|
[ Jutt |
Jutulabor: november 1999 |
Uued arvustused ]
Vandusin selle loo alguses maapõhja nii Taivot, kui tema eesti keele õpetajat. No on vast laused! See kõlab tegelikult üsna ülekohtuselt - jääb mulje nagu kirjutaks ainult TR "Algernonis" segaseid lauseid, teiste autorite jutt oleks aga arusaadavuse tipp. Nõnda see kahjuks ei ole. Nood jutud lihtsalt ei vääri nii pikka arvustust, et sinna kriitika segaste lausete kohta sisse mahuks. Taivo Risti produktiivsus väärib aga põhjalikumat käsitlemist.
Jutu algus jätab mulje plagiaadist Robert Schekley'le ja iseendast, kui klassikalisest kosmoseseiklusest-koloniaalfantaasiast, kuid varsti keerab asi Taivo Ristile iseloomulikele radadele ja jääb sinna loo lõpuni.
Jutu idee pole sugugi paha kuid teostus on kuidagi, ma ütleksin, kummaliselt lame. Lugesin seda vahetult enne arvustamist 2 korda üle ja ikka ei saa täpselt aru kus peamine viga on. Aga midagi jääb vajaka, kuigi autoripoolset töötegemist ja vaevanägemist ma maha ei salga.
Sellel pole jutu süzheega suuremat pistmist, kuid kuna autor lubas endale detaile kuhjata, siis lisan omapoolse märkuse, et 1:1 000 000 satelliitkaardistamine ja 10 m lahutusega teleskoop kosmosejaamas pärinevad 1930-50ndatest aastatest. Ulmeloo arengu seisukohalt need pilli ei puhu, kuid soovitaks ikkagi kõigil ulmeautoritel (mitte ainult Taivol) kaasajastada oma automaatjaamadel ja kosmoselaevadel paiknev kaugseiretehnika. Pole kallis, aga väldib mitmeid hädasid (nagu näiteks lugejate muiged) raskel ja hädaohtlikul teel. XXI sajandisse ilma iganenud butafooriata!
Kas H-olendite või hallutsinatsioon-olendite väljamõtlemine on sama ohutu kui pilves kuradite nägemine?
Sel teemal võiks Taivo uue loo kirjutada, sest ilmselt seetõttu kogu vaidlus tekkiski. Vajaks selgitust, miks on riiklik ülesanne ilma igasuguste eelnevate teaduslike uuringuteta kogu unikaalne kooslus koos tema omadustega hävitada. Minu ainuke seletus on, et üks väga totalitaarne ja lühinägelik võim, kes tunnustab ainult iseenda eksisteerimise viisi.
Enesetapja küsimuses arvan mina, et ellu jäädes laiendab ta vaid iseenese tunnetuse piire. Nagu benji-hüppajagi.
Isiklikult olen seda meelt, et igasugune kellegi päästmine tema enda või vääramatu jõu käest jätab vastutuse päästja hinge. On kultuuritausta küsimus, kas see on miski, mida hinnata, või loetakse seda koormaks. Siinjuures viide oriendi tavadele.
Ütlen vaid, et liberaalne (igaühel on õigus ennast surnuks juua) ja sotsiaalne (riik peab joomist ennetama ning ravima - mis on samuti sekkumine kellegi ellu) mudel korraga ei klapi mitte üks põrm.
Ometi on Eesti Vabariigis täheldatav selline suhtumine (kusjuures sotsiaalne pool lonkab rahapuudusel jalga), ning kodanikud peavad olukorda muutma.
Loo juurde tagasi tulles huvitas mind, kus on piir, mille ületamise järel isikukeskne liberalism hakkab ohustama ühiskonna eksistentsi (kas H-olendite või hallutsinatsioon-olendite väljamõtlemine on sama ohutu kui pilves kuradite nägemine?)
Ja mis puutub katsesse inimtühjal saarel... Mõtisklen, kas peaksin peatama katusel enesetapjat? Võib-olla ta ei saagi surma ning laiendab inimkonna tunnetuse piire?
Igal juhul jääks mind vaevama, kas minul kui maksumaksjal on piisavalt raha, et talle riiklikke matuseid korraldada.
Pigem vastuseks Mart Raudsaarele.
Massiline narkomaania, alkoholism, virtuaalreaalsusse põgenemine ja tegelikult ka paljud juhud n.ö normaalsest hullumeelsusest on inimese reageeringud neid mitterahuldavale maailmale. Nad ei leia endale seal kohta ega motiivi tegutsemiseks. Kelle süü see on? Hiljuti kirjutas samal teemal Jüri Ehlvest "Postimehes". Minu arvamus on, et riigi asi on tagada normaalsed inimõigused, sealjuures lootus, et keegi pasatski suvalise kooli juures narkotsi ei müü, kuid inimeste valikuid riik otseselt kontrollida ei saa ega tohi. Kui kirjeldatud nähtused omandavad probleemi mõõtme, tuleb asuda riigil ennast uurima ja selgitama - miks on juhtunud, et kodanikud eelistavad mingeid muid ja väga vähetootlikke oleluskeskkondi valida. Ja kui riik, s.o. kokkuvõttes kodanikud ise, end parandada ei suuda ja oma reaalset elamissfääri enamusele motiveeritumaks luua ei oska, siis polegi see riik väärt, et kesta. Siis on "revolutsiooniline situatsioon" paratamatu lahendus, mille käigus on jälle mõnedele põlvkondadele olemas saavutusväärseid sihte.
