Mike riietus lahti ja heitis voodisse. Oli olnud raske
tööpäev ja ta keha lausa karjus teki ja padja järele;
unnegi vajus Mike peaaegu silmapilkselt.
Tehtud ja tegemata tööd, hirmud ja lootused, alateadvusesse
kogunenud mälestused, paiskusid kõik segipööratud
piltide näol tema unenägudesse.
Aeg möödus märkamatult ja kiiresti, nagu unedes ikka,
saabus varahommik ja pildid hakkasid lahtuma. Mike oli poolärkvel,
veel küll unenägudes, kuid samas teades, et ta magab ning ta
mõtetesse ujus kujund, mis andis mõista,
nagu oleks aeg ärkamiseks. Ta proovis. Keha oli otsekui halvatud, ta
ei suutnud ennast veidikenegi liigutada, et ärgata. Silmalaud olid
nagu kinni kleepunud. Ärevusse sattudes keeras ta pead küljelt
küljele ja läbi huulte kostis summutatud oie. Ta ärkas.
Äsja toimunu tõi nüüd, reaalses maailmas,
Mike'ile vaid muige näole. Aeg-ajalt võib luupainaja meid
kõiki tabada. Ta ei mõelnudki enam sellele liiatigi, kuna
järgmine öö möödus rahulikult.
Kell näitas viiendat hommikutundi, kui Mike'i unest kadus veetleva
näoga neiu, ning teda asendas must tühjus. Kusgailt Mike'i
vasaku kõrva äärest
hakkas kostma vastikut pininat ning talle seostus see millegipärast
suure ründava kimalasega. Millegi jälgi ja vastikuga, millest
tahaks kiiresti vabaneda. Niisiis soovis ta ärgata. Taas oli Mike
jõudnud faasi, kus uni polnud enam täies selguses, kuid ka
reaalsest maailmast paistsid vaid üksikud kiired.
Neetud, jälle sama jama. Mike'i käed ja jalad surisesid
närvirakke pidi sööstvatest käsklustest
«liigu!», kuid tema keha ei allunud talle ning ähvardav,
vibreeriv sumin üha suurenes ja lähenes. Mike oigas valjult
läbi painava une. Ta viskles, rabeles ennast ebareaalsusest vabaks,
ärkas. Ohkas sügavalt. See talle enam ei meeldinud. Mike tabas
end mõttelt, et ta on unine, kuid kerge värin läbistas
teda ja ta keetis endale kiiresti kaks tassi musta kanget kohvi.
Õhtuks polnud vastik kogemus ikka veel meelest läinud, ning ta
püüdis töötada nii kaua kui võimalik, et ainult
uneaega edasi lükata. Kolm tundi pärast keskööd
ületas ta kriitilise punkti ja unesoov kadus. Samas tegi Mike endale
tusaselt selgeks, et rohkem kui kaks korda veel ta enam öist und ei
suuda vahele jätta.
Järgmisel hilisõhtul ei tulnud plaanis olnud filmi vaatamine
telerist kõne allagi. Juba kolmveerand üheksa tundis Mike, et
silmad vajuvad iseenesest kinni ning kohv paistis olevat lahja nagu vesi.
Ta vajus koos riietega voodissse ja uinus silmapilkselt.
Läks vist hästi, mõtles Mike, tuiutades poolavali laugude
vahelt oma toa lage, mis veikles tuhmvalgelt läbi akna paistvate
lõuna-aja päiksekiirte valgusvihkudes. Ta ajas ennast sirgu...
ei, ta ainult arvas nii. Tegelikult jõudis Mike'i teadvusesse, et
ta lamab ikka samas asendis, silmad pooleldi avatud. See ei ole ju
võimalik, et ma magan, mõtles Mike segaduses, mul on ju
silmad peaaegu lahti. Kuid miks ma ei saa vaadata muud kohta, kui ainult
lage? Mike pingutas nii, et hakkas üle keha vabisema, kuid ta
lihtsalt ei suutnud ärgata. Mees tajus, nagu oleks tema keha kohale
tekkinud nähtamatu Mike, kes viskleb ja väänleb, et
unenäo haardest vabaneda, kuid kes pärast iga sellist katset
keeratakse tagasi algasendisse. See oli kohutav. Mike tõmbles
krampides, kuid tulutult. Ta sai nüüd oma pead keerata nii, et
nägi seina voodi kõrval, kuid ta polnud endiselt ärkvel.
Uskumatult pingutades liigutas ta oma sõrmi, mis pidid kaaluma
igaüks vähemalt kümme kilo, liigutas käelaba, rebis
silmad pärani lahti ja jõllitas hingeldades lakke.
Õnnestus, lõpuks.
Ma pean arsti juurde minema, kordas Mike endale riietudes, pean arsti
juurde minema. Lollus, tõrjus ta samas selle mõtte peast,
arst naeraks su välja, kui sa läheksid ja ütleksid, et sul
on raskusi ärkamisega.
