Tegelased
Adrian Adojan -- ajateadlane, 42-aastane, kahtlev, kuid uskuv,
toriseja ja edasipüüdlik ajateadlaste grand old man
ja skeptik nr 1, otsib lahendusi ja leiab, aga mõnikord liiga
hilja.
Mihhail Puhhov -- surnud, aga enne surma teadis ta ajast rohkem kui
keegi teine.
John Keyes -- Ülemaailmse Ajaakadeemia Esimees, andekas
teadlane kuid liialt ambitsioonikas, tahab saada ajast võitu
ja olla See Mees, Kes Sellega Hakkama Sai.
Duncan Jordan -- teaduspoliitik, teised teevad teadust, tema teeb
teadlasi ja annab Presidendile nõu.
Victor N'Mwana -- President. See, kes otsustab.
Ülemaailmne Ajaakadeemia
Rae, Canada, McKenzie district
aasta 2179, 12. juuli, kl 8.30
Tibutas vihma, hästi kergelt ja mahedalt. Kõik
lõhnas õrnalt niiskete mändide järele.
Asfalt sulas sulnilt Adojani hääletu autoga ühte.
Karge, põhjamaiselt veetlev hommik.
Adojan ei pidanud põrmugi juhtimisele mõtlema --
hääletu «Turan» kihutas metsavaheteel
omapäi mööda teed, mida masin juba aastaid tundis.
Tee keerles kunstlike kurvide peal, pakkudes sõitjale
meeliülendavat vaatepilti Põhja-Canada loodusest, kus
ilusat suveilma jagus vaid mõneks kuuks. Adojanile meeldis
siin Canadas, meeldis nagu lõunamaalasele põhjas ikka,
meeldis nagu teadlasele maailma kalleimas teadusasutuses.
Kõik oli nii nagu enne, kuid miski ei pruukinud enam endiseks
jääda. See kauni Canada kolkanurk pidi täna saama
kohaks, milles viiakse läbi ehk suurim eksperiment maailma
ajaloos. Siin, Suure Orjajärve ääres paiknevas
Ajaakadeemias (kui totakas nimi, Adojan kortsutas kulmu) toimub
täna See. Projekt koodnimetusega TWAIN. Kui Adojan õieti
mäletas, andis selle nime projektile tõhk Jordan. Jordan
oli tema pärisnimi, «tõhk» Adojani poolt antud
hüüdnimi. Tõhk tähendas Adojanile rumalat ja
ebaeetilist inimtüüpi, sellist, kes ise suurt korda midagi
ei saada. Midagi suurt ja head.
Jordan arvas, et projekti TWAINi tuleb kuni positiivse tulemuse
saavutamiseni salajas hoida. See vist tähendab, et
mitteõnnestumise puhul ei saa keegi sellest teada.
Õnnestumise puhul aga saavad kõik teada, et just tema,
Jordani hoole, tähelepanu ja juhtimise all õnnestus
läbi viia maailma ajaloos esimene...
«Põrgusse,» mõtles Adojan. «Poliitilist
rämpsu on asja ümber rohkem kui vaja. Kõik see
salastatus, pääsukaardid,
hääleidentifitseerimisdetektorid. Kaks tundi roni oma
laborisse ja pool tundi peldikusse. Igal pool mingid
kontrollpunktid. Et keegi teada ei saaks... Ja Tõhk elab
keset Akadeemiat luksuskorteris, kamandab ja juhib. Keyes poeb tema
ümber ja sisse nagu viimane krants. Äkki saab Keyeski osa
kuulsusevihmast. Et olla See Mees, Kes Sellega Hakkama Sai.
TWAINi finantseeris Globorg otse, Globorgi president
«Geenius» N'Mwana'l on ainuõigus anda käsk
«Jah». Ja seepeale hakkavad tööle
hiigelgeneraatorid, mis Suure Orjajärve vee muudavad
aatomienergiaks. Ja see energia annab impulsi Puhhovi Kompressorile.
Ja siis juhtub... Või ei juhtu..., mõtles Adojan.
