Käesolev jutt ei ole mõeldud lastele. Mul oleks
tõesti hea meel, kui lapsed selle lugemata jätaksid.
Ma poleks uskunud, et mina ilma tööta jään ja
töötu abiraha hakkan saama. Aga pank, kus ma töötasin,
läks pankrotti. Formaalselt ta ühines teise pangaga, ent
hästiinformeeritud isikud teadsid, et asi oli hullem, kui
avalikkusele räägiti. Ühinenud panga juhtkonda ei
pääsenud meie pangast keegi ja ühinenud panga esimene otsus
oli koondada suurem osa meie vanast juhtkonnast. Seda käskkirja
lugedes ma itsitasin kahjurõõmsalt. Mis oli enneaegne tegu,
sest järgnesid uued koondatavate nimekirjad ja ülejärgmisel
päeval olin ka mina sees.
Nõnda pidin ma mistahes enam-vähem erialase tegevusega rahul
olema. Sellepärast tegi mulle suurt heameelt, kui keegi Marek Meson
mulle tööd pakkus. Mingi tarkvara tuli eesti keelde
tõlkida.
Siis läksin juuksuri juurde. Mitte Mesoni pärast. Juuksurisse
oleksin niikuinii läinud. Seal oli järjekord. Ootamise ajal
lehitsesin laua peal virnas olevaid kroonikaid ja seltskondi ja muud, mida
muidu iialgi ei loeks. Oli seal reportaazh mingist presidendi
vastuvõtust paljude piltidega ja üks foto kujutas Marek
Mesonit oma emaga. Pildi allkiri teatas: «Marek ja Helju Meson
kontrollivad presidendi shampanja headust.» Ja kõik. Ei midagi
selle kohta, kes need Mesonid sellised on. Nagu peaks lugeja seda ise
teadma.
Mitmel seltskonnaajakirjanikul on mõneti nõrgenenud
reaalsusetaju. Nad liiguvad ringkondades, kus kõik on prominendid
ja kuulsad. Kõik nad esinevad iga kuu mingis ajakirjas. Ja
ajakirjanikud ise täpselt samuti, sest suure osa seltskonnakroonika
kangelastest moodustavad ajakirjanikud ise. Press annab tööd
iseendale. Sellepärast on mõnel ajakirjanikul tekkinud tunne,
et peaaegu igaüks esineb aeg-ajalt televisioonis või
ajakirjanduses. Ent kui sinust pole aasta aega üheski ajakirjas
klantspilti ilmunud, siis oled niisugune luuser, et võid kohe
nööri kaela panna.
Mind ei ole keegi kunagi intervjueerinud. Seltskonnaajakirjaniku meelest
olen vist täiesti lootusetu. Mis on õige selles mõttes,
et töötu ma tõesti olin ja ainult sellepärast ma
järgmisel varahommikul Mesonite villa uksele koputasingi.
Mulle meenus arvamus: kui tavalisel perekonnal (tavalisel selles
mõttes, et seal pole ebatavaliselt palju lapsi ja ta ei korralda
vastuvõtte ebatavaliselt suurele hulgale inimestele) -- kui
tavalisel perekonnal on maja põrandapindalaga 300 m2,
siis sellest sadat ruutu kasutab ta iga päev, sadat ruutu paar korda
aastas ja sadat ruutu mitte iialgi.
Seda ma mõtlesin, kui ma Marek Mesoni kannul läbi maja
kõndisin, sest mulle tundus, et Marek ja Helju elavad selles
häärberis ainult kahekesi.
Lõpuks jõudsime ühe ukse juurde, mille Marek lukust
lahti keeras. Kuid me ei jõudnud sisse astuda, sest välja
ilmus Helju, kes teatas, et kartulid ja kaste on valmis, ja palus
sööma. Mul oli tõesti kahju, et pidin ära
ütlema, sest mul oli kõht täis ja ma kartsin, et ei suuda
söögilauas vääriliselt esineda.
