Kuskil on üks müür. See on väga vana ja pudenev. Tehtud oli ta suurtest kividest (tundmatu kivim) ja ehitajad olid sellega palju vaeva näinud. Tegelikult ei ole ju see müür sugugi tähtis; oluline on see, mis selle taga asub. Aga tähelepanuväärne on ta küll; arvestades kasvõi seda, kes selle taga elavad.

Selle müüri taga elavad varjud. Varjud tulid sinna tükk aega tagasi. Oli lihtsalt üks vari, kel sai inimeste kandade küljes lipendamisest kõrini. Ta jagas seda mõtet ka teiste varjudega ja need nõustusid. Kõik nad arvasid, et inimesed teevad neile sellega ülekohut, kui nad neid oma jalgade külge kinni pannud on.

Nii juhtuski, et ühel ilusal ööl (öösel ei kipu varjud kinni olema) kõndisid osad varjud lihtsalt minema. Need, kes maha jäid, arvasid, et nende elu on niigi piisavalt hea ja et ei ole mõtet kuhugi minema hakata.

Lahkujad aga jõudsid millalgi teadmata ajal ühe müürini. Siis oli see noorem kui praegu, aga ikkagi vähemalt paarsada aastat vana. Varjud marssisid müüri sisse ja rajasid sinna oma linna. Nüüd on nad seal juba sadu aastaid elanud ning mälestused inimeste ilmast on vaikselt tuhmumas.

Mõned eriti jubedad asjad on siiski meelde jäänud. Näiteks see, et varjud pidid inimesi teenima. Aga kõige jubedam oli ikkagi see, et inimestele meeldisid värvid. Varjude endi linn oli nii mõnusalt must-valge, kui sai, mõnede meelest oli aga isegi juba kaks värvi liiga palju.

Ka olid varjudel mõned inimestelt külge jäänud imelikud kombed. Paljud pesid näiteks hambaid. Mõned tegid seda hommikul, mõned õhtul ja mõned kohe mitu korda ööpäeva jooksul. Hoopis imelik oli aga lugu riietega. Varjud ise oleks nad täiesti kõrvale jätnud, kuid riideid see paraku ei huvitanud. Nad tulid ja läksid oma tahtmist mööda. Vahel oli neid seljas palju, siis jälle vähe. Vaid haruharva said nad ilma riieteta olla.

Kuna varjud selle suhtes midagi ette võtta ei saanud, siis nimetasid nad toimuvat saatuseks.

Ka oli varjudel hulk inimestelt pärinevaid imelikke pärimusi. Räägiti, et inimesed ei saanud üksteisest üle minna; et neil oli siis valus. See oli varjude meelest veider, ka ei teadnud nad valu tähendust. Nad ise seda ei tundnud. Kõige levinum teooria väitis aga, et see valu on üks kõva ja väga mitme nurgaga asi.

Selle rahva elu oli vaikne, tugevaid tundeid ei esinenud. Vaid mõni üksik tundevirvendus juhtus sinna ära eksima, aga neilegi ei meeldinud seal. Tundeid tähistasid tavalised mingisugused liigutused. Nende elamine oli tavaliselt üksildane, sest kooselule alust panevaid tundeid ei olnud. Aeg-jalt juhtus mõni vari hajuma. Vahel aga lisandus mõni vari välisilmast ja nii ei surnudki varjude maailm välja. Vahel juhtus, et mõni meesvari tahtis naisvarjuga kokku saada.Sellised lähenemiskatsed olid aga läbikukkumisele määratud, sest need tundevirvendused naiste juurde ei läinud. Erandeid oli, aga nii vähe, et need ei olnud märkimisväärsed. Vähemalt mitte varjude meelest.

Sugude vahel valitses täielik võrdsus. Nimetused olid lihtsalt üks sisutu pärand inimestelt.

Lapsvarje ja vanu varje ei olnud. Ehk oli see üks põhjus, miks nende ilm nii rahulik ja ajataju nii udune oli. Varjude elu oli üleüldiselt lihtne. Sööma nad ei pidanud. Vahel aga juhtus, et mõni hakkas söömisliigutusi tegema. Varjud nimetasid taolist nähtust haiguseks.

