Brit põrnitseb arvutiekraani. Side Sealsusega on ootamatult katkenud. Britil hakkab kõhe, miski sunnib teda selja taha vaatama, kuigi teab, et on üksi. Täna astus Mängu uus liige. Üsna arglik ja kohmetu, esmakordne Tulija. Brit tegeles peaaegu kogu aja temaga, selgitas Reegleid ning Seadusi. Natuke imestama pani Britti küll see, kui kiiresti Tulija kõike haaras, kuid pikemalt pead murdma ta selle üle ei hakanud. Tulija oli just otsustanud omal käel Linnalabürinti avastama minna ning Britist eemalduda, kui viimane taas Viirastust ühel tänavanurgal nägi. Tulija oli esimesse kõrvaltänavasse pöördnud ja tema Viirastuse suunas liikuma hakanud, kui Side katkes. Brit oli natuke ärritunud, sest talle oli tundunud, et just täna õnnestub tal Viirastuse mõistatus lahendada ja seega Mäng enda kasuks pöörata, võib-olla isegi võita. Ohates lahkub ta ekraani juurest. Ebameeldiv tunne, et teda jälgitakse, ei kao, kuid Brit arvab teadvat, et niisuguseid asju juhtub, kui liiga kaua Mängus viibida. Kiisu oli teda kord hoiatanud. Ta hakkab hoopis selle üle pead murdma, millal ta Helenit viimati kohtas ning avastab imestusega, et sellest on hea tükk aega möödas. Mõningase kõhklusega tõmbab Brit jaki selga ning läheb välja. Koridoriuks räntsatab kinni kõrvulukustava pauguga.

Heleni toas põleb tuli. Brit seisab tänava vastaspoolel ning vaatleb sinakat valgust. Selles on midagi ebamugavat. Brit hakkab iseenda üle naerma. Igal pool näeb ta ka tonte. Kiisul on õigus, ma mängin liiga palju, mõtleb ta, astub üle tänava ning vajutab uksekella. Ta peab liiga kaua ootama, vähemalt nii tundub talle. Viimaks tuleb Helen avama. Ta nägu on kahvatu ning silmad läigivad veidralt.

«Kas midagi on juhtunud?» pärib Brit.

«Ah... ei... ei midagi erilist,» lausub Helen mitte eriti veenvalt ning astub Briti eest tuppa, kus on ainult üks ese -- arvuti. «Lihtsalt... Side katkes just hetkel, kui olin oma Teisikut tabamas...»

«Ja see viis sind endast nii välja? Mul juhtus sama lugu,» imestab Brit kergelt.

«Ei, mitte see. Just sel hetkel, kui ekraan mustaks läks, tundus mulle, et...»

«Mida? Mis sulle tundus?» muutub Briti hääl ärevaks.

«Mulle tundus, et keegi on siin, minu toas. Ma ei suutnud sellest tundest vabaneda, aga siis tulid õnneks sina!»

«Sul läks kuidagi kaua aega ukse avamisega,» nendib Brit.

Helen kõhkleb: «...Mulle tundus... et nägin sinu asemel Teisikut... Saan aru küll, et olen rumal, aga ma tõesti kartsin.»

Brit haarab Heleni oma käte vahele: «Kallis!...» Helen hakkab vaikselt nuuksuma: «Ma tahan sellest kõigest välja pääseda, aga nagu mingi võim veab mind jällegi Mängu juurde. Mul on mingi eelaimus, et see ei lõpe hästi.»

«See on ju ainult mäng, kullake,» lohutab Brit, jättes enda teada omaenda sarnased mõtted.

«Oled sa Carinat näinud?» pärib Helen ootamatult.

«Ei, miks sa küsid?» küsib jahmunult Brit omakorda.

«Ta ähvardas sind maha lüüa, kui kätte saab.»

Brit hakkab täiest kõrist naerma. Carina õblukest kuju meenutades tegi selline ettekujutus talle veel rohkem nalja. Carina polnud võimeline kärbestki maha lööma. Ainus asi, kus teda raske ületada oli, oli arvutiasjandus. Carina oli talle kord näidanud, kuidas suurtesse Mängudesse sisse häkkida ning seal ühtteist muuta nii, et tulemus polnud sugugi see, mida algsed Mängude loojad ette olid planeerinud. Carina näitas, kuidas ta kord ühe Mängu nii sassi ajas, et see viimaks ise oma keskkonna ära lammutas. Ei, Carina ei suudaks tema, Briti, väikest sõrmegi painutada.