Sellepeale haaras Helju Marekul käest ja sõna otseses
mõttes vedas ta minema. Marek protestis, et ei saa mind üksi
jätta, kuid lasi sel siiski sündida. Olin hämmeldunud. Kas
Marek on memmekas? Mina poleks oma emal küll lasknud nii
käituda!
Astusin omapead uksest sisse ja süütasin tule. Nüüd
olin küll sattunud ruutmeetritele, mida kunagi ei kasutata. Tuba oli
mööblist lage ja meenutas kongi, seda ka eriskummalise valguse
tõttu. Kong oli suur, ehk 6x6 meetrit. Selle tagaseina paremas
nurgas oli uks, millest olin sisenenud. Tagaseina keskkohas seisis diivan
ja selle ees väike madal ümmargune valgest puust lauake. Ja
kõik.
Lauakesel paiknes klaviatuur. Seevastu kuvarit ega raali polnud kusagil
näha. Sõrmistiku küljest jooksis 2 juhet diivani alla. Ma
ei hakanud kontrollima, kas raal on diivani sisse ehitatud või
lähevad juhtmed diivani alt seina sisse. Pisut segaduses, istusin
diivanile ja puudutasin hajameelselt tühikut.
Minu vastas, toa esiseinas oli tohutu aken, mida varjas samas
mõõdus aknakate. Märkasin, et aknakattele oli ilmunud
kiri «Enter user name and password». Mina ei teadnud ei
kasutajanime ega salasõna. Oleksin võinud selle ka niisama
jätta, aga ma vajutasin paoklahvi.
Niipea, kui ma seda tegin, keriti aknakate üles. Vangutasin pead.
Missugune firma küll nii turvamata tarkvara toodab?
Aknast paistis vist kasvuhoone palmide ja sisebasseiniga. Vaat mis neil
kõik on, mõtlesin, see ju maksab ränka raha. Kalju
tagaplaanil ja lainetus basseinis, et jääks mulje
ookeanisaarest. Kõik oli hämaras, sest päike polnud veel
tõusnud. Ees paremas nurgas oli mingi varjualune ja selles magas
paljas naine. Ta nägi välja nagu polüneeslane ning
sealjuures oli ta rase mis rase.
Mul vajus suu lahti. See ei saa õige olla. Kas see on film? Heitsin
pilgu taha. Aga seinas ei olnud filmi näitamise auku ja läbi toa
ei läinud filmi näitamise valguskiiri.
Tõusin ja sammusin akna juurde. Ma juba aimasin. See polnud aken.
Ta koosnes tuhandetest ruutmillimeetrisuurustest pikselitest. See oli
tohutu kuvar. Kuid seal ei seisnud staatiline pilt. Lained loksusid randa.
Tuul lehvitas palmilehti. Naine keeras end läbi une selili, tissid
taeva poole.
Kõditasin nimetissõrmega naise säärt. Nagu
võiski arvata, ei juhtunud mitte midagi. Sõrm tundis enda
vastas ekraani.
Keerasin naisele selja ja lonkisin diivani poole. Ekraan võis olla
vahest 4000x1500 pikselit suur. Missugune graafika jaksab seda vedada ja
missugune riistvara suudab seda kuvada? Kas pole ehk ekraan jagatud
standardseteks 720x480 osadeks, millest igaüks eraldi kuvatakse? Ja
valgustus. Nii ära pettis kohe. See on vist Mareku omalooming.
Istusin diivanile ja nägin, et tagaplaanil seisva kalju otsa on
ilmunud uus näitsik, sama paljas kui see, kes magas. Algul istus ta
kalju serval, jalad üle ääre rippu, siis keeras end ringi
ja hakkas mööda kaljut alla ronima osavusega, mis näitas,
et ta seda esimest korda ei tee. Tal olid roosakaspunased lokkis juuksed,
mis ulatusid vööni. Kui ta alla jõudis, astus ta paar
sammu vasakule, kus kalju otsast veenire alla voolas, ja asus end selle
loodusliku dushi all pesema. Ta silitas ennast kätega igast kohast ja
võttis kummalisi poose.