Keyes arvab, et juhtub, mina, et ei juhtu. Või kes
õieti teab, arutles Adojan.
Adojan polnud endale päriselt selgitanud oma positsiooni kogu
mängus. Ta oli teadlane ja teda huvitas asja teaduslik
külg. Ta oli olnud Puhhovi õpilane, kuid Puhhov oli
poolel teel seisma jäänud. Puhhov suri ja Adojan oli olnud
ainuke, kes Puhhovi valemeist edasi oskas mõelda, kuni temagi
jõudis ummikusse. «Tal on lahendus olemas, algusest
peale oli tal lahendus olemas, aga keegi ei oska seda
näha,» nii arvas Adojan ja nii ta ise ka uskus.
Puhhovi-Adojani teoreemid jäid ummikusse paradoks-konstandi
nähtavale ilmumisega. Keyes kuulutas selle kohe ebaoluliseks,
mis ei suuda muuta ekspermendi läbiviidavuse toimumist. Adojan
kehitas õlgu -- «Teie otsustate», Jordan
halleluujatas (ta oli poliitik ja pidi seepärast jumalat
uskuma). Ja Akadeemia? Akadeemia tormas innuga projekti kallale ning
Adojan vist ka.
Eemalt, künka tagant hakkasid paistma Reaktori tornid. Puude
vahelt libisesid mööda Suure Orjajärve siniveed,
veed, mis peaksid käivitama maailma ajaloo esimese ajas
liikumise eksperimendi.
9.10
Adojan istus Akadeemia sööklas ja jõi oma hommikust
neljandat kefiiri. «Teid kõiki tapab ükskord
kohv,» tavatses ta kolleegidele öelda, «kas te joote
teda või mitte. Kefiir aga hoiab mind elus.» Õhk
oli ärevust täis. Sebiti ringi, tõugeldi, visati
närviliselt nalja. Kuid Adojan ei suutnud tabada optimismi ega
lõbususenooti. Ebmäärasust oli liiga palju. Ta
polnud endale kunagi tahtnud tunnistada, et tema autoriteet oli
tegelikult niivõrd kõrge, et skepsis oli ka
kollegidesse imbunud.
Adojan jõi väikeste sõõmudega kefiiri ja
ootas Keyesi väljakutset. Ta pidi siin istuma ja oma kefiiriga
mõtteid koguma. Aeg tuli hetkeks maha võtta, kuigi
ajal ei pruukinud varsti enam mingit tähtsust olla. Adojan oli
TWAINi teadusjuht, kuid mitte poliitikajuht. Tänaseks oli
määratud TWAINi käivitamine, tema ei saanud seda
ära hoida. Kui Adojani käest küsiti, kas saab
eksperimenti läbi viia, pidi ta vastama «Jah». Sest
sai küll. Aga kui küsiti, mis juhtub, pidi ta vastama
«Ei tea». Sest ta ei teadnud. Tema poolt edasiarendatud
Puhhovi teoreemid ei andnud vastust paradoks-konstandile.
TWAINi sai käivitada, aga keegi ei saanud öelda, mis
juhtub. Poliitikud ja Globorg arvasid, et teaduses on kõige
tähtsam eksperiment läbi viia. Adojani arvates oli
teaduses kõige tähtsam teada, mida seni ei teatud.
Mõnikord tundus Adojanile, et riiklikult finantseeritav
teadus polegi õieti teadus. Kopernik ja da Vinci olid erakud,
keegi ei andnud neile raha. Nad ei täitnud tellimust. Ja olid
seetõttu vabad. Teadus on mõtlemine, filosoofia
kvintessents, filosoofia pole teadus, vaid seisund. Ja teadus pole
mitte iialgi poliitika, vähemalt oma ideaalkujul. Samas on
teadusel iseeneslik väärtus. Ta areneb, sest inimesed
arendavad teda. Kui ollakse mingi avastuse lävel, siis pole
mõtet enam kõhelda. Edasi! Aga ikkagi teeb murelikuks
teaduse forsseerimine. Materiaalsed väärtused teaduse
stiimulina o n ohtlikud, leidis Adojan. Leiutatakse
raha pärast. Mitte iseenesliku mõttelahvatuse valgusel.