Mis puutub narkomaanile saare eraldamise ideesse, siis ma põhimõtteliselt ei näe põhjust eksperimendi keelamiseks. Samasse ritta võiks ju ajalooliselt kanda enamuse lennumasinate katsetustest, parvel üle ookeani triivimised, ahvide lugemaõpetamise, näljalaagrid ja kõik mis veel. Teadusliku eksperimendina ei näe ma narkomaani saarelistumises midagi hullemat kui mõne isiku fanaatilises usus nälgimisse.
Lugu oli tegelikult päris hea lugeda - mõnus, ladus. Härivaks oli vaid sarnasus looga "Ärka Famagusta" vmt. Samas tuli lõpp väheke kiirelt - oleks võinud selle pikemaks kirjutada. Samuti pealkiri ja nähtavasti jutu mõte - Teenida inimkonda - see värk jäi natukene põhjendamatuks. Muidu igati viks ja viisakas jutt. Jõudu ja jaksu edaspidiseks.
ERRATA
Kahetsusega näen, et virtuaalmaailm on numbri "50" järelt kaotanud protsendimärgi.
[Viga parandatud -- toimetus]
Nagu öeldakse, on ilu vaataja silmades ning mind ei häirinud põrmugi sarnased ideesegmendid Lemi "Solarisega" või "Tont nr. (ei mäletagi, mis number, oli vist viis)". Läbikirjutamata teemat on tänapäeval ilmselt võimatu leida, küll aga saab alati lisada uusi aspekte ning novaatorlikkust ja minu meelest on soovide kehastamine, sellele järgnev etc. filosoofilises plaanis kenasti välja peetud.
Muide, ma ei leia, et virtuaalreaalsuse reguleerimine mistahes seadusega oleks iseenesest samm totalitarismi poole. Totalitarismi ei ole võimalik iseloomustada pelgalt mõõdete "reguleeritud"/"reguleerimata" abil. Ka näiteks autojuhtimine on reguleeritud ja selle vajalikkuses kahtlevad tõenäoliselt vähesed.
Kas demagoogia? Paljude narkootiliste ainete tarbimine on piiratud (milliste, oleneb kultuuriruumist, islamis on veingi ebasoovitav). Ajalooline kogemus on näidanud, et a) narkomaan hävitab viimaks iseend nii füüsiliselt kui vaimselt (isiksus laguneb) ning b) mõnu jätkumise nimel on ta valmis ühiskonnaohtlikeks tegudeks.
Mul ei ole õigust otsustada, kas "virtuaalreaalsus" on "lahja droog" või mitte. Droog on droog ja tema liigsel tarbimisel järgneb värisemine ning pohmelus.
Kui ühiskonnas on juba 50% "värisejaid", järgneb kindlalt ühiskonna lagunemine (tegelikult piisab suhtest 1:2).
Kas rahvusvahelised organisatsioonid võiksid soosida katsete sildi all narkomaaniat, lubades kellelgi asuda inimtühjale saarele, lubada tal seal teha, mis pähe tuleb ning varustada teda "maksumaksja kulul" kõige eluks vajalikuga?
Kirjeldatu on üks probleemi tahke. Teisalt oleksin soovinud kuradi-teema ja hinge-teema edasiarendust. Kuivõrd on H-olendid hingeloomad ning kas ja kuivõrd tuleb tagada nende õiguseid?
Mu kurvastuseks lõppes jutt järsku.
Traditsiooniline ja "kohe nagu päris" uue planeedi hölvamise lugu, nagu neid jutukogumikest ikka aeg-ajalt leida vöib. Kirjanduslik tase täitsa olemas, ja mulle isiklikult meeldis see, et suremistele eriti palju tähelepanu ei pööratud (vajus mudasohu, noh - juhtub :-).
Filosoofilise poole pealt pani jutt mind mötlema, et miks autor nii koledasti tahab igas jutus inimese unistuste ilma vastu vöidelda. Kas see pole igaühe enda probleem, kas ja kuipalju ta ebareaalsetes unelmates elab. Pöhiline, et seejuures teisi oma soovide täitumatuses ei süüdista. Igasugune püüd seadusega reglementeerida virtuaalreaalsuse vöi üksköik millise muu ebareaalsuse oma ajudesse vötmist on mu arust samm totalitarismi suunas. Kellel on öigus määrata ja kontrollida, mida inimene mötleb ja tunneb? See jäägu ikka tundekasvatuse, mitte riikliku prioriteedi valdkonda.
Selle jutu paralleeliks vöiks olla hallutsinatsioonide all kannatava inimese maha laskmine, sest tal pole öigus neid näha ju.
| 27.11.1999 03:18:17 |
Must Kass |
Ei ole lootusetu, aga eelmine lugu oli parem. No et kui algus tahab pônev olla, siis eriti pônev ei ole. Ja kui lôpp tahab filosoofilisem olla, siis eriti sügavmôtteline ei ole. Ei saand ka aru, miks inimkonna nimel kellegi maha peaks laskma. No ja Sheckley jt on neid soovimismasinaid vms lühemalt, selgemalt ja paremini konstrueerinud.
|
