21.12.1999 |
Mart Raudsaar
Vapiloom. 1. osa |
Arvustused |
(sarjast «Maakler Margi märkmeid»)
Jutustab Aivar
Sel üsna tavalisel ja igaval neljapäevasel õhtul istusin
Margi teise korruse ovaalkabinetis ning ladusin kompuutri kuvaril kaarte.
Naatriumlampide kumast kollakas taevaveski, mida silmi puhates aeg-ajalt
kiikasin, näis seda tegu, et tal jagub lumepüüli puistata
sellekski õhtuks. Jõe mustjaskülm vagu imas külvi
esialgu aplalt, valget orasvaipa veel kasvatamata.
Mark kõpitses samuti arvuti taga, keldris, üritades luua Eesti
metsamassiivi mitmekihilist mudelit. Meie arvutiguru Karl oli edukalt
häkkinud üht saientoloogide andmebaasi Ameerikas ning
tõmmanud sealt viimased satelliitfotod, mida Mark nüüd
pühendunult töötles «Enigma» abil, nagu me keldri
superarvutit hellitavalt kutsusime.
Tardunud vaikelu katkestav mootorimürin ja tänaval peatuv
autokatus polnud plaanipärane, nagu ka paraadukse taga jalgu kloppiv
külaline. Karvane viltjas talvepalitu muutis ta rässaka kuju
jõulisemaks, ta kõmistas energiliselt gongi ja torkas lihava
nina teleluku objektiivile nõnda lähedale, et ta niigi
etteulatuv lõug kippus kõrvu varjutama. Laternavalguses
helkles kiilaspeal sulamata helbekesi ning mulle tundusid need siravad
lumekristallid kuuvalguses kesk pakaselist ööd külmunud
tiigikese jääl.
Igatahes polnud ma seda selli ealeski varem trehvanud ja skisoaju sosistas
mulle kõrva, et parem oleks, kui ei trehvakski. Võib-olla
tundus mees lävepaku taga kunagise profipoksijana taaruva
kõnnaku, hõredate hammaste ja kiirete liigutuste poolest?
Klõpsasin sisse majasisese kommunikatsioonivõrgu ning
pärisin Margilt aru.
«Ohoo,» norsatas keldrielanik telepilti nähes nõnda,
et võpatasin, «säherdust meest ma tunnen, ent, susi mind
söögu, mis tuuled toovad teda meite manu?»
«Ohoo,» vastas külaline kajana, nööpides esikus
mantlit lahti ning saates pilguga paraadtrepi teisele korrale kulgevat
käsipuusiugu, «kas tammepuu?»
«Tema ise,» sirutas Mark käe mantli järele.
«Riidekapp on muuseas punasest puust. Nagu pidi tulema punasest puust
ka lift, millele vanavanaisa isegi shahti jõudis valmis teha. Ent
mitte lifti ennast tellida. Ei peeglit, ei pehmeid istmeid. Nõnda et
-- peame omil jalul üles ronima.»
Märkasin, kuidas külaline haaras Margi käe mõlemi
peopesa vahele ning raputas seda jõuliselt. Samuti kätles ta
mind, sõnades kähedalt: «Leonhard Pumper».
«Astume siis edasi,» kutsus Mark meid teise korruse
hämarusse, kus tuhmiks keeratud seinavalgustid vaevu
hõõgniite reetsid, ent külalistetoa ustepaari taga
leegitsesid haavahalud.
«Mõnus,» räntsatas Pumper koldele lähimasse
nahktugitooli ja hõõrus punetavaid kämblaid, juba
mitmendat korda kohtumise jooksul. «Mõnus. Säärane
kamin oleks iga jahimaja uhkus. Kas te olete ise jahimees?»
Mark tõstis vastu resti kukkunud halu osava liigutusega taas teiste
najale ning istus Pumperi vastu, naksutades sõrmekonte.
«Kuidas võtta. Olin kord. Mitte enam... nõnda kirglik.
Aga... kui teil midagi selle vastu pole, siis ehk pakun teile midagi?»
Tüse mees võttis tänades vastu kreemika konjakiklaasi ning
lonksas sellest Margi meelehärmiks järjepanu mitu
sõõmu. Viimast reetis mulle Margi näole siginenud meeldiv
naeratus ja kärmus, millega ta taas tõusis, enda klaasi
kaminasimsile toetades, teist kätt taskusse torgates.