Adojani randmel süttis rihma otsas pisike punane paneel.
«Adrian, saad sa tulla, jah?» «Keyes,»
mõtles Adojan, «siin ta siis ongi.» Ta
lõpetas kiiruga kefiiri. «Puhhov uskus, et ma saan
sellega hakkama,» mõtles ta, «Kuid mida ta
küll tahtis mulle öelda...?» Vana teadlase loppis
nägu kerkis ajusopist ta silme ette...
See oli vaevalt kaks aastat tagasi, siis kui Puhhov oli veel elus.
Nad olid Puhhoviga Moskva Ülikooli Ajateaduskonna
õppenõukogu saalis. Konverents oli just
lõppenud. Puhhov imes oma sigaretti ja põrnitses paari
sirgeldust, mida ta nimetas valemiks.
«Sellel kõigel ei ole lahendust, Adik,» ütles
Puhhov vaikselt. «Ma saan läbi integraalide leida vajaliku
energiahulga, ma saan läbi energia leida temporaaltühiku
ja lõpuks Ajavektori koordinaadid, aga see viib kõik
jälle algusesse välja. Ajas saab liikuda ja ajas ei saa
liikuda. Mida ma tegema pean, Adik? Nad usuvad ainult esimesse
valemisse - ajas saab liikuda. Ma olen geenius ja mees, kes leidis
tee ajas liikumiseks. Muu neid ei huvita. Ma andsin neile
võimaluse ja nad kasutavad seda.»
«Miks nad?» küsis Adojan. «Miks mitte
meie?»
«Meie, teadlased, oleme alati need, kes ei oma oma leiutatut.
Meie saame osa teadmisest, aga meie teadmised kuuluvad teistele.
Poliitikutel on oma plaan.» Puhhov muigas nukralt. «Ma
tean, mida nad tahavad -- nad tahavad maailma parandada. Nad tahavad
minna ajas tagasi ja teha maailma paremaks. Kujutad ette, nad on
hullud. Minna minevikku, või saata midagi minevikku, et see
muutuks. See on absurd.»
Adojan lõi käega. «Jäta, sa ei usu seda isegi.
Nad ei ole ometi nii rumalad. Me saadame midagi ajas tagasi, seda
küll. Kuid mitte ometi selleks, et olevikku muuta.»
«Nojah,» Puhhov kustutas sigareti, «nad ei ütle
seda otse välja. Aga poliitikud annavad raha, ja nende
sõnade taga on just see -- minna, kurat võtaks, ajas
tagasi. Seal midagi ära tsurkida ja jääda ootama, et
see kuradima maailm läheks paremaks. Kui naiivne... ja kui
ohtlik.»
Puhhov tõusis ja astus akna juurde. «Kui me ainult
teaksime, miks miski eksisteerib, võiks see ju teoreetiliselt
võimalik olla. Aga me ju ei tea. Jah, ma olen geniaalne
teadlane, ma avastasin «Aja saladuse», nagu kirjutatakse,
aga mulle pakkus see teoreetilist, teadlase naudingut. Siis hakkasid
äkitselt laekuma hullumeelsed summad, loodi see teie akadeemia
seal Canada pärapõrgus, läks lahti kogu see
tingel-tangel. Ja olgu ma neetud, kui selle taga ei ole Globorgi soov
maailma parandada.»
Adojan üritas Puhhovi juttu sekkuda. «Aga, Mihhail,»
peatas ta teadlase kõnevoolu käega vehkides,
«lõppeks selleks me teadusega tegelemegi. Et maailma
parandada. Kui inimesele on juba mõistus antud, peab ta seda
kasutama. Selles ongi tsivilisatsiooni mõte.»
