03.12.1999 |
Siim Veskimees
Kõiksuse hääl |
Arvustused |
Üks kiiksuga loomislugu, kerge kummardusega A. C.
Clarke'ile.
«Lähetuse kommodoor, minu juurde!» emalaeva komandöri
kärisev hääl täitis õhu kaikuva militaarsusega,
erinevate ruumide erineva kvaliteediga mögafonide prääksumine
ja põrkuvad kajad segunesid kilomeetristes koridorides, klaasid
klirisesid ja kitarr Megaboy süles kumises kaasa.
«See oled sina,» ütles Mandar mult pea alt patja ära
tõmmates, justkui oleksin veel täiendavat meeldetuletust
vajanud.
Ajasin end vandudes jalule ja raputasin tüdruku maha. Vormikuub
varrukatpidi järel lohisemas, kallasin endale veel käigupealt
viimase viski kõrist alla ja suundusin lähima lifti poole, mis
sillale viis.
«Ilmusin teie käsul!»
Liftis olin kuue selga saanud ja juuksed patsi kogunud, ent
ükskõikne peegel püsis arvamusel, et olen otse kusagilt
prügikastist välja roninud.
Armeekindral Arcady Cantreux de Muissesse vaatas mind pilgul, mis isegi
androididel südamerabanduse esile kutsub.
«Kas tead, millega sinu poisid hakkama said?» küsimus oli
retooriline, nii et kehitasin õlgu.
«Kas sSSõdurid vajavad täiendavat meeldetuletussst, et
trRRanspordialused ei ole rallikärud? Kas keegi on neile vaevunud
ütlema, et isegi kui nad liigsest alkoholist invaliIIidistununa satuvad
raketti, ei tohi puutuda juhtimislülitusi, ja kui rakett läheb
lendu, EI TOHI, mitte mingil juhul EI TOHI üritada teda ringi
programmeerida?» kindral röökis selle kõik mulle
näkku vaevalt vaksa kauguselt, tunne oli, nagu oleksin üritanud
nina kaudu kõrvadest vaiku välja puhuda.
Astusin sammu tagasi.
«Miski sinu olekus ütleb mulle, et seekord on sul tõsi
taga?»
«Kui kaks eriüksuse kretiini ennast puruks sõidavad, on
isegi paadi väärtust arvestades Impeerium kergelt
pääsenud, aga kui mu välihaigla läheb kahe kolmandiku
C-ga Kolmejalgsete sektorisse... ARRRGGHHHH!!!»
Pigistasin silmad kinni ja tundsin, et muutun masendavalt kaineks.
«Kus mehed on?»
Vastuseks viipas ta adjutandile ja see tõi suurele ekraanile holo,
kuidas neli tursket sõjaväepolitseinikku Raouli ja Ronaldit
toolidesse toppida üritavad.
«Minu fregatil?»
Teine viibe ja sinna kõrvale tekkis holo kaklusest klubis, kust
vaevalt paar minutit tagasi lahkunud olin. Suur hulk erinevate
turvastruktuuride vormis tegelasi üritas minu meeskonda välja
saada. Enamik mööblit oli juba aheraine, ladestustes lebas ka
inimkogusid.
«Ma ei saa sind karistada. Saan ainult Staapi esildise teha, kuigi see
lõpeb ka ainult sellega, et Leegion lõhutud potid välja
maksab. Aga ma saan teid välja visata!»
Ta lausa tantsis rõõmust.
«Puhkus on läbi, operatsioon algab KOHE. Kui te siit läinud
olete, laseme litsid maha, peseme põrandad puhtaks ja mina isiklikult
lähen hullumajja ravile, et rahustisõltuvusest vabaneda.»
«Tundub, et me oleme muljet avaldanud...» suutsin vaid pomiseda,
üritades kiiresti olukorras orienteeruda.
«Te olete sama ebameeldiv paratamatus nagu kogu see neetud
töö. Teid vaadates ei imesta keegi, et ükski
Teemantmäelt tagasi ei tule. Persse, selleks on sinna kuhugi vaja
ainult üks ööklubi teha.»
«Ära mõnita Leegioni...» üritasin karusemat
häält teha.
«Härjasitt,» lõikas ta mu haleda katse läbi.
«Kas sa meeskonda instrueerisid? Kas te võtsite vaevaks
ohutusprotseduurid läbi käia, uue taktika selgeks
õppida?»
«Jõudsime.»
«Ja mis nad arvasid? Olete te siin sihitu suguelu ja permanentsete
pidude keerises leidnud aega ka teoreetilised materjalid läbi vaadata?
On nad rahul ohutusprotseduuridega? On nad andnud sellele tööle
mingi hinnangu?»
«Jah. Hävitava. Kogunesid tsiviilmonitori taha järjekorda, et
testamendid korda teha.»
Arcady jäi vait ja ta õlad vajusid pisut longu,
vaevumärgatavalt, nii et ta sõjaväelaslik hoiak asendus
inimlikumaga -- hobune hajus alt ära, nagu kursandid selle kohta
öelda armastasid.
«Õnn kaasa,» ütles ta vaikselt kõrvale
vaadates.
Andsin vaikides au ja vedasin oma peost ja depressioonist räsitud kogu
fregati poole.
***
Unenäos ma aina surin ja surin, keerlesin abitult valges pilvelehtris
ja jälgisin, kuidas ikka ja jälle mingil ürgtobedal viisil
surma sain. Häältest hakkas tähelepanu köitma Osgoodi
vandumine. Masendunult mõtlesin veel, et olen alati teadnud, et pean
surema tema nõrgalt seotud roppuste jada kuulates. Põiekas
andis tunda, üritasin ära arvata, kas mul on skafander seljas
või mitte, ei raatsinud aga niipalju ärgata, et selles selgusele
jõuda, vajusin uuesti sügavamale unne. Nägin, kuidas Osgood
teeb oma häda aasal, mis on tihedasti filifjonkasid täis ja mille
üle kummub tumesinine taevas. Teadsin isegi unes, et midagi on valesti,
sest need psiitundlikud lilled kasvavad vabas looduses ainult oma
koduplaneedil, mille taevas on rohehallitusekarva. Osgood vandus kogu aeg ja
lilled närtsisid, tõmbusid pruuniks ja vajusid praginal kokku.
Päike kukkus mulle pähe.
Istusin pilooditoolil ja ekraanil välkles radarimääranguid.
«Khaegd akgra ölldn, üreae odua,» vandus Osgood
Maokandja kaupmeeste dialektis. Viimase fraasi viisakas lähend
kõlaks umbes nagu «ogaliste vittude paraad».
«Mrium kanta, kanta aetebna, kanta moorlgas ällda
öö!» (Seda ma parem ei tõlgi.) «Ärka, sa
looduse hale eksitus, lõdva riistaga tehtud juhuse võidukuse
vääritu manifestatsioon!» Nägin veel, kuidas
hõljub eemale joogipudel, mille ta mulle vastu pead oli
läkitanud. Vabalangemise tunne üritas seedekulglat reverseerida.
Eluaegne treening lubas ühe hetkega hinnata olukorda -- Lüüra
kalmaaride dzonki tuli otse peale. Number 90 helendavas kastis ta
määrangu peal -- virutasin huupi kahuri päästikule ja
viisin laeva viraazhi. 90% tõenäosust arvuti arvates ei
tähenda üldse, et ma talle pihta saan, loodetavasti see aga
ehmatab teda piisavalt... kui ei ole tegemist täisautomaatse relvaga.
See on ehk paari manöövri järel selge.
«Me oleme sõjatsoonis, kuhu on mitmest galaktikast piknikku
pidama kogunenud kõik evolutsioonilised vastikused, kel
hüperruumilaevu on. Me oleme neljas ekspeditsioon, kuna kolm esimest on
ebaõnnestunud, me oleme teadaolevalt kõige huvitavama ja
seletamatuma objekti vahetus läheduses -- ja tema magab!»
«Osgood, mine spiraalile. Möla maha. Mängime 12B, ei C.
Torpeedoruum, shrapnell valmis. Mis juhtus gravitatsiooniga?»
«Automaatika lõi eluruumigravitasiooni välja, kui Osgood
kolmesaja G-ga nende esimese torpeedo eest kõrvale
tõmbas.» Raouli pohmakas lõust hõljus
energiakeskuse puldi kohal. Ta vajutas kangi ja sadas põrandale, kui
kaal tagasi tuli, ajas end puusa siludes kohmakalt püsti.
Fikseerisin seda kõike silmanurgast, sest mul oli vastasega tegemist.
Kujutis oli korraks sinaka koroonalahendusega lõõmama
löönud, kui fregati kahurite konsentreeritud antimateeria ta
kaitsevälja välimistes kihtides detoneerus, aga midagi
nähtavat tal küll viga polnud.
