Hingata oli raske. Miski istus Simori rinnal nagu luupainaja Vana-Arra
juttudes ning kooris teravate küüntega ta ribisid. Simor avas
silmad. Häguses õhtueelses taevas tiirlesid mustad linnud
justkui parv söestunud lehti. Lahing oli siis läbi, ent kes oli
võitnud, seda Simor ei teadnud. Simor püüdis istukile
tõusta. Tõsta õnnestus tal ainult pea, siis läbis
hammustav valu mehe rindkere ning ta jäi vaikselt oiates lamama. Suus
oli metalne maitse.
Ilmselt oli ta surnu pähe maha jäetud. Ta soomusrüü ja
kilp olid kadunud. Kui kuningas Veddari väed olid peale
jäänud, pidi ta ettevaatlik olema, sest need ei halastanud
vaenlase haavatutele kunagi. Simor neelatas. Hing kippus kinni
jääma ning iga sõõm õhku oli kui külm
pistoda läbi rindkere. Roided ehk puru. Valu teda ei heidutanud, ta
lootis ainult, et midagi tõsisemat katki polnud. Siit oli vaja
elusalt pääseda ning kuidagi vürstinna väed leida.
Kuskilt kostus hääli. Simor kergitas aeglaselt pea, et
võimalikult märkamatuks jääda. Veddari meeste
kätte ta küll ei kavatsenud sattuda. Terav valu tegi Simori
silmavaate uduseks ning ta kissitas silmi. Mingid ebamäärased
kujud komberdasid hüüdekaugusel, ent Simor ei näinud, kas
need olid omad või võõrad. Simorile paistis, et
nägi haavatuid, sest nood kujud liikusid kohmakalt ning lohisedes.
Ühel oli vist käes kepp, millega ta enda ümber torkis. Simor
toetas pea vastu maad. Jaheda maa puudutus võttis valu hetkeks
vähemaks, ent tugevnev vere maitse suus pani ta peaaegu
öökima.
Need polnud mitte haavatud sõdalased. Ilmselt olid need
õkkarid: nii nimetasid sõdalased neid õnnetuid, kes
sõjaväe järel käisid, ning surnud pärast lahingut
kõigest väärtuslikumast tühjaks rookisid. Rahuajal
käisid need jätised üksi või paarikaupa, tavaliselt
öös, sest päeval kõssitati nad minema, ning proovisid
süüa leida, kust õnnestus. Mõned väitsid, et
õkkarid sõid surnuid, ent Simor seda ei uskunud.
Õkkarid olid lihtsalt kari heidikuid: puruvaesed, põlatud,
surmatõbised ning metsikud. Nad toimetasid ka omamoodi halastust. Kui
õkkarid leidsid mõne hingitseva sõdalase, siis saatsid
nad ta kiiruga manalateele. Alles siis sorisid koolnu rõivad
läbi. Üks Simori relvavend väitis isegi, et õkkarid
olevat elavad surnud. See oli küll vale. Õkkarid olid
õnnetud, ent mitte neetud.
Simor lõdises külmast. Loojuv päike värvis kauged
mäetipud tumepunaseks ning öine vari sirutus aeglaselt üle
oru. Simor teadis, et ööd ta siin üle ei ela. Isegi kui
õkkarid teda ei märka, tapavad ravitsemata haavad ning öine
külm ta kindlasti. Simor lootis, et ta haavad polnud hullud.
Vürstinna vajas teda, vajas iga meest kuningas Veddari vastu.
Räägiti, et kuningas Veddar oli võimas maag, et tema
ebamaised käsilased olid tapnud vürstinna isa ja kaks vanemat
venda. Kui vürstinna troonile asus, sõlmis Veddar algul
vürstinnaga rahu, arvates, et saab noort naist panna tegema seda, mida
tahab. Vürstiriigi asemel suunas Vaddar vallutusplaanid teiste naabrite
poole. Ent nooruke valitsejanna osutus üllatuslikult taibukaks ning
kehvaks käsutäitjaks. Simor oli kuulnud, et ka vürstinna oli
maag, ent see jutt andis talle vaid lootust.