Puhhov vaatas nukralt tühjusesse. «Me ei tea, milles on
tsivilisatsiooni mõte. Võibolla selles see mõte
ongi. Mitte teada. Teadmatus suunab ja sunnib arengut. Teadlikkus
kultiveerib religiooni ja unustust, sest õiget teadmist ei
saa kunagi olemas olla. Areng ja tsivilisatsioon pole samased,
arenguga ei saa mõõta tsivilisatsiooni edukust, sest
arusaam edukusest tuleneb arengust. Meile on mõistus antud,
jah. Inimkond leiutas ratta, õppis kasutama tuld, avastas
triibulise hambapasta, lendas kosmosesse ja nagu ma kuulnud olen,
aretab kodustatud alligaatoreid. Aga kas me oleme nüüd
sellepärast rohkem inimesed?»
Adojan naeris, päris südamest. «Ei, ei. Lihtsalt
mõistusega kaasneb teadmistejanu. Soov näha silmapiiri
taha.»
Puhhov vastas samuti lõbusamalt. «Minult imevad nad
selle kõik välja. Egas ma tõrgugi vastu, ma annan
neile Aja Saladuse. See on veel poolik, seda küll. Aga keegi
kindlasti jõuab kunagi lahenduseni. Kuid kas sa suudad ette
kujutada, mis kõik juhtuda võib, kui neil
õnnestub midagi ajas tagasi saata? Mis juhtuks, kui see
avalikuks saaks? Ma ei mõtle siin kihlvedudesõlmijaid
ega antiigikaupmehi, kes ilmselt ajasrändamist rahaks hakkavad
pöörama. Ei, kõige hirmsam on teadmatus, või
õigemini hirmu puudumine seesuguste eksperimentide ees. Ma
kardan kohutvalt oma valemit, seda, mis ütleb, et aeg on
universaalne. Ma ei tea, mida see tähendab, aga ma kardan.
Olgu, sa tead, et mind pole kauaks. Sina pead võtma
teadusliku vastutuse kogu selle eksperimendi eest. Sa pead seda
mulle lubama!»
Adojan lubas.
9.45
Keyes ja Adojan istusid Keyesi kabinetis. Keyesi tuju oli
võrdlemisi hea, kuid Adojan teadis, et Keyes peidab
tegelikult lõbusa olemise taha oma närvilisust.
Üldiselt hakkas Adojanile kõik juba närvidele
käima ja ta põrnitses Akadeemia esimeest
tülgastunult. Keyesi laual tiksus neljasaja aasta vanune kell.
Kell oli väga ilus ja väga kallis. Selle oli Keyesile
kinkinud Globorg. «Minevik näitab meile olevikku, kuid
mitte tulevikku,» mõtles Adojan alati, kui ta seda kella
nägi.
«Nüüd on nii, Adrian,» lausus Keyes, «et
kui alt, Suurest Auditooriumist, tuleb signaal, et TWAINi tarbeks on
kõik niiöelda valmis seatud, helistan ma Globorgi
Jordanile. Kannan talle ette niiöelda asjade seisu. Ja N'Mwana
annab korralduse niiöelda nupule vajutada.»
«Niiöelda» oli Keyesi lemmiksõna. Adojanil
käis iga kord, kui ta seda sõna kuulis, ihust värin
läbi.
«Mul ei ole veel lõplikke tulemusi,» ütles
Adojan, «me ei tea, mis juhtub. Me saame ajavektori suunata x-
punktile minevikus ja niiöelda nupule vajutada aga me ei
või teada, mis juhtub.»
Keyes neelas «niiöelda» torke alla. «Ehhee, just
siis me saame teada, mis juhtub,» pareeris ta. «Just siis
me saamegi teada, kui me nupule vajutame. Ära seda ära
unusta. Kui katse käik oleks 100% ette teada, poleks üldse
mõtet seda läbi viia.»
«Ma arvan, et me ei arvesta piisavalt vastutusega, mis
kaasneb,» vastas Adojan. «Ma arvan, et meil pole
õigust seda eksperimenti veel läbi viia. Isegi, kui meil
õnnestub see objekt minevikku saata, pole mingit garantiid
selle ohutuses. Ma...»
