleme. Loomulikult olete teiegi palutud. Ma sain aru, et jääte
jõuludeni?»
«Jään senikauaks, kuni panile vajalik. Kasvõi
kolmekuningapäevani.»
Nad võtsid istet ja Jaroslawa valas neile kuuma vaarikateed, pakkus
kõrvale sooje seene- ja kapsapirukaid. Grpowski sai aru, et naine
oli väga vara ärganud ja külaliste ootuses küpsetama
hakanud. Jõuluajal pidid kõik tulnukad kostitatud saama,
näljasena lahkuv külaline viib ka majaõnne. Ja pierogi
kapusta z grzybami pärast jäi Jaroslawal hommikul kirikus
käimata.
«Kas pani on nüüd jõudnud päriselt ära
kolida?» küsis mees pirukat hammustades.
«Kaugeltki mitte. Lodz on ju nii kaugel. Mööbel, vaibad,
majakraam on kõik veel saabumata. Pean seni vanaonu pärandiga
läbi ajama. Noh ja loomulikult naabrid laenavad üht-teist. Mind
on siin nii hästi vastu võetud... Hoolimata, et onu Tadeuszi
siin eriti ei sallitud,» sõnas Jaroslawa ja vaatas kiiresti
Maryszia poole.
«Jah? Rääkige mulle sellest,» palus Grpowski.
«Need on vaid mõned üksikud vihjed. Päris alguses
vaadati siin minugi peale viltu, aga kuidagi on see suhtumine muutunud.
Maryszia rääkis mulle tegelikult, et onu Tadeuszi peeti siin nagu
kurjaks inimeseks või niimoodi... Teda ei sallitud, ma ei teagi
mispärast. Ta pole kellelegi kunagi liiga teinud...»
«Kas pani tundis hästi?»
Jaroslawa võitles pisaratega. «Ei, tegelikult mitte. Me olime
küll ainsad sugulased, kuid ei käinud läbi, ei saatnud
kaarte ega midagi. Ma polnud isegi iialgi Wieszelowkas varem käinud.
Muidugi ma teadsin, et ta siin elab, aga ta oli midagi väga kauget.
Ilmselt oli ta oma üksindusega harjunud. Leppinud põlatu ja
tõrjutu rolliga ega söandanudki enam inimestega läbi
käia. Teate, mul on temast nii kahju... Olete te tema pilti
näinud?»
Grpowski raputas pead ja Jaroslawa jooksis tahatuppa.
«Kui palju ta sinust teab?» küsis Grpowski kiiresti ja
vaikselt Maryszialt.
«Arvab, et olen heade meedikuvõimetega iseõppinud
rahvaarst. Et mind posijaks kutsutakse, arvab ta vanade eelarvamuste hulka.
Ta on kõrgharidusega neuroloog, usklik peale selle, ma pole talle
kunagi rääkinud, et luupainaja, mida tema mingiks seletamatuks
haiguseks peab, võib tegelikult olla...»
«Tema vanaonu?»
«Jah. Ma arvan, et see on võimalik, ent ei suuda neid
intervalle kuidagi seletada...»
«Mina ka veel mitte.»
Jaroslawa naases, hoides käes raamitud portreed, mida ta käigult
tolmust puhastas. «Vaadake siis seda vana õelust,»
ütles ta pilti Grpowskile ulatades.
Raam oli nikerdatud ja peitsitud tammepuust, sajandialguse töö.
Pilt ise fototehnika ja ülikonnakrae järgi hinnates
viiekümnendate keskelt. Mehe silmad vaatasid nukralt ja sügavalt
Grpowskile otsa, nagu tahtnuks millegi eest andeks paluda. Puhamaskulmud
olid nina kohalt kokku kasvanud. Tal olid pikad hõredad hallid
juuksed, mis kiilaks tõmbunud laubalt olid kammitud kahele poole
lahku ja langesid kergelt kooldudes õlgadele. Loppis põsed,
aimatav lott lõua all, kortsud silmade all, piklik ja kuidagi lodev
peakuju, pisut pungil silmad. Buldoginägu. Mehe ilme oli
sügavtõsine ja ükskõikne.
«Onu Tadeusz,» ütles Jaroslawa. «Krahv. Kuri inimene,
kes tõlkis prantsuse luulet ja kukkus surnuks oma katust parandades,
sest külas polnud kedagi, kes oleks tulnud talle redelit hoidma. Ta
kirjutas ka ise luuletusi...»
«On teil need alles?» päris Grpowski.
«Ei. Ma põletasin need.»
«Miks?»
«Ma pidin. Ma ei oska täpselt öelda, miks, aga ma tean, et
pidin seda tegema, tean, et see oli tema soov. Kuid mul on mõned
salmid meeles.» Ja ta sulges silmad ja luges aeglaselt:
«Ühel päeval, kui ronk laulab
Ühel päeval, harilikul
hinga sügavalt ja unusta
kogu kurjus
kogu maailma õelus
unusta ja ela edasi
nii lihtne see ongi
kui ronk laulab
siis ei jää enam
kurjust
Või siis:
Keerad lahti luku, päike paistab sisse
kiirgab kirstu valgust, kirstu imelisse
suudleb kuumalt silmi, ootab sinu otsust»
Nad kõik vaikisid ja Jaroslawa nuuksatas. «Tal oli palju
luuletusi. Kõik endale kirjutatud, enda poole pöördumised,
kantud mingist piinast ja valust. Ta pole neid kuhugi saatnud, ei
proovinudki avaldada. Ja mina teadsin, et pean nad põletama. Mulle
tundus, et siis saab ta päriselt lahkuda, sest nendes luuletustes oli
kogu tema hing. Ma näitasin neid luuletusi ka isa Wojtechile ja tema
ütles, et need on head luuletused. Mitte kirjanduslikult, aga sellised
helged ja puhtad. Õiged. Tema ka ei mõista, miks onu Tadeuszt
kurjaks peeti.»
Grpowski pani portree käest ja hammustas mõtlikult pirukat. Ta
polnud luuletusi kunagi mõistnud ega pidanud neid adekvaatseks
materjaliks inimhinge tõlgendamisel. Liiga palju hämu
võisid segased luulemõtted kokku kuhjata -- hämu, mille
sümbolistliku kuhila alt on raske tegelikke motiive mõista. Kui
ta oli suu tühjaks söönud, küsis ta: «See teie
haigus... Te teate, et Maryszia kutsub seda luupainajaks?»
«Mulle ei meeldi see nimetus. Vanadel aegadel peeti kõiki
tõvesid kurjade kollide poolt tekitatuks. Ometigi on kõigele
hiljem meditsiiniline põhjendus leitud.»
«Mina ei ole arst ja mind ei huvita kardiogrammid ja röntgenid.
Muide, kas pani vanaonu oli terve?»
«Minu teada küll. Ta lihtsalt libastus redelil, kui te seda
mõtlete. Ta parandas katust... Tema tegi ju ka Wigilia'ks
ettevalmistusi, ta nii armastas jõule, ootas neid. Kuidas saab
inimest, kes jõule armastab, kurjaks pidada?»
Grpowski vahetas Marysziaga pika tähendusrikka pilgu.
«Räägime nüüd parem luupainajast,» pakkus
Grpowski. «Mul on siin üks graafik, mille te koostasite. See on
üsna ebaharilik, lubage mul öelda. Luupainaja ilmumine ei allu
ühelegi looduslikule või astronoomilisele seletusele. Tal on
oma sagedus, millest ma aru ei saa. Ja kui soovite seda haiguseks pidada --
lõpuks on see teie enda asi -- siis proovige seletada haigust, mis
alati reedeti ilmub ja neljapäeviti kaheks nädalaks kaob.»
«Aga eile ja üleeile...» sekkus Maryszia.
«Ja just -- enne jõule teeb väikse pausi.»
«Jõulud, meie Õnnistegija Sünnipäev...»
«Ei puutu üldiselt asjasse. Te olete ju ülikooliharidusega!
Mis lugu võib luuvalul olla väidetavalt kaks tuhat aastat
tagasi sündinud juudi kultuuri- ja ühiskonnategelasega? Katsuks
leida ikka pisut maalähedasema seletuse. Niisiis, mida see meie
luupainaja endast kujutab?»
Jaroslawa sulges silmad, hingas tugevalt sisse, tõmbus viivuks
taburetil sirgu ja lõdvestus siis. Ettevaatlikult seadis ta
sõnu ritta. Nagu ideaalne patsient arsti juures --
rääkides püüdlikult ainult asjast.
«Alguses ma nagu ei pööranudki sellele tähendust --
võõras koht, külmad ilmad, ärevus... Ikka juhtub,
et siis halvasti magatakse. Alles mingi aja pärast, kui valu
öösiti tugevnes, hakkasin tagasi mõtlema ja
mõistsin, et kannatan juba ammu...»
«Tähendab, alguses oli see nagu nõrgem ja järjest
läks tugevamaks?»
«Vist küll, detsembris on kõige hullem olnud. Kui ta oleks
algusest peale niivoodi piinanud, siis...»
«Selge. Rääkige edasi!»
«Magan. Magan alguses rahulikult. Harilikult näen mingit und.
Hakkan tundma valu, alati mitte kontides, pigem nahal. Saan aru, et peaksin
ärkama, kuid ei suuda. Valu suureneb, selline painav ja üle keha
kulgev valu. Ma ei tunne otseselt muljumist, pigem mingit urgitsemist
või... torkimist. Ka unenäod muutuvad -- õudseteks,
vägivaldseteks. Ma ei mäleta neid. Ärgates olen üleni
märg, kogu keha valutav. Mõistan, et tegelikult on valu
üle läinud ja see on vaid mingi järellainetus, kehaline
mälestus. Pea valutab ka. Oleks nagu midagi üle elanud, kuid ei
mõista, mida.»
«Millal pani tavaliselt ärkab?»
«Vara, praegu peaaegu viie ajal. Ma lähen vara magama ka.»
«On see pikaajaline harjumus -- vara ärgata, ma
mõtlen?»
«Jah, ma töötasin ju haiglas. Arsti uni tavaliselt habras,
kohusetunne sunnib ärkama iga väiksema krõpsu peale. Kuid
selle luu... haigusega ma ei suuda ise ärgata. Ma kuidagi hooman, et
peaksin ärkama, kuid see pole võimalik. Ma pole veel oma
unenägusid lõpuni vaadanud...»
«Aga kuidas te siis ärkate?»
«Kella peale, loomulikult!»
«Äratuskella?»
«Jah, muidugi. Heliseb täpselt 5.00. Et kirikusse
jõuda.»
«Äratuskell... hmm. Huvitav... väga huvitav. Kas luupainaja
on teil ikka veel kallal, kui kell heliseb?»
«Ma ei tea... Lihtsalt kuulen kella ja ärkan.»
«Ja muudmoodi pani ei ärka?»
Naine kehitas õlgu.
«Ei, vist mitte...»
«Aga oled ju küll, Jaroszja!» hüüatas Maryszia.
«Üle-eelmisel nädalal, mäletad? Siis, kui sa voodist
maha kukkusid.»
«Kukkusite voodist välja?»
«Jah. Ilmselt ma vähkresin kõvasti ja pole uue voodi
paigutusega veel päriselt harjunud -- seina ja voodi vahele
jääb öökapp. Kukkusin välja, lõin pea
ära ja ärkasin. Muhk on siiani alles.»
«Rohkem ta sel ööl ei tulnud?»
«Ma ei läinud enam magama, keetsin teed ja ravisin muhku.»
«Kas pani juhataks mind oma voodi juurde, pani?» küsis
Grpowski.
Kui süütult ja asjakohaselt see küsimus kõlas!
Kuid ilmselt ei pakkunud pani Jaroslawa säng Gropwskile suuremat huvi.
Ta silmitses seda mõned hetked ja lasi seejärel silmadel toas
ringi käia. «See on magamistuba, eks? Olete siin muidu
vähe?»
«Peamiselt olen ma köögis ja elutoas. Muidugi liigun kogu
majas palju ringi, siin on niipalju ripakil, kõik vajab kohendamist
ja parandamist.»
«Kas siin toas muidu ei teki mingit imelikku tunnet?»
«Ei.»
«Aga sinul, Maryszia?»
«Ma ei tea...» kõhkles Maryszia. «Midagi siin
on.»
«Hästi, lähme siis elutuppa.»
Elutuba oli väga suur ja tühi. Akand avanesid maharaiutud pargi
poole, kardinaid ei olnud. Ruumi ühes seinas seisis raamaturiiul,
millelt raamatud põrandale tõstetud -- oli näha, et
naine tegeles nende puhastamisega. Riiuli kõrval oli uks. Akendeta
seinas seisid üksteise kõrval mitu vanaaegset kappi.
«Kuidas siin on, Maryszia?» küsis Grpowski ja mõtles,
et ta on nagu nuhk oma koeraga, kes üritab lasta tal jälge
üles võtta.
«Samuti mitte. See on puhas ruum.»
«Kas te siin toas pole kunagi maganud?» päris Grpowski
kiiresti edasi.
«Kuulge,» Jaroslawa vaatas oma kaaslastele pisut ebalevalt otsa.
«Mis tähtsust sellel on, kus ma magan või kuidas
ärkan. Kas te tõesti arvate, et sellel kõigel on midagi
pistmist ümbritsevaga? Asi peaks ju minus olema?» Tema kaunid
silmad läksid suureks ja suunurkades mängles midagi
naeratusetaolist.
Grpowski ei vastanud talle, vaid põrnitses süngelt kappe.
«Mis seal on?»
«Kappides? Kõiksugu kila-kola, vanu raamatuid, olen nendes
parasjagu korda loomas. Puhastan riiuleid. Hoian seal oma
majapidamistarbeid, arstiriistu, riideid... Mis tähtsust sel on?»
«Kas siin ruumis ta pole tul...»
«Miks te kogu aeg 'tema' ütlete?! See on haigus -- 'see',»
peaagu hüüdis Jaroslawa.
Grpowski kratsis kukalt. «Tegelikult tahtsingi ma küsida, et kas
te pole siin muud ebaharilikku tundnud. Siin majas, ümbruses?
Olete?»
«Ei, Jumalaema nimel, mitte midagi ebaharilikku!»
«Olgu. Väga hea. Ja siin toas...»
«Ma pole siin maganud, ega muud ebaharilikku tundnud.»
«Hästi, pani. Ja nüüd veel mõned... ebameeldivad
küsimused.»
«Küsige.»
Grpowski vaatas abiotsivalt Maryszia otsa, too muigas kergelt ja
pööras pea ära. Ta teadis, mida Grpowskil oli tarvis
küsida, kuid küsima pidi mees ise. Lõpuks on tema ju
eksortsist.
«Et läheks äkki kööki tagasi,» arvas
Grpowski. «Ja jooks veel ühe suurepärase tee.»
Nii nad tegidki. Pirukad olid vahepeal jahtunud ja Jaroslawa asetas nad
külaliste tõrkumisest hoolimata ahju.
«Ma saan aru, et pan tuli mulle appi,» ütles Jaroslawa, kui
ahju juures askeldas. «Ja pean vabandama, et ennist nii tõrges
olin... Tegelikult olen teile väga tänulik. Maryszia ütles,
et te saate aidata...»
Tegelikult tahad sa öelda, et tead väga hästi, et see pole
haigus, vaid luupainaja ja meditsiin on siin võimetu, mõtles
Grpowski. Jõulud annavad sulle võimaluse
üleloomulikkusega leppida ja lohutust otsida. Sa loodad, et
jõuludega on ka sinu painaja läbi. Aga siis ta küsis
naiselt: «Ma pean veel ühtteist teadma. Ärge saage
nüüd minust valesti aru... Pani on kütkestav noor naine...
Palun, kas te olete kõikidel nendel luupainaja-öödel
üksi olnud?»
Naine pillas pirukakausi pliidile ja pöördus võpatades
ümber. Kuid ta ei punastanud, mis oleks tähendanud eitavat
vastust küsimusele.
«Ma tõesti ei mõista, mis tähtsust...»
