|
[ Jutt |
Jutulabor: oktoober 1999 |
Uued arvustused ]
JAMA, ei mingit sf'i!!!!!!!!
Tuleb lisada paar lauset, mis annaksid mõista, et minategelane oli homoseksuaalne.
Üsnagi kummaline jutt, mille ulmeks pidamine on tõlgendamise küsimus. Äkki on sellised vidinad juba olemas? Aga kindlasti oleks neid võimalik teha. Paraku pole sellistel programmidel vist erilist mõtet ega turgu. Ropp töö ja vaev valmistamiseks teeb hinna kõrgeks ja elusa naesterahva peaks ka hulga odavamalt kätte saama. Samas, enamus maailmast toodetavast kraamist on mõtetud ja kasutaud vidinad.
Jutust. Oli huvitav lugeda. Aga... Oli nagu kaks telge. Selle peategelase oma ja õnnetu virtuaalsuse nautleja oma. Loo iva ja põhjus olemasoluks pidanuks siis olema kahe telje kokkupuutes. Usun, et eelarvustajad ongi juba leidnud, et see põhjendus jäi pisut nõrgaks ja arusaamatuks. Ka pinget nagu ei olnud.
Eestikeelne arvutikeel? Maitse asi. Aga programmi kirjeldust oli liiga palju - see polnud jutu jaoks ju üldse oluline.
| 21.11.1999 20:19:07 |
Katariina |
Eelkirjutajatega ühinen nii selles, et tegelaskujude kirjeldamises jäi palju vajaka kui selles, et peategelase käitumine oli arusaamatu. PS: lausa naljakas oli, et nii syndsalt sai yle mindud hetkest, kus peategelane sunniviisiliselt vuajeristirolli sattus - piiludes kusjuures mitte võhivõõrast, vaid tuttavat ning, mis veel kraadi võrra kangem, mitte tema lihalikku olekut, vaid salajasi seksuaalfantaasiad, mis otse ta nina ees lavastuma hakkasid... Ja ikkagi ei mingeid emotsioone!? ;) Kivist vend, ei ole midagi öelda.
Alguses häiris ka see, et - kyllap tegelaste kirjelduste puudumise tõttu - ei veennud autori sõnavalik, et peategelane Heljut Mareki emaks pidas. Kui Marek on peategelasega samaealine, siis kõlaks lause "majas elasid Marek ja Helju" pigem nii, et "Marek elas majas koos emaga", sest nii seda yldjuhul mõeldakse. Kui Marekiga samaealine mees Heljut nimepidi kutsub, jääb mulje, et tegemist on noorema või vähemalt Marekiga mitte sugulussidemetes oleva naisterahvaga.
Aga samas ei olnud lugu yldsegi mitte teabmis kehv. Lugeda oli jumalast huvitav, sest situatsioon oli värvikas, kohati lausa lõbus, ja intrigeeris - pani lõpplahenduse vastu huvi tundma. Lahendus ise saanuks parem, kui ta oleks põhjendatum, muidugi. Hetkel ei jää kyll muud yle, kui juttu lugedes peategelase tegu põhjendada umbes sel tasemel, et ise ei taha ja teisele ka ei anna. Ja raske uskuda, et ise ei tahtnud ;) Proovidagi vähemalt. Oli tal mingi viga kyljes? Virtuaalpuritaan... Hm, see just paik, kus kõik oma reaalis nii pysivate tabude purustamise tunde ära proovivad ju.
Ei, lugu yldjoontes lõbus ja igav ei hakka, aga kirjeldused, tegevuskäigu põhjendatus ning lõpu põhjalikum läbimõtlemine annaksid kõvasti juurde. Mu meelest tasub lihvida kyll - saaks hea asja.
PS: selliseid lugusid, mida isand Must Kass nii pikalt on retsenseerida viitsinud, ei olegi nii palju ;)
| 02.11.1999 12:22:41 |
Vale-Dmitri |
Sitt
Must Kass on jutu kallal juba piisavalt ilkunud ning (kummaline küll!) enamjaolt olen ma temaga nõus...
Kordaks mõningad olulised vead veel üle...
Häkkeri olemus ja tema toimingud on väga emotsioonivabalt ja põhjendamatult kirja pandud. Jääb mulje, et häkker käitub seetõttu nõnda, kuna autor seda tahab...
Ka erootilis-pornograafilised kirjeldused on tuimad ja emotsioonitud. Ka pornos on kirge, heas pornos vähemasti... ning jutust jäi mulje, et tegu oli hea pornoga?
Tahtmata küll autorit häkkeriga samastada, pean ma nentima, et häkkerist jäi mulje kui kodanikust, kes ise ei saa (või ei taha) ning teistel kah ei luba... Erotomaani abikaasa kirjeldust (niipalju kui seda oli) aluseks võttes, oleks võinud lasta sel õnnetul erotomaanil Viimsepäeva laupäevani masturbeerida... hullemaks poleks ju läinud. Vaevalt, et tarkvara jõkke pildumine midagi paremaks muutis?