Keyes katkestas Adojani. «Ära unusta, et kogu eksperimendi
niiöelda logistika on Puhhovi enda poolt, niiöelda
postuumselt kinnitatud.»
Siin kasutas Keyes Adojani arvates oma «niiöelda»
fraasi õigustatult. Peale Puhhovi surma sai Adojan Puhhovi
depositeeritud pärandi, mis sisaldas tema viimaseid arvutusi ja
TWAINi logistikat, millest kellelgi seni veel aimu polnud. Ese X,
milleks Puhhv oli valinud kõige harilikuma kustukummi,
asetatakse ajareaktorisse. Siis vajutatakse seda Keyesi
«niiöelda» nuppu, ning kustukumm sooritab esimese
ajareisi maailma ajaloos. Ajareaktor ise, kuhu kustukumm asetatakse,
on suur ja võimas seadeldis. Kuid tema sees on kaks uraaniga
taadeldud seifi, neist ühe, seifi «A» sisse ese X
asetubki. Kustukumm X saadetakse seifist «A» seifi
«B». Ajas tagasirände aeg on 10 minutit. Seega peaks
ju olema 10 minutit enne eksperimendi algust kustukumm juba seifis
«B». Puhhov oli aga kategooriliselt keelanud seifi
«B» avamise e n n e TWAINi algust. See
põhjustavat eksperimendi kordasaatmise võimatuse. Kuid
mõlemale seifile on installeeritud taimerid ja sensorid, mis
näitavad täpselt eseme «ülekandmise» ja
«laekumise» kellaaega. Kumbagi seifi ei saa avada enne
eksperimendi läbiviimise algust. Niisiis põhjustab
niiöelda nupulevajutamine kustukummi kandumise seifi
«B» 10 minutit ajas tagasi. See Puhhovi skeem oli
vastuvaidlemata Akadeemia juhtkonna poolt heakskiidetud. Tagatud oli
nii turvalisus, diskreetsus kui teaduslik tõestatus.
Mõlemad seifid olid ülirange elekroonilise ja inimeste
valve all. Elektroonika kontrollis seife, inimesed elektroonikat,
teised inimesed kontrollijaid ja Keyes kontrollijate kontrollijaid.
Pealegi oli ilmselt ainult elektroonikal aimu, millega ta
täpselt tegeleb ja mida valvab. Kõik
ülejäänud kontrollmeeskonnad tegutsesid «tarvis
teada» põhimõtte alusel. See tähendab, nad
ei teadnud midagi.
Adojan lõi resigneerunult käega. «Puhhovi viimaseid
valemeid pole mul nagunii õnnestunud lõpuni lahti
mõtestada. Niipalju kui ma neist mõistan, ei
välista nad ajarännu võimalust per se,
lõppeks annavad nad ju selle täpse mehhanismi. Kuid nad
sisaldavad iseenesliku paradoksi. Valemid välistavad iseenda,
kui nad on tõepärased. Ja nad on.»
Kuid Keyes oli juba kõik läbi mõelnud. «Me
avastame siin uut ajastut, mees. Puhhov, sina ja meie kõik
saame surematuks. See paradoks on normaalne. Sa tead, et Kaufmani
analüüsigrupp on paradoksi seletanud kui täiesti
loomuliku niiöelda murdepunkti. Sest ajas rändamine pole
ju loogiliselt võttes võimalik. Ei saa kohtuda
iseendaga. Ei saa tappa oma esivanemaid. Üldsegi ei saa mitte
midagi ajaloos muuta, sest kõik, mis juhtub, juhtub
seepärast, et kõik eelnev on juhtunud. Sellepärast
ongi paradoks-konstant loomulik. Ajavektori koordinaadid ei saa
eksisteerida. Aga neid saab energiaga suunata.»
«Suunata saab vektorid, kuid mitte mateeriat,» vastas
Adojan. «Ja sa tead sama hästi kui mina, et Kaufmani grupp
andis sellised vastused, nagu neilt oodati. Kuigi, mnjah, nad on
loogilselt formuleeritud ja suures osas paikapidavad. Siiski ei
lahenda nad paradoks-konstandi olemust.»
