Algernon
Jutt
29.10.1999
Veiko Belials

Viirastuste rong
Arvustused

Luigi ärkas kummalise tundega. Unesegasena ei mõistnud ta algul, milles asi, kuid taipas peagi. Voodi värises. Voodi, see soe ja turvaline paik, värises ja põrus, nakatades sellesse pikapeale kogu toa. Jumal küll, ega's ometi maavärin? Luigi surus end nurka, vedas teki lõuani ja jälgis hullunud pilgul, kuidas võppus põrand ja rappus soliidne pähklipuust mööbel; kuidas hüplesid veiniklaasid võbiseval laual ja siis üle serva põrandale kildudeks pudenesid. Seejärel hakkasid vibreerima seinad, raputades endalt pilte.

«Kolks,» kostis eemalt. «Kolks. Kolks. Kolks, kolks, kolks...»

Kolksumine muutus painavaks rütmiks, mis lähenedes aina valjenes, segunes pealetükkiva undamisega ja sagenes lõpuks katkematuks mürinaks. Mürin täitis terve toa, peksles kuulmekäikudes, põletas aju. Luigi, kes oli käed kõrvadele surunud, nägi, kuidas midagi suurt läbi seina tuppa sööstis. Hetkeks täitus tuba ereda valgusega. Pimestatud Luigi karjus, karjus metsikult, summutades tuba paisutava kimeda vile.

Kui ta jälle nägema hakkas, oli tuba tühi. Mööbel oli rahunenud, vaid põrand vappus veel kergelt. Eemalt kostus sumbuvat mürinat.

Läks hulk aega, enne kui Luigi usaldas voodist välja ronida. Ta tõmbas hommikukuue selga, süütas väriseva käega sigareti ja üritas selgusele jõuda, mis oli juhtunud. Ta oli midagi näinud, kuid mida?

Rong! jõudis ta lõpuks järeldusele, kui oli kõik uuesti silme eest läbi lasknud. Hullumeelsus! Rong magamistoas -- absurd! Ja ometi oli ta seda näinud!

Ta libistas kätega mööda seina. Sein oli terve. Võibolla oli ta seda unes näinud? Luigi näpistas end põsest. Ei, ta oli ärkvel. Oli ta ehk hulluks läinud?

Võimatu see ju polnud. Ta oli lugenud inimestest, keda ka tühisemad asjad arukaotuseni olid viinud. Pinge, mida aga tema viimasel ajal oli talunud... Luigile meenus haarang kaks päeva tagasi, kui ta peaaegu kätte oleks saadud. Neetud, pole ime, kui ta viirastusi näeb!

Samas, kui ta sellest kainelt mõelda suudab, ei saa ta ju ometi hull olla?

Kui ta parasjagu selle üle juurdles, hakkas põrand ta all taas värisema. Kostis mürinat, mis kiiresti valjenes.

Jälle!

Luigi haaras lauasahtlist püstoli.

Rong tormas läbi seina ja... peatus. Luigi tõstis relva. Uksed avanesid hääletult. Mõtted tormasid palavikulise kiirusega läbi Luigi pea. Mida teha? Peale minna? Aga kui see oli mingisugune lõks? Nähtavale ei ilmunud endiselt kedagi. Ukseavad mustasid nagu tohutud hambutud suud. Luigi kõhkles.

Rong andis vilet. Ja korraga olid kõik kõhklused kadunud. Ta pidi teada saama, mis põrguvärk ta korteris toimus. Ta hüppas. Uksed ta järel sulgusid ja rong sööstis pimedusse.

Hetke seisis ta kangestunult tamburis, suutmata end liigutada. Tundus, et ta ei suuda isegi mõelda. Midagi aga ei juhtunud ning otsustavus tuli tasapisi tagasi. Ettevaatlikult paotas ta vaguni ust ja kiikas sisse. Vaikus. Kupeed olid suletud.

Luigi astus püstolit laskevalmis hoides edasi. Iga kupee juures ta peatus ja katsus ust. Uksed olid lukus. See ei meeldinud talle. Taas tuli tunne, et ta on lõksus. Ta liikus edasi, kuni leidis ukse, mis oli paokil. Ettevaatlikult lükkas ta selle kõrvale ja tardus, suutmata isegi karjatada. Käsi püstoliga vajus jõuetult alla. Kupee oli drapeeritud musta siidiga, akende ees olid mustad katted. Laual põlesid küünlad. Ja istmete asemel... Istmete asemel olid kupees kirstud, avatud kirstud, milles lamasid surnud. Luigi silmitses neid lähemalt ning nüüd pääses hääl ta kähedast kurgust, kuhu see oli hetkeks kinni jäänud. Ta tundis neid -- need olid Marko ja Laura.

Ta mäletas hästi seda päeva, kui ta nad tappis. Ta oli neile peale sattunud, kui nad tema äraolekut kasutades vannitoas armatsesid. Ta mäletas nende seebist libedaid kehasid. Ta mäletas habemenoa teravat sädelust. Ta mäletas verd...