«Need toolid ei ole seljale kuigi tervislikud, kui neis kaua
istuda,» nentis Mark otsaesist kibrutades. «Ma pettuksin teis,
härra Leonhard, kui te pelgalt mu toolide headust testima oleksite
tulnud, mis on, tõtt-öelda, valmistatud kunstnahast.»
Pumper asetas klaasi lauakesele, et saaks juttu alustada ja end ägedalt
kätega vehkides toolis edasi-tagasi õõtsutada. Ta
nasaalne, ent selgelt artikuleeritud hääl lõikas valjult mu
kõrva ning nii sellest kui ladusast jutuvoost mõistsin toas
istuvat karja juhti, indiviidi, kes on harjunud kõva sõna
ütlema ning harjunud mööda päid kõndima, mis on
harjumus, millele juhtgorilla soovib truuks jääda
hõbehallide karvadeni.
«Ma saan aru, et te olete loomade sõber. Ka mina olen loomade
sõber, ärge kahelge...»
Mark viipas tõrjuvalt käega.
«...nojah, aga paljugi, mida rahvas räägib,» saagis
Pumper sõrmedega rinnakorvi. «Mina pole salaküttimisega
tegelenud Tulimäe karjäärist saadik.»
Sel hetkel tuvastasin lõplikult ja vähimagi kahtluseta isiku
meie ees, viies nii-öelda näo, nime ning passiandmed kokku
kartoteegikaardiga mu peas. Meie energiline külaline Leonhard Pumper
polnud keegi muu kui omaaegne edukas majanditegelane, hilisem ehitusfirma
juht, omavalitsusaktivist ja mõistagi kirglik jääger. Ning
ühe pisikese valla uus vallavanem.
«...tema reiel ilutses sügav lõikehaav,» teravdas mu
meel tähelepanu taas külalise jutule.
«Lõikehaav? Võib-olla sea võhast või kukkus
ta võsas kakerdades ise mõne orgi otsa?» päris Mark
kiuslikul häälel. «Kuidas kõik täpselt juhtus?
Kirjeldage mulle sündmusi päris algusest!»
Jupphaaval rullus kaminatoas valla salapärane jutustus. Samasugusel
kuuvalgel ööl, neljapäeval, nagu täna, oli
mahajäetud rannakülla ühe küüni äärde
kogunenud lustakas jahiseltskond. Mehed olid võtnud napsi ning
arutanud, kas jääda sinnasamasse ootama või hiilida
läbi kaldaäärse võseriku, lootuses tabada mõnda
sokku või koguni tolle õrnema lihaga paarilist.
Jahiseltskond koosnes mõne erandiga linnameestest. Vana,
õigusjärgse jahiseltsi oli uus vallavalitsus laiali saatnud ning
eraldanud jahirendimaad lähedalasuva väikelinna seltsile. See
omakorda võõrustas häid sõpru Pärnust ja
Tartust, kelle neelud pehme, sibula ning sinepiga hautatud liharoa
järele kaalusid üles öise provintsilooduse rüppe
vantsimise ebamugavused. Nende varustus viitas tõsistele meestele,
karabiinirauad pildusid kuukiiri sammude taktis, pussnoad ja lähkrid
kõlkusid vööl, lapiliste moondamiskostüümide ning
tumedate kasukate sahin ei teinud puuokstes krabistavast tuulehoost enamat
lärmi.
Üks suure stutseriga mees väitis, et on leidnud varasemal retkel
paari kilomeetri kaugusel metsas kuuse otsas mõnusa varitsuspesa ja
kavatseb igatahes seal jahisaaki varitseda, arvaku ülejäänud
seltskond sellest, mis arvab.
Ülejäänud seltskonna kõrvadele kõlas niisugune
jutt kauguses terendava miraazhi allikavulinana ning valjuhäälselt
laideti varitsusjahi mõtet. Pigem võiks läbi kammida
ulukite teeradu ja mõne sel moel õnneks võtta, arvas
üks nailonjopes mees ning nõnda tehtigi.
Leonhard Pumper kõndis teiste seas tontlikus ahelrivis, mis
ületas kolhoosiaegse traataia jäänused ja hiilis
söötis heinamaa pujuvarte vahel ettevaatlikult ümbrust
piieldes soise metsasiilu poole. Paralleelselt suure savilauda varemetega
jooksis magistraalkraav, milles loksus säärikujagu vett ning lasus
teist samapalju sitket savikat muda. Paar jahilist sai kraavi
rõõmudest osa, enamik suutis lartsudes sügavaimast osast
üle hüpata, rabades pajuvõsast või kukkudes
pläraki käpuli, ukerdades edasi nagu ilmatu suured konnad.
