29.10.1999 |
Veiko Belials
Viirastuste rong |
Arvustused |
Luigi ärkas kummalise tundega. Unesegasena ei mõistnud ta
algul, milles asi, kuid taipas peagi. Voodi värises. Voodi, see soe ja
turvaline paik, värises ja põrus, nakatades sellesse pikapeale
kogu toa. Jumal küll, ega's ometi maavärin? Luigi surus end
nurka, vedas teki lõuani ja jälgis hullunud pilgul, kuidas
võppus põrand ja rappus soliidne pähklipuust
mööbel; kuidas hüplesid veiniklaasid võbiseval laual
ja siis üle serva põrandale kildudeks pudenesid. Seejärel
hakkasid vibreerima seinad, raputades endalt pilte.
«Kolks,» kostis eemalt. «Kolks. Kolks. Kolks, kolks,
kolks...»
Kolksumine muutus painavaks rütmiks, mis lähenedes aina valjenes,
segunes pealetükkiva undamisega ja sagenes lõpuks katkematuks
mürinaks. Mürin täitis terve toa, peksles
kuulmekäikudes, põletas aju. Luigi, kes oli käed
kõrvadele surunud, nägi, kuidas midagi suurt läbi seina
tuppa sööstis. Hetkeks täitus tuba ereda valgusega.
Pimestatud Luigi karjus, karjus metsikult, summutades tuba paisutava kimeda
vile.
Kui ta jälle nägema hakkas, oli tuba tühi. Mööbel
oli rahunenud, vaid põrand vappus veel kergelt. Eemalt kostus
sumbuvat mürinat.
Läks hulk aega, enne kui Luigi usaldas voodist välja ronida. Ta
tõmbas hommikukuue selga, süütas väriseva käega
sigareti ja üritas selgusele jõuda, mis oli juhtunud. Ta oli
midagi näinud, kuid mida?
Rong! jõudis ta lõpuks järeldusele, kui oli kõik
uuesti silme eest läbi lasknud. Hullumeelsus! Rong magamistoas --
absurd! Ja ometi oli ta seda näinud!
Ta libistas kätega mööda seina. Sein oli terve.
Võibolla oli ta seda unes näinud? Luigi näpistas end
põsest. Ei, ta oli ärkvel. Oli ta ehk hulluks läinud?
Võimatu see ju polnud. Ta oli lugenud inimestest, keda ka
tühisemad asjad arukaotuseni olid viinud. Pinge, mida aga tema
viimasel ajal oli talunud... Luigile meenus haarang kaks päeva tagasi,
kui ta peaaegu kätte oleks saadud. Neetud, pole ime, kui ta viirastusi
näeb!
Samas, kui ta sellest kainelt mõelda suudab, ei saa ta ju ometi hull
olla?
Kui ta parasjagu selle üle juurdles, hakkas põrand ta all taas
värisema. Kostis mürinat, mis kiiresti valjenes.
Jälle!
Luigi haaras lauasahtlist püstoli.
Rong tormas läbi seina ja... peatus. Luigi tõstis relva. Uksed
avanesid hääletult. Mõtted tormasid palavikulise kiirusega
läbi Luigi pea. Mida teha? Peale minna? Aga kui see oli mingisugune
lõks? Nähtavale ei ilmunud endiselt kedagi. Ukseavad mustasid
nagu tohutud hambutud suud. Luigi kõhkles.
Rong andis vilet. Ja korraga olid kõik kõhklused kadunud. Ta
pidi teada saama, mis põrguvärk ta korteris toimus. Ta
hüppas. Uksed ta järel sulgusid ja rong sööstis
pimedusse.
Hetke seisis ta kangestunult tamburis, suutmata end liigutada. Tundus, et
ta ei suuda isegi mõelda. Midagi aga ei juhtunud ning otsustavus
tuli tasapisi tagasi. Ettevaatlikult paotas ta vaguni ust ja kiikas sisse.
Vaikus. Kupeed olid suletud.
Luigi astus püstolit laskevalmis hoides edasi. Iga kupee juures ta
peatus ja katsus ust. Uksed olid lukus. See ei meeldinud talle. Taas tuli
tunne, et ta on lõksus. Ta liikus edasi, kuni leidis ukse, mis oli
paokil. Ettevaatlikult lükkas ta selle kõrvale ja tardus,
suutmata isegi karjatada. Käsi püstoliga vajus jõuetult
alla. Kupee oli drapeeritud musta siidiga, akende ees olid mustad katted.
Laual põlesid küünlad. Ja istmete asemel... Istmete asemel
olid kupees kirstud, avatud kirstud, milles lamasid surnud. Luigi silmitses
neid lähemalt ning nüüd pääses hääl ta
kähedast kurgust, kuhu see oli hetkeks kinni jäänud. Ta
tundis neid -- need olid Marko ja Laura.
Ta mäletas hästi seda päeva, kui ta nad tappis. Ta oli neile
peale sattunud, kui nad tema äraolekut kasutades vannitoas armatsesid.
Ta mäletas nende seebist libedaid kehasid. Ta mäletas habemenoa
teravat sädelust. Ta mäletas verd...
