«Aja ja ruumi uurimise eksperimentaallabori» kirjaga uks avanes,
lastes välja kaks süvenenult vestlevat meest: «...ja see
peatselt algav sõda toob meile kopsaka summa sisse,»
hõõrus üks neist käsi.
«Sa räägid ikka sellest Kindlustaja-värgist
või?» küsis teine hajameelselt.
«Aga muidugi, selle viimane variant saab ju homme valmis. Meil
jääb vaid demonstreerida, et see tõesti tagab ühe
või rohkema objekti -- ka elusorganismi -- säilimise
ükskõik mis olukorras, ja raha hakkab voolama kiiremini, kui
me kulutada jõuaksime!»
«Ja siis?»
«Samasugune demonstratsioon ka teisele sõdivale poolele ja
raha tuleb topelt. Kaitse kümnete miljonite ruutkilomeetrite
suurusele maa-alale; kaitse, mida on võimatu murda, sest isegi
kõige salajasemad uuringulaborid pole jõudnud aine-antiaine
ja ruumi-antiruumi uurimisel pooltki nii kaugele kui meie!» Mees
zhestikuleeris ägedalt, silmade särades.
Ka tema vestluspartner sattus õhinasse, justnagu nad poleks seda
kõike juba aastaid tagasi kümneid kordi läbi
rääkinud. Unelm oli saamas reaalsuseks. Tohututes ulatustes
kulutatud raha paistis hakkavat end ära tasuma. Nad võisid
saada rikasteks.
Kuu aega ja veel kaks nädalat, ning pärast «tuhandeaastast
rahuriiki», nagu ajakirjanikud innukalt möödunud aegu
kirjeldama tõttasid; pärast kiiret liitlaste leidmist kummagi
riigi poolt, puhkes Kolmas Maailmasõda. Selleks ajaks oli
«Eksperimentaallabori»-meeskond koos «Kindlustajaga»
kolinud ühte väikesesse orbitaal-linna, milliseid tiirles Maa
ümber kümnete kaupa -- odavaim lahendus tohutule
ruumiprobleemile. Kindlustaja ise paiknes kilomeetrite sügavusel Maa
pinnases, kuid juhtimine toimus siitsamast, orbitaal-linnast. Veerand
aastat jälgisid nad summade suurenemist interplanetaarsetel
pangaarvetel, heites illluminaatoritest aeg-ajalt pilke Maa poole, kus
sõda oli juba algusest peale võtnud patiseisu. Nende
eeliseks oli «Kindlustaja» ainuke nõrkus -- see ei
suutnud tagada pidevkaitset nii suurele pinnale rohkem kui
kahekümneks tunniks.
Kuid järjekordne hommik tõi muutusi. Maalt lendas satelliitide
poole teade, nood peegeldasid selle orbitaal-linna ja sealt suunati see
«Eksperimentaallabori» ajutiste ruumide hiigelsuurtele
infoekraanidele.
*** välja töötatud relv millega saab kindlustaja kaitse
murda käikulaskmiseni 5 (viis) tundi seniks ostame uue kaitse ***
All ühe sõdiva osapoole elektrooniline signatuur.
Viis minutit möödus täielikus, jahmunud vaikuses. Nad
tuiutasid ekraane, püüdes mõista, kas tegemist oli
blufiga. Kindlustajat ei saanud murda. Ei tohtinud murda. Nad ei teadnud
veel antiaine ja antiruumi omadustest piisavalt palju, et ette ennustada,
mis saab nende baasil loodud kilbi purustamisel. Võib-olla mitte
midagi. Kuid võib-olla midagi väga halba.
Infopaneel hakkas piiksuma -- keegi võpatas ootamatust helist --
andes märku uue teate saabumisest.
*** saime vastaspoole relva täpsed plaanid kindlustaja kaitse
murtakse 5 (viie) tunni pärast tellime seniks kaitse uuenduse --
jumal olgu meiega ***
«Ei, noh, ma ei suuda seda uskuda,» pomises keegi.
«Me peaksime siit kuhugi kaugemale jalga laskma,» oli kuulda
paari häält -- «kui antimateeria lõhustub, siis
oleme kadunud. Ja...»
«Jama!» lõigati jutt nende juhi poolt läbi.
«Vinge tehnika, mis nad arvavad endil olevat, on Kindlustaja jaoks
nohu. Köömes. Null. Mitte midagi. Selge? Nii... Sina, Dathe,
jääd täna lülitajaks. Sul on 1 tund aega, siis pead
siin kohal olema ja mõlemale poolele kaitse peale seadma. Anname
neile nende 5 tundi.»
