03.12.1999 |
Mart Raudsaar
Kõmuajakirjaniku surm |
Arvustused |
Mööduja! Seisatu hetkeks ja mõtle,
et meie olime kord sellised nagu oled Sina;
ning et Sina saad kord selliseks, nagu oleme meie.
(umbkaudne tekst ühelt eesti hauakivilt)
|
Pedro Vaabel peatas keset teeristi auto ning lappas vandudes närunevat
sasipuntras kaarti. Ta ei tundnud siinset kanti põrmugi.
Õigupoolest oli kogu Iru korstnast itta jääv ala talle
tundmatu maa ning Virumaa lõunakant suisa thulelik. Kaardilugejata
Pedro oli üritanud teejärge ajada roolirattal, ühe silmaga
sõidusihti kiigates, ent teravservsed maanteeaugud nõudsid
kogu tähelepanu.
Nõnda jõudis Pedro Tõnsu teeristile ajal, mil ta oleks
soovinud juba tagasiteel olla. Ometi eksles ta endiselt
käänulistel metsateedel, kus vaid harva vilksas sekka mõni
heledam raiesmik või kõlvikusiil.
Isegi välgumihkel ei andnud end kohe kätte. Pedro
päästis turvavöö valla ning otsis neljakäpukil,
tõstis kummimatte ja kobas istmealust. Väkk, kloppis ta
jälestusega tolmuseid käsi ning taipas viimaks geniaalse
mõttevälgatuse valgel sigaretisüütelit kasutada.
Pedro imes vähese nikotiinisisaldusega «Marlborot» ja ta pilk
otsis higinirede vahel õiget teed. Mehe kõrvad kumisesid peale
mootori seiskamist veidralt või olid need prisked parmud, kes
tiirutasid kapoti kohal virvendavas õhus?
Isegi linnud ei laulnud pärastlõuna raskes rammestuses.
Mõned rohutirtsud saagisid kraaviperve rohus, sügavamal metsas
karjus vares ja kuumuses praksatas kuivanud oks.
Oks? Pedro kobas kaenlaalust tohlu, kus punnitas kolt.
Praksumist kostis taas ning läbi lehestiku võis aimata
lähenemas suurt kogu. Pedro käivitas mootori, startides kummide
vilinal, aknast paiskumas sülle kuivanud lehesodi ning tuhka poetav
koni hambus.
Tahavaatepeeglis märkas ta suurt põdrapulli üle tee
jooksmas, sarved õieli. Milline fläsh läks kaotsi, kuulus
ja kartmatu ajakirjanik Pedro Vaabel pagemas süütu mäletseja
eest, irvitas Vaabel, roolides uljalt vasaku käega ning paremaga
kammides raadiojaamu. Kuna ühtegi kvaliteetset saatjat võrku ei
jäänud, lükkas Pedro sisse plaadimängija.
Tema lemmikplaat saatis teda kõikjal ning ta oli selle suisa viledaks
laserdanud. «Ära karju mulle kõrva... päkapiku
disko...» pasundas kõlar räpviisikese tsenseerimata
varianti, mida raadiojaamades ei lastud.
Pedro tõmbas tohlust koldi ning keerutas seda ümber
nimetissõrme. Sihtis kujuteldavat popmuusikut ja puhus tulisele
torule.
«Kirjajupp ja paugutukk -- need mu sõbrad kahekesi,»
deklameeris Pedro ning tulistas ettejäänud teeviita. Viskas koni
aknast välja ning lõugas järgmisele loole omi sõnu
kasutades kaasa täiesti mõttetut jura, ent suurepäraselt
viisi ja riimi pidades.
«Nimeks mul on Kolumats,» nentis Pedro, pidurdades madala ning
vana pritsimaja meenutava puust kirikuhoone ees, «maitseb mulle juust
ja maitseb malts.»
Kiriku lähistel oleks ta võinud maltsa leida, ent Pedro jalg
nätsas selle asemel üksildasse koerajunni. Jalaga mööda
liiva kraapimine ei aidanud eriti, viskoosne junn venis piki talda laiali,
kattes end erksa, ent sisult petliku liivakihiga.
«Jap, säärased sõnnikurehitsejad me olemegi,»
kostis Pedro elutargalt, üritades võikalt lehkavat massi
sirelipõõsast murtud oksaga maha kaapida.
Võsast jälgis teda üks kiilanev mees, nõnda pruuniks
päevitunud, et pesematus ja ajamata habegi välja ei paistnud. Ta
kõhna nägu laiendas tugevate plussprillide kuma, mida pealinlane
ometigi tähele ei pannud enne, kui võsamees oksi kahte lehte
lükates teele ronis.
«Kuule, sina, kas sa korvpalli mängid?» küsis kiilakas.
«Möh? Misasja?» tardus Pedro kummalisse antiikpoosi, roojane
oks käes.
«Ma küsin, kas sa mängid korvpalli?»
Pedro jõllitas kiilaka peas kumavaid sinakaid veresooni, mis
hargnesid justkui pallimuster. «Jah, ma olen korvpalli mänginud
küll. Mis sellest?» kostis Pedro hüpnotiseeritult.
«Kuule,» mörises kiilakas lähemale vantsides, «me
oleme paar head aastat tagasi koos mänginud... koolinoorte
spartakiaadil.»