Varakevadel Vaddar aga ründas ja vallutas Egerene oru, selle sama oru,
kus Simor nüüd lamas. Seal Vaddar peatati. Kuulujutud tema
needuste-maagiast levisid aga kaugele ning koos nendega levis hirm.
Hetkeks nägi Simor vaimusilmas kodumaja. Kõrgel mägedes
kükitas ta väike mäekivist karjuseonn, kõigest
Suur-Egeri tipp lahutaski ta kodu Egerene orust. Teest oli ta kodu kaugel ja
nii oli lähedase mägioja laul sageli ainus heli, mida ta
päevade kaupa kuulis. Inimesi ei näinud ta vahel kuude viisi.
Varakevadel asjad muutusid. Varakevadel voorisid põgenikud kitsast
mägiteed mööda alla, need kurnatud, haavatud, kõik
kaotanud. Naised, lapsed ja vanad mehed. Nad ei peatunud kunagi, kuigi
jõid vett tünnist, mis Simor nende jaoks ikka ja jälle
täitis ja tee äärde tõstis. Need, kes peatusid, tegid
seda igaveseks.
Siis tuli Arelin. Suured kurvad silmad kaunis neiunäos, kõhnad
käsivarred, verised räbalatesse mässitud jalad. Palju ta ei
rääkinud, ainult ütles oma nime ning poetas pisara langenud
lähedaste mälestuseks. Simor põetas Arelini nii, nagu ta
oskas, ning Arelin naeratas talle. Kahekesi veetsid nad kauneima kevade
eales ja kahekesi põlvitasid nad varasuvel mägioja kaldal,
lausudes igavese truudusvande.
Kui vürstinna sõdalased kesksuve ajal Simori õuele
ratsutasid, võttis ta sõna lausumata vanaisa
mõõga ja kilbi, suudles pisarsilmset Arelini ning läks.
Simor tahtis elada. Vürstinna auks, Arelini jaoks. Lootuse jaoks, keda
Arelin kandis.
Jälle kuulis Simor hääli. Nüüd lähedal. Simor
sulges silmad ning kuulatas pingeliselt. Korraks arvas ta ära tundvat
halasolna keele iniseva kõla, ent halasolna see ikka ei olnud. Simor
oleks hüüatanud, kuid viimasel hetkel sulges suu. Need olid
õkkarid. Loomalikud häälitsused, kriisked, verdtarretav
matsutamine ja mingid hääled, mille sarnast Simor varem polnud
kuulnud. Simor teeskles surnut.
Kaua tal oodata ei tulnud. Lohisevad sammud tulid tema poole, aeglaselt,
kuid kindlalt. Simor valmistas end ette. Ta suutis valu taluda, ta pidi
suutma. Õkkarid kandsid teravaid raudotsaga keppe, millega nad
langenuid torkisid ja nende riideid rebisid. Nii mõnigi surnuna
mahajäetu liigatas torke peale ning leidis oma otsa. Selleks otstarbeks
kandsid õkkarid raudnaeltega pikitud malakaid.
Ebainimlik valu sööstis läbi Simori rinna. Kepiots tabas
murdunud roiet väntsutatud rinnas ning isegi Simor ei suutnud seda
taluda. Ta liikmed tõmblesid valukrambis ja reetsid ta.
«Arelin,» rögises Simor. Ta sundis oma valust segased silmad
pärani, et viimast korda näha maailma. Aga ta ei näinud
õkkarit ega tema raudnuia, vaid tumedat varju tõusva kuu
valgel ning pistoda välgatust.
Maailm ta ümber muutus.
Kuu kalbe valgus kallas nüüd üle teravasakiliste mägede
tipud ning Egerene orul lasus vari. Langenud sõdalased lamasid
kõikjal Simori ümber moondunud koolnukrampides nagu ennegi, ent
oru tumedas õhus tantsisid ebamaised sädemed.
