Autori märkus: See jutustus on kirjutatud 1984-ndal aastal, 1999
tehtud muudatused piirduvad enamasti lauseehitusega. Tugevasti on aga
ajakohastatud viimast osa. Idee on sama mis algselt, ent kontekst on
vastavusse viidud tegelikkusega, mida 84-ndal ette näha ei
võinud.
[Tallinn, 1984]
Trevor keeras parajasti kuubikut, kui telefon helises. Ta oli end sisse
seadnud vanamoodsas, kuid ülimalt mugavas tugitoolis, jalad olid tal
diivanilauale asetatud padjal ja varvaste vahel vilkus kantava teleka pilt.
Telefonist välja tegemata keeras ta kuubikut veel paar korda, silmitses
seda igast küljest, noogutas endamisi rahulolevalt, sirutas siis
käe ja haaras kobamisi telefonitoru.
«Scotland Yard,» ühmas ta.
«Kas sa ei või end vähe kiiremini liigutada, topis
sihuke!»
«Väga meeldiv, Trevor.» Ta kallutas toru kõrvast
eemale, kui teises otsas ta kohta mahlakalt arvamust avaldati, nihutas jalad
laiali ja vaatas hajameelselt telekat.
«Hei, kuhu sa kadusid, uuuuu,» kostis vaikselt. Ta surus toru
uuesti vastu kõrva.
«Lähme siis või?»
«Lähme, lähme -- nojah, lähme,» jätkas teine
sama hooga. «Oled punkt pool kaheksa Balti jaamas. Kordan -- punkt pool
kaheksa. Eriti juhmidele -- kordan veel kord -- punkt pool kaheksa, sest
buss läheb üheksateist kolmkümmend viis ja iga sita
pärast ta ootama ei hakka.»
«Kuidas plikad välja näevad?» küsis Trevor
häirimatult.
«Kuidas sa ise välja näed, protivogaas! Tule kohale ja
ära virise. Busside teadetetahvli juures seal trammipeatuse
lähedal -- tead, kus see on?»
«Tean küll. Aga kõigepealt vaatan kaugelt ja kui need on
laiatarbekrokodillid, tuleb sul üksi kahele peale minna, mina pesen
käed puhtaks.»
«Puhu sa mul, sa oled nagu elektrijänes kohal, kui plikade
järele lõhnab...»
«Homo sum, humani nil...»
«Ära sega vahele ja katsu õigeks ajaks kohal olla ja mitte
marki täis teha. Kairet tead?»
«Ei tea.»
«Sul jääb karp lahti, kui teda näed. Sõbrants
pidi samasugune olema.»
«Loodame.»
«Looda jah. Ja ära piiritust unusta ja ole kohal.»
«Okay.»
Kõne katkes. Trevor viskas toru hargile ja heitis pilgu kellale. Pool
seitse. Teatava varuga peab ta seitse kümme siit astuma hakkama, varus
on seega 40 minutit. Niikuinii läheb ta nendes samades kuluvates, pusa
selga ajada on viisteist sekundit, Reinu jutt ei kohustanud millekski
enamaks. Trevor tegi diplomaadi laua kohal lahti ja kallas tühjaks,
katkus seejärel kassetika tagant kõik juhtmed ära ja asetas
selle diplomaati, hakkas kassette valima. Rein ei olnud seda küll
maininud, kuid muusika oli sellistel õhtutel alati Trevori mure
olnud. Telefon helises uuesti. Trevor heitis sellele kahtlustava pilgu,
ohkas siis ja võttis toru.
«Scotland Yard.»
«Just. Mõtle vee midagi tobedamat välja.»
«Mis sel viga? Omad saavad aru, võõrad peletab minema...
Noh?»
«Nojah, midagi ma sain. Mis asi see SETI õieti on?»
«Search for Extraterrestial Intelligence. Maavälise
mõistuse otsimine. Ise ei ole lugenud?»
«See on inglisekeelne. Ei viitsinud ajusid väänama hakata. On
see UFO-dega seotud?»
«Ei ole. See on rohkem, ütleme -- transastraalne
raadioamatörism.»
«Jama ju. Peaks olema selge, et kõrgemad tsivilisatsioonid on
ammu meieni jõudnud, ja küsimus on nii, et kas me tunnustame
seda ja loome sellega kõige algsema eelduse nende
mõistmiseks.»
«Oota nüüd. SETI on lihtsalt teine tee, püütakse
luua kõigepealt sidemeid enam-vähem endataolistega, ma
mõtlen tehniliselt tasemelt.»
«Ent võimalus siinsamas ühel momendi kohata
supereksisteerivat substantsi...»
«Ja siis? Kas sina oled selleks valmis? Mida sa neilt ootad? Mis alusel
sa nendega suhtled?»
«Oeh, selle kohta on terve suur teooria. Tõenäoliselt on
nad oma põhiolemuselt ratsionalistlikud, nad on loogilised, kuigi see
võib meile üle mõistuse käia.»
«Mina seda ei usu. Ma arvan, et meil tuleb valmis olla kõige
halvemaks, ja ainus võimalus võõrastele selgeks teha
vaid seda, et nad meile halba teevad, on relvajõud...» Trevor
heitis pilgu kellale. «Tegelikult on mul üsna kiire. Teeme nii, et
ma astun homme su poolt läbi, siis räägime. Okay?»
«Mhh... Olgu, head õhtut.»
Noormees asetas toru hargile ja mõtles hetke, heitis siis peast
välja kogu rutiinihulga, asjad, mida teha oleks vaja, ja muigas,
püüdes kujutleda eelseisvat õhtut. Aega ei olnud enam
üldse.
***
Nemad neljakesi olid selles peatuses ainsad mahatulijad. Bussi uksed
plaksatasid kinni ja ta punastest tuledest valgustatud ahter roomas üle
madala kingu minema. Puhus külm tuul, mis ajas mööda
tühja maanteed kuiva teralist lund. Sünkmust taevas rippus
madalal, ainult õhukese lumega kaetud lagedamad alad valendasid
kergelt.
«Vastik külm.» Ingrid tõmbas jope kaeluse koomale.
Trevor tajus tema hääles kerget kõhedust.
«Pole midagi,» kuulutas Rein joviaalselt. «Varsti läheb
olemine soojaks, te ise ka ei saa aru kui ruttu.»
«Esialgu aga ootab meid suvila, kus on enam-vähem sama külm
kui väljas,» urises Trevor. «Oled sa kindel, et seal elektrit
on? Ei ühtki tulukest, ma siin vaatan.»
«Siin lihtsalt pole kedagi, sa peaksid teadma. Elektrit on... kui tuul
pole vahepeal traate maha ajanud,» teatas ta muretult.