Grpowski lõi käega. «Saage aru, palun. Luupainaja on
ööloom. Ta kiusab inimesi alati magades. Tuleb harilikult siis,
kui nähakse und. Kui teie kõrval oli veel keegi, võis ta
ehk midagi märgata või tunda. Midagi, mis meid aitaks.»
«Seda võinuks ka Maryszia käest küsida,» vastas
Jaroslawa uhkelt. «Ta teab, et ma magan üksi. Keegi pole minuga
olnud.»
«Ja te olete, kindel, et pole luupainajat näinud? Midagi
pole vilgatades põgenenud, kui olete kellehelina peale ärganud
ja tule süüdanud?»
Oli hea, et naine ei olnud pirukavaagnat taas kätte võtnud,
muidu oleks ta selle jälle pillanud. Nüüd ahmis ta
õhku. Lõpuks raputas ta pead.
Grpowski soovis siis Jaroslawale head aega ja jättis veel viivuks
Maryszia seltsi. Ühele küsimusele pidi ta veel vastuse saama. Aga
seda sai küsida ainult naine naiselt.
V
21. detsembri päeva veetis Grpowski Maryszia majas. Ta istus,
jõi vahetpidamata teed, lõuna ajal läks naisele appi
kartulipannkooke -- Placki kartoflane -- valmistama. Ta hakkis
hoolega sibulaid, kuulas Marysziat ja tampis keedetuid kartuleid. Kui nad
sööma hakkasid, tõi naine jälle veinipudeli
välja ja nad jõid klaase kokku lüües teineteise
terviseks. Pannkoogid olid suurepärased -- kuldpruunid ja
krõbeded. Nad määrisid neile hapukoort ja
õunamoosi.
Siis läks Maryszia pesu pesema ja Grpowski tahatuppa mõtlema.
Ta mõtles jõuludest ja luupainaja kummalisest graafikust. Ka
tema viimane lootus -- Jaroslawa tsükkel -- polnud talle vastuseid
andud. Ta tuletas meelde kõike, mida teadis sumeri, asteekide,
maajade ja zoroastri kalendrist, võrdles luupainaja-öid
kuufaasidega, kuid ei saanud targemaks. Ometi ei lahkunud temast tunne, et
on midagi väga olulist näinud ja kuulnud, et lahendus on kuskil
lähedal. Ta küsis endalt, kas luupainaja, mongolid ja
mittesurevad inimesed on omavahel seoses, ja leidis, et on. Leida mingi
niidiots ühele mõistatusele, aitaks ka teisi lahendada ja
seeläbi liikuda Määramiseni. Määramine on
eksortsisti toiming, millega ta nimetab ja otsustab asja, inimese, koha,
mille kallal eksortsismi toime panna.
Jõulud, mida neist? Ta ei teadnud. Tõenäoliselt oli
jõuluaeg antud juhtumis lihtsalt juhus. Jõulud ise -- mitme
rahvusliku ja kristliku tava segunemine veidraks hookuspookuseks -- ei
saanud toimuvat kuidagi mõjutada. Grpowski jätsid jõulud
täiesti külmaks, kuid talle meeldisid jõuluroad. See oli
ainus, mida ta neist asjalikku leidis.
Ta mõtles kaua, kas peaks minema homme külastama neid
mittesurijaid. Kuid see mõte ei meeldinud talle eriti. Jaroslawa
käis nende juures, jah, seda küll. Kuid võtta endaga
surija juurde kaasa võhivõõras inimene, kes mingeid
imelikke küsimusi kukub esitama? Pealegi ei osanuks ta Jaroslawalegi
seletada, kuidas need hingevaakuvad raugad võisid tema luupainajaga
ühenduses olla. Kuid ometi nad olid, pidid olema. Maryszia tundis
seda, tema oli nende inimeste juures käinud. Ja ka Maryszialt oli
käidud nõud küsimas.
Külas oli kolm vanurit, kes juba kuid olid surivoodil lamanud.
Haiglasse neid ei võetud -- ravida polnud siin enam midagi, nad
polnud haiged, nad olid lihtsalt liiga vanad, et elada. Nende aeg oli
tulnud... kuid siis kummatigi peatunud. Maryszia oli nende perekondi
külastanud. Kui rahvavõimu esindaja -- kaks perekonda palusid
matusetoetust. Nad kõik olid praktiliselt teadvuseta abitud surijad.
Maryszia oli neid tundnud. Õieti oli ta tundnud kadunud
elujõudu, kadunud elusoovi. Kuskil sügaval teadvuses --
soppides, kuhu ainult nõia või Ütleja meel võis
tungida -- olid nad eluga juba hüvasti jätnud. Ootasid oma
minekut.
Aga nad ei läinud. Nad tahtsid, aga ei saanud. Ei suutnud astuda
viimast sammu. Miks?
Grpowski ei teadnud.
Loomulikult ei saanud nad igavesti kesta. Ükskord pidi süda
lööma viimase tukse ja peatuma. Kuid seni hoidis mingi seletamatu
jõud südant töös, käskis tal edasi tuksuda.
Inimese vaimujõul võib olla imeline toime; mitte alati pole
eluiha see, mis keha elus hoiab.
Mida ta saab üldse teha? Mida oleks vaja teha?
Jaroslawa häda oli ainuke, mis nõudis abi -- Grpowski
tahtis seda naist aidata. Tal oli temast kahju. Mongolite
põgenemine... Avastasid nad saladuse, mille nende esivanemad kunagi
siia tõid? Nelikümmend Ida Musta Vaimu... Kummati Grpowski
teadis, et Jaroslawa luupainaja ja Sidorski surm on vastus kõigile
küsimustele.
Ta läks vara magama. Hommikul oli tarvis kirikusse minna.
VI
Wieszelowka kiriku uksest ta sisse ei astunud. Rahvast oli liiga palju.
Eksortsistina tundis ta kirikus ennast alati halvasti. Justkui vargana. Ta
seisis kirikuukse kõrval ja vaatas saabujaid. Mõned teretasid
teda. Paari päeva jooksul oli teda külas Cybulskiks hakatud
kutsuma. Igasuguse enesepettuseta teadis Grpowski, et hüüdnimi
anti talle ainult pealinnast tuleku pärast. Ta ei hellitanud lootust
mingile füüsilisele sarnasusele. Ka Jaroslawa tuli, seisatas
hetkeks, vaatas mehele rõõmsalt naeratades otsa ja läks
siis edasi. Hommikupimeduses jalutas Grpowski ümber kiriku. Kuskil
siin kirikuaias oli Tadeusz Sidorski haud. Loomulikult ei teadnud ta, kus
ja milline see välja näeb. Ta lasi endal pimedas triivida, kuni
seistas. Siis võttis ta palitupõuest taskulambi ja valgustas
hauda. Laternavalgusest vaatasid talle vastu tuttava buldoginäo
sügavad silmad. Niisiis polnud tema vaist teda petnud ja toonud
täpselt õige haua juurde. Ta kergitas kraed ja toppis salli
sügavamalt põue -- üle surnuaia käisid külmad
tuuleiilid. Kirikust kostus laulu:
Wsrod nocnej ciszy, Glos sie rozchodzi
Wstane pasterze, Bog sie wam rodzi
Czym predzej sie wybierajcie
Do Betlejem pospieszajcie
Przywitac Pana
Kunagi oli temagi seda laulnud, nii lapsena koolis ja kirikukooris, hiljem
seminaris. Laul tuli iseenesest Grpowski huultele ja ta ümises kaasa.
Tema hääl oli unest kähe ja viisi polnud ta kunagi pidanud.
Kui kirikus mindi teise salmi juurde, laulis Grpowski esimest edasi --
rohkem ta lihtsalt ei mäletanud.
Mida oli Sidorski matustel lauldud? Kui palju rahvast üldse oli
matustel? Mees maeti tema enda säästude arvelt -- palju neid
küll polnud. Ka Jaroslawa polnud majast rohkem raha leidnud. Mida oli
Sidorski siin teinud, mis oli olnud tema ülesanne?
Grpowski otsis taskulambi valguses pingi ja istus sellele. Nüüd
pobises ta midagi omaette ja jäi ligi tunniks pea liikumatusse
asendisse. Idakaares hakkas õrnalt ahetama, ilm tõmbas
külmemaks, varesed kraaksusid. Grpowski aga istus.
Lõpuks ta raputas ennast justkui ärgates, ajas oma
kõhetu keha sirgu ja võbistas õlgu. Ta ei olnud midagi
tundnud. Tadeusz Sidorski keha oli kirstus, maa all ja sinna päike ei
paistnud. Grpowski teadis, et ta pole just suurem asi surnumanaja, kuid
proovida ikka võis. Siis õngitses ta päratust
põuetaskust pisikese termose, kallas endale kuuma teed ja jalutas
surnuaial ringi. Varsti pidi missa lõppema. Ta tahtis isa
Wojtech'iga rääkida. Maryszia ise käis harva kirikus -- ei
sobinud see kokku ei tema kui rahvavõimutöötaja ega ka
Ütleja-nõia elukutsega. Grpowski oli oma sugulast isa Wojtechi
üle küsitlenud. Sõja ajal oli noor Wojtech olnud partisan.
Ja sestap Grpowski ka julges preestrit usaldada.
Mees tuli siis, kui missa oli ammu lõppenud. Grpowski oli oma
uitamisel taas Sidorski haua juurde tagasi jõudnud. Nad vahetasid
lühidad tervitussõnad, siis istusid hauapingile.
«Pan on Warszawast? Pani Maryszia sugulane?»
«Tulin siia jõule veetma.»
«Pan Sidorskit te ei tundnud?»
«Tahaks pani käest tema kohta teada.»
«Miks?»
Eksortsistile oli valetamine lubatud. Kuid Grpowskile ei tulnud ühtegi
sobivat valet pähe. «Ta huvitab mind,» vastas ta lihtsalt.
Preester muigas. «Pan on kirjandusteadlane?»
«Ma pean antikvariaati.»
«Mida te tema kohta teada tahate?»
«Kuidas ta maeti?»
«Kukkus katust parandades surnuks. Toodi kabelisse, vankriga. Naabrid
olid ta kodus puhtaks pesnud ja musta ülikonda riietanud. Mingi vana
sadulatekk oli talle peale visatud. Maryszia aitas sugulasi otsida. Lamas
kabelis kaks päeva, kirst tuli odav ja lihtne. Matustel oli kolm
inimest -- mina, hauakaevaja ja pan Lukowitcz.»
«Kes tema on?»
«Invaliid. Kaotas sõjas käe. Me võitlesime koos
metsas sakslaste vastu. Ja Tadeusz hankis meile lõhkeainet. Aga see
oli ammu... Me polnud Tadeusziaga tegelikult tuttavad. Kuid ta käis
pihil.»
«Ma ei tohiks siis nii palju küsida.»
«Küsida pan ikka võib. Iseasi, ka ma vastata saan. Mul on
raske jõuluajal inimestele ära öelda. Te tulite siia, teid
huvitab midagi. Ma saan teid aidata. Ja inimeste aitamine -- senikaua, kui
on kooskõlas heade tavadega, on minu kohus.» Preester surus oma
turske kämbla taskusse ja tõi lagedale põueplasku.
«Üks külmanaps?»
Grpowski raputas pead. «Mul on teed. Soovite?»
«Andke ette!»
Isa Wojtech rüüpas plaskust mehise lonksu ja jõi teed
peale. «Vana Tadeuszi õnnistuse terviseks!» Tema
hingeõhk auras.
«Tegelikult mõtlesin ma teie peale,» ütles preester
siis kavala tooniga. «Päris põhjalikult. Teie kohta
käidi küsimas, mõistate? Mina kui endine partisan pean
koostööd tegema ja nii edasi... Ma siis tegin.»
Kontroll. Veebruarini, mitte kauem, siis nad on rahul, kui midagi ei leia.
Veel paar kuud vastu pidada -- olla vaikselt, käituda harilikult...
Aga kas Jaroslawa peab vastu? Luupainajat ei huvita julgeolek ja tema
tegemised. Aga nende meetodid, et susi neid söögu, ei muutu! Ikka
leiavad nad mingi rindemehe, rõhuvad tema südametunnistusele,
ähvardavad pisut. Kirik ongi ju nii ära hirmutatud, pooled
preestrid käivad pihisaladustest aru andmas.
«Ma ei tea teist midagi,» jätkas preester, «nii ma
neile ütlesin ja ei valetanud. Ma tõesti ei tea panist
midagi. Ent te olete luubi all -- järelikult peaks pan olema. Samas --
ma nägin pani ennist kirikuuksel ja ma tundsin, et ta ei pea kirikust
lugu. Ta ei sobi skeemi...»
«Millisesse skeemi?»
«Noh, teate...» preester vehkis plaskuga, «...üldse. Te
pole ei see ega teine. Mul paluti silmad ja kõrvad lahti hoida, kui
teid kohtan, poliitikast juttu teha. Aga teie tunnete huvi vana Tadeuszi
vastu, kelle kohta iialgi pretensioone ei olnud. Nendel, ma
mõtlen.»
«Miks te minuga nii avameelne olete?»
Preester pööras oma halli pea Grpowski poole, üle tema
põse jooksis sügav arm, mis lõppes lõual. Ilmselt
sõjast, mõtles Grpowski. Kui inetuks teeb põsearm
inimese...
«Paniga ju võib avameelne olla? Teil on siia asja, teil on siin
midagi tarvis teha. Ja julgeolek ei tea samuti, mis see on. Kuid te ei tee
midagi, mis tegelikult peaks julgeolekut huvitama. Ma siis liitsin ja
lahutasin, lappasin mõttes läbi, mida ma teist kuulnud olen.
Siin ei jää ju midagi saladuseks. Ja vist arvan, kes te olete...
Käisite Jaroslawa pool, elate Maryszia juures -- ma tean, teda
peetakse nõiaks -- uurite Sidorskit. Aga Sidorskit meil ei
sallitud... Meid on teiesuguste eest hoiatatud. Aga mitte Warszawast.
Vatikanist.»
Grpowski ohkas.
«Ja pange nüüd ennast minu olukorda,» rääkis
preester edasi. «Kellele ma peaksin panist ette kandma -- millisele
isandale? Ilmselt sõltub see sellest, mida te siin tegelikult teete.
Nii et, rääkigem avameelselt ja lõpetagem
mõistukõne.»
«Nõus,» ütles Grpowski. «Ma olen siin, et
üht inimest aidata. Üldiselt suhtume meie oma kundedesse samuti
nagu teie pihtijatesse või advokaadid oma klientidesse -- see
tähendab range konfidentsiaalsusega. Aga kutsus mind Maryszia --
kutsus kui sugulast -- niipalju võin teile öelda...»
«Ma tean seda niigi. Maryszia üritab Jaroslawat posida --
tüdrukul on mingi tõbi kallal. Te pole mulle seda öelnud,
aga teie kunde on Jaroslawa Sidorska, sellepärast olete ka Tadeuszi
haual. Te arvate, et Jaroslawa haigusel on midagi pistmist tema
vanaonuga.»
«Siis te ju teate, miks ma siin olen.»
«Noh, siiamaani on ju need ainult oletused.»
Grpowskile meeldis isa Wojtech. Ta ei suutnud veel mõista, keda oli
tema kaaslases kõige rohkem, kas vana partisani, preestrit
või julgeolekuagenti, kuid ta teadis, et võib meest usaldada.
«Pan Sidorskit peeti kurjaks, te teate seda?» küsis ta
preestri käest ja valas talle veel lonksu teed.
«Kurjaks? Jah, ma tean.» Preester tõusis, läks
hauaplaadi juurde, pühkis sellelt risu ja räbu, kükitas ja
süütas haual küünlajupi. Ta tegi seda vilunult leeki
tuule eest pihkudega kaitstes. Küllap isa ka suitsetas.