Elasid nad majades. Seda ei olnud neil ju vajadust teha, kuid nad arvasid, et nii on mugavam. Sisustus oli neil samasugune kui inimeste majadelgi.

Liiklusvahendeid linnas ei olnud. Nende järele ei olnud vajadust. Raha ei olnud ka vaja, kuid ometi oli igale endast lugupidavale varjule kaasa juhtunud paar münti.

Ka seadused olid linnas, kuigi imelikud. Arvati, et mingil moel on inimestel õnnestunud neile ligi pääseda ja neid muuta. Nii oli kehtestatud seadus, mis sõnas, et kui keegi ütles midagi, mis oli vale, siis pidi sellele vastu vaidlema. Varsti peale seda oli seadus, mis sõnas, et vaidlemine ei ole ilus. Aga miks seadused just sedasi olid sõnastatud, ei teadnud ükski vari.

Kuigi varjudel ei olnud naermise või nutmise olemusest ja põhjustest õrna aimugi, oli seaduses kirjas, et kurb olles peab nutma ja lõbus olles naerma. Tunnete puudumisel aga ei naernud ega nutnud varjud kunagi. Mitte keegi ei saanud aru, miks selline loll seadus üleüldse on kirja pandud.

Kuna varjud olid väga vähenõudlikud, puudus neil ka põhjus töötamiseks. Tänu seadustele pidid nad aga töötama. Oli olemas isegi politsei, kes püüdis vargaid, püromaane või muidu maniakke. Halva tegemiseks puudus varjudel igasugune põhjus. Seega siis olid vargad, püromaanid ja muidu maniakid palgatud töölised, keda selleks ka välja õpetati. Politsei sai alati kõik pahad varjud kätte, pani nad paariks päevaks kongi ja lasi siis taas vabaks, et neil taas tööd oleks.

Linnapea kinnitas selle peale iga kord, et kuritegevuse tähtsus seisneb selles, et see aitab varjudel asuda oma omandit hindama. Ka kinnitas ta iga kord ühesuguse naeratusega, et kuritegevuse tase on kõvasti langenud. Varjudel ei olnud sellest sooja ega külma.

Kuna seadus seda nõudis, käisid varjud tööl. Ja kuna linnapea seda nõudis, pidid majad olema valged ja soojad. Nii tegeleski enamik varje elektrisüsteemide ja keskküttetorude paigaldamise ja parandamisega. Varjud ei sallinud seda korraldust, sest see andis neile palju tööd. Töö neid just ei seganud, aga nad arvasid, et see on solvav.

Neris oli üks väiksemat kasvu vari. Enda meelest oli ta päris kena. Talle meeldis peeglisse vaadata ja seda tihti. Sellest ei olnud just eriti kasu, aga see oli ka traditsioon. Igatahes Nerisele oli see traditsioon eriti kõvasti külge jäänud.

Ka oli Nerisel kümme kuldmünti. See tähendas keskmist rikkust. Ja siis oli tal veel...

Vahel juhtus, et paar varju said teineteisega sõbraks. Seda tuli tegelikult üsna tihti ette, sest varjud olid seltskondlikud ja rääkisid teineteisega palju. Nii kõndis Neris kord ühe teise varju Ingeriga Värava juures. Siis tundsid nad üht imelikku tunnet ja otsustasid, et saavad sõpradeks. Nad ei teadnud küll sõna «sõber» tähendust, kuid neil oli see tunne, mingi juhuslik trikke mängiv tundevirvendus.

Sõbraks olemine oli varjude maailmas üsna tülikas asi. Kui keegi sõbrale midagi halvasti ütles, siis pidi talle toeks olema. Ega see halvasti ütlemine poleks tegelikult midagi tähendanudki, kuid jälle sekkus üks inimestelt üle võetud või külge jäänud komme. See deklareeris, et halvasti ütlemisele pidi tingimata halvasti ütlemisega vastama. See tähendas muidugi tüli.

