[ Vapiloom. 1. osa ]

Järgmisel päeval sõitsime Margiga rannakülla. Dzhiip ragistas mõnda aega võsas ja jõudes valendikuni, peatus kurnatult. Jätsime ta lõõtsutama, vesi mootoris kohisemas ja kilgid kapoti all tiksumas.

Meist paremat kätt lösutas lagunenud karjatara ning vasakule jäi põlispuude ringi iidne talukoht, millest polnud säilinud muud olulist peale paari sauna aluspalgi ning lauda savimüüride. Suur, kümmekond lehma mahutanud laut näis olevat heast materjalist ning tõhusalt laotud, härmas lumemütsikestega müürid seisid kindlalt nagu savilauda müürid heroilisel Maximilian Maksolly sõjamaalil «Paju lahing». Ähvardav ja elust hüljatud talvine kõledus võimendasid kõhedat tunnet, et nendegi müüride taga hiilib keegi.

Kõmpisime üle taevasse kumerduva heinamaa ning jõudsime vana umbekasvanud piirikraavini.

«Eile ja täna öösel on lund sadanud. Vaevalt me enam jälgi leiame,» kõhklesin kõrgel pervel, kuhu kunagi kraavihallid mättaid olid ladunud.

«Mida ütleks kütt säärasel puhul?» kostis Mark omaette, Einarile ja mulle pilkugi heitmata.

«Jäljed lumel,» jätkas firma analüütiline mõttehiiglane Einar otsemaid.

Mark naeratas ja volksas üle kraavi. «Juhin tähelepanu, härrased, et mul on pisike juhtlõng. Ühes osas on jahimehed säilitanud esi-ajaloolist tarkust, nimelt jäljeteaduse osas. Nad oskavad jälgi ajada kaitsepolitseist märksa paremini, kusjuures mul on kahtlus, et ka tulistada oskavad nad paremini.»

«Ilmasõjas osalesid jäägerpataljonid,» nentis Einar napilt, kalpsates eluga üle kraavi.

«Muide, meistki jäävad jäljed maha,» lisasin hoiatavalt, võtsin hoogu ja potsatasin samuti õnnelikult teisele pervele.

«Inimjaht pole siinkandis enam moes,» irvitas Mark. «Las need jäljed jäävad. Niisiis, jäljed! Jahimehed ei märganud ühtegi ebatavalist jälge. Kas me peame faktist järeldama, nagu jälgi polnukski?»

«Omamoodi jälgedeks on vigastused tapetute kehas,» jõudsin Einarist ette, kes mossitas.

«Millest järeldub, et vähemalt tapmishetkel oli roimar materiaalne. Kui ta ei hõljunud õhus, pidid temast jääma jäljed. Ning nende vastu me huvi tunnemegi.» Mark kummardas ja korjas maast pabulaid.

«Jänes,» lausus Einar.

«Mil moel kaitsepolitsei ühtegi jälge ei leidnud? Kas jahimehed olid sündmuskoha segi trampinud?» tundsin huvi.

«Nad ei osanud tähtsustada olulisi jälgi, näiteks ei pööranud nad tähelepanu jänesepabulatele. Lisaks jänestele on siin liikunud suuremaidki loomi... nagu näiteks...» Mark kummardas taas. «Millise olendi jäljed need teie meelsest on?»

Silmitsesime porri külmunud poolkaart, esiots sügavamini kamarasse vajutatud, milles säras jääsirbike.

«Kabjajälg,» jõudsin kaheldes ehmatavale järeldusele, millise võimalusega mu alateadvus targu arvestanud oli. «Veidi suur hirve jaoks... Ma ei tunne jälgi kuigi hästi, ehk on rajal kõndinud põder?»

Einar puhastas lohu ja tõmbas põuest kotikese kipsiseguga. «Põdra jäljele kuluks rohkem segu,» mõtiskles ta pulgakesega taheneva jäljendi pinda siludes. «Enne külma pidi maapind olema oluliselt tümam, me viibime peaaegu soos. Isend ei ole olnud nõnda raske, nagu oleks olnud põder.»

«Ent vasikas?»

«Vasikas? Mees, vaata kui suur on jälg. Minu peopesast suurem,» vangutas Einar karvamütsi.

