Majesteetlik ruumilaev liikus hääletult läbi kosmose
jäise tühjuse ning aeg-ajalt võis näha, kuidas
laserkiired tuhastasid automaatselt keskmise suurusega teele
jäävaid asteroide, lastes väiksemal kiviklibul vastu
laevakeret puruneda.
Seespool käis agar tegevus. Kapten Giller jälgis, kuidas kaks abi
juhtisid laeva ettevalmistamist maandumiseks; abide käe all
töötasid pingeliselt omakorda kuus tehnikameest, neli
«planeedivallutuskomandot» ette valmistavat relvaspetsi ja
üks meedik. Ruumilaev pidi maanduma nüüd juba
lähedalasuvale, ent muidu Galaktika ääremail paiknevale
seni kaardistamata jäänud planeedile. Elu otsimine polnud kuigi
oluline; palju tähtsam oli planeedi kõlblikkus asustamiseks.
Just nende ekspeditsioon pidi andma positiivse või negatiivse
hinnangu planeedi kohta.
Ruumilaeva suurtelt ekraanidelt võis planeeti juba
tähemüriaadi seast eristada. IOR-4 oli Maa peal nimeks
võetud ja nii kirjutaski Giller oma vanamoelisse logiraamatusse:
«IOR-4 nähtav.»
Varsti oli võimalik planeeti ka juba lähemalt vaadelda. Muidu
lausa ideaalselt ümmargune, meenutas Z-klassi kuuluv miniplaneet
IOR-4 halli õuna, mida on keegi pealtpoolt närinud. Tohutud,
üle kogu planeedi keeruvad vaod, kaugsondi andmete järgi sadu
kilomeetreid sügavad, vaheldusid hiiglaslike kraatritega. Isegi
paljunäinud tehnikamehed vaatasid IOR-4 uskumatusega.
Ometigi ei saanud aega kaotada. Pärast optimaalse maandumispaiga
arvutamist jäi ruumilaev IOR-4 orbiidile tiirlema ning paiskas
enesest välja väikese süstiku, kus istusid kuus
eritreeningu läbinud «planeedivallutuskomando» liiget.
Tihedad skafandrid, plasmapüssid, külmade nägude taha
peituv ärevus. Nemad olid need, kes pidid läbi viima esialgse
lähivaatluse ning toime tulema kõigega, mis seda takistas.
Polnud ka harvad juhud, kus mõni neist ei pöördunudki
tagasi süstikusse.
Danton vaatas Ramirezele otsa ja naeratas julgustavalt. Nad olid ühed
vähesed, kes üle elanud seitse «planeedivallutust». Ja
see tähendas palju. Samasugune sõprusside ka du Tacot' ja
Deloni vahel. Muidugi ka Scott, Alex, Sventek ja Calino. Parimatest
parimad, kokkuvõttes murdmatud.
Lüüsi uks avanes vaikse sisinaga. Kiirelt, nii nagu nad olid
teinud juba mitmeid kordi varem, sööstsid kuus meest
lüüsi, jättes Sventeki ja Calino süstikut valvama.
Esimene lüüsiuks sulgus ja teine avanes, imedes sinna sattunud
õhu koheselt minema. Tacot jälgis läbi
päikesevisiiri hoolega väljaspool ust asuvat planeedipinda.
Midagi kahtlast ei paistnud, ta sööstis sõrme
plasmapüssi päästikul hoides avapinnale, et katta teiste
väljumist.
Danton'i kui teise väljuja silmad püüdsid kõige
vaateulatusse jääva kohta infot koguda, kaaludes
varjumisvõimalusi ja parimaid tulelöögikohti juhuks, kui
miski peaks neid ründama. Esialgu polnud millestki ähvardavast
märki. Väljusid ka teised. Alex ja Ramirez vedasid enda
järel suurt pinnasesondi, mille nad paigaldasid paarisaja meetri
kaugusele süstikust ning Scott seadis üles välilabori ja
panoraamvõtete süsteemi. Du Tacot' seisis endiselt valvel,
sest pidevalt löögivalmis olek oli mitu korda teda ja Deloni
rasketest olukordadest päästnud.
Välilabor kinnitas tulemusi, mida oli andnud ruumilaeva kaugsond.
