Igatahes oli planeet elamiskõlbulik. Õigemini väga kõlbulik ta küll ei olnud, aga see ei tulnud kohe välja. Kõigepealt lendas kohale automaatkosmosejaam ACS-284, tuvastas planeedil elu ja sobilikkuse inimese jaoks, tegi kindlaks eluvormid -- põhiliselt vees, maismaal rohi ja mitme meetri kõrgusist sõnajalgtaimedest metsad, vees leidus kalu või midagi nendesarnast, putukad olid eranditult taimtoidulised --, seejärel kaardistas planeedi pinna mõõtkavas 1:1 000 000 ja muutus siis esimeseks tehiskaaslaseks, olles valmis korrapäraselt edastama ilmateateid.

Planeedile saabusid elama terreenid. Terreenid rääkisid vajadusest tagasi pöörduda loodusesse, elatuda põlluharimisest ja karjakasvatusest, kaitsta elukeskkonda, kohalikku floorat ja faunat. Paljude planeetide esmaasukad olid terreenid.

Kõik läks nii, nagu ta minema oli pidanud. Sellepärast tuli täieliku ootamatusena, et 42 tundi pärast esimese kosmoselaeva maabumist andsid terreenid eetrisse SOS-i. Häda oli selles, et vastupidiselt ACS-284 kinnitustele olid seal kõrgemad loomad täiesti olemas, pealegi olid need tohutu suured monstrumid väga verejanulised.

Planeedilt põgeneda ei õnnestunud kellelgi. Viie tunni pärast õnnetuspaika saabunud vaatlusrobot, mis elusolendeid biovoolude järgi avastas, konstateeris kõigi inimeste surma. Salapärastest elajatest polnud ühtki jälge peale moonutatud laipade. Tähtsamate sõlmede dubleerimise tõttu ei tulnud vaatlusroboti viga kõne alla. Seega järeldati, et planeedi arenenumad vormid biovoole ei kiirgagi.

Olukorra selgitamiseks korraldati teine uurimisreis. Kolm kõigiti korraliku tehnikaga varustatud meest olid saanud eriväljaõppe inimestele vaenulikel planeetidel valitsevate tingimuste tuvastamiseks.

Planeedile laskus Raymond Greenleaf. Enesekaitseks oli tal hea relvastus, tema maastikuliikur oli soomustatud, kokkupandavat maja võis ümbritseda energiaväli -- lühidalt, oli hoolitsetud tema julgeoleku eest.

Igal õhtul kindlal kellaajal oli sideseanss (muidugi võis vajadusel kosmosejaama ka muul ajal välja kutsuda). Esimene seanss ei sisaldanud midagi huvitavat: Raymond ütles end olevat õnnelikult maandunud, majale koha välja valinud, selle lahti pakkinud ja üles monteerinud, end sisse seadnud ja maja energiaväljaga ümbritsenud. Elusolendeid polnud ta kohanud.

Teine ettekanne toimus õigel ajal, aga sisaldas mõndagi tähelepanuväärset. Hommikupoolikul kaevas Raymond miniekskavaatoriga hauda, kuhu matta terreenide jäänused. Korraga astus ligi umbes kolmemeetrine hiiglane ja küsis inimkeeli, mis õigus on Raymondil ilma loata kaevata. Kuidas luba saada, ta ei seletanud, vaid käitus väga agressiivselt ja Raymond pidi relva kasutama. Kummatigi polnud võimalik laipa ega osagi sellest ekspertiisi saata, sest hiiglane olevat pärast täistabamust ootamatult ära hajunud.

Hilisõhtul kutsus Raymond kosmosejaama uuesti välja. Ta kurtis, et olevat pärast terreenide matmist tapnud veel ühe suure kotka, kes teda oli rünnanud, ja ühe metssea, kes teadmata kuidas, risti vastu füüsikaseadusi oli tulnud läbi energiavälja ja kellele püssikuul ei mõjunud, nii et Raymond pidi kasutama laserit, riskides sellega energiavälja vigastada. Neljas loom oli energiavälja puudutamisest miskipärast särisema hakanud ja üles sulanud, mis polnud vähem üllatav. Ka nendest ei jäänud järele midagi, mida analüüsida annaks. Raymond palus luba naasta jaama, kuna kartvat oma vaimse tervise pärast. Norman ja Ralf käskisid ühe päeva jätkata.

Kolmandal päeval ei sõitnud Raymond tagasi. Tema õhtune aruanne oli üsna segane, ta väitis olevat tagasi löönud röövlite kallaletungi, nood tahtnud maja tormijooksuga vallutada, ja päästnud ühe neiu elu. Ta keeldus kosmosejaama tulemast, kuna tahtvat põhjalikumalt tundma õppida planeedi asukaid. Norman ja Ralf käskisid viivitamatult tagasi tulla, aga sellele Raymond ei reageerinud.

Neljas päev pani kõigele krooni. Raymondi ettekanne oli veelgi segasem. Ta kinnitas, et kuradid olevat tahtnud tema hinge ära osta, aga ta polevat müünud, kuna tahtvat abielluda. Veel tunnistas, et kardab hulluks minna. Kui Norman ja Ralf ähvardasid teise vägisi ära viia, keelas Norman neil kindlalt planeedile laskuda: see kujutavat endast suurt ohtu kõigile planeedi elanikele ja eelkõige neile endile. Selle peale esitasid Norman ja Ralf ultimaatumi: kui Raymond järgmiseks hommikuks tagasi ei ole, toimub äralend ilma temata.

Lendasidki. Kaks aastat ei käinud keegi planeedil ega isegi kosmosejaamas. Siis tuli kolmas ekspeditsioon.

Kuidagimoodi tuli planeedil toimunut seletada. Ralf ja Norman uskusid kõike põhjustavat hallutsinogeensed gaasid ning olid saatnud Raymondi maja juurde sondi, mis sealt suure õhuproovi võttis. Ent kui põhjalikult ka täpsed aparaadid seda ei uurinud, ikka saadi vastuseks, et planeedi õhk on inimesele tervislikum enamuse asustatud planeetide omast. Ja kui lõpuks kaks musta norra rotti keset õhuproovi elama pandi, polnud neil kolme päeva pärast veel mingeid hullumeelsuse tundemärke. Siis tuli katse lõpetada: hapnik sai otsa.

