[ Jutt |
Jutulabor: september 1999 |
Uued arvustused ]
Kõlab nagu pikem versioon mustast anekdoodist. Aga hästi tehtud. Tugev pluss on minu arvates liigliha vältimine.
Hea laast... etteaimamatu... virisemiseks pole põhjust!!!
Belials oskab... proovige kasvõi samal tasemel teha...!?
Pole siin huumorit kuskil ja miskiseks virisemiseks pole ka põhjust. Tehke järgi parem! Ei õnnestu? Ka Miller ja Voolaid jakeskõikveel proovisid aga ei tule välja. Belialsil tuleb. Elegantselt, sundimatult ja õudselt. Ja mõtlema paneb ka... Lugu sügavama ja poeetilise tagapõhjaga, nagu ainult Belials neid teha oskab. Miniatuuride zhanr on Eestis patendeeritud ja monopoliseeritud.
PS! Jälle tegevuspaigaks soo! See on tore. Soojutte on meil palju: "Vend Juudas", "Soolinn"... Mulle meeldib, et me soid meeles peame.
Stiilne laast. See pole sugugi must huumor nagu oletab A.Palo: mis siis saab, kui ise metsas ära eksite ja karvakasvanud vanamees püssi Teile suunab? Vaevalt, et see nii väga naerutuju tekitab. Minu meelest on Belials lühinovelli valdamises saavutanud täiuslikkuse ja annaks Saatan, et ta taset hoida suudaks.
03.10.1999 20:50:47 |
Tarts |
Mage lugu kohe aimatava lõpuga. Ne ei old ei iva ei puänti. Kirjutatud oli muuseas peris loetavalt.
02.10.1999 17:40:35 |
Kaarel |
Ka sina, Belials! See tükk jäi küll Milleri "Jahiga" ühte klassi.Tõsi, ma ei arvanud puänti ära sel lihtsal põhjusel, et ootasin enamat. Muidugi, see kannibalist papi oli üsna sümpaatne.
See nagu rohkem must huumor :-). Sellise ülesehitusega lugusid võiks ilmselt produtseerida peaaegu iga meie elu olmenähtuse kohta.
|