|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1999 |
Uued arvustused ]
misasja?????????????
MINA EI SAANUD ARU, MIS LÕPUS JUHTUS.
kuni mees sõdureid nägi oli kõik ok.
aga siis tulistamine jooksmine karjumine ja läbi mehe vajumine nii et käejäljed sisse jäävad excuse me!
oleks siis nagu võinud öelda kas ajakirjanik sai pihta ka või oli tegu "vaimukuulidega" või ei saanud ta pihta ja kuulid tabasid tunneliseina?!
oleks tahtnud seda teada. ja et käed vajusid läbi mehe ja augud jäid järele?!! kui mees oli niiöelda vaim siis ei oleks tasse auke jäänud ja kui ta EI olnud vaim siis ei oleks pidanud käed läbi vajuma!
ja siis see mööda tunneleid kondamine ja karjumine! okei võibolla konkreetselt sellele inimesele mõjus sellise asja nägemine niimoodi.
ja siis see viimane asi: ÄKKI LIHTSALT OLI MEES PLAKSTI MINGIS KAEVANDUSKÄIGUS VEE ALL???!!! kuidas ta sinna sai oli seal mingi teleporter või on see nii keeruline tavalisele lugejale ära seletada et autor otsustas selle seletuse välja jätta?
okei suri ära ja mul kah tast kahju ei ole aga praegu jääb mulle mulje et oli vaja ta tappa siis niiöelda "tehti talle jõuga ära" okei alkohol ei tapnud autoga kraavi ei sõitnud sillalt alla ei kukkunud õhku ei lennanud kukkudes ei surnud maha ei suudetud lasta ise kah hirmust ennast maha ei lasknud viskame su kangekaelse masuurika siis kaevu ja et sa kõngeks!
ok nüüd heast ehk esimesest osast (kuni "tontideni?") jutt oli suurepärane!
kihutamine, teelt eksimine, vanamehed (kuigi mind imestab miks ta (ajakirjanik) kartis et vanamees talt mobiili ära võtab kui tal endal kolt taskus oli?) isegi vorstivabrikulugu, ja üksinda mööda rauteetammi ja mahajäetud vene sõjaväebaasi kondamine võtab kõhedaks küll (eks ole seda isegi tehtud ja kirjeldus oli nii tõetruu et ka autor on seda arvatavasti teinud) ainuke asi et dünamiidikastid oleks sealt vist kuritegelike elementide pooolt pihta pandud ja auku kukkuda võib ju kah...
lugu lugedes ootasin kogu aeg millal maaalustega madinaks läheb ja kes nad on jne ja toredam oleks isegi olnud kui need päris venelased oleks olnud kes endale eesti alla tunnelitevõrgu on kaevanud. (kus oleks alles 192 pikseline pealkiri olnud!)
ja veel üks asi mis mulle pähe torkas: mille kuradi pärast ta (ajakirjanik) lolliks läks pärast seda kui ta pihta lasti (turmtuli mitmest automaadist) ja talle isegi (vist?) pihta ei saadud? ja peale selle lasid tema ründajad kabuhirmus jalga ja mingi muud oht teda hetkel nagu ei ähvardanud! ta oli küll põrutada saanud aga siht (raudtee) oli ju jälle käes nii et oleks jälle võinud ühele poole astuma hakata (või selle käruga sõita mis ründajad talle nii lahkelt jätsid), õhtuks koju jõuda ja oma suure stoori avaldada! minu meelest oli ta selleks piisavalt kaval ja ellujäämise instinkt kah piisavalt arenenud; mina näiteks suvalisele väljasõidule küll relva kaasa ei tassiks!
eriti idiootlikult imelik tundub aga mulle et "maaalusluses kahtlustatavad" isikud HIRMUNULT karjusid INIMENE ja tulistasid AUTOMAATIDEST ja lasid kiiresti jalga isegi kui see inimene MIDAGI neid ärvardavat ei teinud! keda kuradit need venelased ja kõik muud siis kartsid? ja tõesti kuhu see ähvardav vanamees siis kadus? ja täiesti tarbetut reklaami oli siin kah.
nii et hea algus ja TÄIESTI arusaamatu ja vilets lõpp.