«Vaadake!» nõudis isa Wojtech. «Vaadake seda
nägu. See on kõige viimane pilt temast, võetud sellel
kevadel, kui ta pidi passi uuendama. Vaadake teraselt seda nägu! Kas
te näete pisarate jälgi põskedel? Millised kanalid on nad
kortsude vahele uuristanud? See mees kannatas! Kannatas meeletult. Ta oli
üksik ja põlatud. Hüljatud ja tõrjutud. Ja ta ei
teadnud, miks. Ta istus oma majas ja tõlkis Baudelaire'i,
Rousseau'd, de Sadei. Nuttis ja tõlkis. Põletas
käsikirjad ja tõlkis uuesti. Ja jälle põletas. Kui
inimene on kuri, siis kuidas ta ennast väljendab? Seda tahtis ta
teada... Ja leidis, et see, kes luuletab, ei saa kuri olla. Ta tahtis
teada, miks teda vihatakse, mõistate... Ta käis pihil, et
kellegagi rääkida! Võin teile öelda, et ta ei
pihtinud oma patte, sest tal polnud neid. Mina kuulasin teda, vestlesin
temaga. See oli kõik, mida sain selle õnnetu jaoks teha ja
ainus, mida ta vajas. Ma ei tea kedagi, kes oleks rohkem ebausu ja
eelarvamuste all kannatanud, kui pan Sidorski.»
Ja nüüd süütas preester tõesti filtrita
sigareti, puhus mõnuga suitsu välja ja toppis tiku karpi
tagasi. Siis istus ta Grpowski kõrvale. «Ma ei tea, mis
tõbi pani Jaroslawal on, kuid uskuge, et kui mul oleks
vähimatki alust oletada, et pan Sidorski vaim käib teda vaevamas,
oleksin mina esimene, kes majas palveid loeks. Kui te selle pärast
tulite, siis tulite asjata.»
«Me arvame, et see on luupainaja,» kostis Grpowski
ettevaatlikult.
«Luupainaja?»
«See pole haigus, niipalju ma tean. Midagi kummalist, ma pole veel
päriselt selgusele jõudnud. See tuleb alati siis, kui pani
magab. Käib mingi arusaamatu graafiku järgi. Selles olen ma
kindel, et see pole füüsiline olend... Koerad ei ulu
füüsilise keha peale, aga pani Jaroslawa koer ulub igakord, kui
luupainaja kallal.»
Isa Wojtech vaatas Grpowskit pärani silmi, pomises siis midagi ja
lõi risti ette.
«Kui palju teie luupainajast teate, isa?» päris Grpowski.
«Ma mõtlen nii üldse -- teoreetiliselt. Teile ju
õpetatakse rahvausundit, õpetatakse sellega
võitlema...»
«Rahvausundeid pole olemas,» lõikas preester. «Rahva
usk on katoliiklus. On mütoloogia ja ebausk, muinasjutud.»
«Aga teile ju õpetatakse neid muinasjutte.»
«Kust te seda teate?»
«Ma käisin ka ise kunagi seminaris.»
«Või nii...»
«Nii jah. Kas Wieszelowkas või selle ümbruses on ka varem
luupainajat esinenud? Kas inimesed on teie poole pöördunud, et
loeksite palveid ja pritsiksite vett?»
«Püha vett!»
«Nojah, muidugi -- püha vett, ma mõtlesin.»
Isa Wojtech näoilme rääkis kõhklusest. Loomulikult
oli preestrile keeruline asuda kiriku asju arutama ususalgaja
eksortsistiga. Teisest küljest... «Aegajalt inimesed vajavad
kiriku abi,» ütles ta siis ettevaatlikult. «Kui te
mõtlete, kas ma olen ise mõnd kummalist fenomeni kogenud,
siis pean teile eitavalt vastama. Palved mõjuvad eelkõige
inimestele -- rahustavad, panevad uskuma, et nad on kaitse all. Ja sellest
aitab. Ma pole pidanud Wieszelowkas eksortsisme läbi viima.»
«Te ei usu, et pan Sidorski oli Kuri?»
«Ma usun Jumalat ja seda, et ükski inimene ei ole, ei saagi olla
läbinisti Kuri.»
«Aga kuidas te siis seletate, et koguduse liikmed pan Sidorski
ära põlgasid?»
«Ma ju räägin -- vanad eelarvamused, naiste loba.
Rahvajuttudes olid koletised ikka kokkukasvanud kulmudega üksikud
vanamehed. Minu meelest Sidorski ise kannatas inimeste kurjuse all. Pealegi
oli mehe eraklik eluviis tuntud, kõik olid sellega harjunud. Jah,
Sidorski vaenamine oli vale, kuid lõpuks otsustavad inimesed oma elu
ja sõprade üle ise. Sellesse ei saa kirik sekkuda.»
«Olgu. Aga luupainajat pole siis varem esinenud?»
«Ei.»
«Ma mõtlen just vaimset luupainajat. Meie peame
võimalikuks, et põhimõtteliselt võib
luupainajaks peetav fenomen ilmneda kahel kujul -- vaimsel ja
füüsilisel. Minul on siiani kokkupuudet olnud ainult vaimse
luupainajaga. Ma ei hakkaks teid terminitega tüütama -- Saatana
jõud, nagu te neid kutsute -- ei allu tihti peale
klassifikatsioonile, nende kohta pole dogmaatilisi indekseid ja
sugulustabeleid. Ütlen vaid, et Euroopas on luupainaja reeglina
esinenud surnud perekonnaliikme vaimuna, kes on tulnud elusaid unes
kiusama. Mahr, moor, alp, mora, morava, marras -- sellised on tema nimed.
Lõuna pool, Transilvaanias peamiselt omistatakse luupainajale ka
vampiirlikke omadusi, kuid seal peetakse teda füüsiliseks
olendiks. Meil, Poolas on kikimora soos elutsev naisekoletis,
lääne pool teisendub see sukuubuseks. Luupainajat seostatakse
tihti kindla sooga. Füüsiline meespainaja on inkuubus...»
Isa Wojtech katkestas Grpowski. «Kuulge, miks te seda mulle
räägite? See on mütoloogiakursus, ma tean seda
kõike.»
«Aga sellepärast, et arvan Jaroslawat painavat just nimelt pan
Sidorski vaimu. Ma ei tea, kust see tuleb, või miks ta seda teeb.
Ärge alahinnakae rahva taju! Meest põlati, teda peeti Kurjaks.
Ja tõenäoliselt on rahval õigus. Te ei saa uskuda pan
Sidorski kurjusesse -- saan teist aru. Kuid öelge mulle, milles
võib teie arvates kurjus üldse ilmneda?»
Preester mõtles hetke, otsekui katsuks midagi ammu õpitut
meenutada. «Teod on mõtete tagajärjed. Inimene
mõtleb kurja ja teeb kurja. Kuid see pole lõplik, keegi ei
saa olla üdini ja ainult kuri. Iga inimene armastab midagi või
kedagi. Kurjus on Hea puudumine, mis peab selles inimeses olema, pole
objektiivne fakt, vaid subjektiivne asjade seis, mis kujunenud suhetest
teiste asjade või inimestega. Kurjuse olemasolu tõestab
Jumalat ja Loodut, ilma pahategudeta pole Kannatlikust ja Õiglust --
need mõisted oleks võõrad ja tundmatud. Kurjust on
vaja, et mõista Jumala tegelikku armastust.»
Grpowski silmitses preestrit huvi ja üllatusega. «Te pooldate
Thomas Aquinuse kontseptsiooni, et Kurjus on maailma loodud just nimelt
tema eristamiseks ja seeläbi...»
«Kes see Thomas on?» küsis isa Wojtech hämmeldunult.
«Seda räägiti meile seminaris ja selle mõistmiseni
olen ma ka ise jõudnud.»
«Noh, pole olulune... pan arvab, et keegi ei saa olla Kuri
iseenesest?»
«Jah. Kõik suudavad armastada. Ka pan Sidorski oskas
armastada.»
«Kuid selline arusaam Kurjast põhineb veendumusel, et Kurjus
avaldub mõtetest alguse saanud lõpuni viidud tegudes
või siis ainult ühes selle faasis ja on tingitud kokkupuutest
maailma jumaliku äranägemise põhjal loodud Kurjaga.
Lõplikuks kriteeriumiks jääb siin ikkagi tegu?»
«Kurjus on Saatanast. Ma arvan, et jumal ei loonud otseselt kurja,
pigem inimene võib seda leida, kui ta ennast Heast ära
pöörab. Nagu ma ütlesin, on kurjad asjad olemas, kuid nad
pole seda iseenestest. Saatan üritab võita igas inimeses
peituvat jumalikku alget, kes talle alla jäävad, teevad kurja.
Saatana vastu aitab usk.»
Kalmistupuude latvades hakkasid kisama varesed ja harakad --
millegipärast olid linnud tülli läinud või oli see
siis lihtsalt tervitus tõusvale päikesele. Ilm oli veelgi
külmem ja Grpowski haistis lund. Ta pakkus viimase teelonksu isa
Wojtech'ile, kuid too eelistas ainult oma vodkat ning süütas
järgmise sigareti.
«Võidakse küsida, et kas siis ilma Kurjata pole inimene
tõesti võimeline Head ära tundma,» rääkis
ta edasi. «Ma vastaks, et Kurjus võimendab Head. Mida suurem
Kuri, seda rohkem Head läheb tema ületamiseks tarvis.»
«Et igale kogusele Kurjale vastab kogus Head?»
«Umbes nii, aga Head on muidugi rohkem.»
«Aga kuhu jääb siis inimese vaba tahe? Valik olla oma
põhiloomuselt Hea? Kas siis head on tarvis ainult selleks, et
Kurjale tema koht kätte näidata?»
«Inimene peab käima Jumala tee järgi,» vastas preester
kuivalt.
«Teate, isa, meie -- eksortsistid -- oleme parandamatud
fatalistid,» sõnas Grpowski. «Me usume, et igal inimesel
on maailmas oma roll.»
«Jumalal on meie kõigi jaoks oma plaan.»
«Plaan on, kuid kellel...? See roll võib olla suunatud
millegi inimliku või Kurjuse täideviimisele. Kurjus ei avaldu
ainult tegudes või õigupoolest teod pole ainsad, milles
kurjus võib väljenduda, olen siin teiega nõus. Kurjus
võib avalduda teos, mille ettemääratusest ei pea
inimene üldse teadlik olema. Ta on märgitud ja valitud sooritama
kunagi midagi. Tal on oma osa Kurjuse summa summarumis. Selliseid
inimesi on. Nad pole oma väljavalitusest teadlikud ega peagi olema.
Kurjus koob oma võrku aeglaselt, sest aega tal on. Mis on Tal
plaanis? Me ei tea seda. Võibolla alustas Saatan või Kurjus
oma plaaniga ammu ja on selle juba lõpetanud. Võibolla teeb
ta alles esimesi samme? Me ei tea ka seda. Ma arvan, et pan Sidorski
oli väljavalitu -- teie mälestused temast kinnitasid seda.
Ta mõtiskles kurjuse üle, kuid tema pidas Kurjuseks enda
põlgamist. See on loomulik reaktsioon ja ma saan sellest aru.
Aga ta suri... enne, kui jõudis talle määratu korda saata.
Nüüd on ta tagasi. Ja ma kardan teda.»
Isa Wojtech kuulas teda huviga, kuid raputas pidevalt
mittenõustumise märgiks pead. «Ta ei saa tagasi olla.
Selliseid asju ei juhtu. Ja polnud tal ka kellegi suhtes õelaid
kavatsusi. Ta oli üksik ja õnnetu vanamees. Ta poleks iialgi
kedagi tapnud.»
«Mõrv on kole ja hukkamõistetav asi. Kes on tapnud,
tuleb tappa. Kuid mõrv -- ka massimõrv -- on väga
inimlik. Hitler, Himmler, Jackson, Chamberlain -- kõik suured
massimõrtsukad olid eelkõige poliitikud. Inimesena vastikud
ja õelad, kuid nad tegutsesid väga maistest kaalutlusest
lähtudes. Sõjardid pole kunagi Kurjuse Emissarid, sest Temal
pole tarvis inimeste massilist tapalavale saatmist. Tal on inimeste jaoks
teine roll... Puhastada maakera inimrassist -- mis võiks olla
Kurjusele veel lihtsam ja mõttetum?»
«Siin pean ma vist paniga nõustuma...»
«Eks ole! Mida on Saatanal tarvis? Elu, arvan ma... Elu ja inimesi.
Kuid milleks?»
Preester vaatas Grpowskile sügavalt otsa, üritamatagi varjata oma
imestust ja teatavat lugupidamist. «Kas te usute jõule?»
«Usun, et talvisel pööripäeval mängivad
taevavõlvil jõud, mis on inimesele hoomamatud. Sel ajal on
alati seletamatud nähtused energiat kogunud. Ja mulle maitsevad
jõulutoidud.»
«Ma lähen nüüd,» ütles isa Wojtech.
«Palju toimetusi. Ma ei tea, kas sain aidata, aga soovin panile
kõigest hoolimata edu. Julgeolekule ütlen, et tulite pan
Sidorskist allesjäänud raamatukogu uudistama, võtke sealt
mõned raamatud suitsukatteks kaasa. Häid jõule!»
Preester tõusis ja läks. Grpowski silmitses veel pikalt
hauasambalt viimast ülesvõtet pan Sidorskist. Kurjuse
Emissarist.
VII
Wieszelowka postkontor ei erinenud millegi poolest tuhandest omataolistest
üle kogu maa. Kitsas lett, mille taga unine naisterahvas, nurgas
küdev raudahi, laudadel kirjaplangid, telegramminäidised,
telefoniraamatud. Grpowski oli seal viibinud juba tund aega, tal oli
meeletu nälg ja sümpaatse postkontorijuhataja ees juba piinlik.
Nüüd hakkas ta tellima neljandat kaugekõnet -- seda
kõige keerulisemat. Esimesed kolm kulusid ühenduse saamiseks
Warszawa Ülikooli erinevate teadlastega. Nüüd täitis ta
juba vilunult tellimuskviitungi ja lükkas selle häbelikult
operaatorile. Too pööritas silmi.
«Ma pean selle kõne tellima. Pan peab õhtuni ootama. Ja
võibolla ei saa ka siis ühendust.»
«Pole viga, ma ootan.»
«Me paneme viiest kinni. Ja niigi on palju tööd...»
«Pani, see on teaduse huvides. Olge nii kena, palun.»
No pani oli nii kena ja hakkas midagi pomisedes telefoniketast
väntama. Grpowski istus ahju lähedale nurka ning mõtles
kartulipannkookidest -- kuidas nad mõnusalt hamba all
krõmpsuvad, kuidas ta neile hapukoort peale määrib.
Õhtul võiks Marysziaga golabki'sid teha. Keerad
kergelt hapendatud kapselahetede sisse hakkliha, seeni, sibulat;
sõlmad õrnalt niidiga kinni, keedad... Aga Maryszial pole
ilmselt aega, Wigilia'ks vaja ettevalmistusi teha. Pealegi pidi ta
Jaroslawale appi minema. Nad olid otsustanud Wigilia ju Jaroslawa
juures veeta. Täna pidi Jaroslawa pesu pesema, Maryszia
küürib mööblit ja põrandat, Grpowski lubas
õhtul kuuse tuua, naine polnud jõudnud veel sellega tegelda.
Neil on seal palju toimetamisi, oh jaa... Tegelikult peaks ka ise appi
minema, poleks paha ka öösel valves olla. Kui graafik on segi
läinud, võib luupainaja ükskõik millal ilmuda. Ja
kui ta ilmub, saab graafikust vast mingit selgust, kui sel enam mingit
tähtsust peaks olema. Kui me kohtume, siis ta ei pääse... Ma
pean sinna midagi varuma, mis aitaks öösel üleval olla,
muidu jään magama, jään magama...
Grpowski nägi unes, kuidas Jaroslawa pesu peseb ja Maryszia triigib
suurt laudlina, millele nad varsti hakkavad jõululauda katma. Siis
peatub akna taga surnuvanker... Midagi nägi te veel unes, üsna
palju, aga ei suutnud seda meenutada.
«Pan, pan!» Postkontori juhataja raputas teda õlast.
