20.12.1999 |
B. S. Bailey
Memphis, igaveseks |
Arvustused |
I
Silmapiirini ulatuva vee taustal tundus paari tuhande ruutkilomeetri suurune
kaljusaar nagu juhuslikult loiku pillatud kivitükk. Tervet planeeti
täitva Suure Veega võrreldes ta ju muud polnudki. Nagu sajad
teisedki kamakad, kuigi nood olid märgatavalt suuremad.
Saare rannikuala moodustasid paljad, vähimagi taimkatteta mäed,
mis oma nukrast ja kõledast välimusest hoolimata mõjusid
teatava majesteetlikkusega. Mäed kõrgusid ookeani kaldal nagu
maismaa uljas ja trotsiv, kuid kõigest hoolimata lootusetu
väljakutse kõike valitsevale veele. Mäed olidki saarte ja
kogu Fabuluse suurim väärtus. Igal kaljusaarel asus kaevandus
või isegi mitu, sest planeedi maismaa tühist pinda arvestades
leidus siin maavarasid üllatavalt suurtes kogustes. Kõik
leiukohad asusid mägedes, asulad seevastu ehitati veidi laugemale
sisemaale. Asulad olid võrdlemisi ühetaolised, vaid pealinnaks
nimetatav administratiivkeskus oli oma positsiooni tõttu
mõnevõrra esinduslikum.
Siinsel saarel leidus ainult üks, kõigest tuhatkonnale inimesele
mõeldud kaevandusasula, mille valmisdetailidest kokkupandud
kahekordsed elamud paiknesid korrapäraselt nagu malelauale sätitud
kuubikud. Asula ühes otsas asusid seda korrapära rikkudes
transpordijaam ning kaevanduse juhtkonda ja muid asjamehi mahutav
administratiivhoone.
Oli tüüpiline õhtupoolik, tööd kaevanduses olid
selleks päevaks lõpetatud ja koos kaevuritega tuli päevasel
ajal väljasurnud asulasse elu tagasi. Hämarus mattis majad
endasse, ookeanilt puhuv niiske tuul kandis saare kohale udu, mis muutis
väljas olemise ebameeldivaks ja sundis rõskuse eest varju
otsima. Tänavavalgustus paistis läbi udu vaid hädavaevu ja
akendest tulvavast valgusest jäi järele ainult ähmane kuma.
Sellistel õhtutel lausa kiskus mõnda kõrtsi, et
omasuguste seltsis veidi istuda ja kannu taga maailma asju arutada.
Kange alkohol oli asula kõigis viies kõrtsis keelatud, ka
kergema tarbimisel seati kõvasti piiranguid ja keskööl
suleti kõik lõbustusasutused. Siinse kaevanduse ülem
armastas korda ega sallinud magamatusest punetavate silmadega
tööle ilmuvaid alluvaid. Eeskirjade rikkumine võis viia
vallandamiseni, kuna aga palgad olid kaevanduses võrdlemisi head,
katsus iga mees töökohast kinni hoida.
***
Laitol rüüpas lahjat õlut ja silmitses Gribbekit
kadedusega. Veab ikka mõnel! Või ei, mis tähendab --
veab? Vedamisega polnud siin midagi pistmist. Gribbek oli jõudeelu
auga välja teeninud.
Laitol mäletas senini esimest kohtumist selle suure
süngevõitu mehemürakaga, kes ei seltsinud eriti kellegagi
ja hoidus alati omaette; asjaolu, mis andis põhjust arvukateks
kuulujuttudeks. Räägiti näiteks, et ta oli kunagi, veel enne
Fabulusele tulekut, ühe mehe ainsa rusikahoobiga suruks
löönud. Või siis, et ta oli endine sunnitööline,
kes enne kaevuriks hakkamist oli elatist teeninud põrandaalustes
kahevõitlustes osalemisega.
Laitol oli siis just Fabulusele saabunud ja üritas Kuukandle-nimelise
kaevandusasula rutiini sisse elada. Ta ei mõistnud tänini, miks
kolooniatele sellised luulelised nimed oli pandud -- Kuukannel, Kastepisar,
Õnnekosk, Vikerkaar... Midagi romantilist polnud ei
kaevandustöös ega ka kolooniates endis. Need olid kõik
ühesugused fantaasiavaesed, kuid ääretult funktsionaalsed
struktuurid -- sirgete tänavate korrapärane ruudustik,
äravahetamiseni sarnased standardsed moodulmajad, rutiin kõikjal
ja kõiges...
Isegi kõrtsides valitses rutiin. Lahja õlu, paar
keskpärast libu, kaardimäng madalatele panustele. Tuimad näod
ja õhtust õhtusse korduv muusika, mida tülpinud
pillimehed enam teises järjestuseski ei vaevunud mängima.
Tol õhtul oli aga asi rutiinist kaugel. Kuukannelt oli tuldud
inspekteerima. Iseenesest polnud selles ju midagi erakordset --
kõigis kaevandusasulates käis aegajalt mingisuguseid kontrolle.
Küll ametiühingute omi lepinguid ja töötingimusi
kontrollimas, küll Inspektsiooni mehi (nemad käisid reeglina
pärast õnnetusi). Korravalvekeskusest käidi harva; kui
nemad tulid, pidi kellelgi lasuma altkäemaksukahtlus või olema
toime pandud mõni suuremat sorti kuritegu. See, mis neile osaks sai,
oli aga midagi täiesti tavatut -- eraisik Korravalvekeskuse ohvitseride
saatel. Kes see mees oli, ei teadnud keegi; isegi mitte Kuukandle
korravalvekeskuse seersant Aik Valder, kes oli selle ootamatu kontrolli
tõttu silmnähtavalt verest väljas. Räägiti, et
tegu on mingisuguse suure ülemusega. Kellega täpselt, selles
läksid «teadjate» arvamused lahku, kuid üks oli kindel
-- see oli Mees, Kelle Sõna Maksis. Mitte mingisugune kohalik
agentuuriboss, vaid keegi «kõrgemalt poolt».
Oli, kes ta oli, aga õhtul võttis ta nõuks
kõrtsi tulla, «oludega tutvuma», nagu ametlikult selgitati.
Ja otsekohe oligi pahandus käes, sest ühesilmaline Kvain, kes oli
liialt tihti toobipõhja kiiganud, tuli tüli norima. Kvain oli
üldse kiuslik tüüp, tol nädalal oli ta aga täiesti
võimatu, sest ta oli oma robotkostüümi üldkontrolli
tegemata unustanud, see on aga kaevanduses vaat et kuritegu. Loomulikult
tehti talle kopsakas trahv ja nüüd oli ta tige kui herilane ning
otsustas juhust kasutada ja minna õigust otsima.
Oli näha, kuidas Aik, kes meenutas väljanägemiselt pigem
kooliõpetajat kui korravalvurit, paaniliselt olukorrast
väljapääsu otsis. Tema värisevad käed
näperdasid närviliselt püstolikabuuri. Keskuse ohvitserid
nautisid ta peataolekut ja irvitasid pea avalikult.
Keegi ei märganud, mis seal täpselt juhtus, kuid korraga läks
asi tõsiseks. Kvain oli kusagilt jupi kroomitud toru haaranud ja
vehkis sellega nagu segane. Kõrge ülemus kiljus täiesti
ebaülemuslikult ja ohvitserid tegid ootamatusest püksid täis.
Ainus, kes veidigi olukorrale vastavalt tegutseda suutis, oli seersant Aik,
kes hüüdis mitu korda: «Seaduse nimel!» ja
püüdis endiselt püstolit kabuurist kätte saada.
Ja siis korraga kerkis Kvaini selja taha hiiglaslik kogu. Gribbek
väänas Kvainil toru peost, tõstis ta kraedpidi õhku
ja asetas lihtsalt ukse taha. Sellega oli vahejuhtm ammendatud, kuigi see
tõi endaga kaasa päris mitmeid tagajärgi. Esiteks
pääses asundus edasisest inspekteerimisest, sest ülemus pidas
paremaks jalga lasta. Teiseks sai seersant Valder eeskujuliku teenistuse
eest palgakõrgendust, mistõttu ta edaspidi suhtus Gribbekisse
märgatava poolehoiuga. Kolmandaks määrati Gribbekile
aastapalga suurune preemia, mis kõik kadedusest roheliseks muutis,
Laitol kaasa arvatud. Neljandaks lõpetati Kvaini leping ja viidi ta
konvoi saatel minema.
Kuid see juhtus kõik alles järgmisel päeval. Samal
õhtul toimus aga veel üks sündmus, mille tagajärjel
Laitol Gribbekiga sõbraks sai ja Kvain järgmisel päeval
murtud käe, roiete ja lõualuuga aresti alla võeti.
Laitol elas Gribbekiga samas kvartalis, kuigi ta seda enne ei teadnud.
Kõrtsist koju minnes nägi ta mehe laia selga endast paar
tänavavahet eespool. Ja siis nägi ta veel kedagi. See oli Kvain.
Nagu vari libises ta Gribbekile lähemale ja tõstis käe.
Midagi välgatas. Laitol vaatas, taipamata, mida nähtu
tähendab -- kaevandusasulates toimus harva mõni tõsisem
kuritegu. «Gribbek!» röögatas ta, kui taipas
lõpuks, mis toimub.
Õnneks oli hiiglasel suurepärane reaktsioon.
Edasist eelistas Laitol mitte vaadata.
***
Kõik see jooksis nagu filmis Laitoli silme eest läbi.
«Memphise terviseks!» müristas Gribbek. Kõik vaatasid
teda kadedalt.
«Terviseks,» pomises Laitol sõbraga kokku lüües
automaatselt. «Millal sa sõidad?»
«Heljur stardib homme lõuna ajal.»
«Ja Rumpist?»
«Laev või?»
«Mis siis veel?» kehitas Laitol turtsakalt õlgu.
«17.05 Rumpi aja järgi.» Gribbek lehvitas helesiniseid
plastpileteid ja jäi siis sõbrale suurte silmadega otsa vaatama.
«Kuram küll, ma ei usu ikka veel hästi, et sõidan
Memphisele!»
Laitol muigas. Mõni ime! Memphis oli ju kõigi kaevurite
Tõotatud Maa, maine paradiis, kõigi kaevandusasulate
kõrtside lahutamatu jututeema ja iga viimase kui kaevuri
ihaldusobjekt. Iga mees, kes raha kokku sai, sõitis
kuurortplaneedile, et seal «jalad seinale lüüa ja lakke
sülitada», lastes paljaste rindade ja lillepärgadega
tüdrukutel ennast ümmardada.
Keegi ei teadnud täpselt, mida Memphise-taolised kuurortplaneedid
endast kujutasid, ning seda värvikamad olid fantaasiad. Pääse
kuurorti maksis hingehinda ning raha kokkusaamine oli kaelamurdev
ülesanne ka parimatele kaevuritele. Kuid see oli ka siht, mille nimel
oli mõtet rabada. Igal juhul oli elu Memphisel fantaasiate
vääriline, sest räägiti, et sealt pole veel keegi
lahkunud. Mehel, kes eluunistusele käega lööks ja paradiisist
minema jalutaks, pidi Laitoli meelest tõepoolest midagi viga olema.
Tal endal jäi selle unistuse täitumiseni veel vähemalt aasta;
Gribbek oli aga raha suurelt jaolt tänu oma ootamatule preemiale kokku
saanud.
«Mina isiklikult ei usu Memphisesse,» kuulutas äkki Creed,
üks Gribbeki lüli meestest. «See on ainult reklaam ning kuna
asi on tegelikult jama, häbenevad kõik tunnistada, et olid nii
lollid ja lasid ennast alt tõmmata. Keegi ei üle, et on seal
käinud ja seepärast räägitaksegi heast elust ja
sinnajäämisest.»
«Mine metsa!» käratas Merc. «Sina lihtsalt ei suuda raha
koguda ja oled sellepärast kade. Igatahes mina lähen peale
lõpparvet samuti Memphisele.»
«Võib-olla koguneks sinna kogu kambaga,» pakkus Ducat.
«Aga mul lepingu lõpuni kaua aega, te ei jõua ära
oodata.»
«Mina ei osale,» ütles Creed. «Te olete küll
toredad mehed, aga teie pärast ma lolli mängima ka ei hakka.»
«Sind, Creed, pole keegi kutsunudki,» lausus tasakaalukalt Yorle,
kõige vanem lauas istujatest. «Sinu virisemine rikub ära ka
kõige paremas kuurordis puhkamise mõnud.»