PALUN AUTOR (või keegi teine) SELETAGE MULLE SEE LÕPP ÄRA!!!
PS osaliselt ajendas mind sellist pikka arvustust kirjutama autori tekst ühes tema arvustuses kus ta kirjutas kui kõva kirjamees ta ikka on ja kus ta ennast teiste (selle kirjatüki põhjal temast palju üle olevate) autoritega võrdles. ma otsustasin siis kah selle kõva kirjamehaga tutvuda ja tulemus on hetkel vilets. pean siiski ära märkima et see on ainuke kirjatükk mida ma tema loomingust lugenud olen ja et vabandan juba ette kui millestki valesti aru sain või kuskil eksisin.
| 31.12.1999 12:50:34 |
secret |
täitsa putsis ,vanamehele oleks pidanud 5-krooni laenama!
Tavaliselt vaatan "Algernoni" lugedes, kas tõesti on nii palju lugeda jäänud. Raudsaarega on vastupidi. Tema puhul ma tavaliselt imestan: juba läbi?! Sest ta jutud on head.
Pealkiri on muidugi untsus. Parem oleks kasvõi seesama "Ajakirjanik avastas polügooni!"
Alguses häiris "Marlboro" kolmekordne reklaam. Ühest korrast piisanuks.
Kas sõjaväelased kummitasid? Meenus novell kummitustest, kes peavad endid inimesteks ja inimesi kummitusteks. Seda ideed võinuks paremini kasutada.
Vanamees, kellele ajakirjanik ei laenanud, oleks võinud lõpus ka veel välja ujuda. Surm ise oli üsna totter, aga seda on ta mõnikord ikka. Joodikutel eriti.
Et sopaajakirjanik surma saab oli öeldud pealkirjas ja kuskilt poole jutu pealt olid ka selged enam-vähem need maa-alaused. Üllatust loos ei enam olnud, ehmatust. Tühi ruum, mis jäi tegevuse enda ja info admise vahele, täideti (lugejale pisut pealesurutud) vaimukustega. Kirjapanemise tase siiski päästab ja lubaks jutul uhkelt ilmuda peategelase väljaandes. Kahju mul Vaabelist ei olnud - paras talle - moraalilage leheneeger, kes soppa keerutades ja teiste õnnetustest endale elatist teenis, leidis väärilise palga. Ei maksa ikka minna nuuskima igasuguseid asju, mis pole civiilelanikele mõeldud.
Oli meil "Oraakli surm", nüüd on ka "Kõmuajakirjaniku surm". Pealkiri ei tohiks nii selgitav-paljastav olla.. aga okei, mis ma norin. Autor valdab teemat hästi ning ehkki lõpp õige pisut segaseks jäi, oli juttu siiski tore lugeda.
Autori kirjaoskuses pole olnud põhjust kahelda ning ehk on just see teinud ka nõudlikumaks. Raudsaare puhul on häirinud kaks asja. Esiteks vähetähtsate või lausa tarbetute detailide kuhjumine ning pealiini arengu seisukohast üleliigsed süzheekäänakud. Antud juhul on seda kari edukalt välditud. (Ma võin ju mõtlema jääda, miks on kasutatud auto just Austin, aga see jääb normaalse uudishimu piiridesse, mida autor peabki üleval hoidma…) Teine häiriv asjaolu on olnud teatud jäikus ja ühekülgsus vaatepunkti valikul. Ehk küsimus: kes räägib, kellele räägib ja miks räägib. (Ja vastus: Kõiketeadev Vaim Annab Maailmale Teada ei ole imho hea vastus.) Antud juhul on autor jutustajapositsiooni peategelasest võõrandanud, tekitades viimasest üpris eemaletõukava mulje. Mistõttu lugejale ei lähe tema saatus eriti korda: miski jobu koperdas metsa, lakkus ennast täis, kukkus auku, kelle asi, milliseid hallukaid ta enne lämbumist näha jõudis… Zhanrispetsiifiliselt peaks õuduka puhul lugejal tekkima toimuvaga emotsionaalne side, mida valitud, pigem loogikale rõhuv jutustamisviis ei soodusta.
|