«Ulan-Bator on liinil! Neil on juba õhtu, ajavahet kuus
tundi.»
Kui Grpowski ähmiga telefoni poole sööstis, märkas ta,
et ruumis on veel keegi. Temast pisut noorem mees, lühikeste vurrudega
ja lühikese, korraliku soenguga mustas sügismantlis ja külma
ilma jaoks sobimatu baretiga, mis oli asetatud lauale. Mees istus laua taga
ja kirjutas telegrammi. Küllap oli mees kaua tagasi tulema hakanud,
muidu oleks ta midagi sobivamat selga pannud.
«Jah, halloo!» karjus ta torusse.
«Ulan-Batori Ülikool,» vastati talle mongoolia keeles.
«Ma sain teie numbri Czeslaw Rybczinski käest. Ma olen ka
teadlane, Grpowski nimi. Tahtsin rääkida seltsimees
Tebgezkulat'iga. Ta käis hiljuti Poolas, kuid ma ei jõudnud
temaga kohtuda. Kas oleks võimalik... Mis? Jah, ma ootan...»
Mees laua tagant ja operaator jõllitasid teda üllatusest pungil
silmadega. Ilmselt polnud nad kunagi varem mongoolia keelt kuulnud ja
poolaka suust võis see tegelikult väga kaunis keel küll
veidralt kõlada. Keegi oli taas liinil. «Jah, Poolast,»
hüüdis Grpowski nüüd vastuseks. «Jah, jah... ma
tahtsin... Mis? Kuidas? Ahsoo... Väga kahju. Ma ei teadnud,
loomulikult... Andke andeks. Aitäh.» Ta pani toru hargile ja
jäi tühja pilguga postkontorit vahtima. Tal oli hirm.
«Kas pan tahab veel helistada?»
«Kuidas? Ei, aitäh. Ma arvan, et olen lõpetanud.»
«Kas see oli mongoli keel?» küsis operaator.
«Jah.» Grpowski üritas ennast koguda. «Väga ilus
keel, eks ole?»
«Minu meelest on kõige ilusam soome keel,» vastas
operaator, kuid hammustas siis kiiresti keelde ja vaatas ehmunult
võõra poole.
«Pole sel ka viga,» ütles Grpowski.
«Nägemiseni.» Võõra juures ta seisatas
hetkeks. «Head uut aastat teile ka. Kas polegi mitte suurepärane,
kui kaks vennasrahva teadlast saavad läbi telefoni rahvamajandusele
nii kasulikku koostööd teha. Millise ilmakorra ajal selline asi
veel võimalik oleks? Poola ja Mongoolia -- maailma eri otstes, aga
sotsialismis koos! Suurepärane, kas pan ei arva nii?»
Pan noogutas.
VIII
Kodust leidis Grpowski ukse peale vajutatud sildi, millele Maryszia tuttav
käekiri oli kiiruga sirgeldanud ühe sõna:
«Jaroslawa.» Grpowski ei saanud millestki aru. Ometi
pööras ta ümber ja hakkas Jaroslawa poole kõmpima.
Minut minutilt muutus ta samm kiiremaks ja poole tee peal ta juba jooksis,
pritsides kahele poole pori. Graszek sööstis talle haugatades tee
peale vastu, kuid tema tervituses polnud sugugi rõõmu. Koer
värises üleni, oli ärevil.
«Mis on, vanapoiss? Kas perenaisega on midagi halvasti?»
Koer ähkis ja jooksis maja poole tagasi. Maryszia võttis ta
lävelt vastu, ta oli haukumist kuulnud. «Luupainaja,»
sosistas naine talle. «Ma jõudsin õigel hetkel. Graszek
hakkas ulguma ja naabrid jooksid minu juurde.» Koer lipsas nende jalge
vahelt tuppa.
«Kuidas tal on?»
«Halvasti. Tal oli shokk.»
Jaroslawa istus köögis laua taga, tema ees oli viinapudel, naine
ise tekki mähitud. Ta värises ikka veel üle keha, nägu
hirmuhigiga kaetud ja kaame, silmad jääkülmad ja
kristallpuhtad. Hirm ja vapustus olid ta teinud veelgi ilusamaks. Juuksed
olid valla, langesid valgele pluusile, kui naine pead raputas, tundis
Grpowski ta juuste puhast aroomi. Jaroslawa ei saanud ikka veel korralikult
rääkida, ta hakkas luksuma, nii kui paar sõna proovis
lausuda, raputas siis pead ja kattis näo kätega. Maryszia kallas
talle veel pisti viina ning sundis teda jooma. «Garszek läks
peaaegu hulluks,» seletas Maryszia. «Naabrid polnud kunagi
kuulnud koera päeval ulgumas ja veel niimoodi! Uks oli lukus ja
koer kraapis seda meeleheitlikult, ulgus. Kui ma siia jõudsin,
hüppas ta peaga vastu akent, tahtis sisse murda. Pole kunagi
näinud ühtki koera niimoodi tegevat! Mul oli võti,
jooksime koos magamistuppa, koer minu ees -- ta teadis, kus perenaine...
või see on...» Nüüd istus Graszek ustavalt
perenaise juures, vaatas teda kuidagi kergendatud pilguga. Ometi oli ta
valvel ja ikka veel ärevil.
«Ta oli voodis, magas,» rääkis Maryszia edasi.
«Ennast üleni linadesse ja tekki mähkinud, viskles voodis ja
karjus unes. See oli jube. Tead, ta võitles unes...»
«Mida te... ta karjus, said sa aru?»
«Ei. Need polnud sõnad, ta karjus valuoigeid, meeleheite ja
hirmu hääli... Graszek hüppas talle peale ja hakkas
nägu lakkuma. Ta tundis midagi. Mina tundsin ka... kellegi
juuresolekut. Ent ma ei suutnud ega jõudnud sellele keskenduda.
Hakkasin Jaroslawat äratama.»
Jaroslawa proovis midagi öelda, tõi kuuldavale paar abitut
häälitsust, kuid ei suutnud sõnu lõpetada.
«Koer lakkus teda nagu meeletu, mina raputasin teda, karjusin
midagi... Ta hakkas vaid tugevamini visklema. Lõpuks taipasin ta
voodilt maha lükata... Harutasin ta linast ja tekist lahti, ta rapsis
nii tugevalt, need ei tulnud talt ümbert ära. Lõpuks
siiski sain ta vabaks ja tõukasin põrandale. Siis ta rahunes,
karjed vaibusid väga aeglaselt. Ma raputasin teda edasi, kutsusin
nimepidi. See polnudki nagu päris uni -- midagi minestusesarnast
pigem. Kui ta silmad avas, nägin neis Hirmu... ta ei saanud alguses
millestki aru... Hakkas mul kätega ümber kaela kinni, tahtis
nutta ja rääkida, aga ei suutnud. Pole siiani suurtnud,
Mieczislaw. Shokk pole veel üle läinud.»
Grpowski vaatas Jaroslawat, kelle kaamed silmad kiirgasid abipalveid ja
lootusetut õudust.
«Mida te unes nägite, pani?» küsis Grpowski. «Kas
suudate kirjeldada?»
Jaroslawa raputas pead, ägises midagi. Pearaputus pidi tähendama,
et naine ei taha üleelatut meenutada, isegi kui suudaks.
«Kuidas ta oma päeva veetis? Kas juhtus veel midagi
imelikku?»
«Ma tulin hommikul siia. Jaroslawa jõudis kirikust üheksa
paiku tagasi. Me hakkasime tööle -- pesime, küürisime,
puhastasime, rääkisime, kuidas õhtul kuuske hakkame
kaunistama. Lõuna ajal sõime ja siis arvas Jaroslawa, et on
liiga väsinud ja peaks mõned tunnid puhkama. Pakkusin, et tulen
pärast tagasi, aga ta keeldus, ütles, et saab hakkama. Ma
läksin koju... Edasi sa tead.»
«Jah, tean,» pomises Grpowski mõtlikult. «Arvan, et
tean küll. Oleksin pidanud varem tulema, jäin liiga kauaks
küla peale hulkuma, inimestega vestlema.» Ta tõusis ja
läks magamistuppa. Kardinad olid ette tõmmatud, toas oli pime,
ta jättis ukse paokile ja silmitses voodis valitsevat segadust.
Madrats oli kohalt liikunud, tekid ja linad vedelesid poolenisti
põrandal... Sealt oleks otsekui sõda üle käinud --
ja Grpowski polnud kindel, kes selles sõjas võitnud oli.
Toas oli veel keegi.
Grpowski tundis seda selgelt. See oli külm ja ähvardav
juuresolek, mida ta polnud kogenud siin eile ega hommikul Sidorski haual.
Kuid see oli hääbumas, taganemas... Grpowski jõudis kinni
püüda ainult mingi pelga ja kaugeneva hinguse, sosinavarju. Ja
võibolla oli seegi rohkem tema ettekujutuse vili. Ta oli hiljaks
jäänud, luupainaja oli lahkumas. Aga ta tuleb tagasi. Kui
Grpowski peaks eksortsismi läbi viima, siis tuleks seda teha just siin
-- magamistoas. Ent mitte praegu, mitte veel. Talle on vastast vaja.
Grpowski läks naiste juurde tagasi. Midagi ütlemata peatus ta
Jaroslawa juures, võttis ta pea oma pihkude vahele ja vaatas talle
sügavalt silma, siis suudles ta naist jääkülmale
laubale. «Me saame sellest jagu,» sosistas ta. «Ma luban
teile. Peate nüüd puhkama, lähme...» Naine
tõusis tõrkumata, koos Marysziaga talutasid nad ta elutuppa
diivanile. Grpowski sättis talle padja pea alla ja kattis tekiga. Toas
hakkas jahenema, ahju pidi puid juurde tooma -- Jaroslawa pidi magama kaua,
hommikuni välja.
«Ärge kartke, me jääme siia ja nüüd ei juhtu
teiega enam midagi!» Kui Jaroslawa usalduslikult noogutas, sirutas
Grpowski käe välja, tegi tema pea kohal sõrmedega kiire
liigutuse ja puudutas naise vasakut meelekohta. Silmad sulgusid ja
mõne hetke pärast magas naine rahulikult. Graszek niutsatas
tänulikult ja keeras end diivani ette kerra.
«Maryszia, kas sa temaga saunas oled koos käinud?»
«Ei. Miks... Ahaa, taipan...»
«Jah. Mind huvitaks, kas ta kehal on mingeid märke. Valu peaks
tekkima mingist füüsilisest mõjutusest. Ma olen küll
peaaegu kindel, et meie vaenlane on midagi vaimset, ent igaks juhuks... Kas
sa vaataksid ta üle?»
Maryszia noogutas huuli kokku surudes ja Grpowski läks kummalist
magusat erutust maha surudes kööki teed keetma. Maryszia liitus
temaga kümne minuti pärast ja raputas vaikides pead. Nad
jätsid ukse elutuppa avatuks ja hakkasid teed jooma.
«Ei mingeid muljutusi, muhke, verevalumeid?»
«Ei. Pealegi on ta ju arst, ta oleks ise märganud.»
«Seda küll, kuid kunagi ei maksa liiga kindel olla.»
«Sa kaitsed teda?» küsis Maryszia.
«Jah, ma tegin kaitsemärgi. Tema uni on nüüd suletud.
Kuid seal toas ei juhtu temaga niigi midagi.»
«Miks?
«See on magamistoas, ainult seal -- ei mujal. Kummaline, kas
pole?»
«See kõik on nii kummaline. Suremast keelduvad inimesed,
mongolid, luupainaja...»
«Ma pole sulle veel rääkinud...» Grpowski vakatas ja
põrnitses mornilt viinapudelit. «Ma helistasin täna
Ulan-Batorisse. Tebgezkulat on surnud... Kohe peale naasmist kadus ta
steppi, oli olnud millegi pärast väga ärevil. Ta leiti kuu
aega tagasi. Südamerabandus...»
«Ma teadsin seda, tundsin,» sosistas Maryszia ehmunult.
«Tema tundis seda ka ette. Ma ei tea, mida ta steppi otsima läks,
kuid see peab olema seoses sellega, mida ta siit leidis.»
«Mul on temast kahju...»
«Minul ka, kuigi ma ei tundnud teda. Meid on jälle üks
vähem, Maryszia!»
Nad vaikisid ja kuulsid elutoast Jaroslawa rahulikku hingamist.
«Mis edasi, Mieczislaw?»
«Edasi?» Grpowski vaatas kella. «Ma jään siia.
Sina peaks koju puhkama minema -- ma arvan, et nii on kõige parem.
Homme on meil palju teha.»
«Aga sina?»
«Loen pisut, mõtlen, arvutan. Pidepunkte peaks meil juba
küllaga olema. Kõige tähtsam on teada -- ära
mõistatada, mis õieti toimub. Alles siis saab tegutseda. Ma
rääkisin hommikul isa Wojtechiga... Ta ütles midagi
väga olulist, ma tunnen seda, kuid ei suuda veel täpselt aru
saada, mida nimelt. Kuid ma nuputan selle välja, ole mureta.»
«Ma tahaks ka siia jääda,» pakkus Maryszia.
«Võiksin senikaua Jaroslawat valvata, kuni sina nuputad?»
«Jaroslawaga ei juhtu midagi, ära tema pärast muretse.»
«Luupainaja ei murra kaitsemärgist läbi?»
«Ei. Märk toimib kaksteist tundi -- rohkemaks pole ma
võimeline, kuid rohkem pole ka tarvis. See, mida me luupainajaks
nimetame, on tulnud ainult unes ja ainult magamistoas. Jaroslawa uni on aga
nüüd kinnine, lukus... Ta isegi ei tea, et magab. Ma loodan, et
ka unustab õudused, mida läbi elas. Wörrtzi
kaitsemärgil võib olla selline toime, sõltub
sellest, kui sügavale piinaja jõudis.»
«Kas sa ei pea seda luupainajaks?» päris Maryszia
imestunult.
«Noh, mitte päriselt. Klassikalist luupainajat polegi olemas. Ma
olen üritanud uurida seda indoeuroopa tüvi -- 'mar' -- kuid pole
kuhugi jõudnud. Kas pole hämmastav, et juba vanainglise ja
vananorra keeles tähendab 'mara' deemonit, kes käib
öösiti magaja rinnal painamas, põhjustades halbu
unenägusid -- ja täpselt sama sõna on pea kõikidel
euroopa rahvail sellise koletise tarbeks! 'Mara', 'nachtmahr', 'mahrt',
'mårt', meie 'koszmar', vene 'koshmar', 'nightmare', 'murraue'... Need
elajad ei saanud ju nii levinud olla, et kõik neid ühe sama
nimega kutsusid! Mõneti on need kõik teisendid inkuubusest --
deemonist, kes unes naisterahva eostab. Mara võib olla nii vaimolend
kui füüsiline koletis -- keskajal peeti seda akadeemiliseks
tõeks, meie 'koszmar' on aga liiga ratsionaalne, liiga kaval, liiga
ebadeemonlik. Jaroslawa vaenaja on seotud selle majaga, selle magamistoaga
ja tema unega. Kuid ma pole kunagi kuulnud, et luupainaja käiks ka
päeval... See on midagi muud ja hommikuks ma tean, mis.»
Maryszia tõusis, vaatas köögis veel ringi ja hakkas
palitut selga ajama. «Ma lähen siis pealegi. Aga tulen homme
tagasi. Ennelõunal, varem ei jõua... Kui Graszek ulguma
hakkab, mis siis?»
«Ma olen siin. Ütle naabritele, et kõik on korras ja pole
vaja sind kutsuda.»
«Kui sa tahad öösel üleval olla, siis keeda endale
kohvi -- see on, näed, siin...» Ta avas köögikapi ja
näitas Grpowskile kohvipakki.
«Ma arvan, et ma ei taha öösel üleval olla,»
vastas mees kurjaendeliselt muiates. «Pani Jaroslawa voodi on
juhuslikult vaba...»