IOR-4 atmosfäär oli küll väga hõre, kuid
üllatavalt sarnane Maa atmosfääriga -- sisaldades samas
mitmeid tundmatuid gaase, millede proovid pidid minema ruumilaeva
täiuslikumatesse uurimislaboritesse. Erinevalt Maast, muutus IOR-4
atmosfäär olematuks juba kuus-seitse kilomeetrit pinnast
kõrgemal ning ilmselt oli tegemist õhusüsteemi
taandarenemisega, mille võis siiski peatada, kui vastav info on
Maal koos vajalike meetmetega läbi töötatud.
Sond oli jõudnud umbes kahekümne meetri sügavusele, kui
kostis kõmatus ning ähvardav visin. Sondeerimisaugust paiskuv
tihe gaas pani lähedal seisnud Alexi vankuma augu ääre
poole. Ramirez sattus teda eemale tõmbama minnes samuti gaasi
kätte, ent skafander paistis teda piisavalt hästi kaitsvat. Ent
kuna gaas näis tulevat tohutu rõhu alt, läks vaevalt
kümme sekundit ja nad olid kõik ümbritsetud tihenevast
valgest udust, mida sondeerimisaugust endise hooga lisandus.
Vaevalt paar sekundit hiljem kostis teine ja kolmaski kõmin, ning
kahes kohas veidi eemal tekkisid samasugused valget gaasi purskavad augud.
«Kurat, see ju dehermetiseerib!» kirus korraga Delon.
Nüüd märkasid ka teised jahmatusega, et gaas on otsekui
hape söövitamas läbi vastupidavaiks peetud skafandrite.
«Tagasi süstikusse!» hüüdis komando juht du Tacot
ja sööstis sinna, kus udu paistis hõrenevat. Teised
järgnesid raskel sammul ja Danton kattis neid. See on halb algus,
mõtles Danton närviliselt, vaatas selja taha, komistas ja
kukkus. Mehed ei olnud seda ilmselt märganud, sest ennast püsti
ajades nägi Danton veel ainult Scotti selga.
Järgmine samm tõi ta huulile valuoige. Ilmselt oli luu
murdunud. Siiski proovis Danton nii kiiresti kui võimalik ära
joosta... ja tabas end ootamatult IOR-4 hõredat õhku
kopsudesse sisse ahmimas ning kuulis siis eestpoolt plasmapüssi
vinguvat lasku.
Automaatselt kontrollis Danton oma relva ja liikus nüüd
ettevaatlikumalt edasi, varjudes üksikute mehesuuruste kivide taha ja
püüdes näha midagi läbi tihkete gaasipilvede.
Skafandrist polnud enam palju järel, kuid kehale see gaas
millegipärast söövitavalt ei mõjunud ning Danton ei
kulutanud aega selle üle juurdlemiseks. Kui udust viskus tema poole
mingi värdjalik, kirjeldamatult jälk olend, veeretas Danton
ennast välkkiirelt kõrvale, samal ajal eluka pihta
mõõdukat valangut andes -- ja kuulis Alexi-häälset
surmakarjet. Dantonil valgus külm higi laupa mööda alla.
Kaugsond polnud avastanud IOR-4'l mingit elu.
Ramirez sööstis Dantoni juurde ja raputas teda. «Mida sa
omast arust tegid?? Sa tapsid just Alexi!!»
«Mis kuradi Alexi,» läks Danton närvi. «See oli
mingi neetud elukas!»
«Mitte mingit elukat ei olnud!» lõõtsutas Ramirez
ja Danton taipas, et temagi skafander oli dehermetiseerunud.
«Ruumilaevas räägime sellest, praegu tule!»
Danton ja Ramirez jõudsid vaevalt paar sammu edasi teha, kui nende
ette kerkis otsekui maa alt surmani hirmunud du Tacot. «Ramirez, sinu
kõrval!!» karjus ta paaniliselt ja kobas sõrmega
plasmapüssi päästikut. Ramirez vaatas välkkiirelt
kõrvale, aga peale segaduses oleva ilmega Dantoni polnud seal
kedagi.
«Oot..mida?» vormis Ramirez juba küsimuse, kuid tundis
samal hetkel kuumalainet oma kehal ja nägi, kuidas Dentoni keha du
Tacot' plasmapüssi valangust tuhastus. Ta jõllitas
uskumatusega du Tacot'le otsa. «Sa...sa tuhastasid Dantoni!?!»