Hoolimata selle katse täielikust ebaõnnestumisest olid kolmanda ekspeditsiooni koosseisus lisaks kaptenile ja tehnikule veel psühholoog, psühhiaater, anatoom, bioloog ja keemik. Peale nende oli meeskonnas Norman vaenulike planeetide asjatundjana. Olnuks ka Ralf, kui hiljuti polnuks üks ajutine kosmodroom plaanitust varem mädasooks muutunud. Ralf ei jõudnud startida ja vajus sisse.

Kosmosejaamas võis meeskond end turvaliselt tunda. Hakatuseks saadeti sealt terreenide ja Raymondi kutsungid, kuigi oli arvata, et neile vastust ei tule. Kümne minuti pärast vastas Raymond kutsungile...

Maandumisloa Raymond andis, öeldes, et püüab tagada elu ja tervise, ent ainult ühele inimesele. Vastasel juhul sattuvat ohtu kogu elu planeedil. Veel soovis ta, et sel ühel inimesel oleks võimalikult vähe fantaasiat.

See seisukoht oli küllalt imelik ning põhjendust oli sellele raske leida. Nagu ka seda, kes pidi planeedile saadetama. Psühhiaater arvas siiski, et kui Raymond on kaks aastat endal elu sees suutnud hoida, ei ole ta nõnda hull, et tema abi võiks tarvis minna. Lõpuks leiti, et kõige sobivam on saata Norman. Sideseansi sageduseks määrati mitte kord päevas, vaid iga kolme tunni tagant, välja arvatud öö. Valmis seati neljakohaline kosmosepaat, millega Norman planeedile sõitis.

Pärast maandumist võttis Norman ühenduse kosmosejaamaga ja teatas laskumisest. Siis avas ta luugi ja ronis välja. Üle lagendiku tuli talle vastu Raymond.

Mehed tervitasid, rõõmsad jällenägemise üle, surusid teineteisel soojalt kätt ja embasid.

«Mõtlesin, et peaks vist sulle lilli kinkima,» ütles Raymond, «aga sul pole nendega nagunii midagi teha, nii et las õitsevad parem peenral. Kuidas elad?»

«Arvan, et paremini kui sina.»

«Kahtlen selles. Kas sul relvi on?»

«Suure hirmuga võtsin kaasa mitmesuguseid relvi võsanoast laserpüstolini.»

«Hea mõte, mina olen ka enesekaitseks kasutanud igat sorti asju alates vahtkustutist ja lõpetades õhutõrjekahuriga. Pole küll tarvis, et sa oleksid relvi täis riputatud nagu jõulupuu, aga midagi peab ikka kaasas olema.»

«Relvad on kaasas, mida veel võtta?»

«Muud midagi. Elad minu pool. Sidet saad ka pidada.»

Nad hakkasid minema metsa poole. Kaks kilomeetrit majani, teadis Norman. Kosmosejaama teleskoop oli kümnemeetrise lahutusvõimega.

Algul tundus mets kaugena, aga see tuli sellest, et ta oli madal. Sõnajalapuud paiknesid tihedalt kõrvuti, aga inimesest olid vast poole kõrgemad. Paras võpsik bandiitidele, mõtles Norman.

«Kõrgemat metsa siin ei kasvagi,» ütles Raymond. «Mõnel pool on ainult hõredam. Selle-eest ta kasvab kiiresti, kaks korda aastas pean ma seda teed puhtaks raiuma.»

Mets lõppes; tee ääres algas põld. Eemal paistis maja. See oli kahekorruseline ja sellepärast üle metsagi näha. Maja ümbritsesid marjapõõsad ja lillepeenrad.

«Sul on kõik väga korras. Ma kujutlesin, et pead iga päev mingite peletistega võitlema,» ütles Norman.

«Ega ma pidanudki. Nüüd, kus sina tulid, hakkab see kõik vist jälle pihta.»

«Mismoodi mina seda mõjutan?»

«Küll ma pärast räägin.»

Maja uksel ootas neid naine. Kustkohast küll niisugune iludus välja on võetud, imestas Norman. Naine ei saanud olla palju üle kahekümne, tal olid kaunid kehavormid ja meeldiv nägu. Pikad tihedad nisukarva juuksed ulatusid vööni. Riides oli ta lihtsalt ja meeldivalt.

Ent kuidas oli võimalik, et peale Raymondi oli siin mõni elus inimene? Samas teadis Norman vastust. Kõik olid pimesi uskunud vaatlusroboti teadaannet, et kõik terreenid on surnud. Tegelikult jõudis see õnnetuspaika ehk kuus-seitse tundi peale koletiste ilmumist. Kui keegi otsekohe plehku pani, võis selle ajaga vabalt jõuda väljapoole roboti tegevusraadiust. Kuidas küll varem selle peale ei tuldud?

Kusagilt tuli Normanile pähe: Fiona Swithin, 20 aastat vana... ei, nüüd juba 22. Miks ta küll terreenide nimestikule rohkem tähelepanu polnud pööranud?

«Saage tuttavaks,» ütles Raymond. «Norman, minu sõber. Esther, minu naine.»

Esther. Hm. «Rõõmustav tutvuda,» ütles Norman Estheri selgetesse sinistesse silmadesse vaadates. Tal polnud meeles, kas oleks kombekam naisel kätt suruda või seda hoopis suudelda. Kuid Esther ainult noogutas põgusalt ja tõmbus majja.

«Ma näitan sulle su tuba. Paned asjad ära.»

«Mis mul panna on, ainult see komps.»

Mehed läksid trepist üles.

«See tuba siin.» Tuba oli puhas ja korras.

«Kas tead, Raymond, et teised inimesed arvavad, et sa oled hulluks läinud või vähemalt nupust nikastanud?», pahvatas Norman järsku otse.

«Ma arvaks seda ise ka,» naeratas Raymond. «See oli ju niisugune jama, et seda oli võimatu uskuda! Ma olin neil päevil muidugi suure närvipinge all, see oli ka üks põhjus.»

Norman istus tugitooli. «Aga naisega on sul tõesti vedanud. Ta on nagu muinasjutuprintsess.»

«Terves universumis ei ole kellelgi rohkem vedanud,» nõustus Raymond. «Kuidas Ralf elab?»

«Sa tead Ortizi planeeti. Kosmodroom muutus mädasooks kaks tundi varem kui ette nähtud. Sinna ta jäi.»

