23.11.1999 |
Indrek Hargla
Kõik võimalused maailmas |
Arvustused |
Eloan oli Berdookia Khaaniriigi Guulide dünastia viienda valitseja
Hogmondi tütar. Veel oli ta riigi kõige ilusam tüdruk.
Ilus nagu armastus ise -- nii temast räägiti ja vahest ka lauldi.
Kosilasi... nojah, neid ju oli, aga Hogmond ei kiirustanud laulatusega.
Sellisele iludusele oli tarvis suurkhaani soost kaasat. Eloaniga on talle
avatud kõik võimalused maailmas ja vähema kui
suurkhaani Tharantose pojaga ei kavatsenud Hogmond leppida. Eloan oli isa
sellise poliitikaga väga rahul. Miks?
Kas ei tahtnud ta kogu maa valitsejannaks saada?
Vaevalt. Ta ei mõelnud sellele eriti.
Õieti ei mõelnud ta oma kahekümnendast
sünnipäevast alatas eriti üldse. Ja kui mõtles, siis
lossist versta kaugusele jäävale rannale -- sellele, mida
linnast, sadamast ja lossist lahutas tihe metsaviirg ja mille liivane
mereäär oli ediktiga ligipääsetav ainult
khaaniperekonnale endale.
Veel mõtles ta -- niivõrd, kui seda mõtlemiseks saab
nimetada -- noorele meremehele Rigvinorile.
Iga kord, kui Rigvinor oli Berdookias, hiilis ta salaja rannale, kohtas
seal Eloani ja...
Nojah, nad olid armukesed.
See oli sedasorti nooruslik armastus, mis ei hoolinud millestki muust kui
armastusest, oli selle üle uhke ja ülbe ja nautis kõiki
väljakutseid, mida tema keelatus esitas. Aga mõlemile oli see
midagi esimest tõelist, koos kõige selle juurde
kuuluvaga. Kõik oli omal kohal -- kuuvalgus; saladus; vältimatu
lahkuminek pärast kirgliku ööd; õrnalt vastu
kaldakivisid loksuv merevesi... Romantika. Aga nad armastasid teineteist
ikka päris tõsiselt. Ja nende kehad ei teinud sellest saladust.
Nad kohtusid alati ja ainult seal rannaribal, mujal polnud nende jaoks
kohta. Nad ei hoolinud, et nende riided ja seejärel seljad said
liivaseks; nad ei hoolinud, et sellel kõigel ei saanud olla
rahulikku lõppu. Nad uskusid, et neile on avatud kõik
võimalused maailmas, et armastus ise kirjutab ette kõik
vajaliku. Jah, Eloan oleks olnud nõus Rigvinoriga põgenema,
kui oleks olnud, kuhu põgeneda. Kuid ta lootis, et kõik saab
korda ka ilma selliste melodramaatilitse abinõudeta.
Igatahes, praegu oli ta noor, oma ilu kõrgpunktis, ihkas ja tahtis
seda poissi. Ja siin ta oli! Tagasi jälle mõnelt pikalt
reisilt, tugevam ja kirglikum kui iialgi varem. Armunum kui iialgi varem.
Nad lebasid alasti ja õnnelikuna rannaliival, kuuvalgus maalis nende
kehasid, suveöö ise ammutas oma romantikat nende armastusest. Kui
nad olid puhanud, alustasid nad jälle. Homme pidi Rigvinor taas
lahkuma, kaubareisile saladuslikule Ramadase saarele.
Eloan ei teadnud, miks ta äkki silmad avas. Tavaliselt ta ei teinud
nii, kui Rigvinor... Aga nüüd ta avas silmad, kergitas ennast
pisut ja jäi vaatama mere poole. Mingi seletamatu tunne... või
oli see hääl? Kala?
«Oota, Rigvinor... Ma kuulsin midagi!»
«Mida, kallis? Sina olid ainus, kes siin häälitses.»
«Ei, keegi oli veel.»
Ta kergitas ennast veel, lükkas poisi hõõgava keha enda
pealt ja nägi... Silmanurgast, viivuks, aga nägi... Midagi
sulpsatas vette tagasi, midagi või kedagi, kes oli ennast
püüdnud varjata, kes oli neid vaadanud. Aga ta nägi seda,
teda. Ilmselt Eloan karjatas. Kui Rigvinor ennast ümber
pööras, oli saladuslik pealtvaataja juba kadunud. Kuid meremehe
teravad veega harjunud silmad tabasid kerge lainetuse, ringid veepinnal.
Keegi oli sukeldunud.
«Mis see oli, Rigvinor?»
«Nägid sa teda?»
«Vist. Ma ei tea, pole kindel. Midagi rohekat, nagu oleks olnud
juuksed. Ja nägu... Jah, ma arvan, et ma nägin
nägu.»
Rigvinor ohkas, tõmbas liivalt oma mantli ja kattis sellega enda ja
tüdruku.
«Siis oli see tema,» ütles ta viivu pärast.
«Kes?»
«Merineitsi. Ma olen teda varemgi näinud.»
Eloan tõmbus armastatust eemale.
«Merineitsi? Sa tunned merineitsit?» Ja tema
hääles lõlas kõige siiram ja ehedam armukadedus.
«Rahune. Ma ei tunne teda. Ütlesin ju ainult, et olen teda
varem näinud. Või vähemalt ma arvan, et see on
seesama.»