Nii et see on siis erootiline tarkvara. Eks vaatame, mida sellega teha
annab. Alt+F.
Ekraani vasakust nurgast kargas alla menüü. New, Open, Save,
save As, save sCreen, print sEtup, Print screen, eXit. Nool vasakule. Uus
menüü paremas nurgas. Help, About. A. Keset ekraani lõi
lahti suur kiri, mille järgi olevat tegu paketiga Love Island ver
0.9, mille autor on Megabit Corporation, meiliaadressi järgi
Jugoslaaviast.
Vasakult teine oli Characters-menüü. Seal olid eeldatavasti
kirjas kõik saare elanikud, igaüks erineva algustähega.
Angela, Carmen, Eva, Helena, Julia, Liki, Stella, Venus. Huvitav, mida
saab teada näiteks Angela kohta?
Angela oligi see, kelle peas kasvas helepunane õudus. Ta oli 18
aastat vana, 176 sentimeetrit pikk ja 60 kilo raske. Veel sain teada tema
strateegilised mõõtmed, lemmiklille, lemmikvärvi
(arvasite õigesti, helepunane), lemmiksekspoosi ja muud niisugust.
Kõige alumine rida ütles: «Status: not pregnant.»
Akna paremal pool seisis pilt, muidugi mitte näopilt, vaid
vööst saadik, et meestes kiima tekitada.
Järgmisena vaatasin üle Helena. Tema juuksed olid apelsinikarva.
Ta oli 24 aastat vana ja 172 cm pikk ning loomulikult oli tal teistsugune
lemmiklill, teistsugune lemmikvärv (muidugi oranzh) ja teistsugune
lemmikasend seksimiseks.
Helena aknas oli nupp, mida Angelal polnud, pealkirjaga
«Children». Kui ma seda vajutasin, kurtis programm mulle, et
tüdruklaps on juba 7 kuud vana ja ikka ilma nimeta. Vangutasin pead.
Mis inimene see Marek küll on? Talle vist ei meeldi väikesed
lapsed? Peab teda aitama.
Mõtlesin välja ilusa eesti nime Linda, mis ka inglasel kanda
kõlbaks, ja tippisin selle nimelahtrisse. Kuid programm edastas
veateate: l-tähega ei tohi nimi alata, sest selle tähe on
hõivanud Liki.
Mis nüüd? Ü on kindlasti vaba; anname talle nimeks
Ülle. Uus veateade: Ü ei ole tähestiku täht.
Inglise tähestikus on 26 tähte. Huvitav, mis siis saab, kui
laste arv tõuseb 20-ni, mis 8 naise peale ei olegi nii
võimatu?
Miks peaks talle üldse inimese nime panema. Olgu ta näiteks
Mesilind. Kirjutasin selle lahtrisse ja programm ütles inglise
aktsendiga: «Mesilind.» Oh õudust! Kordasin
häälega: «Mesilind,» justkui võiks raal mind
kuulda. Vist kuuliski, sest ta kordas: «Mesilind» juba eesti
moodi. Irvitasin endamisi: see mulle alles meeldib!
Nüüd teatas programm, et «mesilind» on talle tundmatu
sõna, oletas, et see on mingis tundmatus keeles, ja pakkus
võimalust tähendus sisestada. Ma puksusin heameelest ja
tippisin: «bee in Estonian».
Kas kellelgi on veel lapsi? Üks kahekuune poiss oligi ja muidugi
nimeta. Valisin talle nimeks Kõu. «Kou,» ütles
programm. «Kõu,» kordasin. «Köu,» teatas
raal. «Kõu, kõu, kõu,» kordasin nagu
segane. Lõpuks, kui olin juba lootust kaotamas, kuulsin selget
õ-d. Vajutasin rahulolevalt OK. «Thunder in Estonian».
OK.
Kolmas menüü kandis nime Disasters. Arvatavasti võis siit
saarele õnnetusi kaela saata, et elu liiga üksluine poleks.