Maryszia võpatas, seisatas uksel, vaatas Grpowski poole ja vangutas
pead. «Ole ettevaatlik, Mieczislaw, palun sind -- ole
ettevaatlik!»
IX
Huvitav, mida Vlasta arvaks, kui teaks, et ma kavatsen veeta öö
võõra naisterahva voodis, mõtles Grpowski. Vaevalt ta
seda kuuldes rõõmustaks, isegi kui naisterahvas magab ise
mujal. Aga kui ei magaks...? Kas ma saaksin ka Jaroslawaga ühte heita,
oleks mul julgust? Isegi, kui see oleks vajalik ainult eksortsismi
läbiviimseks? Saaksin ma sellega hakkama? Tont seda teab. Jaroslawa ei
ärka enne hommikut ja mul pole mingit võimalust seda
järele proovida. Nii... Kus see graafik meil siis on... Teeme siia
ühe uue märgikese. Mis me saame? Milline muster meile avaneb?
Midagi me ei saa, kõik on sama segane... Hakkame siis otsast pihta!
Nii, 25. oktoober, reede -- esimene luupainaja öö, kümme
päeva pärast Jaroslawa saabumist. Ta ei tea veel, et see on
luupainaja, kurdab halba und ja valu. Järgmisel ööl
kõik kordub ja nii neli päeva järjest. Pane tähele,
et alguses on piinaja nõrgem, aja jooksul muutub aina tugevamaks,
valusamaks. Mida see näitab? Ta murrab aeglaselt vastupanu, kohaneb,
kogub jõudu? Võimalik, täitsa võimalik. Siis
saabub vaikus, esimene seanss on läbi. Miks ta kaob? Just siis, kui
naise vastupanu on nõrgenenud ja tuleks aina peale pressida. Ei tea.
Hästi, aga mis võib olla piinaja eesmärk? Ainult haiget
teha? Vaevalt. Ütleme, et see on Sidorski spiriitum. Mingitel segastel
põhjustel on ta tagasi tulnud. Aga miks just magamistuppa? Ta suri
ju õues. Miks ta tuleb alati... Hiljem. Sellest mõtleme
hiljem. Kõigepealt -- mida ta tahab? Kui ma talle täna ennast
pakun, pean ma teadma, mis tal plaanis on. Pean teadma, milleks valmis
olla. Mida ta eluajal tegi? Nukrutses, tõlkis, elas erakuelu, ent --
pane tähele! -- ei mõlgutanud enesetapumõtteid. Isa
Wojtech oleks mulle öelnud, oleks vähemalt vihjanud. Sidorski
veeratas oma elupäevi lõpuni -- põlatuna, vihatuna,
tõrjutuna. Tõlkis luuletusi, põletas ära,
tõlkis uuesti. Miks? Sest ei olnud tõlkega rahul... Ta ei
uskunud, et on luuletaja mõtet õigesti tabanud, ikka
jäid veel tabamata nüansid. Ta ei suutnud poeetide hingemaailma
lahti mõtestada. Aga äkki oli ta lihtsalt vilets
tõlkija? Kahju, et seda enam kontrollida ei saa. Ah olgu, mida see
meile ikka annaks. Ta püüdles täiuslikkusele -- see paistab
selge olevat. Ja ta ei mõistnud, miks teda Kurjaks peetakse... Otsis
Baudelaire'ist enda muredele vastuseid. Nii. Miks ta siis tagasi on?
Loogiline oleks arvata, et oma ootamatult katkenud elu jooksul ta ei
leidnud neid vastuseid! Väga hea, Mieczislaw, edasi! Mida ta
nüüd Jaroslawast tahab? Vastuseid. Miks? Kuidas? Iga päev
sureb sadu tuhandeid inimesi, neist kõigil jääb midagi
pooleli; keegi pole kunagi oma eluga täiesti valmis; ka need kolm
vanurit, kes meil siin praegu suremast keelduvad. Nemad on alla andnud,
teavad, et aeg on käes. See pole vastuhakk surmale, oo ei... Nad on
paratamusega leppinud, aga mingil põhjusel ei saa seda vastu
võtta. Kuid oota, nendest hiljem. Miks ikkagi Sidorski on tagasi?
Reeglina surnud ei tule tagasi -- tulevad mõned haruharvad
erandid. Ja pole tähtsust, kellel midagi elus pooleli jäi --
kojamees või president -- tagasituleku põhjuseks ei ole
lõpetamata jäänud asja tähtsus rahvamajandusele, et
plaan jäi täitmata või umbes nii. Ei, igale inimesele on
tähtsad erinevad asjad ja need on kõik võrdsed --
pühkimata tänav või kaotatud sõda, vahet ei ole.
Aga tagasi tulevad üksikud, need, kes on millegi poolest erilised.
Sidorski oli eriline, seda teadsid siin kõik, kui isa Wojtech
välja arvata... Ta oli Kuri, Väljavalitu, Emissar, kes ise oma
ettemääratusest teadlik pole. Talle on antud mingi roll, mingi
detail Suures Plaanis. Milline? Seda ei sa ma kunagi teada, minu elu on
selleks liiga lühike. Mõtle nüüd, kas ta on tagasi
sellepärast, et ei leidnud teda piinavale murele seletust või
sellepärast, et peab lõpule viima selle, mis tal kui Emissaril
tegemata jäi! Aga kas ei võiks see üks ja sama olla?
Jõuda selgusele oma elu mõttes ja see saavutada... Vastus
küsimusele, miks teda vihati, ütleks talle ka, mis tal tegemata
jäi. Võimalik, väga võimalik. Jääme
praegu selle juurde. Võtame nüüd need kolm surematut. Miks
nad ei lähe ja kuidas see on seoses Sidrorskiga? Võimalusi on
mitmeid. Võiks siin mingi ühendus olla Jaroslawa luupainaja
graafikuga? Sureva inimese meeled on teispoolsusele valla, nad kõik
on juba peaaegu teadvusetud, ei kavatse elule tagasi pöörduda,
nad näevad juba ja tunnevad. Kas on võimalik, et Sidorski
käib neidki öösiti painamas -- ei lase neil surra?
Hoiab mingil põhjusel elus? Tahab jõuda selgusele, mis on
Kurjus? Piinab Jaroslawat, näitab talle unes asju, mis tekitavad
surmahirmu (aga seda ma ju täna tüdruku silmis nägin --
surmahirmu), saadab talle kaela kõige õudsemaid
nägemusi, mida surnu võib elusas tekitada... Jah, selles
võib midagi olla! Sidorski oli määratud Kurjaks, kuidagi
ta teadis seda, aga ei mõistnud, mis see on ja mida ta peab tegema.
Ta suri ja teda ei lastud edasi -- mine tagasi ja lõpeta oma
töö! Ja ta läks... tuli, õigemini. Tuli ja leidis
eest Jaroslawa -- noore, elust pakatava naise. Ja näitab talle asju,
mida ükski elusolend ei tohiks teada ega näha. Jaroslawa ei
mäleta oma unenägusid. Aga loomulikult -- valu ongi vastupanu
neile nägemustele, kaitsereaktsioon. Nägemused on nii hirmsad, et
närvikava keeldub neid vastu võtmast. Nagu palavik viiruse
vastu, võitleb tema keha nende nägemustega. Sidorski katsetab,
mis on Ülim Kurjus. Näitab elavale Surma, muudab selle kehalt
terve inimese vaimseks vareks. Hullumeelsus oleks naisele pagu, kuid
Sidorski ei lase teda sinnagi, selleks on ta liiga julm ja kaval. Ja need
vanurid... Nemad tahavad surma, usuvad, et on selle ära teeninud, nad
elaksid veel, kuid teavad, et aeg on käes. Ja siin ilmneb Kurjuse
teine pool -- hoida elus surma ihkavat inimest. See on nagu januse suu
kinnikleepimine. Ehk manab ta neile nägemusi sellest, mis neid ees
ootab? Ja sellepärast inimesed keelduvadki minemast. Aga ta valetab
neile! Ja valetab ka Jaroslawale! Mis võiks olla inimesele suurem
piin, kui teada, mis seal on ja see pole hoopiski see, mida nad
uskusid? Nad kõik on ju usklikud, usinad ja andunud katoliiklased.
Usuvad rahu ja õndsusesse... Ja nüüd meeletu pettumus --
ei, mitte pettumus vaid vapustus, oma koleduses kujutlematu ahastus!
Sidorski spiriitumil on selleks jõudu ja võimsust -- see ongi
see Kurjus -- see, mida kõik temas tundsid. Pole oluline, kas me
liigitame moraalseks, metefüüsiliseks või
füüsiliseks. Luupainaja on vanem kui filosoofia. Siin on Kurjus,
mis võtab inimeselt ainsa lootusekübeme, mida ta on alati
surmale mõeldes hellitanud! Elusalt võtab ta lootuse elada,
surmalemääratutelt lootuse surmalt puhkust leida! Täna
hakkas Jaroslawa vastupanu juba nõrgenema ja ta mäletas oma
nägemusi. Keegi ei suuda mõelda surmast, loobumata pakitsevast
lootusest, et see pole lõputu piin, vaid rahu ja midagi veel...
Midagi helget. See on ainus, mis päästab meid hullumeelsusest.
Mind ennast ka, kusjuures. Ja võtta see usk katoliiklaselt, asendada
see võltspiltidega igavikulisest hukust. Mnjaa, see on
võinalik, ent kuidas asetuvad sellesse skeemi ikkagi Sidorski
tsüklilised ilmumised? Ons ta neil ülejäänud
öödel vanureid painamas? Aga ikkagi, miks just ööd ja
miks nii range graafiku alusel? Oli ta nii süsteemne inimene? Kui
oligi, siis peale surma see vaevalt enam tähendaks. Ja kaua ta
kavatseb jätkata? Olgu tema võim nii suur kui tahes --
ükskord peavad need inimesed ikkagi surema. Ja veenduvad, et neile
valetati. Või ei veendu? Ka seda ma ei saa kunagi teada,
vähemalt oma eluajal mitte. Ent olgu -- oletame, et
ülejäänud öödel on ta surevate vanurite kallal.
Jäävad veel mongolid, õigemini vana uiguuri hirm ja
ekspeditsiooni põgenemine. Kas on see üldse seoses Legnica
välja lahinguga? Võibolla on see vaid juhus -- nad tulid siia
ühte otsima, kuid leidsid sootuks muud. Kuid mida? Mis võis
olla see, mis pani nad pagema? See koht? Eksortsist tundis ära selles
Neljakümne Ida Musta Vaimu ühe Värava. Aga miks mina ei
tunne? Ka Maryszia pole kunagi tundnud siin midagi eriliselt halba, peale
Sidorski. Liiga arvab, et mongolid -- need Ida barbarid -- tõid
kunagi midagi halba Euroopasse. Huvitav, kas Tebgezkulat ka nii arvab? Me
oleme Liigas seda arutanud, kuid pole kuhugi välja jõudnud.
Mida võisid tähendada need võltspagemised, suits
lahinguväljal? Allikad on liiga napid ja segased. Midagi seal juhtus,
aga mis nimelt? Võitmatud mongolid... Metsikud loomad,
põrgusigitised -- nii neist Euroopas arvati -- lõid pihuks ja
põrmuks kogu Õhtumaailma sõjakunsti, tallasid selle
Legnica kevadisse porri ja keerasid Euroopale selja. Edasi jäid ju
Poola ja Saksa tühjad tasandikud ja rikkad linnad. Aga ei, nemad
läksid mägedesse, vaestele Tatra, Dalmaatsia ja Balkani aladele,
ei jätnud maha kübetki administratiivvõimu, nagu tegid
Venes. Mitte ükski inimestest koosnev sõjavägi suutnud
neid võita. Otsisid nad Viimast Merd? Ja leidsid, et see on Aadria
meri? Jabur. Neil oli väga selge ettekujutus Euroopa geograafiast ja
sõjalisest võimsusest. Nende luure töötas
kõigi Euroopa kunigakodadest paremini -- nad isegi teadsid, kus on
Wenceslasi vägi. Miks nad rüüstasid ainult Poola kiduraid
linnu ja keerasid otsa ümber? Kas mitte nad ei löönud hoopis
kartma? Ent mitte inimesi, mitte sõda ega sõdimist. Midagi
sellist, mille nende shamaanid Legnica väljal ära tundsid. Ja nad
hoopis põgenesid! Ja ei tulnud kunagi tagasi siia neetud paika. Ja
täpselt seda sama tegid ka Ulan-Batori õpetlased.
Võibolla nad ikkagi said oma küsimustele vastused?
Sidorski on siin kogu aeg elanud -- ta pole siit kunagi ära
käinud. Aga mis oleks veel loomulikum, kui hüljata küla, kus
sind vihatakse ja minna kuhugi mujale? Maja -- endine mõis -- hoidis
teda kinni? See lagunenud hurtsik, mille korrashoidmisega ta hakkama ei
saanud. Oli see lihtsalt kangekaelsus ja teadmisiha? Selgitada välja,
miks? Ka võimalik. Kuid Emissarina ei saanud ta siit lahkuda.
Siin on midagi, siin Legnica väljal, millelt põgenes
maailma kõigi aegade võimsaim sõjavägi, siin on
tema koht ja siia tuleb ta pärast surma tagasi, et jõuda
selgusele oma Kurjuse olemuses, katsetades oma võimalusi surijate
kinnihoidmisega ja elavatele nägemuste toomises, mille eest ei
päästaks ka hullumeelsus. See paik -- Neljakümne Musta Ida
Vaimu Värav on tema kodu!
Aitab! Aeg on magama minna. Ma avan oma une ja meeled. Ma kutsun teda. Ja
siis...
Ainult üks saab jääda -- mina või tema.
Grpowski haigutas, tõusis, lõpetas oma tee, pesi tassi leiges
vees puhtaks, läks elutuppa, lisas ahju puid, et Jaroslawal
öösel külm ei hakkaks, silitas ta pead ja suudles teda
veelkord laubale. Siis suundus ta magamistuppa, süütas
öölambi, koristas põrandalt Jaroslawa linad ja teki,
voltis need kokku ja pani kappi -- millegipärast ei lubanud tema
komblustunne magada alasti linadel, millel see kaunitar just maganud oli
(aga alasti magama ta pidi) -- tegi endale uuesti aseme, võttis
riidest lahti, võbistas külmast õlgu, kustutas tule ja
hakkas juba voodisse ronima, kui talle meenus veel midagi. Ta kargas
voodist välja, süütas veelkord tule ja vaatas toas ringi.
Äratuskell oli loomulikult seal, kus ta olema pidi --
öölaual. Grpowski võttis kella kätte ja keeras
äratuse maha. Ükskõik, mis ka öösel ei juhtuks,
ei taha ta ärgata kell viis hommikul. Enne uinumist luges ta kaks
loitsu, pani silmad kinni ja jäi paugupealt magama.
X
Midagi väga hella ja õrna oli see, mida ta järgmisena
tundis. Keegi silitas hoolitsevalt ta pead, ütles midagi sooja. See
polnud uni, see oli tõeline. Heasoovlik puudutus, peaaegu armastav
puudutus. Jah, ta tundis armastust. Loits, mis oli ta meeled avanud, valas
ta sisse kontsentreeritud ja kõigest tarbetuist lisandeist puhtaks
filtreeritud armastust.Valgus! Helge ja ilus valgus, täis elu ja
rõõmu, mis kutsus ja ootas, avanes talle, nõudis
tähelepanu. Öö oli kusagil kaugel, ööd tegelikult
ei olnudki enam. Oli ainult valgus ja... jah, hääled! Ta kuulis
hääli, murelikke hääli. Ta ärkas.
XI
Vähe on inimese elus hetki, kus kõik ilus ja helge valmistab
pettumuse.
Puudutus kuulus Jaroslawa käele.
Valgus oli aknast sissesiravast päikesest, sest 22. detsember oli
Wieszelowkas ilus ja selge.
Kadunud öö tähendas seda, et oli hommik.
Hääled kuulusid Marysziale ja Jarolsawale.