Creed tõmbus solvunult veidi tagasi, tühjendas ainsa
sõõmuga oma klaasi ning viipas kõrtsmikule, et uut
saada. Fabuluse kaevandusasulate kõrtsides ei kasutatud
teenindusroboteid, sest kõikvõimalikust tehnikast
üleküllastunud kaevurid kippusid neid lõbu pärast
ära rikkuma. Robotite pidevast parandamisest odavam tuli palgata
mõned inimesed, kes suutsid vajadusel ka kõrgendatud meeleollu
sattunud kaevuritega tekkivaid arusaamatusi paremini lahendada, kui
tüüpprogrammist sõltuvad madalatasemelised masinad.
Creed oli tuntud toriseja ja tema kahtlustav suhtumine Memphisesse ei
suutnud häirida teiste unistusi. Creedi mossitamisest välja
tegemata jätkasid nad juttu.
«Ma kujutan ette, millised naised seal on,» ütles Merc klaasi
tõstes. «Ilusad, sihvakad ja sina, sinder, saad neid juba varsti
näha. Kadestan sind, Gribbek, kuna meie peame veel kohalikega
leppima.»
«Pole neilgi viga,» arvas Gribbek lohutavalt.
«Tead sa Memphisest midagi lähemalt?» küsis Selec,
seltskonna seitsmes liige. «Sellest liiguvad ainult jutud, keegi ei
oska midagi täpsemat öelda.»
«Ma räägin teile, et see on petukaup,» sekkus uuesti
Creed. «Puhas rahva petmine.»
«Sina ole tasa,» vaigistas teda Merc. «Ilmselt on tung sinna
nii suur, et nad ei tahagi liigset reklaami. Ju pole rahvast kuhugi
majutada.»
«Ma ei usu, et nendes juttudes palju valet on,» sõnas
Gribbek, kes oli täna veidi jutukam kui tavaliselt. «Mõni
liialdus ehk.»
«Reisifirmade reklaamides puudub selle kohta küll igasugune
info,» lausus Ducat. «Memphisest olen ma kuulnud
räägitavat ainult kaevandusasulates.»
«See olevatki ehitatud põhiliselt kaevurite tarbeks,»
teadis Yorle. «Seepärast sellest mujal suurt ei teatagi. Ja mis
puutub reklaami, siis ühte reklaamlehte olen ma näinud. Eelmises
kaevanduses, kus ma töötasin.»
«Näed siis, pole see mingi reklaamitrikk,» sõnas Merc
Creedile võidukalt, samal ajal, kui Ducat küsis, mida see
kaevurite paradiis reklaamlehe andmeil endast siis kujutab. Seni
kuulujuttudega leppima pidanud mehed olid korraga leidnud midagi, mis
näis nende unelmaid kinnitavat, seda muidugi juhul, kui Yorle ei
valetanud ja oli reklaami tõesti näinud.
«Kui ühe sõnaga öelda, siis vägev,» kuulutas
Yorle. «Seal on kõike, millest meiesugune hing võib
unistada. Kõrgema klassi hotellid, tervisekeskused, kasiinod...
Avamerejahid, safarid, tuhat eri võimalust aja sisustamiseks. Ja
muidugi tüdrukud -- kompud, ütlen ma teile!»
«Kõlab kuidagi liiga ilusasti, et tõsi olla,»
turtsatas Creed, kuid talle ei pööratud tähelepanu. Meeste
fantaasia oli valla päästetud ning unistused muutusid aina
kõrgelennulisemaks. Laitol rüüpas vaikides õlut. Ta
oleks tahtnud Gribbekiga veidi kahekesi olla -- oli too ju ta ainus
tõeline sõber -- kuid lülikaaslased olid võtnud
nõuks «omapundimees» korralikult ära saata ja seda ei
saanud neile pahaks panna.
Istumine kulges omasoodu, aeg kulus märkamatult ning lähenes
kõrtsi sulgemise aeg. Mehed asutasid üksteise järel lahkuma
-- peale Gribbeki oli neil kõigil tööpäev ees ja enne
seda oli tarvis korralikult välja puhata. Vaid Laitol jäi kohale,
et sõbraga ka omavahel paar sõna juttu ajada.
«Ma annaks palju, et teada saada, mille nimel ma rabelen,» ohkas
Laitol, kui teised olid läinud. «Mis sul viga, sina oled varsti
Memphisel ja näed kõike oma silmaga.»
Gribbek vilksas ringi vaadata ja kummardus siis usalduslikult üle laua.
«Üht-teist võin ma sulle juba praegugi
rääkida,» sosistas ta.
«Mida?» hüüatas Laitol, kuid tasandas kohe
häält, et mitte liigset tähelepanu äratada. «Ja
seda ütled sa alles nüüd! Mida sa tead?»
«Ma ootasin, kuni teised ära kaovad,» pilgutas Gribbek silma,
rüüpas suure sõõmu õlut ja hakkas sosinal
rääkima.
Tema jutu järgi pidi Memphis olema planeet, mille põhjapoolus on
kogu aeg päikese poole pööratud, mistõttu suurem osa
poolusel asuvast mandrist on eluks kõlbmatu kõrb ja vaid
mõne tuhande kilomeetrine vöönd selle rannikualadel sobib
asustamiseks. Põhjapoolkeral olevat veel troopiline saarestik tohutus
ookeanis, kus asuvadki kuurortid, puhkekompleksid ja
kõikmõeldavad lõbustusasutused. Saarestiku suurimal
saarel asub ka administratiivkeskus Ptah, millele alluvad kõik
kuurortid. Muud pealinna Memphisel pole.
Kusagil saarestiku külje all laiub Gribbeki jutu kohaselt teine suur
kontinent, mis ulatub põhjapoolkeralt üle ekvaatori
lõunapoolkerale. Ekvaatori läheduses, kust jookseb valgustatud
ja valgustamata poolkera piir, laiuvad Varjumetsad, kus puhkajad safareid ja
närvekõditavaid jahiretki korraldavad. Veel lõuna pool
lähevad Varjumetsad üle Mustaks Sooks, kuhu päike enam ei
paista ja kus suurema osa aastast sajab. Räägiti, et kontinent
jätkub lõuna suunas veelgi kaugemale, et kusagil on
trööstitu Neetud Maa, kus sajab vahetpidamata, kus on vaid kaljud
ja pimedus ja lõputu vihm ning kuhu põhjast puhuvad soojad
tuuled iialgi ei ulatu. Veel kaugemal on ainult jää ja lumi, kuigi
keegi ei tea täpselt, mis asub lõunapoolusel.
Laitol jõllitas sõbrale otsa.
«Kust, põrgu päralt, sa selle kõik välja
koukisid?» nõudis ta.
Gribbek muigas.
«Mõtle, mees, liiguta ajusid! Kes on ainus isik terves
asunduses, kes sellisele infole ligi pääseb?»
«Korravalvekeskuse seersant,» taipas Laitol.
«Õige,» noogutas Gribbek. «Aik Valder.»
«Aga...» Laitol takerdus. «Ma arvasin, et see on
keelatud...»
«Ongi. Ja sellepärast hoia keel hammaste taga, kui sa endale ja
Valderile pahandusi ei taha!»
«Ole mureta,» rahustas Laitol sõpra. «Aga ma ei
mõista ikkagi, kuidas sul see õnnestus.»
«Kvaini mäletad?»
«Või veel! Tänu temale me ju tuttavaks saimegi.»
«Kvaini juhtumist saadik hakkas Valder minusse teisiti suhtuma.»
Gribbek muigas kavalalt. «Tundis, et on mulle teene võlgu,
või midagi taolist. Ma ei kasutanud seda kordagi ära. Ma
ootasin.»
«Tahad sa öelda, et sa plaanisid seda algusest peale?»
päris Laitol uskumatult.
«Preemia saamisest alates... jah!» Gribbek pugistas naerda.
«Sellest hetkest olin ma kindel, et mul õnnestub raha kokku
saada ja Memphisele lennata. Ja kui ma nägin, kuidas
tänuvõlg Valderit vaevab, otsustasin ma seda ära
kasutada... õigel hetkel.
Kui ma tema juurde korravalvekeskusesse läksin, et oma
ärasõit vormistada ja piletid tellida, viisin ma jutu
märkamatult Memphisele. Mainisin möödaminnes, et sain raha
kokku ainult tänu oma preemiale, ilma selleta oleksin võibolla
veel aastaid pidanud tööd rabama. See tuletas talle meelde ta enda
palgatõusu ja teenet, mis ta oma arust mulle võlgu on. Ja kui
ma siis mõista andsin, et ei teeks paha oma sihtkohast veidi rohkem
teada, muutus ta korraga eriti ametlikuks ja hakkas mu dokumente
täitma. Seda tehes avastas ta, et mina olen tema teenistusaja jooksul
esimene, kes Kuukandlest Memphisele läheb.
Veidi aega kratsis ta kukalt, võttis siis Ühendpaneeli kaudu
ühenduse Fabuluse pealinna Rumpi Valvetsentri andmebaasidega ja esitas
järelepärimise Memphise kohta, põhjendades huvi sellega, et
üks Kuukandle kaevuritest on oma lepingu lõpetanud ja siirdub
sinna pensionile. Ka küsis ta nõu, kuidas dokumente vormistada
ja kas peaks ka Memphisele teatama või mingeid viisasid taotlema.
Seejärel avastas ta, et mingid blanketid on otsa saanud ja läks
neid juurde tooma. Valvetsentri vastuse, mille ta oli välja
trükkinud, jättis ta lauale, hoiatades mind, et see on ametlik
ettekanne, milles sisalduv info on mõeldud ainult ametialaseks
kasutamiseks, ja läks siis minema. Seda ei lasknud ma endale muidugi
kaks korda öelda ja kui ta tagasi tuli, oli mul see vähene, mis
raportis leida, juba peas. Blankette ta, muide, ei leidnudki, need olid tal
lauasahtlis, nagu hiljem selgus.»
Laitol, keda oli üks küsimus vaevama hakanud, vaatas Gribbekile
mõtlikult otsa.
«Miks sa seda tegid?» küsis ta lõpuks. «Sul endal
pole sellest ju sooja ega külma -- sa oled varsti seal ja näed
kõike isegi. Miks?»
Gribbek kohmetus.
«Ütleme nii, et ka mina olen enda arvates teene võlgu. Sa
päästsid mu elu.»
«Tahad öelda, et tegid seda minu pärast?»
«Ütleme parem, et enda südametunnistuse rahustamiseks,»
kehitas Gribbek õlgu. «Kuigi ega see paha tee, kui sa tead,
mille nimel pingutada. Sa tuled ju ka Memphisele?»
«Hiljemalt aasta pärast peaks mul raha koos olema,»
nõustus Laitol ja tõstis klaasi. «Ära muretse, ma
otsin sind üles. Memphisel näeme. Muretu elu terviseks!»
«Memphise terviseks!»
Ja nad lõid kokku.
II
Aasta möödus kiiremini, kui Laitol oskas arvata.
Töögraafik oli tihe ja Laitol rabas nagu jõudis, et rohkem
teenida. Gribbekist polnud kippu ega kõppu, kuid Laitolit see eriti
ei häirinud -- loomulik, et peale igavaid Fabuluse kaevandusi kiskus
lõbusa elu keeris sõbra endasse ja igasuguste teadete
saatmiseks ei jätkunud enam lihtsalt aega. Nii ta arvas ja pingutas
seetõttu veelgi enam, et ka ise võimalikult pea
jõudeelu nautima lennata.
Ja siis ühel päeval jõudis kätte ka tema
töölepingu viimane päev. Vastavalt traditsioonile tegi ta
korraliku lõpuõhtu ning astus järgmisel päeval
Fabuluselt lahkuva kosmoselaeva pardale. Planeediga jättis hüvasti
oma sadakond inimest, nende seas oli nii kaevureid, ametnikke kui
teenistujaid, kes olid käinud siin raha teenimas ning suundusid
nüüd sellest ääreala kolkast ilmaruumi
tsiviliseeritumatesse paikadesse. Osad neist olid ontlikud pereinimesed, kes
olid töötanud siin pere rahalise seisu parandamiseks, aga oli ka
palju seiklejaid, kes nüüd teenitud raha lihtsalt läbi
lüüa ihkasid. Selliseid, nagu tema, polnud. Kogu Kastepisara
ajaloo vältel oli Laitol alles teine mees, kes Memphisele suundus.
Otselendu Fabuluselt Memphisele loomulikult polnud ning Laitol valis
ümberistumiseks ühe kõrvalise vahesadama. Teatud rolli
selle valiku juures mängis ka odav hind, sest Laitol tahtis Memphisel
laiutamiseks säästa võimalikult palju raha ning selle nimel
oli ta teel olles nõus elama ka suhteliselt tagasihoidlikes
tingimustes. Pealegi oli ta üsna veendunud, et ka odavad hotellid ei
saa olla kehvemad kaevandusasula elumajadest.
