Kõndisin nukralt läbi öö, tormi ja lompide. Linna
kuma mu selja taga oli juba kadumas. Aeg-ajalt kihutas must
mööda mõni üksik auto. Need pritsisid mu peale
külma novembrikuist loiguvett. Tuul undas telefonitraatides, tuues
kohale üha uusi pilvi ja üha uut vihma.
Autode üle võisin vaid rõõmustada. Nende tulede
valgel sain heita pilgu kellale. Nii loendasin minuteid, mis
jäänud viimase bussini.
Linnas oleks ehk olnud mõni soojem koht, kus saanuks ka midagi
hamba alla. Raha aga ei olnud. Oli vaid bussipileti jagu.
Kirusin mõttes viimast loengut, mis oli oodatust pikemaks veninud.
Nii olin jäänud oma tavalisest sõiduvahendist maha ja
järgmiseni oli aega kaks tundi.
Nii kõndisingi linnast välja, maanteele. Hääletada
ei olnud sellises ilmas lootustki. Küll aga sai veidi piletit
odavamaks kõndida.
Möödus taas üks auto ja lärtsutas mu suunas porist
vett. Vasakul heitis mahajäetud bensiinijaamale valgust üksik
latern. Bussipeatus oli otse mu ees.
Pilk kellale näitas, et mul on aega pool tundi. Vaatasin judinal ees
laiuvat pimedust. Seal ronis tee põldude vahel mäkke, tuul ja
vihm pidid seda kanti vägagi piitsutama.
Poole tunniga jõudnuks selle järgmise peatusevahe veel
läbi kõndida. Vaatasin ahastusega ettepoole. Vihm muutus
tihedamaks. Seal, eespool, ei olnud kusagilt võimalik varju leida.
Kes võis teada, kui täpne buss oma tulekuga olla võis?
Selles peatuses aga oli vähemalt varjav mets. Bensiinijaamas kumav
valguski meenutas seda, et seal kandis on vähemalt kunagi elatud.
Teisest küljest jälle... pool tundi sellise ilmaga bussi
oodata...
Toetasin selja vastu peatuse posti. Vähemalt mingilgi ribal ei
lõõtsunud mu poole enam tuul. Otsustasin, et seisan viis
minutit ja suundun siis põldude vahele.
Minust sööstis mööda suur, mürisev ja valgustatud
tume kogu. Ainus asi, mida see meenutas, oli buss. Mu süda
värahtas -- kas ei olnud ta juht mind pimeduses tähele pannud?
Oli erafirmade loomise aeg; ju siis oli mõni saatnud sõitma
oma bussi. Aga et ta möödus... Selline asi võis juhtuda
ka viimase bussiga ja siis seisnuks ees pikk ja vaevarikas
kõmpimine.
Seejärel märkasin, et buss oli siiski seisma jäänud.
Ta tume kogu seisis umbes kakskümmend meetrit eemal ja uks oli
avatud. Haarasin oma asjad ja sööstsin sinnapoole.
Buss oli pikk ja kõrge. Seda, kuhu ta sõitis, ma ei
vaadanud, aga minu sihtmärgini sõitsid nad kõik.
Astusin uksest sisse. Bussis oli soe. Sees ei olnudki nii valge, nagu olin
arvanud. Seinad olid mustad ja neil rippusid maalid. Sees oli palju
rahvast ja enamik olid neist mehed. Kõik nad olid vähemalt
keskealised ja ilme oli neil sünge.
Bussijuht oli mustas nahktagis. Tema kabiin oli pime ja ta enda näole
langes vari, nii ei või ma selles kindel olla, kuid ta näis
olevat neeger. Hele ei olnud ta nahk kohe mitte.
Armatuurlaud aga oli palju imelisem nähtus. Ma olen neid ju bussidel
näinud, aga midagi taolist ei olnud mu silm enne tabanud. Rohelised
tuled särasid seal igal pool ja samuti oli seal mingi ekraan, mis
tuletas kahtlaselt meelde arvuti oma. Sellest ma aga ei hoolinud, ma olin
läbimärg ja mul oli külm.
Küsisingi siis piletit sinna ja sinna. Poolpiletit veel pealegi.
Vastus aga jahmatas mind.
«See oleks üheksa krooni, mees,» vastas mulle see külm
ja kalk hääl.
«A-aga ma küsisin ju poolehinnalist piletit...» suutsin
lõpuks kokutada.
