|
[ Jutt |
Jutulabor: november 1999 |
Uued arvustused ]
Ma ei tahtnud olla selle jutu esimene arvustaja, sest häbi oli öelda, et ma ei saanud aru, mis siis lõpuks juhtus. Must Kass seletas ära. Tore. Ent oleks võinud ikkagi ise aru saada... See pole vist Hargla kõige tugevam jutt.
Võiks ju öelda, et „tuntud headuses". Mille juurde käib signatuurina mingi pikk ja mitte väga asjakohane lõik, antud juhul siis loomislegend. Iseenesest ju tore ja läbimõeldud, ainult et kontekstis pisut vägivaldne. Selles mõttes, et romantiliste lugude ja kosmoloogiate sihtgrupid on suht väikese ühisosaga. Aga nagu ma autorist aru olen saanud, on igavikulise mõõtme lisamine taotluslik, tasakaalustamaks ajalike askelduste traagikat. Nii et las ta siis olla. Ja ka „agad" on loomulikult taotluslikud.
Teeks siiski ühe vastiku eksperimendi, mida nõrgemate juttudega muidugi teha ei saakski. Vabastaks ulmelise invariandi konkreetsest butafooriast. Niisiis, pole just haruldane, et armuvahekorras olijad eelistaksid partnerina kedagi teist. A on Bga vahekorras, aga mõtleb Xle. Mispeale X sünnitab A ja B omadustega lapse. Oi, ununes naiste võrdõiguslus. Sama paari puhul mõtles B samal ajal Yle. Ja X sünnitas Y ja B omadustega lapse. Arvestades, et inimeste puhul on nende seksuaalselt veetlevamate osatähtsus, kelle peale eelistatakse mõelda, ca 5-10% populatsioonist, saab neilsinastel kümnel prossal lõputust sünnitamisest varsti isu täis. Parandzhaad saavad normiks. Isaduse mõiste kaob. Kas selline eugeeniline eksperiment oleks õigustatud? Vähemalt osaliselt küll, isas-äpud sureksid ehk jälgi jätmata välja. Tulemuseks igatahes huvitav ja üllatusterohke ühiskond. Vahendaja Stanovoldi kaval naeratus on igatahes õigustatud.
Või noh, Hargla jutt suutis Musta Kassi haiglase fantaasia kuidagi valetpidi käima panna…
Meeldivalt tänapäevane Arieli lugu. Mulle meeldis loo "moraal", nagu mina seda nägin - keegi polnud süüdi, ometi polnud kellelgi ka täiesti õigus, ja juhtus lihtsalt see, mis juhtus.
Loomise müüt tundus ka üsna algupärane ja ilma liigse ilutsemiseta välja arendatud. Muidugi on igasugu preestrite pühadus nagu ka mittepühadus nii paljukordselt lahti kirjutatud, et sel teemal midagi uut öelda on raske.
Küll oleks lugu vajanud natuke rohkem toimetamist. Sisse oli jäänud päris mitu spelleri abil kõrvaldatavat viga, ühes lõigus oli peaaegu iga teise lause alguses "aga".
|