Reis valitud vahesadamasse polnud pikk, seepärast ei hakanud Laitol
endale kajutit kinni panema, vaid sõitis lihtlabase tekireisijana. Ta
polnud ainus, kes nii talitas, mõnel olid kaasas isegi kokkupandavad
magamisasemed, mis andsid tunnistust nende pikaajalistest kogemustest
tekireisijatena sõitmisel. Laitol nendega ei seltsinud -- mehed olid
teistest kaevandustest ja ta ei tundnud neid, pooleööpäevane
reis polnud tema arust aga piisavalt pikk uute tutvuste loomiseks. Ta istus
omaette jalutusteki nurgas klappistmel, vaatas hajameelselt ekraanile
ilmuvaid kirjeldusi peatuspaikade kohta, mõeldes ise ees ootavale
Memphisele.
Kõigepealt kavatses ta Gribbeki üles otsida. Fabuluselt
lahkumisest saadik polnud temast vähimaidki teateid, tundus nagu oleks
mees jäljetult kadunud. Laitol oli korra küll üritanud
palvega seersant Valderi poole pöörduda, et too uuriks
järele, ega Gribbekiga mõnd õnnetust juhtunud ja kas ta
ikka suundus Memphisele, kuid seersant oli ta võrdlemisi ebaviisakalt
minema saatnud, öeldes, et Korravalvekeskuse sidekanalid pole iga mehe
kadunud topsisõprade otsimiseks. Näis, nagu oleks ta
täiesti unustanud oma kunagi üsna sõbralikud suhted
Gribbekiga.
Vana prahilaeva kohta (lisaks reisijatele vedas see sektori kolooniatesse ka
mitmesugust kaupa) navigeeriti alust vägagi täpselt ning
vahesadamasse jõudis ta ajagraafikust vaid veidi hiljem. Pardalt
lahkujaid oli vähe, peale Laitoli veel ainult mõned inimesed,
ning ajal, mil nad tolliformaalsusi täitsid, eemaldus neid kohale
toonud prahilaev juba põkkesõlmedest.
Esmamulje vahesadamast sundis Laitoli oma valikut kahetsema, kosmosejaam
jättis räpaka ja hoolitsemata mulje, polnud mingi ime, et hinnad
olid nõnda madalad. Oli tunda, et vahesadamat kasutati ainult
kohaliku tähtsusega lendudel ja seda külastavad reisijad polnud
just rikaste killast. Tundus lausa kummalisena sellise koha kasutamine
regulaarseks ühenduseks Memphise-taolise luksuskuurordiga. Laitol
kehitas õlgu ja suundus infopunkti uurima, millal stardib
järjekordne reisilaev Memphisele.
«Regulaarset lennuühendust pole, ainult tsharterreisid,»
vastas küberinformaator tema küsimusele.
«Hea küll, millal on järgmine lend?» päris Laitol
pärast hetkelist ootamist, mõistes, et automaadil puudus
vähimgi võime loogilisi järeldusi teha ja omal
initsiatiivil rohkem infot anda, kui hetkel küsiti.
«Ülehomme, kell kolm päeval standardaja järgi,»
vastas küber. «Kas soovite piletit broneerida?»
«Loomulikult, milleks ma siis muidu küsin,» ütles
Laitol, kirudes endamisi masina juhmust.
«Sel juhul täitke kõigepealt ankeet, seni vaadatakse, kas
on veel vabu kohti,» teatas küber.
«Mis mõttega ma ankeeti täidan, kui pileteid
võib-olla polegi,» protesteeris Laitol, kuid küber ei
pööranud tema sõnadele vähimatki tähelepanu.
«Täitke kõigepealt ankeet,» kordas ta kiretult ning
Laitol asus alistunult ekraanile ilmunud ankeeti täitma. Osaliselt
sarnanes see tavalisele küsitlusele, mida vormistati puhkuse- ja
meelelahutusteenuseid pakkuvatele planeetidele sõites, kuid lisaks
muule nõuti ankeedis põhjalikku ülevaadet elukutsest ning
tööalasest kogemusest ja staazhist. See osa meenutas oma
põhjalikkusega töökoha taotlemisel täidetavaid
küsimustikke. Imestunult täitis Laitol ankeedi lõpuni,
vajutas sisestusele ja jäi vastust ootama. Ootus venis
tüütavalt pikaks (kas oli tehnika üles öelnud või
kontrolliti siin kõiki nii põhjalikult?), kuid lõpuks
libises automaadi pilust välja magnetribaga plastikkaart.
«Võtke palun pilet. Start on ülehomme kell kolm. Pardale
asumine lõppeb pool tundi varem. Soovime teile head reisi,»
kommenteeris küber reipalt. Laitol piirdus noogutusega (küber tema
viisakusest niikuinii ei hoolinud) ning tundis huvi majutustingimuste vastu.
Meeldiva üllatusena sai ta teada, et hotellikulud on juba pileti hinna
sisse arvestatud ja tal pole vaja muretseda millegi muu üle peale
õigel ajal pardale jõudmise. Lasknud küberil endale kaks
korda seletada, kuidas ta hotelli leiab, lahkus ta vahejaamast.
Hotell oli puhas ja hubane ega paistnud omavat midagi ühist kogu
ülejäänud kasimata vahesadamaga. Laitol saatis pagasi
kohaletoonud teenindusroboti minema, sulges ukse ja libistas pilgu üle
väikese ühekohalise numbritoa. Pehme voodi lausa meelitas teda
pikali heitma ning pikemalt mõtlemata riietus Laitol lahti ja puges
voodisse. Viimane öö Fabulusel oli jäänud napiks ning
võimalus puudujääk tasa teha oli äraütlemiseks
liiga ahvatlev.
Ärgates polnud tal kellaajast aimugi. Ta ei üritanudki
mõistatada, kaua oli maganud -- rännak ühest
tähesüsteemist teise oli ta bioloogilise kella segi
löönud. Pilk kellale veenis teda, et oli keskhommik ja seega sobiv
aeg kergeks eineks. Ta riietus kiirustamata ja suundus hotelli restorani,
mis osutus siiski vaid korralikuks sööklaks. Selles vahesadamas
võis midagi taolist loomulikult oodata ja Laitol ei teinud asjast
numbrit -- söökla oli vähemasti puhas ja hästi
sisustatud. Toiduvalik oli rikkalik ning lisaks standardsele
menüüle pakuti väidetavalt kohaliku värvinguga
eriroogasid. Laitol ei hakanud igaks juhuks eksootilisi sööke
proovima, eelistades tavaeinet, millega ta seedimine oli harjunud. Tellimus
esitatud, istus ta vabasse neljakohalisse lauda ja vaatas sööki
oodates ringi. Tema üllatuseks moodustasid söökla klientuuri
ja arvatavasti ka hotelli elanikkonna eranditult mehed, reeglina
noorepoolsed ja heas füüsilises vormis. Käitumise järgi
otsustades polnud nad omavahel tuttavad, võib-olla hotellis vaid
korra või paar kohtunud.
«On siin vaba?» kõlas jäme hääl. Laitol
noogutas hajameelselt vastuseks ja vaatas alles seejärel küsija
poole, kes oma jämeda hääle kohta oli üllatavalt
väikesekasvuline mees. Too võttis istet, tellis lähemale
veerenud ettekandjarobotilt eine ja pöördus Laitoli poole.
«Kas põrutad kah otsejoones kaevurite paradiisi?»
küsis ta liialdatult omamehelikul toonil, nagu polekski ta äsja
lauda istudes Laitolit esmakordselt näinud.
«Kuidas palun?» kohmas Laitol, kellel üllatuse tõttu
küsimuse sisu kõrvust mööda libises.
«Ah, ära jama,» lausus teine lõbusalt. «Su larhv
ütleb juba kaugelt ära, et oled kaevur.»
«Jah,» möönis Laitol, oskamata teise jutule kuidagimoodi
reageerida.
«Näed siis,» rõõmustas tundmatu. «Ja oled
teel unistuste maailma -- Memphisele.»
«Seda küll,» noogutas Laitol kerge vastumeelsusega -- talle
ei meeldinud teise läbinägelikkus.
«Mina samuti,» teatas väike mees ja tegi kogu ruumi
hõlmava käeviipe. «Nagu kõik siin saalis, nagu
kõik siin hotellis. Me kõik oleme teel Memphisele.»
«Kas sina oled siis ka kaevur?» imestas Laitol.
«Mitte päris,» märkas mees pilku, millega Laitol teda
mõõtis. «Ma olen kaevanduse valgekrae, seadmete insener.
Aga loen ennast niipalju kaevuriks küll, et Memphisele
sõita.»
Laitol vaatas ringi. Sööklas oli kokku umbes poolsada meest,
hotell mahutas arvatavalt paarisaja inimese ringis. Kui juba sellises urkas
ootas Memphisele suunduvat laeva sadade kaupa mehi, milline olukord
võis siis valitseda veel viisakamates sadamates? Ei hakanud ju
kõik mehed koonerdama ja võimalikult odavaid teid otsima,
enamus eelistas reisida nagu kuningad, pööramata arvetele rohkem
tähelepanu kui kärbestele. Meelierutav legend, millest
õhtuti kõrtsilaua ääres heietati, paistis osutuvat
tõeks sellisel määral, millest Laitol polnud julgenud
unistadagi. Ta meenutas põgusalt Creedi vastuväiteid ja leidis
need olevat puhas jama, ühegi reklaamitriki ohvriks ei saanud langeda
nii palju inimesi. Pealegi olid need eluraskustes karastunud mehed, kes ei
hiilanud kergemeelsuse ega liigse fantaasiaga.
«Memphisest lähemalt ka midagi tead?» uuris Laitol hetkelise
pausi järel, mille sisustas ettekandjarobot, mis tellitud roogadega
kohale vuras. Laitolile tegi võõras nalja. Too näis
arvavat, et semutsemine ja tahtlikult jäme kõnepruuk teeb
valgekraest tõelise kaevuri. Ta surus muige alla. Ta oli otsustanud
sellest mitte välja teha ja teise räige stiili üle
võtta.
«Loomulikult,» kinnitas väike mees üleolevalt. «Kas
sa arvad, et ma hakkan igasugust pläma kuuldes kohe kuhugi
sõitma? Ei, asi peab olema ikka kindel.»
«Räägi siis mulle ka,» ütles Laitol toidu kallale
asudes. «Tahaks ka targemaks saada.»
«Memphise kuurordi asutasid kunagi kaevandusmagnaadid,» jutustas
võõras. «Algul oli see mõeldud kaevurite
vanadekoduks, hiljem aga hakati seda rakendama ka puhkekuurordina. See sai
kiiresti populaarseks ja ülerahvastuse tõkestamiseks
tõsteti kõvasti hindasid. Sellepärast polegi Memphis enam
igaühele kättesaadav.»
«Hakkab muutuma rahajõmmide kuurordiks?» pakkus Laitol
ilmse antipaatiaga. Mõte sellest tundus lausa vastik, ta oli
näinud, kuidas agentuuri rahatuusad ennast kaevandusasulates
üleval peavad. See polnud raske tööga rikastunud kaevurite
lai joon, vaid sulaselge ülbus.
«Nii hull see asi ka pole,» sõnas vestluskaaslane
lohutavalt. «Traditsioone järgides on mõeldud
eelkõige kaevuritele ning igasugu muudel nägudel pole sinna
asja.»
«Hurraa! Memphis -- siit me tuleme,» lausus Laitol taas
rõõmsamalt.
Söök söödud, läks kumbki oma teed. Kuigi Laitol
pidas end seltskondlikuks inimeseks, ei tundnud ta praegu tutvuste soetamise
järele vajadust, ja nii ei häirinud teda ka see, et
võõras ennast tutvustamata jättis. Memphisele
jõudes hajuvad praegu hotellis elavad ja koos laeva ootavad mehed
nagunii laiali ja vaevalt et üksteisega enam hiljem kontakte otsitakse.
Seal, Memphisel, kus ootab kuldne elu, jõuab leida kaaslasi, kellega
koos lõbusalt aega surnuks lüüa.
Aeg möödus üllatavalt kiiresti, reisilaev saabus
ettenähtud ajal ja kogu hotelli elanikkond kolis tõepoolest
pardale. Nende lahkudes jäi hotell täiesti tühjaks ning
ilmselt polnud selle täitumist oodata enne, kui koguneb
järjekordne seltskond Memphisele suundujaid. Laev, mis mehi unistuste
täitumise poole kandis, oli nagu avanss, läheneva jõudeelu
ettemaks. See oli luksusklassi lainer, millise pardal olid varem viibinud
arvatavasti väga vähesed. See kõrgendas meeste niigi head
tuju ja sisendas kindlustunnet valiku õigsuse suhtes. Kahtlejad
võisid ju arvata, mida tahtsid, aga laeva luksuslik sisustus
näitas, et legend Memphisest on tegelikkuses suurejoonelisemgi, kui
keegi neist oskas oodata. Laev oli juba paaris vahesadamas peatunud, et
Memphisele suundujaid peale võtta ning reisijate arv pardal ulatus
arvatavasti paari tuhandeni.