Ja armastus, mida Grpowski oli nii selgelt tundnud, tuli Jaroslawa
puudutusest. Parem, kui ta poleks seda tundnud. Liiga valusalt, teravalt ja
selgelt tuletas see arsti puudutus talle meelde oma vastutuskoormat.
Loitsuga teritatud tajud oli unes töötanud mitte selleks, milleks
nad manatud olid.
«Mieczislaw, ärka ometi!» Maryszia.
«On tal midagi viga?» Jaroslawa.
«Midagi pole tal häda, põõnab nagu põrsas.
Suur valge ammu väljas...»
Grpowski põrnitses naisi juhmi pilguga. «Palju kell on?»
«Üksteist saab varsti, unekott! Kella keerasid sa maha ja
Jaroszja ärkas veidi enne minu tulekut. Kohvi jooma tuled?»
Ta oli kogu öö maha maganud ja keegi polnud tulnud. Ei Sidorskit,
ei luupainajat. Korraga ta teadis, et kõik eilsed järeldused
olid olnud valed või oli ta lihtsalt üle kavaldatud. Jaroslawa!
Ta rääkis!
«Jaroslawa, kuidas sa ennast tunned?» Pärast kogetut ei
suutnud Grpowski naist enam teietada.
«Hästi, tänan küsimast. Ma ei mäleta eilsest
peaaegu midagi. Ainult seda ehk, et kartsin, kuid mida -- ei mäleta.
See oli teie teene, oli ju? Ma ei teadnudki, et oskate
hüpnotiseerida.»
Grpowski ajas ennast kontide ragisedes voodis istukile, päike ripsas
terva noolena ta silma, keegi oleks võinud kardinad vähemalt
ette tõmmata. Naised silmitsesid teda miskipärast kuidagi
ebalevalt naeratades. Muidugi! Ta oli ju ihualasti -- ruttu rebis ta teki
lõuani.
«Valu ei tunne?»
«Ei, mu enesetunne on suurepärane, ma pole ammu ennast nii
hästi tundnud.»
Naised läksid kööki ja Grpowski riietus kiirustades. Midagi
on valesti, midagi ei klapi -- trummeldas tal meeltes. Luupainaja ei
ilmunud, ometi oli ta oodatud, soovitud. Mnjah, küll mitte kutsutud,
sest kutsumine ei saa olla nii anonüümne -- kuid ikkagi... Kui
tema graafik oli muutunud, siis miks katsetas ta nüüd vaid
ühe korra ja Jaroslawa'ga? Seega, kas ta tahab ainult Jaroslawat
või ei saanud ta sel ööl ilmuda? Mis võiks teda
kinni hoida?
Hommikusöögiks soojendasid nad pirukaid ja jõid odavat
kohvi. «Mieczislaw, sa võiks täna kuuse tuua,»
ütles Maryszia. «Meie hakkame koristama... Suudad sa
töötada, Jaroszja?»
«Kuidas? Jah, muidugi, minuga on kõik korras. Ainult, ma
tahtsin öelda, et...» Naine vakatas ja vaatas malbelt Grpowskit.
«Tahtsin öelda, et nüüd ma usun pani... sind. See pole
haigus.»
«Millest siis see meelemuutus?»
«See eilne juhtum... Ma ei mäleta küll täpselt, mis
toimus, kuid suudan meenutada mingit... suhtlemist. See kõik oli
kuidagi liiga isiklik. Ta nagu oleks minult midagi tahtnud... Kuid
mida?»
«Rahvajuttude luupainajad ei taha midagi. Nad on eesmärgita
piinajad, kes teevad õelust õeluse pärast. Mõneti
on nad nagu kehastunud metafüüsiline kurjus.» Grpowski
muigas. «Sellest oleks huvitav isa Wojtechiga rääkida...
Millise Jumala tegevust põhjendava seletuse suudaks ta leida, kui
tõepoolest eksisteeriks luupainaja füüsilise koletisena,
kelle ainus eesmärk on Kurjus. Milline roll oleks luupainajal jumala
plaanis; kuidas aitab ta Head eristada? Ja mida me oleme teada saanud, mida
olulist kogenud, kui luupainaja tapame?»
«Isa Wojtech vastaks teile, et Jumalat ei peagi seletama, vaid
uskuma,» kostis Jaroslawa leebelt. «Ilmselt minagi ütleks
nii.»
«Hea küll. Jaroslawa, ma tahtsin sinult küsida...
õigemini öelda, et see polnud hüpnoos, millega ma sind
ravisin. Tähendab, mitte päris hüpnoos, selle sõna
meditsiinilises tähenduses. Aga ma võiksin sind
vähemasti proovida hüpnoosi alla panna.»
Naine vaatas Marysziale ja Grpowskile ehmunult ja segaduses otsa.
«Milleks?»
«Et sa meelde tuletaksid, mis sinuga tegelikult eile juhtus... Vaata,
ma pole sulle öelnud, et magasin sinu voodis just seepärast, et
lootsin ise luupainajat kogeda. Mingil põhjusel suudab ta opereerida
ainult magamistoas ja ainult sinu -- see tähendab endises Sidorski
voodis...»
Jaroslawa kahvatas ja muutus näost täiesti kaameks.
«Ma pean neid seoseid nägema,» rääkis Grpowski
edasi, «ja ma näen neid. Kuid mind ennast põlgas
luupainaja ära. Ta ei tulnud mind kiusama, ta ei tulnud mind
kiusama... Nüüd ütled sa, et mäletad teatavat
suhtlemist ja personaalset lähenemist. Meie järgmine küsimus
on muidugi -- miks? Ja sellele saad vastata ainult sina ise -- nende
mälestuste elustamisega, mis on nii õudsed, et sinu aju keeldub
neid vastu võtmast ja mäletamast. Oled sa selleks valmis?»
«Kas see on vajalik?»
«Ma ei tea täpselt. See võib olla oluline... Ma ei suuda
kuidagi leida luupainaja allikat ega eesmärki. Ta varjab ennast ja
mind põlgab.»
Jaroslawa mõtles ja noogutas siis.
«Hästi,» Grpowski tõusis laua tagant. «Me teeme
seda homme. Täna toome aga kuuse ja koristame tube. Lõppude
lõpuks on varsti Wigilia ja uus aasta.»
XII
«On 21. detsember. Sa oled vara ärganud, kirikus käinud,
kogu päeva koos Marysziaga tube koristanud, pesnud, puhastanud,
küürinud. On lõuna, sa einestasid ja Maryszia läks
koju. Sa oled väga, väga väsinud ja tahad puhata...
puhata... puhata...» Grpowski monotoonne, kaastundlik hääl
kõlas hämarduvas toas. Jaroslawa lebas voodis, teki all, silmad
suletud. Grpowski istus voodi ees toolil, Maryszia oli toanurgas varjus,
nõjatus vastu seina, käed rinnal ristatud. Ta oli murelik, sest
polnud kindel, kas selline moodus on kõige parem; oli ka Grpowskile
öelnud, et hüpnoos paistis talle kui kurjade vaimude asjata
väljamanamine. Mees oli talle lubanud, et Jaroslawa ei saa kannatada.
«Aga kui ta tuleb just siis, kui sina teda hüpnotiseerid?»
oli Maryszia pärinud. «Kuidas me siis aru saame, et see on
tõeline, mitte meenutused?»
«See oleks hea, siis oleks ta meil peos,» oli Grpowski vastanud.
«Ja pealegi on meil tubli Graszek. Ta hakkaks ulguma.»
Lõpuks oli Maryszia pooleldi vastu tahtmist nõustunud. Need
on julmad mängud, kus võidu hind võib olla väga
ränk.
«Sa tuled magamistuppa, mida sa teed Jaroslawa?»
Vaikus, naine hingas raskelt, lamas tikksirgelt õhukese teki all,
millelt joonistusid tema kaunid vormid. Korraks vilksatas ta näol
kerge tõmblus, huuled tõmbusid poekvile, ent ta vaikis edasi.
«Sa tahad magada, Jaroslawa, sa oled kohutavalt väsinud. Paar
tundi puhkust -- mõtled sa -- ja siis koristan edasi. Wigilia
on lähedal aga sul on veel nii palju teha. Sa oled väikese
puhkuse ära teeninud.»
«Grazsek,» pomises Jaroslawa äkki.
«Jah, Graszek, sinu tubli koer. On ta siin, sinuga?» Grpowski
häälest ei kostunud vähimatki erutusvarjundit, kuid Maryszia
tundis, et mees sisimas võpatas -- hüpnoos oli
õnnestumas.
«Graszek on toas, ma lasin tal soojas olla, aga ta peab tagasi
minema.» Jaroslawa huuled liikusid vaevu. «Ta on liiga porine. Ma
ajan ta õue ja panen ukse lukku. Ta tahab tagasi. Kiunub ja kraabib
ust...»
«Koer tahab sinu juures olla, ta armastab sind. Mida sa edasi
teed?»
«Väsinud... Pean magama, puhkama...»
Grpowski kummardus talle lähemale. «Sa lähed magama. Kas sa
mõtled midagi?»
«Olen liiga kole, nägu on vajunud ja loppis, pean rohkem
puhkama.»
«Jah, sa pead puhkama, Jaroslawa.»
«Ma teen voodit. Kapis on kõik linad ja tekid puhtad.
Lõpuks ometi suutsin ma kogu pesu ära pesta -- mul on hea meel.
Ma teen voodit ja heidan pikali...»
«Ja nüüd sa magad. Sa näed und... Mida sa näed
unes?»
Taas vaikus. Naise nägu oli rahulik, isegi õnnelik. Ilmselt
elas taas läbi magusat rammestust ja rahulolu tehtud tööst.
Minutid möödusid, hüpnotiseeritav hingas korrapäraselt.
«Oled uinunud, lõdvestunud. Voodis on soe ja mugav.»
Äkitselt Jaroslawa võpatas, ta vasak käsi rapsas teki all
midagi, kerge värin käis üle keha.
«See on ainult unenägu,» rääkis Grpowski
julgustaval toonil edasi. «Sa näed und, Jaroslawa.»
«Ära tee!» Jaroslawa hääl oli selge ja
kõlav. «Lõpeta! Ma ei kannata seda, mine ära!»
«Kas sa näed midagi unes?»
«Kasi minema, sind pole keegi kutsunud,» jälle lükkas
ta voodis midagi kätega, need tõusid ja vajusid aeglaselt ja
jõuetult. Tundus nagu ta tahtnuks voodist tõusta, kuid ei
suutnud. Viivuks lebas naine rahulikult, kuid siis läbistas ta keha
tugev võpatus, pea jõnksatas taha ja oleks peaaegu vastu
voodi päitsit põrganud.
«Ainult uni, Jaroslawa, ainult uni,» tuletas Grpowski kindel
hääl talle meelde.
Naine karjatas ja nii äkki, et Maryszia ehmatusest võpatas ja
küünarnuki valusalt vastu seina ära lõi. Jaroslawa
käed lükkasid teki pealt ära, Grpowski nägi
nüüd, et naine pigistas sõrmi tugevalt rusikasse ja lasi
siis jälle lahti, nagu teinuks mingeid haaramisliigutusi. Ta karjus
veel -- sõnadeta hirmukarje. Nii karjutakse, kui midagi
nähakse. Rindkere läbistas järgmine värin.
Grpowski oli nõudnud, et taastataks võimalikult ehe
üleeilne olukord. Kellaaeg pidi sama olema, Jaroslawa samamoodi
väsinud, kannab sama öösärki... Öösärk
oli lumivalge, kaelus rahvusliku punasekirju mustriga kaunistatud ja valge
paelaga kokku sõlmatud. Kui naine nüüd teki pealt rabas,
oli näha kuidas tema lopsakad rinnad ärevas hingamisrütmis
kerkisid ja vajusid.
«Kas sa näed kedagi unes?»
«Kao, ma ei taha sind!» sositas Jaroslawa ja üritas ennast
taas kergitada. Tulutult. Ta vajus voodisse tagasi ja viivuks paistis, et
kiusaja tõesti kadus. Naise hingamine hakkas korrapärastuma.
«Keda sa näed unes, Jaroslawa; kes sind piinab; keda sa ajad
ära?» Visalt ja nõudlikult esitas Grpowski küsimusi,
hoides oma tooni siiski monotoonse, usaldava ja julgustavana.
Korraga hakkas Jaroslawa taas nihelema, alguses aeglaselt; siis
järjest tugevamalt, kuni tema keha ülenisti rappus. Ta ei
karjunud enam, kuid oigas vaikselt ja inises anuvalt. See kõlas kui
palve valule, et see taanduks. Kuid valu ei taandunud. Keha rappudes keeras
Jaroslawa ennast voodis ümber ja tema sõrmed haarasid ja
kortsutasid lina ja patja. Pea tõusis ja langes. See oli jube ja
eemaletõukav. Grpowski püüdis silmanurgast Maryszia
liigutuse -- hüpnoos tuli lõpetada.
«Jaroslawa, sa ei tunne valu, sa ainult mäletad seda! See pole
tõeline, see kõik on unenägu.»
Aga see polnud ainult unenägu, nad mõlemad teadsid seda. See
oli midagi enamat kui unenägu. Jaroslawa painaja võis küll
ilmuda samal ajal, kui naine und nägi, kuid ise polnud ta uni. See oli
midagi, mis muurab läbi inimese meelte -- siis, kui nad on
kõige nõrgemad ja vastuvõtlikumad -- unes;
vägistab tema tajusid ja süstib võltsreaalsust.
«Pime! Jälle on pime,» Jaroslawa toon oli madaldunud,
nüüd rääkis ta teisel häälel, kuid
rahulikumalt. Pea oli kergelt padjalt tõstetud, Grpowski ei
näinud ta nägu, sest naine oli selili. «Ikka pime... Kinni.
Puust lauad... ümberringi. Välja ei saa...»
«Kas sa oled kuskil kinni, Jaroslawa?»
«Puu, aga välja ei saa. Nii... palju... jäi tegemata.
Värav on lahti, mine minema, mine tagasi. Me ootame sind.»
«Kes sind ootavad?»
«Nad ei näita ennast...» Karjatus; jälle luust ja
lihast läbilõikav karjatus, mille padi osaliselt summutas.
Jaroslawa keha vappumine hakkas lakkama, käed libisesid lõdvalt
külgedele. «See pole mina, mina ei pea tagasi minema,»
kuulis Grpowski nõrka sosinat, mis järsult katkes
järjekordse karjatusega.
«See on ainult uni,» veenis eksortsist.
«Ma pole kunagi und näinud,» vastas talle Jaroslawa
jälle madaldunud hääl. «Inimesed räägivad oma
unenägudest, mina ei räägi. Ma ei näe und.»
Sõnad tulid aeglaselt, kuid selgelt ja kindlalt, nad polnud enam
otsitud kuskilt unede hämust. «Ma ei tea, mis on unenägu.
Miks ma küll midagi unes ei näe? Pime... Ikka on veel pime. Mine
tagasi, ütlesid nad ja ma ei hakanud vastu. Ei ole kuhugi minna. On
küll ja sa tead kuhu. Aga siin on pime. Vaikus... Nii vaikne on...
Miks? Miks on vaikne?»
«Kus on vaikne? Mida on sinu ümber?»
«Pimedus katsub mind, ma näen pimedust, seal on nii palju ruumi.
Pean välja saama. Mine tagasi, ütlesid nad. Ma tulin. Tahan
sooja. Naine.»
«Kas sa näed naist, Jaroslawa? Kes see naine on? Tunned sa
teda?»
«Naine. Tunnen seda naist. Tunnen tema verd. Mina olengi see
naine...» Jaroslawa võpatas jälle, värinad tulid
tagasi. Taas hakkas ta vähkrema, üha tugevamalt ja tugevamalt,
viskles seljalt kõhuli. Maryszia tuli toanurgast ja asetas käe
hilju Grpowski õlale. Ta ei tahtnud enam näha oma
sõbranna piinlemist. «Ärata ta, Mieczislaw! Sa pead, ta
pole seda ära teeninud,» sositas Maryszia vaikselt, ent
tungivalt.