«Jah? Mis spartakiaad see oli? Ma ei ole ühelgi spartakiaadil
mänginud!» jättis Pedro esialgu diplomaatiliselt lisamata, et
ta teist põrmugi nooreks ei pidanud.
«Kuule,» jätkas kiilakas lähemale nihkumist ja Pedro
võis seletada koguni ta räpase kampsuni õmbluseid,
«laena viis.»
«Mees!» tõstis Pedro hoiatavalt oksa. «Ma ei laena
sulle ei viit ega ühte ega mitte midagi. Mul ei ole üldse mitte
mingit raha!»
Kiilakas tõukas oksa kõrvale ja vahtis himuralt teise
vöökotikest.
«Aga ma võtan su mobiiltelefoni ära!»
Mobiiltelefoni? Pedro võpatas. Ta oli just uue Nokia 6150 soetanud,
missugust terves toimetuses veel kellelgi ei olnud. Ning nüüd
tuleb säherdune joobar ja muudkui käperdab? Ja mis tal sellega
teha, kui alevikus niikuinii GSM-levi ei ole?
«Mees! Kui sa mind kohe rahule ei jäta, siis lõpetad
sitasti!» käratas Pedro.
Häh-hää, hakkas kiilakas naerma, rögises ja sülitas
teetolmu. «Ise oled sitas,» ütles ta veel, pöördus
ning kadus võssa tagasi.
Miks ma selle idioodiga siin nii pikalt sekendasin, õiendas Pedro
omaette, lõpetades talla jämepuhatust. Mul ei ole aega. Las tald
olla, toimetuse auto, valgus Pedro näole õnnelik irve. Maamiinid
peaks üldiselt keelatud olema, printsess Dianat võtkem see eest
kiita, aga näed, mõni veel vedeleb. Kirjuta või
satiiriline kolumn.
Ent mitte praegu. Praegu ootavad teised tegemised. Praegu ootavad päris
miinid ja lehe nädala nael. Pedro vaatas kella. Mage lugu, enne pimedat
Tallinna tagasi ei jõua. Ärgem raisakem aega! Carpe dienas, nagu
ütlesid vanad roomlased.
Pedro laotas kaardi kapotile ning vahtis seda mõttelagedal pilgul
mõni minut.
Pööras end ümber ja märkas tänava teisest servast,
võib-olla poe poolt tulemas valge jõuluvanahabemega taati, kes
lükkas enda ees roostes lastevankrit. Vankris kõhutas pruun
kunstnahast rebenenud kott, parandatud musta
põhupallinööriga ning peal Moskva olümpiamängude
logo.
«Tere, teie,» hõikas Pedro ja sammus taadile vastu.
Taat ei teinud teist nägugi, vaid tatsas kriuksuvat käru
lükates edasi.
Küllap on ätil kõrvad umbes, oletas Pedro ja jooksis
päris taadi kõrvale, karjudes kõva häälega:
«Hei!»
«Mesasja sina tahad?» küsis teine, tatsates edasi ja vahtides
klaasistunud pilgul kusagile kauguses sinetavate puulatvade poole.
«Siin oli kunagi raudtee ja kogu see asula on alguse saanud
metsatööliste asulast,» püsis Pedro kulgeja
kõrval, «kas te olete midagi kuulnud ajutistest metsa
väljaveo liinidest, mis ehitati viiekümnendatel aastatel?»
«Siin on ennemastki kirjamehi metsa jäänud,» kostis
küsitletu.
«Kuulge, ma ei küsinud, kas keegi on metsa jäänud
või ei!» vääksatas Pedro. «Ma küsisin, kas
te mäletate midagi nendest kitsarööpmelistest raudteedest,
mida idapoolsesse laande ehitati? Kokku peaaegu kakssada kilomeetrit?»
«Mesasja sina kogu aeg minule röögid?» jäi vanamees
äkki seisma ja pööras pilgu Pedrole, temast ometi läbi
vaadates. «Ega ma kurt ei ole. Seal metsas ei käi keski. Ei enam.
Ja ei ole sinulgi seal miskit kooserdada.»
Pedrole ei meeldinud teda sihtiv vesine valkjas pilk mitte üks
põrm. Ta tundis end halvatavat ja oleks soovinud enda kõrvale
tagasi ignorantset juhmakat.
«Kas te olete sellest midagi kuulnud?» kordas Pedro pelgalt algset
küsimust.
«Mine Sirtsu sohu ja korja murakaid,» oli kõik, mis habemik
talle veel ütles, pööras end taas teele ja ei teinud
ajakirjanikku enam nägema ega kuulma.
Saidki omale ignorandi! Pettunud Pedro lonkis tagasi masina juurde. Ei, enam
ma seniilidega tegemist ei tee. Neil pole midagi asjalikku öelda peale
paari-kolme lause, millised kõlaksid niikuinii asjalikumalt, kui mina
nad välja mõtleksin. Milleks sünges kolkas tühja aega
raisata? Ent mis parata, peatoimetaja soovil, peatoimetaja käsul.
Pedro sõitis aeglaselt mööda aleviku tolmuseid
tänavaid ning vahtis maju. Mõned neist näisid juba kaua
aega tühjalt seisnud olevat, aknad kaetud tekkide või papiga
või koguni laudadega. Kõrvaltänavail lokkas umbrohi.
Kraavis kooberdas paar kirju kana ning ühest sisehoovist kostus sea
ruigamist.