Memphisele jõudmiseks kulus paar päeva ning Laitolile näis,
nagu oleks ta äkki mingisse hoopis teise maailma sattunud -- sellist
lahkust ja vastutulelikkust teenindava personali poolt polnud ta varem
kogenud. Varasemad mälestused odavate liinilaevade kajutitest
mõjusid selle kõrval lausa hirmuunenäona ja ta ei tahtnud
neid enam meenutadagi. Memphisele jõudmine tähendas elus uue
lehekülje pööramist ja kui see tähendas
ligilähedaseltki samasugust elu, kui kosmoselaeva pardal, polnud mingi
ime, et Memphisele jäädigi.
Nad maandusid pealinnas Ptah'is, planeedi suurimal kosmodroomil.
Paljurännanud mehena oli Laitol näinud mitmeid kosmodroome, kuid
ükski neist polnud nii muljetavaldav.
Laitol seisis maandumisväljaku servas ja vaatas ringi. Laev, mis ta
siia oli toonud, valmistus juba lahkuma. Meestesumm, kes koos temaga oli
saabunud, oli elevil nagu mesilassülem pereheitmise aegu.
Kerge briis, mis ookeanilt puhus, sasis Laitoli juukseid. See oli soe ja
pehme, mitte kale nagu Fabuluse tuuled. Laitol naeratas. Lõpuks oli
ta Memphisel. Pärast kõiki neid reisivintsutusi oli ta ometi
kohal.
Ta ees kõrgus tohutu püramiid, mille pind virvendas
hõbedaselt nagu voolav vesi. See oli Ptah'i terminaal, värav
Mephisele. Puud, mis meenutasid veidi palme, kiikusid tuules otsekui
kutsuvalt viibates, ja Laitol astus edasi.
Seestpoolt oli püramiidikujuline terminaalihoone veel suurejoonelisem
kui väljast. Laitol seisis, suu ammuli, ja imetles seda arhitektuuri
imetegu.
«Saan ma teid kuidagi aidata, härra?»
Läks mõni hetk aega, enne kui Laitol taipas, et
kõnetatakse teda. Ta polnud harjunud, et teda härraks
tituleeritakse.
«Ee... vabandage,» pomises ta segadusse sattudes ja rebis pilgu
mustreid ja värve muutvatelt seintelt lahti.
«Ma küsisin, kas ma saan millegagi abiks olla?» kordas
nägus vormiriietuses piiga, kes ta ees seisis.
Laitol vaatas ringi. Teenindusroboteid polnud näha. Ühtegi
küberinformaatorit ei hakanud ka silma. Küll aga märkas ta
lettide taga ja ootesaalis hulgaliselt samasuguses vormiriietuses
tütarlapsi, kes naeratades klientidega vestlesid.
Jumal küll, pidi see firma ikka rikas olema, kui ta ainuüksi
selliselegi tööle küberite asemele inimesi jõudis
palgata. Ja veel selliseid kaunitare!
«Vaadake, asi on selles, et ma otsin ühte inimest,» ebales
Laitol. «Ei tea, kas oleks võimalik teda kuidagi leida?»
«Kindlasti on see võimalik,» vastas neiu
sõbralikult. «Kui teid on korralikult majutatud, on teil
kindlasti aega ka sellega tegeleda. Siin planeedil ei kao keegi
kuhugi.»
«Seda arvan minagi,» noogutas Laitol rõõmsalt,
tänas neiut ning tahtis juba minekule pöörduda, kui
tüdruk ta tagasi kutsus.
«Isikukontroll, härra,» tuletas ta Laitolile naeratades
meelde. «Ma loodan, et need väikesed formaalsused ei tee teile
tüli?»
«Oh, muidugi, isikukontroll,» kohmetus Laitol. «Vabandage
mind, see kõik on nii...» ta libistas pilgu veelkord üle
terminaali hiigelhoone, «nii harjumatu, nii uskumatu...»
«Pole midagi,» rahustas tüdruk teda kuvariga varustatud boksi
juhatades. «Seda juhtub, te pole esimene.»
Isikukontroll ei erinenud millegi poolest samalaadsest protseduurist
kaevandusplaneetidel ja see turgutas tublisti Laitoli
kõikumalöönud enesekindlust. Ta esitas tütarlapsele
oma ID-kaardi ning lasi interuniversumilise isikutuvastussüsteemi
detektoril kontrollida sõrmejälgi ja silma vikerkesta mustrit.
Paari minuti pärast kinnitas süsteem esitatud andmete
õigsust. Viisaka naeratuse saatel tagastas tüdruk dokumendid ja
soovis talle veelkord teretulemast Memphisele.
Märgatavamalt reipamas tujus suundus Laitol tütarlapse juhatust
järgides tervisekontrolli ruumide poole. Siin võttis teda vastu
jahedalt viisakas ja asjalik meesarst, kes sõnadele liigselt aega ei
raisanud. Algatuseks uuris ta põhjalikult Laitoli esitatud
tervisekaarti, kus olid kirjas kõik põetud haigused, traumad
ja kaitsesüstimised. Seejärel vaatas ta Laitoli kiiresti läbi
ja tegi talle paar süsti.
«Pean teid hoiatama, et süstid võivad teid veidi uniseks
muuta,» ütles arst lõpetuseks. «Vabandage meid selle
ebamugavuse pärast, aga paraku on see hädavajalik. See aitab
ära hoida hilisemad terviserikked.»
«Pole hullu,» lõi Laitol muretult käega.
«Tänan teid, doktor.»
«Võtke heaks,» sõnas arst ükskõikselt.
Eelneva sõbralikkuse taustal tundus arsti käitumine lausa
ebaviisakana, kuid Laitol pani selle lihtsalt ta iseloomu eripära
arvele. Ette heita polnud tal arstile ju midagi.
Laitol väljus kabinetist teise ukse kaudu ja sattus ooteruumi
meenutavasse tuppa, kus kümmekond meest juba mugavates tugitoolides
istus. Laitol noogutas neile tervituseks ja vajus lähimale toolile
istuma. Doktori hoiatus unisuse kohta polnud sugugi liialdatud ja kuigi ta
oli enne Ptah'is maandumist korralikult välja puhanud, tundis ta praegu
lausa ületamatut soovi magada. Ta jõudis veel näha, kuidas
teenindusrobot ta pagasi kohale toimetas, siis vajus tal pea rinnale ja
silmad sulgusid.
Laitol virgus kellegi raputuse peale, pilgutas paar korda uniselt silmi ja
vaatas siis ringi. Ootetuppa oli tulnud üks kosmodroomi
teeninduspersonali helerohelises riietuses näitsikutest ning mehed
ajasid end tugitoolidest püsti. Niipalju kui Laitol unesegase peaga aru
sai, oli tegu veel mingite formaalsustega, mis tuli täita, enne kui
Memphis nad oma luksuslikku rüppe haarab. Tütarlaps vabandas
veelkord kaitsesüstimisega kaasnevate ebamugavuste pärast ja
juhatas nad ruumi, mille uksel olev silt kandis kiretut ja
kõhedusttekitavat kirja: «Jaotuspunkt». Nagu selgus, pidi
neid just siit saadetama eri kuurortidesse vastavalt nende erialale ja
tehtud töö spetsiifikale. Suur ruum oli arvukate vaheseintega
jaotatud väikesteks boksideks, igaühes tool kliendi jaoks.
Loivanud talle eraldatud boksi, prantsatas Laitol toolile ja jäi teisel
pool lauda istuvale naisele otsa jõllitama. Too kontrollis
põgusalt tema isikut ja teatas seejärel summa, mis Laitoli
viibimine Memphisel maksma pidi minema. See oli küll kogu raha, mis
Laitolil hinge taga oli, kuid praegu ei hakanud ta sellega pead vaevama.
«Milles küsimus? Palun,» ütles ta, ulatades
krediitkaardi. Naine sisestas selle arvutisse, jäi tulemusega
nähtavasti rahule ning lükkas Laitoli poole mingi dokumendi.
«Kirjutage palun alla.»
«Milles küsimus,» kordas Laitol pooluimase hoolimatusega ja
täitis palve. Ta ei viitsinud dokumenti läbigi lugeda,
põgusalt jäid talle meelde ainult paar rida saabumise
vabatahtlikkuse ja võimaliku riski enda kanda võtmise kohta.
Kuigi isegi uimase peaga tundus see kummaline, polnud sellega muret, tuli ta
siia ju tõesti vabatahtlikult, et raskelt teenitud raha eest endale
head elu võimaldada.
«Mis riskidest jutt käib?» päris ta siiski veidi kange
keelega, et südametunnistust rahustada.
Naine vaatas talle üle prillide otsa.
«Ekstreemsport, safarid, allveejaht jne,» loetles ta külmalt.
«On veel küsimusi?»
Laitol raputas pead.
«Siis palun loovutage oma isiklikud asjad ja pagas,» sõnas
naine asjalikult.
«Milleks see?» ei taibanud Laitol.
«Asjad läbivad samuti sanitaartöötluse, selles suhtes on
meil eeskirjad ranged,» vastati talle. «Ärge muretsege. Need
saadetakse teile kohe järele.»
«Aga palun.»
Laitol tühjendas taskud otse letile ja lükkas kohvri jalaga
teenindusroboti poole, mis oli naise sõnade peale lähemale
veerenud. Tooli seljatoele nõjatudes jäi Laitol ootama, mis
edasi saab.
Naine klõbistas klaviatuuriga, täitis veel mõned
formularid, korraks arvas Laitol nägevat ka vahesadamas täidetud
ankeeti ning siis paluti tal järjekordse teejuhi saatel edasi liikuda.
Seekord juhatati ta terminaalist välja ja ta tänas õnne, et
teenindusrobot oli kohvri oma hoole alla võtnud -- selle tassimiseks
poleks tal ilmselt viitsimist jätkunud. Korra või paar pidi teed
näitav näitsik teda ennastki toetama, kui ta väsinud samm
takerduma kippus. Väljapääsu juures ootas sadakond inimest
mahutav hõljuk. Laitol oli sellistega varemgi reisinud, kuid erilist
äratundmisrõõmu see temas ei tekitanud. Pigem tundus
sõiduk Memphise kohta kuidagi liiga tagasihoidlik. Viitsimata selle
üle siiski pikemalt pead murda, tuias ta piki istmeridadevahelist
käiku edasi, kuni leidis vaba koha ja räntsatas istuma. Arusaamatu
väsimus vaevas teda endiselt, ta laskis istme seljatoe
võimalikult alla, sättis end mugavasse asendisse ning jäi
kõige vastu huvi kaotanult magama.
III
Laitol ärkas räige sõimu ja röökimise peale.
Hõljuk seisis -- seda tajus ta juba enne silmade avamist. Lahtisest
uksest hoovas hõljukisse jäist õhku ning Laitol ajas end
värisedes istukile, üritades taibata, mis on juhtunud.
Vahekäiku mööda lähenesid mustades mundrites ja tumeda
silmikuga mustades kiivrites mehed. Nad kõik olid relvastatud ja
Laitol märkas imestusega, et tegemist oli relvadega, milliseid ta
näinudki polnud.
«Liigutage end, pasapead! Või tuleb teid, sigudikke, veel paluma
hakata?!» karjus lähim mundrikandja ja virutas esimesele
ettesattunud istujale püssikabaga kõhtu. Too vajus
kõõksatades kokku ja kukkus vahekäiku. Mundrimehe jalg
kerkis ning tema saabas tabas kukkuja pead, virutades mehe selili.
Segilöödud ja verise näoga jäigi too sinna vedelema,
lööja aga ei lasknud end sellest häirida, vaid astus lamaja
kehal tallates mööda vahekäiku edasi.
Laitol ei uskunud oma silmi. Mis kurat siin toimub? vilksatas mõte.
Kas mingid hullud on hõljuki kaaperdanud? Memphisel ei saanud midagi
sellist ju ometi võimalik olla, see planeet oli selleks liiga
heakorrastatud, et siin võiksid tegutseda mingid
kõrilõikajate banded.