«Pealegi on põdra jälg natukene teistsugune ning ta samm on erinev,» ragistas Mark võsas. «Siinne eksemplar sarnaneb hobusele.»

«Pidage hoogu, sõbrad,» sügas Einar kukalt. «Ma võin mürki võtta, et lähimad talud, kus on aastaringne elu ning mis viljelevad põllundust ja kus on hobuseid, jäävad head prisked kilomeetrid kagu suunas. Ning taluhobused on reeglina rautatud.»

«On,» noogutas Mark rahulolevalt. «Ma ütlesin pelgalt, et siinne eksemplar sarnaneb hobusele. Ka suurus ning liikumiskiirus vastab enam-vähem jahimeeste jutule -- nõnda võiks liikuda treenitud traavel. Meie vastas on intelligentne olend, kes ei karda inimesi, ent hoidub neist eemale. Siin rohkemat me täna teada ei saa.»

Einar pistis jäljeproovi kilekotti ja me sammusime aeglaselt tagasi autoni, lausumata silpigi. Veeretasin süngeid mõtteid. On's meie vastas ikkagi vanatühi? Või mõni kentaur, kes pole Peirithoose pulmast saadik kaineks saanud ja tapab jahimehi lapiitide pähe? Või sootuks müstilisem olend, missugust inimmõistus ei oskaks vaimusilma ette manadagi?

«Mis kasu me sellest juhtumist saame?» katkestasin esimesena tagasiteel Tartusse autos vaikuse. «Mulle näib risk liialt suur.»

«Kasu võib olla õpetusivas, mis meie jaoks tallel; risk on suur tundmatu, mille suurust me esialgu ei tea; ning lõppude lõpuks on sportlik moment kah omaette väärtus,» mühatas maakler rooli tagant. «Meie tegevust piirab pelgalt ajafaktor -- uued ülesanded matavad nii meid kui salajase jäägriküti kultuurkihi alla. Einar, analüüsi kabja mudelit ja konsulteeri spetsidega, kui tarvis; Aivar, tööta kirjandusega ning uuri koha ajaloolist tausta; mina üritan aru pärida tarkadelt meestelt.»

Läksin kirjandusmuuseumi ees maha. Kuna elektroonilist, kõiki eestikeelseid lehti sisaldavat andmebaasi esialgu ei eksisteeri, ootas mind tuhnimistöö, pikk ja vaevaline vaatamata mu arhiivitöö kogemustele ja eriväljaõppele. Esmalt määrasin märksõnad, mida otsida, talu ning neis elanud inimeste nimed, ja saingi käised üles käärida, lehepakid sülle asida ja lugemissaalis platsi võtta.

Nelja ja poole tunni pärast leidsin pisikese artikli, mis võiski olla nõel heinakuhjas, mida vajasime. 1938. a. juulikuu «Postimees» kirjutas, kuidas rannakülas Roobi talu heinamaalt tuli maaparanduse käigus välja huvitav leid: vanaaegse musketi raud. Kohale saabus Tartu Ülikooli ekspeditsioon ning tudengid kaevasid mudast välja osa arvatavasti Põhjasõja-aegsest laagriplatsist. Põhjasõjale viitas peamine leid -- pirakas tundmatu vapiga keedukatel, nähtavasti sõjaväe oma. Ekspeditsioon leidis lisaks nipet-näpet, inimluid ja telgi jäänused. Edasist uurimist takistas ühe tudengi ootamatu kadumine.

Lappasin lehti kiiresti edasi, saades teada, et tudeng jäigi kadunuks, leiud anti Eesti Rahva Muuseumile Raadil ning et järgmisel aastal takistas ekspeditsiooni jätkamist rahapuudus. Ülejärgmisel aastal algas revolutsioon ning laagriplatsi uurimine jäigi sinnapaika.

Vaatamata hilisele tunnile helistasin tuttavale Eesti Rahva Muuseumist ning uurisin, kas sõjaväekatel on varahoidlas alles. Enne Raadi mõisa hävimist, kus asus muuseumi põhiekspositsioon, evakueerisid töötajad muist kraami mitmele poole maale. Suur osa kogudest õnnestus päästa, mis asub nüüd hoidlates üle linna laiali.

