|
[ Jutt |
Jutulabor: november 1998 |
Uued arvustused ]
Muidu igati normaalne jutt aga liiga palju oli materjali üle kantud "Tont nr. 5"-st.
Selline 40.-ndate lõpu lühijutt.
Kiita pole suurt millegi eest, laita kah mitte.
See hallutsinogeen on tõesti kole kulunud aine juba. Midagi uut selle kohta siin ka listaud ei ole, mitte natukestki. Aga actionit on, laserid välguvad ja laipu lendab - positiivne.
Nonii!!!
Jama on see jutt... natuke kirjeldatakse, siis natuke juhtub ning siis saab lugeja lahenduse – ning kõik see toimub sellises telegrammilises stiilis...
Ma loodan, et autor juba nööri ei seebita... lootusetu juhtum ta ju pole – «Kimalased» oli üsna loetav (noore ja algaja kohta isegi väga), ka «Rong» oli üsna armsake... niiet lootust on!
Aga selle jutu soovitaksin küll prügikasti visata... või siis settima panna ning vä-äga põhjalikult ümber kirjutada.
Mida seal ümber kirjutada? Vaat seda ei oska ma küll öelda... arengupeetus vist?
Mõtlen, et ma olen hullematki lugenud. Ja see ei ole mitte hea. Sest õige jutt peab meelde tooma parima, mitte halvima loetust.
Ja mis gaas see oli, mis skafandri läbi söövitas, aga inimese nahast jagu ei saanud?
Ja miks planeet õhku lasti, kas ta poleks võinud niisama edasi olla?
Paralleel "Tont nr.5"-ga on ilmne, samas meenutab jutt ka "Starship Troopers"-eid. Võrdlus esimesega jätab suhu kehva maigu, aga ST stiilis feeling on täiesti nauditav. Kui peaks hindama paneks tugeva kolme.
Nunuh, nii NQRGAKS ma seda lugu kah ei peaks. Mulle imponeeris tegelikult just see lakoonilisus, mida isand Sander jutule ette heidab: jumala hea pildi andis ette tegelikult, sest mainitud oli ainult oluline ja edasiarendav, ei mingit ylearust ballasti nagu näiteks isand Belialsi tqepoolest täpselt samateemalisel lool, mis oli käesolevast aga igal juhul järgu vqrra kehvem. Just ylearuste heietuste pärast, mida Belials aga qnnetuseks välja kanda ei suutnud ja mis seetqttu olid yks paras valu ja qnnetus.
Mu meelest on isand Lauri jutt hea tqestus, et kui Belialsi jutust oleks umbes pool välja toimetatud, oleks viimasestki asja saanud.
Ainult yks vqi kaks lauset jäid kqrva kui konarlikud vqi stamplikud, muidu oli igati OK. Nujah, et idee ei ole värskemaid, mis siis ikke, rahvasuu räägib, et kqik jutud on variatsioonid ca 3-4 ideest. Teostus oli minu meelest igati norm, lakoonilisus tuli ainult kasuks.
Nõrk jah. Hea aktsiooniulme mulle meeldib, aga mitte selline! Juba pikemat aega ajavad mind öökima kõik need «meistriteosed» kodumaises fantastikas, kus mingi aur või gaas tegelased hulluks ajab ja mis siis edasi juhtub või kus mingi võõras eluvorm heade ruumilaeva pääseb ja ennast siis kõigeks moondama hakkab. Küll vaeseks laevaarstiks, küll kajutiukseks, küll lihtsalt seinaks, viskiklaasikski. Jama! Aga see selleks!
Jällegi tuleb nentida, et midagi selles loos on. Julgus ulmebutafooriat kasutada, jah, ma korrutan seda nagu papagoi, aga vaadake, palju te seda eestimaises ulmes leiate. Suht vähe vist. Jutt meeldis, kuna autor julges kosmoseulmeka kirjutada. Ja ei meeldinud, kuna see mitte kõikse paremini välja ei kukkunud. Tegelased, kirjeldused, sündmustik kõiguvad kõik kuskil enam-vähem kõlbliku ja mitte-kõlbliku piirimail.
Aga ma usun, et Märt Laurist saab aja jooksul asja. Rohkem rõhku kirjeldusoskuse arendamisele, tegelased mitmeplaanilisemaks (et ei oleks nii, et lugeja teab täpselt, mida see «vana merekaru»-tüüpi karm aga õiglane kapten nüüd järgmiseks ütleb või teeb) ja mis peaasi - rohkem tööd süzhee kallal. Praegu on nii, et need hakkavad hästi peale, aga siis saab autoril power otsa ja lõpp on üsna jabur. Sisu peab lõpuni välja vedama. Ja mitte rahuldaval, vaid ikka heal ehk koguni väga heal tasemel.
Seda nüüd kõvaks Eesti tasemeks ma küll ei pea, nii lootusetu vast asi ka ei ole... :) Kogu tegevus toimub sisuliselt ühes episoodis mingi actionmäruliga udu sees. Kõik tegelaskujud on lihtsalt tulistavad automaadid, neil puuduvad tunded, mõtted, kõik elava inimese tunnused. Pole midagi imelikku, et selline kamp võõraid maailmu avastades kaua vastu ei pea. Kui võrrelda eesti keeles ilmunud kuulsaima hallutsinogeenilooga "Tont nr. 5", võib masendus peale tulla. Ja kordan veelkord paljukorratud asja: ei piisa ideest jutu jaoks, midagi muud on veel juurde vaja! Ja elu on näidanud, et selle millegi muu väljamõtlemiseks ikka palju rohkem aega ja vaeva vaja läheb, kui idee jaoks. Ühesõnaga: NÕRK.
| 02.12.1998 16:38:50 |
Indrek Hargla |
Jutu käigus vilksatavad mitmed võimalikud lõpplahendused ja see hoiab pinget üleval. Ja asja eest. Siin annab autor tõepoolest ootamatu lõpu enda puudumise, mis oma inimlikus lihtsuses on vägagi veetlev. Siin rubriigis on eelmised arvustajad kasutanud skaalat maailmatase-Eesti tase, kui nüüd sellelt edasi lähtuda, siis paigutub IOR-4 kõva Eesti keskmise kanti. Edu!
|