«Läks, läks! Jalad persest välja! Eluga!»
röökisid mundrikandjad ning kaitsesüstidest veel uimane ja
jõhkrast äratusest shokeeritud meestemass allus neile
passiivselt. Valimatu sõimu saatel aeti nad nagu loomakari
jalahoopide ja püssikabadega hõljukist välja. Õues
oli pime ning hõljuki soojast salongist tulles mõjus
väljas valitsev külm eriti lõikavalt. Sadas tihedat
jämedat vihma ja juba mõne hetkega olid kõik
läbimärjad.
Hõljuk seisis konarliku kattega platsil, mida valgustasid
võimsad helgiheitjad. Paar helgiheitjat liikus alustel edasi-tagasi
ja hüplevad kiirtevihud rebisid pimedusest välja ümbritseva
maastiku üksikuid osi. Nii kaugele, kui valgus ulatus, laius paljas
pruunikashall kaljumass, kõle ja ebasõbralik. Taimestikust
polnud jälgegi, ainult kaljudel vohavad ebamäärast punakat
värvi laigud viitasid mingisugustele samblikele. Kõige selle
kõrval mõjus isegi Fabulus kena koduse aiana.
Ümbruse imetlemiseks neile rohkem aega ei jäetud, vandumise saatel
käsutati nad neljakaupa rivisse. Hõljuk kerkis maast lahti ja
kadus mõne hetkega pimedusse.
Mehed, kes ikka veel ei taibanud, mis toimub, saatsid lahkuvat alust
silmadega. Masendus kasvas -- oli ju hõljuk nende ainus side
reaalsusega.
Rivi ette astus lüheldane mees, kes teistest erinevalt ei kandnud
silmikuga kiivrit. Tema intelligentne nägu oleks võinud kuuluda
mõnele noorepoolsele teadlasele, kuid ta ilme oli halastamatu ja
külm. Teraskalgid silmad vaatasid ülesrivistatud mehi varjamatu
üleoleku ja põlastusega ning vastupidiselt lõdisevale
meestemassile ei teinud ta sadu märkamagi.
«Kuna te olete siin uued, siis tutvustan teid olukorraga,»
sõnas ta piisavalt kõvasti, et kõik teda kuuleksid.
«Teie jaoks olen ma härra leitnant ja kõige tähtsam
ülemus. Minu sõna on siin seadus, ainuke seadus, teie asi on
töö. Raiuge see oma lolli kolusse ja teil on lootus veidi aega
elus püsida.»
«Kuule, mölakas, me tulime Memphisele puhkama, aga mitte
sunnitöölaagrit mängima,» kõlas rivi keskpaigast
kellegi vihane hääl. «Lõpeta see jama või ma
löön su maa sisse, kuradi kusejulk sihuke!»
Ütleja oli pikk turske mees, hiiglase kasvu ka kaevuri kohta, nagu
kõik võisid veenduda, kui ta rivist välja astus ja endast
paar peajagu lühemale leitnandile lähenes. Kuigi vastase
füüsiline ülekaal oli ilmne, ei taganenud leitnant poolt
sammugi. Ükski lihas ta näos ei liikunud. Hetkeks vaatasid mehed
tõtt. Siis tõmbusid hiiu sõrmed rusikasse ja ta
tõstis käe. Leitnant nipsutas kergelt sõrmi ja üks
mundrimeestest tõstis relva. Kärgatas lask ning laeng purustas
hiiglase kõhu, pritsides lähemalseisjad verd ja
soolikatükke täis. Meeletust valust röökiv kaevur langes
tõmmeldes maha, kaapides maad, nagu katsuks ta kaljusest pinnasest
tükke välja rebida. Temast paari sammu kaugusel seisev leitnant ei
pööranud sellele vähimatki tähelepanu, vaid vaatas
häirimatult rivi suunas.
«Minu käskudele ei vaielda vastu ja mind ei sõimata,»
ütles ta ükskõikselt ja viipas lähimale alluvale.
«Tee sellele litapojale lõpp!»
Üks valvuritest astus lamaja juurde ja tulistas talle pähe. Mehed
rivis vaatasid seda liikumatult, nad olid liiga shokeeritud, et nähtule
kuidagi reageerida.
Laitol värises. Ta ei teadnud isegi, tuli see külmast või
tärkavast paanikast. See oli kurat teab mis, keeldus mõistus
nähtut uskumast. Nad olid ju saabunud oma unelmate planeedile,
Memphisele, siin toimuv aga sarnanes mingile haiglaselt koshmaarsele
unenäole.
«Riidest lahti!» käsutas leitnant.
Külmast ja shokist kanged mehed ei reageerinud püssimeeste meelest
vajaliku kiirusega. Paar hoiatuslasku ning hoobid jalgade ja
püssikabadega tõid meestehulgale elu sisse. Nad kiskusid riided
seljast, jäädes ihualasti ja külmast lõdisedes vihma
ning ootamatult puhuma hakanud lõikava tuule kätte seisma.
«See juba läheb,» kiitis leitnant ja viipas käega.
«Liigume nüüd rahulikult ja sõbralikult sinnapoole.
Marss-marss!»
«Eluga, raipeõgijad!» karjusid valvurid ning ergutasid mehi
taas jalahoopidega, vaevumata seekord isegi püssikabasid appi
võtma. Paljad jalad märgadel kividel latsumas, sörkisid
mehed näidatud suunas, üritades vältida teravate kaljunukkide
otsa astumist. Mundrikandjad loivasid neile laisalt järele, viitsimata
nendega sammu pidada. Näis, et nad ei üritagi mehi valvata.
Muidugi, mõtles Laitol mõrult. Kuhu sa täiesti
võõras kohas ikka ihualasti põgened!
Paarisaja meetri järel jõudsid nad kipakate angaaridetailidest
kokku pandud barakkideni, mida valgustasid helgiheitjad, samas seisid ka
mõned korralikumad moodulmajad. Tilluke asula näis selles
troostitus ümbruses kohatu eksitusena.
Alasti mehed käsutati ühe veidi väiksema baraki juurde
ühte viirgu. Vihma sadas ühtesoodu ja langeva vee nüristav
monotoonsus ning jäine pimedus muutsid olukorra meeste jaoks painavalt
ebareaalseks. Külmast värisedes ootasid nad kannatlikult, kuni
baraki uks lahti tehti. Valvurid astusid sisse ning kohe matsatas barakist
rivis esimesena seisva mehe pihta hallikas pamp. Too ei taibanud seda kinni
püüda ja pamp pudenes veeloiku.
«Mis sa passid, lollakas,» irvitas valvur. «Korja oma
ülikond üles, ega sa paremat ikka saa.»
Pamp osutus lohakalt kokkukeeratud määrdunudhalliks
tööriietuseks. Lisaks tunkedele, mida valvurid barakist välja
pildusid, anti igale mehele paar kummisaapaid, mille suurust ei vaevunud
keegi vaatama. Riietuda tuli siinsamas, otse vihma käes, ja
seejärel oodata, kuni ka viimane mees oli oma rooba kätte saanud
ja selga tõmmanud.
Siis kamandati nad neljakaupa kolonni, käsklust täiendasid taas
jalahoobid.
«Nüüdsest peale olete brigaad number kolm,» teatas
üks valvuritest. «Pidage see meeles! Ja nüüd reipalt
taktisammu! Üks-kaks, üks-kaks. Eluga!»
Kolonn juhiti järgmise baraki juurde ja käsutati sisse. See oli
suur ruum, tervenisti kolmekordseid narisid täis. Mingit muud sisustust
hoones polnud, kui laes ergavaid elektrilampe mitte arvestada.
Oma pooltuhat inimest, hindas Laitol mõttes, kuid oli ikka veel liiga
apaatne, et sellest mingeid üldistusi või järeldusi teha.
«Barakivanem!» möirgas valvur, kes koos kolonniga oli barakki
sisenenud. «Minu juurde!»
Baraki teisest otsast lähenes pooljoostes jässakas mees ning
jäi peremehe käest peksa saanud koera ilmel hüüdjast
paari sammu kaugusele seisma.
«Kuulen, ülemus,» ütles ta.
«Siin on kari jobusid kolmandasse brigaadi,» lausus valvur
üleoleva armulikkusega. «Tee neile asi selgeks ja vaata, et nad
lobi välja teenimiseks valmis oleksid. Arusaadav?»
«Jah, ülemus,» noogutas barakivanem.
Valvur keeras ringi ja lahkus, massiivsed uksed sulgusid tema selja taga ja
oli kuulda, kuidas need väljastpoolt lukku keerati. Barakivanem
libistas pilgu üle ustulnukate, kes endiselt trobikonnana koos seisid
ja kehitas õlgu. Püssimeeste lahkumise järel oli tema
käitumine enesekindlamaks muutunud, kuid näol püsis endiselt
allasurutud ilme.
«Otsige omale vabad narid. Mis tühjad, need vabad, miski pole siin
kellegi oma,» sõnas barakivanem. «Katsuge puhata, kahe
tunni pärast läheb rabamiseks.»
Pooled baraki naridest olid hõivatud. Katteta lavatsitel lamaskles
paarsada samasugustes hallides tööriietes meest, kuid keegi neist
ei ilmutanud saabunute vastu vähimatki huvi. Mõned pead kerkisid
korraks, et siis jälle kõvale narile tagasi laskuda. Õhk
oli ükskõiksusest paks.
«Mis siin õigupoolest toimub?» uuris üks saabunutest
nördinult. «Ja kes, kurat, need mustades mundrites
tüübid on?»
«Need on valvurid,» vastas barakivanem. «Parem on nende
sõna kuulata ja nendega hästi läbi saada. Püsite kauem
elus.»
«Mis tähendab valvurid?» hakkas meestesumm nüüd
ärritatult sumisema. «Me pole kurjategijad, me tulime Memphisele
puhkama!»
«Unustage Memphis, unustage puhkus,» lausus barakivanem
kibestunult. «Te olete ehtsas põrgus, Neetud Maal.
Ülejäänu saate varsti ise teada.»
Öelnud need sõnad, eemaldus ta tagasi baraki teise otsa,
jättes uustulnukad omapead. Tehtud süstidest ikka veel uimased,
otsisid mehed endale narid ja heitsid pikali. Enamus neist pidas
kõike jaburaks unenäoks, narkootiliseks nägemuseks, mingiks
kaitsesüstimise kummaliseks kaasmõjuks. Nad olid kindlad, et
leiavad end ärgates lubatud paradiisist.
Laitoli teadvusekaotusele sarnanenud uni katkes, kui keegi tal jalast haaras
ja ta teise korruse narilt jõhkralt maha tõmbas. Prantsatanud
vastu kivipõrandat, ei jõudnud ta veel valugi tunda, kui
mustas mundris valvuri metalliga soomustatud saabas talle ribidesse
raksatas.
«Püsti, tõbras!» röökis lööja.
«Eluga!»
«Persed maast lahti!» karjus keegi teine.
See, mis barakis toimus, sarnanes muistsetele õudusjuttudele
kolonisatsioonieelsest ajastust. Oli uskumatu, et midagi taolist ka
tegelikkuses aset võis leida. Valvurid rebisid ärkavaid mehi
naridelt maha, tallasid lamajate otsas ja peksid kõiki ettesattujaid
nuutidega, ajades neid nagu loomakarja ukse poole. Valvurite agressiivsus ja
laskevalmis relvad lämmatasid vastupanumõtted juba eos ning
nuudihoopide eest pääsemiseks üritasid mehed
võimalikult kiiresti uksest välja saada. Õues rivistati
nad kolonni ja viidi sörkjooksul sellesama teistest väiksema
baraki juurde, kust neile saabumisel tööriided välja loobiti.
Seekord suunati nad baraki teise otsa, kus asus rohmakalt sisustatud
räpakas söögisaal paarikümnele inimesele mõeldud
suure laua ja sama pikkade pinkidega.
Süüa tuli vahetuste kaupa ning Laitol sattus esimesse vahetusse.
«Laua äärde! Istuda!» kamandasid valvurid.
Paarkümmend vanemat olijat näisid sellega harjunud olevat ning
täitsid kiirelt ja vaikides käsku, uustulnukad järgisid nende
eeskuju. Portsjonid -- tass leiget vett ja nätske kamakas
toidukontsentraati -- mõjusid sööjate üle
irvitamisena. Isegi kaevanduses töövaheaegadel pruugitud
hädapärased eined tundusid selle kõrval
luksuslõunatena.
Maitsetut kontsentraati mäludes vaatas Laitol ruumis ringi ning
märkas äkki paar lauda eespool istuvat Gribbekit. Sõber
vaatas talle otsa, kuid ei paistnud teda ära tundvat. Ta oli selle
aasta jooksul kõvasti muutunud, tunduvalt kõhnemaks
jäänud ning ta näoilme oli veelgi süngem kui Fabulusel
veedetud aastatel. See oli endise Gribbeki kahvatu koopia, kuid
õnneks polnud ta siiski nii kurnatud välimusega kui
ülejäänud hallid kujud.