«Kus sa teda näinud oled?» küsis tüdruk
umbuslklikult.
«Merel, kus mujal? Muidugi pole ma alati kindel olnud, kas see ikka on
merineitsi. Räägitakse, et kunagi oli mererahvast palju rohkem
olnud. Mõned ei usu üldse, et nad kunagi olemas on olnud.
Aga... aga mina olen teda näinud.»
Tüdruk rullus taas poisi haardesse ja tõmbas mantli tihedamalt
ümber.
«Kus merel?» küsis ta. «Räägi mulle!»
«Lihtsalt merel. Mõnikord, kui ma olen tekil üksinda, olen
näinud vetest kerkivat üht roheliste juustega pead. Naisepead...
Nojah, ta vaatab mind. Vahest olen mõelnud, kas ta mitte ei saada
mind. Ma pole sellest kellelegi rääkinud, aga keegi teine pole ka
öelnud, et oleks merineitsit näinud.»
Eloan sasis käega Rigvinori juukseid, tõmbas ta pea endale
lähemale ja sosistas talle siis hammastega poisi kõrvalesta
hammustades:
«Aga kust ma tean, et ikka veel merineitsi on? Äkki on ta
ka mõnikord laevatekile roninud?»
«Jäta! Sa ju tead, et ma ei...»
«Jah, ma tean. Aga kust ma tean, et keegi sind samamoodi ei armasta
kui mina?»
Varsti läksid nad rannalt ära. Eloan pidi lossi naasma ja
Rigvinor kaptenile raporteerima. Ramadas oli kaugel ja ohtlik -- mehed
pidid olema värsked ja puhanud. Puhkasid nad tavaliselt hästi --
seda oli kuulda laevakaaslaste juttudest kõrtsitüdrukutega
nauditud armastusest. Rigvinor pidi endale tihti keelde hammustama, et
mitte hüüatada, et need ostetud poosid pole pooltki sellest, mida
tema ja Eloan...
Aga ta ei saanud.
Laev lahkus koidikul. Rigvinor lootis, et Eloan seisab aknal, nutab ja
lehvitab talle.
Eloan seisis aknal, nuttis ja lehvitas talle.
***
Khaanilossis elas üks vana naine -- Olga oli ta nimi. Kui Eloan oli
noor ja ilus nagu armastus ise, siis Olga oli vana ja kole nagu surm. Ometi
oli Olga ainus, kellele Eloan oma armastusest söandas
rääkida. Olga oli olnud kunagi Eloani ema amm. Ta oli alati
lossis elanud. Alati. Nüüd oli Olga pensionil, ootas surma ja
nautis viimaseid hetki Eloani kasuvanaemana. Eloan ei mäletanud oma
ema -- ta oli surnud ammu. Aga Olga mäletas Eloani ema Elöhinat
ja jutustas talle lapseeast peale lugusid tema emast. Olga oli muutunud
Eloanile ema, vanaema ja kõige usalduslikuma seltsidaami
vahepealseks. Ja alles siis, kui Eloan kohtas Rigvinori ja armus temasse,
sai ta aru, et armastab Olgat. Varem oli ta oma kiindumust vanasse naisesse
pidanud millekski nii loomulikuks, mis on alati olemas ega vaja enda
lahtiseletamist. Armastus tõi kaasa arusaamise armastusest. Eloan
armastas Olgat, usaldas ja uskus teda.
Nüüd nuttis ta vana naise põlvedel ja anus nõu, abi
ning lohutust. Ta sai neid kõiki.
«Ojaa, meremehed on tõelised mehed,» sõnas Olga
õrnalt tüdruku pead silitades ja tema hääles
kõlas seletamatu igatsus. «Nad ei tule küll alati tagasi,
aga see on nende juures ka ainus viga.»
«Rigvinor tuleb tagasi. Ta lubas!»
«Kas Kol-Derath seda ka lubas? Meremehed armastavad kirglikumalt kui
harilikult mehed, aga merejumal armastab neid veelgi suurema kirega.
Mõnikord nad lihtsalt ei tule tagasi. Aga ma usun, et sinu armastus
teeb Rigvinori õnnelikuks. Ma isegi tunnen seda.»
«Mis meist saab?» küsis Eloan läbi pisarate. «Siis
kui ta siin on, on kõik hästi. Ma ei muretse millegi
pärast. Aga kui ta on läinud... Isa ei lubaks iialgi...»
«See on sinu enda teha, mitte sinu isa!» ütles Olga kindlalt
ja tõmbas tüdruku pea lähemale.
«Kui see on tõeline armastus...»
«Jah, on! Mittetõelist armastust pole olemas!»
«Siis pead sa seda oma õnneks kasutama. Tõeline armastus
antakse inimesele ainult üheks korraks,» ütles Olga
kähisev hääl, kui temagi silma pisarad valgusid. «Kui
sa usud, et nüüd oled sa Tema leidnud... Siis, teist
võimalust sul enam ei tule. Usud sa?»
Eloan ei vastanud.
«Sa oled noor ja ilus, Eloan,» jätkas naine. «Ja sul on
armastus. Sa ei tohi seda käest lasta! Mina kunagi lasin. Ja sellest
ajast pole ma siit lossist lahkunud... Kuhu mul minna oligi! Armastuses on
kõik vahendid lubatud, Eloan, kas kuuled! See on antud ainult sinule
ja ainult korraks. Ja sa ei tohi kahelda.»