Nad vaikisid kaua. Siis arvas Norman: «Sa elad hoopis teistmoodi, kui ma kujutlesin. Paremini.»

Korraga hakkas helisema kelluke. «Süüa saab,» ütles Raymond.

Nad istusid kolmekesi lauda ning tõstsid endale ette hautatud liha, kartuleid, porgandeid ja kaalikaid. Raymond pani käed kokku ja pomises midagi, ent sõnad kadusid tema meremehehabeme sisse ära. Esther ei palvetanud.

«Kas sina, Esther, ei kardagi oma hinge saatuse pärast?» päris Norman.

Too raputas pead. «Ei.»

«Kuidas sa siin elasid, enne kui Raymond tuli?»

Naine kohmetus silmnähtavalt ja vaatas Raymondile otsa. «Pole viga.»

«Kuidas sa üksi hakkama said?»

Ta kehitas õlgu. «Kuidagimoodi.»

«Kas sa oled oma praeguse eluga rahul?»

«Jah.»

Lühidalt, ükskõik kuidas Norman ka ei proovinud, ei suutnud ta naist vestlusse tõmmata. Küsimustele andis Esther väga lühikesi vastuseid ning vaatas altkulmu. Ta võõrastas külalist nagu väike laps. Jah, pole ime, kui ta inimestest on võõrdunud, mõtles Norman.

Magustoiduks oli Esther teinud kooki ning igaüks võis maasikamoosi peale võtta. Kõik sõid isuga ja Norman arvas:

«Sulle vist meeldib süüa teha?»

Esther noogutas ja kohmas: «Jah. Algusest peale.»

«Mille algusest?»

Naine ebales veidi aega ja vastas: «Selle algusest, kui ma siia tulin.»

Ootamatult hakkas teises toas keegi kisama. Esther tõusis kergendatult ning ruttas välja. Norman vaatas Raymondile otsa.

«See on mu poeg.»

«Sul on poeg?»

«Kümnekuune.»

«Mis ta nimi on?»

«Ralf.»

«Miks mitte Norman?»

«Võib-olla tuleb veel.»

Mehed sõid taldriku tühjaks.

«Ma tahaks su ihuvilja ka näha,» soovis Norman.

«Eks vaatame siis üle.»

Nad läksid teise tuppa, kus hällis lebas pisike inimesehakatis. Too ei kartnud üldsegi võõrast, keda esimest korda elus nägi, vaid vehkis rõõmsalt käte ja jalgadega, ütles midagi oma pudikeeles ning naeratas laialt. Tal olid juba mõned hambadki suus.

Normanile tundus olevat paslik ütelda, et laps on isa või ema suust kukkunud, aga nii väikese lapse kohta oli raske öelda, kummaga ta rohkem sarnaneb, ja nii lausus mees hoopis, et see on tore poiss.

Korraga silmas ta lapse ema. Esther oli kummaliselt pingul justkui nurkaaetud metsloom. Ta nagu oleks kartnud, et tema võsukesega midagi paha võib juhtuda. Sellepärast ajas Norman end sirgu ning väljus ruumist.

Normanil oli kahju, et ta psühholoogias võrdlemisi tume on. Raymond tundus talle enam-vähem normaalsena, kuid Estheri kohta ei osanud ta midagi arvata.

«Lähme õue,» pakkus Raymond.

Nad jalutasid mööda muru ning lillepeenarde vahel. Midagi eriti eksootilist seal ei kasvanud, sest planeedil puudusid ju õistaimed. Ülejäänudki liigid olid küllalt tavalised, pärit teistelt planeetidelt. Norman pildistas maja, hoovi ja Raymondit.

Nad seisid mälestussamba ees. Norman luges esiküljelt: «114 terreenile, kes hukkusid 20. aprillil 2230.» Muudel tahkudel olid nimed, nimed, nimed. Ja seal seisis: Fiona Swithin, 2209...

Norman pildistas samba iga tahku ja lausus etteheitvalt: «Sa oleksid pidanud ütlema, et ei ela siin üksi.»

«Te poleks ju uskunud.»

«Mis siin imelikku, kui sa ütled, et kolm terreeni ellu jäid.»

«Kuidasmoodi?», imestas Raymond.

«Välja sõitis neid 117. Üht ma olen näinud, aga teised?»

«Kõik said surma.»

«Aga kes siis Esther on?»

Raymond keeras ringi ja hakkas maja poole lonkima. «Ma ei tea kohe, kust otsast alustada.»

«Räägi selles järjekorras, nagu kõik juhtus.»

«Esimest kaht päeva sa tead,» alustas Raymond kobamisi. «Metssiga ja kotkas ja muu. See oli alles algus. Planeedi atmosfääris on ühte hallutsinogeeni, see tekitabki neid olendeid.»

«Kuidas meie seda ei avastanud?», imestas Norman.

«Seda toodavad taimed nagu hapnikku. Ma nimetasin selle H-gaasiks ja umbes poolteise aasta eest suutsin selle ka eraldada. Aja jooksul laguneb ta kiiresti, eriti pimedas. Laguneb lämmastikuks ja hapnikuks, pisut tekib ka süsihappegaasi ja veeauru. Kui teie õhku analüüsima hakkasite, oli kogu H-gaas juba ammu kadunud.» Ta peatus ja kogus mõtteid.

«Kolmanda päeva hommikul ma kartsin ärgata. Ma ei teadnud, mis supi mu aju vahepeal kokku on keetnud. Kui ma silmad lahti lõin, oligi üks päkapikk platsis ja jorises jõledusi. Haarasin kohe sepahaamri ning lõin talle sellega pähe. Temast jäi ainult märg plekk järele. Veel praegu on põrandal ses kohas must laik.»

«Miks sa voodi kõrval sepahaamrit hoidsid?»

«Ega ma hoidnudki. Korraga see lihtsalt oli seal.»

Siis läks uks lahti ja Esther astus sisse. «Saad aru,» jätkas Raymond erutatult zhestikuleerides, «ma olin ta ise välja mõelnud, nagu ennist päkapiku ja sepahaamri! Ta on minu ideaal, mõistad! Aga kui ma enne kõik H-olendid olin ära tapnud, siis tema ma jätsin ellu, ma hakkasin teda kohe armastama, esimesest silmapilgust, sellepärast ma ei tahtnudki tagasi tulla!»