Pumper vinnastas viielasulise poolautomaadi «Medved», toetas toru
käsivarrele ja kammis ümbrust ürginimliku teravpilguga.
Esialgu ei näinud ta vihmaussigi.
Aeglaselt liikus ahelik edasi, vastupanu kohtamata. Tähed vestsid
valgusaastate tagust juttu ilmaruumi paisumisest ja suur täiskuu,
tõesti ennasttäis, veeres mööda puulatvu.
Ning järgmisel viivul näis üks oks tuule käest
välja libisevat ja liikuvat justkui teises rütmis. Puutüvede
vahelt vilkus sekundi murdosa jooksul üks kogu, nõnda kiirel
moel, et Pumper ei mõistnudki lõplikult, kas ta nägi
iseenda silmalaugude varju, kuuli lendu või läks ta karutapja
lahti iseenesest.
Paar-kolm lasku kajasid kõledas metsas ja parastades kraaksus
äratusest vihane vares. Ja vasakult eemalt, viimaste laskude suunas
kõlas vali kõrihäälne röögatus, mis
lämbus mulksatusse.
Ähmis Pumper jooksis, püssi kõrgel hoides ning nägu
peenikeste võsavitste eest kaitstes sündmuskohale.
Mätaste vahel lamas nailonjopis mees, kes oli töötanud
hulgilaos, nagu hiljem selgus. Ta pärani silmad vahtisid jahilistest
mööda, taeva kompivate puulatvade suunas. Töllakil suust
mullitas iga kähiseva hingetõmbega üha enam verist tatti,
mis valgus rinnaesisele. Ta keha toetus iidse kännu vastu ja jooksis
verest tühjaks selle juurtealusesse õõnsusse, kuhu augu
torganu näis olevat sama hoobiga läbistanud ka mehe rinnakorvi.
Lisaks ilutses mehe reiel sügav luuni ulatuv lõikehaav.
Jahiliste võimuses polnud enam õnnetut seltsilist aidata. Nad
seisid kangestuva keha ümber, õudusest ja külmas judisedes,
ega saanud sõnagi suust.
«Midagi nõnda ebatavalist, enneolematut ja koledat ei ole ma
kunagi jahil kogenud,» lõpetas Leonhard hirmsa jutustuse esimese
vaatuse, kuna jutt ise polnud veel lõppenud.
Järgnenud kahe nädala jooksul kadus samas kandis neli jahilist
ning neid otsima läinud konstaabel. Päevavalges ala kamminud
kaitseväelased leidsid ühe jahimehe surnukeha, mis oli peaaegu
pooleks lõigatud. Lootus kedagi elavana leida kustus
ülejäänud päevade jooksul, mil metsast leiti veel
pilla-palla jahivarustust ning üks jalg.
«Ma ei tohiks sellest teile rääkida,» möönis
Pumper, kelle turses näol visklesid kustuvad leegid, «aga ma ei
saa teisiti. Jahipidamine on mu elu. Minu kirg. On olnud kogu aeg. Ma ei ole
midagi ega kedagi kartnud -- kuni tänaseni. Ma ei julge enam üle
õue autost majjagi kõndida, rääkimata sügavale
metsa minekust,» silitas vallavanem kahel käel hõrenevat
juuksepärga, justkui pühkides jahist saadik juustesse takerdunud
härmaniite.
«Nojah, kuid mistõttu te arvate, et ma olen kaitsepolitseist
pädevam?» uuris Mark, lisades kaminasse uusi halge, mis kargasid
raginal põlema ning peletasid müstilise meeleolu.
Pumper hakkas sunnitud moel naerma. «Mina ei tea ja ei tahagi
lõplikult teada, mis mees te olete, millega tegelete ja millega leiba
teenite. Aga rahvas räägib, teadagi...»
Mark laiutas nõutult käsi. «Rahvas räägib
igasuguseid jutte ja on rääkinud juba ennemuistsel ajal.
Kirjandusmuuseumi keldrites on neid tallel kümneid ja sadu ja
tuhandeid.»
«Aga nõiakaevu juhtum...» sosistas Pumper kähinal,
kallutades pinges ülakeha ette, justkui hüpates vee-stiilis
üheksakümne-meetrisest tornist. «Nõiakaev oli
päris... ma nägin seda... Ja nüüd enam ei ole...
päris...»
«Kas te mõtlete Tuhala nõiakaevu?» kostis Mark
osavõtmatult ja ma üksnes imestasin, kust pärineb kogu ta
ükskõiksus ja rahu.