Loodus! irvitas Pedro laialt, süüdates uue vähese
nikotiinisisaldusega «Marlboro». Romantiline loodus! Mida ihkab
linnalaps? Kuhu rändab eksind vaps? Metsa, metsa, ikka metsa, kus ei
saa ka jobu peksa.
Pedro jäi saeveski juures seisma. Saeveski näitas elu märke,
parajasti popsus teele sinine Belaruss-traktor, vedades järel suurt
koormat, milles ajakirjaniku silm näis märkavat hulka
nii-öelda puiteuroaluseid.
Saeveski uksel kohtas Pedro vuntsidega neljakümnendates aastates meest,
esimest, kellel näis mõistuse säde silmas hiilgavat. Mees
tuli vastu kukalt kratsides, käes hiiglaslik roostes mutrivõti.
«Tere,» ütles Pedro.
«Tere,» vastas punasinistes tunkedes vunts.
«Ma olen ajakirjanik,» jätkas Pedro, «ma
töötan ühes ajalehes, aga kuna te seda töenäoliselt
ei loe, siis ei ole see ehk eriti tähtis fakt. Õigupoolest olen
siin üleüldse läbisõidul, aga mõtlesin teile
paar küsimust esitada ühe huvitava jutu kohta, mida ma hiljaaegu
kuulsin.»
«Vaevalt, et ma teile midagi huvitavat oskan rääkida,»
laiutas tunkemees käsi, mutrivõti sauana käes.
«Siin käis kunagi kitsarööpmeline rong, eks ole?»
päris Pedro.
Vunts lasi mutrivõtme rippu, taas kukalt sügades.
«Käis,» ütles ta viimaks.
«Aga enam ei käi,» pistis Pedro, samas ehmudes
väiteküsimuse mõttetusest.
«Juba seitsmekümnendatest,» nentis vunts.
«Miks ta enam ei käi? Metsa ju oleks välja vedada küll
ja küll? Siit kirdesse rajati isegi mitmeid väljaveo liine, neist
oli suur kasu, kuna korralikke teeradu siinses võpsikus ei ole.»
«Kas ikka oli?» tuiutas vunts ajakirjanikku, irooniline läige
silmis.
Pedro püsis vait kui sukk, silmitsedes vuntsi otse silma.
«Kas nad ikka vedasid metsa välja?» päris vunts uuesti
ning Pedro mõistis, et küsimusel peab olema vastus, mis
võib olla kooskõlas nende inforaasudega, mida ta juba teab.
«Ega mina ei tea midagi täpselt, mis seal tehti,»
pääsesid vuntsi keelepaelad valla. «Põhja pool raiuti
metsa küll, ent paljud raiujaist olid vene sõdurid. Erariides,
aga sõdurid. Sama palju, kui nad metsa välja vedasid, vedasid
nad seda ka sisse.»
Saekaatri vunts vaikis ja jälgis, kuidas Pedro reageerib. Pedro
pungitas silmi: «Ma ei mõista...»
«Ma ei tea, mida nad sinna vedasid, aga midagi nad sinna vedasid.
Kinnistes vagunites. Platvormvagunitel, presendid peal. Aga ega metsa ju
metsa veeta, eks ole nõnda?»
Pedro noogutas mõtlikul moel, pärides siis: «Kust te teate,
et vagunid tühjad polnud?»
Saekaatri mees naeris laialt. «Te ei ole raudtee ääres
elanud. Mina olen elanud ja mina tean, missugune on tühi ja missugune
täis vagun. Klaasid helisevad kapis teistmoodi. Ja kopikad, mida me
raudteele poisikestena sokutasime, läksid samuti teistmoodi laiaks.
Vaat nõnda. Aga miks teid säärane värk huvitab? Kas
olete folklorist või?»
«Olen,» kinnitas Pedro tõsiselt. «Olen
tõepoolest folklorist, kui nõnda võib öelda, ent
ma ei julenud teile ennist end nii tutvustada, kuna mõtlesin, et
peate mind viimati mingiks lorakirjanikuks. Kuid võib-olla te olete
nõus mulle mõne huvitava loo makki rääkima, kui ma
juba kohal olen?»
Saekaatri mees ei naernud enam. «Ei, makki ei räägi mina
mitte midagi. Siin eelmisel aastal käisid ühed tolvanid
ülikoolist ja lindistasid vanameeste jutte. Tahtsid mindki
küsitleda, et kas mina mäletan pööripäeva ja olen
kuulnud püsthaudadest ja muud säärast värki, aga mina ei
rääkinud midagi. Teate, mulle ei meeldi igasugustest
ebauskumustest rääkida. Ma ei usu säärast värki ja
ausalt öeldes ei tea ma ka mitte midagi, nii nagu ma teile juba
kõnelesin.»
Tunkedes mees keeras lauavirnade vahele ja Pedro ei näinud teda enam.
Ajakirjanik ootas viivu, aga et kedagi polnud ligiduses ja et ta ka
saekaatrisse ei tahtnud astuda, istus ta hoopis autosse ning logistas
vaikselt edasi.
Taevas varjutas päikest säbruliste pilvetupsude rügement.
Veel üks närb tegur, mis ei meeldinud Pedrole mitte üks
põrm. «Ajakirjanik! Sa tõsta kannik ja täida oma
kohust, hoolimata ohust,» ümises tujutõstev viis kesk
vähese nikotiinisisaldusega suitsupahvakuid, ent tuju ei paranenud. Ja
kingatald haises.