«Miks sa ometi temasse nii meeletult armusid?»

«Kellesse ma siis veel armun, kui mitte oma ideaali?»

«Ja tema oli muidugi sinusse ülepea kiindunud...»

«See kuulub ju ideaali juurde. Ma ei tahtnud, ei suutnud teda maha jätta, ehkki mu aju hakkas nüüd massiliselt produtseerima olendeid, kelle peamine huvi oli Esther. Iga päev tuli mul kümmekond taolist olevust hävitada. Need olid õudsed päevad. Ma tundusin endale mõne seiklusfilmi kangelasena, mõne rambona, kes kõik oma vaenlased maha lööb ja kelle vastu keegi ei saa... Ma ei taha olla rambo!» hüüdis Raymond korraga ennast unustades. «Ma tahan elada rahulikult, ilma et kogu aeg kedagi kaitsma või tapma peaksin!»

«Rahune,» ütles Norman. «Siin pole kedagi tappa.»

«Õhtul hakkasime magama minema. Tegin Estherile aseme kõrvaltuppa. Ent vaevalt olin ma pikali heitnud, kui ma kartma hakkasin. Läksin uuesti tema tuppa -- ja muidugi oli seal juba üks gorilla ees... Sellest ajast peale oleme ühes maganud.»

Raymond rääkis röövlitest, kelle vastu ta oli kasutanud käsikuulipildujat ja automaati. Ta rääkis lendavast lohemaost, kelle ta oli õhutõrjekahuriga alla toonud. Ta rääkis mudaelukast, kelle vastu ei aidanud mõõk ega laser, kuid kellel viimases hädas visatud padi pea otsast pühkis. Ta rääkis tuldpurskavast draakonist, kelle ta võitis teadmata kust -- või õigemini teadagi kust ilmunud vahtkustutiga.

«Siis tulid kuradid. Energiavälja hoidsin ma ikka sees, aga maja oli sellegipoolest nagu läbisõiduhoov.»

«Olid nad tõesti ehtsad?»

«Sarvede ja sabaga. Nad rääkisid, et niisugusele elule ei ole võimalik vastu pidada, ja pakkusid mulle kaitset. Nad lubasid hoida minu ja Estheri elu ja tervist, aga vastutasuks tahtsid mu hinge. Ma ei müünud; arvasin, et tulen isegi toime. Estherile see ei meeldinud. Ta kartis. Ta püüdis mind algul pehmeks rääkida, lõpuks oli ta nõus isegi omaenese hinge maha müüma, et ellu jääda, aga kuradid ütlesid, et Estheril pole hinge sees ja seda ei saa siis ka müüa. Nad läksid ära, kuid ütlesid, et jäävad ootama, kuni ma ümber mõtlen.»

«Miks sa neid ära ei tapnud?»

«Nad tundusid mulle inimlikena. Nendega sai normaalselt rääkida. Nad ei tahtnud meile otsekohe kallale tulla.»

«Kui palju neid oli?»

«Siis oli kaks meest ja üks naine. Tegelikult on neid rohkem. Edaspidi ma jätsin mõnikord teisigi ellu, kui mulle näis, et nad on ohutud.»

«Kui kaua see kestis? Miks see ära lõppes?»

«Siis hakkaski lõppema. Kuuendal ja seitsmendal päeval oli neid juba vähem. Ja kaheksandal veel kaks viimast. Ma ei oska seda õieti seletada. Küllap organism kuidagimoodi immuneerub. Igatahes hea, et nii läks. Muidu ma oleksin võib-olla tõesti pidanud oma hinge ära müüma.»

Nad olid jõudnud majja ja läksid trepist üles.

«Huvitav mõelda,» arutles Norman. «Sa oled abielus väljamõeldud naisega. Sul on koguni poeg. Tahaks teada, kuidas temaga on.»

«Tema kah,» ohkas Raymond.

«Kuidas sa kindlaks tegid?»

«Oo, see on ilus katse,» elavnes Raymond. «Greenleafi katse. Ma demonstreerin sulle. Kas sa tead, kuidas juuksekarv suurenduse all välja näeb?»

«Kahjuks pole õrna aimugi.»

«Suurepärane,» kiitis Raymond, võttes kapist mikroskoopi. Siis õngitses ta kuskilt tohutu pika juuksekarva, sättis selle mikroskoobi alla ja piilus sisse. «Vaata nüüd.»

Norman vaatas. See oli tavaline suurus. Ta hakkas nupust suuremaks keerama. Karv muutus järjest laiemaks, kuid samas järjest hägusamaks. Lõpuks polnud enam midagi näha. «See on halvasti reguleeritud.»

«Kõik on korras.» Raymond võttis uue, märksa lühema karva. «See on minu peast.» Ta vahetas karvad. «Vaata nüüd uuesti, ent ainult suurenduseni 200 korda.»

Norman vaatas ja jättis meelde. Nüüd oli hästi näha. Raymond vahetas pika karva tagasi ja käskis jälle vaadata. Aga nüüd oli lugu õige imelik. Kahesajakordse suurenduseni näitas mikroskoop ilusti, kuid edasi mitte üks kriips. Kujutis muutus järjest ähmasemaks ja lõpuks kadus.

Norman tõstis imestunult pea. «Millest see tuleb?»

«Tegelikult on see karv ju ette kujutatud. Aga kujutleda saab ainult niisuguseid asju, mille välimus enam-vähem teada on. Ei ole võimalik kujutleda seda, millest pole üleüldse teada, kuidas see välja näeb. Selles ongi katse sisu.»

«Aga kuidas sinul igasugused lohemaod välja kukkusid?»

«Elementaarne. Sulle öeldakse: lendav lohe. Ja ta kerkib sulle kohe silmade ette: et ta näeb välja umbes nagu stegosaurus, ainult kere küljes on mitte üks pea, vaid rohkem, et tal käivad suust ja ninast ja kasvõi kõrvadest tuleleegid välja, et tal on selja peal inglitiivakesed, millega ta lendab... Eraldi võttes on kõik komponendid tavalised, ainult koos mõjuvad nad uudsena.»

«Hmhh...» mõmises Norman. «Aga nüüd ma tahan teada vaat mida. Sul on siin planeedil mitmesuguseid H-olendeid. Mille poolest nad reaalsetest erinevad?»