See on möödas, ütles ta endale järgmisel hommikul,
olles ärganud mingite probleemideta. See on tõesti
möödas, kordas ta ka ülejärgmisel hommikul. Nädal
hiljem oli ta seda juba unustamas ning tema maamajas toimuv pidu
pühkis minema viimasedki jäljed.
Pidu oli lahe, naised olid ilusad ja mehed rääkisid parimaid
nalju, mida Mike senimaani kuulnud oli. Ta ei vajanud alkoholi, tuju
püsis selletagi hea. Peo lõppedes paigutas ta ööbida
soovijad teistesse tubadesse ja jäi rahumeelselt magama.
Ajas mõõtmatud unenäod viisid Mike'i endaga kaasa, ta
ujus mingis tumedas järves, sõi midagi, rääkis
kellegagi, käitus ebareaalsuses nagu pärismaailmas. Mingil
hetkel, mingil aimamatul põhjusel, ta ärkas. Unes oli ta end
külili keeranud ja piidles nüüd praokil laugude vahelt toa
lakitud puitseina. Hetk hiljem oleks teda otsekui pahupidi
pööratud, kellegi armutu käsi tõmbas tema silmile
katte ja ta oli tagasi unes. Mike teadis, et ta magab, kuid ta tahtis
ärgata. Ta avas oma silmad, kuid mingi nähtamatu vägi
vajutas need otsekohe jälle kinni ja ta tundis taas oma keha olevat
halvatuna voodi külge kleepunud. Hea küll. Mike läks natuke
aega oma pealetükkiva unega kaasa ja rebis ennast järsult siis
sellest lahti. Veel kiiremini laskus silmile seesama must kate ning selle
lahtudes oli Mike taas oma alateadvuse poolt koostatud unenäos. Mike
näpistas end, virutas peaga millegi vastu: valu oli ehtne, kuid see
oli ikkagi uni.
Taas ilmus tema ette see nii veetlev neiu. Mike sirutas käed tema
poole... kuid neiu kaugenes kiiresti, muutudes kimalase suuruseks
punktiks -- ah, väga hea, ta tuleb tagasi -- ja tuligi,
kimalasesuurune täpp võttis lähenedes taas neiu kuju,
kuid seekord kostis ka sama pahaendelist suminat ja vaikset undamist. Ei,
see oli hoopis naise keha kuju võtnud tohutu kimalaste parv. Mike
jooksis, kuid jalad ei kuuletunud talle. Ta karjatas, kuid karje oli
hääletu. Ta viskles, kuid ainult unes. Teda ümbritses
pimedus ning lähenevate kimalaste ähvardav pinisemine.
Meedik tuli operatsioonisaalist väikese inimrühma juurde.
«Ma kardan, et asi on tõsine.»
«Mis... mis Mike'iga on?»
«Mike on väga sügavas koomas,» sõnas meedik
murelikult.
«Ütlesin ju, et ta jõi liiga palju!» kommenteeris
keegi.
«Tema veres polnud ühtki promilli alkoholi,» nentis meedik
kuivalt.
«Jääb veel proovida suurema elektrishokiga.»
Mike ajas ennast vaevaliselt püsti. Kimalased olid teda puutumata
lahkunud. Ta silmitses ebareaalset unenäomaastikku ja nuuksatas
vaikselt. Mike magas nüüd tõesti ja talle ei tulnud peale
tunnet, et oleks vaja ärgata. Kusagilt kerkiv tume udu kerkis tema
ümber, mähkis ta endasse ja tihenes süsimustaks, ning
jälle, jälle oli kuulda vaenulikku suminat. Mike tajus, et
kimalased lendlevad ümber tema, nagu midagi oodates.
Meedik surus elektrishokimasina Mike'i rinnale.
Kimalased ründasid ja Mike kisendas oma hääletut karjet.
«Südametegevus nõrgenes, pane pinget juurde!»
hüüatas meedik abilisele.
Kimalased ründasid jälle. Seekord vist juba kaks parve korraga,
sest Mike ei oleks eales suutnud ette kujutada seda valu, mis praegu
ragisevate välgusähvatustena tema kehas möirgas. Ta oli
agoonias oma kurgu kähedaks röökinud, kuid kimalased
ründasid üha uuesti, üha tugevamini.
«Kiiresti, maksimumshokk, ta hakkab meil käest minema!»
hüüdis meedik paaniliselt; abi vajutas kiiresti mingeid
lüliteid.
Nüüd oli pistvaid, nõelavaid, torkavaid kimalasi juba
lõpmatu hulk, nad kõik püüdsid talle ligi
pääseda, ta tundis neid juba enese sees, meeletu valu lahvatas
üle kogu keha, ta tõstis käed näo ette ja kukkus,
pikalt ja eikuhugi, kuuldes, kuidas sumin hääbub ja asendub
vaikusega.
Südame rütmi näitaval tablool asendusid sakid joonega ning
aparaadist hakkas kostma pikk, pinisev heli.
|