«Läksime.»
Nad läksid paarsada meetrit mööda maanteed ja
pöörasid siis vaevumärgatavale rajale metsa vahel. Siin oli
veelgi pimedam, teed võis eristada vaid ähmase heledama
koridorina. Maas olid kes teab kui vanad autojäljed ja igal sammul
võis libiseda või komistada. Rein läks ees, üks kott
käes, teine õlale heidetud, tüdrukud, käed taskus ja
pea õlgade vahele tõmmatud, tema järel. Trevor tuli
viimasena, püüdes eesminejate kogemustele tuginedes parimat teed
leida. Nende sammude kõma külmunud maapinnal oli ainus heli.
Keegi ei lausunud sõnagi. Lõpuks avanes eespool väike
lagendik, olid näha maja ähmased piirjooned.
Rein asetas kotid lumisele pingile ukse kõrval ja otsis võtme.
Lukk krigises ja suvila avanes nende ees tumeda koopana. Rein ise astus
üsna kindlalt pimedusse, kostis kolinat, kirumist, siis
kääksatas veel mingi uks, sammud kaugenesid kusagil ruumis ja
vaikisid. Kümnekonna sekundi pärast kostis vaikne plõksatus
ja tagapool süttis elektrivalgus, see heitis kõrgel asetsevatest
akendest pisut kaldus kollakaid jugasid ümbrusele ja lagendik nagu
sulgus nende ümbes. Tajutavaks maailmaks jäi vaid valgustatud ala.
Rein tuli ettepoole tagasi ja pani ka siin igal pool tuled põlema.
«Astuge edasi ja tundke end nagu kodus.» Ta tõstis kotid
sisse ja takseeris teisi. «Mis te siin seisate nagu puuhobused? Tulge
sisse ja pange uks kinni.»
«Ei näe erinevust,» Trevor lükkas plikad enda ees sisse
ja juhtis kaminaruumi, kuhu Rein oli varustuse maha pannud. Ta hakkas makki
töökorda seadma, sellal kui tüdrukud ringi vahtisid ja majaga
tutvusid. Rein kadus välja, oli kuulda, kuidas ta läheb katusel
korstna juurde, siis tuli ta sisse tagasi, keeras siibri lahti ja pani
kaminas valmispandud puudele tule alla.
«Liikuge-liikuge, siis ei ole nii külm. Ouhh!» Viimast
ütles ta selle peale, kui kamin talle pahvaka suitsu näkku saatis.
Trevor sai makist jagu, see hakkas tööle.
«Treux, too puid.»
«Väljast või?»
«Võid seest võtta, need on kuivemad.»
Trevor läks kaminaruumist tagasi verandale, mille kaudu nad olid sisse
tulnud. Paremale jäi välisuks, vasakult pääses
saunaruumidesse ja garaazhi, seal oligi talvine puudevaru. Puid sülle
ladudes vaatas mees seal ringi -- talvel polnud see kõige hubasem
paik, sest sauna ei kasutatud ja kõik kohad olid koli täis.
Suvel oli siin koroonalaud üleval, läbi garaazhi pääses
saunast basseni -- mjaa. Trevor püüdis hinnata, palju
sellelaadseid pidusid nad siin olid pidanud -- tükki nelikümmend
vähemalt. Ta läks puusületäie all vaarudes tagasi,
viskas need kamina kõrvale maha ja läks uute järele, et
pärast poleks tüli. Kui ta sellega valmis sai, olid teised joped
maha ajanud ja askeldasid köögis. Trevor kohendas tuld ja vaatas
üle teise toa, mis jäi köögi taha, lülitas seal
sisse elektriradiaatori. Kaks neid tube siin oligi, üks, või
kaminaruum oli selline, et mahutas suuremagi seltskonna, selle sopp
pöördus ümber korstnajala, seal edasi korstna taga oli
köök ja sealt pääseski teise tuppa. Kuna sellel mingit
ahju polnud, oli magamine seal talvel võrdlemisi külm
üritus -- teinekordki eelistas kogu seltskond end magama seada
kaminaruumi nurga- ja muidu diivanitel, selle asemel, et omaette elamist
nautida.
Nüüd viska Trevor ka lõpuks jope varna ja vaatas, mida
teised teevad. Tüdrukud olid osutunud üle ootuste asjalikeks, kui
nad kord juba liikuma olid hakanud, Reinul jäi neile vaid töö
kätte näidata. Kutt loopis paroole ja noris nendega -- right
style, nagu ta selle kohta ise tavatses öelda. Alguse sunnitud
momendist oldi ilmselt üle, sest plikad andsid vastu.
Trevor vaatas köögis ringi ja märkas arendamata
töölõiku -- ta otsis paraja kannu, pühkis selle lapiga
üle ja valas sinna shampuse ja vanalinna segamini. Maitses ise ja
saatis kannu ringi. Ta silmitses Ingridit kõrvalt, kui see
võileibu vorpis teha. Plika nagu kompu, pole viga, mõtles ta
endamisi. Huvitav, kuidas ta IQ-ga lood on? Loodetavasti mitte, nagu
kahetsusväärselt tihti, välimusega
pöördvõrdeline. Teisest, Kairest oli tal juba selge pilt.
Kena väike blond nähvits, kes kuskil paigal ei püsi, armsa
olemisega ja parajalt vaimukas. Kust kurat see Rein pidevalt sihukesi
välja traalib? Trevor tundis seda tüüpi plikasid. Nad leidsid
ruttu heade eeldustega mehe ja abiellusid, kus siis kõik, mis neis
köitvat oli, kiiresti mandus. Aga nad ei tahtnudki tegelikult muud, kui
auväärseks matrooniks saada, ja Trevor liigitas nad lootusetute
juhtumite hulka.
Praegu jageles see Kaire seal Reinuga võileibade garneeringu asjus,
sest viimane soovitas kindlasti absurdseid asju.
«Kohvivesi keeb,» teatas Ingrid.
«No näed siis.» Trevor hakkas kohvi otsima.
«Kas poleks mõtet ta välja lülitada?» tüdruk
piilus kannu poole.
«Mis ta'ga ikka juhtub... Kohv on loomulikult kõige all.»
Trevor tõstis kiiresti spiraali kannust veeämbrisse ja puistas
pakist kohvi kannu, vaatas, kehitas õlgu ja puistas veel. Kehitas
uuesti õlgu, segas, mõtles, vangutas pead, viskas
näpuotsatäie soola ja lõi kaane peale. Ta vaatas korraks
Ingridi poole, kes muiates ta tegevust jälgis.