Kalk hääl vastas: «Kõik on õige, mees.
Täispileti hind on kaheksateist krooni. Poolpilet seega üheksa
krooni. Või pole sul nii palju raha, mees?»
Ohkasin ja koukisin taskust rahakoti. Kõige kallim täispilet
oli seni olnud kaheksa krooni, nii et tegemist oli sulaselge
röövimisega. Ilmast ja külmast oli mul aga siiski piisavalt
villand, et nõustunuks selle eest pääsemiseks maksma.
Rahakotist vaatas vastu üks kortsunud kroonine. Selle kõrval
säras viiekroonine münt. Koukisin need sealt nukral ilmel
välja. Taskus pidi veel veidike olema...
Esimene rahatäht, mis taskust näpu vahele jäi, oli
särav kümnekrooniline, punane kui tuli. See oli olnud
lõunasöögi raha, söök oli aga miskipärast
söömata jäänud.
«Nii et sul ikkagi ON raha, mees,» naeris see kalk
hääl. Siis sirutus mustades kinnastes käsi ja napsas raha
mult peost. «Tagasi seega seitse krooni. Palun, mees!»
Selle peale ei teadnud ma enam, kas nutta või naerda. Nimelt oli
mulle tagasi antud seitsmekroonine rahatäht. Miskipärast oli mul
selline tunne, et seda ei aktsepteeriks ükski pood.
«Mis viga, mees?» küsis külm ja kale hääl
kabiinist. «Sa ei taha raha, mees? See on ju alles täna
välja antud ja äsja pangast toodud. Istu nüüd maha,
mees!»
Istusin maha ja jäin elu kummalisuse üle juurdlema. Buss
sõitis edasi ja selles valitses täielik vaikus. Mu pilk
libises seitsmekroonisele. See oli rohekaskollane ja raha välimusega.
Aastanumbriks oli muidugi mitte 1995, vaid 2043... Ja...
Vastumeelsus selle raha suhtes üha kasvas. Siis tundsin
nõksatust, kui buss peatus. Akna taga oli täielik pimedus. Ma
ei tajunud kohe üldse, kus olen. Oli see nüüd järgmine
või ülejärgmine peatus?
Uks avanes ja sisse komberdas vana mees. Ta oli habemes ja vaese
välimusega. Vasakule jalale ei suutnud ta toetuda; nii käis ta
kargu abil.
Kuulsin bussijuhti küsimas: «Mida sina tahad, mees? Sinul ei ole
ju raha, mees! Pole raha, pole sõitu! Astu nüüd uksest
välja, mees!»
Sant aga lausa anus soiguval häälel: «Palun sind, lase
sõita. Kasvõi natukenegi. Ole hea, aita inimest! Palun
sind!»
Bussijuht aga vastas kalgilt: «Kasi minema, mees! Sul ei ole raha,
mees! Raha on ainus, mis loeb, mees!»
Sant aga tõstis juba jala esimesele astmele, ise pisarsilmil
paludes: «Ole ometi halastaja! Ega see sul tükki küljest
võta...»
«Sul ei ole raha, mees!» vastas bussijuht jõhkralt ja
sulges ukse. Sant komistas ja kukkus väljapoole, kark ja üks
jalg jäid tal aga selle vahele. Siis asus bussijuht edasi
sõitma ja ma nägin, kuis mudane maa edasi kihutama hakkas.
Sant lohises veidi kaasa, aga ta jalg vabanes peagi. Kark aga murdus
pooleks, kuid üks pool sellest jäigi ukse vahele. Ni ei sulgunud
see täielikult.
Toimunu oli mind piisavalt vapustanud. Teadsin, et mulle ei meeldi see
buss ja ei meeldi see raha. Juht meeldis aga veelgi vähem. Samuti
kasvas mus tunne, et ükskõik kuhu see buss ka ei suunduks, see
pole mitte see koht, kuhu mina mina tahan. Ka jõudsin arusaamisele,
et sinna, kuhu ma sõita tahan, see buss ei jõua. Nii oli mu
arust ülim aeg mahaastumiseks.
Nii kõnetasingi bussijuhti: «Mina olen nüüd kohal.
Pea oma sõiduk kinni. Minul on aeg väljuda.»
Juht vaatas mind ja ta pilk tarretas mu vere. «Mis jama sa
nüüd ajad, mees? Sa ei ole kohal. See pole sinu peatus. Sinul ei
ole aeg väljuda, mees!»