Tõesti, varamus Pauluse kiriku apsiidi all leidus mitu katelt, ent jutu järgi ilmselgelt ükski neist ei vastanud kirjeldusele ja ma ei pidanud vajalikuks järgmine päev kohale sõita. Sõjaväekatel näis olevat kadunud või lahingukeerises hävinud ning üleüldse polnud säilinud infot Roobi talu maadel leitu osas. Teadur tänas mind vihje eest ja lubas, et tulevikus muuseum ehk jätkab enam kui pool sajandit tagasi katkenud kaevamistöid.

Ehkki mul polnud suuri uudiseid, lonkisin vastavalt kokkuleppele enne kojuminekut Margi poolt läbi. Mark istus Einariga külalistetoas, nad mängisid akna all kuuvalgel malet.

«Ahaa, sind me just ootasimegi,» rõõmustas ta mind nähes, lükkas kuninga külili ning istus kamina ette tugitooli, milles eelmisel õhtul oli istunud murelik vallavanem.

Kõnelesin kokkuvõtvalt kõigest avastatust, näidates tulepaistel artiklite kserokoopiaid.

Üllatus-üllatus, ent Einari jutt kõlas veelgi lühemalt. Ta oli käinud kipskapja tutvustamas omaaegses Zooloogia ja Botaanika Instituudis ning sattunud naerualuseks. Asjamehed väisid, et kipsjäljend on oskamatu kätetöö, täielik soperdis, kuna säärast looma ei eksisteeri. Ei olevat säärane Equus przewalski ega olevat olnud Equus gmelini ehk tarpani jalamuster. «Millest kõigest järeldub üheselt -- oleme õigetel jälgedel,» lõpetas Einar.

«Üht-teist on minulgi pajatada,» muheles Mark, «Aivar, sinu leitud artikkel on tähelepanuväärne ning täidab viimasedki lüngad me loos. Julgen teha üheainsa täpsustuse su jutule -- laager võib pärineda oluliselt varasemast ajast, sel juhul klapib kõik täpselt. Läheduses asunud Rannu linnus läks peale 1470. aastat Tiesenhausenite suguvõsa valdusesse. Kelle vapp suure tõenäosusega katlal oligi.»

«Kallas on kirjutanud raamatu õnnetust aadlipreilist Barbara von Tisenhusenist, kelle tapsid ta omad sugulased ja ajasid Võrtsjärvel jääauku, sest ta tahtis astuda vääritusse abiellu, nagu ma kooliprogrammist mäletan,» tuli mul meelde kirjanduslooline paralleel.

«Braavo,» plaksutas Mark käsi ning võttis kaminansimsilt raamatu. «Ja-jaa, Tiesenhausenid alias Tisenhusenid, Rannu lugupeetud mõisavalitsejad ning kirku kuraatorid on tegelased meie loos. Vaatame nalja viluks, mida ütleb Rannu kiriku kohta koguteos «Eesti evangeelse luteriusu kirikud» -- mitmel korral on kirik saanud rängalt kannatada. 1627. aastal olid temast säilinud vaid välisseinad... nii, veidi edasi -- Rannu pikihoones ja kooris on säilinud mõned huvitavad, 15. sajandiga dateeritavad detailid, mis lubavad järeldada, et see kirik võis olla sisearhitektuurilt väljapaistvamaid Eestis...»

«Mulle meenub, et von Ungern-Sternberg ehitas Reigi kirikut väidetavalt selle raha eest, mis pime Kõpu tuletorn talle Näkimadalate õnnistusel läkitas,» meenus mulle teine kirjanduslooline paralleel.

«Tõenäoliselt tellisid Tisenhusenidki südame rahustuseks peale sugulase mõrva Rannu kirikusse raidportaale,» noogutas Einar. «Nõnda ma alul oletasin. Rannu kirikus kasutati Lõuna-Eestis haruldast materjali, paekivi...»

«Sajaprotsendiliselt me ei tea, mis järjestuses miski juhtus, ning paraku pole portaalid säilinud, kuid mul õnnestus saada portaalide skits,» lõi Mark trumbi lauale.

