Tumedad varjud hiilisid mööda planeedi pinda, kui päike
silmapiiri taha kadus. Tuulehoog kergitas liivasagaraid ning puistas neid
siis tagasi. Sama tuul kergitas mu mantli servu, kui ma raketist torisedes
välja ronisin.
Olin teel Forimeri systeemist Goroneri, kus oma teenitud raha sydamerahuga
maha juua, kuid mulle pähe määritud kosmoselaev otsustas
poolel teel jumpsima hakata. Nii maandusin esimesel ettejuhtunud
elamiskõlblikul planeedil, millex osutus Asserini-nimeline paik.
Pagan seda teab, mix selline nimi. Esimesed kosmoserändurid olid
yldiselt veidra fantaasiaga ning nad nimetasid uusi planeete kyllalt
veidrate nimedega, nagu Goroner ja Forimer ja Xellopheer ja veel paljud
teised. Keegi ei viitsinud nimesid muuta ja nii on need jäänud...
Olin maandunud otse keset kõrbe.
«Et mul ka kunagi ei vea,» pomisesin pahaselt, kui ymber laeva
tiiru tegin.
Asserini enamuse võttis enda kontrolli alla kõrb, kuid
poolustele lähemal leidus metsavööde, kuhu olid asustatud
mõned kolooniad. Just neile panin oma lootused.
Väliseid vigastusi ei paistnud laeval olevat, järelikult oli tegu
sisemiste riketega, kuid kontrollida ma seda ei saanud. Arvuti oli rivist
välja läinud maandumise ajal ja kuna ma pole kyberneetik, polnud
just suurt lootust seda korda saada.
Ronisin laeva tagasi, et tuua kax tähtsat asja: esitex raadiomajakas
ning teisex kulgur.
Vähemalt yhes asjas oli mul vedanud: Asserinist kulges
mööda Goroneri ja Forimeri vaheline lyhim tee, mida ma ka ise
olin kasutanud ning ma polnud ainuke, kellele see meeldis...
Seadsin raadiomajaka töökorda ning suundusin kulguri juurde.
Plaanisin sõita mõne koloonia juurde ning veidi syya ja juua
paluda. Loll, nagu olin, ei hoolinud ma eriti sellistest pisiasjadest ning
nyyd kahetsesin seda väga.
Oma yllatusex märkasin ma, et ma polnudki nii sygavale kõrbe
sattunud, kui arvasin. Ysna pea märkasin juba esimesi puid ning
põõsaid ja lootsin, et jõuan ka kolooniani.
Ma jõudsin sinna, kuid...
Majad seisid pysti, nende seinte äärde olid kogunenud suured
liivaluited, tundus, et siin pole tykk aega kedagi elanud. Masinad seisid
keset tänavat, samasugused, nagu siis, kui nad lahti pakitud said.
Kuid mitte yhtegi inimest. Isegi yhtegi elusolendit polnud!!! Ainult must
kõuts uitas sygavatesse mõtetesse vajunult keset
tänavat...
Heitsin pilgu enda ymber ning suundusin siis kesksesse ehitusse. See
paistis olevat kontrollkeskus, sest oli täis igasugu seadmeid,
millest ma suurt midagi ei taibanud. Ent kõik paistis terve olevat.
Ysna syngete mõtetega läxin kulguri juurde tagasi. Oli kax
võimalust: kas olid kolonistid korraga hullux läinud ja
teine-teist ära tapnud või on siin mingi tundmatu haigus ja
ehk ka mingi ohtlik kiskja? Kumbki võimalus ei kindlustanud eriti
mu julgeolekut. Parim, mida teha oskasin, oli ruttu raketi juurde tagasi
suunduda. «Vähemalt on seal mu ymber 10 tonni terast,»
mõtlesin, kui kulguriga teele asusin.
Ent janu ja nälg hakkasid mu vaest hinge aina rohkem ja rohkem
piinama. Suurimat probleemi põhjustas just janu, ma ei suutnud seda
enam kauem taluda...
Jõudsin kõrbesse. On ysna loomulik, et janu hakkas end siin
veel rohkem tunda andma, isegi nälg taandus aega-mööda...
Lykkasin kulguri automaatjuhtimisele ning sisestasin koordinaadid,
lootuses, et nii unustan ma veidix janu. Tukastasin.
Kui ma oma silmad jälle avasin, oli mu ymbrus hämmastaval kombel
muutunud. Hetkex koguni mõtlesin, et ma ikka veel magan.
Ymberringi oli vaikne rohumaa, tasaselt lainetasid kõrged taimed
õrna tuule käes. Kusagil kaugel olid gaselli-taolised loomad,
kelle graatsia liikumisel mind võlus.
«Ma olen janu käes hullux läinud,» oli mu
järgmine mõte, kui taipasin, et olen ärkvel.
Kulgur sõitis edasi ning nii äkki, nagu paradiis ilmus, see ka
kadus. Peatasin masina ja pöördusin ringi. Olin jälle
roheluses. Nii kihutasin mitu korda edasi-tagasi, kuni oli päris
selge, kust kulges kahe maailma vaheline piir.
Otsekui vaikne oja sõudis mu mõtetesse arusaam. Yhtäkki
ma taipasin, kuhu olid kadunud kõik inimesed.
Juba aastasadu on inimkond olnud kõige ebakultuursem liik teiste
mõistusega olendite hulgas. Me oleme selles suhtes kurikuulsad,
oleme «rämpsuplaneet», nagu meid hyytaxe Harindomdinil.
Need inimesed olid avastanud sellel planeedil peituva
mitmedimensioonilisuse ning selle ära kasutanud, et pääseda
sellest kohustusest, mille oli neile pannud Maa: tuua inimkonna pahed ka
sellele planeedile.
Ma austan nende inimeste tahet ning lubasin tol korral endale, et teen
kõik, et keegi sellest midagi ei kuulex. Yhtlasi rääkisin
kõigile, kuidas Asserini liivas on peidus tillukesed olendid, kes
söövad liha. Sellepärast sinna kedagi enam ei
jäänudki, vaid mina pääsesin õnnekombel nende
kyysist.
See idee töötas suurepäraselt, kuni yhel päeval...
|