Maavärin, taifuun, tsunami, merekoletis, mereröövlid,
misjonär.
Olgu näiteks taifuun. Siin saab määrata või ka
määramata jätta taifuuni saabumise aja minutilise
täpsusega, tuule suuna ja tugevuse pallides. «Alates 10 pallist
on taifuunil silm.» Kuidas saab taifuunil silm olla? See on vist
mingi jama. Cancel.
«Kuidas sa siia sisse said?» küsis Marek. Ma polnud tema
tulekut tähele pannud.
«Ei maksa valida niisugust salasõna, mida on lihtne ära
arvata,» kostsin. Igaüks vist tahab end vahel näidata
targemana, kui ta on.
Marek vajus minu kõrvale istuma. Jõllitasime ekraani
(kuvarit?). Päike oli üle horisondi veninud ja mulle meenus, et
ka päriselt pidi ta sel ajal tõusma. Kaunitarid olid üles
ärganud ja lagedale ilmunud, kõik ühtviisi alasti.
Paremal servas ronis palmi otsa kookospähklite järele linalakk
Julia. Ta oli teistest lühem ja alles plikaohtu. Julia oli vist
mõeldud neile, kes eelistasid naistele tüdrukuid. Marek, nagu
ma Julia staatusest järeldasin, nende hulka ei kuulunud.
Palmist ja selle all olevast onnist vasakul oli lõkkease. Liki
käputas maas ja puhus tuld lõkkele. Valges nägin, et tema
juuksed olid tumesinised. Lõkke kohal varraste otsas küpsesid
kalad.
Taga, seljaga vastu kaljut, istus tibukollaste juuste ja hiiglaslike
rindadega Eva ja tissitas Kõue.
Keset ekraani, esiplaanil istus maas Angela ning lakkis oma sõrme-
ja varbaküüsi roosaks. Kust ta küünelakki saab?
Vasakul võttis Venus veeprotseduure. Ta hüppas sinisesse
ookeani, nii et vesi lartsus, ronis välja ja hüppas uuesti. Ta
oli üleni must nagu mutt ja ainus, kelle lemmikvärv erines
juuste värvist. Mina ei saanud autoritest aru. Kas nad ei
võinud siis talle smaragdrohelisi juukseid teha?
Tema taga püüdis Carmen spinninguga kala. Ta oli midagi pealiku
moodi ja esindas sadomasohhismi. Tal näkkas ebanormaalselt
hästi. Jaapanlase moodi Stella nüsis püütud kaladel
noaga pea maha -- minu jaoks väga ebaerootiline tegevus. Nimega oli
mööda pandud, sest Stella ei ole jaapani nimi. Jaapani keeles
pole l-tähtegi.
Kõige enam hämmastas mind helitaust. Kõiksugused helid
olid kuulda: lõkke pragin, spinningu vihin, palmilehtede sahin,
lainete loksumine... Ent ükski naistest ei öelnud
sõnakestki, mis oli selge märk, et tegu pole ehtsate naistega.
Vaatasin kõrvale. Marek jõllitas seda klaasistunud pilguga.
Müksasin teda ning ta virgus.
«Kas selle pean eesti keelde tõlkima? See pole sugugi
lihtne.»
«Seal on vastavad failid. English.dll, deutsch.dll, russki.dll ja nii
edasi. Tekita sinna üks eesti.dll juurde. Või siis et nimi on
francais.dll ja sisu eesti oma.»
«Aga miks seda tõlkida tarvis on?»
«See pole tähtis.»
«On küll. Mul on lihtsam tööd teha, kui ma tean
tellimuse tagamaid.»
Marek vaikis ja põrnitses kuvarit. Nähtavasti andis see talle
jõudu, sest ta pahvatas: «Ma armastan Angelat! Ja tahan, et ta
räägiks minuga mu omas keeles.»
Ei olnud sobilik aeg ilkumiseks. Kuid küsisin, miks ta endale elusat
naist ei otsi virtuaalse asemele.