Võtsin klaviatuuril paar akordi, lülitades enamiku laeva
kolmekümnest relvasüsteemist automaatseks, las toksivad omaette.
Osgood juhtis fregatti mööda juhuslikku spiraali, vaenlane
lähenes kiiresti, kosmose must tähine taust pöörles,
ent... oi, kurat! jäin ma hoopis mujale vahtima.
«Mis see on?»
«Teemantmägi, oled sa kuulnud sellest midagi? Meenub, et pidime
kuhugi minema?» sarkasmi tema hääles oli võimatu mitte
märgata.
Hindasin kiiresti kaugust ja andsin torpeedomeestele vaba tee, ise
lülitasin otsija poolautomaatseks ja viisin piirkonna sinna, kus
arvasin vaenlase olevat, et kõigi meie tööd kergendada.
Esimene torpeedo läkski teele, siis teine. Nägin, et tuleb ka
vastus, aga see oli piloodi mure.
«Pikanokuline pisijumal!» koos Osgoodi hüüdega tabas
laeva kui haamrihoop, kui ta maksimaalsel kiirendusel kõrvale
tõmbas. Meie taga valgus laiali tulemeri.
Saatsin ette esimese valekujutise. Vaenlane saatis torpeedosid rivis,
eeldades, et igaüks läbistab ühe kaitseväljakihi, ta
kahurite tuli ristus kujutisel. Hetke pärast, kui valgus temani tagasi
jõuab, taipab ta, et tulistab tühja.
Laev kaldus jälle, kui Osgood vastavalt stsenaariumile kurssi muutis.
Lasin ette teise valekujutise ja korrigeerisin arvuti ennustusparameetreid.
Nüüd valgus teisel pardal laiali ilutulestik, kui dzonki teist
peibutist nuhtles. Otsustasin riskida, sest arvuti andis 98%, et tegemist on
robotiga.
«Osgood, teeme aasa kohe ära.»
«Piiks-piiks.»
Liikusime oma teed mööda tagasi ja Ronald, kes seda oodanud oli,
pani miini maha. Tõmbasime enamikul seadmetel toite maha ja Osgood
viis meid eemale tõukajaga, millel pole peaaegu ühtegi
juhtimislülitust. Positsioon oli valitud nii, et kõige
loogilisem tee vaenlasel meile järgneda tuli üle miini, ta pidi
arvama, et üritame jalga lasta. Tõukaja annab sensoritel
enam-vähem sama energiapildi, mis hüpergeneraator.
Lilla päike süttis ahtri taga, kui ta tähetuumale koperdas.
Kui skannerid taas võtma hakkasid, polnud vaenlasest muud jälge
peale metalliaurude.
«Neetud, kui paha on olla,» porisesin end toolist lahti
päästes. Olin higine nagu kalts ja... nojah, skafandrit mul ju
seljas polnud, aga unes olin vist teisiti arvanud.
«Ööäkk!» tegi Osgood mulle järele vaadates.
«Kas sa oled kuulnud Rossi uruskunksist? See ronib auku ja ei tule enne
välja, kui sitt hingamist takistama hakkab. Me oleme lahinglennul,
vastaseks võimsad ja sõjakad rassid poolest universumist, me
oleme Leegioni au ja uhkus üliohtlikul ekspeditsioonil, me oleme kogu
ajalugu muutva avastuse lävel -- ja tema kuseb ennast täis!
Puhastusrobot -- kommodoori tooli!»
***
Helkivad kaljud tõusid mõlemal pool kilomeetrite
kõrgusele. Must taevas vilkus aeg-ajalt seal, kus tunneli lagi oli
maha langenud. Prozhektorite vastupeegeldus sätendas
kõikvõimalikes vikerkaarevärvides ja ka teisi
spektrivahemike näitavate ekraanide pilt polnud parem. Eksimeerlaser
jooksis ala läbi ja temaga ühendatud navigatsiooniarvuti
näitas, nagu alati peale baasist väljumist, et protsessor
töötas täie võimsusega.
Tee hakkas laskuma, kummalistes vormides klaasipuru näitas vasakul,
paremal, iga nurga all ja igas suunas liikuvaid tanke.
«Esimene, sa kadusid otsenähtavusest,» kähises
kõrvaklappides Ronaldi hääl. Automaatselt heitsin pilgu
sideindikaatorile, see teatas muidugi «levist väljas», nagu
tal siin kombeks oli. Esimeses ekspeditsioonis tekitas ka see asjaolu
tõelist õudust -- peegeldusi oli nii palju, et ükski
mõistliku sagedusega digiülekanne ei toiminud. Juba teine
ekspeditsioon leidis sellele lahenduse -- me kasutasime iseadapteeruvaid
faasmoduleeritud ülekandeprotokolle, ent harjumatu oli
rääkida.
«Liigun vähendatud kiirusega piki tunneli põhja endisel
kursil.»
«OK, näen sind taas.»
«Kolmas?»
«Teise sabas.»
Kalle muutus järsemaks, arvata 30 kraadi. Peegelkihid ulatusid peaaegu
kõikjal üleval mitmes kihis kokku, taevast polnud enam
näha.
Tundus, et nägin eespool mingit varju, peatasin järsult masina.
«Probleeme?» kostis kõrvaklappides minu taga tuleva Ronaldi
hääl.
«Jää korra seisma, Kolmas ka.»
Kujutis tardus paigale. Keerasin teleobjektiivi siia-sinna ja lõpuks
suutsin tabada ja analüsaatorisse saata eespool vaevumärgatavalt
võbelevad varjud. Heitsin pilgu kõrvale, laserid olid
otsenähtavuses loonud side tankide vahel, mehed nägid, millega
tegelesin.
«Hüpitsad?» see oli Raoul kolmandas tankis.
«Kurat teab.»
«Annad lähmaka?»
«Mille pihta? Lähme lähemale.»
Liikusime taas edasi.
«Kui need on meie eilsed sõbrad, siis on nad tüki maad
paremale nihkunud,» arvas Ronald. «Või ei otsi nad meid.
Või üritavad kõrvale hoida.»
«Miks nad siis eile tulistasid?»
Me olime seda arutanud kogu õhtu, olin siiralt tüdinenud.
«Ehk oli neil ka igav?»
Ka see oletus oli korda kakskümmend üle laua lohisenud. Kindlasti
oli ka võõraste hulgas meile sarnase psühholoogiaga
rasse, kes paljalt tüdimusest kasutasid juhust kõmmutada
kõige pihta, mis liigub.
«Võib-olla kõigepealt tulistame ja läheme siis
lähemale?» pani Raoul ette.
«Alati ettevaatlik,» turtsatasin.
«Meid nägid nad kindlasti ammu enne kui meie neid,» pistis
Roland vahele.
«Kas skanner ei näita neil mingit kiirgust? Minu oma ei
näita.»
Miks ta küsib ja ise ei vaata mu arvutist? Heitsin pilgu
sideindikaatorile ja nägin, et Raoul oli tõepoolest taas
kadunud.
«Kolmas, kus sa oled?»
Vastust ei tulnud.
«Niikuinii hiilib ettepoole, et märulit teha,» arvas Ronald.
«Kolmas, vasta!»
«Äh, vahele jäin. Olen paremal küljel, umbes kakssada
meetrit sinust ja nelikümmend meetrit kõrgemal.» Vaatasin
juhatatud suunas ja nägin tõepoolest tulede helki ettepoole
roomamas.
«Kuule, see ületab isegi sinu taipamatuse määra
arvestades loa alternatiivseid teid otsida. Marss oma kohale.»
Liikusime aegamööda, vast nii paarkümmend meetrit sekundis
sinnapoole, kus miski oli liikunud.
«Karistuseks meile on see pasamägi! Mitte millegi tuntuga see
pudru kokku ei lähe.»
Ronald tegeles rohkem arvuti kui rooliga.
«Kas sa luurerakettide pildid võtsid kaasa?» küsis
Raoul.
«Kujutisi edastasid Mardikpõtrade ja Terqueuside juurde
saadetud, teised lasti enne alla. Kui sa tahad palju jõllissilmseid
kuuejalgseid põtru näha, siis palun, kuigi ma peaksin sellist
huvi perversseks...»
Tunnelisein purunes, kristallidest kerkis roomikutel robot, vajus siis
kokku, pooldus, vormus uuesti poole väiksemana, kordas seda paar kord.
Kaheksa roomikutel elukat lähenes mulle.
«Kõigepealt ütleme tere,» urisesin ja vajutasin
laserite päästikule, andes esialgu protsendi võimsust.
