03.12.1999 |
Vale-Dmitri
Dracula viimane eine |
Arvustused |
Tegevustik oli juba ammugi, kohe päris mitu sajandit (no hea küll,
kaks tegelikult) tagasi tassitud kaugest ja suviti vastikult palavast
Transilvaaniast siia Eestimaa pinna peale. Olgugi, et suviti on siin
ööd valgemad, siis talv seevastu hulga pikem, pimedam ja vastikum.
Ja meie tegevustiku peategelasele, Eriliselt Wastikule ja Were- ning Muude
Inimsaaduste Tarbijale Draculale oli see loomulikult vägagi meelt
mööda. Kuid see oli ammu, see oli minevikus, see oli siis, kui...
nojah. Kätte oli jõudnud sajandilõpu karm argipäev.
***
Kusagil Tartumaa, või oli see Jõgevamaa, soodes asub keset
metsi ja muidu laga üpriski suur ja kunagi ehk ka suurejoonelisusega
uhkeldanud räpane ja lagunev majamürakas. Ta asetseb tiheda
kuusiku sisemuses, mis on alati hämar, kuhu valgusel on raske tungida,
kus päike kunagi ei paista. Juba paar sajandit on siin
päikesevalgust põlatud. Loodus oleks sellest justkui aru saanud
-- harvad olid siin päikselised ilmad, harilikult ikka sompus ja
pilvised. Kõige suuremategi põudadega kogunes just siia pilvi.
Maja ümbrus on kasvanud lepavõssa ja maja akende ees on paksud
luugid. Maja seinad lagunesid, kunagine uhke trepp ja paraadna jätsid
kasimata mulje. Katus lasi siit-sealt läbi ning katkiseid korstnaid
polnud aastat kümme viitsinud keegi puhastada. Ümbrus jätab
siin kasimata ja natuke kõleda mulje. Esimene lähim talu on siit
vast kümne kilomeetri kaugusel. Ning sealsedki elanikud pidasid juba
teist aastat plaani põllupidamine lollimatele jätta ja ära
linna kolida. Räpase ja pealtnäha mahajäetud maja elanikud
aga ei tundnud naabrite kadumisest vähimatki rõõmu. Pigem
vastupidi. Neile polnud see sugugi tore, et naabrid kaovad. Mis sest, et
naabrid nende olemasolust mitte midagi ei teadnud. Ja parem oligi, et ei
teadnud. Tondiloss elas oma varjatud ja salalikku elu.
Suu pannkoogisarnases vormitus näos kitsaks triibuks veetud, sammus
Thõkk köögi poole. Vanamehel läks iga päevaga
tervis üha sitemaks. Thõkk lasi kuuldavale mõned
maakeelsed vandesõnad ja sisenes kööki. Räpase ruumi
seinu, lage ja väheseid riiuleid kattis nõekord. Pliit lasi
suitsu sisse. Puuküttega pliidi ees (ei tea, kuidaviisi sehukesse
kolkasse küll gaasi oleks pidanud tooma) istusid kolm olevust
(õigem oleks nende kohta ütelda vast kolevus ja edaspidi me
teemegi nii). Üks neist -- iga aastaga üha rohkem lagunema kippuv
muumia Vladik, segas pliidi all tuld. Nad proovisid Vladikut prepareerida
küll piirituses ja formaliinis, aga abi ei olnud sellest suuremat.
Piiritus pani Vladiku laulma ja möirgama, formaliin ajas lihtsalt
naerma. Viimaks uuris Thõkk välja, et poodidesse toodavad
toiduained pidavat palju säilitusaineid sisaldama, aga Vladiku
häda oli selles, et ta nagunii ei söönud. Nii ta muudkui
lagunes. Kaks sõrme oli ta juba ära kaotanud. Teine vennike,
Ogaliku Pets, oli kohalik kummitus. Ta suri palju aastaid peale praeguste
majaasukate siia kolimist ning kuna majaelanikel oli ka mõningane
seos Ogaliku Petsi surmaga, siis majutati kadunukese kummitav hing
heameelega kunagisse härrastemajja. Pets olnud eluajal kõva
sotsialist ja talurahva õiguste eest võitleja, nagu ta ennast
nimetas, ja siiamaani tekitas ta aeg-ajalt ülejäänud
majarahvaga lahkhelisid, sest teised kõik pidasid endid veendunud
rojalistideks. Aga muidu oli Pets tore mees ja aitas majarahvast nende
hädades. Elusast peast armastas ta vahel viina visata ja tõik,
et kummitusena juua ei saanud, tegi talle koledat meelehärmi. Mingit
aseainet, millest vaim purju jääks, polnud nad veel avastanud,
kuigi Pets korraldas aeg-ajalt köögis eksperimente ja keetis
igasugust möga kokku. Kolmas, samuti kaugelt kodumaalt Transilvaaniast
pärit Simpson Kõverjalg polnud ei vampiir, ei elav surnu, ei
vaim, ei kummitus, ei inimene ega loom. Keegi ei teadnud, misasi ta
täpselt on. Polnud ta olemust kindlaks määranud ei
tõsiteadlased ega ka mitte astroloogid ja teised soolapuhujad. Ta
välise kuju järgi poleks keegi suutnud mitte kui midagi
ütelda, see meenutas ühtaegu kõike ja mitte midagi. Segane
värk igal juhul.
