|
[ Jutt |
Jutulabor: oktoober 1999 |
Uued arvustused ]
Kui enamus viimasel ajal Jutulaboris ilmunut jääb kirjanduse latist allapoole, siis «Kohtumine» on juba kirjandus. Algajalik ja ajuti pisut abitu, aga siiski kirjandus.
Lõpust! Noh see lõpp võib olla ja mitte olla... stamplik on ta küll. Kuigi päris ilma selleta oleks jutt kuidagi poolik.
SETI oleks küll võinud olemata olla... ulmelugude tegelased ei pea kogu aeg kosmosest ja võõrtsivilisatsioonidest rääkima...
Need olid siis miinused.
Plusspoole poolt mainiks eelkõige elavana mõjuvat dialoogi ja hästitabatud õhustikku.
Autor peaks kindlasti edasi kirjutama... see jutt võiks sinnapaika jääda... aga uusi jutte ootaks küll...
L6pu, jah, v6iks heaga minema visata,
oleks jutt nagu kompu. Ja dialoogid
olid head - "nagu pa"ris"!
Lõpp ei ole hea jah ning SETI oleks võinud ka vabalt ära jätta. Muidu aga mõjus päris hästi, selline ParadoxB tüüpi ulme, millest tõsised austajad tavaliselt hästi kaugelt mööda käivad...
Mõningaid lõike lugesin ma kolm, kümme, kakskümmend korda, et taibata, MIS siis ikkagi juhtus. Päris aru ei saanud. Loomulikult ei või tahta, et kõik tulnukatega seotu täiesti arusaadav oleks. Meeleolu, õhustik... see oli isegi hea. Ometigi -- see on kõige segasem jutt "Algernonis".
Milleks teine telefonikõne jutu algul SETIst ja UFOst? Kes rääkis? Selle võinuks hoopis ära jätta või serveerida seltskonna omavahelise vestlusena.
Millegipärast pidasid kõik Ingridit surnuks. Tegelikult võis ta olla raskelt vigastatud, kuid elus. Enamgi veel -- ta võis olla peaaegu vigastamata, ainult minestanud. Ausalt öeldes pole ma isegi selles veendunud, et Rein sai surma. Trevor võis tunneli seina läbida kaks korda eriliste probleemideta, miks pidi Rein sellest ära surema?
"...polnud enam ei robotit ega suvilatki, isegi mets maja ümber põles." Siis said Ingrid, Rein ja Kaire ikkagi surma, kui see varem polnud juhtunud. Miks pidasid Ingridi vanemad Trevorit süüdlaseks? Neile öeldi ju vaid, et suvilas plahvatas lõhkeaineladu. Süüdi on suvila omanik, Rein, Trevor võis olla vaid kaasteadja, isegi mitte suvila tahtmatu õhkulaskja (see oleks ju surma saanud).
Rootslased leidsid Trevori. Miks ei leidnud nad paari tosinat laipa? Kuhu need jäid? Miks polnud laibad aastasadade jooksul lagunenud, kuigi neid ei hoitud säilituslahuses? Miks ei pasundanud leitud lennumasinast vaba Rootsi ajakirjandus? Epiloogi pidanuks ikka ära jätma.
Iseenesest ju ladus tekst - kusjuures kaheksakümnendate hõngu on täiesti tunda. Kui miski küsitavaks jäi, siis: kui see ufondus oli robot, siis polnud just päris põhjendatud nublakatega juhtimissüsteem, märgistatud rajad, miskid süttivad tuled ja üldse kogu see visuaalsus. Ja mis asja oli ellukäänud kutil õnnetute plikade vanematega!? Palju suurem küsimus on muidugi see, miks üldse oli vaevaks võetud siukest juttu kirjutada. Lisatud lõpp vajus kohe eriti stambiks ära, põhiosas oli vähemalt teismelise ehedalt pulbitsevat emotsionaalsust.
Võib-olla maitseasi, kuid lõpp alandab loo kvaliteeti tuntavalt. Minu arvates oli esimene ots (lugu ise) piisavalt kompaktne ja üsnagi lõpetatud. Või oli murtud roietega peategelase päästmine millekski vajalik?
Tugevaks plussiks on viitsimine detailide kallal vaeva näha. Lisaks veel suur ports loo algusotsa genereeritud nostalgiat...
|