Sõbra nägemine rõõmustas Laitolit, see oli otsekui
valguskiir pilkases öös. Mõtlemata, mida ta teeb,
tõusis ta püsti, et Gribbeki juurde minna, kuid samal hetkel
tabas kellegi rusikas ta põsesarna. Löök paiskas ta
kõrvale, jalad takerdusid pingi taha ning ta kukkus selili,
lüües kukla valusalt vastu põrandat. Valvur, kes oli
kiivrisilmiku üles tõstnud, vaatas teda irvitades ja patsutas
nuudiga paljutähendavalt peopessa.
Laitol, kes oli seni kõige vastu ükskõikne olnud, tundis,
kuidas teda täitis kobrutav viha. Teda polnud veel kunagi niimoodi
alandatud. See polnud kõrtsikakluses peksa saamine, seal säilis
vastase suhtes siiski teatav lugupidamine, siin aga tunti teise alandamisest
lausa mõnu.
«Meil ei hüpata söögilauast püsti,» ütles
valvur mõnitavalt ja lajatas jala talle kubemesse.
«Arusaadav?»
Kõrvetav valu läbis kogu Laitoli alakeha ning suurivaevu suutis
ta endast jaatuse välja pressida.
«Meil öeldakse: jah, ülemus,» õpetas valvur
sadistlikult muiates.
«Jah, ülemus,» kogeles Laitol valuhoost võitu saades.
Valvur astus eemale ning küürutõmbunult ja käsi jalge
vahel hoides kobis Laitol pingile tagasi.
«Nendega ei tasu norida, semu,» lausus tema kõrval istuv
mees kaastundlikult. Ilmselt oli tegu vana olijaga. «Jääd
nagunii kaotajaks pooleks.»
Laitol noogutas sõnatult, krigistades kubemes pakitseva valu
pärast hambaid. Söömisest ei tulnud midagi välja ja nii
jäigi ta oma napist pajukist ilma, sest juba mõne minuti
pärast käsutasid valvurid nad püsti ja barakist välja.
Siin rivistati nad taas üles ning jäeti lihtsalt seisma, kuni ka
ülejäänud kasina einega kõhtu kinnitasid.
Vihm, mis siin nähtavasti kunagi vaiksemaks ei jäänud,
ladistas endiselt masendava järjekindlusega. Tuul piitsutas meestele
vett näkku ja pressis ilmastikukindla riietuse krae vahelt sisse.
Õhk oli külm, vahest mõni kraad üle nulli, katmata
pead said märjaks ja hakkasid juba mõne hetke pärast
külmetama, riiete alla nõrguv jäine vesi pani mehed
pidurdamatult vappuma.
Pilkane pimedus, mis ümberringi valitses, rusus aga vihmast veelgi
hullemini. Helgiheitjate kiired rebestasid küll siin-seal pimeduse
tihket seina, kuid enamus helgiheitjaid oli pööratud nii, et hoida
kolonne halastamatus kalgis valguses, võimaldamata samas
rivisseisjatel meetritki kaugemale näha. Valvureid ei hakanud samuti
silma, kuid nende kohalolek oli lausa füüsiliselt tuntav.
Lõpuks oli kõigil pruukost käes. Pimedusest astus esile
kerekas mees ja jäi rivi ette seisma. Ta kandis samuti halli
tööroobat, sellele lisaks aga ka teravatipulist ümmargust
mütsi. See oli nähtavasti mingi seisusetunnus, sest ühelgi
teisel töömehel mütsi polnud, samuti olid ta riided
märgatavalt puhtamad kui ülejäänutel. Tema
käitumine oli enesekindel ja matkis valvureid.
«Ma olen Arslan,» haugatas ta, «kolmanda brigaadi
brigadir.» Oli selge, et ta pöördus just uustulnukate poole.
«Iga minu sõna on teile käsuks. Teie asi on tööd
rabada, et lobi välja teenida. Kes viilib või lõugu
laksutab, satub Auku. On selge?»
Vastuseks kõlas loid mõmin, mida brigadir nähtavasti
siiski jaatusena aksepteeris.
«Mis koht see Auk on?» küsis Laitol mehelt, kes juba
sööklas tema kõrvale oli sattunud.
«Ära parem küsi, semu,» vastas too. «Sa ei taha
seda teada.»
Nende vestlus oli küll lühike ja vaikne, ent äratas siiski
brigadiri tähelepanu.
«Hei, sina rotinägu!» hõikas ta Laitolile osutades.
«Sina jah! Tule siia!»
Peituda polnud kuhugi, kõigi pilgud pöördusid Laitoli poole
ja ta leidis, et targem on kuuletuda. Teiste vahelt läbi pugenud, astus
ta rivist välja ning läks brigadiri juurde, jäädes igaks
juhuks seisma löögiulatusest kaugemale.
«Kuule, pasapea, kas sinu jutt on tähtsam kui minu oma?»
küsis brigadir.
Laitol raputas edasiste pahanduste vältimiseks pead. Paraku paistis see
tagasihoidlik liigutus brigadiri veelgi rohkem vihastavat.
«Ah nii, molkus, nüüd oled sa tumm pealekauba,»
ütles ta tigedalt. «Selle tembutamise eest lähed hoiatuseks
kaheks tunniks Auku.»
«Jääb ära!» lõikas üks ligiastunud
valvuritest ootamatult. «Kaevanduses oli varing ja leitnandi arvates on
kõik mehed vajalikud. Ka need, kes Augus istuvad.»
«Selge, ülemus,» noogutas brigadir, virutas edasi astudes
Laitolile hoobi kõhtu ja sisistas: «Sul vedas, tõbras.
Kao nüüd oma kohale!»
Kuigi Laitol oleks soovinud brigadiri täissöönud näkku
ühe korraliku vasaksirge virutada, keeras ta lihtsalt ringi ja
läks kõhtu hõõrudes tagasi oma kohale rivis.
Valvurite silme all brigadiriga tüli norida oleks olnud sulaselge
lollus, selle oli ta juba selgeks saanud. Aga ta jätab selle meelde.
«Kuulake nüüd hoolega!» hüüdis valvur.
«Teises shahtis oli varing ja teie ülesanne on tagajärjed
kõrvaldada. Esimene brigaad koristab tunneli, teine tegeleb
toestusega, kolmas veab raiped ära. Kõik on selge?
Marss-marss!»
Kõik kolm brigaadi sörkisid platsilt minema. Näis, et
selline pooljoostes liikumine oli püssikabade abil meestele hästi
külge harjutatud. Brigadirid, kes kuulusid silmnähtavalt
kõrgemasse seisusesse, kaasa ei jooksnud, vaid jäid platsile
midagi valvuritega seletama. Oma üllatuseks ei näinud Laitol ka
ühtegi valvurit kaasa tulevat, kolonn rühkis läbi pimeduse
täiesti omapead. Neile oleks otsekui lahkelt pakutud võimalust
sellest hullumajast põgeneda, et tagasi normaalsesse maailma
jõuda. Mõned meestest seda ka tegid, kellegi poolt takistamata
astusid nad rivist välja ja kadusid ainsa hetkega pimedusse. Laitol
kavatses nende eeskuju järgida, kuid naaber haaras tal varrukast ja
raputas keelavalt pead.
«Ei tasu, semu,» keelas ta. «Siit ei saa
põgeneda.»
Ütleja hääl kõlas nii veenvalt, et Laitol
vähimagi puiklemiseta üritusest loobus. Pealegi õhkus
naabrist mingit nukrat kaastunnet jooksikute vastu. Järele
mõeldes mõistis Laitol, et mehel oli kahtlemata õigus,
maastik oli võõras ja täielikus pimeduses polnud
lootustki kaugele jõuda. Midagi oli veel ja Laitol pingutas
mälu, et taibata, mis see on. Neetud Maa, oli barakivanem
öelnud... Ja siis Laitolile meenus. Lõuna pool lähevad
Varjumetsad üle Mustaks Sooks, kuhu päike enam ei paista ja kus
suurema osa aastast sajab. Räägiti, et kontinent jätkub
lõuna suunas veelgi kaugemale, et kusagil on trööstitu
Neetud Maa, kus sajab vahetpidamata, kus on vaid kaljud ja pimedus ja
lõputu vihm ning kuhu põhjast puhuvad soojad tuuled iialgi ei
ulatu. Veel kaugemal on ainult jää ja lumi, kuigi keegi ei tea
täpselt, mis asub lõunapoolusel. Need olid Gribbeki
sõnad, mis too talle viimasel õhtul Fabulusel ütles.
Neetud Maa! Jah, naabril oli olnud õigus, kui ta ütles, et siit
ei saa põgeneda. Vähemalt mitte ilma ette valmistamata.
Ja üksi ei lähe ta ka kuhugi. Laitoli mõtted läksid
taas Gribbekile, kelle ta vahepealses segaduses oli hoopis unustanud.
Kõigepealt tuleb sõber üles leida ja temaga
rääkida, otsustas ta. Ta pidi teada saama, mis siin toimub!
Teadmatus vaevas Laitolit hullemini kui külm, nälg või
alandused. Ta ei mõistnud, kuidas temaga selline asi üldse
juhtuda sai. Piltlikult öeldes oli ta ju teel paradiisi, aga sattus
otse põrgusse. Kusagil pidi midagi rängalt viltu olema
läinud, kuidas ta muidu sellesse sunnitöölaagrisse sattus.
Samas polnud ta kunagi kuulnud, et Memphisel üldse mingid
karistusasutusi oleks, tegemist pidi olema ju puhtakujulise
kuurortplaneediga.
Oma küsimustele vastuseid leidmata sörkis Laitol koos
saatusekaaslastega mööda ebatasast halvastivalgustatud teed edasi
ning peatselt jõudis kolonn kaevanduseni. See paiknes asulast paari
kilomeetri kaugusel ja nägi välja nagu kaader kaevandusplaneetide
ajalugu käsitlevast ülevaateprogrammist. Seadmed olid siin
sellised nagu kaevandamise algaastatel -- suruõhuvasarad, roomikutel
läbindusmasinad, mõned lihtsad eletromehaanilised
süsteemid. Kübereid praktiliselt polnudki, rääkimata
robotülikondadest. Näis, et kogu kaevandamine põhines
lihtsatel seadmetel ja inimeste füüsilisel jõul. Kaevuri
elukutset loeti seniajani just füüsiliselt raskeks, kuid
paljakäsi töö rabamine oli ammuilma unustusehõlma
vajunud. Siin aga paistis see olevat karm reaalsus.
Kaevanduse maapealne osa kujutas suurt kaljusse õhitud ovaali, mida
ümbritses töödeldud pinnasest kuhjatud kõrge vall,
mille harjal jalutasid valvurid. Valli sisse jäid esmase
ümbertöötlemise tehas ja kolm sissepääsutunnelit
kaevanduskäikudesse.
Kaevanduse asukoht oli valguskuma järgi juba kaugelt aimatav.
Valliharjal särasid ovaali põhja suunatud helgiheitjad, ka
hoonete ümbruses oli rohkesti valgusteid, mille eesmärki polnud
raske taibata -- valliharjal asuvatele valvuritele oli näha viimane kui
jalatäis maad.
Üks kaevanduskäikudest oli sisse varisenud ning kõik kolm
brigaadi kamandati seda puhastama. Peamiselt uustulnukatest koosneva
kolmanda brigaadi ülesandeks jäi kõige ebameeldivam
töö -- surnute ja haavatute koristamine. See oli tülgastav
tegevus, hukkunute kivide vahele jäänud kehad olid koledal kombel
purustatud ja kohati oli peaaegu võimatu aru saada, millega tegu.
Vigastatud, kui neid oligi, nägid välja sama jubedad, nii et
kohati oli raske vahet teha, kes on veel elus, kes juba surnud. Ja ega
sellest ka hoolitud, kolisev ja undav puhastusmasin trügis mehaanilise
ükskõikusega edasi, koristades oma teelt vahet tegemata
kivirahne, toestuskarkassi jäänuseid ja inimkehi. Masinal
töötavad mehed töötasid tuimalt edasi ka siis, kui
mõni masinamürast üle kostev ahastav karje kuulutas, et
masina koppade vahele oli jäänud mõni õnnetutest,
kel eluvaim veel sees. Läbisegi puistati kõik konveierilindile,
mis jubedavõitu saagi edasi tunnelisuu poole kandis, kus kolmas
brigaad, kelle ülesandeks oli inimesed prahi hulgast välja
sorteerida, tegevusse asus.
