«Titanicu» kohvikbaari sisse astudes ei seleta silmad esialgu
midagi. Valgus on niivõrd hämar, et külastajad tunduvad
tumedate varjudena allilmast. Tumepruunid toonid valitsevad ruumi. Kui
silmad harjuvad viletsa valgustuse ning kuvarite sinaka valgusega, saab
ruumi välimus selgemaks. Lokaal on väike, laudu pole üle
kümne, leti taga on ainult üks baarimees ja muusikat
mängib tavaline kaasaskantav raadiomakk. Aga sellele ei
pööra keegi tähelepanu. See on niivõrd ebaoluline
element, et vahel unustab isegi baarmen ära plaati vahetada. Ja siis
valitseb baaris vaikus. Vaikus? Tasane sumin külastajate laptopidest
häirib seda. Kõnet, inimkõnet siin ei tunta.
Vähemalt baarmen ei mäleta, et keegi temalt midagi kunagi
suusõnal tellinud oleks. Ah jah, kunagi, ajaühikuid tagasi
oli üks hull, kes kasutas oma häälepaelu väga
ebamugaval eesmärgil, nimelt üritas ta kõiki (kes need
kõik on?) üles kutsuda taas silmast silma suhtlema. Baarmenil
tuli tahtmine sülitada juba ainuüksi mõttest sellele
tüübile, kes oli tema kena kohvikbaari mainet päris
tükiks ajaks rikkunud. Ometi oli tal suurepärane
ettevõte -- siin ei kõneldud kunagi. Kõik tellimused
sai ta otse ekraanile. Vaikides serveeris ta soovitu, et mitte
häirida külastaja suhtlust. Jootraha sai ta alati
kõvasti, sest maksti võrgu kaudu otseülekandega ilma
tüütute paberrahadega sekeldamata ja inimesed olid väga
heldeks muutunud.
Baarmen lõpetas klaaside puhtaks hõõrumise ning
nähes, et hetkel rohkem tellimusi polnud, jätkas pooleliolevat
vestlust oma naisega, kes elas Teises Vöötmes. Nad olid
abiellunud Virtuaalses Tulematajäämise Kirikus poole aasta eest
ning polnud teineteist veel ihusilmaga näinud. Õigupoolest ei
pidanudki nad seda eriti tähtsaks -- füüsilisest
välimusest hoopis olulisem oli ju see, mida teine tundis, teadis,
mõtles ja kuidas ta seda kõige paremini vestluses
väljendada oskas.
Seekord istus laudade taga kaks kuni kuus inimest. Igaühe ees seisid
väike ekraan ja klaviatuur, millel lakkamatult liikusid
sõrmed. Ekraanide sinakas valgus muutis nende vaatajate näod
pisut kahvatuks. Kui hästi mõelda, võis seda ka
tontlikuks kahvatuseks pidada, sest nende nahk oli pidevast ruumis
viibimisest niikuinii peaaegu läbipaistvaks muutunud. Nende silmad
olid keskendunud ühte punkti, nad ei vaadanud kunagi kõrvale,
nad nägid ainult seda, mis ekraanil ilmus ja kadus, tekkis ja
haihtus. Siinsed külastajad elasid oma elu arvutiekraanidel. Siin
tutvuti, sõbruneti, tülitseti, abielluti, mindi lahku,
maeti... iialgi nägemata, kellega tegelikult suheldi. Oldi uhked
selle üle, kui leiti sõber võimalikult kaugel iseenda
asukohast Ruumis. See oli suur pidupäev kogu baarile. Kõik
külastajad istusid paralleelselt Baari jutukas ning teistes
jutukates vastavalt oma eelistustele, huvidele ja soovidele.
«Titanicu» jutukas oli heaks tavaks oma edusammudega kelkida.
Baariruumi tagumises osas seisid peaaegu pimeduses mõned lauad
kahele. Baarmen teadis peast neist keskmise laua tellimusi -- alguses,
kui nad tulid, õhtu keskel ja viimaks enne lahkumist. Nooruk ja
neidis tulid alati ühel ja samal ajal, istusid ühte ja samasse
kohta üksteise vastu ning sukeldusid silmadega ekraanidesse. Baari
jaoks olid nad erilised -- nad käisid ka «mujal», kuid
põhiliselt suhtlesid nad ainult üksteisega. Näomiimikast
võis välja lugeda, kas neil oli huvitav, lõbus
või mõni küsimus lahendada. Baarmen oli tähele
pannud, et nende ilmed muutusid iga õhtuga üha pehmemaks ja
õrnemaks, aga viisaka inimesena ei vaadanud ta nende poole rohkem
kui kolm korda kümne minuti jooksul. Sel õhtul olid nad
erilises meeleolus. Baarmen sai sellest aru niipea, kui nad saabunud olid
ning arvutid üles seadnud. Noormees kirjutas väga palju, teine
napilt. Ühel hetkel oleks nagu sisemine tuli ta tumedaid silmi
valgustanud -- need lõid särama, suu tõmbus naerule,
sõrmed liikusid kiirelt üle klahvide ja jäid siis
äraootavalt paigale. Neiu vaatas kaua oma ekraani, põskedele
tungimas üha süvenev puna. Tema silmavaade muutus pehmeks,
kohmetult tippis ta vastuse. Üsnagi lühikese. Nooruk
jälgis ootusärevalt teksti ilmumist ja tegi esimese
silmapaistva liigutuse «Titanicu» ajaloos -- naeratades suudles
arvutiekraani. Seejärel libistas vastates sõrmed jällegi
üle klahvide.
Kõikenäinud ja -nägev baarmen saatis lauda pudeli
shampanjat -- ning riputas jutukassse üles õnnesoovi -- taas
olid ühed intelligentsed infotehnoloogiliselt haritud inimesed
teineteist leidnud.
|