«Greenleafi aksioom ütleb: Kui H-olend kuulub reaalselt eksisteerivasse liiki, saab teda reaalseist isendeist eristada vaid Greenleafi katsega või rikkudes üht nende eksistentsi kahest põhieeldusest.»

«Missugused need veel on?»

«Kahjuks saab H-olend eksisteerida vaid H-gaasi pideval juuresolekul. Ma tegin katse. Panin konteinerisse tühja vahtkustuti ja muud väljamõeldud träni. Kaks päeva seisid nad H-gaasita ilusti, siis hakkasid kiiresti korrodeeruma. Veel kaks päeva hiljem neid enam polnud. Hiljem katsetasin ka loomaga. Välja tuli sama: kolm päeva on piir, siis saabub surm.

Teine eeldus tuleb sellest, et neil pole hinge. Hing on nähtavasti eluks samuti hädavajalik. Neile jääb ainult üks võimalus: saada osa võõrast hingest. Mul on tunne, et hing ümbritseb keha nagu pilv... Tead, mis on aura?»

«Enam-vähem.»

«Nad peavad saama aeg-ajalt viibida mõne niisuguse olendi lähedal, kellel on hing. Võib-olla nad saavad nii eluks vajalikku energiat. Igatahes ilma selleta algavad neil suured valud üle kogu keha. Vististi oleks ka see surmav. Sellepärast nad käivad mul kõik vahel külas. Lumeinimene on kõige suurem, tema käib kord nädalas, teised harvem.

Tead,» jätkas ta õhinaga, «see annab mulle nende üle teatud võimu. Kui ma sureksin, tähendaks see ju ka kõigi nende surma. Näiteks kui Esther sünnitama hakkas. Mul oli hirm. Mulle oli meelde jäänud, et nendel aegadel, kui sünnitusabi puudus, suri peaaegu iga kolmas naine sünnitusel või esimese nädala jooksul pärast seda. Terreenidel oli küll sellealast kirjandust, aga ma kartsin ikka, et midagi juhtub. Siis ma ähvardasin, et kui ta sureb, sõidan planeedilt ära, ja kuradid tulid appi. Õieti üks neist. Õnneks lõppes kõik hästi. Ent tal oli kõik valmis, kui midagi oleks pidanud juhtuma, kust ta selle välja võttis, ta ei tea...»

«Hmhmhmm,» mügises Norman. «Kuningas Raymond Esimene. Pindalalt kõige suurem ja rahvaarvult kõige väiksem kuningriik universumis...»

Raymond pahvatas naerma. Ta naeris ja naeris, pisarad voolasid tema põski mööda alla. Norman imestas. Ta polnud oma arust midagi eriti naljakat öelnud. Kui Raymond rahunes, tõusis ta ja ütles, et on aeg uuesti kosmosejaamaga ühendus võtta. Sideruum oli allkorrusel. Raymondil palus Norman mitte pealt kuulata.

«Siin Norman. Kutsun ACS-284.»

«ACS-284 kuuleb.»

«Mul on teada kõik, mis Raymondil kahe aastaga õnnestus välja uurida. Pean oma edasist viibimist planeedil mõttetuks, sellepärast ma ettekannet ei tee ja tulen homme tagasi.»

«Kas Raymond on mõistuse juures?»

«Nii tema kui ka ta naine on enam-vähem normaalsed. Muidugi annab tunda see, et nad on kaks aastat eraldi elanud. Raymond on pisut närviline, meeleolud võivad väga kiiresti vahelduda. Naisel on foobia, ma ei oska seda ladinakeelse sõnaga öelda, ta kardab võõraid inimesi. Mõlemal kergel kujul.»

«Kas seal on mingisugune naine?»

«Jah, homme seletan kõik.»

«Aga kõik Raymondi ettekanded?»

«Uskuge või ei, kuid nad vastasid põhijoontes tõele.»

«Hallutsinogeen?»

«Jah, Raymond sai umbes nädala ajaga immuunsuse.»

«Kas planeeti on võimalik koloniseerida?»

«Pealtnäha väga raske. Põhimõtteliselt võimalik.»

Muud neil teineteisele enam öelda polnud. Side lõpetati. Norman ronis taas trepist üles. Seal ootas teda Raymond ja ütles:

«Ma arvan, et tean, mis sai kolmest terreenist. Nimekirjades olid nad maha tõmmatud. Olin arvanud, et nad loobusid viimasel hetkel kaasa tulemast. Jääb üle ainult oletada, et nad surid enne planeedile jõudmist. Kaks neist olid üle 80 aasta vanad.»

Nad vaikisid.

«Head ööd,» ütles Raymond. «Kui midagi peaks olema -- lootkem, et ei ole -- me oleme kõrvaltoas.»

Hommikul tõusis Norman reipalt; H-gaas polnud veel mõjuma hakanud. Ta võttis dushshi, ajas habet ning pani end korralikult riidesse. Seekord söödi verandal. Ka Esther oli endast võitu saanud ja tulnud. Ta laskis end isegi koos Raymondiga pildistada.

«Ma sõidan täna lõuna paiku tagasi,» ütles Norman Estherile.

«Väga tore,» vastas naine. Samas taipas ta, et niiviisi öelda polnud viisakas, langetas pea ja punastas sügavalt. «Anna andeks...»

«Milleks teeselda,» arvas Norman suuremeelselt. Kuid ebamugavustunne jäi ikka.

Õnneks hüppas verandale orav, kes tähelepanu kõrvale juhtis. Orav ronis Raymondile õlale, häälitses ja sebis ringi. Raymond pakkus talle taskust võetud pähklit. Orav haaras selle esikäppade vahele, siis hambusse ja laskis jalga.

«Kas planeedil elab siis oravaid?»

«Üks elab.»

Norman nõjatus toolile ja vaatas õue. «Teil on hoov väga kenasti korras. Lihtsalt lust vaadata. Ei olegi vist varem niisugust aeda näha saanud.» Siis langes ta pilk suurele süsimustale njuufaundlandi koerale, kes, keel pikalt rippu, lillepeenras seisis, ja ta kiitis ka seda: «Ja koer on teil ilus.»