Mehhanismid jäid kohapeale totutama, analüsaator näitas
aktiivset lühilainesidet. Siis eraldus esimese masina ninast
keravälk ja tabas mu tanki nina. Soomus süttis ja ma paiskusin
tagasi. Hoiatustulede virr-varr täitis tanki sisemuse. Kiivriklaas ei
olnud alla kukkunud, järelikult soomus oli terve. Plahvatus oli tanki
tagasi virutanud, instinktiivselt olin paiskunud ettepoole rihmadele ja
virutanud rakettide stardihoovale. Ei olnud vaevunud uurima, kas
märgiotsijad olid midagi leidnud, nüüd, kui nad minema
sööstsid, taipasin, et vastus oli negatiivne. Tunnel eespool oli
tuld täis, kui raketid seinu tabades plahvatasid. Tõmbasin
juhthoova kiiresti tagasi ja õigesti tegin, sest mu taandumist
tähistasid keravälgutabamused.
Korraga tundsin, et kerkin, ekraanid olid mustad.
«Kesse kretiin...» jõudsin röögatada, kui
lööklaine mu tagasi paiskas. Ümberringi sadas peegelkaljusid,
väiksemad kristallid sulasid, kiirgusmõõtja kräunus.
Kihutasin külgkäiku, sest tundus, et kogu lagi langeb kokku.
Ootamatult olin suures kanjonis tagasi. Selle minu taga oleva seina avadest
lendas ikka veel välja leeke ja igas suuruses helkivat prahti.
Meie tulekutee sihis tagapool vupsatas kaljust välja Ronaldi tank,
kukkus kümmekond meetrit ja keeras end siis ringi.
«Sina või Raoul?» küsisin vihaselt.
«No mis see natuke antiprootoneid -- efekt oli rabav. Kes need
olid?»
Mühatasin.
«Kõigest kohalik fauna.»
«Persse. Robotisüsteeme, mis jagunevad ja peale seda sama kuju
võtavad, on vähemalt tosinal tsivilisatsioonil. Olid nad seotud
selle signaaliga, mille enne masinasse püüdsid?»
«Kes seda enam kindlaks teeb. Aga kuna seni ei ole mitte keegi mitte
kunagi -- ei meil, ega meie teada teistel -- leidnud Mäest midagi
elusat, veel vähem liikuvat, oli see arvatavasti nende kaklushimuliste
ekskavaatorite jälg.»
«Mägi ise on elus.»
«Millal sa usklikuks hakkasid? Kui koju jõuame, lasen sulle
mõne paberitega hingesorkija kallale, see kruvib su mutrid paika
tagasi,» vastasin tigedamalt kui asi väärt, aga olin sellest
vahtimisest ka väga tüdinenud -- kuude kaupa ainult helkiv
põrgu ja pidev ohutunne.
«Me ei tea siiani mitte midagi,» jätkas Roland visalt --
või ainult lobises ajatäiteks. «Detektorid näitavad
madalamatel sagedustel mingeid elule sarnased jooni...»
«Ma olen tüdinud! Seda näitavad nad ka tähtede
fotosfääris, aga minu teada on seal raske elus olla. Siin on
Mäe tuum põrgulikult radioaktiivne.»
«Ja kust see tuleb? Ja mis eelmiste ekspeditsioonidega juhtus? Mis
Megaboyga juhtus?»
«Aborigeenid pistsid nahka.»
Vandusin ropult.
«Ma olen ka väga vihane, sest kaudselt vastutasin oma meeste eest,
ükskõik milline geneetiliste katastroofide kogu te olete. Siin
ei ole ühtegi energiaallikat, siin ei ole elu, siin ei ole... siin ei
ole üldse midagi, mis meile natukegi ohtlik võiks olla. Ainult
mõistatused... Ja mehed kaovad. OK, mõned võib
võõrplaneetlaste kaela ajada, aga mitte kõik. Myrmiidid
on siin miljon aastat ringi kaevanud ja pole targemaks saanud.»
«Ja meil on kõigest neljas ekspeditsioon. Võib-olla me
läheneme üldse valest otsast?»
«Kas on mõnest otsast lähenemata? Kui sul on mõni
idee, mis on eilsest süütusest rohkem väärt, anna
märku. Seni ole vait. Lähme otsime Kolmanda üles.»
Suunasin tanki mäkke tagasi. Käik oli kohati ummistunud, ent
võtsin hoogu ja rammisin läbi. Jõudsin tunnelisse, kus
Ronald tulistanud oli. Õnneks oli suur osa peegeldustest kadunud,
käik nägi välja nagu halvastivalatud pudel seestpoolt, aga
see oli tavalise kirenduvate kujutiste rohkusega võrreldes talutav
vaatepilt. Siin-seal eespool turritasid sulanud klaasist välja robotite
jäänused. Liikusin edasi, kuni samuti rusudega täidetud teise
otsani, keerasin tagasi, et Ronaldist mitte liiga kaugele minna. Viimane oli
hakanud otsima käiku, et minna sinnapoole, kus Raoul enne oli seisnud.
Leidsin ka siit ühe käigu alguse, suutsin kuidagi tanki kitsale
karniisile manööverdada ja end läbi suruda.
«Teine, leidsin külgkäigu, liigun tagasi Kolmanda algse
asukoha poole.»
«OK. Ma peaksin ka varsti läbi saama. Miks Megaboy tankist
väljus?»
«Ei tea. Oletada võib, et tahtis vaadata mingit käiku, kuhu
tank ei mahu.»
«Kas te ei leidnud jälgi?»
«Leidsime, isegi ühe skafandri sitakoti leidsime. Siis oli
üks hiljuti kokkuvarisenud embrüo-tüüpi koobas, ja
kõik.»
«Varing? Jäi alla?»
«Otsisime. Kurat, skafandri jõuväljale ei oleks seegi
midagi teinud. Leekur oli tal kaasas, ka välja oleks ta saanud.
Neutriinolokaator oleks ta leidnud ükskõik kust. Kadunud.
Hajunud.»
Olin liikunud umbes selle kohani, kus Raoul enne oli. Eemalt lähenesid
tuled, ka Ronald oli läbi.
«Baas, kas Kolmanda signaal on alles?» ütlesin sõrme
suuremal võimsusel hoides.
«On teil probleeme?» tuli kajav ja kähisev vastus. «On
küll. Niipalju kui peegeldustest aru saab, umbes teie oma
lähedal.»
«Umbes... Aitäh, palju kasu oli. Teine, sa võta galerii
suunal kolm, mina võtan viiel. Pool kilomeetrit, siis kas kohtume,
või siia tagasi.»
Juhtisin tanki ahenevasse käiku, üritades jälgi leida.
Tavalisel moel neid ei olnud, pigem otsisin murdunud kristalle ja muud
taolist.
***
Järgnevast kolmest päevast on mul väga segased
mälestused. Mulle tundus, et sõitsin terve igaviku
mööda käike, et ma ei ole elus muud teinudki, kui enda
tundmatuseni moonutatud peegeldusi vahtinud ja järjest väiksemaks
jääva lootusega sideindikaatorit jälginud. Keeldusin tagasi
minemast, elatusin sellest, mis skafander andis, hoidsin end medikamentidega
üleval ja muudkui otsisin selle koha läheduses, kus Raouli viimati
nähti.
Lõpuks, kui hallukaid nägema hakkasin, magasin paar tundi,
teatasin Baasi, et vastupidiselt kõigile eeldustele olen elus ja
jätkan otsinguid.
Kui otsisin uut käiku tunnelis, mis avanes suuremaks saaliks, mis
omakorda oli ilmselt keskse kanjoniga ühenduses, nägin korraks ka
Ronaldit ja Mandarit ringi müttamas.
«Hau, Esimene. Kuule, kas eeskirjade punkti «kõik
sõduri maised jäänused tuleb omastele saata, kui ta on
sellekohast soovi avaldanud ja vastavad isikud nimetanud» tuleb
tõlgendada nii, et ka skafandrist väljavisatud sitakotid tuleb
saata?»
«Tuhat aastat vana nali, sa kusekramp,» urisesin ainult vastuseks.
«Oh, ma tahtsin ainult kontrollida, kas su huumorimeel on alles.
Kohtume X-punktist vasakul poole tunni pärast.»
Läbisin kaks galeriid, mis kahtlaselt tuttavad tundusid, kuigi kaardil
ei olnud, ja liikusin X-punkti (see tähendab koha, kus Raouli viimati
nähti) ümbert kokkulepitud koopa suunas, oodates Ronaldi
või Manguse nähtavale ilmumist, kui läbi vajusin. Seda oli
ennegi juhtunud ja Mäe nõrgas gravitatsioonis ei olnud see
mingitel tingimustel ohtlik. Kukkusin siiski ka läbi alumise koopa
põranda ja siis leidsin, et aitab, lülitasin sisse turbiinid ja
maandusin pehmelt.
«Teine, olen kaheksasada meetrit allpool.»
Vastust ei tulnud. Kavatsesin üles tagasi lennata, ent enne jäi
pilk peatuma ühel harukäigul, mis tundus olevat teist värvi.