Aga Jaroslawa poleks saanud enam kuulda mingeid eksortsisti
äratussõnu, sest ta hakkas ebainimlikult häälel
karjuma, mähkis ennast tekki ja linasse, viskles piinavas valus.
Grpowski tundis ennast inkvisiitorina. Koos Marysziaga sööstsid
nad painaja käes vaevaleva naise juurde ja hakkasid teda raputama.
Jaroslawa higist märg keha ei peatunud. Lõpuks tõstsid
nad ta üles ja viisid teise tuppa. Seal suutis Grpowski ta
äratada.
Aga Groszek ei ulgunud.
XIII
Wigilia, 24.detsember.
Perekondlik püha, enese sisse vaatamise päev, rahu ja
õnnistuse pidu? Tegelikult olid nad kolm küllaltki
võõrast inimest, kes saatuse tahtel pidid selle päeva
koos veetma. Grpowskile läksid jõulude puhul korda ainult
söögid, milliste ettevalmistamises ta usinalt osales; Maryszia
muretses Jaroslawa pärast ja perenaine ise leekis majas ringi, ei
jõudnud hommikul kirikussegi, kuid seda usinamalt kippus
kesköisele Karjuste missale -- Pasztrkale. Nad olid kindlalt
otsustanud, et võtavad jõulud vastu nii, nagu komme
nõuab. Kaksteist rooga; külm veeämber
hõbemündiga, milles tuli end pesta, et aasta läbi tervist
oleks; tuppa toodi õlgi, kinnitati neid laenurkadesse ja
söögilauale. Tavaliselt pidi kõige noorem pereliige akna
juures seisma ja esimesest taevatähest märku andma -- see
tähendas luba peo alustamiseks. Selga pandi kõige paremad
riided; ennast ehiti ja kaunistati, nii nagu majagi, pidid inimesed olema
puhtad ja ilusad. Poola jõulukombed on vanemad kui Kristus ja
haakuvad Põhjala tavadega. Talvist pööripäeva on ikka
imeliseks peetud, ajaks, mil tehtud ennustused täide lähevad.
Üks vana uskumus vaevas neid kõiki, kuigi nad sellest ei
rääkinud.
Wigilia laua ümber pidi istuma paarisarv inimesi.
Paaritu arv toob halba õnne. Võibolla mõtlesid nad
kõik, et tegelikult on siin keegi neljas.
Tegelikult rääkisid nad sel päeval üldse vähe.
Kõigil oli palju tegemisi ja palju mõtteid. Jaroslawa ei
teadnud, mis temaga hüpnoosis oli juhtunud. Grpowski oli eilsete
sündmuste üle samuti napisõnaline. Kui ta Marysziaga
kahekesi jäi, üritas sugulane talt seletust välja pressida,
kuid eksortsist ei olnud varmas seda temaga jagama. Ta teadis, et
mõlemad naised ootavad temalt lahendust ja vabastust just nimelt
täna, enne 25. detsembrit. See oli nii kujunenud, et tema --
Mieczislaw Grpowski -- pidi olema Imetegija, Lunastaja ja
Päästja. Täna pidi midagi Wieszelowkas endises Tadeusz
Sidorski majas uueks ja paremaks sündima... Kummati hakkas ta isegi
uskuma, et kui ei suuda täna Kurjusega toime tulla (või
hästi -- enne Uut Aastat, lubas ta endale möönduse), siis
jääb see siia terveks järgmiseks kaheteistkümneks
kuuks. Aga võibolla igavesti... Pole ilus jõuluõhtul
kellelegi surma soovida, kuid just nimelt seda soovisid täna
kõik -- et need kolm vanurit heidakasid Wigilial rahus hinge.
Grpowskilt oodati vaikimisi imet. Aga ta ei teinud seda. Keskendunult ja
hoolikalt askeldas ta köögis. Maryszia oli roogade nimed
väiksele paberlilehele kritseldanud ja selle köögikapile
kleepinud. Barszsz; seenesupp klimpidega; hapukapsad seentega; kolme
sorti pirukad; keedetud karpkala; heeringas hapukoorega; kluski --
kartuliklimbid; kartuli- ja hernepüree; vanilliga teekoogid; kompott
kuivatatud fruktidest; nalesniki -- pannkoogid juustuga; magus
rosinaleib. Krupniku valmistamise võttis Grpowski
enesestmõistetavalt enda kätte. Segad vee meega, lisad pisut
kardemoni, pähklipuru, vanilliini, sidrunikoort, keedad, lased
jahtuda, valad hulka vodkat ja ajad taas kuumaks. Krupnik oli ainus
alkohoolne jook, mis talle tegelikult meeldis. Võibolla
sellepärast, et koos sisikonnaga soojendas see nii mõnusalt
üles ka mälestusi kodust, vanavanematest.
Nad ei pidanud tingimata kahtteist toitu valmistama, aga see oli omalaadi
kinnisidee, hea enne, vajadus rahustava tava järele, et kõik on
nii nagu alati.
Söögivalmistamine ei viinud ta mõtteid hetkekski
luupainajalt eemale. Ta teadis, et oli elimineerinud kogu loost ebaolulised
detailid; hoidnud fookuses ainult määrava tähtsusega fakte;
kuid ikkagi jäi tal mingi tabamatu loogikakatke puudu. Graafik ja
voodi... Selles peitub kogu mõistatuse lahendus -- niipalju ta
teadis. Kahel ööl järjest oli ta unes näinud
surnuvankrit -- näinud sedasama und, mida kaks päeva tagasi
postkontroris. Oli temalegi luupainaja külla tulnud? Vist küll.
Kuid see oli tema enda isiklik luupainaja, mis unenägudes seadis ritta
fakte, liitis ja lahutas teabekilde -- tema tajud töötasid
magades edasi, ei puhanud hetkekski, pakkusid oma abi ja olid
nõutud, kui see tagasi lükati. Grpowski surus endas alla
ebamäärast tigedust, mis ähvardas juba ärevuseks
kasvada. Ta teadis piisavalt -- pidi teadma piisavalt. Kuid ei suutnud
mõista surnuvankri tähendust. Kuskil sügaval ajusopis olid
sündmused juba põhjuslikku seosesse kootud, järeldused
tehtud. Tema eksortsistivaist pidi need nüüd sealt üles
leidma. Aga ei leidnud. Ikka veel ei leidnud.
Kell kolm hakkas Jaroslawa elutoas lauda katma ja viivuks jäid
Grpowski ja Maryszia kööki üksi. «Kas sa mõtled
sedasama, mis minagi?» oli naine küsinud, kui karpkala puhastas
ja Grpowski kartuleid kooris. Nad olid teineteise poole seljaga.
«Ma ei oska mõtteid lugeda,» vastas Grpowski mornilt.
«Eilsest. Sellest, mida Jaroslawa unes rääkis? See oli kole,
ma ei suuda seda siiani mõista... Ega tahagi mõista! Ent see
jutt pimedusest ja puust...»
Mees ei vastanud. Ilmselt kehitas ta õlgu, kuid Maryszia ei
pööranud pead, et selles veenduda.
«Ma mõtlen, et kas see ei võinud olla Sidorski ise, kes
meile vastas,» rääkis naine edasi ja raputas verist
kalasisikonda prügikasti. Ta võbistas õlgu. «See
võib kõlada uskumatuna, kuid ikkagi. Pimedus, suletus,
ümberringi vaid puust lauad ja pimedus... Nagu räägiks keegi
meile hauast.»
«Võimalik... Aga mida see meile annaks?»
«Issand Kristus,» karjatas Maryszia allasurutud häälel.
«Jaroszjal käib kallal maetu vaim, piinab teda ja sina küsid
'mida see meile annaks'?»
«Harilik vaim -- niipalju kui mina neid tunnen -- ei käi niisama
heast peast magajal kallal ega tee talle füüsilist
valu...»
«Sidorski ei olnud harilik inimene. Ta oli Kuri ja sa tead seda.»
«Jah, aga kui Kuri ta siis ikkagi oli?»
Siis nende vestlus katkes, sest Jaroslawa tuli kööki ja hakkas
Grpowski kallal pahandama, miks too naiste tööd teeb,
võiks parem puid tuua, kapsatünni avada ja veel vett tuua.
Esimest tähte nägi Maryszia ja just siis, kui ta akent kaunistas.
Kilgates rõõmust nagu väike tüdruk, jooksis ta
kööki ja kuulutas oma avastusest. Võis lauda asuda.
Wieczerza wigilinja võis alata. Arusaadavatel
põhjustel jäi ära üks oluline vana komme. Laua taha
istudes pidi pereisa alustama laulu -- Przybiezeli do Betlejem'i
näiteks ja murdma leivatükke, tegema neile ristimärgi ja
laudkonnale vanuse järjekorras jagama. Naised ei hakanud seda
Grpowskilt paluma. Nad vahetasid mõned soovid ja asusid isukalt
barszszi kallale. Nurgas säras lihtsalt kaunistatud kuusepuu,
akendele oli Maryszia seadnud vanikud ja küünlad, nurkades olid
õled, tuba lõhnas puhtusest. Peale supi võtsid nad
kõik väikse lonksu krupnikut ja tundsid ennast
kõigest hoolimata hästi. Jaroslawa rääkis, kuidas ta
eelmise jõuluõhtu pidi haiglas valves mööda saatma
ja nad õdedega piiritusest krupnikut olid valmistanud.
Haiglas ei tohtinud katoliiklikke tavasid olla, aga nad ikkagi laulisid
vaikselt mõnda koledyt ja üks haige preester pidas
Paszterka jutluse.
Kell lähenes tasapisi kaheksale. Grpowskil oli aeg hakata imesid
tegema.
Poolakad on usinad käsitöömeistrid. Üks
jõulutradistioon on Kristuse kujutisega linikute heegeldamine ja
nendega toa seinte kaunistamine. Jaroslawa oli jõudnud valmistada
kaks sellist linikut ja need ka üles riputada. Kui nad soolaste
roogadega lõpule olid jõudmas ja juba teab kui mitmenda
krupnikuga meeleolu tõstnud, hakkas Maryszia Jaroslawa
osavust kiitma. Linik, mis rippus elutoa seinal oli tõesti
meistritöö, neljast värvist oli naine kujundanud imekauni
harmoonia. Lunastaja rippus ristil, tema imeväikesest näost
võis tõepoolest kannatust välja lugeda.
«Kas pole ilus, Mieczislaw?» küsis Maryszia. «Ma
mõtlen just Jaroszja osavust. Vaata siis ometi!» lisas ta
tungivalt.
Aeglaselt tõstis Grpowski pilgu ja silmitses linikut seinal. Ta
muudkui vaatas ja vaatas seda, tema nägu kivistus ja kahvatus. Kahvel
hapukapsaga jäi õhku rippuma.
«Mis on, Mieczislaw?» küsis Maryszia. «On ju ilus,
eks?»
Grpowski ei vastanud, vaid jõllitas sõnatult linikut.
Heegeldatud neljavärviline Kristus seinal rippuval väikesel
riidelapil...
«Surnuvanker,» sositas Grpowski vaikselt. «Ta toodi
surnuvankril kabelisse.» Kahvel kukkus taldrikule tagasi.
«Surnuvanker?» pomises Maryszia. «Millest sa ometi
räägid?»
Grpowski tõusis laua tagant püsti, nägu endiselt kahvatu.
Ta vaatas Jaroslawa poole, kes teda samuti sõnatult jõllitas.
«Muidugi... Nüüd ma mõistan...»
«Mida sa mõistad?»
Grpowski sulges viivuks silmad, raputas ennast, otsekui ebameeldivat
nägemust tõrjudes. «Luupainaja, alati voodis, surnuvanker,
vähe majakraami -- kuidas ma võisin selline idioot
olla?!»
«Mis majakraam?» küsisid naised ühest suust. Mees
läks aeglaselt seina juurde ja silus käega üle liniku, siis
pööras ta oma kaame näo laua poole. Ta neelatas,
üritades ennast koguda. «Jaroslawa, sa saabusid Wieszelowkasse
vähese majakraamiga, nagu sa ütlesid?»
«Jah, mul polnud palju aega pakkimiseks. Ja ega mul polegi palju
asju.»
«Just nimelt. Ohjaa... jõulud. Inimesed kraamivad, pesevad,
korrastavad maja. Sina oled arst: puhtust vajav ja nõudev inimene.
Ja mina olen i-di-oot!» Viimane sõna oli lausutud aeglaselt,
tigedalt ja rõhuga.
«Mieczislaw! Ära tee tsirkust! Räägi, milles asi
on!» nõudis Maryszia tungivalt ning pigistas tema poole
sirutatud Jaroslawa kätt. Naised said Grpowski kaamest ilmest aru, et
midagi on toimumas. See oodatud ime võibolla...
1964. aastaks polnud Grpowski veel endas arendanud seda väiklast
vajadust dramaatiliste efektide järele, mille poolest ta hiljem nii
kuulsaks sai. Eksortsisti erakordsed Võimed ja nõue neid
ühiskonnas liigse tähelepanu eest varjata kujundavad enamuses
neis haruldastes inimestes ajapikku välja mõned healoomulikud
upsakad ja albid vajadused. Psühholoogias nimetatakse seda vist
kompensatsioonimehhanismiks. Võimalik, et see Wigilia
Wieszelowka külas oli Grpowski jaoks esimene võimalus; esimene
tahtmatu vastureaktsioon stuuporile, mis oli teda nii kaua lahendusest
eemal hoidnud. Linik seinal oligi see jõuluime, mis vallandas
põhjuslike seoste ahela -- kõik asetus hämmastava
selgusega omale kohale; valed järeldused kadusid unustuste tolmu.
Grpowski kogus ennast kiiresti. «Luupainaja ilmus iga neljaks-viieks
päevaks iga kahe nädala tagant. Enne jõule ta muutis oma
tsüklit. Miks? Mis siis juhtus? Mis on erilist jõulu-eelsel
ajal?»
Jaroslawa tahtis midagi öelda, kuid vakatas. Ta teadis juba, et tema
seletus Õnnistegija sünnist ei sobi, ei klapi. Ometi oli ju
Grpowski Kristusega linikut nähes midagi ära mõistatanud?
«Jõulu eel pestakse kogu pesu puhtaks,» ohkas
Grpowski liniku ees seistes endast rõhuga välja. «Vana
uskumus, et kuri vaim jääb sinna või sellesse, mida ei
küürita, elab katoliikluses võimsalt edasi. Sul oli
pesupesemiseks Wieszelowkas veedetud kuude jooksul kujunenud oma graafik.
Ja nüüd ma mõistan, kuidas see luupainaja ilmumisega
haakub. Wigilia eel sa muutsid seda...»
Naised vahetasid sõnatu arusaamatu pilgu.
«Voodi, Jaroslawa, sinu voodi -- seal tuli luupainaja. Alati seal ja
ei kuskil mujal. Tuli nagu liinibuss kindla graafiku alusel. Sõna
'graafik' seostub mulle alati bussidega... Ja mis on buss? Lihtsalt
üks suur mootoriga vanker! Millegipärast nägin ma pidevalt
unes surnuvankrit. Millest see? Aga sellepärast, et isa Wojtech
ütles, et Tadeusz Sidorski toodi kabelisse surnuvankriga...»
«See on ju loomulik,» pomises Maryszia segaduses. «Millega
siis veel? Bussiga või?»
«Oluline on see, kuidas ta sinna toodi!» jätkas
Grpowski pingutatud kurja muige saatel. «Isa Wojtech ütles
sõna-sõnalt nii: Toodi kabelisse, vankriga. Naabrid olid
ta kodus puhtaks pesnud ja musta ülikonda riietanud. Mingi vana
sadulatekk oli talle peale visatud. Sadulatekk! Vankriga ja sadulatekk!
Aga mida ütles mulle Maryszia? Ütles mulle, et juhuslik
möödakäija tema laipa märkas, lohistas ta tuppa,
vajutas silmad kinni, kattis linaga...»
Maryszia kehitas õlgu. «Nii see oli, Mieczislaw. Ma ikka ei
näe veel, millele sa sihid.»
