|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 1999 |
Uued arvustused ]
Nõustun Musta Kassiga: alles teisel lugemisel hakkasin asjale pihta saama. Ja siis nautisin! Hobuse hajumine oli sigahea kild. Kui ma jõudsin haaremi omaniku ja bordelli direktorini, siis rõõmustasin, et on pühapäev, maja on tühi ja keegi ei kuule mu röökimist.
Mart Raudsaarelt kogu "Algernoni" parim kommentaar!
Veskimees! Sa pane oma juba ilmunud jutud raamatusse kokku! Raamatu stalker tuleb! Ja peaks hakkama tõlkimise peale mõtlema.
Lugu algas kiirete sündmustega kusagil kosmoselaevas, aga paraku ei saanud ma poole loo peal ikka veel aru, mis sündmused toimuvad ja miks. Paari lõiguga paisati mind nö kosmosesse ropendavate tüüpide keskele, kes ajasid üsna spetsiifilist kosmonaudi-joga. Lugu oli veidi hüppeline. Pidi väga tähelepanelikult lugema, et peategelase suhteliselt vihjelistest lausetest aru saada, mis nüüd toimus ja kuhu kohta tegevustik üle kandus.
Loo keskel hakkasin juba asjast aru saama ja jutt muutus isegi natuke nauditavaks. Kes teab, võibolla mulle lihtsalt ei meeldi kosmoseooperid
mnjah alguses olid nad lihtsalt joodikud ja siis äkki hakkasid kõvadeks galaktikavallutajateks natuke lärsk üleminek aga muidu mõnus lugu ja kust te võtate et see planeet maa oli kuhu nad sattusid?
| 18.03.2000 12:28:48 |
Katariina |
Haiglaselt hea sõnakasutus. Jutt põnev, tegelased elusad, miski loo käigus ei tundunud piisavalt mõttetuna - see kõik oli ka tore, ette ei heida midagi. Aga lugemise põhirõõm olid siiski ogaralt head kirjeldused ning teravad ütelused, kõik sellises vanas heas humoristlikus tabudeta ja "miski pole pyha" vaimus ning ehedas ehitusmaleva stiilis. Ainuüksi väljend "hobune hajus alt ära" võttis kokku leheküljetäie kirjeldusi ning manas esile piisavalt värvika pildi, et kõkutasin tükk aega õnnelikult ja ylemus tuli murelikult klaasi veega, et mu töövõimet taastada. See, miks ma töö ajal Algernoni loen, on muidugi hoopis kolmas teema ;)
Lahe lugu oli, asjal oli täismahus elu sees. Pole hulk aega nii elavaid tegelasi kohanud ja veel selliste tervete väärtushinnangutega ;)
| 11.01.2000 16:44:26 |
Tarts |
Vat ei jäänd loo pikkusega rahule. Sellest loost oleks saand yle keskmise pikkusega raamatu (ja t6en. isegi sarja) kokku keerata. Kirjutamisoskust paitab ju autoril olevat.
Teisel lugemisel hakkas see lugu mulle meeldima. Esimese ringiga avastasin, et idee oli päris hea ja teisega, et kasutatud vahendid ja võtted omavahel õnnestunud kooskõlas. Et kui näiteks mõni füüsik peaks lärmi tõstma, kuidas need erineva kiirusega aja kulgemised peaksid võimalikud olema, siis loo alguses jutustajast antud iseloomustus välistab sügavamad mõtteprotsessid - ja ongi hästi. Et kui ongi kell rikkis, siis tühja kah, kelle asi, annaks aga tuld või rüüpaks rahulikult edasi, nagu olukord nõuab. Muidugi oleks Teemantmäest või millest iganes nii 500 lk kokku võinud kirjutada, aga milleks… Igati piisavad kirjeldused ja just täpselt õige kuju, kelle silmade kaudu seda näha. Lisaks veel õnnestunud detaile: näiteks suurepärane kõrvaltegelane autist-anarhist. Ka loo pikkusega oli mõõdutundeliselt ümber käidud. Kui midagi puudu jäi, siis ehk paar (segast ja vihjelist) lauset selle kohta, kuidas jutustaja üldse Leegioni sattus. Nii et kui mitte just maailma- siis vähemalt kohalikul tasemel hea lugu, eelkõige just seepärast, et autor on osanud oma idee väljendamiseks leida sobiva karakteri ja siis kirjeldustes karakteriloogikast kinni pidanud.
Nojah...veel üks Maa asustamise versioon...alk´i ja rahustite toimel...
Istun pilooditoolis, rihmupidi ülekoormuse küüsis ja kuulan Teekonna Kommodoori sõimu: "Peajalgsed... võtan diplomi ära..."
Teekonna Kommodoor kihutab, juhtides pisikest raketti käsitsi mööda keerukat trajektoori läbi tehiskaaslaste ja kaubarakettide kalaparve. Süda iiveldab, avakosmose tähed, liinilaevade pardatuled, satellitide plinkivad silmad keerlevad karusellina ekraanidel, kõrvaklappides sumiseb eeter. Hoiatused, õiendamine, täielik lärm. "Ole vait, molkus," hüüab keegi, "...see on TEMA."
Olen äsja kehastunud esimeseks piloodiks, kelle teadvus mäsleb ega soovi mulle hästi alluda. Pööritan silmi, jõllitades helendavaid nublakaid ja kiirgavaid nooniusi.
Vaimustav tulevärk, suurejooneline paraad, ent hirmuäratav oma tehnitsistlikkuses ja ajatuses. Kust ma tulen ja kuhu ma lähen? Mis on mu ülesanne?
"On ainult üks Jumal, Allah, ja Muhamed on tema prohvet," irvitab Teekonna Kommodoor," ning mõistan, et me siirdume Maale, vallutama uskumatute käest Püha Kivi.
Vaat nõnda tundsin end lugu lugedes.
|
