Ta ärkas peaaegu võpatades, ebameeldiva tundega, nagu
jälgiks keegi teda pidevalt. Enne silmade avamist veenis ta ennast, et
peab eksima, kuna ta enne magamaheitmist seestpoolt ukse lukustas. Kellelgi
teisel tema uksekoodi ning seega ka tuppa sisenemise võimalust
polnud.
Hämaras toas langes ühele seinale terav ja kontrastne vari ning
toaomanikul kulus hetk taipamiseks, et tegemist pole varjuga, sest
nõrk valgus langes tuppa hoopis teisest suunast.
Võõras, kuju järgi otsustades inimene, pidi seega olema
luust ja lihast, kui tegemist polnud just mõne ringieksleva vaimuga.
Võõras astus paar sammu voodile lähemale,
jäädes seisma sellises kauguses, kus teda toahämaruses polnud
võimalik täpsemalt uurida.
Toaomanik lamas samal ajal kangestunult, ta tahtis küll tõusta
ja toas tule süüdata, kuid mingi arusaamatu jõud kammitses
ta liikmeid.
«Mida te minust tahate?» küsis ta viimaks, suutmata varjata
hääle värinat.
«Meie tahame, et sa meid aitaksid,» vastas võõras
kummalisel häälel. Tema hääldus oli küll puhas ja
aktsendivaba, kuid sellest hoolimata varem kuulmatu ja omapärase
kõlaga.
«Kes meie?» poetas toaomanik ettevaatliku küsimuse, kui teine
vaikis.
«Meie, kes me elame teisiti kui teie. Meie, kes me tahame, et
kõik elaksid meie kombel. Meie, kes me omame selleks vastavaid
vahendeid.»
«Miks just mina?» esitas toaomanik tobedavõitu
küsimuse, kuid midagi paremat ei osanud ta hetkel välja
mõelda. Kogu situatsioon ja vestlus mõjusid liiga absurdsena,
et ta suutnuks midagi arukamat välja mõelda.
«Meie teame, et sa oled tihtipeale rääkinud oma vihast kogu
inimkonna vastu ja soovist seda hävitada. Meie pakume sulle sellist
võimalust.»
Toaomanik vaikis, ta oli mainitud asju tõepoolest korduvalt
öelnud ega varjanud oma sallimatust inimsoo vastu, keda luges
kõigi Universumi hädade põhjuseks. Hoolimata sellest, et
oli ise inimene.
Võõras paistis seda kõike teadvat, otsekui toaperemeest
põhjalikult tundes. Tema enda isik jäi endiselt saladuseks, tema
vähimagi tundevarjundita lame hääl ei reetnud midagi. Siiski
andis ta käitumine mingil kombel mõista, et toaomaniku isikuga
ei juhtu midagi ning sellest kindlust saades hakkas viimane vähehaaval
kogu jutusse suhtuma kui omalaadsesse äriettepanekusse.
«Ja mida mina sellest saan?» küsis ta.
«Meie anname sulle rohkem, kui sa oskad ette kujutada. Meie teeme
sinust oma asevalitseja Maal ja selle ümbruses.»
Pakkumine tundus ahvatlevana, liigagi ahvatlevana, et temasugune mees
leidnuks endas meelekindlust sellest keelduda. Hetkeks meeliskles ta juba
kujutluspiltides, millist võimu ta nautida saab, kuid esialgu suutis
ta end ainult istukile kergitada. Võõras taganes
ettevaatlikult sammu võrra ning heitis voodile ebamäärase
kuju ja otstarbega eseme.
«Meie tahame, et sa selle Maale toimetad,» ütles ta,
«ning hoolitse juba teekonnal, et seda puudutaksid võimalikult
paljud inimesed. Meie ütleme sulle, et kõik saab olema, nagu
peab, ükskõik, mis sinu ja teistega ka ei juhtuks. Meie
kinnitame, et kartuseks pole vähimatki põhjust.»
«Kes te ikkagi olete?»
«Meie ütleme sulle, kui paras aeg on saabunud.»
Nende sõnade järel sähvatas tuhm välk ning
võõrast polnud järsku enam toas. Kõike
võinuks pidada unenäoks, kui voodil poleks lebanud Maale
toimetamist ootav arusaamatu ese. Toaomanik võttis selle
ettevaatlikult kätte, raske ese liibus peopessa, tekitades seal
hetkelist kirvendust. Nüüd, mil tomunu oli möödas,
vilksatas peas hetkeks mõte, kas ta oli ikka õigesti toiminud,
kuid alateadlikult tundis ta, et oli liiga hilja ümber mõelda.
***
Kosmosereisilaeva «Caronia» juhtimiskeskuse valgustusest piisas
parasjagu, et seal millegi otsa komistamata ringi liikuda. Peapuldi
mõõteriistatabloode ja lülitustahvlite nõrk kuma
ning ekraanide helendus lõid ruumis iseloomuliku hubasustunde, mida
veelgi süvendas mõtlik vaikus.
Peapuldist mõni meeter eemal seisev vanemabi pööras pilgu
kontrollekraanidelt kõrvale ning ütles puldi ees istuvale
tüürimehele:
«Ma ei mõista, kuidas sinuga lood on, aga mulle tundub, et
sellel reisil venib aeg lausa teosammul.»
«Minu meelest nagu alati,» vastas tüürimees hajameelselt
ja muigas siis. «Õigus, ma juba unustasin, et sa oma laulatusele
tõttad. On see ikka tõsi?»
«Loomulikult,» muheles vanemabi nagu poisike. «Kauaks siis
poissmeheks võib jääda.»
Tüürimees, kellel parajasti kestis romaan kenakese stjuardessiga,
noogutas arusaavalt. Vanemabi tonksas talle kergelt lõua pihta.
«Sinuga on küll huvitav, aga ehk on mujal huvitavam,»
ütles ta. «Lähen vaatan laeval ringi.»
«Caronia» kui uuetüübiline reisilaev oli tunduvalt
avaram vanadest ja pakkus nendega võrreldes rohkem liikumisruumi.
Laev oli kahekümneliikmelise meeskonnaga ja mahutas normaaltingimustel
kakssada reisijat. Eriolukordades, näiteks mõne asula
evakueerimisel või päästeoperatsioonil, kuhu reisilaevu
kaasati, võis «Caronia» pardal ruumi leida kuni viiesajale
inimesele.
Vanemabi suundus jalutustekile, kus peale reisijate ka vabavahetuse
meeskonnaliikmed tavatsesid aega veeta. Vastandina juhtimiskeskusele oli
siin valgusküllane, kõlas muusika, aega veedeti seltskondlike
lauamängudega. Kellele see huvi ei pakkunud, võis läbi
jalutusteki kohale kerkiva soomusklaasist vaatluskupli kaugeid tähti
silmitseda ja omi mõtteid mõlgutada. Kapten, keda vanemabi
juba eemalt märkas, mängis harjumust mööda
prestiizhikamate reisijate lauas kaarte, kui ligiastunud stjuardess talle
midagi ütles. Kapten tõusis vabandava zhesti saatel lauast,
vanemabi kiirendas uudishimulikult sammu ja parajasti kohale jõudes
kuulis ta, kuidas stjuardess veidi kõrvale kutsutud kaptenile
ühe reisija haigestumisest teatas.
«Mis see minusse puutub?» ütles kapten samuti
poolihääli. «Sellega tegelgu doktor.»
«Doktor mind saatiski,» vastas stjuardess. «Ta kardab, et see
võib osutuda mõneks senitundmatuks haiguseks.»
«Sel juhul on parem, cap, kui me sinna läheme,» sekkus
vanemabi. «Doktoril võib õigus olla ja õigeaegse
tegutsemisega suudame ehk halvimat vältida.»
«Lähme siis,» lükkas kapten vanemabi enda ees liikuma.
Haiglaruumid asusid kosmoselaeva alumisel tekil, selles laevaosas oli
vähem liikumist ning vajaduse korral sai seda kergesti ja probleemideta
isoleerida. Reisilaeva kohta eeskujulikud haiglaruumid koosnesid kolmest
eraldi plokist: arsti kabinetist ja läbivaatustoast,
operatsioonisaalist ning viiele inimesele mõeldud palatist.
Oodanud, kuni uks avanes, sisenesid kapten ja vanemabi läbivaatustoast
vaheseinaga eraldatud kabinetti. Haigestunud reisija lebas
kõrvalruumis operatsioonilauale sarnaneval kõrgel asemel ning
veidi nõutu näoga doktor seisis teda uurides seal kõrval.