«Adrian,» Adojanile tundus, et Keyes hakkab nagu
õhku täis minema. «Adrian, me viime TWAINi
läbi. Ma ootan vaid ühte kinnitust. See toimub ja see
õnnestub. Pealegi ei kavatse ma sinuga siin vaidlema hakata.
Ma kutsusin su selleks, et sulle tänu avaldada.»
Keyes tõusis püsti ja asetas ühe käe oma
iidsele lauakellale. «Adrian,» jätkas ta, «Suur
töö on tehtud, palju higi valatud ja energiat ohverdatud.
Kui põhiline ohverdus on veel ees. Täna avaneb
inimkonnale niiöelda uks aega, ajalukku ja tulevikku. Sinu
panus selle kõige juures on üsna suur. Ma ütleksin
isegi, et hindamatult suur, ja on arusaadav, et praegu on
kõige ebasobivam aeg rääkida niiöelda
materiaalsetest ergutustest, mis meie suure projektiga kaasnevad.
Siiski tahaksin ma, et niiöelda inimkonna senise eksistentsi
niiöelda alustalasid vapustava sündmuse teokstegemine ei
mööduks meie usinale teadlaskonnale niiöelda
stiimulita. Kuna sinu panus on olnud, nagu ma juba mainisin,
hindamatult suur, siis on mul hea meel sulle teatavaks teha, et
Globorgi juhtkond on otsustanud TWAINi eduka kordamineku, milles me
keegi ei kahtle, korral, paljudele meie teadlastele...»
Adojanil läks summa suurus kõrvust mööda.
Midagi nende jutuajamise alguses oli talle kõrvu
jäänud, midagi olulist. Midagi, mis oli käivitanud
kiire mõteteahela, mille otsad oleksid pidanud kokku jooksma,
kuid ei jooksnud. Midagi, mis oli...
Telefon tegi häält.
«...saab areneda ja õitseda, sest teadus on oma
olemuselt...» Keyes vakatas ja haaras toru ja kuulas kulme
kortsutades. Seegi on närvilisuse tundemärk, teadis
Adojan. Ilmselt oli helistajaks Suur Auditoorium ja sõnumiks
valmisolek number üks, sest Keyes ei vastanud helistajale
midagi, vaid valis kiiresti uue numbri.
Adojan mõtles, et milleks kõik see
satelliittelefonidega helistamine, kui visuaalfoniga oleks palju
otstarbekam kohtumisi korraldada. Siis tuli talle meelde, et
satelliit tagab suurima julgeoleku ja ta ohkas.
Loomulikult oli see tõhk Jordan, kellele Keyes nüüd
helistas. Kes muu. Adojan nägi aupaistet Keyesi näol,
esimehe silmad täitusid pisaratega. Tundus, et Keyesil on raske
hingata. Adojan teadis, et nüüd on tema koht all, Suures
Auditooriumis, seal kus TWAIN teoks saab. Või ei saa. Kuid
enne peab ta oma laboratooriumist läbi minema, sest see miski,
mis oli ta alateadvusele mingi saladuse võtit andmas, tahtis
meeldetuletamist.
«Loomulikult,» kuulis Adojan Akadeemia esimeest
rääkimas. «Loomulikult. See on suur au. Kõik
plaanipäraselt. Jah... Me saame sellega hakkama. Jah... Ma
tänan, ma olen väga tänulik.» Keyes pani toru
hargile. «President andis loa,» ütles ta.
Kell sai 9.50.
«Me peaksime nüüd alla minema,» ütles
Keyes. Ja enam ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida.
«Pagan võtaks,» mõtles Adojan, kui ta
esimehe kabinetist väljus, «see tähendab talle ikka
meeletult palju.»
Globorgi Peakorter
Washington DC, USA
aasta 2179, 12. juuli, kl 9.50
President N'Mwana ja nõunik Jordan seisid püsti.