Esther kiljatas. Raymond urises: «Mis koer? Meil pole mingit koera.» Ta tõmbas vöö vahelt revolvri ja tulistas ilma sihtimata poolviltu üle õla. Koer kukkus maha. Siis oleks ta justkui mööda maad laiali valgunud ning väga kiiresti mulla sisse imbunud. Seda oli kummaline vaadata.

«Sa poleks pidanud seda tegema,» sõnas Esther. «Ise oled öelnud, et meile kuluks koer ära.»

«Sul on vist õigus,» tunnistas Raymond, «aga ta oli liiga must. Norman, ega kosmosejaamas mõnd koera ole?»

«On küll. Aga need pole mingid tõukoerad, pisikesed krantsid.»

«Ole hea, palu, et meile üks saadetaks.»

Varsti tõusis Esther lauast ja lausus vaikselt: «Mul on vaja minna. Lehmad lüpsta... Peenrad rohida...»

Ka Norman tõusis, öeldes: «Pean kosmosejaamaga sideme võtma.»

Jaamaga polnud rääkida paljust, ainult mõlemast koerast: nii sellest, mis maha sai lastud, kui ka sellest, mis asemele tulema pidi. Küll tahtis Norman rääkida Raymondiga. Aga teda polnud majas näha. Pisut kõheldes läks Norman lauta.

Kui ta lauda ukse avas, Esther võpatas ja pani ämbri käest; ämber oli pea ääreni piima täis ja osa loksus maha. Raymondi arvas naine garaazhis olevat.

Raymond remontis kombaini, ise peadpidi mootoris. Terreenidest oli tõesti nii mõndagi jäänud. Kuulnud, et sõber tahab vestelda, jättis ta masina sinnapaika. Taas mindi majja.

Norman alustas kaugelt. «Raymond... Ma tahaks su naisest üht-teist teada saada. Kas ta teab, et on tegelikult välja mõeldud?»

«Nad kõik teavad,» ütles Raymond solvunult.

«Kuidas ta selle vastu võttis?»

«Mis näo sina teeksid, kui ma sulle siin tõestama hakkaksin, et sind pole üleüldse olemas ja et sa oled ainult minu ettekujutluse vili?»

Norman mõtles. «Mul on mälu.»

«Jah,» ohkas Raymond. «Sul on mälu. Temal seda ei ole. Ma mõtlen seda aega, kui teda veel polnud. Sellest ei mäleta ta midagi.»

«Kuidas ta saakski mäletada.»

«Aga midagi siiski on. Igasugused oskused. Näiteks kirjaoskus. Vilumus ja kogemused mõnel alal. Isegi harjumused. Küsin talt: miks sa nii teed? Tema vastu: ma olen nii harjunud.»

«Järelikult kuulub ka kõik see ideaali juurde.

Niisiis oled sa abielus olematu naisega,» alustas Norman jälle.

«Näed ju küll, et ta on vägagi olemas,» protesteeris Raymond.

«Aga ta ei ole materiaalne.»

«Mis sest. Kui me oleksime näiteks kokku leppinud sulle öelda, et ta on terreen, poleks sa ilmaski seda avastanud.»

«Seaduse järgi ju ka teda pole.»

«Seadusega on kõik korras. Terreenidest jäi järele palju passiblankette ja muud niisugust. Ma kirjutasin talle välja passi ja meie abielutunnistuse ja Ralfi sünnitunnistuse ja üldse kõik, mis vaja.»

«Nime valisid talle küll ilusa: Esther.»

«Ei, nime ma talle ei pannud... Kaudselt muidugi küll... Ta ütles oma nime mulle ise.»

«Kui tema on nüüd ette kujutatud -- kuidas on siis näiteks söögiga, mida ta teeb?»

«Pole vaja teada liiga palju,» pahandas Raymond. «Mina söön kaks aastat peaaegu ainult tema tehtud toitu ja pole veel nälga surnud, järelikult ma ikka midagi saan. Üleüldse, meenuta Greenleafi aksioomi.»

«Kas sulle pole tulnud pähe mõtet planeedilt lahkuda?»

«Ma olen selle asja igapidi läbi mõelnud, aga Esther ei saa siit ära minna, see oleks tema surm.»

«Ta pole ju õige inimene.»

«Ära ärrita mind! Ta pole teistest millegi poolest halvem. Vastupidi, ta on neist palju parem. Tema surm on samasugune surm nagu iga teisegi oma.»

«Siin räägid sa endale vastu. Tead küll, et tema surm näeks välja hoopis teisiti kui kõigil teistel. Ja teistest on ta halvem selle poolest, et ei saa planeedilt lahkuda.»

«Kuid need on ka tõesti ainukesed asjad!»

«Raymond. Oled sa mõelnud tulevikule? Mis saab planeedist edaspidi? Mis saab sinu lastest? Niiviisi ei saa see jääda: planeet, kuhu teised sõita ei saa. Planeetide Liit ei nõustu iialgi inimesele vaenuliku planeedi eksistentsiga. Töötatakse välja meetodid H-gaasi kõrvaldamiseks, võib-olla vahetatakse koguni terve taimestik välja. Mis saab su perest, kui planeet kahjutustakse?»

«Ma taotlen Planeetide Liidult õiguse eksperimendiks.»

«Ja arvad, et saad?»

«Palju tobedamateks eksperimentideks on luba saadud! Vaata Hesselringi! Ta sai kaks planeeti! Ja kas on kellelegi veel tobedam idee pähe tulnud kui see?»

«Aga eksperiment katkestati!»

«Sest see ebaõnnestus! Kui oleks õnnestunud, käiks see veel praegugi!»

«Kuula. Planeetide Liit on mõistuse pähe võtnud. Enam nii lihtsalt luba ei saa. Pealegi -- kuidas sa seda serveerida kavatsed?»

«Uurigu taolise isoleeritud ühiskonna psühholoogiat ja sotsioloogiat!»

«See ei lähe. See on siin suurepärane agraarplaneet. Mõlemad Hesselringi planeedid olid väga nigela taimestikuga, puhas kalju. Sa ei suuda Planeetide Liitu veenda. Sa pead minuga koos ära tulema. Mida hiljemaks see jääb, seda raskem on sul lahkuda. Inimkond vajab seda planeeti. Mida hiljem kõik H-olendid hukkuvad, seda rohkem neid on, seda suurem on kaotus. Sa pead mõtlema inimkonnale ja Estheri maha jätma.»