Loomulikult tülitseti ainult viisakuse pärast. Tegelikult ei olnud kellelgi tülitsemise vastu midagi, sest see oli päris huvitav.

Neriselgi oli töö. Tema oli õpetaja. See tähendas seda, et ta tutvustas vahel linna saabuvatele varjudelelinna ja selle elu.

Aga muidu oli ta elu tavaline. Mitte midagi ei juhtunud ja Nerisele see meeldiski. Ainus huvitavam asi oli Ingeriga sõbraks saamine ja Värava juures käimine.

Selle kaudu tuldi linna. Räägiti, et selle kaudu saab ka minna ja taas inimesi teenima hakata. Keegi ei olnud aga veel linnast lahkunud ja kellegil ei olnud isegi mitte sellist kavatsust.

Nemad elasid oma elu ja vaatasid vabal ajal televisiooonist igasugiseid saateid. Neid ei oleks küll vaadatud, kui linnapea ei oleks kinnitanud, et see areneda aitab. Asi polnud küll selles, et varjud tahtnuks areneda, aga seadus käskis neil seda teha.

Nerisel oli töö juures üks naiskolleeg, kel nimeks Sirena. Tema juures võis täheldada üht kummalist asjaolu: Sirena läks nimelt miskipärast üha paksemaks. Nii juhtus, et ühel õhtul tuli naine tema ukse taha ja kaebas tugevaid valusid kõhus. Neris lasi ta sisse ja Sirena heitis pikali.

Mees küsis, miks Sirena teda külastama oli tulnud.Sirena vastas selle peale, et ei tahnud üksi olla. Neris jäi mõtlema, kuid seda, mis tähendab üksindus, ei taibanud ta sellest hoolimata. Tegelikult ei teadnud ta ka seda, mis on valu ja mida selle puhul teha. Kui see oli nüüd üks kõva ja paljude nurkadega asi, siis võis äkki vesi selle kõhust välja uhtuda...

Vett võttes kuulis ta toast karjumist, peale seda aga mingisugust imelikku ja võõrast häält. Tagasi jõudes oli Sirena juba läinud, aga voodis lebas üks pisike olend, kellelt see hääl pärineski. Välimuselt oli olend varju moodi, ainult et pisem. Neris jäi seda lolli näoga vahtima.

Veidi hiljem ta siiski toibus ja helistas Ingerile. Mõne aja pärast jõudis see pärale ja nad vaatasid olevust koos. See karjus nii kuis jaksas.

«Huvitav, miks ta karjub?» küsis Inger.

Neris vaatas olevust veidi ja vastas siis: «Ma ei tea.»

«Võib-olla tahab ta süüa?»

«Ee-ee... aga mida tähendab «süüa»?»

«Noh, see on toidu kõrist alla toppimine,» seletas Inger rahulikult. Neris vaatas talle endiselt mõistmatu pilguga otsa.

«Olgu peale, äkki tahab ta hoopis pissile, ütles Inger, kuna ei tahtnud Nerisele toidu olemust seletama hakata. Põhjus oli lihtne -- tal endal ei olnud sellest vähimatki aimu. Ta oli selliseid asju kuulnud ühelt äsja linna jõudnud varjult.

Muidugi ei teadnud ka see, mida «toit» tähendab. Kui Inger seda temalt küsis, vastas too: «Toit on see, mida süüakse,» ja kõndis minema. Inger ei saanud sellest vähimalgi määral aru, kuid ta jättis need sõnad meelde. Tema arust võis see tal areneda aidata.

«Huvitav, kas ta hammustab?» Neris oli taas oma tähelepanu olendile juhtinud.

«Ei usu, tal ei paista hambaidki olevat,» vastas Inger kindlalt.

Olend oli vahepeal vait jäänud. Ta vaatas uudishimulikult kahele varjule otsa. Seepeale küsis Neris: «Kuule, kes sa oled?»

Millegipärast olend ei vastanud. Seepärast proovis Neris uuesti: «Kuule, kes sa oled? Ja mida sa tahad?»