«Ma ei kahtle milleski! Ma armastan ainult Rigvinori.»
«Jah, ma tean. Tean, et oled maitsnud armastuse vilju
teistegagi...»
Hoolimata oma nutust Eloan kahvatas. Sellest polnud ta kunagi julenud
Olgale rääkida!
«Kuid seda enam tunnen sinus praeguse kire lõpmatust... See
kõik oli varem. Armastuses on kõik vahendid lubatud.
Kõik võimalused maailmas. Kui sa usud, et Rigvinor on ainus
Tema ja Tõeline, pead sa julge olema, ega milleski kahtlema.»
Kaua istus Eloan veel Olga kambris ja kuulas lugu vana naise armastusest,
mis lõppes surma, õnnetuse ja mittemillegagi. Olga oli samuti
olnud noor ja ilus. Aga ta ei kasutanud oma armastust õnne nimel. Ta
oli olnud uhke ja upskas, lasi õnnel sõrmede vahelt libiseda.
«Armastuses, Eloan, on kõik lubatud! Kõik! Kõik
vahendid maailmas. Kasuta neid!»
Ka Olgal olid kunagi kõik võimalused maailmas. Ta
lõpetab unustatud ja üksiku ammena Hogmondi lossis. Maailmal on
tema jaoks nüüd ainult üks võimalus.
***
Tavaliselt tullakse Ramadaselt soolalõhelastiga tagasi enne
sügisesi torme. Sedapuhku jäid nad aga juba minekul tormi
kätte ja «Caali» veetis sadama dokis parandusteks
nädala rohkem kui kauplemiseks tarvis.
Nad palusid Yarlaid, Kol-Derathi ja teisi jumalaid, et nad kogunevad pilved
laiali ajaksid, sest tagasi minema nad pidid. Järgmised
sügistormid on veelgi hullemad. Ramadasel ei sallita eriti
võõraid, pealegi lähenes seal ohverduste aeg ning
religioosne fanatism, mis saareelanikke sügise saabudes valdab, ei
huvitu eriti sadamarahust...
Tagasiteel tuli torm läänest, oli karmim, julmem ja surmavam kui
tavaliselt. See oli sedasorti torm, mis ei hooli laevameeste oskustest,
vaid mängib õnnega. Kui sa haistad teda varem, jõuad
purjed kokku rehvida, jõuad tema eest pakku... Kui sul on
õnne... Neil ei olnud.
Kui märatsevad lained juba mehi mastidest alla rebisid, kui
kapten Vorstak kramplikult roolirattast kinni hoidis -- ookeanipühitud
tüürimehe asemel -- ja karjus, et ta ei anna oma laeva
merehulgustele, mõtles Rigvinor Eloanile.
Kas nii peabki kõik lõppema? Lihtsalt üks torm... ja
ongi kõik? Et tuleb laine, pühib su laevalaelt ja edasi ei tule
enam midagi.
Laine tuli, pühkis ta laevalaelt aga... edasi tuli veel midagi.
***
Läänekaare tuuled tõid Berdookia randa hirmsad rajud, kuid
ei sõnumeid «Caali» saatusest. Närvilised kaupmehed
käisid iga päev sadamas, ootasid, lootsid.
Keegi ootas «Caalit» veel, keegi, kes ootas, lootis ja armastas.
Eloan aga ei saanud käia sadamas. Ta istus murest murtuna lossiaknal,
kuni ootus kadus ja jäi ainult lootus ja armastus. Sügistormid
möllavad Berdookias kaua, kuid ei too siia jääd ega lund
nagu juhtuvat sel ajal põhjas. Seal kortsutavad külmad hingused
sügiseste tormide raevukad lained jäistesse valgudesse. Ja
Radamas jäi põhja. Veel ükski laev polnud siiani
Radamasele talvituma jäänud...
Aga sügis tähendab Berdookia sadamale seda, et siia ei tule enam
kaua ühtegi laeva. Kui «Caali» nüüdseks naasnud ei
ole, ei tule ta enam kunagi, otsustasid kaupmehed, kirjutasid saabumata
jäänud soolalõhe kahjude lahtrisse ning läksid
kindlustusagente kiusama. Ent Eloan ei saanud Rigvinori lihtsalt maha
kirjutada ega minna nõudma kahju hüvitust.
Aga ta läks ikkagi.
Berdookia viljakatest metsadest ja tasandikest kaugele itta
jäävad Korgorathi mäed oma teravate tippude ja hirmsate
kuristikega. Vähe rändurile sobivaid teid läbivad
mägesid, kuid tavalised rändureid seal ei käigi. Korgorathis
käivad palverändurid. Kunagi, siis kui inimesi veel maailmas ei
olnud, olevat Korgorathi kõrgeimal tipul Getmannel sündinud
viimase draakoni ja viimase titaani ühendusest Yarlai -- tiibadega
lohepeaga hiiglane, kes nägi, et maa oli liiga tühi ja lendas
Igaviku Isanda juurde. Ta ütles, et pärast draakonite ja
titaanide väljasuremist jääb maal nagu elu väheks.
Igaviku Isand oli Yarlaiga nõus ning raius ta mitmeks tükiks.
