23.12.1999 |
Karen Orlau
Malin Malini metsast |
Arvustused |
Malin elas igivanas laanes, mis ulatus ühest servast kauge
kaljumäeahelikuni ning teisest mereni, mis oligi maailma
äär. Mägedest alguse saanud jõed ruttasid läbi
laane ning suubusid lõpuks laiade ja laiskadena merre. Tihti ulpis
jões mõni kuldkollaseks lootsikuks kuivanud puuleht, mis
kangekaelselt keeldus põhja vajumast ning jõemudaks
settimast, vaid seilas uljalt otse avamerele. Mis lehest seal edasi sai, ei
teadnud keegi.
Malin ei olnud kunagi merekaldal käinud ja mägedesse ei olnud tal
samuti asja. Piisas sellestki, kui ta sai metsajõgede kaldal istuda
ja vilepilli puhuda. Ta teadis, et puud teda hoiavad, ning muusikaga selle
eest tasuda tundus kuidagi kindel. Liiatigi oli tegemist väga erilise
pilliga, mis muutis ka kõige lihtsameelsema trilleri millekski
võluväeliseks.
Malini vilepilli sepistasid haldjasepad kunagi ammustel aegadel ehtsast
nõiahõbedast. Haldjad olid tulnud ja läinud, aga
mäed seisid endiselt ja mets laius endiselt mere ja mägede vahel.
Hõbedane vilepill mängis igal kevadel puhkemisõhinas
pungadele ja hilissügisel uinus mets selle helide saatel.
Talvel magas Malin unenägudeta und. Ta lõi kevadel silmad lahti
just sellel päeval, mil päike esimest korda soojendama hakkas,
istus üle jõe kummarduvale pajutüvele ja mängis
tulvavetele, mis said sellest veelgi enam hoogu juurde.
Aeg voolas Malinist mööda. Ta kuidagi lihtsalt oli. Oli
kuldpunaste juuste ja öökullisilmadega Malin. Sihvakate
käte-jalgade ning kitsesabaga, mille otsas lehvis kollakasruuge tutt.
Tantsiv ja vilepilli mängiv Malin. Kerge nagu tuulehoog ning sama
kerged ja muretud olid ka ta võlupilli helid.
***
Ühel hommikupoolikul tuli metsa võõras.
Võõra nimi oli Paan. Ta kõndis üle küngaste,
maitses jänesekapsalehti ning peatus siis vilepillihelisid kuuldes.
Malin istus pajutüvel ja mängis ühte oma kergetest
kevadelauludest. Varsakabjad jõekaldal sirutusid mängija poole
ja noor pilliroog kahises häbelikult kaasa.
Siis nägi Malin Paani ja muusika vaikis. Paan seisis sõrgupidi
kiires jõevoolus ja sirutus mängija poole sama hardunult kui
pilliroog ja noored varsakabjad. Ainult et Paan oli vilepillimuusikatagi
üdini elujõudu täis. Ta silmad särasid nagu
tähed augustiöös ning ta jalad olid sõlmelised nagu
sõjahobusel. Hirmuäratavast välimusest hoolimata seisis
võõras loom päris tasakesi jõevoolus ja liigutas
ainult oma pikki kõrvu. Järgmisel hetkel oli Paan kadunud.
Malin ei osanud enam edasi mängida. Ta pistis vilepilli taskusse ja
kõndis mööda jõekallast allavoolu. See
võõras loom ei kuulunud laande ning oli ühtaegu hirmutav
ja ligitõmbav, kippudes vägisi ta rahumeelseid mõtteid
häirima.
Ka Paan lonkis sihitult mööda metsa. Muusika, mida see veider
olevus jõe ääres mängis, painas teda ning see ei
lasknud tal oma teekonda jätkata. Jalad lihtsalt ei leidnud
õiget rada üles. Paari päeva pärast nägi Malin
teda jälle -- jõekaldal, kui Paan paju vettelangevate okste
varjus pillimängu kuulas.
Malin mõtles Paani säravatele silmadele ning vilepill
rõkatas. Siis kostusid õrnemad ja igatsevamad toonid.
