|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1999 |
Uued arvustused ]
| 19.04.2005 22:04:54 |
Kaary |
Jutt tundus olevat liiga lapsik, kui juba Draculat kirjutada siis väärt lugu, hirmsat, mis ajab keha kihelema.
Dracula ja AIDS ei lähe mitte kuidagi kohe kokku, kas ta mitte ei ole surematu?
Dialoog oli talutav, ümbruse kirjeldamise juures võiks tõsiselt nuriseda ja mõningad kohatud väljendid olid pinnuks silmis.
Vale-Dimitri on kirjutanud juba mitu keskpärast lugu. Mitte nii, nagu mõni ütleb "keskpärane" ja mõtleb "vilets". "Algernonis" on hullematki. Ainult nüüd juba tahaks mingit kvalitatiivset hüpet, juttu, mis oleks oluliselt parem "Vollist"... Näib, et autor on mõelnud ise välja idee -- vampiir ja AIDS, kuid jätnud mõtlemata, kas vampiir peab ikka AIDSi kartma.
| 08.12.1999 16:29:33 |
Katariina |
Mul on kahtlus, et jutu kirjutamise põhimõtteks, või siis vähemalt yheks peamistest kirjutamisotsuse tõukejõududest, on eesti horrorikriitikas esiletõusnud kvaliteedikriteeriumid - et oleks "keskajas" ja et oleks pikk. ;) No vot ja nyyd härrasmees siis kirjutaski, nagu raffas tahab ;) Need klassikalist gooti stiili parodeerivad kirjeldused ning laia joonega bravuur aja ning koha määramisel annavad just sellise trotsliku reaktsiooni mõõdu välja. Ainus häda on, et rohkem kui naljategemine õudukate arvustuste yle nagu polegi jutus eriti miskit ning ka sellest irooniast jääb liiga väheks, et asjale väärtust anda. Lõpp jääb ka kehva anekdoodilõpu tasemele, mis paneb vägisi õlgu kehitama: "So what?" Aids teadupärast on immuunsuspuudulikkus ning
vampiirid yldiselt gripi vms. käes ei kannata. Aga see selleks, ka parem puänt poleks asja tõenäoliselt päästnud.
Eesti oludes ühte ulmejutu tegelase Simpsoniks ristimine näikse millelegi viitavat. Millele - see paraku jutust ei selgu. Ning finess kipub olema tarbetu. AIDS'i ja vampiirika teemad - vt. Coppola "Dracula"; Simmonsi "Dying in Bangkok" + "Children of the Night"; Vale-Dmitri seda teemat paraku ei käsitle, lihtsalt arvab, et sellest saab loole puändi. Ei saanud. Lugu kirjutatud pajatuslikus lugeja poole pöördumise stiilis - kandis selline vorm välja, ent koorem polnud ka kuigi raske. Lugeda andis, elamust ei saanud. Ainus küsimus peale lugemist oli, et milleks see kirjutati.
| 07.12.1999 10:44:55 |
Silver Sära |
Kurat, arvuti saatis ise arvustuse ära, nii et jutt jäi pooleli.
Tahtsin veel lisada, et humoreskina oli tekst päris mõnus lugeda, ehkki esitan üldiselt huumorile nõude, et ta ei tohiks ületada keskmise anekdoodi pikkust. Kuna tegu on huumoriga, ei hakka ma siin ette heitma tehnilisi vasturääkivusi (nagu näiteks vampiiri AIDSi nakatumine või võimetus jagu saada litse saatvatest kantpeadest sellal kui minnakse läbi seina).
Puänt oli iseenesest päris rabav ja kahju, et V.D. ei tahtnud samal teemal tõsisemat juttu kirjutada.
Kuu aja eest peeti Algernoni kirjaderubriigis "arutelu" selle üle, millal algab järgmine sajand. Nagu keegi tabavalt märkis, oli sellise jutu ainuke seos ulmega see, et mõtete vahetajaks olid ulmeautorid-fännid. "Dracula viimase eine" seos ulmega on mu meelest umbes samasugune - autor on varem kirjutanud jutte vastavas zhanris. Kui Belials, Vale-Dima või mõni teine kirjutaks armastusluuletusi, poliitikakommentare või muud sellist - ega ikka Algernon poleks see koht, kus neid avaldada.
Minule jällegi meenub üks kunagine "Herilase" (täpsemalt "Verilase" lugu, kus seesama krahvihärra samuti AIDSi sai. A küllap siin on kokkusattumus - Draculat ja AIDSi pole ju raske vere kaudu kokku viia.
Millised on Thõki seosed Skandinaavia mütoloogi Thökiga?
Stiil polnud jah hea - "Maja seinad lagunesid, kunagine uhke trepp ja paraadna jätsid kasimata mulje. Katus lasi siit-sealt läbi ning katkiseid korstnaid polnud aastat kümme viitsinud keegi puhastada. Ümbrus jätab siin
kasimata ja natuke k?leda mulje." riivab kõvasti silma.
Arusaamatuks jäi, miks see ikkagi Dracula viimne eine oli -- oli ju varem teda "surematuks" nimetatud? Pole nagu kuulnud, et inimlikud haigused, AIDS kaasaarvatud, NEILE midagi teeksid...
Loo plussiks on B-kategooria filmide paroodialiku maailma loomine, kus kõik on iselaadi humoristliku kiiksuga.
Loo miinuseks on esituse rabedus, mis mõjus kõige häirivamalt tondilossi kirjeldavas lõigus. Mõned sõnad on justkui ülearu, mõned puudu. Samas segunevad erinevad stiilid ning mõned väljendid tunduvad kohatud olevat.
Dialoog jookseb juba hästi.
|