Tiivatükkidest valmistas ta linnud; sisikonnast roomajad ja putukad;
kätest ja jalgadest mehed ning naised; karvadest karud ja muud
loomad... no ja nii edasi. Millistest osadest täpselt midagi loodi,
teavad ainult preestrid ja täielikult mitte nemadki. Puuduvate
teadmiste otsimisel korraldavad nad riitusi, milliseid usuvad neid
ühendavat Igaviku Isandaga. Kas nad kunagi kõik välja
selgitavad... kes seda teab? Aga ehk siis saavad nad lõpuni
kirjutada Loomise Raamatu, mis juba aastatuhandeid aina täieneb ja
ikka veel pooleli on. Ühte aga usutakse kindlalt -- Yarlai ohverdas
ennast elu sünniks, lasi ennast tükkeks raiuda, et inimkond,
loomad, putukad, kalad ja kõik ülejäänud loodud
saaksid. Yarlai oli suuremeelne ja üllas, Yarlai oli ju jumal. Tal
olid kõik võimalused maailmas, et ise selle valitsejaks
saada, sest peale tema isa ja ema surma ei jäänud ju ühtki
teist elusolendit. Tal olid kõik võimalused saada
kõige isandaks aga tema... tõi ennast ohvriks. Aga kui
Igaviku Isand nägi, et elusolendid maal üksi on, saatis ta sinna
veel mitu jumalat juurde. Üks neist oli Kol-Derath -- merejumal. Ja
siis oli veel Farlik, kes kadestas Yarlai saatust, põgenes Igaviku
Isanda juurest ja hakkas tema loodudt hävitama. Igal juhul oli igas
elusolendis midagi jumalikku ja Yarlailt päritut. Getmanne ja selle
ümbrus oli aga pühakohaks, kuhu palverändurid ikka teel
olid.
Hogmondil ei olnud tütre rännulemineku vastu midagi -- oli ju
Eloanil käes lõpuks meheleminekuiga ning palverännak
Getmannele -- sellele viljakuse ja sünni sümboli mäetipule
-- oli igati kohane. Paljud neidised rändasid sinna enne
abielusängi minekut, palvetasid Yarlai ja Igaviku Isanda poole, lootes
endast leida ja anda samapalju elu kui Yarlai kunagi.
Palverännak Getmannele oli komme, traditsioon ja Hogmond ei keeldunud.
Aga Eloan ei läinud hoopiski Korgorathi mägedesse Getmanne tippu.
Sadakond aastat tagasi oli Guulid kibedas vaenus Bulattidega. Guul ja Bulat
olid ju vennad, mõlemad legendaarse Ishaili pojapojad. Aga troonile
tahtsid mõlemad. Guul oli vanem, aga Bulat rohkem kiindunud
maagiasse. Kõik Berdookia võlurid asusid Bulati
võitlusesse. Aga olid olnud kibedad põuaastad ning rahvas ei
sallinud eriti käpardlikke võlureid. Ja viimastel ei lastud
selgitada, et võlukunst just alati vihma ei suuda manada, midagi
peab jääma ka jumalatele... Aga võlureid ei kuulatud ning
Bulat sai tugevalt lüüa. Pärast seda kihutati kõik
võlurid Berdookiast minema ja maagiakunst keelati ära. Selgus,
et riik elas ilma maagiata kah päris hästi.
Aga ikkagi jäid rahvasuhu legendid, et kusagil kaugel üle
Korgorathi mägede, seal kus elavad kentaurid ja muud veidrad olendid,
keda preestrid kuidagi ei suutnud Loomise Raamatusse kirjutada, et seal on
võlurid veel elus ning oma maagiakunsti edasi arendanud.
Võlurid olid keelatud, aga neist räägiti. Salaja,
vaikselt, aga räägiti. Võlurid ei pidavat miskiks Yarlaid,
tema ohverdust ega preestrite püüdlusi.
Eloan ei julenud kellelegi sõna poetada oma reisi tegelikust
eesmärgist. Ta võttis kaasa oma neitsiorja ja kaks eunuhhist
vahisõdurit. Kui Getmanne tipp paistma hakkas, jättis ta nad
ootama, sest palverännakule mindi üksi.
Üksik tütarlaps ületamas Korgorathi, minemas maale, millest
puudusid kaardid, rändamas maagide juurde... Eluohtlik teekond?
Muidugi!
Aga ta jõudis kohale.
Kentaur Drihtogonis -- vana ja heasüdamlik hulkur, nagu ta oli --
leidis tüdruku poolkülmununa mäekurust ja viis ta
võlur Stanovoldi juurde.
«Khaanitütar, mõelda vaid,» kuulis Eloan kentauri
omaette pomisemas, kui nad võluri aasadele ratsutasid. «Terve
maailm on tema ees valla, kõik võimalused... Aga tema ronib
siia Stanovoldi juurde ja mingi meremehe pärast. No on alles
ajad...»
***
Rigvinor ärkas, õigemini toibus minestusest. Ta ei
mäletanud midagi, kuidagi rääkisid tema külmunud
ihuliikmed talle millestki külmast, märjast ja libedast.
Aga ta oli elus, ta lebas kividel ja kuulis laulu.
Laulu, mis ei kõlanud üheski Rigvinorile tuntud harmoonias, ei
olnudki nagu ainult laul... aga ometi oli see laul.