«Sa naerad? Aga mina kardan...» ütleb Helen masendunult.

«See pole lihtsalt võimalik,» ütleb Brit rahustavalt naeratades, püüdes sõbratari julgustada.

«Carina puhul pole miski võimatu,» lausub Helen kummalise tooniga, vabastab end Briti käte vahelt ning läheb kööki. Teed keetma, nagu Brit sealt kostvate helide järgi aru saab.

Brit istub maha ja vaatab tühjas toas ringi. Miski ei anna talle rahu, midagi tema eelnevas mõttekäigus tundub talle kohutavalt oluline olevat, aga see miski libiseb kogu aeg eest. Ta lööb käega ja ootab Helenit.

...teispool ristmikku näeb Brit Viirastust. Brit haarab «vaimuelimineerija» järele, kuid jäab hiljaks -- kuju libiseb peaaegu nähtamatusse prakku seinas. Brit hävitab kiire liigutusega paar torki -- värdjalikku robotolendit -- ning liigub edasi. Ta silmitseb seina. Sel on ainult vaevumärgatav hall triip, mis ei reageeri ühelegi võttele, mida Brit kasutada oskab. Pisut nõutult silmitseb Brit tühja seina. Linna majad on kirjud, tänavad mustad või tumepunased, kaetud Kiirte imepeente võrguga. Aga see sein siin on värvitu valge, mitte midagi, ainult see joon. Brit vaatab ringi. Talle meenub, et kaks tapetud torki olid viimase viie minuti jooksul ainsad, kes teda rünnanud olid. Tavaliselt ei saanud ta peatuda hetkekski, ilma et teda ümbritsenuks torkid, leevid või «kännuämblikud». Nüüd aga seisab Brit üksi vaikuses, millesse tungib aegajalt Kiirte tasane võbin.

Brit vaatab enda asetust Linnas. Sein (ja ka tema) asus kauges sopis, kus polnud peale tänavate ja majade midagi. Ei mingeid eluvorme. Jälle haarab Briti ebamugav tunne, et midagi on muutunud või muutumas. See tunne on teda saatnud sageli selles Mängus, kus lõppeesmärgiks on tabada Viirastus, see võita ning selle südames asuv rubiin paigutada Mõistatuse viimasesse tippu. Lahendus pidi olema Ülim Tõde.

Brit kõhkleb, libistab pilgu ikka ja jälle üle halli joone seinal. Korraga on ta kindel, et see ongi Värav, Viirastusel polnud enam kuhugi minna. Brit on teda läbi kogu Linna taga ajanud. See on Viirastuse viimane peidupaik. Brit tõmbab vasaku kinda käest, rikkudes Reeglit mitte midagi paljakäsi puudutada. Ta sirutab käe, virtuaalse käe ettevaatlikult välja. Nagu päris tunduvad sõrmed, mis puudutavad seina. See on külm. Brit üllatub reaalsest aistingust, jätkates joone kompimist. Umbes joone keskel silmade kõrgusel tajub ta sõrmede all kumerust. Brit surub mügarat kergelt, siis tugevamini. Seni nähtamatu uks annab järele...

Brit pöördub, tema selja taga seisab Tulija.

«Mis sina siin teed?» jahmub Brit. «See on minu Mäng, sina pole siia veel jõudnud!»

«Ega ma ise ka tea, kuidas siia sattusin,» pomiseb Tulija kohmetult. «Anna andeks, ma lähen juba.» Brit vaatab talle järele, kuni ta kiirterägastikku haihtub.

Brit astub uksest sisse. Tema ees avaneb tühi ruum, mille keskel kõrgub hiiglaslik arvutiekraan. Sellel näeb ta Tulijat kohmakalt Hävinud Linnaosa varemetel koperdamas. «Sinna poleks ta pidanud minema,» vilksatab Britil läbi pea, vaadates enda ees ruumi teises seinas seisvat Viirastust. Sõrme päästikul hoides astub Brit lähemale. Viirastus muutub üha selgemaks, üha tuttavlikumaks... Terav klirin sunnib Briti hetkeks pead pöörama. Ahhaa, Tulija jõudis akna purustamiseni. Järgnes metalli kriiksatus vastu klaasi. «Nagu nuga...» mõtleb Brit ja vaatab uuesti Viirastust. Ta ei usu oma silmi... «Nuga!» saavutab sõna tema teadvuses uuesti tähelepanu... Brit tormab välja uksest seinas, Linnast, Mängust, korterist, tihedas vihmasajus jookseb ta, tagant kannustamas hirm hiljaks jääda. Ta jookseb trepist üles, püüab ust avada, see on lukus, lööb selle jalaga sisse ning tormab korterisse.