Ah, et pole eetiline virtuaalsuses tittesid treida... kas häkerdada ja selle eest raha võtta on eetiline?
| 14.10.1999 18:08:14 |
Tarts |
Mina hakkasin Lukjanenkot lugema pärast seda "Beetat". Ja kukkumine ei olnd mitte jääkülma vette vaid läraki vasta jääd. Tehke ise järeldused. Ka autor.
Ladus ja sujuv, peaaegu et lootustandev jutt.
Miski tüüp on ilmselt raha pärast abiellunud endast oluliselt vanema naisega. Ja siis üpris arusaadavatel põhjustel hankinud endale virtuaalhaaremi. Tüüp palkab häkkeri, et see toimuva tema jaoks emakeelde tõlgiks. Vanaprouale ei meeldi, et mees virtuaalsuses möllab, häkker lööb kah prouaga kampa ning hävitab kogu vastava softi.
Kus on SF? Kõiki meeli puudutava tagasisidega virtuaalreaalsus on mitte kaugemal kui kümne aasta taga, küberseks katsetamisjärgus. Kus on kirjandus? Peaaegu puudub. Inimesed tähendab. On muidugi tobe, kui kõigi nende jänki workshoppe läbinud kirjanduslike wannabeede tekstides järgneb tegelase nimetamisele pikkus koos juuste ja silmade värviga, aga ikka parem, kui üldse mitte mingit kirjeldust. Liiatigi kui see tegelaste vanusevahe on suht oluline aspekt. Nii et ainus inimlikku huvi pakkuv detail on see häkkeripoolne installikate jõkkeloopimine. Mingi hingeliigutus temas toimub. Ilmselt ei looda ta, et taolised proged tema liigutuse peale edaspidi tulemata jäävad. Midagi temas eneses? Miks ka mitte. Astus ta ju sama reha otsa, mis too esialgne tüüp, reetis tööandja suurema raha nimel. Aga vist mitte ainult raha. Armukadedus? Hirm, et võiks end samamoodi virtuaalsusse unustada kui tööd pakkunud tüüp, ent esialgu jätkus tal veel meelekindlust see peibutav maailm hävitada? Mitte oma tahtmise järgi ümber häkkida? On häkkeril mingid probleemid vastassooga? Väga võimalik, arvestades, millise sümpaatse siivsusega autor eesriide ette tõmbab, kui "midagi pornograafilist" toimuma hakkab. Sapienti sat, aga on see nii tehtud häkkeri iseloomustamiseks või ei usalda autor oma sõnaseadmise oskust? Miskaudu võib jõuda küsimuseni, milline on üldse distants autori ja minajutustajast häkkeri vahel. Mida tahtis autor selle looga öelda ja mida varjata? Nii hoolikas inimlikest detailidest hoidumine kogu jutu vältel peab ju midagi tähendama...
Küsimusi niisiis tekib ja kui neile vastuste leidmiseks vihjeid oleks antud, olekski tegemist juba kirjandusega. (Ka küberpunk on eelkõige kirjandus...) Vähemalt pole lati alt müdinal läbi joostud, vaid riivamisi maha aetud. Võibolla on asi ka selles, et - no kahte aastaaega sellise jutu kirjutamise peale poleks tarvitsenud kulutada, kolmest päevast oleks pidanud piisama. Selles mõttes, et kui autoril on liiga palju aega oma kujutletud maailma peale mõtlemiseks, jääb tal mulje, et on selle juba ära kirjeldanud.
Emotsioonitulv on vägev! Naisena hõiskaks: hurraa, kadu sellele narkomaaniale, mille saatanlik tööriist on arvuti! Mehed meie juurde tagasi! Meie oleme looduse kroon!
Aga. Reaalelus ma ei usuks, et peategelane on normaalne mees. Kes tahaks hävitada midagi nii ilusat? Ja kas nüüd võiks arvata, et too "päästetud" mees oma naist kätel hakkab kandma? Ooo.. vastupidi. Kui seni veel kuidagi, siis nüüd...
Mulle jutt meeldis. Virtuaalreaalsuse vastu enam huvi tundnud inimeste jaoks võib ehk naiivne olla, aga üsna haaravalt kirjutatud sellegipoolest.
4000*1500 peaks miski isasem graafikakaart välja küll vedama.
Taivo, Sul halb päev, sest ma lugesin JUST ENNE seda Lukjanenkot. Seepärast, püüdes võimalikult objektiivne olla (nagu teada, kui pista kuumast veest tõmmatud käsi leigesse vette, siis tundub see jääkülm - kontrastiprintsiip), tirin oma arvamust ülespoole ja hindan selle loo rahuldavaks.
|