Merineitsi lamas selili rannakividel, käed pea all, soomustega kaetud
kokkukasvanud jäsemed merevette lükatud ja laulis.
Mõne päeva möödudes sai Rigvinor aru, et merineitsi
nimi oli Lhulahantlekinlekhlustina; et laul oligi tema keel; et nad asuvad
üksikul kaljurahnul keset ookeani millelt niipea ta ei pääse
ja et toores kala maitseb päris hästi.
«Caali» oli uppunud ja ainult Rigvinori oli Lhu (nii hakkas mees
merineitsit kutsuma) päästnud. Oli päästnud, kuna oli
Rigvinori ammu armunud, lootusetult ja jäägitult. Oli teda alati
mööda merd jälitanud ja jälginud, lootnud ja oodanud.
Loomulikult oli Lhu ka jälginud kõike, mida nad Eloaniga teinud
olid.
Ta oli hakanud Lhu laulu mõistma, see polnudki nii raske, kui arvata
võis. Ta rääkis Lhuga, mõistmata, kuidas
tüdruk temast aru sai, aga kuidagi ta sai.
«Miks sa mind siia tõid, Lhu?»
«Aga kuhu siis? Sa vee all sured.»
«Maale -- seal on minu kodu. Ma ei saa siin elada... sinuga.»
«Aga mina kuival elada ei saa. Aga sinuga olla tahan. Nii nagu sina
Eloaniga maal.»
«Vaata, Lhu. Ma olen sulle muidugi väga tänulik, et sa mu
päästsid. Või... seda on raske sõnades
öelda... Sa päästsid mu elu... Kui mitte sina, oleks ma
uppunud. Ja ma olen sulle tänuvõlglane. Ükskõik,
mida sa palud, ma teen. Aga siin rahnul ma suren. Aeglaselt suren
igatsusse, külma, janusse ja kunagi nälga, sest toorest kala ei
saa igavesti süüa. Ja ma ei saa sinuga nii nagu Eloaniga... mida
sa ilmselt pealt nägid...»
Aga tegelikult ei olnud Rigvinor selles väga kindel. Lhu jalad oli
kasvanud soomustatud kalasabasse, kuid ülevalt oli ta nagu harilik
naine. Ja väga ilus naine. Ning kalasaba ei hakanudki tegelikult
väga puusadest, pigem pisut pealtpoolt põlvi... Kui päike
välja tuli ja Lhu rohekas nahk kiirtevihus sillerdas, kui ta
saladusliku näo mehe poole pööras ja oma kummaliskaunis
keeles talle laulis, kui ta graatislises poosis lebas kividel ja lainetes
siugles... pööras Rigvinor tihti oma pilgu ära ja
üritas maha suruda veidrat rauget ja tuttavat tunnet. Magus ja kutsuv
on vastata armastusele, näidata oma tänutunnet ja rahuldada
eneseuhkust. Nii lihtne, kerge ja mõnus on vastata armastusele...
Ühel päeval veeretas Lhu lainetest kaks vaati. Ühes oli
soolalõhe ja teises vesi. Mõlemad vaadid olid
«Caalilt».
«Lhu, see ei aita. Ma ei saa siia jääda. Kas sa ei saaks
mind viia maale?»
«Jooksed minema rannalt. Kaugele ja kiiresti, ei vaata enam mere
poole, ei mäleta Lhulahantlekinlekhlustinat, lähed Elonaiga. Sa
ei usu minu armastust.» See kõlas kui kaunis aaria.
«Ma mäletan sind alati, Lhu! Ja ma usun sinu armastust. Aga
armastusele ei saa vägisi sundida. Sa tahad mind oma vangiks
teha.»
«Armastuses kõik lubatud on,» lõõritas
merineitsi nukralt. «Kõik vahendid maailmas. Ainult üks
kord tuleb armastus ja seda tuleb hoida.»
«Sa võid hoida oma armastust, kuid sa ei tohi mind vangis
pidada! Kui sa viid mind maale, ma luban, et tulen sinuga kohtuma... sinuga
rääkima. Tulen alati, niikaua kui sa soovid seda.»
«Ei ainult rääkida ma taha, armastada tahan sinuga ka.»
No ja seal nad siis jälle olid!
Kuid iga päevaga jäi Rigvinor üha nõrgemaks ja
teadis, et kaua ta siin kaljurahnul enam vastu pidada ei saa.
«Ma suren, Lhu. Ma suren varsti, kui sa mind maale ei vii.»
«Siis armasta mind!»
«Kas sa siis viid mind maale?»
«Ja igatsema jään sind alati ja sina ka mu armastust nautima
tuled veel kaua ja kaua.»
Selles Lhu väite teises pooles polnud Rigvinor nii kindel, aga elu
eest võideldes on kõik vahendid lubatud. Elu antakse sulle
ainult üks kord ja selle säilitamiseks on iga võimaluse
kasutamine kohuseks.
«Lhu!»
Ta sirutas merineistile käed ja tüdruk rullus nende tugevasse
haardesse. Kui Rigvinor Lhu niisket keha silitas, siis tüdruk laulis
ja nuttis ühekorraga. Rigvinor ei saanudki aru, kas ta merineisti
rindu suudlevad huuled olid soolased mereveest või pisaratest.