Sisseastuvaid ohvitsere märgates tuli ta kabinetti, tõmmates
helikindla ukse enda järel kinni.
«Milles asi?» küsis kapten, istudes toolile kirjutuslaua
ääres. Teist tooli doktori jaoks vabaks jättes toetas
vanemabi ennast lauaservale, kuid laevaarst ei kavatsenudki istuda, vaid
jäi nende ette seisma.
«See on arvatavasti mingi sisehaigus,» ütles ta veidi
väsinult ja tüdinult. «Ma olen teda juba kolm tundi
uurinud, kuid pole targemaks saanud. Sümptomid ei sarnane ühelegi
tuntud haigusele.»
«Mida ta ise räägib?» uuris vanemabi.
«Ütleb, et sees pöörab,» vastas doktor. «Kord
soolikates, kord maos, kord kopsudes. Ma ei tea, mis see on.»
Kapten tõusis. Kui juba laevaarst midagi ei teadnud, mida võis
siis temasugune piloot asjast arvata. Laeva meeskonna ja reisijate eest
vastutava isikuna oli ta nüüd asjast teadlik ning esialgu oli see
ka kõik.
«Teata meile, kui oled midagi teada saanud,» ütles ta
väljudes.
«Omavahel öeldes pole see just tore,» arvas vanemabi, kui nad
koridori jõudsid.
«See on neetult kehv lugu,» tähendas kapten nördinult.
«Siiani pole mul reiside ajal midagi juhtunud ning nüüd, kui
ma tahan kohta vahetada...»
Ta ei lõpetanud lauset, lõi ainult käega, kuigi
näoilme järgi otsustades tahtnuks ta heameelega sülitada.
Meelepaha oli ka mõistetav, kapten töötas
planeetidevahelistel reisilaevadel juba kakskümmend viis aastat ning
kavatses nüüd lendudest loobuda, et noorematele tööd
anda ja ise mõne vaiksema koha peal kosmoselendudest hinge
tõmmata. Kuna siiani oli kõik kulgenud normaalselt, siis
tundusid ebameeldivused viimasel reisil lausa saatuse irvitusena.
«Tuleb loota, et see juhtum on ainuke,» ütles vanemabi,
«ja midagi hullemat ei juhtu.»
«On sest lootusest abi?» turtsatas kapten.
«Kindlasti,» arvas vanemabi optimistlikult.
Kaptenist lahkunult läks vanemabi oma kajutisse, istus koile ja vajus
võrdlemisi süngetesse mõtetesse. Ka üksikisiku
haigestumine laeva pardal, rääkimata epideemiast, tõotas
tõsiseid ebameeldivusi, kõige kergem, mida võis oodata,
olid karantiin ja sundvaktsineerimine. Kogu nimetatud protseduur aga oleks
võtnud aega ja ähvardanud edasi lükata vanemabi elus nii
tähtsat sündmust. Nakkuse laiema leviku korral oleks
sündmuste edasist käiku raske aimata ja kõrvale ei saanud
jätta võimalust ka tema enese nakatumisest.
Vanemabi ohkas. Astronaudina oli ta alati valmis teatud riskiks ja
arvestanud ka surma saamise võimalusega, kuid veel kunagi polnud
talle pähe tulnud mõte lahkuda elust mõne haiguse
läbi. Ta kujutles küll meteoriiditabamust, mõnd muud
avariid või katastroofi, aga mitte kunagi haigust. Epideemia, seda
enam tundmatu, oli tema meelest viimane, mis võis tabada meeskonda.
Siin tehti ju kõik selle vältimiseks, reisijad käisid
läbi karantiini ja neid kontrolliti hoolikalt, pealegi ei tulnud
ükski neist päris tundmatutest maailmaruumi osadest.
Nüüd aga ilmnes, et kõigest hoolimata pääses
mingi nakkus «Caronia» pardale ja järele mõeldes ei
kahelnud vanemabi, et see pidi olema tundmatu. Muidugi, tema polnud
spetsialist, kuid laevaarsti jutust jäi talle just selline mulje.
Paar päeva möödusid haige seisukorras muutusteta, kuid lisaks
haigestus üks naine, kusjuures sümptomid olid samad. Olukord
kippus veelgi tõsisemaks muutuma, sest kahe sarnase haigusjuhtumi
puhul oli raske rääkida juhuslikkusest.
Kapten ohkas sügavalt, kuulates ära doktori järjekordse
ettekande haigete seisundi kohta. Nad olid neljakesi kogunenud meeskonna
ühiskajutisse: kapten, vanemabi, laevaarst ja stjuardess, kelle poolt
teenindavas kajutiteplokis mõlemad haigusjuhtumid aset leidsid.
Siiani olid nad ainsad, kes toimunuga kursis olid, sest kuulujuttude leviku
vältimiseks polnud kapten juhtunust esialgu laiemalt teatanud.
«Oskab keegi neid kahte juhtumit ühendusse viia?» küsis
kapten, kui esialgse arutelu järel pikem paus tekkis.
«Ainult see, et nad toimusid kõrvalkajutites,» ütles
vanemabi. «Midagi muud peale haiguse seal polnud.»
«Kas nad ei võinud mingil muul kombel seotud olla?» arutles
doktor.
«Ei usu,» vastas vanemabi. «Ma kontrollisin seda asja.
Piletid on tellitud erinevatest kohtadest ja ankeetandmetes pole samuti
mingit viidet, et nad oleksid varem kokku puutunud.»
«See ei välista võimalust, et nad kasvõi juhuslikult
näiteks paar-kolm aastat tagasi kokku ei saanud,» ütles
doktor. «Me ei tea, mil kombel see haigus levib, samuti pole
õrna aimugi tema peiteajast, mis võib olla kasvõi
paarkümmend aastat. Ma uurisin läbi kogu medkompuutri kartoteegi,
kuid seal pole andmeid ainsagi sarnase juhtumi kohta.»
«Vastik lugu,» tähendas kapten. «Mida edasi, seda rohkem
avarduvad võimalused ning varsti selgub, et praktiliselt igaüks
võib osutuda selle haiguse kandjaks, kuna nakatumisaega ega -kohta
pole võimalik kindlaks määrata.»
«Paraku on see nii,» laiutas laevaarst käsi. «Midagi ei
saa parata.»
«Doktor, nüüdsest peale isoleerid sa haiglaruumid
täielikult,» ütles kapten, «ja haigete seisukorrast
hakkad mulle regulaarselt ette kandma.»
«Selge,» arst tõusis ja lahkus kajutist,
ülejäänud jäid vaikides istuma. Nad kõik
mõtlesid ühte mõtet, mille vanemabi lõpuks
välja ütles.
«Doktor võib olla järgmine ohver.»
Kapten noogutas.
«Tõenäoliselt. Ta puutub ju nendega iga päev kokku ja
nakatusoht on tema puhul kõige suurem.»
«Vahest tuleks ka doktor isoleerida,» pakkus stjuardess
kõhklevalt, kuid kapten raputas pead.
«Praegu ei saa seda teha, vähemalt esialgu peab tal olema
liikumisvabadus. Kuigi oleks parem, kui ta seda vähem kasutaks.»
Jutt jõudis surnud punktini, kellelgi polnud midagi uut öelda
ning kapten saatis väikese koosoleku laiali. Ta ise läks koos
stjuardessiga jalutustekile, vanemabi suundus juhtimiskeskusesse. Seal oma
kohuseid täites ja tehnikuga lobisedes lootis ta laeval toimuva
vähemasti ajutiseks peast välja tõrjuda. Esialgu see
õnnestuski, kuid vaevalt lõpetas ta kursikontrolli ja
tehnilise ülevaatuse, kui naasesid jälle muremõtted.
Millegipärast koitis talle halb aimdus, et asi pole lihtsalt
haigestumistes, vaid puudutab ka laeva saatust, sest kui meeskond haigestub
ja muutub sama apaatseks nagu nood kaks haiglapalatis, on laeva tulevik
üsnagi kahtlane. «Caroniat» juhtis küll automaatika, aga
teatud ajal oli inimese vahelesegamine kohustuslik, lausa hädavajalik
ning selle ärajäämisel polnud midagi head loota.
«Mis sul viga on?» küsis tehnik. «Oled kuidagi tujust
ära.»
«Juhtub vahel,» lõi vanemabi käega, tahtmata oma
tusatuju tegelikku põhjust avaldada. «Mida siin ikka
hõisata.»