Suunasin tanki sinnapoole ja ronisin välja. Kõik detektorid olid
oma töö teinud, ainuke, mis tavalisest erineva signaali andis, oli
gaasianalüsaator. Tirisin siis ta pesast välja, võtsin ka
leekuri turellilt ja seadsin sammud kitsasse käiku. Gaasi
konsentratsioon oli suurem kohe sealsamas avanevas koopas, mille laest
vonkles alla paarisentimeetrine voolik. Käisin hoolikalt detektoritega
kõik seinad üle, mitte midagi tavalisest erinevat. Mitte
üht teist väljapääsu. Kust persest sai siia see gaas?
Voolik? Uurisin seda lähemale minemata skanneriga, tulemus oli
mõneti jahmatav -- helisagedusvõnkumised. Muidugi see
pseudoelus mägi muutus aastasadade jooksul, võttes aeg-ajalt
vägagi kummalisi kujusid, ent seni polnud me avastanud elektrilisi
signaale. Pöörasin skannerit alla ja üles ja nagu arvata oli,
katkes too kummaline anomaalia paar meetrit eemal kasvuga kaasatriivinud
maagikänkra juures, mille ümber oli tekkinud aktiivne
metamorfoosivöönd. Kirusin ja mõtlesin, kas minna tanki
juurde parema analüsaatori järele. Pidin juba peaaegu õhku
tõusma, kui muigasin -- andsin skafandri juhmivõitu
tehisintellektile korralduse see võnkumine sobivas tugevusdiapasoonis
mu kõrvaklappidesse lasta.
***
Nähtamatu klaverimängija lasi nagu pooljuhuslikult sõrmedel
üle klaviatuuri libiseda, võttis noodi siit, teise sealt.
Flöödimängija, kes teda armunud pilgul jälgis,
põimis tasast viit sinna vahele. Keegi libistas sõrmed
üle harfi, samuti sõbralikult jälgides, mida teised teevad.
Klaverimängija otsis mingeid ammu unustatud viise, midagi sellist oli
mulle mänginud Maya, püüdes anda aimu, äratada üles
viise, mis kõlasid Planeedil siis, kui ookeanid olid veel sinised ja
tasandikke kattis mets. (Maya -- vaene neiu on juba tuhat aastat surnud;
ainus naine, keda kunagi armastanud olen.) Oli see trummilööja
või kauge äike? Midagi oli meenunud, miski tuli tagasi,
sõrmed leidsid viisi, passaazh passaazhi järel muutus mäng
võimsamaks, sümfoonia võidutses. Tormituul keerles
ümber mängijate, kevadine äike keerutas ammu surnud saastas,
raske värske vihm täitis maagilise kuminaga tolmuks pudenenud
seemneid, kaskaadidena langes maagiline viis, murdes ajastute surnud kesti,
nad hakkasid kasvama, sirgusid rohelistena vastu äikesetiinet taevast,
kus lõõmas hele noor päike. Ma kuulsin Elu, see
tõusis pillide vibreerivast kõlast (nüüd
mängisid juba arvukad orkestrid), uhas kirvendavate lainetena üle
tundmatute planeetide laavaväljade, viljastades neid, nirises
pisaratena uuretesse, pannes kaljud valust punguma. Viiulite hele
staccato-toon muutus tabamatult keerukaks, näidates, et siin
sünnib teadvus... ja siis olin taas üksi.
***
Voolik või juhe langes alla, pudenes tolmuks. Analüsaator ei
näidanud läheduses mitte üht signaali, ent kaugemal, igal
pool oli elu. Koopa peeglid olid tuhmunud, kõik oli harjumatult
raske. Püüdsin aru saada, palju aega on möödunud, olin
korraga pööraselt väsinud, nii et uni kippus vägisi
peale, süstisin endale kiiresti erguteid, seedisin mõru
mõtet, et mind oli totaalselt lolliks tehtud.
Stopp, kell ei saa rikkis olla! Mitte kunagi mitte kellelgi ei ole meie
pealuusse istutatud kellad valetanud. Ent signaalid olid täielik
abrakadabra. Mul kulus paarkümmend sekundit taipamaks, mida kell mulle
õieti öelda tahab -- isegi galaktilised aastad, mis
«süsteemsuse huvides», st. nalja mõttes kellale juurde
olid lisatud, olid muutunud.
Kus ma olin? Kõigi seadmete kõik näidud erinesid nendest,
mida olin jälginud enne toda neetud mulinat. Tasapisi hakkas tekkima
viha. Mind on tillist tõmmatud! Kaalusin pööraseid oletusi,
kuidas oleks olnud võimalik mind otse suure massi seest
hüpersiirata ja millisel tsivilisatisoonil võis selline tehnika
olla. Ei, see jäägu nüüd küll viimaseks oletuseks.
Kui väga tahta, on teisigi võimalusi peitust mängida, ent
kuidas põrgu päralt skanner midagi ei näidanud? Persse,
selle selgitame kohe välja. No oodaku nad! Kontrollisin skafandri
kaitsegeneraatoreid ja leekurit, lükkasin skanneri lähidistantsile
ja tormasin reaktiivide abil tuldud teed tagasi.
Järgmine üllatus tabas mind käigust väljumisel. Tanki ei
olnud. Mitte et sellest eriti lugu oleks olnud, niikuinii oli ta rohkem kola
ja mu raske tagumiku kandmiseks, ent kuidas kuradi moodi ta siit minema
viidi? Olin ta ju automaatselt lukustanud, mis tähendas lähenejale
äärmiselt suuri ebameeldivusi. Kõige sandimast
järeldusest ei olnud enam pääsu -- ma polnud enam
tõesti Kristallmäes.
Maandusin, et mõtteid koguda ja komistasin kaljut katnud mustal
lögal. Ülalt tilkus seda juurde. Tilkus?! Kontrollisin koostist --
vesi pluss lahustunud soolad. Vist isegi maigutasin, siis taipasin veelkord
kontrollida gaasikoostist, millest olin esimese kiiruga üle libisenud.
Istusin kivile -- siin oli atmosfäär ja pealegi
elamiskõlblik. Kontrollisin ka selle üle, et igal pool
läheduses, mõnesaja meetri kaugusel oli elu.
Siis vist hakkaski mul esimest korda veidi kõhe. Nagu enamik
leegionäre, olin kosmoses hulkunud, võidelnud, joonud, keppinud
ja sigatsenud nii kaua, kui mäletasin. Lapsepõlv ja pere olid
kadunud nii kaugele aegade uttu, et mõnikord kahtlesin, kas need
üldse minu mälestused on. Meil oli täiesti
ükskõik, kas me elame või sureme. Sajandeid ja
aastatuhandeid -- ja mõned tõeanäosusreeglite
õnnetud eirajad meist sadu aastatuhandeid -- olime jälginud elu
ja mõistuse hääbumist, tähtede kustumist ja üha
uute juba enne algust tüdinud tegijate tulekut ja kustumist. Ainukesed
hirmud olid seotud teadvuse lõksusattumisega nii, et lõbu enam
ei ole, aga surra ka ei saa...
Hõljusin aegamööda ülespoole. Väga ligikaudu
vastasid siinsed koopad kristallmäele. Jõudsin kanjonisse, aga
seda enam ei olnud. Süngete kõrgusesse kaduvate kristallseinte
ja kõikvõimalikes suundades üksteise peal asetsevate
ainult nõrgas garvitatsioonis üleval püsivate
peegliladestuste asemel olid madalad murenevad voored, mille ülemine
laugem osa oli kaetud rohu ja põõsastega. Kuristiku
põhi oli lage ja pime, aga siin voolas käre mägioja ja
kivid olid kaetud samblaga. Üle sinise, mõne valge pilvetupsuga
taeva liugles paar lindu. Asi oli nii tobe, et isegi ropendamine ei aidanud.
Kaitseriivistasin leekuri, lülitasin skafandri hingamismehhanismi
välisõhule ja hakkasin edasi minema.
Eriti ei imestanud, kui nägin kaljusse põletatud suurt noolt
kirjaga: «Siiapoole. Ja kõnni, ära lenda -- see aitab sul
mõtteid koguda.»
Laskusin maha ja läksin juhatatud suunas, pidades kirjutajat parajaks
sadistiks, sest järsul rajal ronida polnud põrmugi lihtne.
Jõudsin üles, nähtavus polnud eriti suur, sest olin ikka
veel hiigelsuure kraatri põhjas. Eemalt, paarisaja meetri kauguselt
põõsaste vahelt tõusis suitsu. Kaalusin korra ohtu
(vulkanism? lahingrelvad? mateeriamuundur?), ent siis tuli kogu olukord ette
nii ebareaalsena mõnest lapsepõlve seiklusjutust, et
lõin mõttes käega ja astusin lähemale. Mind oleks
olnud imelihtne viimase poole tunni jooksul maha koksata, kui see kellegi
eesmärk oleks olnud.
