[ Jutt |
Jutulabor: november 1998 |
Uued arvustused ]
Hall lugu...
See jutuke oli nüüd küll lihtsakene. Oleksid võinud hoopis nendest lihasööjatest ussidest kirjutada kes seal liiva sees elasid. Mitte et see nüüd lõpp originalne leid oleks, aga siiski veidi kaasaegsem kontseptsioon :-)
noo-jah miski pärast sttus mulle ennem ette see jutt mille pealkirjaks oli ja nii see lõppeski ning see meeldis mulle rohkem. Kuid siiski ma nõustun teistega harjuta edasi küll sinust asja saab.
Taas esineb algaja autori tüüpviga: auru jätkub vaid alguse kirjutamiseks, ning siis vuristatakse kiiruga lõpp ett ja arvatakse, et jutt ongi valmis saanud.
Ega ikka ei ole küll!!!
Samas jätab juba antud katke mulje, et Dragoforist võib asja saada, kui külm just ära ei võta... õnneks on see kliima muidugi sedavõrd pehmeks muutunud...
Ahjaa, Raul juba kusagil ütles... aga ma kordan veelkord... pseudnüümid võiksid pisut inimlikumad olla...
Pikk algus, mis paneb ootama suuremahulist novelli.. aga
seda ei tulegi. Lugu oleks sissejuhatuse järelt otsekui ära
lõigatud. Ehk vaatad jutu uue pilguga üle ja arendad seda edasi? Praegu jääb
asi tõesti poolikuks..
algus on ju olemas, ainult et kuhu jutt ise jäi?
Arvestades autori noorust, jääb üle loota, et kirjutamisisu ära ei kaoks. Ehk saab millalgi asja kah. Kõige tähtsam nagu Raul Sulbigi ütles on kirjutada, kirjutada ja veelkord kirjutada. Näpunäiteks võiks veel öelda, et autor ei peaks oma lahendusi lugejatele tädi kombel kõik aeglaselt ja selgelt ära seletama, vaid võiks fantaasiale rohkem ruumi jätta. Postiiivse koha pealt: Esimese lõigu kirjeldusel polnud viga. Kahjuks muutus lugu kiiresti lakooniliseks. Ega siis midagi tahaks autorilt veel jutte lugeda ja leida märke arengust. Lõpetuseks ühinen Raul Sulbi sooviga - edu!
Nõrk! Süzhee on kergelt imal, minategelane ja maailm erakordselt kahvatud ning kirjutamisoskus puudulik. Eriti häiris just see viimane. Ma ise kirjutasin nelja-viie aasta eest vist üsna sarnase tasemega. Hea, et mu tolle aja «loomingust» vaid üks-kaks juttu trükki pääsesid!
Ja üldse ei näe ma erilist mõtet, miks sellist lugu vaja oli. Mida nüüd siis öelda sooviti? Suht saba ja sarvedeta elukas. Ja natuke lapsik.
Aga autor ei tohiks nüüd sellest kriitikast ennast heidutada lasta, vaid muudkui kirjutada ja kirjutada. Meistriks teeb teatavasti ainult harjutamine. Kui meistriks just ei sünnita. Ja enamasti nii ei juhtu. Stiili, kirjutamistehnikat ja keelekasutust lihvib enim just pidev ja sihipärane harjutamine (kirjutamine). Edu!
|