|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1998 |
Uued arvustused ]
| 25.12.2002 04:41:41 |
Tõnis |
Päris hea jutt. Kirjeldustega (nö füüsikaga) seoses on mõni väike probleem - mõne jaoks teeb see jutu igavaks, targemate, akadeemikute jms jaoks (kes mõtlevad läbi ja arutlevad selle loogikat ja võimalikkust) võib see olla ebaloogiline. Tekstis endas meeldis püant. Mõte sellest, et kogu maailm jääb korduma... Einoh, kui ainult see mees sellest aru sai, siis ei olnud see nii kohutav.
Ajas liikumise viis jäi mulle veidi segaseks, aga ma olen ikkagi millegi pärast suhteliselt kindel, et ühe järve veest saadav aatomienergia (või kuidas see ka ei olnud...) ei ole niivõrd võimas, et terve universumi ajaga niiviisi mängida. Aga mine tea...
Tegelased meeldisid mulle, kuigi kirjeldused oleksid võinud veidi teistsuguselt tehtud olla (grand old man? Ma saan aru, mid see tähendab, aga... see on lihtsalt üks asi, mis veidi silma hakkas.)
See selleks... Kokkuvõtteks oli ikka hea ideega jutt, mõnus tunne kohe seda lugedes...
| 19.12.2002 13:04:22 |
Eva-5 |
Jutt oli väga detailne mis tegi selle ka usutavaks. Alguses oli raske aru saada millest jutt üldse on ja mis toimub. Lõpuks oli juba kõik selge ja huvitav. See oli hea uus idee - mis võiks juhtuda, kui midagi ajas tagasi saata. Ajas rändamisest on kirjutatud juba ammu aga seda ideed kuulen ma esimest korda. Palju oli teaduslikke termineid mis tegid jutu usutavaks, kuigi osadest ei saanud aru. Hea, et tegelased olid alguses lahti seletatud. Autor kordas oma lauseid pidevalt ja vahepeal tundus, nagu polekski teksti edasi kernud. Jutt venis liiga pikaks. Lõpp oleks võinud huvitavam olla. Kindlasti oleks võinud teemat veel edasi arendada ja sellel jutule huvitav lõpp kirjutada.
Algust lugedes, lootsin sellelt loolt midagi enamat. Minu jaoks oli sisu liiga teduslik, lohisev ja ebahuvitav. Oleks lootnud vähemalt paremat lõppu. Lugu sai järsku läbi. Mind ei huvita ajas rändamise teema. Võibolla on see kirjanduslikult hästi kirjutatud ja vastava haridusega inimeste jaoks hea. Mina nii ei arva.
Ma arvan et see oli hea lugu.Väga huvitav teema oli valitud.See on ulmekirjandus, aga sellegi poolest olid tegelasi realistlikult kirjeldatud.Mulle isiklikult meeldis see et alles lõpus sai teada, mis juhtub kui nad nupule vajutavad.Sellega hoiti lõpuni pinget ning oli huvitav lugeda.
Alguses oli segane ning igav ja alles lõpu poole hakkab arusaama, mis tegelikult toimub. Jutu lõpp on väga omapärane ning ootamatu, mis mulle meeldis. Algus oli jama ning tekkis tunne, et järjekordne mõttetu jutt.Selle jutu teema on suht klassikaline ning selle põhjal on tehtud filme ja teisigi jutte. Lõpp oli kõige parem.
Väga hea oli! Mulle meeldis see lugu! Oli üpris põnev ja mulle meeldis ka see, et sellel lool oli ootamatu lõpp.
Jutu sisu iseenest imelik, teostus OK. Olen lugenud ka paremaid lugusid kui see "deja vu" Lõpp on tabav!!!
Huvitav ja põnev lugu, eriti meeldis lõpplahendus. Kuigi ei tea, kuidas võib elu tulevikus täpselt olla tundus lugu usutav, et nii võibki olla. Teaduslikud väljendid muudsid seda lugu kindlasti usutavamaks ja nende üldise tähenduse võis kergelt väljaˇölugeda
Päris veider lugu. Väga segane ja teaduslik jutt. Lõpus oli aga tore puänt. Seda teaduslikku juttu ja igasugu võõrsõnu ja valemite seletusi oleks võinud vähem olla, kuigi need muutsid loo justkui usutavamaks. Nagu olekski midagi sihukest võimalik.