Tehnik kehitas nõutult õlgu, tema meelest oli kõik
korras, sest mingeid häireid süsteemis ei esinenud, kõik
kulges normaalselt ja muretsemiseks polnud põhjust. Vanemabi tusk
jäigi talle arusaamatuks, kuid ta ei pärinud rohkem midagi.
Vanemabi ise silmitses mornilt radariekraane, mõeldes sellele, et
vahel on reisilaevade meeskonnaliikmete töö tavalisest isegi
ohtlikum ning vägisi kandusid ta mõtted haiglakajutis toimuvale.
Ekspeditsioonilaevadel olnuks tekkiva ohu vältimine ja
tõkestamine märksa lihtsam, seal omati selleks vastavaid
seadmeid ja oldi taolisteks juhtumisteks paremini ette valmistatud, eriti
mis puutus inimestesse. Reisilaevadel ei võinud kunagi ette teada,
mil kombel reageerivad reisijad, kes polnud taoliste võimalustega
arvestanud ja võisid kergesti sattuda paanikasse. Kosmoselaeva
piiratud ruumides võis paanika kaasa tuua kohutavaid tagajärgi,
võib-olla isegi hullemaid, kui põhjustab epideemia. Vanemabi
mõttekujutluses vilksatas hetkeks märatsev rahvamass, kes
üritab «Caroniat» oma valdustesse haarata, kuid ta
tõrjus kujutluse ruttu eemale. Nii kaugele ei saanud asi ometi
areneda, reisilaevade meeskonnad polnud küll relvastatud, kuid neil oli
mõningaid vahendeid inimeste rahustamiseks.
Kolm järgnevat päeva kulgesid tavalist rada, ilma mingite eriliste
vahejuhtumiteta, siis aga järgnes kaks haigusjuhtumit korraga, ikka
sellessamas kajutiteplokis. Kapten leidis olevat võimatu asjast kauem
vaikida ning käskis kogu kajutiteploki ülejäänutest
isoleerida. Reisijad reageerisid sellele nördimuse ja vastuseisuga,
kuid paanika võimalusega riskides teatas doktor seal puhkenud
epideemiast. Vastu ootusi mõjus see isegi rahustavalt, vähemasti
oli selge, mis toimub, ja ülejäänud reisijad hoidsid sealt
eemale. Üksikute uudishimulike peletamiseks, keda alati kõikjal
leidus, piisas ühestainsast valvurist.
«Caronia» juhtkonnale valmistas peamurdmist viiruse (muud arukat
seletust ei osatud leida) arusaamatu levik. Reisilaeval puudus küll
ekspeditsioonilaevadega võrreldav eriaparatuur, kuid tavaliste
kontrollseadmetega olid varustatud kõik mehitatud kosmoseaparaadid
ning ka kõige hoolikam kontroll ei paljastanud «Caronia»
atmosfääris ainustki võõrast mikroorganismi.
Õhuproovides ei leidunud isegi tuntud-teatud haigusepisikuid, mis
kõrvaldas oletuse mõne viiruse senitundmatust mutatsioonist,
kuid loo lahendusele ei aidanud see kuigivõrd kaasa.
Kahe esimese haigestunu seisukorras toimus mõningane muutus, kuid
mitte paremuse poole. Nad ei rääkinud enam kummalise
osavõtmatusega valudest oma sisikonnas, kuid nüüd
näitasid nende eluspüsimist ainult aparaadid. Doktori
sõnade kohaselt olid nad langenud koomaga sarnanevasse letargilisse
unne, millest neid ei õnnestunud välja tuua. Peaaju tegevuses
häireid polnud, südame ja teiste siseorganite töö
käis normaalselt, kuigi tavalisest kümneid kordi aeglasemalt ning
ei paistnud vähimatki märki nende peatsest ärkamisest. Nagu
varemgi kehitas laevaarst seletuse asemel äraolevalt õlgu.
Mõne päeva jooksul haigestus terve kajutiteplokk ja see muudeti
millekski välihospidali sarnaseks. Kapten pani mõlemasse
koridori otsa, kust sellesse kajutiteplokki pääses, valve, et
ära hoida vähimaidki kontakte haigetega. Enam polnud
võimalik lohutada end lootusega, nagu oleks haigus pika peiteajaga
ega kujuta «Caronia» jaoks suurt ohtu. Nakkuskolle pidi asuma
laeval ja kõige kindlamalt just selles kajutiteplokis, milles
haigestusid kakskümmend reisijat. Kummalisel kombel aga ei avaldanud
haigus vähimatki mõju doktorile, hoolimata sellest, et ta iga
päev mitu korda nakkuskoldes käis ja haigetega kokku puutus.
Hoolimata sellise käitumise võimalikust demoraliseerivast
mõjust reisijatele, käskis kapten meeskonnal laevas ringi
liikudes kanda kaitsemaske. Sama ettevaatusabinõu rakendati ka
doktoriga suhtlemisel, too suhtus sellesse mõistvalt, kuna oli ise
kaitsemaskide kandmist soovitanud.
Pärastlõunal kõlas kapteni kajuti uksele koputus, lisaks
viisakusnõudele oli see muutunud kohustuslikuks teatamisviisiks, et
kajutisolija jõuaks kaitsemaski ette panna. Reisijatel oli meeskonna
kajutite juurde tulek endisest veelgi rangemalt keelatud ning ka reisijatega
tihedamalt kokkupuutuvatele meeskonnaliikmetele seati teistega
lävimisel teatavaid piire.
Kapten avas ukse ja laskis koridoris ootava doktori kajutisse, too kandis
samuti kaitsemaski ega võtnud seda ettevaatusest ka kajutis eest.
«Terve kajutiteplokk on letargias,» ütles ta, võttes
kapteni pakutud toolil istet. «Haiguse kulg on nähtavasti
kiirenenud. Ma arvan, et pean pöörduma Kosmosehaiguste Instituudi
keskkompuutri poole, vahest on seal informatsiooni, mis võib meid
aidata.»
Doktor tegi pausi, kapten ei küsinud midagi, oodates, et teine ise
juttu jätkaks.
«Kahe esimesega juhtub midagi kummalist, nende nahakoe ja luustiku
struktuuris toimuvad muutused. Ma ei oska neid seletada, aga seda enam
tekitavad need mulle muret.»
Tunnistanud laevaarsti mõne hetke endiselt vaikides, helistas kapten
vanemabile, käskides tal koheselt enda juurde ilmuda ning tema saabudes
suundusid nad kolmekesi haiglaruumidesse. Neli patsienti lamasid palatis
nagu ennegi, nende seisundis ei paistnud mingeid muutusi olevat, aga kui
doktor süütas heledad luminofoorlambid, mida tavaliselt ei
kasutatud, märkasid nii kapten kui vanemabi kahe esimesena haigestunu
katmata kehaosadel sinakat läiget. Tegu polnud mingi müstilise
helendusega, pigem jäi mulje mingist läiget sisaldavast kreemist,
kuid kumbki ohvitser ei kahelnud, et antud juhul pole sellega tegemist.
Doktor ulatas mõlemile paari õhukesi kaitsekindaid.
«Puudutage neid,» ütles ta.
Nahk polnud pehme nagu inimesel tavaliselt, vaid jäik, otsekui
sarvestunud. Kahe hiljem haigestunud patsiendi nahk ei läikinud, kuid
oli omandanud kergelt sinaka tooni ja tundus puudutusel tavalisest
kõvemana.
«Seda ma tahtsingi näidata,» ütles doktor, kui
ohvitserid küsivalt tema poole vaatasid. «Seletusi ärge
oodake, võin teid ainult faktidega tutvustada.»
«Ja need oleks?»
«Mingil tundmatul põhjusel sarvestub nahk soomustõve
puhul, mille mingit hiljem väljalöövat vormi ma algul
oletasin. Soomustõve puhul on nahk aga kuiv ja kare, antud juhul
seevastu sarnaneb poleeritud plaadile, nagu ise veenduda võisite.
Sellel haigusel on veel teine aspekt, nimelt hõreneb
luustruktuur.»
Doktor astus kompuutri juurde ja paari nupulevajutuse järel ilmusid
ekraanile kaks võrdlevat röntgenogrammi. Vanemabi polnud
küll asjatundja, kuid antud juhul oli ka võhikule selge, et
üks pilt kujutas luustikku palju nõrgemalt ja luustik pidi seega
tunduvalt hõredam olema.