«Sa tead: mees jätab maha oma sõbrad ja inimkonna ning hoiab naise poole, sest nemad on üks. Kui ma läheksin -- kes oleks ma siis? Õnnetu elu lõpuni. Kuid siin ma olen kuningas -- ei, ma olen jumal. Nii nagu jumal lõi kõik elajad, nii lõin ka mina kõik loomad siin. Ja Estheri lõin ma oma näo järgi. Ma ei tule.»

«Raymond. Mida kauem ma sinuga juttu ajan, seda enam tuleb mulle meelde soovide masin. Sa tead ju küll: inimene paneb pähe erilise kiivri ning lülitab välja nägemis-, kuulmis-, haistmis- ja maitsmismeele. Ta paneb kätte erilised sõrmkindad või koguni erilise kostüümi ning lülitab välja kompimismeele. Raalist tulevad signaalid, mis kiivris ja kostüümis muutuvad igasugusteks aistinguteks. Raal loob omaette maailma. Ta võib sisendada igasuguseid sündmusi, mida inimene tajub reaalsetena. Mäluplokis on eelmiste seansside sisu. See võib kujuneda narkomaaniaks. Paljud elavad hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni soovide masinas. Nad peavad seda tõeliseks eluks, sest seal on nad õnnelikud, ja tegelikkust piinavaks. Sina -- sa oled täpselt samasugune. Sinu soovide masinaks on see planeet.»

«Mis... mis jutt... Kas sa tahad mind hulluks ajada? Istuda soovide masinas -- see on ju haiglaslik! Mina olen ju täiesti terve! Kas sa tõesti arvad, et ma olen mõistuse kaotanud?»

«Sul on õigus: see on haiglaslik. Sul on raske seda vastu võtta ja mul öelda, aga see on samuti narkomaania. Universum on lai ja meil kahel oleks seal küll tööd, miks pead sa end väljamõeldistele raiskama.»

«Nad on ju kõik reaalsed,» protesteeris Raymond ahastavalt.

«See on tüüpiline reaktsioon ka soovide masina korral,» mainis Norman.

«Siin on suur vahe sees. Soovide masina kasutaja annab suure hulga algtingimusi. Ta kirjeldab ühiskonda, oma positsiooni ja tegevust seal, teisi tegelasi, nende välimust ja iseloomu ja muudki.»

«Just nimelt. Ja mida enamjaolt soovitakse? Isiklikku kuningriiki -- esiteks. Teiseks igasuguseid orgiaid. Peaaegu kõik soovivad nende kahe mitmesuguseid kombinatsioone. Aga sina -- kuningriik sul ju ongi. Ja seks? Pole vist saladus, et Esther selleski suhtes ideaalile vastab?»

Raymond näris huuli. Ta mõtles. «Soovide masinas saab sündmusi ette plaanida. Mina seda teha ei saa.»

«Ja mida sa võimaluse korral planeeriksid? On sul täitmata soove?»

«On küll üks: et ma saaksin siit Estheri ja Ralfiga ära kolida.»

«See ei tule arvesse. Ka soovide masinas ei või tahta, et isikud sealt seest välja tuleksid. Nii et kui sa ka saaksid tulevikku muuta, poleks sul selle oskusega midagi teha.»

«Saa aru, see on ju kõik juhuslik kokkusattumus!»

«Jah, juhusliku kokkusattumuse tulemusena osutus see planeet samaseks soovide masinaga.»

«Kuid sina ju tulid siia! Soovide masinasse poleks sa pääsenud.»

«Ei, kuid sa võinuks oma kujutelma tuua uue tegelase, kes on väliselt minu koopia, mõningase harjutamisega oleksid ka iseloomu võinud äravahetamiseni sarnaseks saada.»

«Aga Greenleafi katse!», hüüdis Raymond meeleheitlikult.

«Hmhh... katse... Jah, sul on õigus. Sellega ei saa soovide masinas midagi tõestada, sest olenevalt raali ettevalmistusest ei toimi katse üldse või siis toimib kõikidel. Kuid psüühikale pole sel mingit mõju, nii et selle võib lugemata jätta.»

«Soovide masinast peab aeg-ajalt väljas käima. Vastasel korral surrakse nälga,» tõi Raymond veel ühe trumbi lagedale.

«Seda halvem sulle. Nemad viibivad vahetevahelgi reaalsuses. Sina oled kogu aeg ebareaalsuses.»

«Kui ma tahaks, võiks ma sind filmida. Sa saaks siis filmi kaasa võtta, kui ära lähed. Seda seal ei saa.»

«Kas sa ei teagi siis, et uuele mudelile on ka filmikaamera sisse ehitatud? See võimaldab neid nägemusi ka paljundada. Varsti ei vändata universumis enam ühtegi filmi, palju odavam tuleb neid toota soovide masinas.»

Raymond vajus jõuetult diivanile. «Kas sa tõesti... Ei, ma ei suuda enam.»

«Asi pole lootusetu. Sa tead, kuidas neid ravitakse. Mina teen samamoodi. Mäluplokist tuleb kustutada kõik, mida see sisaldab. See tähendab kõigi H-olendite hävitamist. Ja neid ei lasta enam kunagi soovide masinasse. Sa tuled minuga kaasa.»

«Sina... sa oled... See on mõrv! Mina... Esther... Milles nad süüdi on? Süütuid tappa! Kuidas sa suudad!»

«Sa salgad ennast maha. Meenuta, kuidas me Botorixil karjade kaupa taraaresid tapsime. Ma mäletan, et sa ütlesid: nad on kõik süüdi selles, et nad on taraared. Kuid nad olid eluaeg taraared olnud! Ei ole midagi lihtsamat kui tappa. Ainult vajutada õigel ajal päästikule.»

Raymond vajus kühmu ja tõmbas pea käte vahele.

Siis avanes uks. Oma tavalisel hõljuval kõnnakul tuli sisse Esther ja astus meeste poole.

«Esther...» kähistas Raymond. «Ära tule...» Ent tema kurgust ei tulnud häält.

«Ma palun, ära tapa mind,» ütles Esther vaikselt. «Ära lase mind maha. Ma ei tea, kas Raymond rääkis sulle, et ma ootan teist last. Palun jäta mind elama.»