Lõkke ümber pakkudel istus kaks meest, kolmas vedeles eemal
loomanahal. Üks neist vaatas üles, kui põõsastest
välja astusin, ja tõusis irvitades.
Vaatasin teda nagu ilmutist.
«Megaboy?» Ta oli kergelt päevitunud ja ta ei kandnud
skafandrit.
«Saa tuttavaks,» ütles mu vana sõjakaaslane
häirimatult. «Xanter Dee Doo, kolmanda ekspeditsiooni
kommodoor.» Ta pöördus teise mehe poole ja tutvustas mind.
Siis osutas käega magajale. «See purjus mölakas on Raoul. Ja
võta see tobe skafander maha, esimese ekspeditsiooni poisid elavad
siin juba aastaid, midagi sinuga ei juhtu.»
Vist vaikisin minuti, siis röögatasin leekurit haarates.
«Mecc Buerrero, kood beeta?»
«528 249 645 603. Vastus DFKRTU.»
«419 328 549 194,» vastasin automaatselt.
«594 495 210 130.»
«UIBX 3428.»
«Omega 11.»
ID-koode ei anna võltsida, nende lahtimuukimiseks kuluks rohkem aega,
kui universiumil eksisteerida on jäänud. Megaboy oli ehtne.
Ohkasin ja hakkasin skafandrit maha ajama.
«Kuidas Strocker ja Leroy elavad?» küsis Xanter mulle sarve
ulatades. Sisu oli võrdlemisi kange puskar.
«Põevad. Eriti peale meie meeste kadumise algust. Kihla vedada
ei taha, aga kui kõik ülejäänud on siin, siis
küll nad ka varsti tulevad.»
«Kõik inimesed on siin.» Xanter osutas laias kaares
ümbrusele. «Noor planeet noore päikese ümber. Ei
ühtki mõistuslikku olendit. Selle aja jooksul ei ole meie
detektorite ulatuses, see tähendab kogu kohalikus galaktikas toimunud
mitte ühtegi hüpersiiret. Poisid ehitavad laborit, et ruumi
vektoreid mõõta. Kui see, mida oletame, tõeks osutub,
oleme mingis teises universumis.»
Sain skafandri maha ja tundsin, et tosin sarvetäit segu ja Raouli
kõrvale nahale maanduda on uue maailmaga tutvuse alustamiseks just
sobiv taktika.
***
«Joomine tuleb maha jätta,» arvas hauatagune hääl
mu voodi peatsi juures.
Tegin silmad lahti ja vaatasin Ronaldit, kes seisis ja mulle külma
rahuga ämbrist vett kaela kallas. Tundsin end värisevat,
jõudu ei olnud üldse ja kogu situatsioon oli nii absurdne, et
pidin peaaegu nutma hakkama. Endale truuks jäädes leidsin kohasema
olevat tasakesi ropendada.
«Ma ei ole juba kaks päeva midagi joonud,» teatasin kibedalt.
«See on mingi viirushaigus. Loodetavasti saad ka sina selle.»
Rolandi irvitus kadus ja paistis, et ta ei tunne end oma tavalises
sõiduvees.
«Jaksad seista? Ma teen sulle uue pesa.»
«Kohmetunud Ronald on midagi uut.»
Ajasin end püsti ja tundsin, et maailm käib ringi, vajusin
tugitooli. Ronald rebis voodist välja märjad linad ja laotas uued.
«Miks sa, masohhist, rohtu ei võta?»
«See saab ühel päeval niikuinii otsa.»
«Sünteesime lisa.»
«Optimist-kummipea. Aga kui süntesaatorit valmis ei saa?»
«Siis on aega põdeda küll.» Ta ulatas mulle kannu.
Jõin selle tühjaks, kuigi mahl oli soe ja juba kergelt
käärima läinud. Võtsin laualt ka mõned
puuviljad ja üritasin süüa, kuigi isu ei olnud selle
määrani, et suutäis ringi käis, seda enam, et kurk oli
paistes ja valutas.
«Sellepärast ma sind siis näinud ei olegi. Aga üldiselt
aja end nüüd jalule, kas oma jõududega või
tapjaseerumi abil. Siin ei ole kaks aastat midagi juhtunud ja nüüd
hakkab kõik korraga toimuma. Raoul ilmselt tahab mateeriamuundurit
katsetada, mäest on tunda tõukeid ja vanad olijad kinnitavad, et
see eelneb sellele, kui keegi tulema hakkab, ja Zkaar ja Mandar on enda
arust mingi teooria kokku keeranud, mis mingit mõtet omab, ja Osgood
on kadunud.»
Ajasin end püsti ja kõikusin dushshi alla, sest olin end
põhjalikult läbi higistanud. Lasin endale sooja vee joa
pähe, ise seinast kinni hoides ja hüüdsin Ronaldile:
«Mida see nende teooria endast kujutab?»
«Sina saad sellest ehk aru, oled vist kunagi matemaatikat
õppinud sellel määral, et üle kümne arvutamiseks
ei pea sokke jalast võtma. Ma saan sõnades aru, et aine ja
väli, elu ja surm, tühjus ja teadvus on superuniversiumi
struktuuris üks ja seesama, ainult kui võtta maatriksist
välja määramatuspunktid, ent sellest, kuidas...
Lühidalt, nad arvavad, et Kristallmägi on kuidagi seotud
või ongi uute universiumite generaator, et ta moduleerib temasse
sattunud elu järgi uusi universumeid. Me ei tea ju, kuidas ja miks
töötab Võrelainetus, kus universumid sünnivad.
Kuivõrd kontiinumite vektorid ei ühti, oleme meie oma elu ja
mälestustega üks püsiv sündmus, mis siis klassikalise
mudeli teisest neljanda ja võib-olla ka kuuenda kihini annab
korrelatsiooni koonduvaks tõenäosuseks «1». Kui ma
vaatan võrrandeid, saan ma neist aru, aga... Ühesõnaga,
meie amööbist esivanema unenäo järgi viisteist miljardit
aastat tagasi loodud maailmas püsivad meie tulekud ajaliselt
õiges järjestuses, ainult tempo on ruuteksponentsiaalselt
kiirenev ja varsti peaks saabuma informaatiline neksus ja siis katkeb
ühendus pesamaailmaga igaveseks ning modulatsioon hakkab degradeeruma,
teisisõnu areneb see maailm edasi loomulikku teed. Sellele, kas
Kristallmägi on looduslik või tehislik, ei saa me enne vastust,
kui keegi õpib kontiinumite ja universumite vahel liikuma. Igatahes
on täiesti võimalik, et kuna elu ise ei teki, on terve see
kõiksus meie päralt, kui me vaid ellu jääme.»
Seedisin neid ideid ja huvitaval kombel ei saanudki neist peavalu.
Käskisin oma kehal end nüüd kokku võtta ja haigus
ära lahendada. Jõin ja sõin veel ning enam ei tundunudki
elu nii trööstitu.
«Räägiks Osgoodist -- ma olen mures. Ta on viimasel ajal
imelikult käitunud. Minu arust ei ole ta kellegagi kuude kaupa
rääkinud ja keegi ei tea, on ta midagi söönud.»
Ronald järas pirni ja tegi, et ei kuule. Külm jutt käis
südame alt läbi -- nad olid ta juba maha kandnud.
Väljas algas mingi kisa ja madin.
«Appi!» kostis tasakesi kommunikaatorist. Haarasime Ronaldiga
mõlemad leekurid ja tormasime välja. Meie majad või pigem
onnid olid ehitatud lagendikule laisalt voolava jõe kaldale.
Silmanurgast nägin, et ka teiste majade rõdudele ja ustele
tekkis relvastatud uudistajaid.
Keset platsi lamas maas mees ja püüdis end ära lohistada teda
ikka ja jälle puskleva tohutu härja eest. Elukal oli süsimust
nahk, teravad sarved ja kindel tahe lamajast pulbrit teha. Ta silmad
hõõgusid vihaselt ja suust tilkus sülge. Pisut
õnnetu mõte see tal ju oli, sest
läbirääkimistes pole leegionärid eriti tugevad, selle
asemel anti peaaegu korraga vähemalt kümnest suunast tuld.
Jäime hiljaks, sest ilmselt kulus meil väljumiseks rohkem aega,
pealegi olin haigusest nõrk.
«Uhh,» ütles Ronald relva langetades, ka tema polnud
tulistanud.
«Olen korra näinud, kuidas rott sattus kivipurustajasse.»
«See siin oli lihtsalt pisut suurem?»
Osa naharäbalaid keerles veel õhus, üks kõrbenud
lihatükk maandus rõdul meie lähedal. Mitmelt poolt jooksid
inimesed maaslamaja poole.