See saekaatri käpp andis ometigi tähelepanuväärse vihje,
mainides ülikooli ja tolvaneid. Toimetuses on paar tolvanist filoloogi,
kes ehk oskavad anda edasisi vihjeid.
Pedro pidi NMT-kännu ajama üsna tuliseks, enne kui jõudis
õige jäljeni. Tänu kuu gee-ess-emmi ja
kiilaspea-kanistermehe tegevusele on isegi rahvaluule tolvanid mobiilsed,
irvitas Pedro rahulolevalt, valides neist ühe iseäralise tolvani
numbrit, kes pidavat olema Viljandis teist nädalat vanamuusika
festivalil.
«Robert? Mina olen Pedro Vaabel. Justament sama Vaabel. Seesinane
Vaabel palub paar sõna Eesti Raadiole. Mind huvitavad Kesk-Alutaguse
pärimused, mida korjasid eelmisel aastal, ja iseäranis need
legendid, mida kõneldakse seoses metsatööde,
kitsarööpmelise raudtee ja seitsmekümnendatega.»
«Mida sa kuulda tahad? Vorstivabriku-stiilis jutte või
zombi-muistendeid?»
Pedro süütas uue «Marlboro» ja puhus torru.
«Räägi mulle üks... vorstivabriku-stiilis jutt.»
«Okei. Eksinud grupp marjulisi metsa ära. Muide, need olid mingid
puhkajad ida poolt. Ei osanud nad kohalikku keelt, ega osanud
määrata ilmakaari sammaldunud kivikülgede järgi. Hakanud
hämarduma, kui nad üksitise rähklemise ja sumpamise
järel jõudnud raudteeharuni. Mõtlesivad, et hakkavad
kõmpima mööda liipreid ja et eks nad viimaks riburadapidi
tsivilisatsioonini jõua. Kõmpisid, kõmpisid, aga
läinud vales suunas, üha kaugemale mugavatest korteritest,
soojusest ja valgusest.
Jõudnud hoopis võsastunud laohooneni ja selle ees seisva
rongini. Vedur ja esimesed vagunid olnud põlenud ning roostes kui
kurat. Neil hakanud üsna imelik tunne ja kompassi nõel ei
näidanud kah enam midagi, tiirutanud otsata kaua ringi, aga võib
ka olla, et nad veidi väsinud olnud ja silme ees virvendanud saabuval
õhtupoolikul. Mõtlesivad, et jäävad laohoonesse
ööbima. Läinud päris pimedaks, täitsa kottpimedaks,
kui korraga kostnud imelik urin, päris kõva jauramine kohe. Kaks
läinud taskulambiga välja ja enam tagasi polevat tulnud. Teised
hommikul näinud hoone lähedal põõsastes veriseid
riideräbalaid. Ongi kõik.»
«Mh, raha tagasi, mis vorstivabriku jutt säärane olgu?»
irises Pedro. «Kuhu vorst sai? Kes seda sõi?»
«Maa-alused,» kostis Roberti kauge hääl läbi
eetrihäirete.
«Maa-alused!?» irvitas Pedro. «Millised maa-alused? Kaevurid
või? Mutionud?»
«Maa-alused,» muutus Roberti hääl tõsiseks.
«Vanarahvas räägib maa-alustest, kelle ees koguni vapra
Punaarmee püksid püüli sõeluma hakanud. Tulnud teised
kõik metsast riburadapidi suurel pööripäeval tagasi,
pannud valtapuu ette ja valvuri tunnimeheseene alla ja asi vask.»
«Ole nüüd, mees,» kohmas Pedro. «Praegu ei ole seal
kindlasti enam mingisugust valvurit ja rauaroobertite nõginäpud
on ammuilma kõik läbi kobanud.»
«Ei ole,» lausus Robert. «Tunnimeest enam ei ole, aga
salapärased ehitused on veel alles, olen neid oma silmaga näinud.
Keegi ei julge seal käia, veel vähem midagi kaasa tirida.»
«Noh, kui sina nägid, näen ka mina,» sõnas Pedro
tuhka tipsutades ja murelikult pilvist taevast uurides. «Aga mina
võtan sealt kaasa mida iganes. Ühe väärt loo
näituseks. Või mõne pealuu, he-hee!»
«Pealuud... sa ei jõua neid äkki valida...» luksatas
hääl teisel pool liini kummaliselt ning ühendus katkes.
Pedro viskas koni kus kurat ning puhkis vihaselt. Maa-alused! Küll
ütles!
Ajakirjanik avas koldi trumli ja keerutas seda tirinal. Kuues pesas viiest
helkisid läikivad litrikesed. He-hee, Stalini rulett, irvitas Pedro
laialt. Kui ma mõnda maa-alust peaksin kohtama, teen talle Stalini
ruletti.
Carpe dienas! hüüatas Pedro kohkunult kella vaadates. Sa saatanas!
Sa saatana silmamuna! Tuleb kiirustada, enne kui pimeneb, sest isegi ISO-400
film jääb suveöö unenäo jäädvustamisel
jõuetuks.
«Austin» ronis vedrude ägisedes raudteetammile. Õnneks
polnud toimetuse masina põhi madal ning piki tammi vonkles isegi
rajake, ja üksikud võsaudemed pühkusid auto kandilise nina
ees raginal põrmu, kriipides jõuetus alandlikkuses Pedro
taldu. Üks neist haises endiselt.