«Kas sul pole ühtegi ideed, doktor? Kasvõi kõige
meeletumat?» küsis kapten toonil, milles oli kerge aimata palvet.
«Ma pole fantasöör, vaid ainult laevaarst,» vastas
doktor õlgu kehitades. «Tähelepanekutest veel niipalju, et
need kehad elavad täiesti omaenda elu. Mingeid kunstliku elushoidmise
seadmeid pole tegelikult vaja, need võib välja lülitada
ning sellest ei muutu midagi.»
Kapten ja vanemabi vahetasid pilgu, millest võis lugeda mõtet,
kas pole doktor viimati hulluks läinud. Kuid palatis lamavad neli
patsienti olid reaalsus, millel doktori meeleseisundiga mingit pistmist
polnud.
«Kui midagi teada saad, anna märku,» ütles kapten juba
kulunud lause, tõmbas kindad käest ja lahkus koos vanemabiga
haiglaruumidest.
Kosmoselaeval tavapärast ringkäiku tehes mõtles vanemabi,
et toimuv mõjus kogu «Caronia» õhkkonnale ja
olustikule, terve laev tundus väljasurnuna, igal pool valitses vaikus
ja ringi liikus vaid mõni üksik reisija. Lõppenud olid
lõbusad koosviibimised, tantsuõhtud ja
lõunasöögid, millega siiani aega mööda saadeti,
üldise masenduse juures ei mõjunud sugugi tujutõstvalt
kajutiteploki kõrval seisvad kaitsemaskides valvurid, kelle olek
juhtunu tõsidust pidevalt meelde tuletas. «Caronia» pardal
toimuvast oli eeskirjade kohaselt Maale lennujuhtimiskeskusesse ette kantud
ja sealt saadud juba vastus, mis nõudis Maa lähedusse
jõudmisel laeva jätmist karantiiniorbiidile, ühtlasi said
teised kosmoselaevad käsu hoida «Caroniast» eemale.
Otsekui pidalitõbise märgi külge saanud reisilaev
jätkas teekonda, mis pidi viie päeva pärast lõppema
Maa orbiidil. Doktor oli juba korduvalt võtnud ühendust
Kosmosehaiguste Instituudiga, kuid ka sealt ei saanud vastuseks mingisugust
informatsiooni. Haigus oli täiesti tundmatu ning Maal formeeriti juba
arstiabibrigaadi, mis «Caronia» saabumisel selle probleemidega
tegelema hakkab.
«Caronia» pardal kulges elu endist rada, uusi haigusjuhtumeid
küll ei täheldatud, kuid haigete seisukord oli murettekitav. Neil
kõigil esines naha sarvestumine koos luustruktuuri
hõrenemisega, kaks esimest olid kattunud kõva koorikuga, mis
röntgenipildi täiesti arusaamatuks muutis. Nad ei sarnanenud enam
inimesega, vaid krabi ja humanoidi ristsugutisega, monstrumiga, mis juba
vaadates tekitas kõhedust. Arvestades haiguse kulgu kahe
järgmise haigestunu põhjal, polnud raske taibata, et sama saatus
ootab kogu kajutiteploki reisijaid.
Doktor oli juba loobunud üritustest midagi ise välja selgitada
ning piirdus ainult regulaarsete ettekannetega Instituudile. Seal oldi
toimuvaga sama kursis kui «Caronia» pardal, kusjuures kogu juhtum
tekitas kerget paanikat, kuna sellisel hulgal haigestumist polnud varem
esinenud. Pealegi võis potentsiaalsete ohvrite hulka arvata
kõik «Caronia» reisijad ja meeskonnaliikmed.
Kuigi Kosmosehaiguste Instituut katsus «Caronia» meeskonna
meeleolu igati tõsta lohutusega, et haigusele kindlasti mingi ravim
leitakse, ei jaganud meeskond seda võltsoptimistlikku seisukohta. Nad
leppisid juba oma saatusega, et karantiini järel isoleeritakse nad elu
lõpuni planetaarbaasi Saturni kaaslasel, millega pidasid
ühendust ainult automaatraketid. Selles asulas, õigemini
öeldes omalaadses vanglas, elas sadakond väljasaadetut, kes seal
vaikselt oma ravimatuks osutunud haigustesse lõppesid. Taoline
käitumine oli küll julm, kuid ühiskonna seisukohalt ainus
väljapääs, kuna vastasel juhul oleksid tundmatud haigused Maa
laastanud.
Vanemabi jõi kapteni seltsis meeskonna ühiskajutis kohvi, kui
sisenes doktor. Kajutis ringi vaadanud, veendumaks, et seal peale kahe
ohvitseri kedagi pole, võttis laevaarst endale samuti tass kohvi ning
istus lauda.
«Räägi!» käskis kapten lühidalt, kuna doktori
kogu olekust õhkus soovi teatada mingit uudist.
«Ma analüüsisin sarvkesta, mis neil naha asemel on
tekkinud,» lausus doktor, olles end tubli viskisõõmuga
kosutanud. «See on aminopolüsahhariid, mida tavaliselt tuntakse
kitiini nimetuse all. Sellest ainest koosneb putukate ja lülijalgsete
välistoes.»
«Mida sa sellega öelda tahad?»
«Mul tekkis meeletu idee, et tegemist pole üldsegi
haigusega,» ütles doktor aeglaselt, otsekui sõnadele
suurema kaalu andmiseks, «vaid hoopis organismis asetleidva
metamorfoosiga. Selle tulememusena laguneb organismis luustik ja tekib
polüsahhariid, mis moodustab välistoese. Inimene kestub nagu
vähk ja ma olen üsna kindel, et toimuvad ka teised muutused.»
«Ja mis see meile annab?» küsis kapten pessimistlikult.
«Nagu ma aru sain, ei näidanud sa ühtegi võimalust
selle nähtusega võitlemiseks.»
«Seda polegi,» vastas doktor. «Kui haiguse põhjuseks
võib olla viirus, tundmatu kosmiline kiirgus või muu taoline,
siis sellise metamorfoosi põhjust ei oska ma isegi oletada.»
Hetke valitses ühiskajutis vaikus, siis ütles kapten raskelt:
«Kas sa tead, doktor, kuidas vanal ajal halbade sõnumite toojaga
käituti?»
«Ei. Aga kuidas siis?»
«Neil löödi pea maha.»
«Ma ei saa sellest seosest aru,» ütles doktor. «Minu
meelest oli siin toimuv ka enne teada.»
«Sa hävitad viimase lootuse!» röögatas vanemabi
püsti hüpates, viimase pooleteise nädala jooksul mahasurutud
abitusetunne ja tavalisest mitmeid kordi suurem närvipinge paiskusid
välja ning endale aru andmata virutas ta käes olnud kohvitassi
vastu seina. «Just praegu sa ütlesid, et mingit
pääsemist pole loota. Tähendab, me oleme elu lõpuni
sunnitud elama Iapetuse baasis! Ma eelistan omale köie ümber kaela
panna, kui sellise peletisena edasi elada!»
Hoolimata vanemabi arutust raevupurskest jäi doktor rahulikult istuma.
«Sa ei kuulanud mind lõpuni,» ütles ta. «Meie
pääsemine seisneb selles, et metamorfoos ei pruugi toimuda
kaugeltki mitte kõigiga. See muidugi ei välista karantiini ega
ka võibolla paari aastat Iapetuse baasis, kuid ei tähenda
eluaegset asumisele saatmist.»
«Sa annad meile lootust?» küsis kapten.
«Ma ei garanteeri midagi,» ütles doktor. «Mul pole
vähimatki aimu, kui õige see on, aga mul on tunne, et enamus
inimesi on immuunsed. Mina näiteks pole hoolimata igapäevasest
kokkupuutumisest haigetega ometi haigestunud.»
«Oskad sa arvata, mis on selle põhjuseks?» päris
vanemabi, kes oli üle saanud astronaudile sobimatust meeleheitehoost.
«Selle põhjuseks võib olla veregrupp, geneetiline kood --
ükskõik mis asi,» vastas laevaarst. «Ma ei tea lubada,
kas jõuan, aga karantiiniorbiidile jõudmiseni üritan ma
selle välja selgitada. Sellest oleks suur abi Kosmosehaiguste
Instituudile ja aitaks oluliselt lühendada meie sundasumist
Iapetusel.»
«Või seda üldse ära jätta?» pakkus vanemabi.
