|
[ Jutt |
Jutulabor: september 1999 |
Uued arvustused ]
Hea lugu. Minule on autor avastus. Kahju aga, et eesti noor ulme on millegipärast liiga-väga oma nišši peitunud. Või sinna surutud - ei teagi täpselt neid asjaolusid? Ulme on ju osa "päriskirjandusest"
Katsuge rohkem päevavalgele tulla.
Ka ise ulmekirjanduses
surfanud
Teet Kallas
Kaasaega ümber tõstetud muinasjutt, seega kunstmuinasjutt. ;-)) Ma ei tahaks kinnitada, et see hr. Raudsaare kõige parem tekst on, kuid üks paremaid kindlasti.
Pean juttu «Soolinn» Mart Raudsaare seni tugevaimaks tekstiks!
Jah, kui väga urgitseda, siis leiab loost ka seda, mille kallal viriseda... aga praegult ma väga viriseda ei soovi... oma ettepanekud teen autorile personaalselt, et siinkohal kriitikat teinutel ei jääks muljet, et neil võis milleski õigus olla...
| 08.10.1999 13:57:52 |
Elläi Tuulepäälse |
Maagilisi naistegelasi on eesti kirjanduses suhteliselt vähe - üits om juuren ja tuu om väegade ää!
Aga olen varemgi irisenud ja irisen jälle - no kesse kirjutab eesti keeles inglismannide kõnepruugi järgi?! Armazzzzzz Raudzzzzzaar, õpi natuke, kuidas sõnu voolama panna, nii et kirjutamisel ja lugemisel lonkamist ette ei tuleks!
Aga ää lugu muidugist, eks vist igaüks ole bussisõiduajal nihukesi välja mõelnud - kirjutamiseni jõuavad vähesed.
Haigutama ajas seda juttu lugedes ja ilmselt mitte magamata ööst. Tõesti igav. Ja algupärasusest pole juttugi, tuletame meelde "Eesti rahva ennemuistseid jutte" (või oli see Juhan Kunder?). Ja ikkagi peaks tegema vahet puhtakujulisel muinasjutul ja fantasy`l.
Isegi siis, kui tegevus toimub kaasajas ja puudu on vaid mobiiltelefon.
Nagu mõnegi teise ulmeautori juures, on kirjutaja püüdnud edasi anda midagi "tähtsat", "sügavat" ja "inimhinge salasoppe sondeerivat" sellisel moel, et jääb arusaamatuks, mis see on. Tõenäoliselt seda lihtsalt ei olegi. Saladuseloori loomine on alati olnud mõjuv vahend tühjuse varjamiseks, nii et kõrvaline seda ei märkaks.
Heh!
Etnusugeme? Nuu omma jo hää, sirandäse...
Soolinn aga paraku ei ole "hää". Herra Raudsaar pole viitsinud analüüsida suhteid, tegelasi — piltide asja- ja ajakohasust. Pelga pulliga lugu vedada aga ei saa.
"Soolinna" reisiseltskonnale ei saa kyll miskit ette heita (oli vist seitsmepääline punt), kuid muud nõidolendid ja libaloomad e. haldjarahvas tulevad loosse vägistamisi.
Ja (kirja)keel on siin täesti talumatu.
Mis on hullem? Kas halvasti jutustet hea lugu, või kesine pala, mis on kirutet häste? Heh! Vinges kuues niru juttu... tea, kas niukest on yldse olemas?
| 13.09.1999 09:43:15 |
Tarts |
Mida sellise loo peale kostagi. Selge on, et herr Raudsaar, kui tema ulmet ei kirjutaks, yx igati tubli ja tunnustatud sulesepp oleks. Et tema aga ei ole odavat kuulsust jahtind, on tema v6tnud ette tänamatu, kuid siiski kiiduväärt ulmekirjaniku raske töö. No see lugu on ju HEA. Olen kyll seda juba ennegi lugend, aga see ei teind seda sugugi halvemaks. Minu meelest on Mark'ist & Ko'st täiesti arvestatav sari välja kujunenud ja "Kuldlaevuke" justkui annab sellele sarjale veel uue nyansi. Isegi juhul, kui lugu oleks täiesti sisutu, jääx talle kirjanduslik väärtus. Hea (nagu kogu Raudsaar).
Üldiselt mulle meeldib etnosugemetega fantastika ja õudus. Seda enam, et seal alati looduse või bioloogidega tegemist on :-). Käesolev jutt polnud minu arvates eriti hea. Esiteks hakkas mind häirima pisiasi, et suure bussiga laukaservale jõuti. Selles mõttes oleks mõni järvelinn tunduvalt usutavam olnud. Ka jäi vaimse-materiaalse maailma vastandamine veidi naiivselt teostatuks, nagu kulunuks. Haldja kaasatoomise idee oli päris hea, ainult et... isekas. Kas loodab autor haldjat maailma parandama panna või eksponaadina vaimse maailma vägevusest eksponeerima hakata. Või leidis ta endale nüüd ideaalnaise?
Kas unistuse materialiseerimine ei muuda seda jälle lihtsalt asjaks selles reaalsuses, mida jutus nii taunitakse?
Kui kunagi üllitatakse kogumik "Algernoni parim" ("The very best of Algernon"), on "Soolinna" koht seal. Raudselt!
|