«Mu naine on väga armukade. Ta lubas end minust ära
lahutada. Siis ma olen kõigest ilma, sest kõik on tema
nimel: maja, autod, aktsiad, isegi see raal. Mulle ei jääks
midagi.»
«Ma pole su naist justkui näinudki. Kas tema ei kõlba su
armastuse objektiks?»
«Muidugi nägid. Helju on mu naine.»
Tekkis piinlik vaikus. Kas peaksin kaastunnet avaldama? Midagi soovitama?
Mida?
Ekraani paremast servast hõljus sisse Helena, kandes kätel
äsja nime saanud Mesilindu. Ühtäkki pudenes kõigi
naiste suult lukk. Sõnad pääsesid paisu tagant. Naised
rääkisid korraga ja läbisegi ning ma ei suutnud
jälgida, kes mida ütles.
«Tere, Helena! Tere! Tere! Ainult sina siin veel puudusid! Su
tütar on jälle suuremaks ja priskemaks kasvanud. Millal sa talle
lõpuks nime annad? Kas ootad, kuni ta ükskord
täiskasvanuks saab? Kui ta on neli-viis aastat vana, võiks ta
endale ju ka ise nime valida. Tahad, ma panen talle ise nime? Ärge
naerge! Täna mõtlesin ma talle nime välja. Noh? Peab see
alles hea nimi olema, mida nii kaua mõeldakse! Mesilind. Mis-mis?
Mesilind. Mida see tähendab? Eesti keeles tähendab see mesilast.
Mis keel see eesti keel veel on? Loll, eesti keelt räägivad
pärismaalased, kes siia aeg-ajalt oma katamaraanidega
sõidavad.
Noh, Eva, nüüd on järg sinu käes. Või tahad
veel 5 kuud mõtlemisaega? Ei taha. Mul on nimi olemas. Ma annan oma
pojale nimeks Kõu. Köu? Kõu. Köu... Jumal, mul
läheb keel sõlme. Kas jälle eesti keeles? See
tähendab äikest.
Mis teil ometi arus on, et te lastele eestikeelseid nimesid panete? Kas ei
võiks ta olla siis Thunder? Ja kui ma siis hüüaksin, et
pikne läheneb, jookseksite kõik peitu. Sellepärast ongi
parem, kui nimed on eesti keeles. Siis te saate aru, kummast ma
räägin.
See on hea mõte. Kui mina lapse saan, panen talle ka eestikeelse
nime. Sina? Millal see ükskord juhtub? 7 kuu pärast. Sa oled
rase! Palju õnne! Kuidas sul see korda läks? Ma tahan ka. Kas
jäid eestlastest rasedaks? Supermehest. Küll ma olen kade!»
Mina olin asjade käiguga üsna rahul. Seevastu Marek istus, nagu
oleks puuga pähe saanud.
«Mis on? Kas sa ei teadnud, et Venus hakkab ka emaks saama?»
Marek oigas. «Algul Liki, siis Venus!» Ta haaras mul käest.
«Kas saad lisada mingi reguleerimise võimaluse, kes
jääb rasedaks ja kes mitte? Ma ei taha neegritelt lapsi!»
«See võib osutuda liiga keeruliseks. Kui siin rasedusvastaseid
vahendeid ei tunta, saan vaid soovitada mitte magada nende naistega,
kellelt sa lapsi ei taha.»
«Nii ei saa!» Marek võttis lahti kalendri. Vasakus veerus
oli kuupäev, paremas, mis sellel päeval juhtub. «Näed?
Kõigi naiste sünnipäev on kirjas. Kui muidu olen mina
kuningas ja naised täidavad minu käsku, siis
sünnipäeval peavad teised sünnipäevalapse tahtmist
tegema. Arva, mida kõik soovivad?»
«Hmm... Siin on ka igal sekspoosil oma päev. Ja maavärin --
hahaa! Kas maavärin käib siin kalendri järgi?»
Marek noogutas. «Iga aasta 20. mail.»