«Rein, palju sa harilikult kohvi paned?»
«Nii. Ja palju sa panid?» Rein pöördus ta poole, teda
lauanoaga sihtides.
«Bona fida.»
Rein revideeris kohvipakki. «Esimese katse kohta päris
tubli.»
Just sel momendil lõppes kassett.
«Treux, kus kann on?»
«Ilma ei saa minna kassetti vahetama? Minu käes.» Ta ulatas
nõutava. Rein vahetas kasseti ja tuulas seal midagi.
«Kus kruvikas on?»
«Minu taskus.»
«Mida kuradit ta sinu taskus teeb?» Rein ilmus uksele.
«Omnia mea mecum porto.»
Rein sättis helipea õigeks ja tuli tagasi.
«Küll ma oleksin sellele tänulik, kes ütleks mulle,
kuidas seda», ta osutas kruvikeerajaga Trevorile, «ladinakeelsete
paroolide loopimisest võõrutada.»
«See on väga lihtne,» arvas Ingrid. «Tuleb iga ta
parooli peale õhata «Eheu, bassa latinitas».»
«Vaat', mida plika loeb -- Jumalaema kirikut.» Trevor naeris.
«Miks siis?»
«No kus mujalt sa selle leidsid? Muide, hääldus polnud
päris õige.»
«No nüüd said kaks parajat kokku,» segas Kaire vahele.
«Hääldama hakkate mõni teine kord. Seniks anna need
võileivad siia.»
Trevor kasutas juhust ja lasi jalga, otsustades edaspidi ettevaatlikum olla.
«Rein, kus kohvitassid on?»
«Sealsamas, kus taldrikud-noad-kahvlid.»
«Ja kus on taldrikud-noad-kahvlid?»
Rein ohkas ja hakkas toa poole liikuma.
«Oota, kas sul midagi kandikutaolist ka on?» küsis Kaire
kähku.
Rein tardus, üks jalg õhus: «Mul on midagi
kandikutaolist.»
«Leia.»
«Võta ise.»
«Ja kus need on?»
«Sealsamas, kus kohvitassid!» Rein kadus välgukiirusel
köögist.
«Mulle näib, et ta norib minuga,» kuulsid nad Kaire
teeseldult solvunud häält.
Kui Rein kogu kupatusega kööki tagasi jõudis, ladusid
plikad kandikud täis ja Kaire hakkas lauda katma. Rein kadus talle
appi.
«Vala kohvi siia.» Trevor oli leidnud suure termose, mille sees
nad harilikult kohvi hoidsid, ta andis selle Ingridile ja võttis ise
suhkrutoosi ja ühe küpsisekausi, et neid lauale viia. Ümber
nurga pöördudes ta peatus hetkeks.
«Vara veel, enne katke laud ära. Musimaratoni on hiljem aega
küll pidada.»
Ta läks veel kööki, Ingrid oli kohvi termosesse valanud ja
loputas kannu.
«Äh, ära näe vaeva, ega see viimaseks täieks
jää.» Trevor võttis kannu, kus kokteil oli olnud, ja
keeras selle teistpidi.
«Õudsed joodikud. Eks ma's teen uue. Ja lähme teiste
juurde.» Ta libistas käe tüdruku pihale, see keeras end
lahti, pritsides oma märjalt käelt talle vett näkku.
«Vara veel.» Tüdruk naeris.
«No oota.» Trevor suundus verandale, kus nende joodavavaru seisis.
«Fine!» pomises ta kiiresti pudeleid avades. Uuesti kaminaruumi
astudes väristas ta õlgu -- võrreldes verandaga oli seal
ja köögis juba mõnusalt soe. Kaire asetas salvrätikuid
kohale, Rein õiendas midagi peadpidi kapis.
«Kahju, et sa täna viinereid ei saanud,» viskas ta üle
õla Trevorile. See asetas kannu lauale.
«Ingrid on ikka veel seal?» Ta suundus neist mööda
köögi poole.
***
Ja siis see algas. Valgus kustus ja makk tegi oma tavapärase
«ouuu». Sellele hetkele hiljem tagasi mõeldes võis
Trevor vanduda, et tal ei olnud vähimatki õnnetuseaimust.
Vastupidi, näis, et asi läheb lõbusamaks. Kamina
nõrgas valguses, millega silm kohe ei harjunud, viskus Rein
diivanile.
«Siin on kuradi käsi mängus!» pahvatas ta sünge
lõbususega. Trevor suundus edasi köögi poole, et sealt
pimedast Ingrid üles otsida. Ta astus veel kaks sammu ja siis sundis
teda peatuma heli, mille sarnast ta mitte kunagi kuulnud ei olnud. See oli
mühin, sumin, mingi kumisev sahin, täis ebainimlikku
ähvardavat jõudu. See kestis vähem kui sekundi ja
kiiremini, kui inimene suudaks reageerida, valgusid köögilaest
umbes kolmemeetrises ringis alla tulenõelad. Need moodustasid
silindrilise udukardina, katus selle ringi seest lendles tükkidena
kõrgusesse, kadus, hajus. Mööda kõrgusse suunduvat
tunnelit langes alla kiiresti tugevnev ereroheline valgus. Ingrid seisis
enam-vähem tuleringi keskel, ta karjatas. Selles tontlikus valguses
nägi Trevor ta silmis kirjeldamatut hirmu.
«Miks ta seal seisab, miks ta ei liigu?» mingi painavalt pika
sekundi vaatas ta abitult seisvat tüdrukut. Sellistel hetkedel tegutseb
aju kiiresti, kuigi enamik mõtteid teadvusse ei jõua. Trevor
pani tähele, et tulekardin et teinud midagi esemetele, mis olid ta teel
laest allpool. Ta ei mõelnud sel hetkel ohule, ta sööstis
edasi.
Metsik põletav kuumus tabas teda ringi läbimisel, ta
põrkas nagu vastu vahtkummist seina, hing jäi kinni ja
südant läbistas valu, ent ta oli läbi. Ja seespool tundis ta
järsku hirmu. See oli tarretav, nüristav, tappev hirm, mis paneb
ennast kägarasse tõmbama ja pead põlvedele surudes uluma.
Trevoril oli võitmatu tahtmine vajuda põrandale pisikeseks ja
märkamatuks. Ta langes põlvili.
Ise seda teadvustamata märkas mees valguse eripära -- see oli
rahutu ja hüplev, kuigi näis staatiline, see sädeles ja
väsitas silmi, koosnedes nagu miljonitest kiiresti teisenevatest
helendavatest punktikestest.