«Kahtlen selles,» vangutas doktor pead. «Kosmosehaiguste
Instituut on väga umbusklik, nad võivad ainult sundasumise kohta
vahetada. On muidugi veel üks äärmine võimalus, aga ma
kahtlen selle elluviimises.»
«Milline?» küsisid kapten ja vanemabi korraga.
«Kõrvaldada kogu haigestunud kajutiteplokk,» ütles
doktor tuima häälega, mispeale mõlemad ohvitserid
mõne hetke vapustatult vaikisid.
«Sa tahad külmavereliselt tappa ligi kolmkümmend
inimest?» küsis kapten seejärel uskumatust väljendaval
häälel.
«Milleks tappa,» ütles doktor rahulikult. «Pigem oleks
tegu halastusega. Inimkonna nimel poleks see suur ohver.»
«Ma ei saa seda lubada,» lausus kapten, olles umbes minuti
pingeliselt mõelnud. ««Caronia» kaptenina olen ma
vastutav laeval viibijate elude eest ja ma ei saa lubada, et te neist osa
tapate või õhulüüsist välja heidate.»
«Minu asi on ettepanek teha,» tähendas doktor õlgu
kehitades. «Ega ma ei uskunudki, et sa seda tõsiselt
võtad.»
Ta vaatas kaptenile otsa, tõusis ja lahkus kajutist. Tema
väljumise järel valitses mõnda aega vaikus, mille kestel
kapten ja vanemabi vältisid teineteise pilku.
«Doktori ettepanekus on tegelikult iva,» ütles lõpuks
vanemabi, vaadates äraoleval ilmel kohvitassi viskamisest tekkinud
laiku seinal.
«Lõpeta see jutt!» käskis kapten. «Ma
ütlesin juba, et ma ei luba seda teha ja «Caronia» pardal
käsutan mina.»
«Ma pole selle üle vaielnud,» lausus vanemabi tusaselt, see
veel puudus, et teda oleks vastuhakus või mässu
õhutamises kahtlustama hakatud. Doktori ettepaneku suhtes tekkinud
lahkarvamused ei tähendanud midagi ja pealegi võis seda
küll ühiskajutis teoreetiliselt arutada, kuid vaevalt
jätkunuks neist kellelgi närvi kolmekümne inimese
külmavereliseks kõrvaldamiseks. Kuigi järele mõeldes
olnuks see siiski mingisugune väljapääs nende meeleheitlikust
olukorrast.
«See jutt jääb rangelt omavahele!» ütles kapten
lauast tõustes, justkui oleks kartnud, et teine läheb ideed
laeva peale kuulutama.
«Loomulikult,» vastas vanemabi, teades isegi, et sellise idee
levik oleks tohutult ohtlik. Praeguses olukorras leidnuks see reisijate
hulgas kindlasti hulgaliselt toetajaid ning poleks välistatud ka selle
omakohtu korras täideviimine. Taolist käitumist saanuks aga
võrrelda ainult mässuga, millist nähtust kumbki ohvitser
«Caronia» pardal näha ei soovinud.
Üle ühiskajuti ukse loivas laisal sammul vahetuse lõpetanud
tüürimees. Kajutis korra ringi vaadanud, kergitas ta seinal
kohvilaiku märgates kulme.
«Mis siin on juhtunud?» küsis ta.
«Vahetasime doktoriga mõtteid,» vastas vanemabi.
«Nähtavasti väga tormiliselt,» muigas
tüürimees ja istus laua äärde. «Mida doktor
rääkis?»
«Ei midagi uut,» tähendas vanemabi. «Arvab, et see
polegi haigus, vaid hoopis mingisugune metamorfoos. Lootust see igatahes ei
lisanud.»
«Noh, ma arvan, et ka Iapetusel võib elada,» ütles
tüürimees. «Gravitatsioon on seal väike ja pole mingeid
muresid kliimaprobleemidega. Tahad -- töötad, tahad -- elad
niisama, söök ja muu vajalik tuuakse nagunii kätte.»
Tüürimees oli kord juba selline natuur, kes leppis elus ette
tuleva halvaga, otsides selle juures vähestki paremat, mis leiduda
võis. Kui saatus määrab neile asumise Iapetusel, siis tuli
kinni haarata võimalusest ennast seal võimalikult mugavalt
sisse seada. Kui õnnestub asumist vältida, siis seda param,
küll Maal juba teatakse, mis nendega peale hakata.
Tüürimehe filosoofia ei sobinud sugugi vanemabi
mõttelaadiga ning nähtavasti võis seda lugeda ka tema
näoilmest. Igatahes lisas tüürimees eelnevale jutule:
«Ma unustasin, et sul on mõningad teised probleemid. Sa ära
liigselt muretse, kui tüdruk sind tõesti armastab, ootab ta ka
need paar aastat, mis me Iapetusel kaarte mängides mööda
saadame.»
Sellise süüdimatu optimismi peale ei osanud vanemabi isegi
vihastuda. Ta noogutas teise jutu peale nõusolevalt ja kavatses
teemat vahetada, kui kajutisse ilmus doktor. Ta sööstis uksest
sisse nagu püssikuul, vaatas ringi ja küsis kapteni järele.
«Läks minu meelest juhtimiskeskusesse,» vastas vanemabi.
«Mis siis?»
«Kaks patsienti on palatist lahkunud,» vastas doktor
ühiskajutist välja tormates. Vanemabi ja tüürimees
vaatasid teineteisele jahmunult otsa ja kiirustasid talle järele.
Kuigi ta seda välja ei näidanud, vapustas uudis kaptenit
kahtlemata samavõrra kui teisigi. Alles paar tundi tagasi
vähimagi ärkamismärgita lootusetus letargias viibinud isikute
ootamatu ja energiline lahkumine tundus kõigile uskumatuna.
Arvestades aga kõike «Caronia» pardal asetleidvat,
võis see olla ka toimuva loogiliseks jätkuks. Igatahes ei
viitnud kapten küsimustega pikemalt aega, jättis
tüürimehe enda asemel juhtimiskeskusesse ning läks koos
doktori ja vanemabiga haiglaruumidesse.
Tegelikkuses osutus lugu veelgi hullemaks, kui võis oletada doktori
jutu järgi, patsiendid polnud mitte lihtsalt lahkunud, vaid sealt
jõuga välja murdnud. Palatit operatsioonisaalist lahutav
hermeetiline uks, mis nagu teisedki uksed laeval, liikus seina sisse
peidetud raamis, oli kõveraks painutatud ja osaliselt avast
välja surutud. Asi mõjus üsna mõistusevastasena,
sest seina konstruktsioon oli arvastatud vastu pidama ka absoluutse vaakumi
poolt tekitatavale rõhulangusele ning inimjõul polnud seda
lihtsalt võimalik koolutada. Paraku ei saanud aga mingi muu
võimalusega arvastada, kuna endastmõistetavalt polnud palatis
mingeid tehnilisi abivahendeid.
«Teised kaks on alles?» küsis kapten. Ta ei nimetanud neid
patsientideks ega haigeteks, vaid kõneles otsekui elututest asjadest.
«Esialgu küll,» vastas doktor, kummardus veidi ja astus
moonutatud ukseavast sisse. Kaks allesjäänud patsienti lebasid
vooditel nagu varemgi: täiesti liikumatud, nähtavad kehaosad
kaetud valguse käes sinakalt läikiva soomusekihiga. Mingi muudatus
nende seisukorras oli aga toimunud, sest elutegevust jälgivate
aparaatide skaalade seni praktiliselt nullilähedased näidud
visklesid kaootiliselt.
«Mis kurat...» alustas doktor, kuid lause jäigi
lõpetamata. Üks patsientidest ajas end järsku istukile,
heitis teki kõrvale ning rebis endalt paari liigutusega iminappidega
kehale kinnitatud andurid. Kolm meeskonnaliiget jälgisid tardunult,
kuidas olend (inimeseks ei saanud teda enam nimetada) end voodis
pööras, jalad põrandale sirutas ja püsti
tõusis. Keha üldkujult sarnanes ta inimesega, kuid sellega asi
piirduski, olend oli pealaest jalatallani kaetud liigestatud kitiinkestaga
otsekui putukas. Ta peas ja ka muudel kehaosadel puudusid täielikult
karvad, samuti polnud märkigi inimestele iseloomulikest sootunnustest,
silmad olid veidi laienenud ja muutunud ühtlaselt pruuniks.
