Mees ronis muldonnist välja ja sügas pulstunud
habemepahmakat. Oma niinest hame ja vastsete tohust viiskudega
nägi ta välja nagu metsavana. Mets oli osa temast, tema oli
osa metsast ja teisiti ei saanudki see olla; oli ta ju siin juba
aastaid elanud.
Mees nuusutas tuult. Õhus oli esimeste hallaööde
karget hõngu ja langenud lehtede kirbet aroomi. Jahihooaeg oli
kätte jõudnud ning küti soontes tuikav ürgne
instinkt sundis teda püssi haarama. Varsti on tal jälle
värsket liha! Ainuüksi mõte sellele pani mehe suu
vett jooksma ja ta silmadesse sigines verejanuline läige.
Käratu varjuna kadus ta puude vahele ning suundus raba poole.
Hooajal leidus rabas alati saaki, see tuli sealt vaid ära tuua.
Murdunud männi juures kohtas mees hunti. Karvad looma turjal
tõusid turri ja hetke silmitsesid nad teineteist uurivalt.
Lõpuks urises mees hoiatavalt ja hunt, kes tunnetas temas
tugevamat, taandus.
«Mine, vend susi,» pomises mees. «Head jahti!»
Viimast pilku tagasi heites sörkis võsavillem metsa.
Mees astus edasi. Puud vajusid madalaks ja tõmbusid
kühmu, otsekui kummardades läheneva raba ees. Puujuurte alt
hiilis välja hämarus ja kerkis üle metsa. Laugaste
põhjatust sügavusest uhkas külma udu, mis lainetena
raba kohal hõljus, igerikud kuivanud tüved tardusid
tontlikesse poosidesse.
Üle raba venis kassikaku õõnes huik. Kiskjate tund
oli saabunud.
Mees võttis püssi õlalt ja jäi kuulama.
«Uu-uu!» kostis udust hale ja ehmunud hääl.
«Uu-uu! Aidake!»
Mees muigas põlglikult. Inimesed! Haledad olevused -- tulevad
rabasse ja ei oska enam tagasi minna!
«Hei!» hüüdis ta. «Siia!»
«Hei!» kõlas udust. «On siin keegi? Hei!»
«Siia!» hüüdis mees uuesti.
«Tulen!» Hääles oli kuulda paanilist kergendust.
«Hüüdke! Ärge jääge vait! Jumal
küll, ma olen päästetud!»
Juba oli kuulda sammude lirtsumist ja ähkivat hingamist. Udust
tormas välja keskealine prillidega paksuke. Tema
määrdunud põski mööda voolasid pisarad,
nägu oli virildunud. Mütsi oli ta juba ammu kusagile
kaotanud ning hõrenevad juuksed olid sassis.
«Ma olen pääsenud!» hüüdis ta mehe
poole joostes. «Te ju viite mind siit välja? Te ei
jäta mind siia?»
«Ei,» vastas mees ja pani püssi palge.
Paksuke pilgutas ehmunult silmi ja peatus segaduses.
Mõistmatult silmitses ta püssitoru mustavat avaust. Siis
tõstis ta pilgu ja nägi mehe silmi. Kiskja silmi,
näljaseid ja julmi. Ja taipas.
Ta pöördus ja jooksis mätastele komistades ning
kentsakalt tuigerdades laugaste poole, taipamata korvi käest
visata. Ta isegi ei karjunud.
Mees lasi tal veidi joosta ja vajutas siis päästikule.
Laisalt loksuv udu neelas karjatuse ja punane veri segunes punaste
jõhvikatega. Jahihooaeg oli alanud.
|