Thõkk lõi köögiukse tagantkätt kinni. Kolevused
vaatasid talle ootusärevalt otsa.
«Null reesus positiivset pole meil täna enam vaja,» lausus
Thõkk vaikselt ja kuidagi kurvalt.
«Mis ta's tahab?» küsis Simpson. «Paarkend aastat tagasi
kaanis sisse kõiksugu rämpsu, jõi koeraverd, sõi
soos konni ja sipelgaid, ulgus kuu poole...»
«Paarkend aastat tagasi oli paarkend aastat tagasi.» vastas
Thõkk. «Mulle teeb hoopis see muret, et vanamees läheb
üha pirtsakamaks. Eelmisest kevadest alates keeldus lendamast, istub
ainult oma urkas ja mina jooksku!» Thõkk krääksatas
midagi ebamäärast. «Ma ei tea enam, kuskohalt talle midagi
tuua, mida edasi, seda hullemaks läheb. Haiglad ja surnukuurid on
aastate jooksul nii läbi puistatud, et vähe pole, pealegi,
valvureid on kole palju siginenud. Aga nende verd vanamees ei taha.
Pakkusin, aga sülgas välja. Kohe ei tea, mis talle pakkuda. Ja
varud on meil kah otsakorral. Nulli on nädalaks, A-d paariks korraks
nagu ka B-d, aga AB-d pole enam üldsegi.»
«A on tegelikult päris põhja peal,» teatas Pets
pärast jääkapi uurimist.
«Kuradi vana,» kirus Simpson, «kui ei teaks, et ta surematu
on, siis tapaks maha.»
«Minu meelest on ta lihtsalt vanadusest lolliks läinud,»
arvas Ogalik Pets. «Palju tal neid aastaid üldse on?»
Thõkk kehitas tiibu.
«Kurat seda teab. Umbes viiskend aastat tagasi käis Saatan ise
siin, millest nad rääkisid, ei tea, aga pärast oli
söögisaali põrandal katkirebitud Põrgukatelde
reklaamprospekt ja täitmata tööleping. Eks Saatan ju tea ise,
palju me oleme inimesi teise ilma saatnud. Ehk pakkus vanamehele abisaatana
otsa. Aga ta on meil ju pirtsakas! Mis meil Allilmas viga oleks! Eh... Ma
sutsu luurasin tookord akna taga ja kuulsin, kui Saatan ütles midagi
selle kohta, et meie parim varustaja viimase aastatuhande jooksul. Nii et
minu arust peaks tal hea mitu sajandit juba ette lööma.»
Kauem ei lastud neil lobiseda. Köögiuks prahvatas valla ja
lävel seisis tume, ebamäärane ja haledasti kröötsus
kuju. Aastatepikkune kehva toitumine, ühekülgne menüü ja
Eestimaa niiske kliima olid ka surematut vereimejat muserdanud.
«Thõkk!» kriiskas kuju haledalt. «Miks sa mulle
verivorsti ei toonud?»
«Eila sa ütlesid, et verivorst ajab öökima, tahtsid
verikäkki. Mis siis nüüd järsku teistmoodi on?»
«Vot on! Kui mina ütlen, siis on!»
Räbaldunud mantli lehvides pööras vampiir ringi ja tatsus
minema.
«Nii see meil siis käib,» porises Thõkk.
«Sööme verivorsti ja -käkki, värsket verd saame
harva, seegi läheb ruttu pahaks, aga ikka vigiseme ja norime, nagu
oleks restoranis.»