Olend astus kõhklevalt, justkui tasakaalu proovides, sammukese
meeskonnaliikmete suunas ja see tõi doktorile elu sisse.
«Kuulge! Te peate lamama!» ütles ta toimekalt, astudes
olendile vastu. Too müksas teda kergelt rindu ning doktor langes
lähimat voodit ümber paisates põrandale. Vanemabi
sööstis lähemale, tal rabati särgi rinnaesisest ja
tõsteti kergelt nagu väikelaps üles. Jõudmata
enesekaitseks midagi teha, sooritas ta lennu üle palati ning kaotas
vastu seina põrgates teadvuse.
Toibudes leidis vanemabi ennast voodil lamamast, pea valutas veidi ja
katsudes veendus ta, et see oli sidemetes.
«Ära tee järske liigutusi!» ütles doktor
lähemale astudes. «Ma kardan, et sa said põrutada.»
«Mis juhtus?» küsis vanemabi, jäädes esialgu
lamavasse asendisse.
«Teised kaks põgenesid samuti,» vastas dokror,
täpsustamata, keda ta silmas peab, kuna see oli niigi selge.
«Kus kapten on?»
«Läks juhtimiskeskusesse häiret välja kuulutama,»
ütles doktor. «Muide, ka meil tuleb sinna minna, kahekesi teistest
eraldi olla pole päris ohutu.»
Mõni hetk tagasi antud nõuannet jälgides tõusis
vanemabi ettevaatlikult püsti ja tegi paar sammu, veendumaks, et temaga
on kõik korras. Doktor haaras kaasa kaks kohvrit arstiriistadega ning
nõnda suundusid nad otsemat teed juhtimiskeskusesse.
Tihedalt aparatuuriga täidetud ja seega vähest liikumisruumi
võimaldav juhtimiskeskus oli puupüsti inimesi täis.
Tavalisest erinevalt oli siia kogunenud terve meeskond, kaasa arvatud ka
teenindav personal, kes muidu juhtimiskeskuses ei käinud. Kapten seisis
laeva üldruume jälgivate telekaamerate ekraanide ees ning teisi
meeskonnaliikmeid kõrvale lükates trügisid vanemabi ja
doktor tema juurde.
«Kuidas on?» küsis vanemabi napilt.
Kapten tunnistas teda hetke vaikides, otsekui tervislikku seisundit hinnates
ja vastas seejärel mornilt:
«Üks B-kajuti valvuritest on tapetud.»
«Mil viisil?» huvitus doktor.
«Kolju on sisse löödud,» ütles kapten. «Muul
juhul ütleksin, et löödud on millegi raskega, aga palatis
toimunu järel usun, et nende jõudu arvestades tehti seda
paljakäsi.»
«Kas ka reisijatele anti häire?» päris vanemabi.
«Esialgu mitte. Käskisin neil kajutitesse sulguda ja ilma minu
korralduseta uksi mitte avada ega väljuda.»
Momendil ainuõige lahendus, nentis vanemabi endamisi, mõeldut
häälekalt kordamata. Kauaks sellest abinõust ka kasu on,
jäi esialgu mõistatuseks, vähemasti näitas
palatiuksega kordasaadetu, et uksed pole neile olenditele eriliseks
takistuseks. B-kajutiteploki koridori kaamera, samuti
ülejäänud ei avastanud kuskil ühtegi salapärase
muundumise läbi teinud haigetest. Kõige
tõenäolisemalt viibisid nad mõnes B-ploki kajutis, mille
elanikud pidid lähema aja jooksul vältimatult samasuguseks
muutuma. Seega võis arvestada, varsti seisab «Caronia»
meeskonna vastas kolmkümmend ebaloomulikult tugevat olendit, kellel
polnud säilinud midagi inimlikku. Jõudude vahekord kujuneks
paratamatult meeskonna kahjuks.
Nähtavasti mõlkusid kapteni peas samasugused mõtted, sest
ta andis tüürimehele käsu meeskonnale gaasiballoonide
väljajagamiseks.Need kahjulike järelmõjudeta uinutavat
gaasi sisaldavad balloonid olid «Caronia» pardal ainukesed
vahendid, mida võis lugeda millekski relvadele vastavaks. Neid polnud
küll seni kasutatud ja reisilaevade varustusse kuulusid nad
äärmise abinõuna, et vajaduse korral mingil põhjusel
paanikasse sattunud rahvamassi maha rahustada. Gaas avaldas mõju
kõigile senituntud eluvormidele, kuid praegu võis selle
efektiivsusele täielikult loota alles peale selle proovimist.
Kuna kogu meeskonna juhtimiskeskuses hoidmine olnuks mõttetu, pealegi
valitses siin siis hirmus ruumikitsus, hajutas kapten alluvad
juhtimiskeskuse-lähedastesse ruumidesse. Lisaks laevasisesele pidevalt
töötavale translatsioonivõrgule jagas ta sidepidamise
kindlustamiseks täiendavalt välja tehnilise personali poolt
kasutatavad väikesed raadiojaamad.
Paar järgnevat tundi möödusid «Caronia» pardal ilma
olukorra muutusteta. Mõningaid üksikasju maha vaikides teatas
kapten juhtunust ka Maale. Kuna nad olid jõudnud juba Marsi orbiidi
lähedusse, võis mõne tunni pärast vastuse saada.
Senikauaks jäi aga meeskond ootama vastaspoole väljaastumist.
Selleni ei kulunudki enam eriti palju aega. Kiretult näitas ekraan,
kuidas B-kajuti kuuendast kajutist väljusid neli kitiinist
soomusrüüga olendit ja suundusid juhtimiskeskuse poole. Kui nad
jõudsid otse keskusesse viivasse koridori, andis kapten käsu
nende edasitulekut takistada.
Üritus oli üürike ja lõppes haledalt. Ekraani
vahendusel nägid juhtimiskeskuses viibijad, kuidas koridori
sööstis kuueliikmeline inimgrupp ning piserdas olendid gaasiga
üle. Tänu kaitsemaskidele olid nad ise gaasi toime eest kaitstud,
kuid samahästi võinuks nad gaasitada kas koridori seinu
või üksteist. Olendeile ei avaldanud gaas vähimatki
mõju, järgnes lühike heitlus, mille järel viis
meeskonnaliiget, kas surnuna või vähemalt teadvusetuna lebama
jäid. Kuuendal õnnestus tagasi kajutisse pääseda ning
vastupidiselt oletustele ei ilmutanud olendid tema suhtes vähimatki
huvi. Hetk hiljem kostis raadiost hirmunud ja paanikas hääl:
«Gaas ei mõju! Kõik tapeti! Ainult mina jäin
ellu!»
«Nägime,» vastas kapten lühidalt kummalise
rahulikkusega, otsekui olnuks ta sellises lõpptulemuses juba varem
kindel. «Jääda positsioonidele!»
Neli olendit seisid hetke paigal, justkui olukorda kaaludes või
mõtteid vahetades, siis astus üks neist seinal paikneva
translatsiooniseadme juurde.
«Meie tahame rääkida kõige tähtsamaga
teist,» kostis juhtimiskeskuses kummalise kõlaga hääl.
Kapten ja vanemabi vahetasid kiire pilgu, siis haaras esimene otsustavalt
translatsioonivõrgu mikrofoni.
«Mida te tahate?»
«Meie räägime endast ja oma eesmärkidest. Meie lubame,
et ei tule sel ajal kaugemale. Meie nõustume teie määratud
kohaga.»
«Reisijate jalutustekk,» ütles kapten pikemalt
mõtlemata.
«Meie ootame. Meie nõustume kohtuma ükskõik kui
paljudega teie hulgast.»
«Liiga palju tahate,» pomises kapten tigedalt, visates mikrofoni
käest samal ajal, kui neli olendit rahulikult koridorist lahkusid ja
jalutustekile läksid.
«Teie jääte juhtimiskeskusesse!» ütles kapten
vanemabile, tüürimehele ja radistile sõrmega osutades.
«Minuga tuleb doktor, kaks stjuardessi ja veel mõni
teeninduspersonalist. Neil on kogemusi igasugu tüüpidega
suhtlemisel, ehk tuleb kasuks. Võtan raadio kaasa, edastan teile kogu
jutuajamise, pilti näete nagunii.»
Ta andis doktorile märku minema hakata, peatus juhtimiskeskuse
lävel ning ütles ainuisikuliselt vanemabile:
«Kui minuga midagi juhtub, võtad juhtimise üle ja toimid
oma äranägemise järgi.»