«Kust see pull siia sai?» küsisin Ronaldilt. Ilmselt meid ei
vajatud, nii et istusin, või pigem varisesin rõdul olevasse
tooli.
«See tegelane seal maas on Cordes.»
«Aa,» taipasin. «Tegeleb põllumajandusega.»
«Täpsemalt karjakasvatusega, nagu sa näha
võisid.»
«Ma kujutlesin, et selle aja peale ta tunneb oma ametit?»
«Need on, ütleme, tootmisraskused.»
«Ma olen eluaeg vihanud, kui töö kallale tuleb.»
Mehed olid maaslamaja kanderaamile tõstnud ja läksid meie
välihaigla poole.
«Kuidas temaga on?» küsis Ronald kommunikaatorist.
«Peale nende hädade, mis tulenevad tema enda lollusest ja on talle
täiesti paras, pole tal häda midagi,» kuulsin vaikset
vastust.
Siis maailm värahtas, hetkeks oli kogu taevas täis tuld. Ronald
oli silmapilk jalul, hüppas üle rõduääre alla ja
püüdis, nagu paljud teised vaateväljas, aru saada, mis
õieti juhtus. Vandusin ja läksin hoopis sisse, et skafander
selga ajada, kuna kiirgusindikaatorid andsid häire, teel
hüüdsin teate ka teistele, sest kuna olin kõrgemal, sain
nivoo kätte tõenäoliselt esimesena. Siis rappus maa.
Kiirustasin ja tundsin, kuidas lähen üleni higiseks, ja siis
jõudis kohale lööklaine.
«See on lõunas, seal, kus Raoul mateeriamuundurit
käkerdab.»
Sain skafandri lõpuks selga, koperdasin välja. Eemal
tõusis üks kuju taeva poole.
«Oota, Angus. On keegi veel, kes ka kesta selga on saanud?»
Me ei oodanud vastust ära, vaid lendasime plahvatuskeskme poole, kust
tõusis taevasse kurjakuulutav seenekujuline pilv. Me katsime need
kilomeetrid vähem kui minutiga.
«Kella kümnes,» osutas Angus.
Üks räbaldunud kogu viipas. Angus pikeeris ja järgneva minuti
kuulsid kõik veidrat ühepoolset vestlust, millest ma sain aru
niipalju, et Raoul keeldub ära tulemast, kuigi ükskõik mis
nimi anda neile kõrbenud räbalatele, mis ta riietuse
moodustasid, kiirguskaitseefekt oli neil igatahes null. Tegin plahvatuskoha
ümber tiiru ja vilistasin. Liigagi hästi end õigustanud
ettevaatusest olime Raouli oma elukohast eemale kupatanud ja kuna ta kaugele
ei viitsinud minna, oli ta lihtsalt suurema mäemassiivi taha oma
polügoni üles löönud; ilmselt oma seadmeid
õigesti hinnates lülituse ajal ka sobivalt eemal olnud.
Nüüd ei olnud seal enam midagi, kaljud olid sulanud ja keset seda
kohta, kus aparaat oli olnud, oli hiigelsuur must risttahukas.
Veel viis-kuus tegelast, kes riidesse olid saanud, lendasid lähemale,
eemalt tuli teisigi.
«Raoul, kuuled sa juba?»
«Plahvatus viis kõrva peast,» kähvatas Angus.
«Ühesõnaga, kiirgusimpulss tegi ta kommunikaatori
kristallidest salatit,» lisas keegi pika taipamisega tegelane, vist
Backhar.
«Ta küsib, mis muundurist järel on?»
«Naljavend. Mingit muundurit siin enam pole. Mis suur must kärakas
see on?»
«Tootmisjääk. Tegin iriidiumi, näe siin.»
Ilmselt oli Angus talle varukomplekti pähe toppida jõudnud.
«See on tal käes,» pistis Angus vaikselt. «Umbes
kahesajagrammine tükk.»
Uurisin musta risttahukat.
«Faasist väljas -- metaaine. Kakssada tuhat tonni. Miks ta
üks-neli-üheksa suhtega on?»
«Milline ta siis olema peab?» kähvatas Raoul. «Ma
tahtsin teada, mispidi ta vaakumist välja tuleb.»
Lõpuks ronis Raoul Angusele selga ja nad kadusid asunduse poole
tagasi.
«Kas sa oma kõntsa ära ka koristad või jätad
siia tulevastele põlvedele?» jõudsin küsida, kui uus
hädakisa eetris mu tähelepanu endale tõmbas. Tundsin,
kuidas skafandri regeneratsioonikiht mu higi kallal luristas ja meenutasin
igivana needust -- et sa elaksid huvitavatel aegadel.
«Pärdikufarm! Nad on lahti ja punuvad.»
Kallutasin end vasakule ja panin ümber metsa minema, teised järel.
«Kus kurat on Cordes?» röökis Mesak, farmi pealik.
Kaks-kolm häält seletasid läbisegi, mis temaga juhtunud oli.
Selle aja peale olin jõudnud farmi kohale. Plahvatus oli maha murdnud
puid ja lõhkunud hooneid. Ka tara oli maas ja inimahvid tormasid
paanikas dzhunglisse. Lendasin farmist üle ja nägin ainsa pilguga,
et päästa pole midagi. Andes endast parima, võtsin kaks
elukat kaenlasse ja viisin tagasi, laskusin lagendikule katuseta hoone ees.
Mesak tantsis seal kahemeetrise kaikaga ringi ja üritas takistada
viimaseid ahve ära jooksmast.
«Kas küla on terve?» küsis ta mult üle õla.
«Oma viga, et loomaaaia Raoulile nii lähedale tegid.»
Viskasin püütud ahvi teiste sekka.
Eemal metsas ragises miski, keegi tõmbas tulesihi.
«Mina olin siin esimesena,» urises Mesak. «Ja see ei ole
loomaaed.»
Ka teisest suunast kostis mingi prahvatus ja tõusvad leegid. Mehed
maandusid igas küljes.
«Kurat võtaks selliseid abilisi!»
Meie mandumine oli niigi hirmunud loomadele viimaseks piisaks, ootamatult
sööstsid nad millestki hoolimata edasi. Korraga olime Mesakiga
mõlemad selili maas, käpad trampisid meist üle ja siis olid
nad läinud. Minul polnud sest suuremat, kui porine jalajälg keset
kiivriklaasi, ent Mesakit tasus vaadata ja meelde jätta, kui ta end
porist üles ajas.
«Loo neile intellekt, tee neile elamine, ole isa ja ema eest -- ja
nemad kõnnivad sust üle!» Mesak põrutas
põgenejate teel paar puud pilbasteks, mis mõistagi ainult
hoogu lisas ja üritas mitmehäälse hirnumise saatel, ka ise
kõveralt muiates, silmi sopast puhtaks pühkida.
«Püüame kinni?» uurisin, kui jälle häält
teha suutsin. «On neil jälitusseadmed sees?»
«Kõigil ei ole,» vandus Mesak, ta oli end veetünni
alla sättinud ja üritas pesta. «Ja enne tuleb tarad
parandada, kui ma ei taha laialiaetud kätega siin igaveseks
hernehirmutiseks ees seista. Te kuradid kustutage parem see tuli ära.
Doc, kuidas Cordesiga on?»
«Mul on lõikuspidu,» teatas küsitu. «Aastate
vältel eimidagi ja nüüd kaks ohvrit.»
«Sinu ohvrit.»
Ja siis kostis kõrgeima prioriteedi kutsung.
«Meile on külalisi!»
Mehed tardusid, siis kehitasid õlgu, ka mina olin hämmastunud.
«Tulekust teatatakse, aga miks häirekanalil?»
«Te peate seda nägema -- milline figuur, millised rinnad --
oehhh!!!»
Vaatasime üksteisele sekundi otsa, siis startisin maksimaalkiirendusel,
nähes veel silmanurgast, kuidas Mesak skafandrit võtma tormab,
läkastades tolmupilves, mille meie mootorid üles keerutasid.
Eeter oli korraga täis kilkeid ja hõikeid, registreerus ka
üks uus kutsung.
«Noh, mis te siin seisate sellise moega, nagu ma peaksin kohe hakkama
striptiisi tegema?»
Naise hääl oli pisut väsimusest kähe, ent muidu meeldiv
sensuaalne bariton.
Uus huilgamislaine.
«Kurat, mehed, häbenege.» See oli Monica pisut solvunud
hääl.
«Ma saan muidugi aru, et te neljakesi teete kõik, mis suudate,
ent isegi mööndustega ei saa öelda, et meie seksuaalelu eriti
täisväärtuslik oleks,» õiendas keegi vastu.
«Sinul kindlasti mitte. Nii purjus nad enamasti ei ole.»
«Kuule, kuidas need ahvid ikka intelligentseks läksid?»