Alles selja tagant kostev kile karjatus oli ta teadvusele toonud ja
sundinud seda meeletut lõikumist lõpetama. Alles siis ta
taipas, millega oli hakkama saanud. Ta oli tapnud! Ümber
pöörates oli ta näinud majapereneise hüsteerilist
nägu, tema õudust täis silmi ja suud, mis avanes uueks
kriiskeks. Instinktiivselt leidsid sõrmed kõri ja pigistasid,
kuni kriiskamine mulinal vaibus. Siis hakkas tal paha ja ta põgenes.
Ta põgenes. Põgenes ja tappis. Tappis ja põgenes.
Ta oli otsekui mingile karussellile sattunud, millelt ta enam maha ei
saanud. Ta tappis, põgenes ja tappis taas. Ta ei saanud enam
peatuda.
Ta tappis armukesi, kes talle Laurat meenutasid; ta tappis politseinikke,
kes üritasid teda kinni võtta; tappis inimesi, kes ta ära
tundsid. Tappis ja põgenes. Ta tappis oma minevikku; ta
põgenes oma mineviku eest, kuid minevik sai ta alati kätte. Ja
mida rohkem ta tappis, seda rutem see juhtus.
Luigi seisis ja vaatas surnuid. «Mispärast just
rong?» tuli korraga totter mõte. Korraga avas Laura silmad
ja vaatas talle otsa. Ja Luigile meenus.
Ta oli umbes viiene, kui vanaema haigeks jäi. Kohalik tohter tegi, mis
suutis, kuid siis saabus päev, kui ta pead raputades käsi
laiutas. Vanaema aidati rongi peale ja rong viis vanaema minema. Linna,
nagu kõik ütlesid. Ja siis ühel päeval tuli rong
tagasi, kuid vanaema rongi peal polnud. Oli vaid kirst. Sellest
päevast alates hakkas Luigi tähele panema, et kõik, kes
külakeses surid, viis rong enne surma ära, tagasi tõi aga
kirstud. Isegi küla postiljon, kes katuselt alla kukkus ja kohapeal
surma sai, pandi rongi peale ja alles siis, kui rong oli ta koos kirstuga
tagasi toonud, oli ta ametlikult surnud ja ta maeti maha. Sellest peale
kuulusid rong ja surm tema jaoks alati kokku. Rong, mis külas
käis, oli viirastuste rong, surmarong, rong, mis tuli inimestele
järele, kui nad surema pidid.
Marko tõusis istuli ja riputas jalad üle kirstu serva.
Pikkamisi tõusis ta püsti ja hakkas lähenema.
Luigi teadis, mida see tähendas. Viirastuste rong oli talle
järele tulnud. Ta põgenes. Ta tormas mööda vagunit ja
ta selja taga avanesid kupeede uksed. Ta nägi nägusid. Ta tundis
neid. Ta oli nad kõik ise tapnud!
Siin oli oli ajalehepoiss, kellelt ta oli ostnud lehe, mille esiküljel
oli tema pilt. Siin oli politseinik, kelle vasema näopoole oli
põsesarna tabanud kuul minema pühkinud. Majaperenaine.
Motellipidaja, kes oli liiga palju küsimusi esitanud.
Tanklatööline, kes oli teda liiga pikalt jõllitama
jäänud. Prostituudid, armukesed, võlausaldajad... Nad olid
kõik siin!
Luigi jooksis. Ta jõudis järgmissse vagunisse ja peatus. Vagun
oli avar ja täiesti tühi. Ja tal oli vaid üks uks. Luigi
tahtis tagasi minna, kuid oli juba hilja. Elavad surnud täitsid vaguni
ja surusid teda seina poole. Ta oli lõksus!
Luigile meenus püstol; ta tulistas. Kuulid rebisid surnud liha ja
haavadest hakkas voolama verd, palju verd. See kattis põranda musta
kihina ja selle imal lõhn mattis hinge.
Aken! Võibolla õnnestub seaktkaudu põgeneda! Luigi
tulistas. Aken lendas kildudeks ja vagunisse pahises paks kleepuv veri.
Vööni veres kahlates sumasid laibad lähemale. Nad tahavad
teda uputada, taipas Luigi. Uputada sellesse verre! Verre, mille ta ise
valla päästis.
Ta rabeles lahti ja laipu jalge alla tallates ronis aina kõrgemale,
et pääseda verest, mis aina tõusis. Ta peksis
püstolipäraga nende irevil hammastega nägusid, tallas
käsi, mis ta järele sirutusid, kuid miski ei aidanud.
Ta teadis, et see on lõpp. Tema põgenemised olid
lõpule jõudnud; minevik oli ta kätte saanud. Hetk enne
seda, kui teraskõvad sõrmed ta lihasse klammerdusid ja ta
alla tirisid, tõstis ta püstoli ja vajutas
päästikule.
***
«Mitmetes jõhkrates mõrvades süüdistatud
Luigi K., keda politsei juba mitu kuud tulutult oli otsinud, leiti eile
lukustatud üürikorterist, kus ta oli end maha lasknud.»
Ajalehtedest.
|