Du Tacot jõllitas talle samamoodi vastu. «Ma ei tea Dantonist
midagi, aga igal juhul kavatses mingi elukas sulle oma viietollised
küüned selga lüüa!»
«Saad sa aru, minu kõrval oli ainult Danton! Mis kurat siin
toimub, kõigepealt lasi Danton Alexi maha ja nüüd tegid
sina talle lõpu peale!»
«Mul on ükskõik, kaome siit!» hingeldas du Tacot.
«Süstiku juurde, ja ruttu!»
Nad jooksid, lämbumistundega ahmides hõredat IOR-4 õhku
kopsudesse. Ramirez märkas juba eemalt, kuidas kaks
ebamäärast kogu... ei, kaks mingit eemaletõukavat,
saehammaste ja hiidküünistega zombielikku elukat seisavad
süstiku teisel lüüsiuksel, ilmselt püüdes sisse
pääseda. «Näed?» hüüdis du Tacot.
Ramirez noogutas. Nad sihtisid jooksu pealt ning tulistasid kiirete
sähvivate valangutega, muutes kaks õudusunenäo tegelast
hõõguvaks tuhaks.
Tajudes ümberringi vaikust, kui gaasi visin ja süstiku
töötavad mootorid välja arvata, taipas Ramirez, et midagi
on läinud väga valesti. Arusaamine jõudis
välgusähvatusena ta ajju. Hallutsinogeen. IOR-4 õhk pidi
sisaldama mingit hallutsinogeeni, mis alateadvust mõjutades kutsus
esile viirastused. Hirmunult vaatas ta du Tacot' poole, kuid too oli
endiselt du Tacot ja mitte Ramirezes pesitsevate hirmude kombineeritud
kujutis.
Mõlemad tormasid lüüsi ja siis süstikusse,
põrgates vastu kahte plasmapüssi, mida Sventek oma kätes
hoidis. «Kus teised on?» küsis Sventek närviliselt,
olles iga hetk valmis päästikule vajutama.
«Aga kuhu sa Calino jätsid?»
«Calino läks vaatama, kas kõik on korras ja niipalju, kui
mina nägin, sai ta Scottilt täistabamuse,» vastas Sventek
külmal häälel. «Nüüd rääkige, mis
teid pani üksteist maha kõmmutama.»
«Mina kui komando juht annan käsu siit neetud kohast jalga
lasta!» hüüdis du Tacot. «Seletamiseks ei ole
õige aeg; kui süstik dehermetiseerub, ei pääsegi me
siit minema!»
Ramireze silme all muutus du Tacot'le ärevalt otsa vaatava Sventeki
nägu korraga üllatunuks, siis jahmunuks, siis hirmunuks ja tema
sõrm du Tacot'-poolse plasmapüssi päästikul hakkas
värisema.
«Ei, Sventek!!» ütles Ramirez hoiatavalt. «Võta
sõrm päästikult ära!»
«Ta tuleb sulle kallale!» röögatas Sventek korraga ja
vajutas sõrme kõigest jõust päästikule,
saates du Tacot' olematusse. Ramirez lõi jalaga relvad Sventeki
käest ja surus mehe vastu seina. «Lendame minema, kuni veel on
kellelgi lennata, õhk on juba süstikus ka
hallutsinogeenne!» Sventek startis värisevate kätega
nuppudele vajutades süstiku ja määras tagasikursile
ruumilaeva juurde.
***
«Ekspeditsioon tuleb lugeda ebaõnnestunuks,» ohkas Giller
Ramirezele ja Sventekile otsa vaadates. «Nii meeste kui ka IOR-4...
kunagise IOR-4 suhtes.»
«Kunagise?» Sventek vaatas küsivalt kaptenile otsa.
«Sellal, kui te karantiinis olite, tegime kaugsondiga lisauuringuid.
Kuna nii IOR-4 õhk kui ka maapinnas suurel hulgal olev gaas
sisaldasid kõrgema klassi ohtlikkusega hallutsinogeenseid
ühendeid, andsime edasiste õnnetuste vältimiseks
planeedile orbiidilt termotuumalöögi.»
Giller ohkas jälle. «Vähemalt otsuses, mille me planeedi
kõlblikkuse kohta anname, ei saa küll keegi kahelda.»
|