«Laserivalgus,» mõtles ta, ja sel hetkel teadvus nagu
kahestus. Ühele poole jäi see keev mäslev hirm, loomalik
abitus, selle kohal aga väreles külm loogiline mõistus, mis
tegutses omasoodu. Ja see teadvus püüdis uuesti liikuma panna
keha, mida loomaliku poole röökiv abitus blokeeris. Trevor
pingutas tahet ja aeglaselt, sentimeeterhaaval suutis ta pea kuklasse ajada,
ta vaatas üles. Mööda udutoru langes alla mingi sädelev
vaim, mis näis koosnevat vaid ererohelisest kiirgusest, näha oli
kolm elutut musta silma ja väänlevad sädelevad kombitsad.
Kummaline monstrum langes Ingridile peale. Tüdruk avas suu, et
karjatada või õhku ahmida, helkivad kombitsad, igaüks oma
paar meetrit pikk, olid laiali sirutunud nagu ämbliku jalad, nende
otsas olid paarikümnesentimeetrised süstlanõela meenutavad
teravikud, mille lõpetas viiesentimeetrine kettakujuline kaelus.
Nüüd tungisid need nõelad tüdruku kehasse. Ingridi
käed tõusid, nagu püüaks ta end veel kaitsta, siis
lõtvus ta keha, põlved nõtkusid, pea vajus rinnale, ta
jäi rippuma neile nõeltele, kogu konstruktsioon nõksatas
alapoole. Trevor tegi meeletu pingutuse, ta kuklast käis läbi
valuhoog, selgroog surises, ent ta tõusis. Vatist sõrmedega
haaras ta puulõhkumiskirve, mis juhuslikult ringi sees oli ja virutas
selle otse rohelisse helki. Tal vedas, et kirves pääses ta ikka
veel mitte täiesti kuuletuvast käest -- sähvatas pimestav,
ergavvalge leek, Trevorit tabas kuuma tuha ja pisikeste sulametallipiiskade
pilv. Helklev leegikardin -- vahepeal oli ta võtnud kera kuju,
millest tuhm udutoru üles suundus -- lõi hetkeks lainetama ja
koos selle pilvega paiskus Trevor tagasi, ta kukkus seina äärde
mitu meetrit köögist eemal. Rohelises valguses kummardusid ta
kohale Kaire ja Reinu ehmunud ja nõutud näod. Trevor
püüdis end oiates jalule ajada. Instinktiivselt tõstetud
käed olid silmi kaitsnud, ent igal pool mujal paljal nahal kipitasid
põletushaavad, ta juuksed ja kulmud olid kergelt kõrbenud.
Rein ja Kaire aitasid ta püsti. Trevor lükkas nad eemale ja
lähenes uuesti leegikardinale. See helendas nüüd vähem
ja oli selgem, ent murdis kristallina tugevasti valgust. Ikka veel
pimestavat valgust kiirgav hoomamatu kogu rippus meetri kõrgusel
Ingridi põrandal lebava keha kohal. Kellegi käsi puudutas ta
rannet.
«Mis see on? Mis see ometi on?» küsis Kaire värisev
hääl.
«Ei tea...»
Nagu mingi värdjalik ämblik vappus too rohelise valguse allikas
õhus. Veel üks kombits pöördus, võnkus nagu
kõheldes, tungis siis tüdruku kehasse. Monstrum püüdis
tüdrukut üles tõsta, korraks läkski see tal korda,
valgus tuhmus sekundiks ja ta kukkus tagasi, Trevor jõudis
märgata enam-vähem kerakujulist tuuma, mis näis koosnevat
peeglitest ja läätsedest... ja valgusest. Trevor lähenes
leegikardinale veelgi. Kaire sõrmed pigistasid ta rannet.
«Ära mine...»
Kannatamatult, tagasi vaatamata raputas Trevor käe lahti.
«See on vampiir!» pistis Rein järsku kisama. «Ta imeb
verd! Ta tapab meid kõiki!» Ta tormas välja.
«Põgenege!» Kostis mütsatus, pominat, siis uus
karjatus. «Ma ei pääse välja! Ooohh!»
Trevoril polnud aega mõelda ta sõnade tähenduse üle,
sest just siis tõusis undamine ja vibratsioon. Prahvatas pilbastuva
puu ja purunevate kivide kirjeldamatu helikaos. Suvila vappus. Seni
vertikaalselt üles suundunud tunnel hakkas pöörduma,
lennutades laiali kõik, mis teele jäi. Ta muutis korduvalt
suunda ja Trevor nägi, et ta on seitse-kaheksa meetrit pikk,
lõppedes hallikasvalge seinaga, mis kumerdus sfäärina igale
poole, niipalju, kui seda august näha oli. Ta näis olevat
kontsentriline tolle leegikardinaga. Kivid ja puu, mille tunnel allapoole
liikudes minema lennutas, nagu lennutab sädemeid kiiresti
pöörlev käiaketas, põrkasid sellelt seinalt sissepoole
tagasi, lõhkudes aknaid ja põõsaid. Tunnel raius maja
tagaseina laia ava ja peatus siis rõhtsalt, ning kaikuva raksatusega
istus talle peale pimedus, määramatu sünkmust pilv eimiskit,
mille leekkardinaga kokkupuutuva osa kohal rippus poolviltu rohekasmustalt
kirendav kuusnurk. Kõike moonutav ebaloomulik valgus pulseeris,
mööda tunnelit lendlesid udutordid, tunnel ise virvendas,
udutordid põrkusid ämblikutaoliselt monstrumilt ja mõned
neist läbistasid leegikardina ning plahvatasid valjude raksatustega
seintega kokku põrkudes. Levis terav osoonilõhn ja
kõrbenud kuumus. Monstrum rappus ning tõmbles,
püüdes tolle kuusnurga poole roomata.
«Mu suvila!» kostis Reinu ahastav hüüd.
Trevor võpatas, ta taipas, et oli kõike seda vahtinud nagu
hüpnotiseeritu, Reinu hääl äratas ta. Too oli uuesti
tuppa tulnud ja vaatas nüüd käsi risti surudes seda
hävingut. Iga hetk võis mõni udutort otse nende suunas
põrkuda. Kaire oli vastu seina liibunud ja vahtis ikka veel
pärani silmi otse valgusesse. Trevor rabas tal käest kinni ja
vedas ta otsese nähtavuse alast, mida valgus teravalt piiritles,
välja, lükkas ta diivanile istuma.
«Rahu, kurat!» karjus ta Reinule, kes oli uuesti elustunud,
tormanud akna juurde ja kiskunud selle lahti, veristades sõrmi ja
lõhkudes ühe ruudu. Rein ei teinud kuulmagi, vaid hüppas
välja.