Kuigi Thõkk ütles «meie», oli arusaadav, keda ta
«meie» all mõtles.
Muumia Vladik noogutas. Ta võttis riiulilt tuubi liimi
«Moment» ja hakkas lahtihargnevaid sidemeid kokku liimima. Need,
kes ta kunagi ammu sisse mähkisid, poleks elus osanud ette kujutada, et
sidemed peavad alatisele ringitrampimisele vastu pidama. Ime siis, et Vladik
iga aastaga järjest rohkem katki läks. Teised muumiad ei paistnud
liikuvusega just eriti silma. Oleksin pidanud neile ütlema, et pangu
tugevamad sidemed ja võimalikult rohkesti, mõtles Vladik
ennast lappides.
«Pets ja Simpson, te peate poodi minema, verivorst on ka otsas,»
ütles Thõkk köögikappi uurides.
«Kuhu see siis jäi,» imestas Pets, «ma tõin ju
üleeile viis kilo! Kes selle kõik nahka pani?»
«Võibolla käis see viripill salaja õgimas,»
oletas Vladik.
«Kui ta salaja õgimas käib, miks ta siis sihuke äbarik
on?»
«Ei tea.»
Pets ja Simpson haihtusid läbi seina. Esimene lähim pood asus
viisteist kilomeetrit eemal, aga sinna nad ei läinud. Esiteks polnud
seal verivorsti ja teiseks olid nad seda nagunii nõnda palju
puistanud, et targem oli väheke vahet pidada. Pets ja Simpson
võtsid suuna Tartu poole. Hea, et käes oli juba sügise
lõpp ja verivorsti laialt liikumas. See tegi otsimise kergemaks.
Thõkk kolistas söömisriistadega ja näris rotipraadi,
kui kaks ebamaist poest tagasi saabusid.
«Küll teil läks täna kaua,» märkis
Thõkk täis suuga.
«Saime väheke tarvilikke asju teada, kas tead. Pidime veidike aega
salaja olema, muidu oleks inimesed ära hirmutanud.» Pets naeris ja
ladus verivorstid kappi. «Käisime tead Tartus väljas.
Tõime esimesest poest vorstid välja, olime juba tagasituleku
otsa peal, kui nägime kahte tüüpi pimedas kangialuses.
Ootasid ja seisid seal. Alguses tahtsime neile niisama kolli teha, aga
Simpson ütles, et kuulame, mis nad räägivad. Ja tead, mis!
Oli seal kangi all kaks meest. Nemad muudkui rääkisid omavahel, et
küll see tüdruk on vingerdama hakanud, aga see jälle nii hea,
et kasuta või ise ning et too jällegi laisaks läinud, ei
viitsi enam kliente korralikult teenindada, peab vist maha lööma
ja sohu matma.
Sealt võib tulla päris hea värske toidu allikas. Selline
allikas, et kui me neid inimesi hakkame siia tarima, siis pole eriti kedagi,
kes nende kadumise pärast muret tunneks. Kas sulle ei tundu, et siit
midagi koidab?»
«Sa räägid liiga üldsõnaliselt,» kaebas
Thõkk. «Mis mehed need siis olid? Palgalised tapjad?»
«Oh ei, mitte sinnapoolegi!»
«Kes siis? Ja mis inimesi me nende käest saame? Tead isegi, et
vanamehele meeldib viimasel ajal noorte naiste veri.»
«Just selles asi ongi!» juubeldas Simpson. «Need mehed
äritsevadki naistega! Prostituutidega!»
«Ahsoo!» taipas Thõkk. «Kuule, ses jutus on
tõesti iva. Lähen räägin vanamehele su jutu
ette.»
«Võiks rääkida jah. Ehk hakkab siis paranema. Ausalt
üteldes on ta vigisemine mind juba päriselt ära
tüüdanud,» lausus Vladik. Ta võttis hangu ja läks
keldrisse rotte püüdma. Söögilaud tahtis
täiendamist. Läbi sügiselõpu pimeda, ligeda ja tilkuva
öö sammus ta keldri poole, kus ei hoitud teragi toidukraami.
Kelder oli poolenisti täis majaelanike ohvrite pehastunud ja rottide
näritud luid.