Ja samas vaimus edasi. Kuna olin oma tehnikat paremini hoidnud ja
häälestanud kui enamik teisi, sain karja ees paraja edumaa.
Laskusin nii kiiresti, kui vähegi julgesin, riskimata konte murda, meie
nõndanimetatud tervituslõkke platsile. Sattusin just hetkeks,
kui äsja lõhangust (ja teisest universumist) väljaroninud
naine skafandrit maha ajas.
«Kutid, ongi striptiis.»
«Ooo-bööö.»
Näha oli, et ta tunneb end natuke abitult. Lükkasin kiivri
kuklasse ja astusin lähemale.
«Olen Oz van Gild, neljanda ekspeditsiooni kommodoor. Need veidrad
kahejalgsed on... nojah, läbisegi kõigist neljast
ekspeditsioonist. Ja neid tuleb veel.» Osutasin skafandrimootoritest
ulguvale taevale.
«Stella-Al'Derredas. Viienda ekspeditsiooni leegionär.» Ta
kõhkles.
«Kood 789-258-658?» aitasin teda ise.
«124-348-672...»
Ta ohkas, kui lõpetasime.
«Olete kõik siin?»
«Peaaegu. Tähendab, siia jõudnud on kõik, niipalju,
kui kontrollida suudame. Mõnele pole see asi istunud sel
määral, et nad on end tapnud, mõne puhul ei tea, kas
tegemist on olnud õnnetuse või tahtlikkusega. Mitu aastat on
möödunud neljandast ekspeditsioonist?»
Ta silmadesse tekkis huvi.
«Kolmkümmend kuus. Ja teil?»
«Kaks. Zkaar, Mandar, kas kuulsite?»
«Sööda kohe arvutisse,» kostis lähemale
trügiva Zkaari hääl kommutaatorist.
«Te peate meile andeks andma. Selle karja peale on meil neli naist, nii
et kogu lugupidamise juures nende vastu -- me vajame vaheldust.»
Uus huilgamiste laine -- jäärakust ronis välja veel üks
naine.
«Zirda?»
«Stella, hei. Kena sind näha. Kui sa kolme päeva eest
kadusid...»
«Ma olen siin olnud viisteist minutit. Lisaks muule jamale on siin
tegemist mingite ajamoonutustega,» ohkas Stella. «Hea uudis on
see, et me saame siin populaarseks.» Ta osutas keeled ripakil vahtivale
karjale.
Kisa kaljudel tõusis orgastiliste kõrgusteni.
«Veel kaks!»
«Meie õnnepäevad,» pistsin vahele. «Oli teil
naisi rohkem või on see kõik?»
«Peaaegu ainult naised ongi,» märkis Zirda kibedalt.
«Keegi ajusurnu teaduste akadeemiast raalis välja, et feminiinne
alge peaks ehk paremini tolle inimeste neelaja probleemiga hakkama
saama.»
Eemal hüples Zkaar tulijate ümber ja küsitles neid
tulekuaegade üle, siis tormas minu juurde.
«Kommodoor, parem kuuluta välja üldhäire.
Kontiinumineksusel võib käigustik kokku variseda... Ma tean,
universum võib ka olemast lakata, aga sinna ei saa me midagi
parata,» lisas ta kiiresti, nähes, et tahan vaielda. «Pealegi
värinaid on iga tuleku puhul tunda, seekord muide eriti tugevasti, aga
aegruumi koes ei ole me muutusi täheldanud. Kõik B-baasi ja
bussiliin käima, on minu ettepanek.»
Noogutasin aeglaselt, siis võtsin häirekanalil sidet.
«Kommodoorid, kuulsite? Teeme?»
Mõned nõustuvad möhratused.
«OK, üldhäire, evakuatsioon, transport. Liigutage!»
Vaatasin ringi.
«Olgu, need, kes olid esimesed, jäävad siia. Maailm on karm,
vajan ainult kümmet. Teised, võtke need äsjaleitud aarded
kaasa, ajage need veidrad masinavärgid, mida bussideks nimetate,
käima, ja kaduge siit!»
Üks mees ronis kurust välja, vaatas seltskonda hindavalt, siis
pöördus minu poole. Tema järel tuli kuus naist.
«Oz? Viienda ekspeditsiooni kommodoor Held Hanguist.» Ta vaatas
veelkord lahkuvat seltskonda ja viipas oma inimestele. «Laevas tundsin
ma end nagu haaremi omanik, siin nagu bordelli direktor. Kas olete kogu aeg
siin passinud?»
«Ei, sündmuste tempo kiireneb. Ruuteksponentsiaalselt muide.»
«Seda ma kartsin, meie ajataju ei klappinud,» pomises ta, kuulates
poole kõrvaga, kuidas Zkaar talle oma teooriat seletab.
«On teil neid veel?»
Ta osutas bussile, mis enamiku seltskonnaga üle nõrvaku
hõljus, vaikselt kõrgust kogudes.
«Kümmekond.»
«Te vajate neid,» teatas ta süngelt, olles olukorda seedinud.
«Kuigi ma soovitaks enamiku koos reisijatega õhku lasta. Ei
olnud võimalik takistada palverännakut. Arvasime, et meil on
kolm aastat edumaad, aga...» ta pöördus Zkaari poole.
«Saad sa öelda, palju meil tegelikult on?»
«Täpselt mitte enne, kui olen teie kellade signaalid arvutisse
sisestanud. Aga -- Mandar, mis ütled?»
«Peast... Oi, värdjalik maailm! Kahest minutist kahe tunnini, kui
99%-lise tõenäosusega arvestada.»
«Palverändurid?» küsisin halba aimates.
Kurust vooris nüüd inimesi nagu turismigruppe
vaatamisväärsuste juures tähistatud rajal.
Held noogutas.
Tal ei olnud vaja midagi lisada, sest peale viimaste hämmastunud,
vaiksete ja ettevaatlike, kuid tõsiste, usaldusväärsete ja
korraliku varustusega leegionäride tulekut ei kulunud poolt minutitki,
kui veerel seisid kummalistes rüüdes kapsastunud kogud.
Nad langesid põlvili ja suudlesid mulda, kiskudes skafandreid
seljast.
«Jumal, sa oled meid juhtinud tõotatud maale! Kiidetud olgu sinu
nimi, sinu riik tulgu, sinu tahe...»
«Kas kogu see padikond on selline rämps?»
«Otsutades nende järgi, kes selleks ajaks koos olid, kui meie
ära tulime, pole sa veel midagi näinud.»
Heldi sõnadest õhkuv malanhoolne lootusetus pani mu oigama.
Kätega vehkiv tegelane selgitas mulle midagi tükk aega, enne kui
taipas, et ma ei kuule teda. Ta harutas skafandri lahti selliste
liigutustega, et mul oli viimasest kahju.
«Tere, minu nimi on Ungeer Loon Loond. Hästi, see ei näe
välja küll päris selline, nagu ma ootasin, ent kindlasti on
see üks ütlemata hea maailm. Vaadake, kuigi mind metropoli
poliitilised ringkonnad viimasel ajal ei tunnista, suudan ma kindlasti
aidata teil hästi toimiv ühiskond üles ehitada ja reguleerida
suhted partnertsivilisatioonidega. Kas te ütleksite mulle, kes on siin
juht ja kuidas ma linna pääsen?»
Osutasin vaikides bussi poole, andes kommutaatori kaudu karmi käsu
tegelase vaimset seisu kontrollida.
«Kas kuidagi oleks võimalik mu pagas kätte saada?»
küsis tegelane üle õla, sellal kui kutid ta üsna
hoolimatult üle juba tõusva parda sisse toppisid.
Vaatasin Heldi poole, viimane langetas pilgu, kuigi me mõlemad
teadsime, et ega tema selles süüdi pole.
Kahes reas astusid vaikides eemale kummalist ringikujulist embleemi kandvad
kogud, moodustasid isekeskiski ringi ja hakkasid laulma, heites aeg-ajalt
vihaseid pilke põlvitajate poole.
«Kas te kontiinumi vektoreid olete mõõtnud?»
Noormehe näol oli haiglane entusiasm, tema käest hoidis kinni,
taipasin, mitte teismelisena välja nägev, vaid tõesti
verinoor plika. Saatsin nad käeviipega Zkaari juurde.
Kahekümne sekundi pärast kuulsin plika nuttu.
«Ma tahan koju!»
«Ise sa toppisid end minuga kaasa!»
«Jah, aga ma lootsin, et sa saad kuulsaks, pealegi oli mu kasuisast
kõrini...» hääled kadusid bussi suunas.
Üks tegelane startis skafandirmootorite unnates ja kadus kaugusse.
«See on autist-anarhist, rohkem me teda ei näe.
Loodetavasti,» seletas keegi inimestest. «Istus kogu aeg nina
nurgas ja vaikis. Närvidele käivad sihukesed. Kas see on
tõsi, et jumal räägib siin läbi iga elava suu?»