«Siin ka! Sein... Sein...» kuulis Trevor ta häält,
õudusest täidetud häält.
«Ümberringi...»
«Rahu, mees!» karjus Trevor veelkord, ta jälgis valgust ja
nüüd hakkas see jälle muutuma. Valgustunnel jagunes kaheks,
üks neist jäi sinna, kus oli, teine, väiksema
läbimõõduga ja tuhmim, hakkas pöörduma nagu
kella sekundiosuti, aga vastupäeva ja paar korda aeglasemalt. Tunnelite
lõikejoonel mänglesid vikerkaared, ta pöördus
ümber sellesama mõttelise keskpunkti, kus oli too ämblik.
Ta oli ebareaalne, nagu kuuma õhu virvendus, ent samas teravalt
piiritletud, ja ta ei lõhkunud oma teel midagi.
Trevor oli just jõudnud akna juurde ja taipas välja vaadates,
mida Rein mõtles, kui ütles, et välja ei saa. Hall sein,
mida Trevor oli näinud tunneli lõhutud august, ümbritses
suvilat igast küljest, moodustades 15-20-meetrise
läbimõõduga poolkera. Rohelise valguse helgist oli
kõik valge nagu päeval. Trevor meenutas seinalt põrkuvaid
kive -- jah, välja siit ei saa. Ta heitis pilgu tagasi. Pulseerides ja
aeg-ajalt katkedes liikus toru edasi, nagu otsides midagi, kord
kõrgemale tõustes, kord madalamale laskudes pöördus
ta. Seinad naksusid, kui ta neist üle libises, kõik mis oli
metallist, paiskus ta sihis tsentrist eemale.
«Rein, ettevaatust! Ära valgustunneli teele jää!»
hüüdis Trevor igaks juhuks. Kiir paiskas ümber väikese
kapikese, jõudis diivanini, selle nurgas vaatas Kaire apaatselt
tunneli lähenemist, kiskus end vaid kössi. Trevor haaras ta
õlast ja tiris ta eemale. Rein ronis läbi akna sisse tagasi. Ta
oli lumine, ta püksid olid määrdunud ja lõhki.
«Ta tapab meid kõiki, hävitab,» soigus ta. Tunnel
libises üle laua ja paiskas vastu seina kõik lusikad, noad,
kahvlid ja soolatoosi, need tõukasid lennates maha ka muid asju.
Raksatusega kadus läbi akna kaminal seisnud raske tinakann,
shashlõkivarraste-ahjuroobi komplekt paiskus mürinal nurka. Rein
karjatas kähedalt ja tormas verandale, sealt edasi garaazhi. Trevor
taganes aegamööda Kairel käest kinni hoides. Kiir
tõusis jälle, kuni oli meetri kõrgusel põrandast,
hakkas jälle laskuma.
«Alt läbi,» ütles Trevor. Ta paiskas Kaire
põrandale, veeretas end alt läbi ja lausa lohistas tüdruku
järele. Nad tõusid. Rein oli sel ajal esikusse tormanud,
nüüd jõudis ta uksele.
«Alt...» tahtis Trevor öelda, kuid sõnad jäid
talle kurku kinni, sest Rein sööstis otse murduvasse valgusesse.
Tunnel lahvatas erevalges valguses, kõigepealt hajus
köögisein, nüüd oli see vaid üks kõrvetav
leek, hetkeks nägi Trevor seinale söestuvat inimese siluetti, siis
hajus ka välissein ja aknaid tabas nagu rahesabin, oli tunda
kärsahaisu. Kellarihm torkis, kõiki esemeid ruumis kattis
helesinine koroonalahendus. Kiir nõrgenes kiiresti, kollapseerus
järsku ja kadus.
Alles nüüd jõudis Trevori teadvusse, et Kaire karjub ja
rabeleb, alateadlikult oli ta sõrmed tüdruku käsivarre
ümber nii tugevasti kinni pigistanud, et see kuhugi ei
pääsenud.
«Rahu nüüd. Rahu, tüdruk.» Ta raputas teist
õlgadest, Kaire nuuksatas ja jäi vait. Trevor vaatas kiiresti
ringi, siis pani tüdruku jälle diivanile istuma, kummardus
lähemale, vaatas talle teravalt otsa.
«Istu siin ja ole tasa, ära mingil juhul kuhugi torma. Kui midagi
märkad, ütle mulle. Selge?»
Tüdruk noogutas kiiresti, talle pärani meeletute silmadega otsa
vaadates. Trevor oli paari kiire sammuga köögiukse juures. Seal
oli kõik samamoodi, ainult liikumatu. Ingridi keha lamas
põrandal ja monstrum tõmbles vaikselt. Ainult udu ei olnud ja
tahapoole suunduv tunnel põles ühtlaselt. Midagi ei juhtunud.
Mees silmitses seda mõned minutid seal seistes ja vajus siis
sisemiselt kokku. Ta lõtvus, põletushaavade kipitus andis end
tunda, selg ja küünarnukid olid valusad. Hirm, mida ta oli tundnud
tuleringi sees -- see oli talle sisendatud, oli selge -- oli tolle
arusaamatu teadvuse kahestamise shokiga talle teene teinud. Viimaste
sündmuste kiirus ja tegutsemist nõudev otsene oht ei jätnud
talle sekunditki mõtlemisaega, ta oli teinud, mida pidi tegema, nagu
automaat. Ent nüüd, kui stseen järsku paigale tardus, hakkas
teadvusse jõudma sõprade hukkumise vapustus ja kogu olukorra
võigas ebaloomulikkus. Emotsioonid valgusid pinnale, ta laskus
sinnasamasse diivanile, mille nurgas Kaire istus, ja peitis näo
kätesse. Ta tahtis minema siit!
Tükk aega ei suutnud ta midagi teha ega mõelda. Mitu korda pidi
ta endalt küsima, kas see pole unenägu. Värinad raputasid
teda, ent see oli lõpuks marrastuste ja põletuste kipitus, mis
ajas ta leevendust otsima. Ta teadis, kus kapinurgas Reinul esmaabivahendid
olid, ning kriimustusi ja põletusi puhastades-määrides-
plaasterdades suutis ta lõpuks ennast ka pisut koguda.
Ta vaatas ringi, silmad peatusid Kairel. Tüdruku pilk püsis ainiti
temal.
Vaeseke on hulluks minemas, mõtles Trevor ja sundis end muigama.
Tulemus oli kindlasti hale grimass, konstateeris ta ise.
«Ole siin, Kaire. Kui midagi juhtub, hüüa. Ent näib, et
jäi pidama, ole rahulik. Ma vaatan pisut ringi.»