Vanemabi noogutas sõnatult ja kapten lahkus juhtimiskeskusest.
Mõni minut hiljem, mis kulus saatjaskonna moodustamiseks,
jõudis ta jalutustekile ning seal toimuv meenutas farssi
põnevusfilmides paljukorratud stseenist kahe tsivilisatsiooni
esmakohtumisest. Inimesed istusid ühele poole suurimat jalutustekil
leiduvat lauda, olendid, kes veel mõningane aeg tagasi olid samuti
inimesed, võtsid kohad sisse nende vastas. Kapten asetas raadio
lauale, varjamata, et ta edastab kõneluse sisu ka teistele.
«Ma kuulan,» ütles ta lühidalt.
«Meie tahame, et te meid mõistaksite,» ütles üks
olenditest. Hoolimata kaamera igakülgsest reguleerimisest, polnud
võimalik aru saada, milline neist parajasti rääkis.
Nähtavasti ei taibanud seda ka jalutustekil viibijad. «Meie olime
samasugused nagu teie, kuid me oleme veendunud uue eluviisi eelistes. Meie
üritame selgitada neid eeliseid ja oleme kindlad, et te lõpuks
meiega nõustute.»
«Kes te kõigepealt olete?» küsis kapten järsult
teise juttu katkestades. «Inimesed? Koorikloomad?
Kosmosemonstrumid?»
«Meie ei saa seda praegu öelda,» lausus olend kapteni
käitumisele vähimatki tähelepanu pööramata.
«Meie anname teile kogu informatsiooni, kui paras aeg on käes.
Meie jätame teile ühe asja, mis aitab teil meid paremini
mõista.»
Äärmine olenditest võttis selja tagant ja ulatas kaptenile
eseme, mille otstarvet ega isegi kuju ei suutnud vanemabi vähemasti
ekraani vahendusel määratleda. Kapteniga oli nähtavasti sama
lugu, ta keerutas pakutud eset nõutult käes ning andis edasi
doktorile. Too uuris seda veidi kauem, kuid asja tuumani jõudmata
lasi ka teistel sellega tutvuda.
«Meie kohtume teiega uuesti, kui rohkem teie hulgast on sellega
tutvunud. Meie oleme kindlad, et järgmisel kohtumisel mõistame
teineteist paremini.»
Rohkem midagi lisamata tõusid neli olendit laua tagant ja suundusid
B-kajutiteploki koridori. Oskamata midagi targemat ette võtta, lahkus
ka kapten koos kaaslastega jalutustekilt, öeldes midagi
poolihääli «uue kosmilise nõdrameelsuse» kohta.
Ühiskajutis tutvustati eset soovitusele vastavalt kõigile asjast
huvitatuile, järgnes tormiline, kuid mitte kuhugi viiv
mõttevahetus, millest juhtimiskeskuses ja mootoriruumis kui
kosmoselaeva tätsamates punktides valves viibijad eemale jäid.
Umbes tund peale kohtumise lõppu naases kapten koos doktoriga
juhtimiskeskusesse.
«Kas Maalt on vastus tulnud?» küsis ta kõigepealt.
«On küll,» ütles radist, viidates raadioaparaadi
ekraanile ilmunud sõnumile «Jääge karantiiniorbiidile
ja oodake edasisi korraldusi!»
«Seda oskab igaüks öelda,» tähendas kapten
vihaselt. «Asetagu end parem minu olukorda ja mõelgu, mis
teha.»
«Selle jaoks sa kapten oledki,» lausus tüürimees
vaikselt, misjärel mõne viivu jooksul keegi midagi ei
öelnud.
«Võib-olla tuleks kogu tõde ette laduda,» pakkus
kapten kõhklevalt, otsekui nõu küsides.
«Kardan, et siis pannakse meile hoopis teine diagnoos,» ütles
doktor huuli kõverdades. «Kollektiivne hullumine.»
«Ei usu,» arvas vanemabi. «Meil on kohtumise videosalvestus
ja kui me kõige sellega Maale jõuame, veenduvad nad ise, et
asi on hullumisest kaugel.»
«Enne tuleb sinna jõuda,» tähendas
tüürimees, tahtis midagi lisada, kuid märgates kapteni
näol valugrimassi, küsis hoopis: «Mis sinuga on?»
«Ei midagi,» vastas kapten valuhoogu maha surudes. «Maos
keerab.»
Nendele sõnadele järgnes võrdlemisi ühene
reaktsioon, algul vaatasid kõik kapteni poole, seejärel
üksteisele otsa. Väljaütlemata mõte rippus
õhus, kuni doktor lõpuks hapu näoga külga
hõõrudes lausus:
«Nii see on, nüüd oleme ka meie nakatunud. Ja arvatavasti
kõik, kes nendega kohtusid.»
«Ma ei puutunud nendega rohkem kokku, kui sina haigeid hooldades,»
väitis kapten, «pigem vähem ja meil polnud nendega üldse
füüsilist kontakti.»
«Nendega küll mitte, aga...» doktor vajus ootamatu valuhoo
leevendamisks vabale piloodiistmele. «Aga me kõik puutusime seda
vigurit, mille nad meile sokutasid.»
«Arvad, et see?» kahtles kapten.
«Ei arva, vaid olen kindel. Muud võimalust lihtsalt pole,»
ütles doktor, küünitas end arstikohvrini ning võttis
sealt karbi valuvaigistavate tablettidega. Teinud tablettide neelamiseks
pausi, jätkas ta juttu. «Ühtlasi on ohus kõik, kes
seda asjandust näperdasid. Ma lähen vaatan igaks juhuks.»
Doktor naases umbes veerand tunni pärast. Senikaua püsis
juhtimiskeskuses tusane vaikus. Kapten ei toonud kuuldavale ühtegi oiet
ega ka tema näost polnud võimalik midagi välja lugeda,
ainult otsaesisele tekkinud higipiisad reetsid võitlust sisemiste
valudega. Teised kolm istusid temast veidi eemale hoidudes ekraani ees, et
mitte mööda lasta olendite võimalikku uuesti ilmumist.
Keegi ei esitanud doktorile ainustki küsimist, kuid juba see
omapärane vaikus kujutas endast suurimat võimalikest
pärimistest.
«Kõigil, kes viguriga kokku puutusid, on samasugused
sümptomid kui meil,» teatas doktor mõne hetke pärast
viivitamist, otsekui oleks tal väljendite leidmisega raskusi.
«Teised, kes kohal ei viibinud või seda asjandust ei puutunud,
on sama terved kui enne.»
«Midagi uut on?» pressis kapten kokkupigistatud hammaste vahelt,
pühkides käega üle piiskadest pärlendava otsaesise.
«Metamorfoosi kulg on kiirenenud,» ütles doktor, ulatades
kaptenile karbi valuvaigistitega. «Meil pole enam ühtegi
võimalust pääsemiseks. Muudatuste kiirenemist arvestades
langeb kõige rohkem tunni-kahe pärast enamik meeskonnast
letargiasse, samal ajal kui üha uued reisijad alustavad
muundumisjärgset elu olenditena, kes on meile sama võõrad
kui nende eesmärgid. Siin pole enam kedagi, kes suudaks neile vastupanu
avaldada.»
«Ja karantiiniorbiidile jõuab «Caronia» nende poolt
kaaperdatuna,» tähendas vanemabi ükskõikselt, justkui
ei puutuks asi üldse meeskonda.
«Kaaperdatuna?» kordas doktor mõtlikult ning lõi
sõrmedega nipsu. «Just nii see paraku on.»
«Millest sa räägid?» küsis tüürimees.
«See metamorfoos pole midagi muud, kui võõra eluvormi
sissetung,» ütles doktor. «Selle arusaamatu tekke saladus
peitub samas viguris, mille nad meile pihku surusid. See on tundmatu
tööpõhimõttega seade, mis kutsub inimorganismis
muundumise esile ja mida rohkem inimesi seda puudutab, seda kiiremini toimub
metemorfoos.»
«Sissetung?» venitas tüürimees uskumatult. «Seda on
kardetud juba sajandeid ning alati kujutatud sõjana. Ma ei usu sinu
teooriasse, doktor.»
«Mispärast siis sinu arvates see vigur «Caroniale»
toodi?» väitis laevaarst. «Kogu kohtumine korraldatigi
selleks, et vigur meile üle anda.»