«Helen!» hüüab ta. Läbi klaasukse näeb ta heitlevaid varje. Enne kui ta edasi astuda jõuab, lendab üks varjudest vastu ust, purustab selle ning vajub kokku. Tumesinisel põrandal tekib kiiresti tumepunane loik. Carina kõri on läbi lõiganud üks eriti suur kild. Suur nuga pudeneb ta sõrmede vahelt. Metall kriiksatab vastu klaasi. Päästa pole enam midagi. Tumepruunid avali silmad ei näe enam midagi.

Helen seisab surnukahvatuna. «Brit...» püüab ta midagi öelda. Brit võtab ta oma käte vahele. Kaks naist hoiavad vaikides teineteist oma embuses. Mäng oli lõppenud, Elu võis jätkuda.

Carina lükkab heledad salgud silmadelt eemale ja vaatab midagi pingsalt laptopi kuvaril. Laptop on ühendatud kahe tavalise PC-ga. Mõlema ekraanil väreleb peaaegu sarnane pilt -- Rubiinimäng Linnas. Vasakpoolsel jookseb ja võitleb elu eest kuju, kelle ta Mängu programmeerides on nimetanud Teisikuks. Teisik näeb seda, mida Carina tahab, et ta näeks. Parempoolsel ekraanil võitleb oma võitlust Viirastus. Carina silmitseb seda pikajuukselist kujukest, surub siis hambad huulde ja muudab tänava pikemaks, kiirendades seega Viirastuse edasijõudmist. Tema kannatus on katkemas ja ta tahab, et kõik juba möödas oleks. «Ma ei saa teisiti, kallis,» surub Carina läbi hammaste. «Miks sa mu maha jätsid? Sina sunnid mind seda tegema. Mina ei saa ilma sinuta elada ja ka sina ei ela ilma minuta!»

Klahvivajutus klahvivajutuse järel valmistavad ette Viimast Lahingut. Teisik ja Viirastus peavad kohtuma Templis. Teisik peab kindad ära võtma ja Viirastuse käe haarama. Üksteise äratundmine, teadvustamine reaalses teadvuses vallandab reaalsete tunnete seeria, milles tekkivad Viha ja Süüdistamine viivad üksteise hävitamiseni Mängus ja mõlemal pool läbielatavate emotsioonide kaudu ka Elus.

Carina teab, et rikub Kõrgemaid Mängu ja Elu Seadusi, mis keelavad Mängu ja Elu kokkuviimise. Ent iga liigutus, mida ta Mängus tegi, on suunatud Vihkamisest ja Armastusest üheaegselt. Ta ei nuta enam, üha kasvav julmus on kalgistanud ta näojooned ning tunded. Üksisilmi jälgib ta ekraane. Teisik ja Viirastus lähenevad Templile.

«Nüüd on teil tegemist, kallikesed,» irvitab Carina, «minul on aeg minna!» Ekraanil toimuv naelutab ta paigale. Teisik on võtnud kinda käest juba enne Templisse sisenemist!

Heleni õrnad põsed on erutusest punased. Teisik seisab tema vastas ja Helenil on kõhe tunne, et nüüd kohe juhtub midagi koledat. Ka tema jälgib Tulija sekeldamist ekraanil. Korraga käib tema selja taga uks. Helen vaatab tagasi. Carina hoiab sõrmede vahel tema korterivõtit. «Selle, kullake, sa unustasid, kui minu juurest plehku panid,» muigab ta õelalt ja läheneb Helenile. Viimane tõuseb püsti ning püüab eemale hoida. Carina tumedad silmad on verest punased. Kätte ilmub nuga. Helen arvab, et langeb kohe minestusse -- iial polnud ta uskunud, et Carina midagi sellist teha võib.

Vestlus ei aita, Carina ei kuula teda ning asub ründama. Helen pole tugev, kuid mingil moel õnnestub tal hoope siiski vältida. Võttes kokku viimase energiavaru lükkab Helen Carinat kõigest jõust. Too kaotab tasakaalu ning prantsatab vastu klaasist ust. Üks suur kild lõikub kukkuja kõrisse.