«Mis tänaseks on ette nähtud?»
«Ei midagi. Kolmveerand päevadest on tühjad. Homme on
õnnetuse päev -- programm loosib õnnetuste hulgast
ühe, samuti kellaaja ja muud parameetrid.»
«Üleeile oli kolme naise päev.»
«Kolmele naisele tuli ära keerata.»
Mul oli nüüd umbmäärane ettekujutus nii tarkvarast kui
sellest, mida tegema pidin. Küsisin endale kõik installimise
kettad, aga samuti andmefailide ja salvestuste kettad. «Ma
võin muuta andmete vormingut.» Marek tõmbas diivani
sahtli välja. Sahtlis olid CD-d, kettakarbid ja lahtised kettad.
«Ma võtan nad kõik kaasa,» teatasin ja
kühveldasin need kilekotti. «On sul veel installimise
kettaid?»
«Ei.»
«Raske hinnata, kui kaua töö aega võtab. Mida saan
teha ühe päevaga -- hankida Nicole Kidmani autogrammiaadressi ja
kodulehekülje, kui selline on.»
«Misasja? Kidman? Mida ma temaga peale hakkan?»
«Nicole Kidman on Angela prototüüp. Nähtavasti on see
kõigil. Venus on Naomi Campbell, Helena on Cindy Crawford, Julia on
Jennie Garth, Eva on Anne Nicole Smith. Kõiki ma ei tunne ka.
Carmen võiks olla vahest Marlene Dietrich.»
«Kõike oskad sa ka ära labastada,» pomises Marek.
«Ei, ei taha autogrammi. Või olgu, too.»
«Muide -- siin mainiti kedagi Supermeest.»
Marek naeratas eriskummaliselt. Ta võttis sahtlist maski ja kindad,
mis olid juhtmega varustatud, ning pani need pähe ja kätte.
Paremalt astus ekraanile musklis mees. Ta meenutas noort Schwarzeneggerit,
ainult et Arnoldil polnud kindlasti nii suurt suguorganit.
«Good morning, dear ladies,» ütles Supermees üldsegi
mitte Mareku häälega. Naised kiljusid rõõmust ja
tõusid. Helena ja Eva rääkisid, et on lastele nimed
pannud. Supermees silitas päid ja suudles naisi.
Siis astus Supermehe ette Angela. Ülejäänud naised
võtsid nende taha poolringi. Ta oli vahepeal ka oma huuled ja
põsed roosaks saanud ning Supermees kiitis tema ilu.
«Mul on sulle suur palve,» kurtis Angela. «Palun aita
mind!»
«Ma teen kõik, mida sa tahad,» lubas Supermees.
«Palun...» sosistas Angela, laskus Supermehe ette
põlvili, haaras tal mõlema käega ümbert kinni ja
suudles teda. Edasi läks pornograafiliseks.
Ma ei saanud lahkuda, sest ukse oli tõmmanud Marek sneprisse. Ka
seestpoolt ei saanud ust avada. Võtmed olid Mareku taskus.
Marek lamas selili voodis, mask peas, tehes käte ja jalgadega midagi
pealtnäha veidrat. Libistasin käe tema rinnataskusse. Marek
võttis sellest kinni ja silitas mu kätt. «Oo,
Angela!» Kas ta, kurat, ei tunne, et mu käsi on karvane? Aga
siis sain ma võtmed kätte.
Ukse taga seisis Helju. Ta vist ootas. «Öelge, kas on veel
lootust? Kas mu mehest saab veel elulooma?»
Ülejäänud päeva kolasin võrgus. Leidsin Kidmani
kodulehekülje ja autogrammiaadressi. Edasi uurisin seda Jugoslaavia
firmat. Leidsin lingid serverisse, mida polnud olemas, ja meiliaadressi,
mis ei töötanud.
Kahe sündmusega oli Megabit Corporation ületanud tähtsamate
arvutiajakirjade uudisekünnise.