Thõkk paterdas kiiresti maja teisele korrusele, kus asus Dracula, ehk
«vanamehe» tuba. Thõkk ei pidanud enam pool sajandit
vajalikuks näidelda mingit teenri ja ülemuse näidendit. Nad
olid vanamehega kaks selle maanurga ainukest vereimejat ning seega
täiesti võrdsed. Dracula istus tugitoolis ja järas isukalt
verivorsti.
«Ei tea, kas Rakveres pole enam verd saada või,» vigises ta
Thõkkile.
«Kuule, viska see vorst minema, mul on sulle üks suurepärane
söögiisujutt,» teatas Thõkk vastikusega Dracula
matsutamist kuulates.
«Leidsid kellegi metsast või?» küsis Dracula ise
üha edasi vitsutades. «Sa tead, et mulle jahimehe veri ei maitse,
olgu ta kasvõi AB-veregrupiga.»
«Loll vanamees!» käratas Thõkk. «Viska vorst
käest ja kuula mind!»
Ja Thõkk rääkis. Ta kõne ajal ilmutas Dracula
aeg-ajalt laiska huvi, kuid kui Thõkk lõpule hakkas liginema,
sattus ta vaimustusse.
«Otsemaid,» karjatas ta rõõmsalt, «otsemaid
lase Petsil see peldik, mida me majaks nimetame, korda teha, too mulle
mõni moodsam riideese ja...»
Nõudmisi paistis olevat lõputult. Vanamees armastas
teatraalsust ja asus korraldama ehtsat Potjomkini küla. Õige pea
patseeris kuulus vampiir dressides ja tossudes mööda oma villat
ringi. Senise juuksetuusti lasi ta Thõkkil siilipeaks pügada.
Küljel ripnes tal ärikale vältimatu mobiiltelefon, mille
keegi jahimees kunagi ära oli kaotanud ning mis loomulikult ei
töötanud. Pets leidis selle ükskord metsast.
Thõkk oli juba kaugel. Inimkuju võtnuna istus ta varastatud
«Audi» rooli taga ja kihutas Tartu poole. Õieti polnudki
auto varastatud. Nad lihtsalt leidsid auto ühel päeval metsast.
Koos omanikuga muidugi. Peale väikest kähmlust jättis omanik
vampiiridele nii auto kui ka elu.
Jäi üle oodata. Oodates luges Dracula Petsi toodud ajalehti. Ta ei
teadnud enam aastaid, mis majast väljaspool toimub. Pets, Simpson ja
Vladik irvitasid. Nii agaralt polnud vana pea kuuskümend aastat
tegutsenud. Siis tuli tal pähe siin kolkas pidu korraldada ja
peokülalised surnuks pureda. Simpsoni ja Thõkki vastuseisu
tõttu jäi tookord asi katki.
Kesköö paiku praksusid oksad autorataste all. Thõkk saabus
linnast. Auto tagaistmel istusid kaks libu, kes vastumeelselt aknast
välja põrnitsesid. Kuuskede tagant ilmus nähtavale
tundmatuseni muutunud vana maja. Rämpsust ega lagunemisest polnud
jälgegi. Thõkk peatas auto ja juhatas litsid majja. Keset
süngeilmelist laant asuv imposantne villa avaldas naistele mõju.
Üsna heatujulistena sammusid nad trepist üles. Niipea, kui uks
sulgus, kadus maja illusoorne ilu ja nähtavale tuli taas lagunenud
välisilme. Simpson oli selliste trikkide peale osav. Ta võis
varblasele karu kuju anda, kui tahtis, ja enamgi veel.
Dracula võttis müüdavad naised fuajees vastu ja juhatas nad
ülakorrusele. Sealt hakkas peagi kostma veidrat madinat ja naiste
naeru.
«Mida ta teeb?» küsis hämmeldunud Vladik.
«Mängib toiduga,» märkis Thõkk pahuralt.
Kaua ülakorrusel lõbusasti ei kekseldud. Peagi kuulsid kolevused
hullumeelset kriiskamist. Uks prahvatas lahti ja üks naistest tormas
alla. Uksele ilmus ka verise näolapiga Dracula, kes hoidis kaenla all
lõtvunud poolpaljast naisekeha. Thõkk püüdis pakku
põgeneva libu kinni.
«Neiu, te olete määratud surema,» teatas Thõkk
lõbusalt ja vajutas kihvad naise kaela.
Ja niimoodi hakkas korduma peaaegu iga päev. Dracula ja Thõkk
tegid Maavalla prostituutide seas päris tubli laastamistöö.