Pumper vaikis ning vaatas meid etteheitvalt, nagu oleksime
kaitsepolitseinikud, kes, tüdinenud mõistatusliku metslooma
otsimisest, on leidnud mõistatusliku vallavanema ja on otsustanud
ajaviiteks tema tegemisi uurida. Pumperi silmi sigines säärane
läige, mida olin näinud kunagi ammu poolemeetrise roti silmis enne
mulle kõrrikargamist.
«Hüva,» laksas Mark peoga vastu reit, «ma võin ju
jahipüssi kapist üles otsida ja ämblikke peletada. Ent teie,
teie jääge koju, vähemalt seniks, kuni täiskuu taevast
kaob.»
Mark hingas klaasist pihkude vahel kopsudesse viimse aururaasu,
tõusis ning astus akna juurde. «Kas see tumesinine
«Opel» on teie auto, mille sisemust üks poiss taskulambiga
valgustab?» päris ta ning keeras õuele selja alles
seejärel, kui olime ruumi kahekesi jäänud.
Ta naeratas laialt. «Täna on neljapäev? Eks ole?»
«Mhmh, ja täna on ka täiskuu, üsna juhuslikult on
täna täiskuu,» kostsin, olles mõistnud juba naeratuse
laiusest, et enne keskööd me magama ei saa. Mis parata!
«Kas ma peaksin panema risttriipudega, diagonaalvöötidega
või sootuks Lenini lipsu?» kuuldus Margi hääl juba
teisel pool uksetahvleid.
«Pane Lenini lips!» vastasin jalamaid.
«Tõsiselt mõtled või?» ilmus ta pea korraks
ukse vahele.
«Noh, aga mis sa ilmaaegu küsid siis?» ei jäänud ma
võlgu.
Meid ootas üks tütarlaps, täiesti plaanipäraselt, ehkki
me oleme temaga kohtunud alati plaanivälistel põhjustel, mis
ilmsesti kuulub plaani juurde. Mark oli leidnud sedapuhku jälle
vajadust asja teha ning ta teadis seegi kord, kuhu minna. Ja miks mitte,
kuna oli neljapäev ning taevas kumas täiskuu. Mis on teatavasti
kuritegevuse kõrgaeg, mil oleks eriti vastutustundetu linnas nii
kaitsetut naisolevust üksi jätta.
Me kõndisime piki jõekallast koos jõega, kes voolas
rahulikult ja uuristas veidi enam seda kallast, millel kõndisime.
Kuna suurt vibu meenutavast jalakäijatesillast alates on jõe
kaldad kindlustatud, betoniseeritud, polnud jõe-elu eriti
märgata ega karta vaatamata tulekerade rodule, mis on illumineerinud
kallast nüüdseks mõne hea aasta jooksul.
Me sammusime Võidu silla alt läbi ja jõudsime kohta, kus
veel praegugi võib suviti silduda lõbusõidulaevu.
Praegu valitses jõel vaikus. Ükski tuli ei põlenud uue
korterelamu aknais teispool kallast ning ka linna esimene
pilvelõhkuja «plasku» tukkus. Isegi meie kontori aknad
polnud valgustatud, aga noh, väike advendieelne puhkus on vabandatav,
meie firmal polnud ühtegi uut Rootsi liinilaeva
ülestõstmise projekti pooleli ja lõppude lõpuks
seisime meie, bossid, parajasti jõe kaldal ning silmitsesime
trepiastmel istuvat mantlisse mähitud kuju.
Mark istus ta kõrvale. Mina jäin veidi eemale, toetasin end
justkui igavledes vastu käsipuud, põuetaskus aga pigistasin
«Glocki» pära.
«Sa külmetad ennast ära,» lausus Mark murelikult.
«Külmal kivil istud niiviisi.»
«Vaevalt nüüd küll,» naeratas Maria. «Mina
olen nagu rohkem kõigusoojaste seltsist.»
«Jah, ja kas sinu pärast ongi ilm hakanud külmaks
minema?» päris Mark teist emmates.
«Vaata ette,» andis Maria Margile ribidesse. «Ma võin
lõplikult üles sulada. Räägi mulle parem mõni
huvitav jutt, mis sul niikuinii varuks on.»
«Hüva.» Mark tõmbas taskust ümbriku ning ma
mõistsin, miks ta enne tulekut veel korraks keldrist läbi oli
hüpanud. «Siin on üks surnud mees. Kas sina tapsid ta, mis on
tõenäoline, arvestades sinu teravaid hoope rindkere
piirkonda?»