Simor ei olnud üksi. Kaks inimest seisid ta ees, üks parimais
aastais mees ja üks nooruke naine. Nad mõlemad helendasid
kummaliselt. Naise valge kleit säras kahkjalt ning ta valged juuksed
voolasid pihani. Ta nägu oli tõsine ja kindlameelne, kuid mitte
lahke. Mehe olek oli heatahtlik, kuid ta silmad kumasid tumedalt ja
intensiivselt. Ta tumepunane rüü langes maani ning ta kaelas
rippus raske kuldne kett. Simor ei julgenud midagi öelda ega
küsida.
«Sulle on antud valik,» lausus naine aeglaselt. Kaugel kajasid
mäed tema sõnu. «Me anname sulle valiku,» sõnas
mees kindlalt. Maa kordas tema ütlust. «Ma pakun sulle rahu,»
ütles naine. «Ma annan sulle auväärse ja igavese rahu.
Ma tulin, et tuua sulle valutu ja õnnistatud surm.» «Ma ei
too sulle rahu,» ütles mees. «Ma tulin, et tuua sulle uus
elu. Ma annan sulle eesmärgi ja ma annan sulle uue jõu.»
«Sa pead nüüd valima,» ütlesid mõlemad
korraga, hääled ühte sulamas.
Simor tahtis elada. Ta tahtis elada Arelini jaoks, oma laste jaoks, ta
tahtis võidelda vürstinna eest, kodu eest. Simor sosistas
vaikselt: «Ma tahan oma elu tagasi. Ma tahan minna koju ja ma tahan
kaitsta oma kodu.» Ta vaatas mehele otsa, selle ilme oli
läbipaistmatu. «Kas sa saad mulle mu elu tagasi anda?»
«Ma tulin, et tuua sulle uus elu,» vastas mees. «Keegi ei saa
sulle tagasi anda seda elu, mille sa kaotasid.» «Sa võid
oma elu rahus ja aus lõpetada. See on minu võimuses,»
ütles naine.
«Ma tahan elada,» ohkas Simor, «kuid mitte uut elu. See uus
elu poleks Simori elu. Ma ei taha teist elu ega teistsugust eesmärki.
Ma tahan jääda selleks, kes ma olen.» Simori hääl
valjenes ning talle tundus, et mägede kaja ja maa ise toetasid teda.
«Ma kaotasin oma elu, ent mitte iseenda. Ma ei reeda ennast. Ja ei
surmahirmus ega teise elu lootuses ei reeda ma Arelini. Ma andsin talle
igavese truudusvande. Ma jään talle truuks.» Simor
pöördus naise poole. «Palun aita mind mu elu viimasele teele.
Palun anna mulle rahu.»
Ta naeratus meenutas Simorile Arelini naeratust läinud kevadel.
Kõrgel Egerene oru nõlval märkasid nõuandjad noore
vürstinna huultel naeratuse varju. Ta ise nägi vaid
lahinguvälja, kus ta mehed olid keskpäeval võidu toonud,
ent kus tõeline võitlus alles käis. Pimedas orus
helendasid langenute hinged justkui kalliskivid kuuvalgel ning iga hinge
eest pidi noor vürstinna võitlema. Iga langenu eest, oma ja
võõra eest, sest Vaddari tõeline võim algas
seal, kus ta maapealne jaks lõppes.
Vaid hetkeks naeratas vürstinna, kuid ta sosin lendas koos Simori
hingega kaugustesse: «Olgu sa õnnistatud, Simor. Sa andsid mulle
oma elu ja ka surmas jäid sa truuks. Olgu õnnistatud su
mälestus ja olgu õnnistatud need kaks, kes su mälestust
edasi kannavad.»
Kuuvalgus kallas Simori surnukeha hõbedaga üle. Ta kõri
oli julmalt läbi lõigatud, ent ta nägu oli puutumata. Ta
huultel kangestus rahulik naeratus.
Simori ümber tõusid surnud aeglaselt jalgele. Nende silmad olid
tühjad, nad liikusid nagu purustatud liikmed lubasid, ent nende suud
olid irvel.
|