***
Stanovold ütles: «Preestrid olid Guuli poolel ja võlurid
Bulati poolel. Ühed pidid jääma, teised surema. Kaks oli
liiga palju. Meie kasutasime Bulatti, preestrid Guuli. Ise poleks need
tossikesed teinetesie vastu kätt ealeski tõstnud... Ja
sõda sai vältimatuks. Aga nagu sa isegi tead, on
mõnikord kõik vahendid lubatud. Kui usud; kui tead, et endaks
ja enda vastu ausaks saad jääda ainult nõnda, tuleb
kasutada kõiki võimalusi maailmas. Meie kaotasime.»
Eloan lebas karunahkades sängil ja vaatas võluri hüti
aknast rohumaadele, kus hulkusid kentaurikarjad. Ligi nädala oli ta
palavikus soninud, enne kui Stanovoldi rohud ja joogid ta elule tagasi
tõid.
«Mulle pole seda kunagi niimoodi õpetatud,» ütles ta.
«Kas siis teie olite head ja nemad pahad?»
«Sulle ilmselt räägiti, et meie olime pahad?» muigas
Stanovold. «Tjah, ehk on neil õiguski. Ega me väga head ei
olnud. Igatahses löödi meid pihuks ja põrmuks, paljud said
hukka, paljud tarkused läksid kaotsi. Preestrid leidsid, et
võlurid on mingid väärmutandid, kes pole sündinud
Yarlai ihust. Nende ainsaks mureks oli Loomise Raamatu valmiskirjutamine,
klassifitseerimine, süstematiseerimine. Seda raamatut alustati ju
väga ammu ja selles polnud sõnagi, et mõned Yarlai
tükkidest loodud olendid vallanuks sellist võimu ja väge
nagu meie. Me olime midagi muud ja valet, Farlikilt ilmselt ja meist tuli
lahti saada. Meid ei huvitanud, kes ja kuidas praeguse elu maailma
lõi, meid ei huvitanud mitte selle elu alge päritolu, vaid
selle saladuste mõistmine.»
«Kas see pole üks ja sama?»
«Kas Yarlai oli või mitte -- sel pole meie jaoks mingit
tähendust. Ma võin ennast muuta kentauriks, kui soovin. Loomise
Raamatus pole aga kentauridest ega sellest, et üks olend ennast
teiseks võib muuta, sõnagi. Järelikult pole meie
Yarlaist...»
«Aga kas siis Yarlai oli või mitte?»
«Kes seda teab? On's see üldse oluline? Preestrid leidsid, et
Yarlaile tuleb pidevalt tänulik olla, näidata oma alandust ja
hardameelsust. Nad sirgeldasid oma Raamatusse, et esimesed Suurkhaanid
tulid otse Yarlai ihust ja sestap peavad preestrid koos khaanidega alati
valitsema, palvetama ja tänama. Nad tahtisd võimu! Meie
tahtsime muidugi ka. Ja ilma igasuguse Yarlai kultuseta!»
«Aga kus siis teie võimed ja võlukunst pärit on,
kui mitte Yarlailt?»
«Aga me ei tea ju! On ja kõik! On võlukunst siit
maailmast või mõnest teisest, on ta Yarlailt, Farlikilt
või kelleltki muult? Kust meie teame? Tähtis on see, mida me
suudame. Kui on antud võimed, tuleb neid kasutada.»
«Ja milleks te neid kasutate?»
«Noh, praegu me taastame vanu kunste. Kunagi, kui tuleb aeg,
siis...»
Stanovold ei öelnud, mis tuleb siis, kuid Eloan võis
aimata.
«Ja sa ei karda seda kõike mulle rääkida?»
«Tead, meie juures ei käi eriti inimesi... Lobiseda ja vanu aegu
meelde tuletada on alati meeldiv. Pealegi ei räägi sa sellest
kellelegi.»
Stanovold oli vana, kuid mitte nii vana, et Guuli ja Bulati
sõda mäletada. Kui Eloan seda küsis, siis võlur
ainult naeris paljutähendsulikult.
«Kui ma võin end kentauriks moondada, siis...?»
Nojah, siis ta võis ju ennast kelleks tahes moondada.
«Me elame kauem kui harilikud inimesed. Ja preestrid teavad seda.
Seepärast ei peagi nad meid Yarlaist pärit inimesteks.»
«Kas sa saad mind aidata, Stanovold?» küsis Eloan
lõpuks. «Sa tead, miks ma tulin. Ja kui sa mind aitad... Ma
võin kunagi...» ja samas ta vakatas ning hammustas huulde.
«Suurkhaani naiseks saada, tahtsid sa öelda? Ja siis
võlureid tänutäheks aidata? Aga sinu meremees?»
«Ma ei mõelnud seda nii...» kogeles ta punastades.
«Ma tahan Rigvinoriga abielluda.»
«Sa ei pea häbenema. Üle saja aasta pole ma näinud
kedagi Berdookiast, kes oleks tulnud siia paluma. Sinu usaldus ja
lootus on mulle piisavaks tänuks. Ma ei taha sinult midagi. Aga mida
sa minult tahad?»
Eloan ohkas. Miks ta oli tulnud? Millele ta lootis? Kas Rigvinor oli veel
elus?
«On,» ütles Stanovold.
«Ma tahan olla temaga,» ütles ta siis. «Nüüd
ja igavesti.»