Alles selja tagant kostev kile karjatus oli ta teadvusele toonud ja sundinud seda meeletut lõikumist lõpetama. Alles siis ta taipas, millega oli hakkama saanud. Ta oli tapnud! Ümber pöörates oli ta näinud majapereneise hüsteerilist nägu, tema õudust täis silmi ja suud, mis avanes uueks kriiskeks. Instinktiivselt leidsid sõrmed kõri ja pigistasid, kuni kriiskamine mulinal vaibus. Siis hakkas tal paha ja ta põgenes.

Ta põgenes. Põgenes ja tappis. Tappis ja põgenes.

Ta oli otsekui mingile karussellile sattunud, millelt ta enam maha ei saanud. Ta tappis, põgenes ja tappis taas. Ta ei saanud enam peatuda.

Ta tappis armukesi, kes talle Laurat meenutasid; ta tappis politseinikke, kes üritasid teda kinni võtta; tappis inimesi, kes ta ära tundsid. Tappis ja põgenes. Ta tappis oma minevikku; ta põgenes oma mineviku eest, kuid minevik sai ta alati kätte. Ja mida rohkem ta tappis, seda rutem see juhtus.

Luigi seisis ja vaatas surnuid. «Mispärast just rong?» tuli korraga totter mõte. Korraga avas Laura silmad ja vaatas talle otsa. Ja Luigile meenus.

Ta oli umbes viiene, kui vanaema haigeks jäi. Kohalik tohter tegi, mis suutis, kuid siis saabus päev, kui ta pead raputades käsi laiutas. Vanaema aidati rongi peale ja rong viis vanaema minema. Linna, nagu kõik ütlesid. Ja siis ühel päeval tuli rong tagasi, kuid vanaema rongi peal polnud. Oli vaid kirst. Sellest päevast alates hakkas Luigi tähele panema, et kõik, kes külakeses surid, viis rong enne surma ära, tagasi tõi aga kirstud. Isegi küla postiljon, kes katuselt alla kukkus ja kohapeal surma sai, pandi rongi peale ja alles siis, kui rong oli ta koos kirstuga tagasi toonud, oli ta ametlikult surnud ja ta maeti maha. Sellest peale kuulusid rong ja surm tema jaoks alati kokku. Rong, mis külas käis, oli viirastuste rong, surmarong, rong, mis tuli inimestele järele, kui nad surema pidid.

Marko tõusis istuli ja riputas jalad üle kirstu serva. Pikkamisi tõusis ta püsti ja hakkas lähenema.

Luigi teadis, mida see tähendas. Viirastuste rong oli talle järele tulnud. Ta põgenes. Ta tormas mööda vagunit ja ta selja taga avanesid kupeede uksed. Ta nägi nägusid. Ta tundis neid. Ta oli nad kõik ise tapnud!

Siin oli oli ajalehepoiss, kellelt ta oli ostnud lehe, mille esiküljel oli tema pilt. Siin oli politseinik, kelle vasema näopoole oli põsesarna tabanud kuul minema pühkinud. Majaperenaine. Motellipidaja, kes oli liiga palju küsimusi esitanud. Tanklatööline, kes oli teda liiga pikalt jõllitama jäänud. Prostituudid, armukesed, võlausaldajad... Nad olid kõik siin!

Luigi jooksis. Ta jõudis järgmissse vagunisse ja peatus. Vagun oli avar ja täiesti tühi. Ja tal oli vaid üks uks. Luigi tahtis tagasi minna, kuid oli juba hilja. Elavad surnud täitsid vaguni ja surusid teda seina poole. Ta oli lõksus!

Luigile meenus püstol; ta tulistas. Kuulid rebisid surnud liha ja haavadest hakkas voolama verd, palju verd. See kattis põranda musta kihina ja selle imal lõhn mattis hinge.

Aken! Võibolla õnnestub seaktkaudu põgeneda! Luigi tulistas. Aken lendas kildudeks ja vagunisse pahises paks kleepuv veri. Vööni veres kahlates sumasid laibad lähemale. Nad tahavad teda uputada, taipas Luigi. Uputada sellesse verre! Verre, mille ta ise valla päästis.

Ta rabeles lahti ja laipu jalge alla tallates ronis aina kõrgemale, et pääseda verest, mis aina tõusis. Ta peksis püstolipäraga nende irevil hammastega nägusid, tallas käsi, mis ta järele sirutusid, kuid miski ei aidanud.

Ta teadis, et see on lõpp. Tema põgenemised olid lõpule jõudnud; minevik oli ta kätte saanud. Hetk enne seda, kui teraskõvad sõrmed ta lihasse klammerdusid ja ta alla tirisid, tõstis ta püstoli ja vajutas päästikule.

***

«Mitmetes jõhkrates mõrvades süüdistatud Luigi K., keda politsei juba mitu kuud tulutult oli otsinud, leiti eile lukustatud üürikorterist, kus ta oli end maha lasknud.»

Ajalehtedest.

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies