Kunagi elanud headele eestlastele,
kellest me pole midagi kuulnud.
|
Mark sai oma asjad Tallinnas korda veidi enne üheksat ning
jõudis veel üheksasele bussile. Ta istus teise istmeritta,
tõmbas mantlihõlmad koomale, toetas end toolileenile ja
sulges silmad, kui mootor mürisema lõi. Ta sulges silmad ja
kujutles, et istub Helsinki-Zürichi lennukis, mis kihutab raskelt
õhuaukudes rappudes üle lugematute külade ja
kirikutornide.
Mark jäi magama ning nägi üsna veidrat und. Tõtt-
öelda ta pigem tukkus kui magas ja ta uni oli seotud reaalsusega.
Ülemiste järve taha kaduva Tallinnaga, laternavalguse halli
hämarusega, mürinal viskleva maailmaga. Selle juht istus
sirgeseljalisena pimeduses, mõõteriistade helk peegeldumas
ümmargustel prilliklaasidel, keerutades rooli justkui
soojatorustiku ventiili. Juht kasvas välja toolist, millel ta
istus. Tool kasvas välja masinast, mis kihutas ogara kiirusega
mööda pensionäride «Zhigulidest», nii nagu
käskis gaasi litsuv jalg. Ulgudes möirgas mootor, juhi
nägu oli liikumatu ja külm. Ta süütas valguse ja
luges midagi. Aga seda nähti kindlasti juba unes.
Buss peatus säärase rapsakuga, et Mark lõi pea vastu
esimese tooli leeni. Ümberringi pilkases pimeduses liikus kogusid.
Eespool maanteel paistis autode seisutulesid, nende tagant ilmus
pöördlaterna pulseeriv majakas. Vahepeal väljunud juht
ronis bussi tagasi. Buss pööras paremale, tunduvalt
väiksemale teele. Aeg-ajalt klobistasid puuoksad vastu aknaklaase.
Marki vallanud roidumus oli kadunud. Polnud näha ei kella ega
teeääri. Mark imestas endamisi, kuidas bussijuht endistviisi
julgelt sõidab. Harjumuse asi vist. Mark küünitas
ettepoole vaadata ja nägi vaid valgusvihus paljastuvat
tõusu. Ümbrus oli lumevaene ja imas ahnelt kiiri. Tee kulges
kiviklobina saatel ühtviisi edasi, juht roolis uljalt ühe
käega ja teisega pani sigareti ette. Kobas armatuurlaual tikke
võtta ega leidnud neid. Küünitas käe selja taha
jopitaskusse. Käsi takerdus tasku sisemuses, juht proovis seda
närviliste rapsakutega vabastada. Jopitripp katkes ning jopp kukkus
juhile pähe. Mark jälgis jahmunult, kuidas läbi pruuni
nailonjopi joonistus juhi pea kumer figuur ja mügar käsi selle
kõrval tegi abituid liigutusi.
«Appi, appi!» kandus viimaks ta kõrvu juhi summutatud
hüüd.
Mark sööstis kohalt, hoolimata käetoe külge
jäänud mantlisiilu meeleheitlikust kärinast, ent kaotatud
aega polnud võimalik enam tasa teha. Juhitavuse kaotanud buss
sööstis teetammist alla, Mark kaotas tasakaalu ning kukkus
juhile sülle, kelle jalg oli jäänud gaasipedaalile,
mistõttu buss sööstis kriisates üle konarliku
maastiku. Kohe põrkas ta millegi vastu, mis purunes raginal ja
kustutas parempoolse laterna. Kostis karjeid ja veerevate pakkide
mürinat. Ning enne, kui Mark või juht midagi ette oleksid
jõudnud võtta, läks buss kaldu, tegi rataste
kraapides kohapeal poolringi ja kukkus, õigemini vajus pehme
kaldpinna najal aeglaselt viltu, libisedes ühe enam kummuli. Mark
ja juht kukkusid puntrasse vastu parempoolset ust, kusjuures juht tundis
õudusega enne teadvuse kaotust külje all midagi märga
ja külma. Mootor tegi jõua-jõua ja suri välja
ning valgus kustus.
Buss libises aeglaselt üha enam kummuli. Mark haaras taskulamp-
sulepea ning uuris selle nõelkiire valgusel armatuurlaua-aluseid
panipaiku. Ta leidis tühja piimapudeli ja lõi esiklaasi
sisse. «Vait!!» karjus siis bussi sisemusse. «Jätke
oma asjad kus kurat. Kes saab, ronigu siitkaudu välja. Rahulikult
ja paanikata! Ma lähen välja ja löön tagantpoolt
ühe külgmise aknaklaasi sisse. Ärge alla
jääge!»
Mark ronis pingutusega bussi küljele, roomates selle viltusel ja
libedal pinnal tahapoole. Pudelikael oli terveks jäänud ning
sellega lõhkus ta rea viimase aknaklaasi ja tõmbas tihendi
koos kildudega sirinal eest, veristades näppe. Ta sirutas käe
bussi sisemusse ja sikutas välja kauboisaabastes mehe, kelle kaelas
tolknesid pleieri murdunud kõrvaklapid.
«Oh, shit,» ähkis mees. «What has happened?»
«It doesn't matter,» vastas Mark. «What's your
name?»
«Terry,» kostis mees. «What has happened?»
«Nice to see you, Terry,» vastas Mark lahkel häälel.
«Would you be so kind and help people out? Thank you,» ja Mark
libistas end vastust ootamata bussi otsast alla.
Ja sattus põlvini mudasse. Ta vehkis taskulambiga ringi ning
mõistis, et buss külitab soolauka äärel ja vajub
üha kiiremini mulksuvasse sügavikku. Lurtsudes ruttas ta bussi
teelt eest, valgustades kõrval kõrguvat põndakut,
kuhu olid roninud kolm noormeest, toibutades vanemat härrat. Nende
juures mätaste vahel lamas juht.
«Kas sees on veel kedagi?» karjus Mark.
«Vist ei.»
Mark ronis juhikabiini ja keeras süüdet. Roheka vee alla
vajuvas bussi keres süttis valgus. Ta kahlas seal ringi, leidmata
kedagi, haaras kaks kotti ja ulatas läbi külgakna
ameeriklasele. Hüppas ka ise välja ning ronis tagasi teiste
juurde põndakule. Näolt järgnes ameeriklane, tirides
kahte ligast kotti.
«Mis siis nüüd?» päris üks noormeestest.
«Nüüd täname taevaisa,» lausus Mark
pühalikult, heites pilgu tumeda taeva poole.
Laukast kuuldus korinat.
Juht avas silmad ja jõllitas enda kohale kummarduvaid
nägusid.
«Mul on külm,» kobises ta ning haaras värisevi
käsi sigareti. Mark pakkus talle välgumihklist tuld.
«Damn it, they aren't mine!» karjatas ameeriklane tule valgel,
visates kotid matsuga vastu maad ja joostes lauka juurde. «My
camera, my schemes...» kostis sealt ta halinat laukast kumava
valguse taustal. Aku andis veel voolu.
«Ega ta hull ometi bussi lähe?» küsis noormees.
«Buss? Kus on buss?» proovis juht end püsti ajada.
«Kuss!» vaigistas Mark teda. «Buss läheb bussimaale.
Härrased, kelle kotid need on?»
«Üks on meie,» ütles sama teksatagis noormees.
«Selles on kilpkonn.»
«Käisite loomaaias vargil või?»
«Ei-ei, Samuel kärvas neil juba möödunud kevadel. Me
tegime tast praksi ajal topise.»
«Hüva, ja kelle on teine kott?» päris Mark, ehkki
siin polnud midagi pärida.
«Minu,» vastas vanem halli talvepalituga härra.
«Kas on siin midagi, millest meil abi võiks olla?»
Hall talvepalitu tõmbas kotist lapiku pudeli ja andis Margile,
kes turgutas sellega bussijuhti. Juht ajas end ägades
küünarnukile.
«Kus on buss?» küsis ta taas.
Teda ümbritses murelikult vaikiv pimedus.
«Yeah!» kostis võidukas hääl, mis
lähenes lirtsudes. «Yeah, yeah, yeah.»
«It wasn't very clever idea,» ütles Mark vorsti meenutava
spordikotiga vehkivale ameeriklasele. «You are wet. You'll freeze.
And maybe... OK, I hope, you will be fine.»
«Miks me suurelt teelt ära keerasime?» pöördus
ta siis juhi poole.
«Seal oli mingi õnnetus,» kõlas värisev
hääl. «Enne Siniküla oli läbisõit
suletud ja pidime siitkaudu ringi sõitma...»
«Mis mõttes -- siitkaudu?»
«Ah, ma ei tea...» sattus juht segadusse. «Politseinik
ütles, et siitkaudu pääseb ringi. Ma arvasin, et sildid
on väljas... Kus buss on?» küsis ta taas.
«Buss on ära uppunud,» teatas pimeduses lähenev
bioloogiatudengi hääl.
«Oo...» vajus juht kägarasse, «...mind lastakse
lahti! Alles tuleval aastal pidime uusi pruugitud busse saama.»
«Hüva,» haaras Mark jutuotsa taas enda kätte.
«Kõige mõistlikum, mida me praegu teha saame, on
minna bussi jälgi pidi teeni ja sealtkaudu maanteele, kui me varem
kedagi ei kohta. Siin seista ja külmetada pole mingit
mõtet.»
Keegi ei vaielnud talle vastu. Ent selgus, et Margi ideed pole kuigi
lihtne teostada. Ümberringi laius suur poriväli ja peenike
taskulambikiir ei suutnud kuidagi bussi jälgi leida. Pimedas
süttisid tikud ja välgumihkel, kuid jäljed jäid
kadunuks.
«Me võiksime ühes kindlas suunas minema hakata,»
pakkus bioloogiatudeng. «Kuhugi me ikka välja
jõuame.»
«Mitte siin,» tähendas Mark kibestumusega. «Kui
oleks valge, siis me näeksime enda ees laiuvat Laeva sood.
Ilmakaari arvestades läheme viiel juhul kaheksast rappa. Raba
kestab lääne, lõuna ja põhja suunas
kilomeetreid, loode suunas kümneid kilomeetreid. Seal, teisel pool
Pedja jõge asuvad Põltsamaa ja Umbusi raba. Saate aru,
ühelt poolt piiravad meid sirbikujulise kõverusena Pedja
jõgi ja Emajõgi, teiselt poolt ühendab
kõveruse otsi Tallinn-Tartu maantee. Selle poolkaare sisse
jäävad mõned sookülad, aga need on kaugel. Me ei
saa minna, kuidas juhtub...»
«Kuulake!» hüüatas Hall Talvepalitu.
«Pillimäng!»
Kõik tardusid. Tõesti, hea kuulmise korral tõi
kõrvu näpistav tuul kaasa lõbusat pillimängu.
Pala lõppedes näis kõlavat maruline aplaus. Jabur,
aga tõsi.
«Mulle tundub, et see kostab sealtpoolt,» sõnas hall
talvepalitu, kuid keegi ei näinud pimedas, kuhu ta osutab. Ta
süütas tiku. «Hei, siit läheb mingi tee!
Täiesti korralik tee!» Tikk kustus, kuid kõik kuulsid
eemalduvate sammude järgi, et hall talvepalitu kõndis
tõepoolest millelgi, mis oli veest kandvam.
Kuna kellelgi polnud varuks targemat nõu, astuti halli
talvepalitu jälgedes. Mark kükitas ja kompas teed. Hm, milline
veider tee. Mark veendus taskulambi valgel, et tee koosnes
jämedatest puunottidest ja haokubudest. Kahel pool teed tumendas
mülgas. Õudusest judisedes kujutles Mark, mis oleks
juhtunud, kui hall talvepalitu oleks pool meetrit eemal ringi
kakerdanud. Mark ruttas teistele järele, mõlgutades
ülimalt imetabaseid mõtteid. Kuhu viib see tee? Ta aimas
juba, ent ei öelnud teistele midagi.
Pimeduses hakkas ergama kuma. Soe sädelus tõusis
märjast hallusest ja üha kasvas, kuni ootamatult seisti suurte
väravate ees. Sealt tagant pillimäng kostiski. Mark kortsutas
kulmu. Ta teadis juba, et Eestis pole teist sellist väravat, mis
nii väga meenutaks Suurt Rannaväravat kui Suur Rannavärav
ise. Üks tudengeist tõmbas tikku, kuid hallide
müüride lõppu polnud kusagil näha.
Terav sähvatus ja teravalt inisev häälitsus.
Lühikese hetke jooksul, mil kestis välklambi sähvatus,
jõudis Mark näha, et müürid jooksevad
silmapiirini. Veel jõudis ta näha, et müür tundus
justkui paari sentimeetri kõrgusel soopinna kohal
hõljuvat.
«Can we go in?» päris ameeriklane fotoaparaati vutlarisse
toppides.
«Sure,» avas Mark väikese jalgukse ning astus sisse.
Ta oleks sattunud justkui teise maailma ja teise aega.
Ta ees avanes kena tänav, mida palistasid igihaljad puud.
Tänav oli päevaselt hele, kuid polnud võimalik taibata,
kas valgus langes sepislaternaist või teistest majakatuste
tagustest valgusallikaist, mis heitsid taevasse sumu. See valgus
näis andvat nii palju sooja, et suust ei tulnud enam auru. Valgus
ja soojus tundusid olevat kapseldunud linnamüüride vahele.
Mark vaatas üles. Ta ei näinud klaaskuplit linna kohal, aga ta
ei näinud ka endist halli taevast. Üllatusega märkas ta
tähti.
«Assa nuga,» ohhetas keegi selja taga. Ameeriklane krabistas
nohinal Lõuna-Eesti turismikaardiga.
«Is it Tartu?»
«Yes, it is,» ütles Mark hajameelselt, kuulates pingsalt
kirikutornide kellamängu. Tornid oleks justkui sõnumeid
vahetanud. Taas kuuldus kauget pillimängu -- puhkpillimuusikat. See
pani õrnalt klirisema heledad vitriinid, mille taga võis
näha uhket kaupa. Tänav näis olevat välja surnud,
ent Mark oli üsna kindel, et poed on avatud.
«Kus me oleme?» küsis hall talvepalitu nõutult.
«Muinasjutus,» lausus Mark. Bussijuht hakkas närviliselt
naerma, tõmbas suitsu kurku ja läkastas. Mark tiris vettinud
mantlihõlmu koomale. «Te võite teha, mida soovite.
Soovitan teil kokku hoida. Mina vaatan mõnda kauplusesse, kui ma
juba siin olen.» Ning ta sisenes lähima kaupluse
pöörduksest. Teised seisid tänaval veidi aega
nõutult ja läksid talle järele.
Väike pood oli inimtühi. Isegi müüjat polnud leti
taga. Õigupoolest -- letti polnudki, nii et ega müüja
saanukski kusagil olla. Olid vaid kaup ja sisenenud inimesed, kes
vaatasid piki seinu rippuvaid ülikondi, smokinguid, palituid,
särke ja nii edasi.
Mark katsus üht pluusi. Pluus oli tehtud heast materjalist ja
töö oli ülimalt kvaliteetne. Mark leidis lipiku
suurusmõõtudega, ent ta ei leidnud infot valmistajamaa ja
hinna kohta. «Ahah,» tähendas ta rahulolevalt, lastes
pluusikäise lahti.
«Mis on?» küsis hall talvepalitu, kes nähtavasti
millestki aru ei saanud.
«Kus te elate?» küsis Mark ta käest.
«Vastseliinas. Ma olen Vastseliina kultuurimaja direktor Hillar
Laidvee,» surus mees millegipärast Margi kätt.
«Meeldiv tutvuda. Mark Kuuse, maakler,» ei jäänud
Mark võlgu. «Härra Laidvee. Palun ärge solvuge,
kui ma ütlen, et teil Vastseliinas pole kaubamaja. Tegelikult, kui
teil oleks ka Tallinna kaubamaja, annaks siinne pood sellele silmad
ette. Vaadake, te olete oma mantli ära määrinud.
Tõtt-öelda on ta ka kulunud. Otsige siit endale mõni
sobiv uus mantel ja jätke vana puu peale.»
«Aga... mul pole nii palju raha kaasas...»
«Raha? Mis maksab siin raha? Kas te näete kusagil mõnda
hinnasilti? Mina küll ei näe. Muide, lahtiolekuaegu polnud
uksel samuti. Kas te näete kassaaparaati? Mina ei näe seda
kusagil. See pood on avatud alati kõigile, uskuge mind.»
«Is it duty free shop or what?» küsis ameeriklane Terry,
kui Mark kultuurimaja direktorile uut musta mantlit selga aitas.
«No, my dear Terry,» nentis Mark Hillarit peegli ees
keerutades. «This is money free shop.»
«What? I don't understand. What does it mean?»
«It means that you haven't to pay any money here,» vastas
Mark. «Everything you see is available. Everything you want -- just
take it!»
«But -- how?» ei mõistnud Terry. «Oh, I know --
this is communism!» hüüatas ta äkitselt
rõõmsalt.
Mark ja tudengid riietusid smokingutesse, mis istusid
suurepäraselt. Bussijuht vaatas juhmilt toimuvat ega öelnud
sõnagi. Ameeriklane oli peitunud kauba vahele.
«Noh, sõbrad, kas vaatame nüüd veidi ringi?»
päris Mark tudengeilt.
«Jaa!» hüüdsid üks ajaloo- ja kaks
bioloogiatudengit kooris ning ruttasid Margi kannul tänavale.
Nahktaldadega kingad klõbisesid uhkelt vastu kõnnitee
paeplaate, jalutuskepid toksisid vastu sillutist ja valged sallid
lehvisid käimishoos. Mark tervitas kaabukergitusega vastutulevaid
inimesi ning tudengid tegid naeruturtsatusega sama. Bussijuht ja
kultuurimaja direktor kõndisid väikese grupi sabas, vaadates
üksteisele mõistmatu pilguga otsa.
Looklev tee viis trapetsikujulisele väljakule, mille ühes
küljes kõrgus katedraal. Selle ette oli püstitatud
lava, millel esinesid parasjagu torupillimuusikud. Poolringis paigutatud
istmetelt jälgisid toimuvat suupisteid mugivad inimesed, kes
innustasid muusikuid iga pala järel tulise aplausiga. Hoolitsevad
vanemad olid oma pesamunade kaela riputanud helendavad
neoonrõngad, et ringisagivad väikemehed rahvahulgas kaduma
ei läheks.
Päris lava lähedal leidus tulijaile lahedasti ruumi. Jalamaid
volksas kohale ettekandja, küsides, mida härrad soovivad.
«Mida pakute?» päris Mark uudishimulikult.
«On humalamärjukest, kalja, meekooke, kama...» vuristas
ettekandja.
«Vaadake,» tõusis Mark ettekandja kõrva
äärda ja sosistas: «Meie seas on bussijuht. Tema ei tohi
purju jääda, muidu võetakse talt load. Ja need kolm on
tudengid, alla 21 aasta vanad. Nemad ei tohiks täna väga purju
jääda...»
Mhmh, noogutas ettekandja.
«Ma võtaksin heameelega korraliku seaprae,» ütles
Mark seepeale valjult. «Rohkelt leent ja hapukapsast ei teeks paha.
Väike õlu. Saaremaa õlu, kui võimalik.»
Ettekandja vudis minema ning Mark süvenes laval toimuvasse.
Parajasti kutsuti lavale rahva seast vabatahtlikke. Mine, mine,
tõukasid bioloogiatudengid ajaloolast. Bioloogid on ikka
bioloogid, muigas Mark.
Lavaleastunud moodustasid ringi. Neist ühelt võeti kaabu
ning seejärel hakkasid nad muusika rütmis üksteisele
kaabusid pähe panema. Korraga muusika katkes ning see, kes jäi
kaabuta, pidi lavalt lahkuma.
Kord-korralt jäi lavale vähem mehi. Muusika aina kiirenes.
Käed ja kaabud käisid nii nobedalt, et neid oli raske
jälgida. «Tõnu, Tõnu,» ergutasid tudengid
konkurentsile üllatavalt hästi vastupidavat koolivenda.
Tõnu ähkis mis ta ähkis, näost punane, ent vastu
ta pidas. Viimaks jäi ta lavale kahekesi lühikest kasvu
mehega, kes pidi peaaegu hüppama, et Tõnule kaabut pähe
susata. Pillimehed nautisid ebavõrdset võitlust piisavalt
kaua, enne kui kõlas viimane noot.
«Siin on siis meie võitja,» hüüdis lavale
hüpanud mikrofoniga mees. «Kust tuleb meie
võitja?»
«Mina olen Tõnu ja tulen mina ülikoolilinnast
Tartust,» vastas tudeng naksakalt.
«Ohoh,» kostis shõumees, «Tartust pole kaua aega
midagi kuulda olnud. Kas ülikool ikka seisab?»
«Ega tea,» sügas Tõnu kukalt. «Vajub teine ja
variseb. Tahetakse Tallinnasse teine ja parem teha.»
«Vaat see on küll halb lugu,» vangutas shõumees
pead. «Kuidas õppemaksuga lood on?»
«Õppemaks polekski vast kõige hullem, muu elu on
kallis,» vastas Tõnu. «Aga ega tudengid ei
alistu!»
Rahvas aplodeeris. Kui ovatsioonid olid veidi vaibunud, tõmbas
shõumees taskust kuldraha ja ulatas Tõnule.
«Siin on väike autasu meie võistluse
võitjale,» lisas ta.
Tänan, tänan, noogutas Tõnu aplodeerivale rahvale ja
hüppas lavalt alla kaaslaste juurde. Mark surus ta kätt.
«Te olete lahedad sellid. Mitmendal kursusel sa oled?»
«Kolmandal. Ma olen kogu aeg tahtnud küsida, kas ma olen teid
kusagil näinud?»
«Võimalik. Olen käinud ülikoolis mitmesuguseid
loenguid ja seminare pidamas. Ka ajaloo alal. 1991-92 õppisin
Karli ülikoolis aasta ajalugu. Aga -- mulle on alati meeldinud
lahedad sellid, nii et me võiksime millalgi veel kohtuda...»
«Kui me siit muidugi välja pääseme.»
«Kas sa kahtled selles?»
«Ma ei tea. Kui me sisse saime, peaksime ka välja
pääsema. Ent siin võib kõike juhtuda... kuid mis
siis, ma olen ikka unistanud millestki säärasest.»
Mark noogutas. Talle meeldis, et teine ei esitanud küsimusi, vaid
oli valmis neile ise vastuseid otsima, olles vaba eelarvamustest.
Muusika hajus kaugele, kui Mark mõttesse vajus. Ta tõusis,
surus kaabu pähe ja ütles, et vaatab ümbruskonnas veidi
ringi. Ka tema otsis, kuid polnud täielikult vaba eelarvamusest, et
niisama ei juhtu midagi. Mida oli rääkinud tark Liivi? Mark
pingutas ajusid. «Soolinn pidavat end ilmutama ainult kord saja
aasta jooksul... seitsmele mehele... seitsmele mehele...» Mark
jäi seisma kesk rahvamurdu. Mil moel ilmutama? Seda ta ei
mäletanud, küll aga meenusid edasised sõnad: «Aga
ka see, nagu ma olen kuulnud, pidavat juhtuma vaid siis, kui Soolinn
seda tahab. Nii et võib-olla pole reeglil erilist tähtsust.
Nagu ka vanal arvamusel, et sissepääsenud võivad leida
seda, mida nad on otsinud, kuid selleks on aega...»
«Sorry...»
Mark võpatas. Ta ees seisis Terry, kes püüdis
rahvamuusikast üle karjuda.
«Can you help me to find a hotel? I have found a Hi-Fi stereosystem
and...»
«I have never been here,» vastas Mark, püüdes
ärritust alla suruda. «Hey man, don't be stupid! The bus is
coming soon and we are going to Tartu. You should be looking for
something you really need... Please, leave me alone now,» surus
Mark kaabu sügavamini pähe ja kadus pidutsejate sekka.
Neetud, oli ta vihane. Alati peab keegi tulema ja
mõttelõnga rebestama. Kuhu ma jäingi? Aeg.
Üldiselt on aega vist vähe. Ringitormamisega seda ei
säästa. Meenetest pole ma iial lugu pidanud. Ehk minna
mõnda vaiksesse nurgabaari ja tiksuda seal omaette? Miks mitte,
ja koguda mõttelõnga, otsustas Mark ning keeras esimesse
kõrvaltänavasse.
Varjuliselt hämar tänav meenutas Tallinna vanalinna armsaid
tänavaid. Seintevahelises kitsikuses keerles sammude kaja. Kahel
pool seisid pimeduses tukkuvad majad, vaid mõni üksik aken
kumas pehmes valguses. Kohinal jooksis rennis sulavesi. Sellest kohinast
sündis nõrk klaverimäng, mis meelitas Marki läbi
tänavate ja üle ristteede enda poole. Klaverimäng kostus
uduste klaaside tagant, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud
«kohvik». Mark piilus kohviku sisemusse. Ta nägi seina
ääres suurt musta tiibklaverit, mille taga küljega akna
poole istus frakis mees. Mees vaatas mängimist katkestamata
mõtlikult ukse poole ning nende pilgud kohtusid. Tule sisse
või mine ära, ütles pilk.
Mark avas läikiva klaasukse ja silmitses sumedat kohvikut. Talle
meeldis siin. Ta sammus aeglaselt tühjade laudade vahel edasi.
Kohviku tagasopis märkas ta ühes lauas raamatut lugevat naist.
Naine näis olevat sääraste killast, kes tavaliselt
varakult taipavad, et välimuses on midagi eriskummalist, mille abil
saab teisi enda kasuks tegutsema panna. Kes võib-olla naudivad
seda ja unustavad muu. Nojah. Selles linnas ehk niisugused reeglid ei
kehti, oletas Mark. Igatahes polnud ta märganud ühtegi
hoiatavat signaali. Asi hakkas teda huvitama.
«Kas lubate lauda istuda?»
Naine tõstis pilgu raamatust ja noogutas poole suuga naeratades,
heites tulnukale terase pilgu. Jajah, selginesid Margi mõtted.
Jälle kord pole ma eksinud. Esimest korda midagi muud. Ta on
vaimne. Oh, kuid ta on samavõrd vaimne nagu kõik
ülejäänud elanikud siin linnas. Ja vaid viivu saja aasta
jooksul olen teda näha saanud. Kogu ülejäänud aja
hõljub ta mu ümber.
Naine tõstis taas pilgu, ootavalt vaadates vaikivat
võõrast.
«Vabandage, et teid segan, ent ma tahaksin teilt midagi
küsida...» rääkis võõras. «Kuidas
olete te siin ja mitte rahvapeol?»
«Tavaliselt pole vahet, kus olla,» vastas naine. «Te
peaksite seda isegi teadma,» muutus ta nagu veidi süngeks.
«Kuidas te ise siia olete sattunud?» Ta uuris Marki väga
tähelepanelikult. «Tõtt-öelda ma ei tunne teid...
kuigi täna on kõik ebatavaline, olete te liiga
teistsugune...»
«Ma olen väljast... ja olen kuulnud, et siin linnas on midagi
säärast, mida mujalt ei leia. Kas te oskaksite mind
juhatada?»
«Te olete väljast? Olete kuulnud? Meie linna erisugustest
asjadest ei saa kuulda, sest neid saab vaid näha. Aga -- andke
mulle andeks -- mis on siin linnas sellist, mida mujalt leiab?»
Naine vakatas Marki silmitsedes ehmunult. «Ja siiski...»
«Jah? Mida te soovisite öelda?»
«Te olete väljast. Kuidas te olete siin ja mitte
rahvapeol?»
«Ma küsisin teilt sama, ent ei mõistnud teie
vastust,» lausus Mark tühja pokaali keerutades. «Ma usun,
et te ei mõistaks minu vastust -- kuigi teil on mu ees eeliseid -
-, aga mulle tundub, et oma harilikust minast välja saades proovime
juhust kasutades sinna sisse vaadata. Elus -- ma ei tea, äkki ma
opereerin teile tundmatute mõistetega nagu «mina» ja
«elu» -- elus on kaks lahutamatut poolust, mis eksisteerivad
siiski lahus. Me oleme nendelt eri poolustelt, mis on täna veidral
moel kohtunud...»
Naine vaatas ettekandja poole, kes eemaldus hiirvaikselt.
«Kes te olete?» küsis naine tasa.
«Ma usun, et Soolinn peaks mind tundma, kui mind sisse lasi,»
nentis Mark.
«Ma usun ka, aga mis on teie nimi?»
«Mark. Aga kuidas on teie nimi?»
Naine vaikis.
«Aga mis parata, kui ma elan pooltoores maailmapooles,»
jätkas Mark häirimatult, «ei ole ega saanud ma alla anda
neile, kes peavad seda tervikuks, mis peabki säärane olema. Ma
ei saa unustada enda väärtusi...»
«Ja just seepärast ei saa te siia jääda,»
vastas naine naeratades.
«Te teate must tõesti palju,» vangutas Mark pead.
«Kuigi siiajäämise mõte tuli mul alles
nüüd.»
«See teadmine on paratamatult vastastikune. Loomulikult
ebavõrdne. Teie poolt nimetatud... pooltooruse tõttu. Aga
siiski te peate tagasi minema. Öelge mulle, kuidas te saaksitegi
jääda? Teil pole mõtet muretseda, igaüks
võib... seda teist maailmapoolt võtta kaasa niipalju kui
kanda jaksab. Te jõuate ju palju? Te peate tagasi minema. Teid
ootavad teie sõbrad. Miks peaks see linn pärima kogu
ainulaadsuse? Nii kaob ainulaadsus sootuks. Minge. Teie kaaslased on
midagi juba leidnud, teil on veel aega...»
Mark silmitses vastasistujat, pea viltu. Kas too isegi usub, mida
innukalt räägib? Või on ta sõnadel mingi, vaid
Margile määratud tagamõte?
«Aga mis siis, kui te mulle luiskate? Kui mul pole aega, sest ma
olen teispoolsuse leidnud?»
Naine kergitas mõtliku pilgu, aga Mark ei andnud talle aega suud
avada. Ta hüppas üle laua, tiris naise viisakalt, kuid
sihikindlalt püsti, mässis mantlisse nagu vorsti ja haaras
sülle, väljudes kohvikust pikkade sammudega. Pianist kargas
püsti. Kolksudes sulgusid klaverikaan ja kohvikuuks.
«Teil on oludest väga omapärane nägemus, Mark,»
kuuldus läbi mantlisiilu naise häält.
«Pole ta... omapärane... midagi... ise te ütlesite... et
igaüks... võib... viia niipalju... kui kanda jaksab...»
«Ja kuhu te kavatsete mind niimoodi viia?»
«Ära.»
Naine hakkas naerma. «Kuhu? Ja kuidas? Te pole mult üldse
küsinud, kas ma olen nõus?»
«Aga... kas te... minu nõusolekut... küsisite... kui
mind... linna lubasite?»
«Noo, ma arvan, et see sisemine nõusolek oli teis olemas,
kui te linna astusite. Ja mina polnud lubaja ammugi mitte.»
Siis pole katki midagi. Mark ei vaevunud seda ütlema, vaid
rühkis edasi läbi linna teise poole, kus kohtas endiselt
samasuguseid kauneid maju, paekiviplaatidest kõnniteid ja
õhus hõljuvaid aroome.
«Kuulge, aga te ei saa ju mind kaasa viia. See ei ole
võimalik!» protesteeris naine.
«Miks?»
«Kuidas te võite nii küsida? Te ju teate, et nii
lihtsalt ei saa!»
«Lihtsalt sellepärast... et keegi pole proovinud,» pani
Mark asjad paika, sest selle peale polnud teisel midagi öelda. Sest
selles osas oli Margil täielik õigus.
«Kuulge, mul on ebamugav olla, pange mind korraks maha...»
«Et ma ennast... jälle soost leiaksin... või? Ma ei
taha... oodata sada... aastat!»
Naine proovis rabeleda, aga Mark hoidis teda kõvasti kinni.
«Kas te kavatsete mind niiviisi maailma lõpuni kinni
hoida?»
«Loomulikult,» vastas Mark, varjates teatavat kimbatust. Ta
jäi seisma kesk kiirgavaid poevitriine, pidades endamisi
nõu. Naine ei rabelenud enam põrmugi.
«Te ehk mõistate, et see tee ei vii kusagile,» osutas
naine pilguga linnapiiril koonduvate äärekivide suunas.
«Vaid linnast välja ehk.»
Kusagil põles maja. Või oli seda röövitud. Mark
kuulis sireeni. Aga see on ju jama, kinnitas ta endale järgmisel
hetkel. Siin pole süütajaid ja röövleid. Nemad on
mujal. See saab olla vaid pakazuhha. Mulle. Kellele veel?
Mark pööras teelt paremale võssa. Ta rühkis
laugjat mäeveeru mööda edasi, näol voolamas
higinired. Uhh, Suure Munamäe otsa ronimine on käkitegu!
Maanteel peatusid politseiautod ning neist väljakaranud
politseinikud valgustasid taskulampidega mäeveeru. Need olid Eesti
politsei autod ja politseinikud.
«Kuulge.. kas kümme aastat tagasi... oli teil miilits?»
päris Mark naiselt.
«Kümme aastat tagasi ei käinud meil külalisi,»
kostis too. Mark mühatas ja jätkas rühkimist, laveerides
võsastikus. Altpoolt kuuldus koerte haukumist ning meeste
hõikeid. Neil näis olevat tõsimeelne kavatsus Mark
kinni nabida.
Kulus igavik, enne kui põõsastik lõppes. Algas
väike lage mäeselg, mille taga tukkus hõre mets.
Mäeseljal kulges lai haokubudest ja puunottidest laotud tee. Mark
vaarus sellel edasi, olles täielikult kaotanud aja- ja kohataju,
kuni ere tuli otse ees ta tähelepanu köitis. Heledad
kirikutornide tipud kõrgusid siinsamas, vaevalt kolme-neljasaja
meetri kaugusel, nii et hea tahtmise korral tundus olevat
võimalik neist kinni asida. Katedraaliplatsil oli alanud
müsteerium, mille suitsune tuledesära värvis torne
kummalistes toonides. Mark vajus paekivist rinnatisele, silmitsedes
juveelidena hiilgavaid laternakette, taevasse lendavaid tulenooli ja
väikseid värvilisi siblivaid täppe.
«Ma ei ole kunagi linna siit niisugusena näinud,»
ütles naine.
«Näed siis,» tundis Mark kurbust, et ükski hetk pole
jääv ega kordu kunagi, ehkki alati püsib ähmane usk
selle kordumise võimalusse. «Sellisena linn meile paistab ja
sellisena me teda mäletama jääme...»
Lause katkestas neile näkkulastud hele tulevihk.
«Kodanik Mark Kuuse, kas te annate endale aru, mida te teete?»
«Oo jaa. Kas te kahtlete selles?»
«Palun seaduse esindajate üle mitte irvitada. Laske
Meelepäev kohe lahti!»
Meelepäev... vaatas Mark naist võlutult. Pöördus,
varjates käega nägu. «Mis seadusi te esindate? Kui
ilmalikke, siis neid tean ma teist paremini ja olen -- tõsi --
neid eiranud. Aga vaid läbinisti ilmalikke. Kui ilmalikest
kõrgemaid, siis peaksite teadma, et olen elanud nende järgi
ja olen valmis kandma karistust, kui see nii ei peaks olema. Palun,
räägime nagu võrdne võrdsega.»
Tulevihk kustus ning mõne hetke pärast hakkas silmikissitav
Mark hämaras eristama uduseid figuure. Need olid hallikad kogumid,
mis vooglesid järelejätmatult, samas lõplikult laiali
valgumata.
«Me peame teist lugu, Mark,» kõneles lähim kuju.
«Sest teie peate ka meist lugu. Harilikult uurivad inimesed meid
omakasupüüdlikel eesmärkidel, aga teie olete teistsugune.
Seepärast pole me teid takistanud ja seepärast tahtsime teid
lähemalt tundma õppida. Aga mida te nüüd teete? Te
ei lase meil tagasi minna. Te peaksite teadma, et materialiseerumine
nõuab meilt üsna palju energiat...»
«Aga see pole võimatu!» napsas Mark sõnasabast.
«Iidse reegli algus väidab meie keeles:
sissepääsenud võivad leida seda, mida nad on otsinud...
Ja kas ei jätkunud ta mitte nii: iga sissepääsenu
võib võtta kaasa... niipalju kui kanda jaksab?»
«Kuid Mark!!» ahastas kuju. «Te tahate võimatut!
Mitte keegi mitte kunagi pole tahtnud kaasa võtta haldjat!»
«Miks?» päris Mark kohtlaselt.
«Mõtelge ise, mida teeksime meie apelsinimahlaga?»
«Ahhaa, kas hapud viinamarjad?»
Kuju ohkas kurvalt. «Teie teo teostamine nõuaks väga-
väga palju energiat. Pealegi, kas te olete küsinud
Meelepäeva arvamust?»
«Kas ma olen nüüd oma arvamuses vaba?» küsis
Meelepäev arglikult.
«Mis siis ikka, paraku küll.»
Meelepäev rabeles mantlist välja ja embas Marki. Mark kaotas
tasakaalu ja kukkus, ent mitte üle rinnatise järsakust alla,
vaid selili nätskesse porisse, mis neelas ta peaaegu
täielikult. Mark püüdis end püsti ajada, kuid vajus
üha sügavamale porri, ega suutnud viimaks üldse
liigutada. Olen lõksus, ehmatas mees.
«Misasja te vahite, aidake ometi!» kuulis ta Meelepäeva
kurjustavat. Kellegi sitked käed haarasid Margil turjast ning
tirisid ta öövalgele. Täiskuu taustal seisid Hillar
Laidvee ja tudengite siluetid. «Hoo...!» jõmises
Laidvee madalal bassihäälel ja kääris käised
üles, püüdes näidata muskleid. Ta oli pisut jommis.
Tilkuv Mark räntsatas mättale. Kogu ta vastas tõstis
pea kätelt. Üle räämas näo jooksis pisar.
Bussijuht kaksas kaelasrippuvalt tammepärjalt lehe ja nuuskas
sellesse lurinal nina. Siis sasis sakris juukseid ja püüdis
sulgeda olematut kraenööpi.
«Mees...» kähises Mark.
Bussijuht kaotas tasakaalu ja kukkus pikali. Mark kükitas ta
näo juurde.
«Palju su buss maksis...?» Juht peitis pea lehtedesse.
Luuravalt välgatas prilliklaas.
Ähh... tõmbas Mark põuest tshekiraamatu, kritseldades
selle lehele bussijuhi kõhul mõned aaped. Rebis lehe
välja ja pistis lamajale pihku. Patsutas bussijuhti kõhule.
«Kes ai-as, kes ai-as, mesilane mai-as,» heljus uljas laul
põhjatute mülgaste kohal, kus vaid viivu eest oli seisnud
uhke Soolinn, «mis ni-mi, mis ni-mi, Terry tema ni-mi...»
tantsisid tudengid ja kultuurimaja direktor ümber külili
käru ja ameeriklase, kes pildus neid kompostlehtedeks muutunud
ülikondadega. «Käi läbi roosipõõsaste
ja otsi kohta kus sa saad ja lükka teine sisse --» lendas
Laidvee kompostihunnikusse -- demokraatia ikkagi -- ja tudengid
jätkasid ameeriklasel kätest haarates ringmängu.
«Mis... mi... te-ma ni-mi,» kordas Terry püüdlikult,
kellele näis asi üha enam meeldima hakkavat. Ta oli
otsustanud, et kirjutab Eesti eriskummalisest maaelust «National
Geographicule» artikli, mis peaks ometi avaldatama ja avama tee
kuulsusele. Kaua sa ikka ühiskonnateooria loenguid pead.
«Mida nad teevad?» ei mõistnud Meelepäev.
«Usun, et soojendavad end,» kostis Mark mantlilt maast leitud
mummulise froteerätikuga pori nühkides.
«Mark, ma ütlesin sulle kohvikus, et meie linna erisugustest
asjadest ei saa kuulda, sest neid saab vaid näha. Ja ma
küsisin -- mis on linnas sellist, mida mujalt leiab?
Nüüd... peale inimliku dimensiooni omandamist olen kindel...
siin on väga palju, millest me pole kuulnudki...»
«Ära tunne alaväärsust,» lohutas Mark.
«Inimesed teevad sookaitseala ikkagi siia!» Ta viipas
käega üle Laeva soo, mis on olnud juba sadu ja sadu aastaid
ning on kandnud haldjaid nende soo algusest saadik. Ning on kandnud
inimesigi, kui vaja.
Elvas, 23. - 28. jaanuaril 1995
|