Pilk aga langes murdunud kargule ja ma leidsin endas uut jõudu.
«Ei ole jah minu peatus. Minu peatus on möödas. Seal sa ei
peatunud. Mul on aeg väljuda.»
Bussijuht ohkas. «Eks sa siis välju,» sõnas ta, ja
uks avanes.
Seejärel sõnasin ma ei tea mis tondi kihutusel: «Mu
peatus on möödas. Seal sa ei peatunud. Tahan raha tagasi. Mul on
õigus raha tagasi saada!»
Siis puhkes bussijuht naerma. «See õigus sul on, mees!»
sõnas ta ja naeris, kalgilt ja külmalt. «Eks sa siis
võta, mees!»
Ja mulle näis, et sel hetkel laulis terve buss temaga koorina kaasa:
«Eks sa siis võta, mees. Võta kui suudad, mees!
Võta enda raha, mees!»
Siis aga kadus buss mu ümbert kui luupainajalik nägemus. Mu
ümber oli raha, meretäis raha. Seal olid igasugused mündid
ja paberrahad, isegi kaurikarbid olid seal. Merena voogasid nad mu
ümber ja kusagilt kaugusest voogasid mu ümber helid: «Eks
sa siis võta, mees! Võta, kui suudad, mees!»
Veidi maad eemal kumas mu kroonine. Sumasin selleni, ja haarasin ta pihku.
Otsekohe muutus liikumine raskemaks. Raha ähvardas mind uputada,
pidin selles ujuma, sellega võitlema. Vajusin mitu korda selle
alla, see ähvardas mind uputada. Hõbe sädeles igal pool
ja kuld kiiskas. Kauguses säras aga mu viiekroonine. Näis, et
just selle poolt kostusid need helid: «Eks sa siis võta, mees!
Võta kui suudad, mees!»
Ujusin üha edasi. Kuld kiiskas üha eredamalt ja kalliskivid
asusid läiklema. Seal oli ka mu viiekroonine ja selle taga,
kaugustes, säras ka punase leegina kümnene. Haarasin viiese
pihku ja lausa tundsin, kuis raha mind endasse imeb. Ma olin raske, nii
raske. Vajusin üha allapoole, kõrvus ikka kumisemas see:
«Eks sa siis võta, mees! Võta, kui suudad, mees!»
Suutsin viimaks pinnale rabeleda ja nägin kümmet krooni kauguses
sätendamas. Tundsin aga, et see on liig kaugel. Nii kisasin:
«Minul on oma võetud! Mul on minu oma käes!»
Siis kadus see meri ja ma olin taas bussis. See kihutas avatud uksega
läbi öö, nagu ta seda peale sandiga kohtumist ikka teinud
oli. Ohkasin ja otsustasin välja hüpata.
Sel samal hetkel, mil olin usteni jõudnud, sulgusid need äkki.
Nad tabasid mu külgi ja litsusid need valulikult kokku. Siis olin kui
santki pooleldi ukse vahel, uksed aga avanesid ja sulgusid mind
vemmeldades. Ma ei suutnud end liigutadagi ja valu oli kohutav. Uksed aga
laulsid: «See pole sinu peatus, mees! Sa ei välju siin, mees!
See pole õige koht, mees!»
Siis sattus mu käsi sandi kargust murdunud jupile. Haarasin selle
pihku ja hüüdsin: «See on minu peatus! Ma väljun
siin!» Siis surusin selle jupi uste vahele ja pudenesin
jõuetult uksest välja, raha mu näpu vahelt kukkus samuti.
Nägin veel seitsmekroonilist kabiini hõljumas ja siis buss
kadus.
Toibusin vihmaveeloigus lebavana. Mu ümber oli pime ja külm
novembrikuu öö. Leidsin kobades viiekroonise ja kroonise ning
pistsin need rahakotti. Otse mu juures oli bussipeatuse silt, aga milline
peatus see oli, ei osanud ma öelda.
Minust sööstis mööda auto, pritsides mu peale
sügise külma vett. Olin edasi jõudnud neli peatusevahet.
Kella järgi oli viimase bussi Tartust väljumiseni veel poolteist
tundi. Aega oli piisavalt, ühe tunni võrra rohkem. Ohkasin ja
asusin läbi vihma põldude vahel edasi lonkima. Aega ju mul
nüüd oli.
|