«Ja meie olime nii kuradi lihtsameelsed, et näperdasime
kõik seda vigurit ja tõime veel teistelegi katsumiseks,»
ütles kapten nördinult. «Oma lollusega osutame neile
monstrumitele veel teene.»
«Milleks neile inimesi vaja on?» poetas vanemabi küsimuse.
«Sissetungi saaks ju lihtsamalt ka korraldada, milleks need tarbetud
ümbermuundumised?»
«Tooraine,» vastas doktor, «lihtsalt bioloogiline tooraine.
Inimese rakud sisaldavad orgaanilisi aineid, valke, aminohappeid,
kõike, mida on vaja organismi loomiseks. Milleks on vaja
sõjalist sissetungi, kui piisab pisikesest seadmest, mis kujundab iga
seda puudutanud organismi selliseks nagu vaja. Paremat vahendit
agressiooniks pole osatud veel välja mõelda, kõik
potentsiaalsed vastuhakkajad muutuvad su pooldajateks.»
Doktori sõnades ei puudunud teatav loogika, vähemasti ei osanud
keegi talle sama põhjendatult vastu vaielda. Paistis, et doktor oli
tõepoolest leidnud seletuse laeval asetleidvale koshmaarile, see
tundus uskumatuna, kuna tavaliselt kujutati, kuidas sissetungiv
võõras eluvorm võtab inimese kuju ja üritab
tähelepanu vältimiseks kohaneda tema mõttelaadiga.
«Caronia» pardal toimus kõik vastupidiselt, siin muudeti
inimesed võõrapärasteks koorikloomadeks ja nende
mõistus allutati võõrale mõtteviisile. Tundus
võimatuna, et nad sellisel kujul jõuaksid Maale
tähelepanu äratamata, rohkem sarnanes selline kosmosereisilaeva
vallutamine jõudemonstratsiooniga, mille kaugemaks eesmärgiks
võis olla tõepoolest sissetung. Arvestades kergust, millega
inimeste teadmatust ja uudishimu ära kasutades saadi oma kontrolli alla
«Caronia», polnud suuremate jõudude korral välistatud
ka terve Maa elanikkonna või vähemalt osa muutmine samasugusteks
koorikloomadeks.
«Oleks pidanud doktori soovituse järgi tegema,» ohkas kapten
lõpuks, pidades silmas tolle ebamäärast ettepanekut
kõrvaldada mõned patsiendid. «Kolmkümmend inimest
kogu inimkonna nimel poleks olnud suur ohver.»
«Nüüd on selleks juba hilja,» tähendas lootusetult
vanemabi, kes tol korral doktori ideed peaaegu toetas.
«Ja sissetungijad jõuavad meie laevaga Maa orbiidile,»
ütles doktor apaatselt, olles uuesti piloodiistme hõivanud ja
seal mugava asendi võtnud. Ta muutus iga hetkega üha unisemaks
ning ta enda kirjeldatud haigustunnuste järgi polnud raske taibata, et
ta peatselt vajub letargilisse unne. Kapten, kelle valud nähtavasti
sissevõetud tablettide mõjul järele andsid, jalutas unega
võitlemiseks kontrollekraanide ees energiliselt edasi-tagasi, kuid
polnud kahtlust, et lõpptulemuses osutub võitlus asjatuks.
«Orbiidile jõudes on neil juba piisav meeskond
«Caronia» juhtimiseks,» ütles muidu napisõnaline
radist mõtlikult. «Siis on nende edasist tegevust raske
takistada.»
«EI!» röögatas kapten energiliselt, põrutades
rusikaga vastu lülituskilpi. «Seda ei juhtu niikaua, kuni mina
olen «Caronia» kapten.»
«Mida me iis teeme?» kähvas vanemabi tigedalt. «Viskame
sind teiste haigetega eesotsas õhulüüsist välja?»
«Ei!» käratas kapten, surudes järjekordse
valusööstu ajal käe vastu kõhtu, kuid ta pilk, milles
segunes jõuetu raev vastuvõetud otsuse kindlusega, ei lahkunud
vanemabi näolt. «Kõigepealt eraldad sa
päästekapsli.»
«Milleks?» sekkus asja mittetaipav tüürimees, kuna
vanemabi rääkijale lihtsalt otsa jõllitas.
«Et keegi laevalt lahkuda ei saaks.»
«Seda meilt just oodataksegi,» arvas radist. «Et me
jääksime kõik nende võimusesse.»
«Kuulake mind lõpuni!» kõrgendas kapten taas
häält. «Enne, kui ma teadvuse kaotan. Eraldate
päästekapsli ja sulgute kolmekesi juhtimiskeskusesse. Siis
arvutate kursi otse Päikese keskmesse ja suunate «Caronia»
sellele kursile. Seejärel muudate töökõlbmatuks
kõik seadmed, millega saab laeva pidurdada või kursilt
kõrvale kallutada.»
Pikk jutt koos pingelise ajutegevusega mõjus kapteni organismile
kurnavalt ning viimase sõna järel varises ta teadvusetult
põrandale. Vanemabi kummardus korraks tema kohale, kuid taipas, et
kapteni keha oli juba võõraste poolt esile kutsutud
metamorfoosi võimuses. Kolm meest juhtimiskeskuses vahetasid
arupidava pilgu.
«Kapteni käsud tuleb täita,» ütles
tüürimees pikkamisi. «Ainult minu meelest võiks nende
järjekorda muuta, täites esimese käsu viimasena.
Juhtimiskeskuse asemel võiksime hoopis päästekapslisse
sulguda ja siit lahkuda.»
«Nagu kolm rotti uppuvalt laevalt?» ärritus vanemabi teise
üsnagi mõistliku jutu peale. «Jätame teised siia
surema, ah? Me ei tea ju paljud on nakatumata.»
«Praegu peaks see juba selge olema,» ütles radist vahele,
osutades kahele väliste elumärkideta kehale, mis mõni aeg
tagasi olid veel nende meeskonnakaaslased.
«Kui suuname laeva Päikesele ja ise pardalt lahkume, tekib
kõigil mulje, otsekui oleksime ülejäänud meeskonna
surma saatnud,» lausus vanemabi. «Meid ei viida isegi Iapetusele,
vaid jäetakse karantiiniorbiidile ootama, kuni kohus meie kohta otsuse
langetab.»
«Siin toimuv peaks ju kõigil teada olema,» avaldas radist
arvamust.
«See meid ei aita,» ütles sellele jutule alguse teinud, kuid
nüüdseks juba ümber mõelnud tüürimees.
«Meid mõistetakse süüdi kui laeva hukutajaid, sest me
ei suuda tõestada, et kõik pardal viibijad peale meie olid
nakatunud.»
«Ega ei suuda küll,» nõustus radist.
Mõne hetke valitses juhtimiskeskuses pingeline vaikus, siis
ütles vanemabi välja sõnad, mis tähendasid surmaotsust
kõikidele pardal olijatele:
«Kurss Päikesele ja purustada juhtimisseadmed! Tuleb teha, nagu
kapten käskis.»
Paar tundi hiljem kihutas «Caronia» uuel kursil Päikese
suunas. Plaaniväline kursimuutus ei jäänud kellelgi
märkamatuks, seda panid tähele nii pardal viibijad, kui reisilaeva
jälgivad vaatlusjaamad. Pardal ei suudetud kursi muutmiseks enam midagi
teha, sest kapteni viimast korraldust täites oli kolmik hoolega
lühistanud ja purustanud kõik juhtimisseadmed, mille kaudu
võis laeva kursilt kõrvale kallutada või pidurdada.
Juhtimiskeskusesse tunginud võõrastel jäi üle ainult
abitult jälgida navigatsiooniekraanile märgitud uut kurssi.
Ühest vaatlusjaamast tuli küll kõhklev ettepanek reisilaeva
peatamiseks, kuid sellest loobuti, sest «Caronia» pardalt ei
tulnud mingeid teateid ega vastatud ka kutsungile. Laeva pardal toimuvat
arvestades oletati, et meeskond kas hullus kollektiivselt või on juba
surnud, samuti reisijad, keda oli pardal meeskonnast tunduvalt rohkem. Oma
hukkumise põhjuse, mida keegi isegi oletada ei osanud, viis
«Caronia» meeskond leekivasse hauda kaasa. Isegi nende täpne
hukkumiskoht jäi teadmatuks, kuna kuskil Merkuuri orbiidist seespool
kadus «Caronia» vaatlusjaamade radariekraanidelt.
|