«Mis te, jobud, auto põhja puhastate, puhastage parem mu
kinga,» ühmas Pedro, usinasti rooli keerates. Ta kujutles, et on
Lepikson ja ronib «Hummeriga» Mustamäe klintjärsakust,
nn. vanakast üles. See kujutlus meeldis talle.
«Ma olen jäälõhkuja «Lenin»!!» kisendas
ajakirjanik täiest kõrist ja naeris laginal. Eemalt roostikust
tõusis tumeda taevakummi alla lendu hele linnuparv.
Suur Lenin, ta oli nii üllas, nii armastav, tark ja hea. Meid, lapsi,
võtaks ta sülle ja tulistaks vastu pead.
Saatan! vandus Pedro taas, kes-teab-mitmendat korda sel päeval. Rada
lõppes jõe kaldal ning üle jõe viis kunagine
raudteesild, piisavalt tugev, et kanda jalakäijat ja autotki, ent
piisavalt lagunenud, et rattaid pidi kinni jääda. Hõre
sillapõhi ei äratanud mitte karvavõrdki usaldust.
Lipp lipi peal ja lapp lapi peal, ironiseeris Pedro, keeras
«Grantsil» kaela maha ning kulistas paar sõõmu.
Oleme nüüd jalamehed. Olgem siis kapten Granti lapsed.
Ajakirjanik toppis telefoni seljakotti, pistis pudeli põue ning
riputas rinnale binokli ja satelliitnavigatsiooniseadme. Puusal tolknes
kaarditasku. Ta liputas koketeerivalt relvatohluga ning vaatas enda
peegelpilti autoaknal. Äge värk.
Sild näis lähemalt märksa hullemas seisukorras, kui oleks
võinud osata arvata. Üle jõe -- mis polnud küll
kuigi lai ega ka sügav mitte -- kulges paar katkematut talatriipu. Muu
värgistik lebas neil nii muu seas.
Pedro viskas igaks juhuks veel veidi kärakat ja hakkas astuma. Peavad
need kuradi talad nõnda kitsad olema? Vaevalt kaks jalatalla laiust.
Täpselt kahe sitase jalatalla laius. Oi-oi, mul on jalg libe ja ma
võin kukkuda, ehmatas Pedro. Või ma kaotan tasakaalu ja saan
kitse.
Pedro kükitas ettevaatlikult ja mõtles viivu.
Ei, riskida ei maksa. Ajakirjanik hakkas vaikselt neljakäpukil minema,
aeg-ajalt alla vaadates. Päikesesoe raudtala tundus nõnda
turvaline ja tema roostekrobelus kindlust sisendav, ent jõepeegel
luululiselt jalga või rusikat ootav.
Objektid, mida te külgpeeglis näete, on tegelikult tunduvalt
lähemal, ütles Pedro enesele. Ta vaatas veel korra alla ning sel
hetkel pudenes kotist telefon, purunes vastu sillaposti ja langes laperdades
vette. Toimetuse NMT-telefon.
Pedro neelatas ja klammerdus tala külge.
Jõgi, sa said ohvri. Eks helista end vaeseks, kommenteeris Pedro ja
avas silmad. Enam ma alla ei vaata, otsustas ta.
Teisel pool jõge tuli julgus tagasi ning Pedro võttis kahe
sõõmu asemel ühe. Kes teab, mis kõik veel juhtuda
võib. Äkki kohtan mõnda maa-alust? Ta hirnus kõva
häälega. Idioodid, kes teid kardab?
Pedro jätkas rännakut mööda tammi ühtlase,
mõõdetud sammuga ning tänas ilmataati, et see
päikese pilve taha on läkitanud. Nõnda on palju
mõnusam kõmpida. Peaasi, et vihma ei tuleks. Ma saaksin
märjaks ja mul hakkaks külm. Ma lõdiseksin. Ja
külmetuksin. Kes kirjutaks minu eest nädala naela? Ei, keegi ei
tohi kirjutada minu eest nädala naela, või ma naelutan ta neetud
toimetuselaua külge.
Mida ma pealkirjaks panen? Nõukogude tippsalatehnika metsalaanes?
Või kuidas oleks: Marjuline leidis Vene armee saladused? Oot-oot, mis
kuradi marjuline! Ajakirjanik leidis Vene armee saladused! Ajakirjanik --
see olen mina. Nojah, aga kust ma need saladused leidsin? Metsast!
Ajakirjanik leidis metsast nõukogude riigisaladused, ei,
armeesaladused ikka!
Pedro pani näpu suhu. Saatan, nüüd sai pealkiri liialt pikk.
Õpiku järgi peab olema pealkiri lööv ja lühike.
Kõik minu head pealkirjad on olnud kolmesõnalised. Kes, mida
teeb ja kus või kellega. Näiteks: kirves lõhestas kolba.
Või: mees sünnitas sisaliku.
Niisiis: ajakirjanik leidis raketodroomi. Palju parem!
Pedro tuju paranes ning ta otsustas end premeerida tubli punnsuutäiega.
Igaks juhuks kirjutas ta pealkirja bloknooti üles ja lõi vile
lahti. Ei kohuta mind tume mets, ei hirmuta mind hiina kets. Vapralt
kõlab skaudi laul, kui dirigeerimas on Bruno Saul.