Norman oli tõstnud püstoli. Kuid harjumuspärast sõrmeliigutust oli korraga väga raske teha. Ta pigistas püstoli pära, nii et käel valus hakkas, kuid ei tulistanud. Keegi ei liigutanud. Norman ja Esther seisid vastamisi ja vaatasid teineteisele silma. Siis langetas Norman püstoli. Ja tõstis selle taas. Samas tundis mees, et ei suuda kunagi, mitte iialgi Estherit tulistada. Ta pööras pilgu kõrvale.

«Nagunii otsustab kõik Planeetide Liit,» lausus ta häbistatult. «Ma panen asjad kokku. Ma sõidan kohe ära.»

Raymond ja Norman kõndisid mööda rada.

«Arvad sa, et see oli lahendus?», küsis Norman. «Sa said ainult ajapikendust.»

«Ma tean. Ja tema teab. Ja kuradid. See ongi kõige hullem, see ettemääratus. Me kõik teame, mis saab edasi. Ja keegi ei saa meist midagi ette võtta. Kui Hamlet oleks mõõgavõitluses osavam olnud, oleks ta kuningaks saanud. Kui Romeo oleks viis minutit hiljem hauakambri juurde jõudnud, oleks sellest loost saanud komöödia kirjutada. Aga meie vastas on Planeetide Liit. Ma olen surmale määratud. Meil jääb üle ainult loota, et me ikka ja jälle armuaega saame nagu tänagi. Ja see lootus muutub järjest väiksemaks. Ma tahaksin surra temaga koos. Nagu Tristan ja Isolde.»

Nad vaikisid.

«Mineraalveeallikas on siin. Võta, palju tahad. Ma annan sulle kaardi. Mälestuseks. Autogrammidega. Kaardi ma koostasin ise. Mõõtkavas 1:10 000. Maja on see siin. Allikas on näed siin. Kosmodroom paistab servast. Meenutagu see sulle mind.»

Norman vaatas, kuidas Raymond kummardus allikale, seljaga tema poole. «Ma olen surmale määratud,» kumises tal kõrvus. Tappa on lihtne, mõtles ta. Tappa on raske. Raske on tappa kogu mõistuslikku elu planeedil. Veel raskem tappa sõpra. Kuid selleks ma siin olen. See on mu töö -- teenida inimkonda.

Raymond oli kümmekonna meetri kaugusel kummargil ja ootas, kuni kanister täis voolab. Norman püüdis teda taraareks kujutleda. Taas tõmbas ta aeglaselt laserpüstoli välja ja sihtis. Jälle ei suutnud ta päästikule vajutada. «Inimkonna nimel,» sosistas ta endamisi raevukalt.

Sähvatas kiir. Kanister kukkus allikasse.

Raymond tõusis. Ta ei toetunud paremale käele. Tal oli õlg verine. Norman lamas pikali. Ta oli laseri käest pillanud. Metsast astus välja kaitsevärvi tunkedes kurat. Ta rõõmustas, nähes, et Raymond suudab ise liikuda.

«Kuidas sina siia said?», küsis Raymond.

«Kas sa tõesti arvasid, et Esther hakkab kõike seda niisama pealt vaatama? Ta helistas juba eile õhtul meile. Kui Norman välja läks, hiilisin ma tal kogu aeg kannul, et ta midagi paha ei teeks. Veel pidin vaatama, et sina kosmosepaati ei roniks.»

Norman püüdis end liigutada. Iga liigutus tegi valu. Kurat vaatas teda halvustavalt.

«Tapke mind,» kähistas Norman.

«Mis ma sust tapan. Sul ju kah hing sees. Ma viin Raymondi oma koju; umbes poole tunni pärast olen sinu juures tagasi. Kui sa siis veel elus oled, tohterdame su terveks.»

«Anna mulle relv,» kähistas Norman.

«Ei anna. Et sa lollusi ei teeks.»

Äkki jooksis metsast välja midagi suurt ja tumepunast, hüppas üle Normani ja kadus puude vahele. Norman ehmatas.

«Teda pole mõtet karta,» seletas Raymond. «See on Punane Põder. Talle lihtsalt meeldib oma ootamatu tulekuga teisi ehmatada. Eriti videvikus. Kuid liha ta ei söö. Tegelikult ei tea ma, kas ta üldse midagi sööb. Vahest saab ilma läbi.»

Nad läksid, Raymondi vasak käsi ümber kuradi õla. Pool tundi, mõtles Norman. Seda on palju. H-gaas peaks varsti mõjuma hakkama. Kes teab, mis elukad ma endale kallale mõtlen. Pool tundi mitte mõelda. Ta otsustas pool tundi lambaid lugeda. Algus läks kenasti. Siis traavis Punane Põder tagasi, ehmatas Normanit, hüppas tast üle ja kadus.

Misasja ta sedasi kappab? mõtles Norman. Jookseb ta kiini või on tal hundid kannul? Tõsi -- siin metsas hunte ei ole. Või on? Ei, ma ei tohi mõeldagi sellest hallist lihasööjast... Isegi nii mitte... Sest ta on verejanuline... Appi!

Justkui mõtte kinnituseks puges põõsast välja hall hambuline elukas, kes oli karvade asemel kaetud kilbistega. Norman kiunatas. Tema laserpüstol polnud käeulatusest kaugel.Läbi valu nihkus mees selleni. Samal ajal nuuskis elukas rahumeeli ta jalgu.

Miks ta hambaid sisse ei löö? Ju on tal kõht täis. Õnneks on mul laser. Või ei aita sellest? Ei, ma ei tohi nii mõelda...

Hall elukas avas suu. Norman tulistas. Loom hüppas kiiresti tagasi. Laser ei võtnud kilbistest läbi. Meest haaras hetkeline paanika. Siis otsustas ta: silma. Nagu krokodilli. Kui loom uuesti suu avas, saatis Norman talle kiire silma. Elukas kukkus ega liigutanud, vaid muutus läbipaistvaks ja kadus.

Relv on tõhus, nentis Norman. Aga kui see loom elab karjakaupa?

Metsast jooksiski välja veel pool tosinat irevil hammastega kiskjat. Norman tulistas. Veel üks elajas haihtus.

Pole viga, arutas Norman. Nii ma pean pool tundi täitsa kenasti vastu. Peaasi, et nad pea poolt ligi ei tule, muidu ma ei näe neid.

Samas tundis ta, kuidas kellegi külm nina tema pealage puutus.

Sügis 1990 -- kevad 1991