Esiteks lubas ta valmistada paketi Love Island, mis olevat uue
aastatuhande programm, uus samm virtuaalreaalsuses ning samas vaimus
kiitust ja lubadusi tuli edasi. Alfaversiooni testid olevat edukalt
lõpetatud.
Teiseks pankrot. Tundus, et tegemist oli oskamatu juhtimise ja tahtliku
raiskamisega. Võlad muudkui kasvasid, tarkvara ei saanud
tähtajaks valmis ja siis tuligi pankrot. Pankrotile järgnenud
päeval selgus, et tegevdirektor on kustutanud raalidest kõik
andmefailid armastuse saare kohta ning hävitanud kogu
dokumentatsiooni. Seda viimast olnud tonnide viisi, nii et ta pidi sellega
juba mõnda aega varem alustama. Mees ise leiti paari päeva
pärast Doonaust üles. Nii ei saanudki tarkvara valmis,
ühegi testversiooni ühtegi eksemplari aga polevat säilinud.
Järgmisel hommikul kell 3 öösel lasin Mesonite lossi
uksekella. Helju avas kohe ukse. Meil ei tarvitsenud rääkida. Ta
andis mulle toa võtme koopia ning saatis mu õige ukseni.
Tuba oli pime. Süütasin taskulambi. Ma ei saanud istuda
diivanile, sest seal magas selili Marek. Ta hoidis endal mõlema
käega ümbert kinni. Asetasin lauakese kõrvale klapptooli,
istusin ja pöörasin sõrmistiku enda ette. Vajutasin
tühikut ja paoklahvi.
Armastuse saarel valitses samuti öö. Varjualuses magas keegi. Ma
ei suutnud päid kokku lugeda, sest paistis ainult tohutu punakas
juuksepahmakas, aga jalgu oli 4. Alt+F, X. Yes. Programm ei
lõpetanudki tööd otsekohe, vaid enne salvestas. Vaatasin
Marekut. Ta magas rahulikult.
Deinstallaatorit sellel paketil muidugi polnud. Niisiis seadistasin
prügikasti automaatkustutuse rezhiimile ja avasin failihalduri.
Tirisin kogu kataloogi LoveIsland prügikasti. Kustutamine
võttis kaua aega, sest kataloogi suurus ületas gigabaidi.
Nüüd töötasin ülejäänud kataloogid
läbi. Kõik .lov- ja .isl-failid, enamik .bmp- ja .zip-faile
kadus, kogu temp-kataloog sai kustutatud. Kõik kahtlane läks
prügikasti. Selleks, et kustutatud faile enam taastada ei saaks,
lasin käima Disc Doctori ketta tihendamise.
Aega läks rohkem, kui ma olin arvanud. Lõpuks sai
töö siiski otsa. Shut down the computer. Ohkasin kergendatult.
Marek magas endistviisi ning küllap nägi unes roosakaspunaste
juustega alasti kaunitari. Helju oli talle unerohtu andnud.
Helju oli tugitoolis uinunud. Ajasin ta üles. Arve oli soolane, kuid
Helju kirjutas sellele kõhklemata alla ning maksis sularahas
välja. Konsultatsioon ja tarkvara deinstalleerimine.
Kell oli pool 7 hommikul. Mul ei olnud tahtmist autoga koju sõita.
Läksin jala. Üksikud inimesed juba liikusid läbi pilvise ja
pimeda novembrihommiku.
Suure silla keskel seisatasin. Umbes selline, laiem muidugi, võis
olla ka sild, millelt Megabit Corporationi tegevdirektor Doonausse kargas.
Või Savasse, mis Belgradis Doonausse suubub.
Olin autost haaranud kilekoti. Võtsin sellest andmekandjad
välja ja loopisin ükshaaval jõkke. Supermehed ja
supernaised, eestlased ja piraadid, sündinud ja sündimata
lapsed, tsüklonid ja tsunamid, misjonärid ja merekoletised
keerlesid õhus ning kadusid öös mustavatesse voogudesse.
Kevad -- suvi 1999
|