Paarikümne minuti pärast jäi Pedro seisma ning vaatas
kõhklevalt kella. Äkki läheks tagasi? Mida paganat ma
laande ronisin? Ta heitis pilgu selja taha, kus piki tammi kulgev metsasiht
tumenes pisikeseks täpiks.
Kas meil ikkagi on tarvis niisugust osaluseksperimenti?! See tähendab,
kas minul on seda vaja? Inimesed on ju jumalast lollid ja usuvad igasugust
möga, mida neile kokku kirjutada. Las ma tuletan meelde... ahah, kord
Vormsi saarel tuli mulle hea mõte. Helistasin meie konkurentidele ja
ütlesin, et olen Hullo kooli õpetaja. Nägin saarel
Strandbergi ja Kivimäge nuhkimas ning et minu meelest on midagi
kahtlast lahti. Äkki need nurjatud maagid rajavad saarele
lennuvälja? Kui nii, siis selle vastu kohalikud protesteerivad
otsustavalt!
Meie peatoimetaja helistas mulle, kes ma olin juba saarel enne teisi ning
palus uurida, mida kohalikud talumehed arvavad võimalikust
lennuvälja ehitusest saarele. Ei-noh, vinge lugu sai! Ükski
talumees, kellele ma säärase küsimuse esitasin, ei ilmutanud
vaimustust. Pigem vastupidi, haarati hangude järele.
Kas ma pean seda raketodroomi kindlasti oma silmaga nägema?
Võib-olla piisab nii-öelda vaimusilmast?
Pedro hinges möllasid vastandlikud jõud. Ta peletas parme ja
juurdles mitu head minutit.
Münti visata oleks nõme. Äkki kukub kõrge rohu sisse
ning kaob ära. Pealegi pole ma sedasorti mees, et usaldaksin saatuse
pimeda saatuse kätte. Hm. Mina olen otsusekindel mees. Ma kas
lähen või ei lähe. Hm. Ja mul ei kõlba pasaks
lüüa. Kas ma kardan tõesti maa-aluseid?
Pedro astus edasi, tuletades meelde seda infot, mida ta nõukogude
salajasest raketibaasist, eksperimentaalsest raketibaasist väidetava
numbriga 263, teadis. Üsna vähe, aga mõnda ometi.
Seitsmekümnendatel võttis Nõukogude armee üle
kohaliku metsatööstuse programmi «MAD» raames. Programm
omas rahvusvahelist iseloomu. Koodnimetuseks sai «MAD» ehk Mutual
Assured Destruction ehk vastastikku tagatud hävitamine. Pomm mulle ja
pomm sulle. Võrdne vahetus, et keegi, taevas hoidku, vähem ei
saaks.
Ent kumbki üliriik üritas vastast üle kavaldada. Vene
teadlased leiutanud selleks kavala viguri nimega «Kamar».
Sügavale maa alla õõnestatud angaarid, kus viibis
personal ja kus tehti tehnilist hooldust; ning rööbasteed, millel
liikunud puurmasin ja rakettseadeldis. Vastase esimene tuumalöök
poleks maa-alust baasi hävitanud, kust oleks lähtunud kiire
vasturünnak. Platvorm peatunuks mõne poolvalmis shahti all,
kaadervärk sellel ajanuks end vertikaalasendisse ning jätkanuks
iseseisvalt, kiirelt keereldes teed maapinnale.
Kaitseväest näpatud aerofoto näitas vana
erusõjaväelase viidatud kohas tõesti lagunenud ehitisi.
Saladuslikku fotot käes hoides oli Pedro tundnud adrenaliini verre
valguvat ja närvlikku ihuvärinat. «Mees, kes tirib saladused
päevavalgele, on siin!» oli ta foto laksuga peatoimetaja lauale
virutanud.
Närvlik ihuvärin ilmutas end taas. Pedro istus poolpehkinud
liiprihunnikule ja masseeris krampikiskuvat jalga. Üritas
määrata asukohta ning leidis, et on liiga kaugele põhja
tunginud.
Ajakirjanik keeras kirdesse esimest ettejuhtuvat haruteed pidi. Üsna
pea nägi ta otsitud jälgi. Kilomeetri-pooleteise järel
algasid tammil võssauppunud relsid. Tuuleke kahistas Pedro peast juba
kõrgemate puukeste latvu. Pedro otsis seljakotist selga dressipluusi.
Ümbrus näis ürgsem ja vilum.
Ta jõudis kopsaka kõdukihiga kaetud roostes dresiinini, mille
purunenud klaasidel sirutusid tumenevad varjud. Dresiini kõrval
vedeles gaasimask, automaadi pide, mõned metallanumad ning vettinud
portfell.
Portfell lirtsus jalahoobi peale ja rebenes pikuti lõhki. Avavusest
valgus sisikonnana hulk instrumente, millest ühes tundis Pedro ära
stetoskoobi. Teisi riistu polnud tema silm varem kunagi näinud.
Ajakirjanik astus ettevaatlikult üle okastraadikuhila. Nüüd
märkas ta enamgi pilla-palla vedelevat militaaratribuutikat. Ei midagi
huvitavat, kõik puha rämps ja roostes kraam, kuid mingi seos
näis selle paiknemises peituvat.