Mõlemal oli käes pokaal mineraalveega. Nad vaatasid
seinal asuvat suurt ekraani, millelt kuvus Ajaakadeemia Suur
Auditoorium, kus oli kõik TWAINi jaoks valmis seatud.
Globorgi peakorter asus Põhja-Canadast umbes 5000 kilomeetrit
eemal Washingtonis. Jordan oli nii igaks juhuks oma luksuskorteri
Akadeemias hüljanud ja sõitnud Presidendi juurde. Tema
esindas teadlastegruppi, kes TWAINi ette valmistasid, kõige
kõrgemal tasemel.
Jordan vaatas, kuidas president rääkis telefoniga.
Otsus oli tehtud, käsk oli antud. Kell 10.00 vajutatakse
Ajaakadeemias nupule.
«See oli õige otsus, Victor,» lausus Jordan, kui
N'Mwana oli toru ära pannud, «ainuõige otsus.
Niipalju raha on kulutatud, niipalju energiat raisatud. Me oleme
kogu aeg olnud õigel teel. See Adojan on ammu reaalsustaju
kaotanud. Ainult Keyes tunneb endal lasuvat vastutuskoormat.»
«Jah,» vastas president vaikselt, «jah, ma tean. Ja
ma tänan jumalat et ta on selle vastutuse ka minu peale
pannud.»
Mõlemad vaikisid, keskendudes oma tähelepanu kuvarile.
Minutid kulusid.
«Praegu on see ainult kustukumm,» mõtiskles N'Mwana
kuuldavalt, «homme juba kogu minevik, olevik ja
tänapäev.» Ta vaatas verdtäisvalgunud silmadega
oma käe all olevale värvifotole, mis kujutas noorepoolset
pikkade juustega ja habemega napis riietuses meest. «Ja meie
pääsemine,» lisas ta mõttes.
«Nüüd, Victor, nüüd kohe,»
hüüatas Jordan, «vaata, Keyes läheneb puldile.
Kohe nüüd see juhtub!» Erutusest pillas ta oma
veepokaali käest. See kukkus pehmelt vaibale ja kihisev vedelik
valgus vaibale.
Ülemaailmne Ajaakadeemia
Rae, Canada, McKenzie district
12. juuli, kl 9.57
Adojan l e n d a s oma laboratooriumist välja. MA
PEAN JÕUDMA, karjus ta mõttes. Ta jooksis, tormas
meeleheitlikult läbi tühjade koridoride Suure Auditooriumi
poole. Kõik majasisesed kommunikatsioonivahendid olid
turvalisuse huvides välja lülitatud. Ta pidi f
ü ü s i l i s e l t kohale minema, ta ei saanud
helistada. KURADI HULLUD OMA JULGEOLEKUGA. Mitte iialgi varem, mitte
iialgi polnud kogu maailma saatus olnud ühe inimese kätes.
Õigemini jalgades.
Kui hämmastav see on, et lahendus, mis on nii lihtne ja
elementaarne ja mis on kogu aeg olemas, jõuab su
mõistuse teadvustavasse osasse alles pärast mingi
IMBETSILLI juhuslikku mõtteavaldust.
Kuidas oligi Keyes oma kabinetis vaevalt kümme minutit tagasi
öelnud? EHHEE, JUST SIIS ME SAAMEGI TEADA, MIS JUHTUB, JUST
SIIS ME SAAMEGI TEADA, KUI ME NUPULE VAJUTAME!
Ja tema, Adojan, oli vastu võtnud mingi õhkõrna
signaali alatedvuses vastsündinud kontaktist, kuid oma
melanhoolias ei suutnud ta sellele keskenduda. Laste suust pead sa
seda kuulma...
JUST SIIS ME SAAMEGI TEADA, MIS JUHTUB, KUI ME NUPULE VAJUTAME! Nii
oli Keyes öelnud. AGA EI SAA JU, oli siis Adojani alateadvus
vastu kriisanud. Sest paradoks-konstant... MITTE IIALGI EI SAA!