Trevor uuris ümbrust sünge näoga. Päriselt oli tal
tahtmine ulguda. Suvila oli nagu lahinguväli. Nii esi- kui
tagaküljel haigutasid suured augud, kõik kohad olid täis
hallilt sfäärilt põrkunud kõrbenud välimusega
materjale, lisaks veel segadus, mida oli teinud pöörduv tunnel.
Trevor tundis suitsulõhna, oli üsna palav vaatamata sellele, et
maja oli puru. Mõned sekundid mõelnud, mees taipas -- ruum oli
ju suletud. Tollest kuplist ei läinud läbi kivid ja küllap ta
pidas ka sooja. Trevor kustutas kamina, siis käis läbi kõik
ruumid. Ta uuris maja ka väljast, niipalju kui sai. Lumi sulas, kupli
tipu lähedal oli suitsu tihedamalt. Suvila tagakülje kohal
hõljus õhus suur pilv määramatut, süsimusta
pimedust, Trevor ronis isegi katusele, et sellest ülevaadet saada, sel
oli enam-vähem kaksikkumera ketta kuju. Trevor ei söandanud talle
läheneda, ta kaalus hetke käes kivikest, ent otsustas seda igaks
juhuks mitte ärritada. Selle asemel uuris ta kuplit. Kivike
põrkas sellelt tagasi nagu seinalt. Lühikese kõhkluse
järel asetas mees käe selle vastu, tunnet ei olnud mingisugust.
Pettunult ronis ta tuppa tagasi, nüüd oli vaja rahuneda ja
mõelda.
Ta peas oli fantastiline puder, ta pidi pingutama, et reaalsuse pinnale
jääda. Ta võttis kohvitassi, otsis aknaaluse diivani tagant
lusika, maitses, kohvi oli jahtunud. Ta tõusis, viskas selle
lahtisest aknast välja, valas termosest uut. Osa kohvi läks maha,
sest ta käed värisesid hullusti.
Rahu nüüd! käskis ta ennast ja unustas selle samas. Ingrid
oli valanud kohvi siia termosesse. Ingrid... Kui ilus ta oli...
Nüüd lamab ta siin, tapetud käsitamatu ja mõistetamatu
jõu poolt. Enam ei vaata keegi imetlusega ta habrast kuju, ei otsi ta
siniste silmade pilku, enam ei lükka see õrn käsi laubalt
musti kiharaid... Jäta, käskis mees end veelkord. Rein oli hea
sõber ja tast ei jäänud järele muud kui
kõrbehais. Ja ta ise oli lõksus.
Kaire liigutas ennast. Trevor vaatas korraks ta poole, tegi siis teise tassi
tühjaks, valas sinna kohvi ja surus tüdrukule pihku.
«Joo.»
Tüdruk täitis käsu. Trevor ise võttis ühe
võileiva, ent pani selle kohe lauale tagasi -- suutäis käis
ringi, vaevaga neelas ta selle alla. Kaire asetas tassi lauale. See igale
inimesele ülimalt tuttav heli pani mehe arusaamatuses ringi vaatama.
Siin nad istuvad ja joovad kohvi. Kui tugev on harjumuse jõud! Isegi
kõige võimatumas situatsioonis järgib inimene
väljakujunenud tavasid. Absurdne...
Kaire nihkus talle lähemale.
«Miks me ära ei lähe?»
«Ei saa. Sa nägid seda halli seina? See ei lase midagi
läbi.»
«Mis meiega juhtub?»
«Ma ei tea.» Siis vaatas ta tüdruku poole. «Ainuke, mida
me teha saame, on mitte paanikasse sattuda. Kuidagi peab see ju ometi
lõppema. Peegelväli nõuab tohutult energiat...» Ta
takerdus, taibates, mida oli öelnud -- mitte millegagi
põhjendatud stamp ulmekirjandusest.
«Mis see on?» küsis Kaire jälle.
«Ma tõesti ei tea.» Trevor kehitas õlgu.
«Igatahes üleloomulikesse asjadesse ma ei usu. Maailmas on
lihtsalt palju, millest meie mõistus üle ei käi, ja
väikestele inimestele sellest ei räägita.»
«Juhtub seda tihti?»
«Oh persse... Kust mina tean? Ma käitusin lihtsalt nii, nagu oli
ainus võimalus. Tuleb lihtsalt mõistus vaba hoida, olla
sisemiselt valmis tegutsema teistsuguse loogika tasandil. Lihtsalt... Need
on tõesti väga elementaarsed asjad. Ent meil sisendatakse
inimestele, et midagi ebatavalist juhtuda ei saa, see on üks komponent
vaimsest kastreerimisest... Küll me sellest supist välja
tuleme.» Ise ta seda ei uskunud.
«Kui hirmus see kõik on...» Tüdruk liibus ta vastu.
Muus olukorras oleks selline lapselik zhest Trevorit lõbustanud,
nüüd pani ta vaid käe teise õlgadele ja mõtles
omi mõtteid edasi, aeg-ajalt automaatselt kohvi rüübates.
Kui ta mingi määramatu aja pärast sirutas käe termose
järele, märkas ta, et detailid ei ole enam eristatavad. Hetkega
muutus ta taas erksaks.
«Ole siin,» ütles ta Kairele ja astus köögiukse
juurde. Valgus oli tõepoolest nõrgenenud, nüüd
võis juba vaadata selle allikat, mis sarnanes paljutahulise
kristalliga. Kümne-viieteistsekundiliste vahedega ta veel
jõnksatas, üldiselt püsis vagusi napilt Ingridi kehast
kõrgemal. Leekkera oli vaevumärgatav. Trevor sirutas käe,
ent lõi kõhklema. Alguses oli ta korra sellest läbi
käinud, kuid ta ei tahtnud riskida. Ta muigas, läks tuppa tagasi,
võttis sealt esimese kättejuhtunud sobiva eseme (see oli
küünlajalg) ja sidus nöörijupi otsa. Ta kõigutas
seda vastu helendust, see põrkus tagasi nagu vastu elastset kummit
põrgates. Trevor sirutas käe ja puudutas kera, ta tundis
kuumust. Ta surus tugevamini, käsi läks läbi, vaid
käsivarres välja kohal oli tunda pitsitust. Ta tõmbas
käe kiiresti tagasi. Kristall hakkas taas allapoole vajuma. Tõke
lõi uduseks, temas tekkisid valgust murdvad rebendid. Kera lagunes
üksikuteks laikudeks, mis kokku tõmbusid, jäid vaid
kristallini ulatuvad valkjad tulbad, need tõmbusid kokku, hajusid.