Minu vastust saab kvalifitseerida ainult raskekujuliseks jumalateotuseks,
sellal kui ta suunava jalahoobiga bussi poole läkitasin.
Sõnelus, ja enne kui aru sain, tulistas ka Held.
Buss kiirustas minema, mehed hiilisid lähemale, uurides, kas peale
kolme hambuni relvastatud kuju tuleb veel teisi tulistamishimulisi, aga
käsi üleval hoides tuli ainult tavalisi väärandeid.
«Revolutsioonilised kommunistid,» mühatas Held jalaga tuhas
sobrades.
Selline sürrealistlik taevaväravate plagiaat jätkus kaks
tundi, meie rahvaarv kasvas kümnekordseks, siis ei tulnud kümne
sekundi jooksul kedagi ja siis värises maa.
Enne, kui kukkuda jõudsin, tõstsid skafandri mootorid mu
õhku, ent kõik jäi vaikseks. Vaatasin ringi ja pilk
jäi pidama Zkaari näol. See oli kirjaldamatust valust ja vihast
viltu, silmad tumenenud, huuled valged.
«Mis on?»
«Need... need sitapead, rämps, kõnts, saast. Olendid, kelle
olemasolugi on kuritegu. Ma imestasin, miks selles maailmas on nii palju
lootusetut umbset värdjalikkust, nii palju nõmedat, sihitut
halba, niipalju hingetut kurjust. Miks kogu areng on kohati nagu
ajukääbuse jõhker nali. Meie jaoks viimased läbijad
mõjutavad maatriksit eelmistest rohkem. Vastus sõidab
seal.»
Ma ei ole teda kunagi varem nutmas näinud.
***
Pühkisin näolt verd ja ajasin end püsti.
«Oled sa terve?» Raoul seisis suitsevat raketiseadet käes
hoides eemal tunnelisuul.
Katsusin oma luud-liikmed üle.
«Suhteliselt.»
«Mis nad mõtlesid?» ta libistas käe üle aastaid
tagasi mateeriamuunduri plahvatusel saadud armide, uurides purustatud laipu
teeveerel.
Kehitasin õlgu.
«Nad olid hirmul ja lootusetud. Midagi nad ei mõelnud. Miks sa
leekurit ei kasutanud?»
«Neil oli detektor. Tõmbasin kõik
hüperenergiaseadmed maha.»
«Aa. Gamma Kaks, tule meile järele,» ütlesin
kommunikaatorisse.
«Mis sa naerad?» küsis nüüd Raoul, kes oma seadmeid
aktiveeris.
«Äh, laste hääled.»
«Need on tal jälle juhtruumis? Kurat, ma ei saa ikka sellest
üle, kui nad tekkima hakkasid. Tead, mul ei ole kunagi lapsi olnud, nii
et see pisike kummaline minu nägu olend on... nojah. On sul lapsi
olnud?»
«Jah, väga ammu.»
Raoul vaatas mind pikalt.
«Vana sõber, ma tean, et sa ei taha sellest rääkida,
ja ma ei ole sul seljas trampinud kõigi nende aastasadade jooksul,
mis ma sind tunnen, ent meie maailm on muutunud ja vanad tabud ei kehti. Sa
oled meist oma igivanade kogemustega üks kogenumaid. Me lahkume sellelt
planeedilt tõenäoliselt igaveseks. Ehk jätaks mõned
kompleksid maha?»
Muigasin.
«Ei suutnud ma neid jätta eelmisse universumisse... Olgu, korjame
koli kokku.»
«Mis sa nendega nii kaua rääkisid?»
«Ma selgitasin neile, et isegi praegu viiksime nad mõnda
asundusse või mistahes sobivale planeedile, mis ei asu siinses
galaktikas. Et nad võivad kas pundis teistega tugipunktide loomisel
abiks olla, koos meiega elu levitamisel abiks olla või lihtsalt oma
asjadega tegelda.»
«Mis nad vastasid? Miks nad tulla ei tahtnud?»
«Usklikud... Ma olen alati arvanud, et see on vaimuhaigus. Nad tahtsid
vormida seda ilma oma ideede kandjaks. Nad nägid seda omal viisil. Nad
ei allu otsusele ja kõik. Kogu see jutt, et see maailm tuleb omapead
jätta...»
«Kogu aeg sama möla, ainult erinevas soustis -- neil on terve
universum mängida, läinud mujale.» Ta mõtles natuke.
«See on vist tõesti ainult religiooniga seletatav tajuhäire
-- jumal on andnud neile just selle maailma ja vaidlus lõpeb.»
«Ja nüüd on nad tuhk.» See oli Ronald luugiveerelt.
«Palju?»
«Neli.»
«Jeah.» Ta hõikas kommunikaatorisse.
«Raadiovaikuse lõpp, kõik on käes.»
«Ongi nii? Poisid on tubli tööd teinud.» Ka Raouli
hääles oli rõõmus kergendus.
«Te ei usuks, aga see autist-anarhist saadi kätte Kuult.»
«Ta läks skafandrimootoritega Kuule?»
«Võimalik ju. See võttis tal ilmselt nädalaid aega,
aga kui ta täpselt arvutas, jõudis kohale.»
Viskasime koli sisse ja küsisin: «Centaure, kas kaevan arvuti
sisse?»
«Arvan, et võib,» tuli vastus.
«Paljud on läinud?» tundis Raoul huvi.
Ronald heitis käega radari poole.
«Enamik on startinud. Naised alustasid ka meie laeval
stardiprotseduure. Centaure oma meestega jääb veel valvesse
juhuks, kui me oleme valesti lugenud, ja siis on ainult robotid järel.
Ja ainult viis kommodoori jäävad teadma Maa asukohta, siia
galaktikasse ei jää kedagi.»
«Jah, nii me kokku leppisime,» pomisesin.
«Mandari punt läheb kohe hüperruumi,» ütles Raoul
radarit vaadates.
«Kas me kohtume kunagi?» Ronaldi küsimus oli nii retooriline,
et keegi me ei vaevunud vastama. Pärast viiesekundilist vaikust tegi ta
seda ise.
«Noh, me hakkame regulaarselt külastama Seitset Asundust. Loodame,
et need lollakad, kelle sinna maha panime, suudavad ökosüsteeme
käigus-elus hoida. Kurat, ma kahtlen siiamaale, kas selle
kolmekümne päraprotsendi geneetiline materjal oli ikka seda
väärt, et kaasa võtta... Asundusi ei saanud rohkem olla,
kuna viimase laevaga saabunud tegelased ei ole nagu meie, et kolme paariga
alustades suudavad kultuuri luua. Kuigi ma oleks eelistanud suuremat punti.
Nojah, aga siis suudaksime vähematele planeetidele elu
levitada...»
«Sa lihtsalt ei suuda kujutleda, et enne, kui lisaks oma lastele
paljundame kaasavõetud genomaterjali, on sul ainult kolme naise vahel
valida.»
«Äh.»
Eemal kerkis tolmusammas.
«Nii, nüüd ei ole pinnal enam midagi peale Raouli
käpardlikkuse tunnismärkide. Mis su kolakast siis saab?»
Nüüd oli Raouli kord õlgu kehitada.
«Jääb siia mu ebaõnnestunud katse igaveseks
monumendiks. Tervest Saturni ühest satelliidist jäi ainult
rõngakujuline prahiriba järele, kui üritasime sarnast
käkki olematusse tagasi saata. Ta on pseudostabiilne. Kui kontiinum ta
sünkroniseerib, peaks ta ühel päeval lihtsalt kaduma --
plops. Selleks kulub küll mõned miljonid aastad, nii et kui need
Cortesi juurest ärajooksnud pärdikud ühel päeval
tõesti tsivilisatsiooni loovad, on neil võib-olla vähe
imestamisainet. Aga selle aja peale peaks ta igal juhul nii degradeerunud
olema, et isegi kui nad selle näiteks antimateeriaga õhivad, ei
juhtu suuremat midagi.»
«Läksime, siin pole enam midagi. Mis sa seal veel
nõiud?» Ronald oli laeva õhku tõstnud, Maa vajus
allapoole.
«Sünkroniseerin infot, ta hakkab ju üritama kontakti
võtta, kui kohalikele tekib seadmeid, mis on võimelised
digitaalinfot vastu võtma. Arvutil pole vahevöös midagi
häda, küll ta meie teated sobivasse vormi valab. Ta on veel paar
minutit kättesaadav, kontrollin.»
«Miks sa seda viimasel minutil pead tegema?»
«Ah, see on ammu tehtud, lihtsalt igaks juhuks vaatasin, et sinna
midagi liigset ei jäänud... Kurat, mu päeviku koopia...»
Tallinn, 1980-82 (99)
|