Adojan oli Keyesi kabinetist oma laboratooriumisse jooksnud. Ta
kuvas kiiresti Puhhovi valemid. NII, SIIN SEE PARADOKS OLIGI.
Läbi integraalide saab leida vajaliku energiahulga, läbi
energia saab leida temporaaltühiku ja lõpuks Ajavektori
koordinaadid, aga see viib kõik jälle algusesse
välja. Ajas saab liikuda ja ajas ei saa liikuda. Ta oli
vaadanud Puhhovi arvutusi uue, VALGUSTATUD pilguga. Nüüd
oli kõik lihtsamast lihtsam. Aeg on universaalne, kehtib
ALATI JA KÕIKJAL. Ajas saab liikuda j a ei saa
liikuda. Eset saab ajas liigutada ja ei saa liigutada.
SELLEPÄRAST, ET ESE LIIGUB KOOS AJAGA JA AEG KOOS ESEMEGA. Ei
saa olla minevikku ja tulevikku, ON AINULT OLEVIK, SEST AEG ON
UNIVERSAALNE. Ta eksisteerib AINULT siin ja praegu. Ja Adojan hakkas
jooksma. Kui ma saaksin vähemalt selle mõtte
lõpuni mõelda, EDASI EI TULE JU MIDAGI.
See on APOKALÜPSIS, mõtles Adojan, kui ta jooksis. HULLEM
KUI APOKALÜPSIS.
KUI ME SAADAME AJAS MIDAGI TAGASI, SAADAME ENNAST KOOS AJAGA TAGASI.
ME PEATAME AJA. SEE ON SURNUD RING, AEG KESTAB SIIS MINEVIKUST
AINULT SELLE HETKENI, MIL TA TAGASI SUUNATAKSE. Kustukumm
lõpetab aja ja meie maailma!
Adojan nägi koridori lõpus Suure Auditooriumi ust. Siis
kuulis ta sireeni. Keyes vajutas «niiöelda» nupule.
10 minutit! Kogu edasise aja pikkus.
Ülemaailmne Ajaakadeemia
aasta 2179, 12. juuli, kl 9.50
«Me peaksime nüüd alla minema,» ütles
Keyes. Ja pisarad voolasid ta silmist.
«Pagan võtaks,» mõtles Adojan «See
tähendab talle ikka meeletult palju.» Mingi alateadvuses
välgatanud sähvatus ei andnud talle rahu. Ta pidi veelkord
oma laboratooriumisse minema. Ta hakkas jooksma.
Globorgi Peakorter
aasta 2179, 12. juuli, kl 9.50
President N'Mwana ja nõunik Jordan seisid püsti.
Mõlemal oli käes pokaal mineraalveega. Nad vaatasid
seinal asuvat suurt ekraani, millelt kuvus Ajaakadeemia Suur
Auditoorium, kus oli kõik TWAINi jaoks valmis seatud.
Jordan vaatas, kuidas president rääkis telefoniga.
Otsus oli tehtud, käsk oli antud. Kell 10.00 vajutatakse
Ajaakadeemias nupule.
«See oli õige otsus, Victor,» lausus Jordan, kui
N'Mwana oli toru ära pannud. Kümne minuti pärast
vajutas Keyes Ajaakadeemias nupule...
Ülemaailmne Ajaakadeemia
aasta 2179, 12. juuli, kl 9.59
Adojan jooksis. Koridori lõpust paistis Suure Auditooriumi
uks. Keyes vajutas «niiöelda» nupule. KUI ME SAADAME
AJAS MIDAGI TAGASI, SAADAME ENNAST KOOS AJAGA TAGASI. ME PEATAME
AJA. SEE ON SURNUD RING, AEG KESTAB SIIS MINEVIKUST AINULT SELLE
HETKENI, MIL TA TAGASI SUUNATAKSE.
Kui ma ei jõua neid peatada, siis jäävad mulle veel
kümme minutit, mõtles Adojan. JÄÄVAD
IGAVESEKS.
|