***
Kui Stanovold kentauri veristas, pigistas Eloan silmad ja kõrvad
tugevasti kinni. Ta teadis, et nende olendite karjad elavad võlurite
rohumaadel ainult selleks, et oma isandatele ohverduseks verd pakkuda.
Eloan ei huvitanud, kellele ja milleks kentaure ohverdati. Ju siis nii pidi
olema.
Ta ei näinud, mida Stanovold verega tegi. Eloani silmi kattis tihe
villarätt. Ta kuulis võlurit mingis keeles rääkivat,
ta tundis tervaid ja ebameeldivaid lõhnu, kui Stanovold midagi
kentauri verega keevasse patta poetas. Siis hakkas ta teadvus vaikselt
kuhugi hääbuma. Stanovoldi karjamaja jäi maha, ta kuulis
kohinat, mere kohinat, lainete laksumist vastu kivisid, laulu,
tundis soolakat veelõhna. Ja korraga ta teadis, et Rigvinor oli elus
ja päris lähedal. Väga lähedal...
***
«Eloan?» sositas Rigvinor. «Eloan...» Aga Lhu kahkjad
huuled ei vastanud, vaid suudlesid ta nägu. Merineitsi kalasaba peksis
ekstaasis tugevalt vastu vett, pritsmed lendasid Rigvinori seljale. Oma
jalgade vahel tundis mees, kuidas soomused ta nahka kraapisid, peaaegu
veristasid seda. Lhu sile ja karvadeta ihu vastas iharuses iga ta
liigutusele, täpselt nii nagu Eloan seda oli teinud. Küüned
tungisid ta selga. Täpselt nii... nagu Eloan...
«Eloan?»
***
«Rigvinor?» karjatas Eloan ja viskles karunahast vaipadel
Stanovoldi hütis. Poolteadvusetus seisundis tundis ta mehe keha
lõhna, tundis tema käsi enda ümber, tundis teda enda sees.
Hoomamata, et oli endalt kõik riided seljast rebinud,
lõdvestus ta keha jumalikus naudingus ning ta pisaratega segunenud
rõõmukarjatused sumbusid huultel naerusuiseks oigamiseks.
«Rig... Mu kallis Rigvinor...»
Stanovold vaatas Eloani ekstaasi kurjakuulutava muigega pealt.
***
Nad ei jõudnud rannani.
Torm tuli ootamatult ja äkki, otsekui Kol-Derathi vihahoog.
Rigvinori käed klammerdusid Lhu keha ümber, hoidisd tema rindade
alt kinni, suu sosistas kõrva ergutussõnu, kuid torm oli
liiga tugev. Sellise lainetusega ujus Lhu tavaliselt vee all, kust veepinna
möllamine võis paista nagu tormipilvede raevutsemine taevalael.
Lained pillutasid neid vahus ühelt harjalt teisele, Rigvinori
hingamisteed täitusid veega ja viimane, mida ta mäletas, oli
merineisti juuste hõrk aroom.
Lhulahantlekinlekhlustina ei pidanud Rigvinori haaret esiteks selleks, mis
see tegelikult oli.
Koolnukrambiks.
Kui torm vaibus ja ta lõpuks aru sai, et ta rindu kogu aeg nii
erutavalt pitsitanud sõrmed kuuluvad surnule, rebestas raugeva
tormituule vilinat kurb, meeleheitlik ja valus ulgumine. Lhu eleegia
kõlas üle mere, põrkus vastu Berdookia rannakaljusid ega
vaibunud enne hommikut.
***
Et kalurid rannalt uppunud Rigvinori surnukeha leidsid, kuulis Eloan alles
siis, kui ta oli oma retkelt tagasi jõudnud. Ta ei uskunud seda oma
meeleheites. Rigvinor oli ju elus, veel hiljuti oli ta elus olnud, ta oli
seda tundnud... ja veel kuidas tundnud...
Aga kui ta Olgale ütles, kus oli käinud ja mida läbi elanud,
põrkus naine oma kasutütrest võpatades eemale.
«Võlurid,» pomises ta hirmunult. «Kuidas sa julgesid?
Kuidas sa võisid?»
«Ma pidin teadma,» nuttis Eloan.
Olga tegi kolme üksteise vastu surutud sõrmega õhku
viisnurgamärgi, mis pidi kaitsma kurjade vaimude ja võlurite
eest.
«Sa oled neetud,» kuulutas naine siis. «Ja ära oled sa
neednud ka Rigvinori mälestuse. Tema hing ei lenda enam tagasi Igaviku
Isanda juurde ega ühine Yarlaiga.»
Kõigi surnute hinged lendavad peale surma Igaviku Isanda juurde,
ühinevad seal oma loojasse, et leida igavene rahu. See on ainus ja
lõplik tänu, mida surelik saab oma loojale pakkuda, et nii
lunastada tema ohverdus. Iga naasemata hing võtab tükikese
Yarlaist ja läheb Farlikile. Kui saabub Lõpp peab, Yarlai
Farlikile vastu astuma...
«Rigvinor oli elus, ma olin temaga. Ja ma olen selle eest Stanovoldile
tänulik. Sest tema andis mulle viimase võimaluse.»
«Ta andis sulle võimaluse teenida Farlikki,»
hüüatas Olga allasurutud häälel. «See nurjatu
kasutas sinu kallal musta maagiat, et teie hinged oma Isandale
pakkuda.»