«Millele ma sihin?! Kas siis järeldus pole ilmne? Ma olen seda
nii kaua unes näinud, taipamata, kui loll ma olen olnud! Alati voodis
tuli see meie painaja! Mõtlesin inkuubusest -- erootilisest
vaenajast -- kuid ei jõudnud kuhugi. Ikka see graafik... Miks muutus
luupainaja ajapikku tugevamaks ja valu suurenes üha? Sest ta harjus
Jaroslawa kehaga, hakkas seda lähemalt tundma, mõistma, tungis
üha sügavamale meeltesse! Miks? Miks Jaroslawa tundis
füüsilist valu? Valu sünnib kokkupuutest! Ma magasin ise
selles voodis, avasin oma meeled, kuid ta ei ilmunud. Jälle
küsisin endalt, miks? Aga sellepärast, et ma vahetasin enne
voodisse minekut linu. Surnud Sidorski kaeti linaga, kuid kabelisse
jõudis ta sadulatekiga kaetult. Jaroslawa tõi kaasa vähe
majakraami ja kasutab surnud Sidorski majapidamisest niipalju, kui
võimalik...»
Naiste nägudele tekkis õudus.
«Sul on kolm komplekti voodilinu, Jaroslawa. Ja sa vahetad neid iga
viie päeva tagant. Ühe kompleti tõid sa Lodzist kaasa,
kaks ülejäänut on kohalikud. Ma küsin nüüd
teie käest, kuhu jäi Sidorski surilina; kui kabelisse
jõudis laip sadulatekiga kaetult? Surilina jäi siia ja sa oled
sellel kogu aeg maganud!»
XIV
Grpowski nõudis, et teeks seda üksi, kuid naised tahtsid samuti
näha ja veenduda. Eksortsist kehitas õlgu -- pole tema
võimuses seda keelata. Nad läksid magamistuppa; ta avas kapi,
kus teadis olevat voodilinad, libistas käega kergelt üle nende.
Jah, nüüd, kus ta teadis, mida otsida, tundis ta selle eksimatult
ära. Maryszia hoidis värisevat Jaroslawat õlgadest ja
sosistas talle kõrvu rahustavaid sõnu, kui Grpowski linaga
toimetas. Mõne minuti pärast oli lina lakke riputatud ja
Grpowski askeldas selle taga lampidega. See oli kõige lihtsam
moodus, mis talle pähe tuli. Kummati see töötas.
Kolmekesi üksteise kätest kinni hoides seisid nad hetked hiljem
purjena rippuva lina ees. Kolm laualampi selle tagant valgustasid
improviseeritud filmiprojektorina maailma kõige aegade
õudsamat dokumentaalfotot.
«Püha halastaja jumal,» sosistas Jaroslawa ja ei suutnud
hirmust isegi silmi sulgeda. Maryszia ahmis õhku.
Lambivalguses võis linal selgelt eristada inimese kontuurjooni.
Õrnad, ähmased varjud kujutasid kronkus lebavat kuju; näha
oli mehe nägu, isegi juuksed. Polnud mingit kahtlust -- see oli
Tadeusz Sidorski. Nii nagu ta lebas pärast katuselt kukkumist, kui
üle jaheneva ihu oli laotatud majast esimesena kätte juhtunud
riideese. Ilmselt oli mööduja selle otse voodist rebinud --
magamistuba oli välisuksele kõige lähemal.
«Igast inimesest ei jää surilinale jäljendit,»
sõnas Grpowski. «Enamusest ei jää.» See
kõlas nagu oleks ta linale küsimuse esitanud. Aga talle ei
vastanud keegi. «Usutakse, et Kristuse surilinale jäi
jäljend. Millegipärast ilmus see aga välja ligi tuhat aastat
peale eeldatavat Kristuse sündi. Otsekui vastuargumendiks mingile
nähtusele, tahetud tõestuseks -- et Tema võis ka
nii...»
Ta läks ja kustutas lambid, rebis lina konksudelt maha ja rullis
kokku. «Ma viin selle siit minema ja enam sul pole luupainajaid,
Jaroslawa. Juhul muidugi, kui suudad selle unustada.»
Või vähemalt harjuda, lisas ta mõttes.
«Miks?» sositas Jaroslawa nuuksudes ja Maryszia õlale
toetudes. «Miks?»
Vastuse asemel tõukas Grpowski naisi õrnalt ukse poole. Siin
toas polnud neil enam midagi teha. Ta vastas Jaroslawale alles siis, kui
oli talle poolvägisi kaks klõmakat krupnikut sisse
jootnud. «Võiksin öelda, et ma ei tea... Kuid see oleks
pooltõde. Ma arvan, et see surilina on lihtsalt üks
absoluutse kurjuse ilminguid, mis eksisteerib meile hoomamatul
metafüüsilisel kujul. Rahvasuu ei valeta, teie teate seda minust
paremini. Sinu vanaonus tunti ära Kuri. Seda on raske ratsionaalselt
seletada, kuid ka ükski filosoofiline kontseptsioon pole kunagi
suutnud Kurja olemasolu ja tema vajadust lõpuni mõista.
Sidorskil oli maailmas ette nähtud mingi roll -- üks kübe
Kurjuse suures plaanis -- ja ta ei täitnud seda, sest suvatses
redelilt surnuks kukkuda. Teda ei lastud pärast surma edasi --
ükskõik kuhu ta ka siis teel poleks olnud. Ta pidi tagasi
tulema. Ja ma arvan veel, et kolm suremast keelduvat vanurit ei saa samuti
edasi minna, sest nende ees on praegu lahti värav sinna, kuhu nad
minna ei saa ega tohi. Kui nende süda üles ütleb, siis
satuvad nad kohta, kuhu oodatakse kedagi teist. Surilina kujutab endast
meeletult suurt väärtust, aga see tuleb hävitada. Ma arvan,
et see on ainus võimalus.»
Jaroslawa ei läinud sellel ööl Paszterkale. Ta vajas
puhkust ja und ning Grpowskil oli hea meel, et naine
üheteistkümne paiku ilma kaitsemärkideta magama jäi.
Nad kraamisid Marysziaga laua ja jäid keskööl
kööki istuma ja vestlesid krupnikut soojendades.
«See on siis neetud paik, Mieczislaw?» küsis Maryszia.
«Jah, nii see on. Seda tundsid juba mongoli shamaanid seitsesada
aastat tagasi. Ja põgenesid siit, ei olnud neil vaja valitseda
Väravat Neljakümne Ida Musta Vaimu maale. See on koht, kus peab
elama Emissar.»
«Sa ei öelnud seda Jaroszjale...»
«Kas sina ütleksid talle? Kas sina suudaksid talle öelda, et
surilina mähkis teda endasse, et see naisterahvas on Sidorskite soost,
maja pärija ja saab ja tahab siin edasi elada.»
«Arvad, et see oli seestumine?»
«Ei. Sidorski tuli tagasi, et oma Kurjus edasi anda. Vaata, Kurjus
pole kõikvõimas. Inimene on temast palju tugevam -- on alati
olnud ja jääbki selleks. Kurjus peab kasutama igat vähimatki
võimalust. Kunagi suutis ta luua siia oma sillapea -- teatava
kanali. Ja ma tõesti ei tea, milleks seda tarvis on. Võibolla
Tebgezkulat mõistatas selle ära ja tapeti. Ilmselt pean
sõitma Mongooliasse... Aga see, mis siin toimus, polnud seestumine.
Tänu oma müstilisele seotusele Kurjuse Jõududega suutis
Sidorski manada mingi osa oma elujõust surilinasse. See fenomen on
väga vana ja teatud. Ilmselt sellepärast mõeldi hiljem
välja ka Jeesuse surilina.»
«Nagu vastukaaluks või?»
«Umbes jah. Kurjus on tõeline. Pole küll Saatanat -- nii
nagu ristiusk seda ette kujutab -- aga Kurjus on. Pime Pool. Alati kusagil
luusimas ja oma võimalust ootamas. Ja seda on alati teatud, aga see
teadmine on inimesele ebameeldiv ja vastuvõetamatu. Oli vaja
vastu-paavsti, niiöelda. Ja sellest ka ristilöömine,
elluärkamine, surilina ja nii edasi.»
«Kas see, mida me hüpnoosis kuulsime, tuli hauast?»
«Võta proosalisemalt. Pimedus, korraks valgatav valgus, puust
lauad... Ta oli kapis, Maryszia. Kapis kinni.»
Nad vaikisid ja jõid viimase lonksu sooja krupnikut.
«Mis tast saab?»
«Jaroslawast? Usun, et jõudsime õigel ajal jaole. Temast
ei saanud uut Emissari. Võibolla kellestki teisest saab. Sillapeal
peab olema oma valvaja. Kõige parem, kui Jaroslawa siia ei
jääks... Aga sa tead isegi, kuidas teda siia tõmbas. Miks
ohverdab noor kena naine oma karjääri Lodzis ja kolib
Wieszelowka-taolisse kolkasse? Temas voolab Sidorskite veri. Ja ei teadnud
selle vere omadusi ei vana Tadeusz ega tema noor sugulane.»
«Jaroslawat ei peeta ju Kurjaks! Ma tean, et tema pole
Kuri!»
«Jah, tema pole. Aga võinuks selleks saada. Ehk oligi selles
Tadeusz Sidorski kui Emissari roll, kes teab? Jaroslawa on ju arst... Ja
arstid on need, kel on maises maailmas kõige rohkem võimu elu
ja surma üle otsustamises. Me ju ei tea, keda ta ühes
võimalikus tulevikus ravima võib sattuda. Aga Kurjus
võib teada.»
XV
1965. aasta 3. jaanuar oli suures ja räämases Wroclawi
raudteejaamas saginat täis. Korraga olid kõik jõule ja
uusaastat Sileesiasse vastu võtma kogunenud inimesed otsutsanud
üle Poola tagasi sõita ja neile lisandusid selle edelanurga
ärganud inimesed, kes tundsid vastupandamatut vajadust kaugemaid
sugulasi külastada.
Rong on Poolas kõige mõistlikum liiklusvahend.
Ja kuna kõik teadsid seda, oli Grpowskil piletikassa ees
kõvasti rüselemist. Eksortsisti väike kasv ja
tagasihoidlik välimus lausa kutsus teda tõukama ja nügima;
tema pealinlik ja eemalseisev ilme suisa nõudis provintslastelt
eneseväärikuse rõhutamiseks teatavat vägivalda.
Grpowski sai kassajärjekorras kõvasti räsida, aga ta
jõudis luugini. Sai ka pileti tunni pärast väljuvale
Warszawa ekspressile. Ent kui ta ümber pööras ja kummardudes
oma kohvrite järele küünitas, hakkas talle pihku ainult
ühe sang.
Keegi varganägu oli ette jõudnud.
Keegi oli sisse vehkinud Grpowski mustast kunstnahast reisikohvri, milles
olid hunnikus kunagi Sidorskile kuulunud raamatuid, ilmselt ka hambahari ja
mõned vahetusriided. Ainult et raamatud olid mähitud linasse.
Tadeusz Sidorski surilinasse.
Grpowski oigas, rebis maast oma sakvojaazhi ja sööstis
rahvamurrust välja. Paaniliselt otsisid ta silmad mõnd
korravalvurit, vaba käsi tõusis viipamiseks õhku, huuled
hakkasid juba vormima hüüatust: «Vargus!»... ent
üks rahva hulgas vilksatanud nägu -- üsna tuttav nägu
-- sundis teda kätt langetama ja suud sulguma.
Nägu oli tuttav, needsamad silmad, lühikesed vurrud, peaaegu et
sõjaväelaslikku soengut kattev barett. Barettigi oli Grpowski
varem näinud, vaid mõned päevad tagasi Wieszelowka
postkontoris. Ainult et siis lebas see laual. Noormehe nägu oli
viivuks ilmunud rahvamurrust, otsekui püüdnud kellegi pilgu ja
nõustuvalt noogutanud ja siis kadunud. Nagu ka Grpowski kohver.
Kõik, kes Grpowskit kunagi tundsid, teadsid, et see kivistunud ja
resigneerunud ilme, millega ta keset Legnica raudteejaama seisis,
kõnelses jõuetust raevust.
XVI
12. jaanuari varahommikul helises Grpowski antikvariaadis telefon. Teed
rüüpav mees kiirustas toru võtma, sest helin kuulus
kaugekõnele. Operaatorineiu ütles, et kõne tuleb
Wieszelowkast ja mees tõmbus ootusest krampi. Hääl
Sileesias kuulus loomulikult Marysziale. Esimestest silpidest sai Grpowski
aru, et naine on hiljuti tugevasti nutnud ja helistamise ajaks sellest
poolvägisi võitu saanud.
«Mieczislaw?»
«Jah, ma kuulan sind.»
Torust kostus koera kaeblikku ulgumist.
«Ta on surnud.»
«Kes? Jaroslawa?»
«Jah. Ta põles ära. Eile õhtul, kui hakkas
jõulukuuske välja viima. Arvatakse, et ei kustutanud
küünlaid korralikult ära ja puu võttis tuld.
Kõik põles ära -- kogu maja. Graszek
pääses.» Oli tunda, et Maryszia hoidis nuttu vaevuga tagasi.
Grpowski surus tagasi kurku tõusnud klombi. «Kuidas seda
teatakse?»
«Ma ju ütlesin, et arvatakse. Laiba juurest leiti söestunud
kuuseroots.»
«Aga sina ei usu seda?»
«Ei.»
«Miks?»
«Sest tal said eelmisel nädalal küünlad otsa.»
«Mul... mul on väga kahju... See on õudne.»
«Ta oli tulega alati nii ettevaatlik,» nuuksus Maryszia.
«Kas on võimalik, et...»
«Ma ei tea. Ja ei saa kunagi teadma. Millal matused on?»
XVII
Poola julgeolekuarhiivid avanesid 1990. aasta suvel. Ei avanenud küll
päris vabatahtlikult ja vaevalt keegi kunagi selle avanemise üle
rõõmu on tundnud. Kuid ühel ilusal juunipäeval
astus Grpowski antikvariaati sisse tema hea tuttav linnavalitsusest ja
heitis bravuurse zhestiga lauale kõhnukese papka.
«Sinu kohta,» ütles ta lühidalt. «Sul on
nüüd õigus sellega tutvuda. Kui tahad, võid sealt
midagi endale võtta, ülejäänu läheb
hävitamisele.»
Hallipäine Grpowski kehitas õlgu. «Vaevalt mind sealt
midagi huvitab. Mul pole kunagi nendega erilisi probleeme olnud.»
Külalisele tundus, et rõhk oli sõnal
«erilisi». Aga siiski jättis ta papka antikvariaati ja lubas
sellele mõne päeva pärast järele tulla.
Õhtul, peale kohvripakkimist Baltikumi reisile asumiseks, lappas
Grpowski uniselt toimikulehekülgi ja tema ees elustusid 1964. aasta
jõulud. Ta tundis agendinimede «Nailon» ja
«Karjane» all ära vastavalt pan Bartkowiaki ja isa Wojtechi,
ent kumbki polnud vestlustel midagi ülearust pajatanud. Ega neil
olnudki. Toimiku vahel leidus ka kirjeldus operatsioonist Wroclawi
raudteejaamas, millel kellegi polkovnik Zhmuda käega kritseldatud
nõu leitnant Milikiewiczi vallandamiseks. Kohvrivarguse korraldamine
oli omavoliline, põhjendamatu ja lubamatu. Aga veel oli toimikus
õiend võetuse kohta kahtlusaluse kohvrist. Korralikult
trükitud lehel oli nimekiri peamiselt prantsusekeelseist raamatuist,
isiklikest hügieenitarvetest ja riietest.
Raamatud olid üle antud julgeoleku raamatukokku; hügieenitarbed
ära visatud ja riided -- üks suur ja määrdunud
voodilina sealhulgas -- saadetud peale läbivaatust katlamajja
põletamise läbi likvideerimiseks.
Kopenhaagen, oktoober-november 1999
|