Laitol oli ka korra varem, veel enne Fabulusel töötamist, osalenud
ühe kaevandusõnnetuse tagajärgede likvideerimisel, kuid
neid kahte asja ei andnud võrreldagi. Esiteks kaitsesid
robotkostüümid, milles kaevandustes tavaliselt töötati,
kaevureid ränkade vigastuste eest ja teiseks oli ka
päästetööde eesmärk tookord hoopis teine. Siin ei
hoolinud kaevuritest keegi, esmatähtis oli kaevanduskäigu
puhastamine, et töö saaks võimalikult pea jätkuda.
Neil kulus tunneli puhastamiseks terve päev, puhkepausidele ei tasunud
aga mõeldagi. Kes vähegi hinge üritas tõmmata, sai
viilimise eest kumminuiaga. Selle aja jooksul jõudis Laitol harjuda
nii purustatud surnukehade, vigastatute oiete, kui kõikjale leviva
vastiku haisuga. Ta tegi oma tööd nüri tuimusega. Surnukehad
loobiti läbisegi veoki platvormile kuhja, ilma, et keegi oleks
üritanudki hukkunute isikuid kindlaks teha. Vigastud viidi teise veoki
juurde, kus valvurid nad üle vaatasid. Kergemate vigastustega mehed
jäid valuvaigistite lootuses platvormi täitumist ootama, raskemini
haavatutele tegid valvurid lõpu. Laitol oli liiga väsinud, et
sellise käitumise üle vihastada või nördimust tunda.
Ta isegi ei imestanud enam -- ta ainus mure oli lõpuni vastu pidada.
Kui lõpuks kõlas käsklus töö lõpetada ja
kolonnidesse rivistuda, kõlasid need vandumise saatel hõigatud
sõnad nagu taevane muusika.
IV
Kolm päeva hiljem oli Laitol juba täielikult laagri rutiini sisse
elanud, kuid ta ei suutnud ikka veel mõista, kuidas tema, aus kaevur,
sellesse laagrisse võis sattuda. Ühest küljest tundus
sunnitöölaager kuulsa kuurordiga ühel planeedil üldse
mõistusevastasena. Teisest küljest -- isegi kui oletada, et
laagrist kuurordi maine hoidmiseks teadlikult vaikiti -- oli täiesti
mõistusevastane, et võis juhtuda viga ja puhkajad saadeti
kuurordi asemel kaevandusse. Katsed kaaskannatajatega sel teemal vestelda ja
neilt veidi infot saada, ei viinud kuhugi. Uustulnukad olid samasuguses
segaduses, vanemad olijad aga ei ilmutanud mingit soovi
rääkimiseks, nad lihtsalt vaikisid kibestunult. Ka Gribbekit ei
õnnestunud kohata, nähtavasti töötasid nad erinevates
brigaadides. Töö kaevanduses käis
ööpäevaringselt kahes vahetuses ning kurnas mehed
täielikult välja, vahetuse lõpus jätkus Laitolil vaid
niipalju energiat, et vilets pajuk alla kugistada ja barakis koikule kobida.
Kord, kui Laitol pärast järjekordset vahetust barakki tuikus,
nägi taas Gribbekit. Kuna valvurid polnud veel lahkunud, ei hakanud
Laitol varasemaid valulisi kogemusi arvestades kohe tema juurde minema, vaid
ootas, kuni barakis vaikseks jääb. Jätnud meelde Gribbeki
koiku asukoha, ronis Laitol oma narile ning jäi unega võideldes
lebama. Silmad kippusid vägisi kinni vajuma, otsekui oleks laugudele
langenud tinakoorem. Laitol üritas silmi tahtejõuga lahti hoida
-- ta teadis, et vastasel juhul uinub ta kohe ning ärkab alles
valvurite röökimise peale.
Paari minuti pärast täitis barakki magajate norin ja Laitol
tõstis ettevaatlikult pea. Ühtegi valvurit polnud näha.
Laitol teadis, et vaikus on petlik -- valvuritel oli vastik komme ka
tööliste uneajal barakis ringi luusida ning ärkvelolijaid
karistada -- kuid ta pidi Gribbekiga rääkima, et olukorda veidigi
selgust saada.
Roninud võimalikult vaikselt narilt alla, vaatas Laitol veel kord
igaks juhuks ringi ja suundus Gribbeki koiku poole. Erinevalt temast magas
sõber kõige alumisel naril, mille pärast tihti lausa
kaklema mindi.
Kummardanud sõbra kohale, raputas Laitol magajat kergelt
õlast. Järgmisel hetkel klammerdusid Gribbeki raudsed
kämblad klambrina ta kõri ümber.
«See olen mina, Laitol,» suutis ta hädiselt kähiseda,
üritades tulutult teise käsi enda kaela ümber lahti rebida.
«Aa, Laitol,» kordas Gribbek veidi uskumatult ja vallandas
käed. «Mida sina siin teed?»
«Sedasama, mis sinagi,» vastas Laitol, olles veidi üllatunud
sõbra käitumisest. Ei mingit
jällenägemisrõõmu, ainult kerge üllatus, et ka
teine on siia sattunud. Selline tagasihoidlikkus oli isegi Gribbeki kohta
võõrastav. «Kas sa ei mäleta, et ma lubasin sind
üles otsida? Siin ma nüüd olen!» muigas Laitol
rõõmutult, üritades nalja visata.
«Seda ma näen jah,» torises Gribbek uuesti pikali heites.
«Oleksid võinud parem tulemata jätta!»
«Kuule, mis siin õigupoolest toimub?» raputas Laitol
sõpra. «Keegi ei räägi midagi. Me tulime ju lulli
lööma ja lakke sülitama! Memphis, igaveseks,
mäletad?»
«Noh, ja siin me olemegi,» tähendas Gribbek tusaselt.
«Memphisel. Täna õnne, et kõrbesse ei sattunud, seal
võid poole tunniga otsad anda, kui päikese kätte
jääd. Siin harjub veel pikapeale ära.»
«Aga kuidas see...» alustas Laitol, kuid vakatas poolelt
sõnalt, sest naride vahelt lähenes kaks valvurit. Nood liginesid
kiirustamata ja peatusid Gribbeki nari juures. Laitol tõstis
pikkamisi silmad, teades, mis kohe peab järgnema, ning kohtas valvuri
kalkide silmade pilku. Mees vedas silmad pilukile ning virutas äkki,
ilma hoogu võtmata, püssikabaga. Silme eest sähvatas
punaseks ning Laitol tundis, kuidas nägu ainsa hetkega üles
paistetas. Gribbek tegi liigutuse, nagu tahaks ta püsti hüpata, et
sõpra aidata, kuid teine valvur surus talle püssitoru rinnale,
sundides ta lamama jääma.
Kui Laitol lõpuks oma kohale tagasi jõudis, oli ta
põhjalikult läbi pekstud. Ribides tulitas, näol paisusid
verevalumid, isegi sääreluud valutasid, nagu oleksid neil
trampinud kari elevante. Vaevaga narile roninud, kattis ta silmad
käsivarrega. «Uneaeg on magamiseks!» meenusid valvuri
sõnad ning ainus, mida ta praegu tahtis, oli nende järgi
talitada ja kõik unustada.
Vaevalt oli ta aga uinuda jõudnud, kui valvurite käsklused ta
taas äratasid. Tööleminekuks tundus aeg liiga varane, aga
äratus see igatahes oli. Laitol ronis oiates narilt maha, enne kui
valvurid kohale jõudsid (nende jõhkrat äratust poleks ta
oma praeguses haledas olukorras suutnud taluda), ning märkas, et
seekordne äratus oli õige eriskummaline ja erandlik -- jalule
aeti ainult kolmas brigaad.
Nad rivistati kolonni ning jooksutati läbi voolava vihma eemal kumava
üksiku helgiheitja suunas. Laitol veendus taas, et tööle neid
seekord ei aeta, kaevandus asus hoopis teisel pool, pealegi saatsid neid
seekord relvastatud valvurid.
Helgiheitja juures, valguse ja varju piiril, ootas neid leitnant. Käed
seljal, kõndis ta edasi-tagasi, kuni mehed üles rivistati. Tema
taga, suure kaljusseraiutud augu põhjas, loksus helgiheitja
valgusvihus püdel muda, mille pinnale vihm oma lõputuid mustreid
joonistas.
«Pikka kõnet ei tule,» haugatas ta. «Ma tean, et
paljud teist unistavad põgenemisest.» Ta vaikis ja libistas
pilgu üle meesterivi. «Unustage ära! Siit ei õnnestu
põgeneda. Kui olete tähele pannud, siis sellel jumalast
unustatud maal pole midagi muud peale kaljude, pimeduse ja vihma. Ja neile,
kes veel ei tea, ütlen veel niipalju, et mida kaugemale, seda hullemaks
asi läheb. Põhja pool on Must Soo, kust pole lootustki läbi
pääseda, lõuna pool laiuvad lumi ja lõputu
jää. Ja kui mõni teist ikka veel nii loll on, et
põgenemist üritab, on targem mitte tagasi tulla, sest neid,
kelle me kätte saame, ootab järgmine saatus.»
Valvurid ajasid pimedusest välja seitse räpast, kurnatud ja
värisevat meest, needsamad, kes kolme päeva eest olid esimesel
tööleminekul põgenenud. Laitol tundis jahmatusega nende
seas ära ka valgekrae, kes vahesadamas omamehelikult tema lauda oli
trüginud. Olid nad ise tagasi tulnud või kogemata valvurite
kätte sattunud, seda ei vaevunud enam keegi selgitama. Nende
põgenemiskatse oli läbi kukkunud ja nüüd pidid nad
selle eest maksma.
Äpardunud põgenikud tõugati ükshaaval üle augu
ääre. Lärtsatades kukkusid nad mutta, mis neid
vääramatu aeglusega endasse imema hakkas. Mehed rabelesid
meeleheitlikult, et pinnal püsida, ning terve brigaad seisis vihmas,
jälgides seda lootusetut võitlust. Valvurite hõre ahelik
hoidis brigaadi valvsalt sihikul, valmis vähimagi vastuhaku peale tuld
avama. Seitsmiku võitlus elu eest kestis mitu tundi, lõpuks
neelas auk nad üksteise järel ja pinnale ei kerkinud isegi
õhumulle. Ainsad mullid, mis muda tüünel pinnal tantsu
lõid, andsid tunnistust saju tugevnemisest.
Laitol judistas ennast. See siis oligi Auk. Palju ei puudunud, et ka ta ise
oleks sellega tutvust teinud. Oli ta ju karistusest vaid üle noatera
pääsenud. «Kaheks tunniks Auku!» oli brigadir
öelnud. Tähendab, kergemate üleastumiste puhul oli karistus
ajaline. Suudad pinnal püsida, tiritakse sind välja, kui aeg
täis, ei suuda... Laitolil hakkas jube.
Ei tea, kas oli põhjuseks nappinud uneaeg, nähtud karistus
või mõlemad koos, igatahes juhtus kaevanduses järgmise
vahetuse ajal taas õnnetus. Läbindusmasina operaator jäi
nähtavasti tukkuma, masin lõikas läbi toestuskarkassi
kandetala ja käik varises sisse. Kaevandatav kiht oli pude ja
ühest kohast alguse saanud varing levis kiiresti mööda
tunnelit edasi. Laitol kühveldas parajasti koos paarikümne teise
mehega lahti raiutud maaki sorteerimiskonveierile kui lagi sisse langes.
Üks kamakas tabas teda kuklasse ja ta kaotas teadvuse.
Uuesti meelemärkusele tulles nägi ta läbi kaevanduskäiku
täitva tolmu valgust kumamas ja hakkas instinktiivselt sinnapoole
roomama. Käia ta ei suutnud, paremas jalas oli kohutav valu ning
sellele ei saanud parimagi tahtmise juures toetuda. Ta lohistas end hambaid
kiristades ja tolmust köhides üle kivide, lootes, et keegi leiab
ta enne, kui käiku saadetakse puhastusmasin. Liiga selgelt oli silme
ees esimesel tööpäeval nähtu.
Kuidagi õnnestus tal jõuda varisemata ossa enne, kui
puhastumasin tunnelisse saadeti. Ta tassiti kaevanduskäigust
välja, visati hooletult paljale maale teiste omasuguste kõrvale
ja jäeti edasist saatust ootama. Uuesti teadvusele tulles nägi ta
lähenevaid valvureid. Valvurid peatusid Laitoli juures ning üks
neist tõstis peale lühikest arupidamist püssi. Laitolil
tõmbus südame alt külmaks ja ta sulges silmad.
Kärgatas lask.
Läks veidi aega, enne kui Laitol taipas, et on ikka veel elus. Veidi
hämmastunult paotas ta ettevaatlikult silmi ja nägi eemalduvate
valvurite selgasid. Sellest julgust saanud, kogus ta end veidi ja
pööras siis valust hoolimata pead. Vasakpoolse naabri
väljatulistatud ajusid nähes kaotas ta uuesti teadvuse.