Jaa, tuleb tunnistada, skits trumpas mind tummaks. Suurte nägude ja punnis silmadega inimeste keskel troonis müstiline loom, mulle hästi teada-tuntud keskaegsetest legendidest. Kas tõesti...? Langetasin tummalt kserokoopia.

«Su silmad ei peta sind,» võttis Mark koopia mu lõtvade näppude vahelt, silmitsedes seda hellalt. «Meie salapärane jahimees on käes. Puhas ja rikkumata. Keskajal sümboliseeris ta Kristust, Hiinas tähistas ta tarkust, leebust, head tahet ja pikaealisust.»

«Kas ükssarvik on olemas?!» hüüatasin rabatult. «Ta on muinasjutuloom!»

«Ükssarvik on olemas,» vastas Mark leebelt. «Elu on muinasjutuline ja muinasjutus on palju elulist, nagu ütlevad klassikud. Ja ta elab Võrtsjärve kaldal, jätab sinna jälgi ja pabulaid. Ta on väga elus, usu mind. Leebe ning metsik ühtaegu. Keskaegse pärimuse kohaselt on ta sarvel võimsa vastumürgi toime mistahes toksiinile, aga lugemata arvu küttide eluküünla on ta sarv kustutanud. Härjavõitlus on ükssarviku püüdmisega võrreldes liivakastimäng.»

«Aga...» alustasin abitult vastuväidet, «kas te väidate, et ükssarvik on elanud Võrtsjärve ääres õigusjärgsest Eesti Vabariigist saadik?»

«Võrtsjärve ääres elab koguni inimesi õigusjärgsest Eesti Vabariigist saadik,» kostis Einar «Loomade elu» lapates. «Ükssarviku täpset eluiga me ei oska öelda ja põhjuseks võib olla asjaolu, et keegi ei ela temast vanemaks. Ma ei oska praegu ühtegi näidet tuua. Meie ükssarvik on järveäärses võsas elanud juba sadu aastaid, väga suure tõenäosusega 15. sajandist alates, ent võib-olla veidi hilisemast ajast alates. Igal juhul elas ta Liivimaal Põhjasõja ajal, mida tõestab Rannu kiriku hävinud portaal.»

«Hüva, seletage mulle nüüd, kuidas on seotud Tisenhusenite pere ükssarvikuga? Kas ükssarvik oli nende lemmikloom?»

«Jah, peaaegu et oligi,» kinnitas Mark tõsisel häälel. «Täpsemini Barbara von Tisenhuseni lemmikloom. Legend ütleb, et üksnes neitsi võib ükssarviku taltsaks teha. Barbara käis metsas ning järve ääres kõndimas ja võis ükssarvikut trehvata. Tõenäoliselt kohtas ta ükssarvikut esimest korda sealsamas soisel heinasiilul, mis kuulus Roobi popsikohale, kus meiegi täna hommikul käisime. Tõenäoliselt muutusid preili Barbara sugulased kahtlustavaks ning luurasid ta järel...»

«Ning kui nad avastasid, et ta käib kohtumas ükssarvikuga, kutsus valitseja jäägrid kaasa, varustas tallimehed musketitega ja üritas looma õnneks võtta,» jätkasin, kujutledes, kuidas kõik juhtuda võis sarnasel kuuvalgel ööl sadu aastaid tagasi.

«Usun, et Barbara ei teadnud sellest midagi, üritas ükssarviku ette seista ning sai ütlemata juhuslikul ja ülekohtusel moel surma,» rändas Margi mõte samadel radadel. «Vana tõde ütleb, ära anna püssi igaühe kätte! Kes teab, kuid äkki Barbara tõepoolest päästis ükssarviku elu? Ükssarvik seevastu ei halastanud kellelegi, keda iganes kätte sai. Ning musketid polnud tänapäevased automaatrelvad, mille abil võid enamiku herilasepesa asukaid minuti jooksul tappa. Küllap mõisamehikesed lasid relvad esimese ehmatusega tühjaks ja teist minutit neile enam ei antud... Sa mainisid, et sündmuskohalt leiti kaks musketi laadimisvarrast.»