Pedro viskas klõmmi ja sammus aeglaselt edasi. Huvitav, kuhu nad
aheraine ladustasid? Kas vedasid kõik alalhoidlikul moel minema,
rettu vilavate sputnikusilmade eest?
Mis mõttega? Säärases tihnikus marjaloendust ei tee.
Korralik matsheete kuluks marjaks, millega raiuda teed nädala naelani,
millest võib hea tahtmise korral saada aasta ajakirjandusauhinna
pretendent.
Papist mehed pole me, papinaelu ka ei tee...
Milline segadik, jahmus Pedro veidi lagedamale jõudes. Ta hiilis
rongi varjus edasi, vedurikosuga kohakuti jõudes peatus ning
süütas suitsu, uurides vargsi avanevat pilti. Kümmekond
meetrit edasi lasus mustjate pudedate pervedega mastaapne kraater, milles ei
kasvanud naatki. Meie salapärane porijärv ei ole enam eriti
salapärane, muigas ajakirjanik. Midagi on õhitud või
midagi on õhku lennanud. Väändunud rauaräsu lasemed,
pisikese plekk-kuuri riismed ja pehkinud padrunikastide virn.
Pedro kangutas neist ühel kaane pealt, uurides sisu. Lõhkeaine!
Vai nott, lugu hakkab tulema, irvitas ajakirjanik konijuppi mäludes.
Metsas valveta trinitro... trinitron... trinotronolueeli. Suuremal hulgal.
Vaat, kus on dessantnikute peitepakikesed, mida diversioonideks meie riigi
vastu kasutada. Vedelevad avalikult keset metsa. Tule ja võta! Mida
arvab kaitsejõudude peastaap? Mida arvab ministeerium?
Kui leiaks nüüd paar tuumaraketti, võiks loole punkti panna
ning pealinna tagasi kihutada.
Missugune pealkiri: Eestist sai tuumariik! Boldis ja seitsekümne punkti
suurune pealkiri esilehel, seda vähemalt. Pedro irvitas taas.
Kaitsejõudude jobud löövad mõistagi pasaks. Vaevalt,
et nad tuumanuia julgeks pihku võtta. He-hee, kardavad kiiritust. Kes
kiiritust kardab, sõjaväkke ärgu üldse mingugi.
Pedro võhlas edasi. Väävliving on ninas meil...
Hõk!
Pedro tundis maapinda jalge all avanevat ning pea kohal sulguvat. Ta libises
robinal mööda kallakut, süda seismas ja käed haaramas
tühjust.
Ajakirjanik jäi oimetuna lamama pehmes kõduhunnikus, millest
paiskus õhku kahisev eoste pilv. Nõnda käib
perssekukkumine, osatas Pedro iseend, ümberringi on pime, soe ja pehme.
Ta katsus ihuliikmeid, kobas taskulambi järele ning vaatles end selle
valgel. Küünarnukid olid hirmsasti marraskil, veritsesid. Peastki
jooksis verd. Tupsutamine ei aidanud eriti. Peeglita polnud võimalik
vigastuse asukohta mõista, kogu pea lõi tuld ja kaelakondid
ragisesid.
Joo vähem, irvitas Pedro, tegi väikesed tropid ning
määris käsivarsi.
Kuidas ma välja saan? ehmatas ta järgmisel hetkel kaineks. Tuldud
teed pidi, peaaegu püstloodset shahti mööda ei roniks tagasi
ahvgi. Ta vehkis erutatult taskulambikiirega siia-sinna, ent korralikult
toestatud käigu kumbki tagasopp jäi kaugeks ning
kättesaamatult pimedaks.
Olen vist ikka ülearu joonud. Pea käib ringi ja tunnen ennast nagu
läbipaistvas tetrapakendis. Kohmakas ja abitu tunne on. Ja aistingud on
paigast. Pedro kobas käiguseinu, vabanemata vastikust südant
kloppima ajavast illusioonist. Illusioonist, mida ta kord oli kogenud
Tshehhi lunapargis peegeltoas. Tolles toas kattis peegel seinu, lage ning
isegi põrandat. Ta oli tajunud end irdhingena, kes küll veel
ripub enda keha küljes, ent on juba katkestanud sidemed muu maailmaga,
olles sellest lahus. Üksi iseenesega klaaskärjestikulises
universumis, millel on libe põrand, aga mis tegelikult ei eksisteeri;
mida saab katsuda, aga millega käsi kokku ei puutu. Kinnisilmi oli ta
käsikaudu kobades klaaskoridorist läbi kõndinud, kujutledes
end astuvat pimedas tunnelis.
Ja nüüd seisiski ta viimaks selles õõvastavas
tunnelis. Silmade kinnipigistamine ei aidanud. Endiselt tundis ta keha
õhus rippuvat, endiselt tundis ta kaaluta olekut ja libedat
veekirmekest taldade all, mis kummatigi ei vetrunud, justkui oleks kogu
keharaskus ühtlaselt tunnelipõrandale jaotunud.
Äh, mul on ju jalg sitane, heitis Pedro nalja.
Nali oleks nüüd lumeinimest kohata ja teda intervjueerida.
Ta süütas tiku, otsimaks võimalikku tuuletõmbust.
Tikk kustus peaaegu kohe. Järgmine, ülejärgmine ning
üleülejärgminegi tikk ei tahtnud korralikult põleda.
Pedro hakkas suvalises suunas luukama. Mõnekümne meetri
järel jõudis ta ristini, kus käik suubus märksa
laiemasse tunnelisse, milles kulges kitsarööpmeline raudtee.