Jutt algas v'ga segaselt. Tegelased olid huvitavate kuid veidi [lepakutud nimedega. Jutt oli realistlik ja seal leidus palju kirjeldusi, eriti tegelaste kohta. L]pp oli [llatuslik ja ettearvamatu. Eriti ulmeline see ei olnud kuna kirjeldused tegid asja igavaks ja jutu venivaks!!!!
Hea lugu. Terve tekst oli põnev, kuni lõpuni välja. Lõpp ootamatu ja hästi välja mõeldud. Kasutatud on palju teaduslikke väljendeid, aga kõik on peaaegu arusaadav.
Hea oli see, et teose alguses oli iga tegelase lühiiseloomustus.Alguses oli mul päris suur segadus aga teema oli muidu päris hea. Nimed on suhteliselt keerulised. Lõpp läks huvitavamaks aga siiski oli kerge segadus millest jutt käib.
Lugu tundus hea olevat, kuid algus oli igavavõitu. Huvitava püändiga! Tundus väga reaalne, absurdseid asju ei leidnud..kõik on võimalik!!!
algus oli suhteliselt halb ja raskesti jälgitav.hiljem hakkas juba loose selgust tulema.ma arvan et see jutt oli natuke liiga pikk ja veniv,sellepärast kohati ka igav.aga kõik oli väga detailselt ära seletatud.
| 19.12.2002 11:07:18 |
Mario 9 |
Algus veidi igav ja pikka võitu.Samas aga väga detailselt kirjeldatud.Jutt iseseisvalt põnev,kuid juttu kekosas muutub tüütavaks.lõpp väga põnev
| 19.12.2002 11:05:18 |
Reigo10 |
arvan, et see on raskesti arusaadav jutt, kuid lõpp muutub juba normaalsemaks. Natuke liiga pikk, kuid täitsa normaalne pole viga midagi.
Algus oli nigel, kuna tekitas segadust ja oli raskesti arusaadav. Lõpp seevastu oli põnev ja täiesti ootamatu. Ajamasinate teemat on küll palju käsitletud, kuid see lugu erines oma lahenduselt teistest samalaadsetest.
Olen sellest jutustusest vaimustatud. Teema on põnev ja lahendus, mis teoses on välja toodud, on äärmiselt reaalne.
Ajarännud on mu lemmikteema ja selle loo puhul võin kinnitada eelpoolkirjutanute arvamust, et lugu on hea. Pilt on nii reaalne, et ma ootan hirmuga, et 10 minutit saab kohe läbi...Kõik oleks justkui juba olnud... Kõik oleks justkui juba olnud...Kas ma ütlesin seda juba?
Perfektne!
Indrek Hargla lood meenutavad mulle, mulle isiklikult, teate mida? ;-) Kolmekordse põhjaga salakaubakohvrit! Üleüldse, autor oskab välja näidata, et on oma elus lugenud läbi enam kui ühe raamatu. Seepärast on neid ka meeldiv lugeda. Samas ei süüdistaks ma seda lugu nii väga stamplikuses. Tegemist on üsna stiilipuhta SF-ga, millest ka teatud iseloomulikud süzheekäigud.
Mis puutub vihjesse Mihhail Puhhovile, siis on see täiesti õigustatud - viimase loo "Virtualnõi celovek" mõjutused on selgelt tuntavad.
Mina personaalselt tervitan suuremat natuurfilosoofilist realismi, mis ajarännulugudesse on tulnud. Igatahes.
Algus oli minu meelest veidi puises ja hakitud stiilis, aga mõne aja pärast muutus lugemine nauditavaks.
Neetult hea lugu! L6pplahendus on 22rmiselt hea, kuigi seda v6is juba ka ette aimata.. Igatahes, mulle see lugu meeldis. Hea asi ei vaja reklaami ning see lugu samuti.
Hinne: 5
Jutt on... ja ei ole ka!
Plussid: Lugu ei mõju kodukootuna, tegelased on nappide vahenditega edasi antud; idee ja puänt on kah head! Ning mitmed head ja tõesti vaimukad killud kefiirist ja triibulisest hambapastast!!!
Miinused: Tegelased on skemaatilised, kirjeldused samuti!
Vaieldavused: Tegelane nimega Mihhail Puhhov... Ma ei mõistnud, miks peaks üks ulmejutu tegelane kandma reaalselt eksisteeriva ulmekirjaniku nime? Okay, autor ei tea miskit Mihhail Puhhovist! Autor teab ning sellel on mingi sügavam mõte? Sorry, ilmselt arengupeetus, aga mulle see sügav mõte kohale ei jõudnud!