Põdrapullid kuulsid Malini mängu ja ristasid sarvi.
Metsisekuked lõid oma uhked sabad laiali ja lasid kuuldavale edeva
kurina. Paan oli segaduses ja liigutas närviliselt kõrvu, sest
need hõbedased helid ühtaegu leevendasid ja süvendasid
pakitsust, mis ta hinge piinas.
Nii kordus päevast päeva. Malin puhus haldjate muusikariista ja
Paan kuulas. Viisid, mida metsavaim nüüd oli mängima
hakanud, olid selles laanes senikuulmatud -- kerged trillerid olid kadunud
kusagile sõnajalgade vahele või jõepõhja ning
tundusid sealt kaugetena nagu eilsed unenäod. Nüüd
mängis Malin Paani uhketest sarvenukkidest, kumeratest õlgadest
ja noorte tammetüvedena sitketest käsivartest... ja jumal
üksi teab, millest veel. Paan kükitas sõnajalgade sees,
kuulas käsipõsakil ja ihaldas üha enam -- vilepilli, mis
niisugust muusikat kuuldavale tõi.
Ühel heal päeval astus ta peidupaigast välja, jäi
mängija ette seisma ja ütles: «Halasta mulle, väike
muusik! Mu uni on kadunud ja mu mõtted on segi. Ainult sina saad
mind päästa, sest kui ma ei saa seda, mida ma ihaldan enam kui
kõike muud maailmas, siis ma vist suren.» Paani hääl
oli sügav nagu kosekõmin, kuid ta silmad olid tuhmid ja ta karv
ei läikinud enam.
Malin ütles: «Ma tahan sind aidata, võõras.
Mängin sulle rõõmuga kasvõi iga päev.»
Paan raputas pead ja ta pikad kõrvad olid longus: «Ainus, mis
mind päästa võib, on sinu vilepill.»
Muusik vaikis ja tundis, kui tühine ta tegelikult oli. Ta oleks
Paanile kergel meelel andnud ükskõik mida muud. Vilepill polnud
talle sealjuures isegi mitte mõtte tulnud. Aga kas siis tohib
pakkuda võõrale sellist kingitust, mida too
väärtusetuks peab?
«Võta mu pill, kui sa teisiti ei saa.» Seda oli lihtsam
öelda, kui ta oleks arvata võinud.
Paan tõstis pilli huultele ning selle hõbedane pind lahvatas
särama, justnagu oleks vilepill kinkimise heaks kiitnud. Haldjate
sepistatud esemed võivad selliseid asju teha küll. Kuuldavale
tuli kummaliselt kume hääl, teistsugune kui need, mida Malin
puhuda oskas, kuid omal viisil oli ilus seegi. Paan silitas hajameelselt
Malini juukseid ja istus siis jõekaldale mängima.
Järgmistel hommikutel puhus Paan vilepilli ning Malin kuulas
sõnajalgade varjust. Muusika oli ilus, kuid ometi
võõras. Malin tundis, kuidas ka mets ümberringi kurtis,
kuid ta osanud sellest kuigivõrd hoolida, vaid
rõõmustas, et Paani pronksikarva kasukas läikima hakkas
ja ta silmadesse sära ilmus. Paan paranes. Ainus, mis metsavaimu
murelikuks tegi, oli see, et kuigi Paan ei mänginud metsale, ei
mänginud ta ka Malinile mitte. Ta lootis, et ehk kunagi Paan
märkab.
Võibolla olekski Paan vilepilli lummusest ärganud, kui ta oleks
Malini metsa jäänud, aga seda ei saa keegi kunagi teada, sest
ühel heal hommikul oli ta kadunud. Küllap jätkas rändur
oma ootamatult poolelijäänud teekonda ning läks üle
mägede, nagu alguses plaaninud oligi. Vilepilli võttis ta kaasa
ning räägitakse, et ta õppis seda mängima hoopis uuel
moel, aga see on juba teine jutt.
Malin kõndis läbi laane ja otsis Paani. Ta otsis visalt ja
kaua, enne kui leppis, et võõras oli lahknud.