Eloan tõusis julgelt püsti ja võttis Olga vanadusest
kortsulised põsed oma pihkude vahele.
«Ma ei tea, mida võlur tegi. Võibolla ta teadis, et
Rigvinor sureb varsti. Me ei rääkinud sellest, ma pidin tagasi
kiirustama. Aga ta andis mulle võimaluse nautida viimast korda
Rigvinori armastust. Ja kui see oligi must maagia, siis ma ütlen, et
see maagia on kauneim maailmas. Ma kasutasin kõiki oma
võimalusi. Nagu sa nõudsid.»
Olga ägas.
«Sa rumal tüdruk... Armastuse nimel tohib kasutada ainult
armastust, oma armastust, ei midagi muud. Sul olid kõik
võimalused maailmas, sest armastus annab sulle kõik
võimalused.»
«Ja ma kasutasin neid!»
«Ei! Sa kasutasid võõra maailma võimalusi...
Kurjuse Jõude. Kellelgi pole õigust kasutada oma huvides
teispoolsuse jõude!»
«Ma pikendasin meie armastust. Ma pikendasin oma elu ühe
õnneliku hetke võrra. Ja keegi ei saa mind hukka
mõista.»
«Sa oled neetud.»
«Ma pole neetud. Ma olen õnnistatud.»
Ja ta teadis seda.
***
Maal surnud meremeeste surnuaed asus linnast kahe versta kaugusel aiaga
piiratud tehismuulil, mida ümbritsesid suured rannakivid. Eloan
läks oma armastatu hauale hilja õhtul ja üksi, nagu oli
läinud temaga kohtuma liivasele rannaribale. Kalmistuväravalt
hakkas ta kõrvu kaunis ja igatsev laul keeles, mida ta kunagi varem
kuulnud polnud. Kui ta Rigvinori hauale lähenes, nägi ta, et seal
oli veel keegi.
Ta tundis ta ära. Roheliste juustega naisenägu merest.
Merineitsi.
Lhulahantlekinlekhlustina põrnitses oma võistlejat kurjade ja
hämaruses kiirgavate silmadega. Ta lebas haual ja oli end üle
kivide vinnates veriseks kriimustanud. Kui Eloan veel ühe sammu haua
suunas tegi, hakkas ta tigedalt sisisema.
Alguses Eloan ei mõistnud, kuid siis talle meelestus see soolase
õhu lõhn, lainete laksumine, laul -- seesama laul --
siis, kui tema ja Rigvinor olid viimati...
Ta sai aru, kuid ei suutnud seda uskuda.
Merineitsi vaikis äkki, puuris oma võikad silmad Eloanile, tema
sisse ja tardus...
«Ta on minu, sa varastasid tema minult!» kuulis Eloan
võigast laulu.
Mille ma varastasin, ma olen teda kogu aeg armastanud. Kas armastust saab
varastada? Hoopis sina oled varas! Varas ja väljapressija...
Aga enne, kui mõtted tema huultel sõnadeks vormusid, enne,
kui ta jõudis haarata maast kivi, et seda merielajat visata...
jõudsid merineisti sõnad tema teadvusesse. Ja ta
mõistis kõike.
Eloan ei öelnudki nii merineitsile ühtegi sõna. Ja nad
põrnitsesid kaua üksteist õhtuhämaruses, kuni
Lhulahantlekinlekhlustina pöördus ja üle kivide roomama
hakkas.
Eloan aitas ta vette.
***
Kui Hogmond oma tütrest uudiseid kuulis, oli ta alguses maruvihane.
Siis -- olles ära kuulanud ülempreester Neglai Gu -- ta rahunes
ja tundis end isegi uhkena. Mõelda vaid -- olla Yarlai pühast
vaimust eostatud tütre isaks. Seegi avaks talle Suurkhaani juures
palju võimalusi. Kas just kõik maailmas, aga ikkagi üsna
palju. Preestrid rääkisid Hogmondile, et tüdruk, kes on
käinud Getmanne tipus ja seal... Yarlai poolt välja valitud... on
õnnistuseks kogu maailmale. Ja khaani pojapojast saab kindlasti
kunagi Berdookia preestrite valitseja. Tema, kes oma jumaliku ühenduse
tõttu lõpetab Loomise Raamatu.
***
Aga Eloani poeg ei lõpetanud Loomise Raamatut.
Ja Eloan ei näinud oma poega kunagi.
Olga oli see, kes armastusest ja kaastundest sureva
kasutütretütre vastu kalasabaga imiku lossiaknast merre uhas ning
hoolitses, et preestrid sellest kunagi teada ei saaks.
Ka merirahvast polnud Loomise Raamatus.
Olga ei saanud kunagi teada, et lossi akna all ootav Lhu oma ja samas nii
võõra pojaga kaugustesse ujus.
Olga ega keegi teine saanud kunagi teada, kes olid tegelikult need
hääled, kes öösiti meremeeste kalmistul
kurvahäälselt laulsid.
Kui murest murtud Hogmond Olgaga oma pühakuks kuulutatud tütrest
Eloanist juttu tegi, vastas naine:
«Tal olid kõik võimalused maailmas oma armastusega toime
tulla. Aga ta valis vale tee.»
«Millise armastusega?»
«Selle ühe ja ainsaga, mis tal oli.»
Aga nad mõistsid selle all erinevaid asju.
Kopenhaagen, september 1999
|