Toibudes leidis Laitol end valge laega ruumist. Ta lebas kõval
plastkattega asemel, mis barakinaridega võrreldes tundus suisa
luksusdiivanina, töörooba asemel oli tal seljas mantlit meenutav
hõlst ning ta parem jalg oli lahasesse pandud. Polnud kahtlust, ta
oli sattunud kaevanduse haiglasse või medpunkti (hetkeks ta isegi
imestas, et selles urkas midagi säärast üldse leidus), ja
pääses mõneks ajaks orjatööst eemale. Selle
lohutava mõttega suikus ta taas.
Hoolimata alateadlikust kartusest leidis ta end ärgates ikka samast
ruumist ja seekord tundis end juba piisavalt hästi, et ümbruse
vastu veidi enam huvi ilmutada. Palatis paiknes paarkümmend koikut,
kõigis neis lamasid rohkem või vähem viga saanud mehed.
Kerged, laeni mitteulatuvad vaheseinad lasid aimata ruumi tegelikku suurust,
arvatavasti oli tegu mõne baraki või selle osaga. Ringi
vaadates nägi ta oma üllatuseks kõrvalkoikul lebavat
Gribbekit. Suuremat häda ei paistnud tal olevat, ainult vasak
õlg oli seotud.
«Mis juhtus?» küsis Laitol ennast kergitades.
«Varing,» urises Gribbek. «Sul vedas, et välja said.
Sääreluumurru ja peapõrutusega...» ta raputas pead,
otsekui suutmata teise õnne uskuda.
«Kuidas sul endal on?» päris Laitol.
«Köömes!» rehmas Gribbek terve käega.
«Õlaliigese nihestus ja kaks ribi.»
Laitol upitas end ettevaatlikult püsti, leidis, et pea ei kumisegi
eriti, ning keksis ühel jalal Gribbeki koiku juurde ja istus selle
äärele.
«Räägi nüüd mulle, mis siin tegelikult
toimub,» sõnas ta poolihääli, nii et peale Gribbeki
teda keegi ei kuulnud. «Siin pidid olema kuurordid, puhkekeskused,
kõik see, mille nimel me aastaid raha kogusime. Selle asemel
aga...» Laitol laiutas käsi.
«Creedil oli õigus,» lausus Gribbek süngelt.
«Memphis on reklaamitrikk, mille abil kogenud ja kvalifitseeritud
kaevureid siia meelitada. Kas sa arvad, et ankeet, mille sa enne pileti
saamist täitsid, oli niisama naljapärast? Poleks su
kvalifikatsioon nõudmistele vastanud, oleks sulle viisakalt
öeldud, et vabandust, aga pileteid Memphisele pole. Ja nii iga kord,
kui sa oleksid üritanud siia lennata. Sõel on siin tihe ja igat
tolvanit siia tööle ei oodata.»
«Tööle?» kordas Laitol jahmunult. «Aga me ju
maksime...»
«Jah, maksime! Ja hingehinda pealegi!» sülitas Gribbek.
«See just viha teebki. End orjaks müüa, sellest võiks
ju veel kuidagi aru saada. Teatud tingimustel, teatud põhjustel,
võiks sellega ju leppidagi. Aga end orjaks osta...!»
«Hea küll, meid peteti siia tööle, lubades kõike,
mida hing ihaldab, aga mingi tõde peab ju samuti olema,» ei
jäänud Laitol rahule. «Ei saa ju olla, et Memphis, millest
räägitakse igas universumi otsas, on ainult suur seebimull.»
«Tõde?» kordas Gribbek süngelt. «Ainus
tõde selles legendis on fakt, et Memphisele jäädakse
igaveseks. See, kes kord siia on tulnud, siin ka kärvab.»
«Aga kas keegi pole tõesti kunagi põgenenud?» uuris
Laitol edasi.
«Auku nägid?» päris Gribbek vastu. «Leitnandi
loengut kuulsid? Sa ju tead, et ta rääkis tõtt. Neetud Maa
valvab sind ise, valvurid on ainult uute meeste konvoeerimiseks ja korra
hoidmiseks. Et kellelgi ei tuleks pähe viilida või
mässata.»
Kerge uks vaheseinas paiskus valla ning palatisse astus nuuti käes
kõlgutav valvur.
«Sobitame tutvust?» küsis ta ähvardavalt.
«Pole vajadust, tunnen teda juba ammu,» vastas Gribbek
üllatava rahuga, otsekui poleks tal valvuri poolt midagi karta.
«Ah tuletate siis vanu ilusaid aegu meelde,» irvitas valvur,
heitis uuriva pilgu üle ruumi ning leidnud kõik teised oma
asemetel lamavat, astus ruumist välja. Laitol oli tema käitumisest
üllatunud, kuid ei hakanud selle kohta midagi pärima, kuigi
uudishimu ta sees kosena pulbitses. Küll Gribbek selgitab ise, kui
vajalikuks peab. Pealegi ümbritses sõpra juba Fabuluselgi kerge
salapära, nii et Laitol oli sellega harjunud.
«Aga kõik see?» otsustas Laitol poolelijäänud
vestluse juurde tagasi tulla. «Kas poleks lihtsam ametlik kaevandus
avada ja tööotsijatele konkurss korraldada...?»
«Oleksid sa nõus vabatahtlikult sellistes tingimustes
töötama?» päris Gribbek muiates. «Ja nagu ma sulle
juba mainisin, on Põhjas laiuvas kõrbes veelgi hullem --
tohutu kuumus teeb varem või hiljem kõigile lõpu peale.
Pealegi, oled sa mõelnud, miks siin nii neetult algeline tehnika
on?»
«Et odavam oleks,» pakkus Laitol kõhklevalt.
«Vale,» raputas Gribbek pead. «Odavam oleks vast
tõesti ametlik kaevandus rajada, nagu sa ütlesid. Ei,
kaevanduspiirkondades esineb lihtsalt mingit tüüpi anomaalia, mis
peenema elektroonika rivist välja viib. Vastu peavad ainult
kõige lihtsamad seadmed. Sellepärast pole siin isegi
raadiosidet, küberitest ja robotkostüümidest
rääkimata, ja kõik hõljukid lahkuvad kümnekonna
minuti jooksul, muidu jääksid nad siia vanarauana vedelema.»
Kuuldu oli Laitolile uudiseks ning selle valguses asetusid paljud asjad oma
kohale. Seletuse leidsid nii askeetlik elukorraldus, algelised seadmed kui
valvurite ennenägematult ülimoodsad relvad, mis ilmselt
anomaaliale vastu suutsid pidada. Jah, vabatahtlikult poleks siia
tõesti keegi tööle tulnud.
«Aga kuurortid?» pahvatas Laitol, kelle mõtted korraga uue
suuna olid võtnud. «Kuurorte ju kontrollitakse ja
atesteeritakse, komisjonid käivad neid hindamas ja jagavad litsentse.
Kui neid aga üldse pole...»
«Nad on täitsa olemas,» katkestas Gribbek kerge
üleolekuga. «Sa maandusid ju ise samuti Ptah'is ja nägid, et
kõik on kõrgem klass.»
«Mis sellestki kasu, kui seal kedagi ei ela?» ei mõistnud
Laitol. «Kui kompleksid on tühjad...»
«Kes ütles, et need on tühjad?» mühatas Gribbek
põlglikult. «Need on täis, võibolla isegi
ülemäära. Kompanii kohapealne juhtkond, kuurorti
administratiivpersonal, teenistujad, nende pered... Rahvast
jätkub.»
Pilt, mille sõber ta silme ette manas, oli nii hirmuäratavalt
suur ja hõlmamatu, et Laitoli mõistus keeldus seda uskumast.
Kui see oli tõepoolest tõsi, oli tegu Universumi
suurejoonelisima pettusega, saatanliku ja küünilise
vandenõuga, mida külmavereliselt ja plaanipäraselt ellu
viidi. Laitol ei suutnud ette kujutada firmat või kompaniid, mis
millegi säärasega üldse toime võiks tulla --
ülesehitatud süsteem oli selleks liiga mastaapne.
«Kas... kas teised kaevuritele mõeldud kuurortplaneedid on ka
samasugused?» taipas ta korraga küsida. «Adonis? Calado?
Ikeba?»
Gribbek vaatas talle jahmunult otsa.
«Pole aimugi,» pomises ta lõpuks. «Aga ei imestaks
põrmugi, kui see nii oleks.»
«Gribbek, mida me kaevandame?» sosistas Laitol, kui oli kuuldu
üle veidi järele mõelnud. «Mis see on, mille nimel
seda kõike tehakse? Ja kes selle taga on?»
«Pole aimugi,» raputas Gribbek pead. «Aga ma olen kuulnud, et
maaki kutsuvad valvurid mõnikord adoniit-kaheks.»
Ta vaikis, taibates korraga oma sõnade tähendust.
«Siis ikkagi...» pomises Laitol.
«Terved planeedid salajaste sunnitöölaagritega, mida varjavad
uhked kuurortid,» oli ka Gribbek vapustatud. «Kuurortidega, mis on
täis neid, kes seda kuratlikku kava aitavad ellu viia ja varjata.»
«Aga kaevurid?» üritas Laitol juba lootuse kaotanult sellesse
maailmapilti mõnd mõra lüüa. «Kas kontrollid ei
taipa siis, et kuurortides pole ühtki kaevurit, kuigi igal pool
reklaamitakse Memphist kui kaevurite paradiisi?»
«Valvurid elavad seal,» kehitas Gribbek ükskõikselt
õlgu. «Kui nad parajasti teenistuses pole.»
«Need on valvurid,» alustas Laitol, vakatas siis poolelt
sõnalt ja vaatas teisele uskumatult otsa. «Kas sa tahad
öelda, et ka nemad on kaevurid? Endised kaevurid?»
Gribbek noogutas.
«Mis sa arvad, miks valvurid muidu vange nii jõhkralt
kohtlevad?»
«Tahad sa öelda, et neid vaevavad teatud
süümepiinad?» kahtles Laitol.
«Mine nüüd!» muigas Gribbek. «Need, kes on
kaaslased reetnud ja valvuriks hakanud, sellist sõna nagu
«südametunnistus» ei tunne. Ei, nad kardavad, et kui nad pole
piisavalt karmid ja ustavad, võidakse neid uuesti kaevuriteks
taandada, ja kaotada oleks neil palju, kuigi palka neile ei maksta. Oleksid
sa nõus loobuma elust kuurortis, tüdrukutest, safaritest,
purjeretkedest, allveejahist ja kõigest sellest, mille pärast sa
Memphisele tulid, ja oma endiste valvuritest semude piitsa all taas
orjatööd rabama? See'p see on.»
Nagu Gribbeki jutust selgus, oli kaevandustes kõigest hoolimata
võimalik ka teatud karjääri teha. Lisaks kaevuritele oli
kaevandustes alati vaja ka väiksemat sorti asjamehi: brigadire,
meistreid, järelevaatajaid... Ja alati leidus neid, kes
võimalusest kinni haarasid. Mõned läksid veelgi kaugemale
-- neist said valvurid. Valvurist, äärmisel juhul nende
leitnandist kõrgemale lihtsad töömehed tavaliselt ei
jõudnud.
«See valvur...» taipas Laitol.
Gribbek noogutas.
«Meszerat on kiiresti edasi jõudnud. Ma olin ta
lüliülem -- kah väikest sorti ülemus, nagu sa isegi
taipad -- ja ju ma olin talle siis hea ülemus.»
«Aga administratsioon, kaevanduste ja kuurortide juhtkond?» ei
jätnud Laitol jonni. «Kuskilt ju juhitakse seda
kõike?»
«Jah, kuskilt seda kõike juhitakse,» nõustus
Gribbek. «Küsimus on ainult selles, kust. Kaevanduste kohapealne
juhtkond on ka sunnismaised. Kas sa arvad, et ainult kaevurid siia hea elu
peale kokku lendasid?»
Laitolile meenus valgekrae, kes oma karjääri Memphisel oli
lõpetanud Augus.
See oli tõsi. Ta ei suutnud sellega ikka veel leppida, kuid see oli
tõsi. See toimis. Selles polnud ühtegi mõra.
Laitol ajas end püsti, liipas oma koiku juurde ning varises pikali. Ta
sulges silmad ja lasi masendusel võimust võtta. Mida muud ta
teha saigi? See oli kuratlikult geniaalne lõks, end isetootev
süsteem, perpetuum mobile, mis iialgi seisma ei
jäänud.
Ja kaevurid muudkui tulid.
Tulid, et jääda.
Tulid igaveseks.
|