Kogu laas leinas, aga puud ei nutnud mitte Paani taga. Malin ei
märganudki seda, kuni ta oma lein veel värske ja valus oli. Alles
siis, kui Malin jaksas ise lohutust otsima minna, oli tal aega kuulda, et
puud ei räägi temaga enam. Kodune oli muutunud
ükskõikseks varjumaailmaks. Mitte ainult Paan ei olnud kadunud,
kogu Malini maailm oli ta maha jätnud. Seda arusaamist oli ränk
kanda.
Metsavaim kõndis mööda jõekallast allavoolu ning
kõikjal, kuhu ta jõudis, nägi ta hingetut metsa. Puudes
ei olnud olemise imet, nad seisid ükskõikselt ja tõelise
elusädemeta. Oksad kahisesid, aga see oli tuul, mis neid kahistas.
Lehed särasid, aga see oli vihm, mis neid särama pani. Mitte
selline ei pidanud mets olema.
Malin oli meeleheite ees abitu ja nii pääses aeg teda hammustama.
Punakaskuldsetesse juustesse tekkis halli ja kerged liikmed muutusid
kangeteks. Suured öökullisilmad ei seletanud enam nii teraselt
kui varem ning ta siledale otsaesisele tekkisid vaod.
Lõpuks jõudis ta mereni. Meri oli maailma äär,
sealt edasi ei olnud enam kuhugi minna.
Ta istus pikki päevi mere kaldal, vaatas laineid, kui need randa
kohisesid ja kuulas kajakaid. Pikapeale uhtus soolane meretuul temast
välja leina ja hirmu, kuni alles ei jäänudki midagi muud
peale vaba meretuule.
Ühel päeval tõusis Malin püsti ja asus tagasiteele.
Tal ei olnud küll enam vilepilli, aga ta ise oli ju alles. Ja see oli
tema mets.
Oli aeg laulma õppida. Esimesed viisid olid ebakindlad, kuid iga
järgmine kõlas selgemini. Mets kuulatas. Malin kõndis
mööda jõekallast vastuvoolu ja laulis ning mida enam ta
oma häält tundma õppis, seda enam ta seda usaldas. Mis
sellest, et metsavaim ei olnud endiselt särav ja kergejalgne, mis siis
sellest, et ta ei tantsinud endise hooga, vaid kõndis aeglaselt ja
väsis ruttu. See-eest oli ta laulus midagi sellist, mida ei olnud
isegi haldjate ehtsast nõiahõbedast sepistatud vilepilli
hääles mitte.
Ta oli õieti tundnud, kui aimas, et Paan teda õpetab, aga oli
seda kergemeelselt liiga lihtsaks pidanud. Mitte miski ei saanud kunagi
enam lihtne olla, aga selles oli oma võlu.
Malin laulis metsale ning mets sai ta laulust väge. See oli
õiglane ja loomulik nagu seegi, et kevadest sai suvi ja suvest
omakorda sügis. Malin ei teadnud, kas ta on järgmisel kevadel
ärgates endiselt noor või jäävadki ta juuksed
hallikirjuks. Tegelikult ei olnud see tähtis.
Aeg voolas endises rütmis ja aastad möödusid üksteise
järel. Ümberkaudsed inimesed rääkisid laanest
aukartlikul häälel. See oli alati olnud salapärane paik,
mille kohta oli liikvel palju muinasjutte uhkest haldjalinnast
metsasüdames ning haldjakodade kuulsatest meistritest, kes oma
töödesse võluvõimu oskasid sõnuda. Need olid
vaid muinasjutud, sest ükski inimene ei olnud oma ihusilmaga haldjate
sepistatud võluriistu näinud ega ühtegi neist käes
hoidnud. Võibolla ei olnudki neid olemas. Muinasjutudki oleks
pikapeale unustatud, kui Malini laas olnuks nii nagu kõik teised
metsad. Need jutustati aga inimpõlvede jooksul ikka edasi ning
unustamist polnud muinasjuttudel karta -- vähemalt niikaua mitte, kuni
igaüks, kes Malini laanest läbi rändas, tundis, kuidas mets
tasakesi hingas.
|