Dathe noogutas.
Kui teised olid lahkunud, vaatas ta kärmelt ringi, liikus juhtpaneeli
taha ja suurendas maapealsete kilpide kaitsevõime maksimumini.
Mõtles veidi, vajutas paarile klahvile, sisestas parooli ja
käivitas muidu ainult lõpptestidel kasutatud rezhiimi.
Maa peal, nähtamatuna ümber sõdivate osapoolte, oli tunda
äärmiselt teravat osoonilõhna. Kindlustaja paiskas
viimaseks viieks tunniks välja maksimaalse hulga energiat, pingutades
nagu finishi poole sööstev saja meetri sprinter. Viiendal tunnil
pidid käiku minema ka eraldiseisvad reservid - suurendades kaitse
tugevust ja samas ka kasutusel oleva antimateeria hulka sajakordselt.
Veendunud, et kõik töötab nagu vaja, läks Dathe
linna peale lonkima, vahetevahel harjunult Maad vaadates, ning suundus
tasapisi mängupõrgusse. Mänguautomaadid olid tema suurim
nõrkus, kuigi ta ei tahtnud seda enesele tunnistada.
Juba harjunult lükkas ta krediitkaardi mänguautomaadi pilusse,
toksis PIN-koodi ja heitis pilgu kontojäägile. Piisavalt raha.
Esimesed võidud ja kaotused aitasid tal end sisse elada. Viienda
või kuuenda mängu ajal lõi ta panusele hajameelselt
juurde kolm nulli rohkem kui vaja, kaotas ning minetas oma senise
külma rahu. Suured kaotused polnud talle kunagi meeldinud -- isegi
mitte nüüd, kus ta oleks võinud kogu
mängupõrgu koos mänguritega ära osta.
Aeg läks nagu lennates, kui ta silmadega automaadi ekraani
õgides toksis sisse üha uusi ja uusi panuseid, kirus
või hõiskas mõttes vastavalt oma
mänguõnnele. Dathe vaatas kella. Veel pool tundi aega. Ja
võib-olla teist samapalju veel, ega nad seal nii täpselt ka ei
alusta.
Veel üks võit.
Kaks kaotust.
Suurem võit.
Aega kümme minutit.
«Peaks vist lõpetama,» mõtles Dathe pahuralt.
Miski sundis teda siiski veel kaks panust tegema.
«Kaotus,» vilkus kiri ekraanil.
Veel kaks panust. Ei, kolm. Ei, parem juba üks ja suur. Nii.
Dathe'il hakkasid käed värisema. Peavõit! Tal oli
kombinatsioon, mis annaks peavõidu! Jääb veel vajutada
nõustumisnupule. Ta oleks tahtnud rõõmust karjuda.
Erutusest värisev käsi liikus kogemata mööda ja
vajutas nupule «Väljasta kaart».
«Pagan!» needis ta endamisi. «Teil on 20 sekundit aega
kaardi tagasi asetamiseks, vastasel juhul mäng katkeb,» hoiatas
ekraanilolev kiri. Kaart libises higiste sõrmede vahelt välja.
Dathe needis uuesti.
Nii. Nüüd on kaart sees. «Nõus.»
Masin lasi kuuldavale võitu tähistava meloodia. Inimesed
pöörasid tema suunas pead, silmis veiklemas puhas kadedus. Dathe
jälgis võlutult suurenevaid numbreid kontoarve näidikul,
ta tundis end olevat oma õnne tipul.
Maa mõranes... pragunes, nagu aeg-luubis põrandale kukkuv
siniroheline portselankera, mähkus silmipimestavasse tuleleeki, mis
muutus valgemaks, kui orbitaal-linna elanikkude silmad taluda suutsid;
kasiinos avanev pilt oli kui fotol: õnnejoovastuses Dathe, pilk
naelutatud mänguautomaadile, tardunud mängurid, vaatamas
kosmosesse läbi suurte klaasjate seinapaneelide, ja nende ees tohutu
erevalge tulekera, mis iga sekundi murdosaga kahekordistus -- aeg
näis lõpmatult pikaks hetkeks seisatavat, mõtted
näisid peatuvat, vaikus.... -- ja siis pühiti pool
Päikesesüsteemi igaveseks ajaks unustusse.
|