Kristall ise kukkus Ingridi keha kõrvale põrandale.
Küünlajalga enda ees hõljutades hiilis mees lähemale,
kummardus tüdruku surnukeha kohale. Üks kombits liigatas ja
pööras nõela ta poole, Trevor hüppas välkkiirelt
tagasi, kombits lõtvus. Ta kuulis selja tagant ohet -- Kaire seisis
ukseavas.
«Ära tule lähemale,» hoiatas Trevor igaks juhuks, ise
külg ees rohekasmusta kuusnurga poole liikudes. See oli samasugune kui
kristall, ta ei kiiranud, ta oli läbipaistev ja ei olnud ka. Kui Trevor
oli tast meetri kaugusel, hajus see järsku keskelt äärte
suunas, vabastades umbes pooleteisemeetrise ava, millest võis vaadata
tolle musta pilve sisemusse. Ent silm eristas vaid valkjatest valgustorudest
ebamääraseid struktuure.
Trevor uuris vaatepilti mõnda aega, katsus siis luugiäärt
ja sealt algavat tuhmilt helkivat põrandat oma improviseeritud
indikaatoriga. Midagi ei juhtunud. Ta ronis sisse.
«Kuhu sa lähed?» kostis Kaire ärev hääl.
«Ma vaatan siin ringi, ära karda.» Trevor vaatas tagasi,
Kaire oli üsna luugi juurde tulnud. «Tundub, et kaotada ei ole
meil midagi.» Talle tundus, et ta hakkas midagi taipama.
Pimeduses ei näinud tüdruk vist muud kui ta siluetti.
«Ära jäta mind siia üksi.»
«Siis tule siia.»
Tüdruk uuris pimedust.
«Ma ei julge.» Ta hingas kiiresti, nagu oiates.
Trevor oli oma mõtetega ametis.
«Kuule, on kaks võimalust -- kas sa jääd sinna
või tuled siia, mina lähen,» vastas ta kannatamatult.
Tüdruku huuled võbisesid, ta kõhkles, astus siis luugi
juurde, mees aitas ta üles.
«See ei viigi kuhugi,» lausus tüdruk, kui silmad pimedusega
harjusid.
«Sa mõtlesid, et see on suurem või?»
Tüdruk noogutas kiiresti. Nad seisid vast meetri kaugusel luugist ja
Trevor püüdis ruumis mingit ülevaadet saada. Helendav
põrand läks rajana edasi, hargnes, siin-seal hõljusid
õhus erivärvilised kujundid ja mustrid. Üks mustrilint
algas luugi juurest ja lõppes valkjalt helendava rombiga nende
lähedal. Ta lasi Kaire käe lahti, astus sammu edasi ja peatus.
Ülevaate saamiseks oli liiga pime, ainus reaalne asi oli kuusnurgast
paistev köök, seegi tontlikus rohelises helenduses. Mingid
ebamäärased udukogud, kummalised vormid – ainus pidepunkt oli, et
ruum ei saa olla suurem, kui too pimedusepilv väljast, seega umbes
kaheksa meetrit läbimõõdus.
«Siia tuleb mingi tõrvik kaasa võtta,» pomises
Trevor tüdruku poole tagasi vaadates. «Ära rajalt
kõrvale astu.»
Enne kui mees taipas, mida teine teeb, ja teda takistada jõudis, oli
Kaire sirutanud käe ja puudutanud toda helendavat rombi. Ei juhtunud
muud, kui süttis terav valge valgus.
Ja selles valguses nägid nad hulluksajavat pilti. Väändunud
valgete udutorude taustal hõljus ruumis, esimesel pilgul
kaootiliselt, umbes kaks tosinat inimest, kelle nägudel oli surma
õudus. Kaire kisendas, pöördus, kisendas edasi,
nüüd juba täiesti enesekontrolli kaotanult, üritas vist
ummisjalu väljapääsu poole põgeneda, ent arvestas
valesti, õigemini ei arvestanud üldse, kaotas tasakaalu ja enne
kui Trevor taipas, mis toimub, kukkus ühte neist udupundardest. Ta
ülakeha kadus hetkeks pea täielikult uttu, kostis vihin ja nagu
klaasi krigin, siis toru jonksatas, paisates udust välja
jäänud poole eemale.
«Kaire...» sositasid Trevori veretud huuled. Ka nüüd,
kui see viimane õnnetus teistele otsa sadas, ei teinud ta rumalusi.
Ent seal seistes ja tüdruku veel tõmblevaid jalgu ning
poolekslõigatud kehast voolavat verd vaadates tundis ta, et midagi
läks ka tema sees pöördumatult katki. Millelgi ei olnud enam
mõtet. Ta elutahe andis alla, üks raske pisar veeres liikumatule
näole.
Ta silmitses inimkujusid. See oli kirev galerii, seal oli inimesi
mõlemast soost ja kõigist rassidest ja õige kummalistes
rõivastes. Ühe neegri paljal ülakehal nägi ta
sentimeetrijämedusi musti auke, ka kõigi teiste rõivastel
olid need olemas. Ta pilk jäi peatuma ühel poisikesel, kes
võis olla kaheteistaastane, tal tekkis kummaline déjá
vu tunne. Ta silmitses auke kuuel, üritades moejoone järgi arvata,
mis ajastust see tragöödia oli ja siis meenus talle kunagi loetud
seletamatu lugu Ühendriikide poisikesest Oliverist, kes kadus 1812.
aasta jõuluööl. Ta olla läinud kaevule ja teised
kuulnud ta kõrgusesse kaduvaid hüüdeid «appi, appi,
nad võtsid mu kinni». Ja ainsad, lõppevad jäljed
puutumatul lumel olnud tema omad. Asjad asetusid oma kohale ja Trevor
ägas.
«Kui põrgulikult sitane on kohtumine võõra
tsivilisatisooniga!» ta lausa karjus, ta ei hoolinud enam.
«Ebatäiuslikud robotid, kes tapavad ja konserveerivad inimesi,
nagu meie kogume herbaariumi. Kaua juba -- paarsada, tuhat aastat? Tullakse
sellele järele või unustati see siia? Kes võis esimene
olla... neist Hiina rõivastest ei tea, aga see seal on selgelt
keskaeg... Te ei saanud loodetavasti kunagi teada, mis juhtus, see käis
liiga kähku. Ent nüüd on see risu rikkis... Mõttetu
surm, mõttetu meile kättesaamatu, aga ikkagi idiootlik
tehnika.»
Ta tundis määratut väsimust, valu ja lootusetus olid ta
tuimestanud. Ta tegi loiult oletusi, miks aparaat sinna pidama jäi.