Üldiselt mõjus jutt mulle filmistsenaariumina, mis kogemata on jutu pähe avaldatud... kui tegu oleks filmistsenaariumiga, siis oleks omal kohal tegelaste loetelu algul ning ka läbiv skemaatilisus... küll näitlejad liha luudele toovad!
Minule meeldis väga. Indrek Hargla annab kirjaniku mõõdu välja küll.
Häirib nimetus TWAIN. Kui ta oleks lahti seletatud, poleks häirinud. Häirib see, et kui tegelase nimi on Victor, siis on ta negatiivne. Ja et pole olemas Head Poliitikut.
Meeldis detail: «Inimkond leiutas ratta, õppis kasutama tuld, leiutas triibulise hambapasta...»
Mõtleme nüüd edasi. Kas 10 minutit jäävad igaveseks? Ei pruugi jääda. Tulevik pole determineeritud. Ka inimese käitumine pole determineeritud. Seetõttu iga 10 minutit kulgeb pisiasjades teisiti. Nii et Adojanil on rohkem kui üks katse. Adojanil on lõpmata palju katseid. Tal ei jäänud palju puudu. Kui mitte täna, siis homme või tuhande aasta pärast jõuab ta ukse lahti lüüa ja hüüda: «Pidage!» ja katse ära hoida. Siis jätkub aeg.
Üldmulje on päris talutav, aga üksikutes elementides on möödalaskmisi ikka kõvasti. Kuigi see ei tarvitse nii mõeldud olla, jätab dramatis personae teksti alguses kangesti sellise mulje, et autor oma potentsiaalset lugejat alahindab ning tema meelespidamis- ja tähelepanuvõimest just eriti kõrgel arvamusel pole. See võib muidugi allakirjutanu isiklik kiiks olla. Kogu selle tegelasi tutvustava teksti oleks saanud ju suurema vaevata jutu sisse paigutada.
Autori kirjeldusoskus on päris paljulubav, kahjuks ta seda aga loo käigus eriti ei kasuta. Rohkemgi väärib aga tähelepanu tõik, et Indrek Hargla paistab ühe vähesene eesti ulmeautoreist oma jutu aluseks oleva idee enne kirjutamise juurde asumist põhjalikult enese jaoks läbi mõelnud. Väärt omadus! Positiivsena märgiks ka ära keskmise pikkusega süzhee kui sellise olemasolu. Üldse on kirjeldavad ja jutustavad lõigud Indrek Hargla tugevam külg.
Autori nõrkuseks on aga suhteliselt ettearvatav ja vastikult normaalne dialoog. Kõik tegelased räägivad täpselt nii, nagu peab. Kõik on ettearvatav. Sama on lugu ka karakteritega. Erinevalt mitmest teisest «Algernoni» autorist teeb Hargla oma karakteritega veidi tööd, aga aru ma ei saa, miks on ta need nii igavaks ja normaalseks maalinud. Sama häda, mida heitsin ette Märt Laurile, tegelased on nii pagana tüüpilised! Teadlane on arukas ja maailma pärast südant valutav, poliitikud pinnapealsed ja lihtsalt lollid ning ainus, mis neid huvitab, on oma populaarsuse kasvatamine. No ei ole elu nii lihtne! Mida keerulisemad on tegelased ja mida ettearvamatum nende jutt ning käitumine, seda huvitavam on tekst.
Puändiga pole ma samuti rahul. Ei üllatanud eriti, ega suutnud ka emotsionaalset mõju avaldada. Kõik läks kuidagi sujuvalt lõpuni. Ja kui asja üle järele mõtlema hakata, on ka selline lahendus ajaparadoksile kuidagi absurdne ning mitte eriti tõenäoline. Samuti on mul ajateemalistest lugudest paras siiber, kui selle käigus just millegi väga erilisega välja ei tulla.
Oskuslikult kirja pandud traditsionaalne Sci-fi lugu. Teadlase dilemma, ajaparadoks, veidi actionit: korralikult treitud tükk. Isiklikult mind häiris projekti nimetus TWAIN, mis kipub liigagi üheselt seostuma imaging device'idega. Tohutult meeldis aga detail keefirijoomisest. «Teid kõiki tapab ükskord kohv,» /.../ «kas te joote teda või mitte. Kefiir aga hoiab mind elus.» :)
Tõesti hästi kirjutatud, ent stamplik lugu. Olgugi, et pole varem seda ideed kohanud, on ajas rändamise lood juba ammu oma aktuaalsuse minetanud ning ma usun et see žanr on määratud väljasuremisele.
Korralik lugu hea puändiga. Võiks öelda,
et isegi veidi bradburylik.
|