Selles tunnelis näis õhk liikuvat ja maapind olevat hoolitsetud
ja puhas. Ümbrus paistis värske ning vastne.
Ajakirjanik jäi naelutatult seisma. Nurga tagant kostis
mootorimüra. Jah, tõesti, nurga tagant volksas välja
dresiin, mille hele kükloopsilm joonistas Pedro figuuri mustal taustal
ilmsesti kontrastselt esile. Ma olen kui jänes laternakiirtes, ahastas
soolasammas Pedro, suutmata tõepoolest mõistlikult reageerida
või isegi huvituda, kust dresiin ootamatult välja ilmus.
Teda märgati dresiinilt, sõiduk vähendas kiirust ning
pidurdas kolksudes ja kriiksudes. «Smotri, kakoi-to tshelovek,»
hüüdis keegi. «Eto... shto eto takoi? Gospodi, eto
nevozmozhno.»
Dresiin lohises viivu, peatudes üsna Pedro jalge ees, kes taganes paar
sammu.
«Ei võ, võ kto?» käratas üks karmim
hääl. «Ruki verh!»
Enne veel, kui Pedro jõudis ah! või oh! öelda, avati
dresiinilt mitmest automaadist tuli. Trasseerivate kuulide valangud
kihutasid tunnelis, sopsudes seintesse ja vingusid risti-põiki Pedro
silmnäo ees, kes kükkas, pead kätesse peites.
Minu viimne hetk on käes, jooksis peas mõtteräbal.
Nüüd on viimne hetk käes, jooksis peas teine
mõtteräbal hetk hiljem.
Igaviku kestnud kogupauk hõrenes, Pedro kuulis kolinat ja kaugenevat
saabaste müdinat. «Uzhos!!» lõugas keegi.
Olen vist veel elus, oletas Pedro näppude vahelt piiludes. Elus, ehkki
verine. Ta tulistas paar lasku põgenejaile järgi, tõusis
ning vaarus tuikudes dresiini suunas.
Dresiinil polnud kedagi, ent mõni meeter edasi lamas tunneliveeres
sinelis kogu. Sõjaväelane oli elus, jõllitades
lähenevat Pedrot pulkas silmi. «Stoi,» kähises ta,
üritades tupest verise väriseva käega pussi haarata.
«Stoi sam,» käratas Pedro, viskus sõjaväelasele
peale... vajudes temasse nagu hunnikusse purustatud vahtplasti.
Õudusega silmitses Pedro sinelis surnukeha, milles haigutasid suured
narmendavad tühikud -- tema käejäljed!
Ta rapsis käsi jälestusega seljakotti. Haaras pudeli,
tühjendades selle mõne sõõmuga. Tõusis
püsti ning tuikus edasi, kolt õieli käes.
Pedro ei suutnud enam toimuvat analüüsida ja ennast valitseda. Ta
lihtsalt läks, astus üle ning läbi surnukehade ja karjus
koleda häälega. Hei, maa-alused! Tulge välja, ma ei karda
teid! Te olete üksnes saamatud tondid! Tulge välja, kui julgete
tõtt vaadata uuriva ajakirjaniku Pedro Vaabeliga! Minu silmad on
terasest! Minu närvid on briljandist! Noh? Kas leidub julgeid? Astuge
ette! Astuge ette!
Ta ei teadnud, kaua ta tunneleis ning segipaisatud ruumides eksles. Ajal
polnud Pedrole enam mingisugust tähtsust. Ma olen Jeesus, irvitas ta,
kobades suitsude järele. Ma olen väljaspool aega. Mina
määran elurütmi ja teie päeva pikkuse.
Suitse polnud tallel enam ühtegi.
Ah, milleks Jeesusele suitse? imestas Pedro, et ta kohe seda polnud
mõtestanud. Olen igavikumees ja astun igavikuteel, mis nõnda
otsata pikk, et ta paksus aheneb mikronipaksuseks kirmekeseks, mida peaaegu
et polegi.
Kas ma olen alati nõnda geniaalne olnud? imestas Pedro veelgi enam.
Minus on kaduma läinud luuletaja, sõnasepp ja Teaduste Akadeemia
korrespondent. Pole midagi, küllap jõuan, küllap
jõuan.
Selles suhtes eksis Pedro rängalt.
Ta põlv ei liikunud enam kuigi nobedalt. Jalg -- seesama sitane --
libises, ning ajakirjanik kukkus raskelt näoli maha.
Nüüd tundis ta kirmekest enda all võnkuvat, kirmeke
kärises ja ta tundis sisikonda pahupidi pöörduvat
tõusu suurest kiirendusest.
Järgmisel momendil lebas Pedro vett täis kavandusekäigus,
nägu läppunud õhumullis. Vesi oli nõnda külm,
et tarretas hetkega viimse kui keha molekuli. Kolt pudenes käest, kuid
ta ei kuulnud enam selle kopsatust vastu käigupõhja.
Viimse pildina jooksis Pedro silme ees Raoul Kurvitz «Laste
Maailma» siseõue kohale tõmmatut kasvuhoonekilel. Tal
polnud mingisugust julgestust ja kile ähvardas kohe-kohe rebeneda.
Säärane oli nüüd tõesti viimne hetk.
Elva, 19.-20. juuli 1999
|