Ootab ta ikka veel, et robot saagi pardale toimetaks? Eriti midagi
mõtlemata ja tagajärgedest hoolimata libistas ta käe
üle tolle mustri, lülitas paar korda valgust sisse-välja.
Hakkas siis teisi mustrielemente torkima. Avastas, kuidas luuki
sulgeda-avada. Järgmine lüliti pani ta muigama -- nüüd
nägi ta kogu ümbrust, nagu seisaks ta kergelt heledaval tahvlil
kahe meetri kõrgusel suvila taga, ja ei musta pilve ega halli kuplit
ei olekski. Pilved olid ikka tihedad ja madalal, ent pimedus ei olnud enam
täielik, sest horisondi taga oleva päikese kauged kiired panid
idakaare punakalt kumama.
Trevor silmitses seda kõike nagu hüvasti jättes. Mingit
moodi andis ta endale aru, kui tasakaalust väljas ja endast ära ta
oli, ent hulluse asemel võttis temas kuju must külm raev. Seda
ei olnud vaja väljendada, see oli enesestmõistetav -- kui ta
vähegi saab, ta hävitab selle värdjaliku maavälise
kolaka.
«Kas tõesti hakkab juba hommik tulema?» Ta heitis pilgu oma
elektronkellale, see ei näidanud midagi. Tõenäoliselt
läks ta rikki siis, kui staatiline elekter kõik helendama pani.
Ta astus ruumi keskel torude vahel oleva puldi juurde, sest mingid tuled
olid seal vilkuma hakanud. Leige erapooletu huviga jälgis ta, kuidas
mingi riba, mis ilmselt aega tagasi luges, otsa sai. Seinad tuhmusid, seal,
kus oli olnud püüdjarobot, sähvatas valge leek. Kui hetke
pärast läbipaistvus taastus, polnud enam ei robotit ega suvilatki,
isegi mets maja ümber põles.
Trevor isegi noogutas endamisi, kui kogu vaatepilt vajus algul
aegamööda, siis üha kiiremini allapoole. Korraga ei
näinud ta enam midagi, sest nad olid pilvedesse jõudnud. Siis,
mõnikümmend sekundit hiljem, olid nad läbi.
Päikeseketas tõusis kiiresti horisondist kõrgemale,
tuhmhall pilvetasandik vajus allapoole.
«Ingrid, Rein, Kaire, Ingrid, Rein, Kaire...» kordas Trevor nagu
transis ja proovis puldil mitmesuguseid nuppe, ent mitte midagi tajutavat
sellest ei juhtunud. Ta heitis pilgu ümbrusele, taevas hakkas mustaks
tõmbuma. Maa kaugenes silmnähtavalt, hakkas allpool juba selgeid
mõõtmeid omandama. Trevoril koitis arusaamine, et ta ei ole
võimeline võõrast masinat juhtima. Ainus emotsioon oli
kerge pettumus, kõige vähem tundis ta hirmu. Ta haaras
küünlajala ja hakkas pulti huupi taguma. Helendavad pinnad
prõksatasid ja kustusid, ta võttis ette mingid roosakad torud
puldi kohal, need purunesid nagu klaas ja ootamatult kaotas kõik
kaalu. Trevor klammerdus näppudega pulti, et mitte ära lennata,
kukkumise tunne oli sisikonda pahupidi keerav. Ta tundis ainult kerget
ebamugavust, kui laibad ruumis lahtipääsenuna ringi lendasid ja
mõned teda riivasid, tal oli ikka veel kõik täiesti
ükskõik. Tükk aega ei juhtunud midagi, millegi järgi
ei olnud arvata, kus või kui kõrgel nad olid. Maa ja laotus
pöörlesid aeglaselt ringi. Mees nihutas end pisut, üritas end
käte-jalgadega kinni hoida, et puldile veel mõned hoobid anda.
Siis tundis ta kerget õõtsumist, väga kergelt suruti teda
vastu pulti. Varsti surve ühtlustus ja oli juba nii tugev, et ketas
näis serva peal püsti seisvat; surnukehad kukkusid matsatustega
ette hunnikusse. Trevor purskas närviliselt naerma -- taldrik kukkus
abitult maa suunas tagasi ja õhutakistus tekitas selle jõu.
Pilved tõusid neile vastu.
«Loodame, et see on kiire...» jõudis ta veel mõelda,
kui saabus pimedus.
[Stockholm, 1999]
Mees mu vastas tõmbas närviliselt suitsu ja läks kergelt
longates akna alla. Ta pilk uitas öisel linnal, sellal kui ta tuhmi
häälega rääkis.
«Mis ma pidin Rootsi immigratsioonivõimudele ütlema? Selle
loo rääkima või? Lamasin kaks kuud aparaatide all, see
andis mulle võimaluse end koguda ja nii sisemiselt kui
välimiselt kokku lappida. Oli sügav nõukogude aeg,
rootslased kedagi välja ei andnud, sest venelaste silmis olin ma
riigireetur. Kui ma selle loo oleksin rääkinud, oleksin ehk hullu
pähe tagasi saadetud... Või mine tea?
Hulluks peeti mind niigi. Seletasin, et ei tea midagi selle...
hõljuki konstruktsioonist, millega tulin. Ütlesin, et tulin
üksi, aga seda peeti valeks, et kaitsta hukkunud kaaslaste perekondi --
need väärakad kommunistid ju maksid kätte ka
põgenenute lähedastele. Teesklesin mälukaotust... Mingil
viisil seda aktsepteeriti. Minu teada ei olnud Eesti meedias kogu asja kohta
poolt sõnagi... Kõige raskem oli Ingridi vanematega, nende
silmis olin... olen ma alati mõrvar...
Kuidas pääsesin? Ei tea. Ju seal oli mingi päästekapsel.
Plahvatuse peale tuli Rootsi rannavalve välja ja leidis mu mingitel
nimetutel kaljudel meres. Pealuumõrad, kuus ribi ja mõlema
jala luud murdunud, kui ainult tõsisematest asjadest
rääkida.»
Ta istus uuesti diivanile.
«Avalda see... ulmejutuna. Niipalju aastaid on möödunud. Ma
olen elus, aga pole sellest ööst kunagi üle saanud, ega ka
saa. Ma ei ole seda kellelegi rääkinud. Ära ainult mu nime
maini. Mul on siin perekond, sõbrad. Kaua suhtuti ka võimude
poolt minusse suurte kahtlustega, nüüd... Aeg parandab kõik
haavad.» Ta muigas rõõmutult ja parandas end.
«Peaaegu kõik.»
|