Ning ennäe imet -- Dracula hakkas tasapisi ka ise ringi liikuma, ei
norinud enam verivorsti ja nõnda edasi. Kuu aja pärast oli ta
niivõrd kosunud, et ilmus vaid vahel harva koju, ise
võidurõõmus ja räpane. Õige pea hakkas ta
ka konni sööma ning selgete täiskuuilmadega võis
metsalagendikel vampiiri lustlikku ulgumist kuulda. Selge see, et kaua
selline idüll kesta ei saanud. Prostituute hakkasid tänavatel
saatma kantpead ja üha raskem oli libusid meelitada mingisse
pärapõrgusse. Kõige tipuks tuli ühel varahommikul
Dracula tagasi räbaldununa, väsinuna ja sibula järgi
haisvana. Vaevaliselt vedas ta ennast majja.
«Noh, kus sa lollike nüüd siis käisid?» küsis
jaole saanud Thõkk.
«R-r-r-ajakülas...» klugises vampiir vaevaliselt.
«Oh sa juhm!» kukkus Thõkk sõimama. «Nii vana
mees peaks juba teadma, et Mustvee, Rajaküla ja üldse, kogu see
Peipsi-äärne kant on täis sibulat ja küüslauku.
Inimesed kasvatavad seda seal. Mis kurat sul sinna asja oli?!»
Vampiir ei vastanud. Vaevatuna vajus ta lötsi ega liigutanud oimugi.
Thõkk ohkas. Vladiku abiga taris ta Dracula teisele korrusele.
Sellest peale kippus kõik jälle vanadesse rööbastesse
minema. Vanamees hakkas järjest rohkem irisema ega käinud enam
kusagil. Dracula kaaskondsed kannatasid nädala, teise, tükki
kolmandatki. Kui miskit muutust polnud enam ette näha, vedas
Thõkk «Audi» taas kuuri alt välja ja siirdus Tartu
poole. Ta oli kaua ära. Alles vastu hommikut naasis ta, turtsaka
olemisega naine tagaistmel. Pikema jututa vedas Thõkk naise Dracula
magamistuppa.
«Tegele temaga,» näitas Thõkk näpuga vampiirile.
Libu teostas Draculast kiire ülevaatuse. Too vedeles voodil ega
viitsinud ennast suuremat liigutada.
«Mis, kas sellisest on veel asja ka või?» kahtles libu.
«Tee see kindlaks, kui tahad,» vastas Thõkk hapult.
Vanamehele tuuakse toit nina alla ja see ei viitsi näppegi liigutada.
No on lojus! Thõkk väljus toast ja sulges enese järel ukse.
«Noh, neiuke, tulge minu juurde, asuge tegutsema,» kutsus Dracula
haigutades. Viimasel ajal polnud nagu söögiisu. Dieeti pole mul ju
põhjust pidada, arutas Dracula. Võibolla on mul anoreksia? Aga
tüdruk siin tundus tegelikult üsnagi isuäratav. Prostituut
hakkas ennast aegamisi riidest lahti koorima. Vampiir ajas ennast istukile
ja takseeris naist hindavalt. Tjaa, ei, täna dieeti ei pea, otsustas
Dracula. Pealtnäha täiesti kobe. Oleks viitsimist, siis teeks
muudki. Küllap on verigi niisama hea.
Libu heitis seljast viimase riidehilbu ja ronis vampiiri juurde voodisse
ning hakkas tollel rõivaid seljast kiskuma.
Ei, kurat, mul on nälg, leidis vampiir. Enam ei oota midagi.
«Tead sa ka, kes ma olen?» küsis ta
püksinööpide kallal pusivalt libult. «Olen
Dracula!» teatas ta, kui naine küsivalt üles vaatas. Andmata
naisele aega vastata, paiskas vampiir ta pikali ja surus kihvad ta kaela.
Naine karjatas. Verd pritsis voodile. Dracula kustutas esimese janu ja lasi
kaelast lahti. Silmad kiiskamas, jäi ta naise suremist vaatama. Libu
tõmbles krampides. Aeglaselt avnesid ta silmad.
«Sa võid ju vampiir olla,» sosistas ta vaevaliselt,
«aga mul on AIDS...»
Võpatades pillas vampiir sureva naise põrandale. Kogu maja
läbistas kohutav hirmuröögatus.
|