Nõnda ma olin lausunud. Kujutlesin hirmust värisevaid tallimehi musketeid laadimas või jalgadele valu andmas. Ükssarviku eest kaugele ei jookse. Ükssarvik jookseb nagu antiloop, meenutasin olendi väledust hinnanud auväärse vallavanema jutu põhjal. Üksnes hobustel mehed võisid pääseda, kui nad silmapilk kannuseid andsid. Hiljem fabritseeriti mõisas häbitu luiskelugu, mis on meie päevini elanud.

Uurisin hiljem arhiivist, et Tiesenhausenite käsi ei käinud Rannus igatahes hästi ja Rootsi kuningas Gustav Adolf andis mõisa 1626. aastal sekretär Bureusele. Edaspidigi vahetas mõis sageli omanikke. Vene keisrinna andis mõisa 1743. aastal von Campenhausenitele. Von Campenhausenitelt läks mõis von Bötligeritele. Need ei pidanud Rannus kaua vastu ning vahetasid selle von Cavelitega Kriimanni mõisa vastu. Von Cavelid sokutasid mõisa von Siversitele, kelle kätte jäi mõis viimaks pikemaks ajaks.

Küllap polnud von Siversid kirglikud jahimehed, kes ei sattunud kunagi Roobi talu maadele, püss käes ja klähviv koerakari sabas. Eesti Vabariigi valitsus võõrandas mõisa 1919. aastal igatahes viimastelt omanikelt von Bergidelt, rahumeelselt suguvõsalt, kes tegeles näputööga ning armastas jälgida, kuidas vili kasvab.

«Kogu häda sai alguse minu hinnangul vallavalitsuse otsusest anda jahirendimaad õigusjärgse jahiseltsi asemel linnameeste käsutusse,» ohkas Mark nukralt, tuiutades söestuvate halgude krõbinat kaminas. «Maamehed teadsid, kus võib küttida ning kus mitte. Neile polnud tarvis õppetundi, kus ja kuidas relvadega ringi käia.»

«Mida me ette võtame? Vallavanem meid ei usuks ja kui usukski, seda halvem. Meile, talle ja ükssarvikule.»

«Ei, vallavanemale ei kõnele me a-d ega o-d,» noogutas Mark. «Me ostame Roobi talu maad ära ja metsastame. Lööme eravalduse sildid igale poole üles ning ässitame jahimeestele koerad kallale, kui need viisakast jutust aru ei saa.»

«Las ükssarvik elab pealegi rahus,» nõustus Einar. «Senikaua, kuniks me mahepõllumajandussaadusi tarbime, pole meil ta sarve vaja...»

«...muuseas, ta peaks selle natukese aja tagant maha ajama, nagu põder,» pistis Mark vahele, «võib-olla viiekümne, võib-olla seitsmekümne aastat tagant.»

«...hästi, meie ei himusta ta liha,» parandas Einar naeru pugistades, «ent «Tipp&Margil» läheb vapilooma vaja, rahvakeeli maskotti. Kas meie firma haare on Briti Impeeriumi omast nigelam? Ma usun, et nende vapiloom sünnib vapiloomaks meilegi.»

«Miks mitte? Kümnendi algul ehitati Rannu mõisa endisese magasiaita restoran «Barbara», mille katuse Võrtsjärve-poolsele küljele kujundasid kive laduvad töömehed ükssarviku stiliseeritud kujutise, mis meenutas mulle pigem heatahtlikku stegosaurust,» meenutasin läbisõidul nähtud pilti. «Firma vapiloomaks ta kõlbaks, meie korporatiivne sümboolika vajabki uue aastatuhande eel uuendamist. Meid ootab teine edukas aastatuhat! Ainult -- kas meil on kunstnikku, kes julgeks ja suudaks meie vapiloomast heraldilise, ent ühtlasi tõetruu pildi maalida? Mulle näib, et meil läheb julget neitsit vaja. Ehk sa räägid Mariaga?» pöördusin Margi poole.

«Marial on muudki teha, kui ükssarvikut jahtida,» torises Mark teeseldult. «Ah, seltsimehed, millenniumihullus on tabanud meidki. Millisest ükssarvikust käib jutt? Kas tollest muinasjutuloomast?»

Elva, 23.-24. november 1999