Olend vaid siputas jalgu ja naeratas neile. Neris ja Inger naeratasid talle vastu. Rõõmsad nad ei olnud, sellised tunded sinna ei eksinud. Nad olid hoopis ehmunud. Naeratamine oli uudne ja seega huvitav, seepärast naeratasid nad prooviks veel ühe korra. Lihtsalt selleks, et asja proovida. Siis aga rahunesid nad taas maha ja asusid olendit vaatlema. Selle ette voodile tekkis just üks suur märg laik.

«Miks sa nii teed?» küsis Neris. Olend ei vastanud.

«Aga äkki ei oska ta veel rääkida?» oletas Inger.

Neris vaatas talle sellisel pilgul otsa, nagu oleks tegemist eriti ohtliku hulluga: «Jäta jama, kõik varjud oskavad rääkida!»

Inger asus seletama: «Kunagi jutustas mulle üks vana vari inimeste elust, sellest, et neil sellised olendid sündisid. Neid nimetati lasteks. Need ei osanud esimese kuue kuu jooksul midagi mõistlikku teha, ainult magada, süüa ja nutta. Nad ei rääkinud.»

«Jah, kuid meie ei ole inimesed, me oleme varjud,» hüüatas Neris ahastavalt.

Inger kehitas õlgu: «Imesid juhtub. Aga äkki peaksime talle nime panema, sest me ei saa ju teda alatiseks olendiks hüüdma jääda. Mõlemad jäid mõttesse. Lõpuks pakkus Inger arglikult: «Aga äkki peaks kõigepealt välja uurima, mis soost ta on?»

«Kui sa arvad, et sel mingit tähtsust on, eks siis vaata,» sõnas Neris vastumeelselt.

Siis läksid mõlemad olendi juurde ja uurisid teda. Inger võtts olendi sülle ja asus pehmel häälel häälitsema: «Kuti-kuti, küll sa oled armas... nagu üks Ela. Jah, täpselt Ela. Ja kui väikesed käed sul küll on, oi küll sa oled armas.» Neris vaatas samal ajal oma sõpra vastikustundega ja arvas, et tegu taas mingi haigusega.

Igatahes näis selline tegevus olendit naerma ajavat.

«Ja miks just Ela?» küsis Neris Ingeri käest.

Inger pööras hetkeks oma tähelepanu Elalt kõrvale ja sõnas: «Esiteks vist sellepärast, et ta on tüdruk... Ja teiseks vist sellepärast, et ta näeb välja nagu Ela.»

Sellise targa seletuse peale jäi Neris täiesti tummaks. Mõne aja pärast julges ta siiski taas suud paotada: «Aga kuidas saab keegi LIHTSALT välja näha?»

Inger vaatas talle vihaselt otsa: «Lihtsalt saab ja kõik!» Neris otsustas, et jääb selle vastusega rahule.

Mõne aja pärast küsis ta aga Ingerilt: «Ja kui kaua sa teda süles hoiad? Vaata, äkki tahab ta maha.»

Inger panigi Ela maha ja nad jäid ootama. Veidi hiljem küsis ta Neriselt: «Ja... ja miks ta püsti ei tõuse ning käima ei hakka?»

«Ma ei tea,» vastas Neris nõutult. «Äkki ei oska ta veel käia.»

«Ja kuis on selline asi võimalik?» küsis nüüd nõutuks jäänud Inger. «Kõik varjud oskavad ju käia.»

«Ootame, äkki õpib ta alles,» vastas Neris õpetajalikult.

Nii veereski elu selle põhimõtte järgi pikkamisi edasi. Ela kasvas ja temast sai täiesti tavaline vari. Ta õppis töötama ja segunes ülejäänutega. Juhtumisi oli ta ka täiesti vaba teisi kiusavast riietusest.

Varsti peale seda, kui ta enese eest ise hoolt kandma õppis, unustasid Inger ja Neris ta. Tõenäoliselt oli Sirenal ta juba ammu enne seda ununenud.