Maria rohelised silmad puurisid fotot. «Ogar oled või? See ei
ole minu jurisdiktsiooni alal.»
«Hm, ega sa ei ole praegu kah oma jurisdiktsiooni alal,» patsutas
Mark trepiastet. «Ja mis kallisse kadunukesse puutub, siis tema
hukkumiskoht on Eesti suurima sisejärve kaldast pooleteise kilomeetri
kaugusel.»
Maria silmad särasid pimedas ning mulle tundus, et näen Riia
tänava rohelist lainet. Oh ei, kas linnavalitsuse liikluskorraldaja
Sannik suudaks midagi nõnda võimsat välja mõelda?
«Kulla inimene,» lõi Maria voolitud käsi õhus
nipsu, «ma istun siinpool kallast üksnes ühel põhjusel
-- ja nimelt, et sa ei võta tõsiselt külma vee
protseduure. Peaksid karastamisse tõsisemalt suhtuma!»
«Kulla aal, selles osas sa eksid,» hüüatas Mark ning
kargas jalad harali ees, vette. Sekundi pärast ilmus ta pea puristav
pea õngekorgina veepinnale. «Tead sa mis, sõidame koos
Soome Serena veeparki!»
Maria heitis pea selga ning naeris laginal. Ta hele naer kandus ümber
plasku nurga bussijaamani, kus hilise Tallinna bussi ootajad
võpatasid ning rahutult üksteist jõllitasid.
Mark ronis tilkudes tagasi trepiastmele. «Ma mõtlesin... saad ju
aru... et äkki mõni sinu sugulane.»
«Sugulane? Meie perekonnas pole pärilikke vaimuhaigusi esinenud.
Nojah, nõnda et sinu tuleviku sidumine meiega on üsna
küsitav... ma ei saa sind isegi ära uputada. Ah, tead, meil on
teiega võrreldes hullud palju paremini kontrolli all.»
«Kes on sinu arvates sel juhul roimar?»
«Et kes kahis...» Maria heitis pilgu taas pildile.
«Mõrvarelvaks on kahtlemata terav ese... otsast terav, tahtsin
ma ütelda. Mõningal määral jagub vahedust ka
külgsuunas, ent ma ei võrdleks mõrvarelva noaga. Ei,
kindlasti mitte! Näed, kuidas sellel pildil kudet on rebestatud! Meie
tundmatu pole horisontaalsuunas niivõrd lõiganud,
kuivõrd jõuga käristanud... Ma võrdleksin neid
haavu haavadega, mida võib tekitada harpuun.»
«Harpuun, ütled sa? Ja süüdlane pole vetevallast?»
«Ei ole vetevallast,» laiutas Maria käsi. «Kui sul just
mõnda mahapudenenud soomust ette näidata pole.»
«Roimar pole ka inimene,» jätkas Mark, kes auras ebainimlikul
moel, nagu oleks ta sulametallist. «Kas äkki... vanakuri pole
ära keeranud -- nii otseses kui kaudses mõttes?»
Ma vaatasin kähku ümberringi, kuna teema näis võtvat
ohtliku suuna.
«Pigem on süüdi mõni eksinud hing,» kuulsin
Mariat õhkamas.
Edasi järgnes vaikus. Vaikus venis piinlikult pikaks ning ma ei suutnud
otsustada, kas ma peaksin ümber keerama ja igaks juhuks olukorda
kontrollima või mitte. Lugesin mõttes kahekümneni,
nuuskasin ning pöörasin, püstol põues laskevalmis.
Kail seisis Mark üksi, silmitsedes veevirvendust ja ta silmis
peegeldusid universumi saladused. Ta riided aurasid endiselt, ehkki
vähem.
Astusin lähemale ning Margi pilku sigines melanhoolsus, kui ta mind oli
märganud.
«Noh, tahad mulle paar grammi hõbedat keresse lasta või
mis?»
«Ei sugugi. Oled nii või teisiti surmalaps. Kui sa täna
kopsupõletikku ei haigestu, jääd mõnel muul
päeval mõnda teise tõppe või jääd
lihtsalt turbiini vahele.»
Hahaa, irvitas Mark ning patsutas põue. «Mul on villane pesu
all. Kaks paari.»
No on sullerdaja. Säärase peale ei saa isegi armukade olla.
(Järgmises osas selgub tõde, mis on tõesti kusagil
olemas. Tõde on ka see, et «Vapiloom» on pelgalt
kaheosaline järjejutt. Aga ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu
panna jutt siinkohal katkestada.)
[ Vapiloom. 2. osa ]
|